1.

Käesolev Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) eelotsusetaotlus tuleneb elektrienergia tootja ja kahe elektrienergiat ostva ettevõtja vahelisest vaidlusest, mille ese on avalike teenuste osutamise hüvitise väidetav hilinenult maksmine viimati nimetatud ettevõtjate poolt elektrienergia tootjale.

2.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on vastuvõetamatud, kuna direktiivi 2009/72/EÜ ( 2 ) kohane avalike teenuste osutamise kohustus puudub. Käesolev asi ei kuulu lihtsalt direktiivi 2009/72 kohaldamisalasse.

3.

Direktiivi 2009/72 põhjendused 46 ja 50 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4.

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 2, 6 ja 15 sätestavad:

„2.   Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama ühenduse elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ja keskkonnakaitse ning taastuvate energiaallikate eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.

[…]

6.   Kui liikmesriik annab tasuks lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmise eest rahalist hüvitist, muud liiki hüvitisi ja ainuõigusi, tehakse seda mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt.

[…]

15.   Käesoleva direktiivi jõustumisel teavitavad liikmesriigid komisjoni kõigist universaalteenuse ja avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisega seoses võetud meetmetest, sealhulgas tarbija- ja keskkonnakaitse meetmetest, ning nende võimalikust mõjust siseriiklikule ja rahvusvahelisele konkurentsile, olenemata sellest, kas need meetmed nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist. Seejärel teavitavad nad komisjoni iga kahe aasta järel kõigist nende meetmete muudatustest, olenemata sellest, kas need nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist.“

5.

Direktiivi 2009/72 artikli 36 punkt f näeb ette järgmist:

„Kõnealuses direktiivis täpsustatud reguleerimisülesannete täitmisel võtab reguleeriv asutus kõik mõistlikud meetmed, et tihedas koostöös teiste asjaomaste riiklike ametiasutustega, kaasa arvatud konkurentsiasutustega, ning piiramata nende pädevust, saavutada artiklis 37 sätestatud kohustuste ja volituste raames järgmised eesmärgid:

[…]

6.

Direktiiv 2009/72 on võetud Leedu õigusesse üle energiaseaduse (Energetikos įstatymas), elektrienergia seaduse (Elektros energetikos įstatymas) ja taastuvenergiaseadusega (Atsinaujinančių išteklių energetikos įstatymas).

7.

Elektrienergia seaduse sätetele tuginedes võttis Leedu valitsus 18. juulil 2012 vastu otsuse nr 916, millega kiidetakse heaks avalike teenuste osutamise kord elektrienergiasektoris (Vyriausybės nutarimas Nr. 916 Dėl Viešuosius interesus atitinkančių paslaugų elektros energetikos sektoriuje teikimo tvarkos aprašo patvirtinimo). Viidatud otsuse punkti 3 kohaselt hallatakse „avalike teenuste osutamise hüvitist“ kooskõlas valitsuse 19. septembri 2012. aasta otsusega nr 1157, millega kiidetakse heaks elektrienergiasektoris avalike teenuste osutamise hüvitise haldamise kord (Vyriausybės nutarimas Nr. 1157 Dėl Viešuosius interesus atitinkančių paslaugų elektros energetikos sektoriuje lėšų administravimo tvarkos aprašo patvirtinimo).

8.

Otsuse nr 916 punkt 18.1 ( 3 ) näeb ette võimaluse peatada ajutiselt otsuses loetletud avalike teenuste eest ettevõtjatele hüvitise maksmine otsuses nr 1157 sätestatud asjaoludel ja tingimustel, kui avaliku teenuse osutaja või temaga seotud isik jätab täielikult või osaliselt tasumata otsuse nr 1157 punktis 16 ette nähtud tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva avalike teenuste osutamise hüvitise ( 4 ).

9.

Otsus nr 1157 määratleb mõiste „seotud isik“ (punkt 3.5). ( 5 ) Punktis 26.1 on sätestatud, et jaotusvõrguettevõtja, ostev ettevõtja ja haldur on kohustatud peatama avalike teenuste osutajatele hüvitise maksmise juhul, kui avalike teenuste osutaja ja/või temaga seotud isik jätab täielikult või osaliselt tasumata tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva avalike teenuste osutamise hüvitise. Samas sättes on kindlaks määratud, millal võidakse avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine taastada. Otsuse nr 1157 punktis 26.2 on ette nähtud, et kui avalike teenuste osutaja eraldub omavahel seotud isikute rühmast, milles vähemalt üks isik on jätnud täielikult või osaliselt tasumata tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva hüvitise, makstakse talle väljamaksmata avalike teenuste osutamise hüvitist alles siis, kui temaga varem seotud isikud on ära maksnud kogu avalike teenuste osutamise hüvitise, mis kuulub tasumisele tarbitud elektrienergia eest selle perioodi jooksul, mis eelnes tema eraldumisele omavahel seotud isikute rühmast.

10.

Põhikohtuasja hageja UAB „Renerga“ (edaspidi „Renerga“) käitab viit elektrijaama, milles toodetakse elektrienergiat taastuvenergiaallikatest. Renerga tarnib toodetud elektrienergia elektrivõrku.

11.

Koos ettevõtjaga Achema ja teiste ettevõtjatega kuulub Renerga kontserni Achemos Grupė UAB (edaspidi „kontsern Achema“).

12.

Renerga ja kostjate (AB Energijos skirstymo operatorius ja AB Lietuvos energijos gamyba) vahel 7. jaanuaril 2013 ja 19. juunil 2013 sõlmitud lepingute kohaselt kohustub Renerga kostjatele müüma kogu toodetud ja võrku tarnitud elektrienergia ning kostjad kohustuvad selle ostma ja selle eest tasuma. Viidatud lepingute kohaselt moodustub hind, mida peavad kostjad Renergale kõnealuse elektrienergia eest maksma, elektrienergia turuhinnast ja avalike teenuste osutamise hüvitisest, mis vastab i) õigusnormides sätestatud tingimustel Renerga toodetud elektrienergia suhtes kohaldatava hinna ja ii) turuhinna vahele.

13.

Avalike teenuste osutamise hüvitise haldur BALTPOOL teatas 25. veebruari 2016. aasta teatisega nr 16-SD-108 kostjatele, et otsuste nr 916 ja nr 1157 kohaselt tuli Renergale avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine peatada seniks, kuni Achema või teised temaga seotud isikud on täielikult tasunud tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva avalike teenuste osutamise hüvitise. BALTPOOLi väitel ei olnud Achema täielikult täitnud oma kohustust tasuda tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluvat avaliku teenuse osutamise hüvitist. Kuna Achema kapital täielikult ja kontrolliv osalus Renergas on kontsernil Achema, tuli Achemat ja Renergat käsitada seotud isikutena.

14.

26. veebruaril 2016 teatas kostja AB Energijos skirstymo operatorius Renergale, et avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine Renergale on peatatud. 8. märtsil 2016 edastas teine kostja AB Lietuvos energijos gamyba Renergale samalaadse teate, milles oli märgitud, et avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine talle peatatakse määramata ajaks ja Renergale makstakse välja üksnes temalt ostetud elektrienergia turuhind.

15.

BALTPOOL kinnitas 10. märtsi 2016. aasta teatisega nr 16-SD-135 Renergale, et avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine on peatatud, ning täpsustas, et 31. jaanuaril 2016 oli Achemale saadetud arve kogusummas 629794,15 eurot, sealhulgas käibemaks, mille tasumise tähtpäev oli 24. veebruar 2016. Kuna Achema seda arvet 25. veebruari 2016. aasta seisuga tasunud ei olnud, siis peatati avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine Achemale ja kõikidele isikutele, keda käsitati temaga seotud isikutena.

16.

Kuna kostjad jätsid täitmata oma kohustuse tasuda Renergale temalt ostetud elektrienergia koguhind, eelkõige selle hinna osaks olev avalike teenuste osutamise hüvitis, mille tasumine elektrienergia hinna osana oli ette nähtud lepingutega, tekkis neil Renerga ees väljamaksmata avalike teenuste osutamise hüvitise osas võlg 1248199,81 eurot.

17.

Kõnealune võlg tasuti Renergale 21. aprillil 2016 pärast BALTPOOLi otsuseid nr 16-SD-188 ja nr 16-SD-189, mis olid adresseeritud kostjatele ja puudutasid avalike teenuste osutamise hüvitise maksmise taastamist.

18.

Renerga esitas 12. detsembril 2016 Vilniaus miesto apylinkės teismasele (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) hagi, milles palus kohtul mõista kostjatelt kahjuhüvitisena välja 9172,84 eurot ja 572,82 eurot, mis on viivis selle eest, et viimased maksid hagejale 7. jaanuari ja 19. juuni 2013. aasta elektrienergia ostu-müügi lepingutes sätestatud avalike teenuste osutamise hüvitise hilinenult. Peale selle palub Renerga mõista kostjatelt välja intress 8,05% aastas.

19.

Võttes arvesse seda, et vaidlus nõuab direktiivi 2009/72 mitme sätte selgitamist, otsustas Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) 11. aprilli 2017. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. mail 2017, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Euroopa Kohus küsis 28. veebruaril 2018 oma kodukorra artikli 101 kohaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtult selgitusi; eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas selgitused 26. märtsil 2018.

21.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, kontsern Achema, BALTPOOL, Leedu valitsus ja Euroopa Komisjon. Kõik nimetatud isikud peale põhikohtuasja kostjate osalesid ka 3. mai 2018. aasta kohtuistungil.

22.

Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/72 eri sätted ja liidu õiguse üldpõhimõtted keelavad kohaldada liikmesriigi õigusnorme, mis näevad ette võimaluse peatada elektrienergia tootjatele taastuvenergiaallikatest elektrienergia tootmise edendamise eesmärgil avalike teenuste osutamise hüvitise maksmise seniks, kuni tootjatega seotud isikud on tasunud tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva avalike teenuste osutamise hüvitise.

23.

Käesolevas kohtuasjas tuleneb vaidlusest, mis tekkis elektrienergia tootja Renerga ja kahe ettevõtja Energijos skirstymo operatorius ja Lietuvos energijos gamyba vahel seoses lepingutega, mille kohaselt kohustub esimesena nimetatud ettevõtja müüma kogu elektrienergia, mida ta toodab (ja mis on toodetud taastuvenergiaallikatest), viimasena nimetatud ettevõtjatele. Kaks ostvat ettevõtjat on omakorda kohustatud tasuma ostetud elektrienergia eest. Lepingud ei kohusta Renergat aga elektrienergiat tegelikult tootma. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest saan aru nii, et lepingutega luuakse õigussuhted, mille suhtes kohaldatakse tsiviilõigust.

24.

Kõnealuse asja määrav asjaolu on viis, kuidas arvutatakse kahe ettevõtja ostetud elektrienergia hind: elektrienergia turuhinnale lisatakse nn avalike teenuste osutamise hüvitis. Kõnealune avalike teenuste osutamise hüvitis ning selle haldamise kord on ette nähtud eelkõige otsustega nr 916 ja nr 1157.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlus puudutab hagi, millega nõutakse avalike teenuste osutamise hüvitise hilinenult maksmisest põhjustatud kahju hüvitamist. Järelikult käsitlevad viidatud küsimused üksnes sellise hüvitise maksmise korda reguleerivaid sätteid, mitte teenuseosutaja (algset) õigust avalike teenuste osutamise hüvitisele, rääkimata sellise hüvitise võimalikust kvalifitseerimisest ebaseaduslikuks riigiabiks.

26.

Eelotsuse küsimused eeldavad siiski, et liikmesriik (Leedu Vabariik) oli tegelikult kehtestanud Renergale kohustuse osutada avalikke teenuseid.

27.

Leian, et see ei ole nii, ning seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused minu arvates vastuvõetamatud. Puudub liikmesriigi akt, millega oleks kehtestatud avalike teenuste osutamise kohustus.

28.

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid aluslepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige ELTL artiklit 106 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. ELTL artikli 106 lõige 2 sätestab omakorda, et ettevõtjad, kellele on „antud“ üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, alluvad aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist.

29.

Mõlemale viidatud sättele on ühine see, et liikmesriik on see, kes kehtestab üldist majandushuvi silmas pidades avalike teenuste osutamise kohustuse (direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 2) või annab ettevõtjatele üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamise (ELTL artikli 106 lõige 2).

30.

Renergale ei seata avalike teenuste osutamise kohustust mitte ühegi käesoleva ettepaneku õiguslikku raamistikku käsitlevas osas viidatud Leedu õigusaktiga.

31.

Otsused nr 916 ja nr 1157 piirduvad eelkõige elektrienergiasektoris avalike teenuste osutamise korra reguleerimise ja elektrienergiasektoris avalike teenuste osutamise hüvitise haldamise korra heakskiitmisega. Nimetatud otsuste sätetega ei seata kohustusi taastuvenergiaallikaid kasutavatele elektrienergia tootjatele. Kuskil ei ole sätestatud, et selline äriühing nagu Renerga oleks kohustatud tootma või tarnima sellist elektrienergiat.

32.

Seega puudub liikmesriigi akt.

33.

Sellist kohustust ei tulene ka põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud lepingutest.

34.

Olenemata küsimusest, kas eraõiguslik leping saab põhimõtteliselt sisaldada avalike teenuste osutamise kohustust, mille on kehtestanud liikmesriik, ei suuda ma lepingus tuvastada avalike teenuste osutamise kohustust. Lepingud, mis on sõlmitud vabalt ja paistab, et ilma avaliku võimu sekkumiseta, näevad lihtsalt ette, et Renerga kohustub müüma kostjatele oma elektrijaamades toodetud ja võrku tarnitud elektrienergia, mis on taastuvenergiaallikatest toodetud energia, ning kostjad kohustuvad selle elektrienergia ostma. Näib, et Renerga üksnes kasutas oma lepinguvabadust ja võttis seega kohustuse ( 6 ) vabatahtlikult. Selliseid toiminguid ei saa minu hinnangul käsitada kohustusena direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

35.

Järelikult ei saanud Leedu Vabariik kehtestada avalike teenuste osutamise kohustust direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

36.

Väärib märkimist, et see näib olevat ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht, sest kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et otsuse nr 916 punktide 7.1 ja 8.1 kohaselt käsitatakse Renergat avalike teenuste osutajana, ( 7 ) leiab kohus samal ajal – nagu nähtub tema vastusest Euroopa Kohtu palvele anda selgitusi –, et Renergal ei olnud avalike teenuste osutamise kohustust direktiivi 2009/72 artikli 3 tähenduses.

37.

Täielikkuse huvides tuleb rõhutada et käesoleva eelotsusetaotluse seisukohast ei ole oluline, et – nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus – Renerga täitis nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, see tähendab, et ta tarnis taastuvenergiaallikast toodetud elektrienergiat kostjate võrku, samas kui kostjad ei teinud oma lepingulist vastusooritust maksta Renergale selle eest elektrienergia täielik ostuhind, sealhulgas avalike teenuste osutamise hüvitis.

38.

Küsimusele, mil määral jätsid lepingupooled oma neist lepingutest tulenevad kohustused täitmata, ja küsimusele, kas nad saavad selles kontekstis tugineda otsustele nr 916 ja nr 1157, peavad vastama liikmesriigi kohtud. Nagu selgitatud, direktiiv 2009/72 siin mängu ei tule.

39.

Olen teadlik, et kui liikmesriigi kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama. ( 8 ) Leian, et käesolev asi ei võimalda siiski Euroopa Kohtul anda esitatud küsimustele tarvilikku vastust, võttes arvesse seda, et direktiivi 2009/72 eri sätete taotletud tõlgendamine ei ole ilmselgelt kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. ( 9 )

40.

Eeltoodud arutluskäigule tuginedes leian, et käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

41.

Oma ettepaneku ülejäänud osa esitan juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks nõustuma minu eespool tehtud järeldusega ning otsustab hoopis eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata.

42.

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt tuvastada, kas direktiivi 2009/72 artikli 36 punkti f tuleb tõlgendada nii, et see keelab reguleerival asutusel jätta stiimulid, sealhulgas avalike teenuste osutamise hüvitis, pakkumata ja need keelata.

43.

Direktiivi 2009/72 artikkel 36 määrab kindlaks reguleeriva asutuse üldeesmärgid. Viidatud artiklis on sätestatud, et kõnealuses direktiivis täpsustatud reguleerimisülesannete täitmisel võtab reguleeriv asutus kõik mõistlikud meetmed, et saavutada rida eesmärke, ( 10 ) mille hulka kuulub eesmärk tagada, et võrguettevõtjatele ja võrgu kasutajatele pakutakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis asjakohaseid stiimuleid süsteemi jõudluse tõhustamiseks ja turgude integreerimise soodustamiseks (artikli 36 punkt f).

44.

Minu jaoks on arusaamatu, mis otsast on selle sätte tõlgendamine oluline põhikohtuasja vaidluse lahendamise seisukohast.

45.

Põhikohtuasja esemeks ei ole reguleeriva asutuse tegevus. ( 11 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pealegi kusagil selgitanud, kuidas on taastuvenergiaallikatest elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele hüvitise maksmise ajutine peatamine seotud stiimuliga, mille eesmärk on tõhustada süsteemi jõudlust.

46.

Seepärast teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et direktiivi 2009/72 artikli 36 punkt f ei keela kohaldada liikmesriigi õigusnorme, mis näevad ette võimaluse peatada elektrienergia tootjatele taastuvenergiaallikatest elektrienergia tootmise edendamise eesmärgil hüvitise maksmise seniks, kuni tootjaga seotud isikud on tasunud tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva avalike teenuste osutamise hüvitise.

47.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 2 ja 6 keelavad kohaldada liikmesriigi õigusnorme, mis lubavad alustel, mis ei ole vahetult seotud mitte taastuvenergiaallikatest elektrienergiat tootvate ettevõtjate, vaid tootjaga seotud isikute tegevusega, peatada tootjatele avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine, isegi kui viimased täidavad kõik oma lepingulised kohustused nendelt elektrienergiat ostvate ettevõtjate ees. Peale selle palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas hüvitise maksmise kord, mis võimaldab sellise hüvitise maksmise peatada, on diskrimineeriv, ebaselge ja konkurentsi piirav.

48.

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 6 näeb ette, et kui liikmesriik annab tasuks sama artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmise eest rahalist hüvitist, muud liiki hüvitisi ja ainuõigusi, siis tuleb seda teha mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt.

49.

Nimetatud sättes kasutatud sõna „kui“ viitab sellele, et liikmesriikidel ei ole kohustust maksta rahalist hüvitist ettevõtjatele, kellele on seatud avalike teenuste osutamise kohustused direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

50.

Pealekauba tuleb märkida, et direktiivi 2009/72 põhjendusest 46 – milles on märgitud, et kõnealuses direktiivis käsitletakse „ühiseid miinimumstandardeid“, milles arvestatakse muu hulgas keskkonnakaitset – nähtub, et direktiiv ei ühtlusta täielikult ja ammendavalt kõiki sellega hõlmatud aspekte.

51.

Direktiiv ei sisalda täpseid eeskirju tugimeetmete kohaldamiseks liikmesriikide avalike teenuste osutajate suhtes. Selle põhjal teen järelduse, et seni, kuni liikmesriigid järgivad üldpõhimõtteid – nagu mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõte –, on neil teatav kaalutlusõigus.

52.

Viimaks on Euroopa Kohus direktiivile 2009/72 eelnenud direktiivi ( 12 ) kohta märkinud, et liikmesriikidel on õigus määratleda oma üldist majandushuvi esindavate teenuste ulatus ja korraldus. Eelkõige võivad nad arvesse võtta oma riigisisese poliitika eesmärke. ( 13 )

53.

Seepärast teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele nii, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 2 ja 6 ei keela kohaldada liikmesriigi õigusnorme, mis lubavad alustel, mis ei ole vahetult seotud mitte taastuvenergiaallikatest elektrienergiat tootvate ettevõtjate, vaid tootjaga seotud isikute tegevusega, peatada tootjatele avalike teenuste osutamise hüvitise maksmine, isegi kui viimased täidavad kõik oma lepingulised kohustused nendelt elektrienergiat ostvate ettevõtjate ees.

54.

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kooskõlas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikega 15 oli Leedu Vabariik kohustatud teavitama komisjoni avalike teenuste osutajatele tugimeetme kohaldamise peatamise võimaluse ettenägemisest liikmesriigi õigusnormides.

55.

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 15 kohaselt teavitavad liikmesriigid komisjoni kõigist universaalteenuse ja avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisega seoses võetud meetmetest, sealhulgas keskkonnakaitsemeetmetest, olenemata sellest, kas need meetmed nõuavad või ei nõua erandi tegemist direktiivist. Samuti peavad nad teavitama komisjoni iga kahe aasta järel kõigist nende meetmete muudatustest, olenemata sellest, kas need nõuavad või ei nõua erandi tegemist direktiivist.

56.

Mulle jääb arusaamatuks, kuidas saab maksmise korra muutmine ja maksete peatamine olla avalike teenuste osutamise kohustuse täitmisega seoses võetud meede direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 15 tähenduses.

57.

Teen seega ettepaneku vastata kolmandale küsimusele nii, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 15 ei kohusta liikmesriike teavitama komisjoni avalike teenuste osutajatele tugimeetme kohaldamise peatamise võimaluse ettenägemisest liikmesriigi õigusnormides.

58.

Neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas olukord, kus liikmesriik kehtestab riigisisestes õigusaktides alused, eeskirjad ja mehhanismi avalike teenuste osutajatele makstava hüvitise piiramiseks, on vastuolus direktiivi 2009/72 rakendamise eesmärkide ning liidu õiguse üldpõhimõtetega (õiguskindlus, õiguspärane ootus, proportsionaalsus, läbipaistvus ja mittediskrimineerimine).

59.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teave ei anna mulle pidepunkte hindamaks, mil määral võib eespool nimetatud liidu õiguse üldpõhimõtteid olla rikutud.

60.

Asjasse puutuvaid elemente käsitlesin pealegi juba eelotsusetaotluse vastuvõetavuse ja teise küsimuse hindamisel. Kui võtta seisukoht, et käesoleva kohtuasja ese kuulub direktiivi 2009/72 kohaldamisalasse, ei ole nimelt enam vajadust tugineda eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud esmase õiguse põhimõtetele.

61.

Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) 11. aprilli 2017. aasta eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.