–

A. Somoza Hermo, esindaja: abogado X. Castro Martínez,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja J. Rius,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 lõiget 1 ja artikli 3 lõiget 1.

2

See taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt Ángel Somoza Hermo ja Ilunión Seguridad SA ning teiselt poolt Esabe Vigilancia SA ja Fondo de Garantía Salarial (Fogasa) ning mille ese on A. Somoza Hermole veel maksmata 2010.–2012. aasta töötasu ja täiendavad sotsiaalhüvitised.

3

Direktiiviga 2001/23 kodifitseeriti nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiiv 77/187/EMÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1977, L 61, lk 26), mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/50/EÜ (EÜT 1998, L 201, lk 88).

4

Direktiivi 2001/23 põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse.“

5

Direktiivi põhjenduses 8 on märgitud:

„Õiguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades. Kõnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi 77/187/EMÜ reguleerimisala sellisena nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab.“

6

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktid a ja b sätestavad:

7

Direktiivi 2001/23 artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.

Liikmesriigid võivad näha ette, et pärast ülemineku kuupäeva vastutavad võõrandaja ja omandaja solidaarselt kohustuste eest, mis tulenevad ülemineku kuupäeval kehtivast töölepingust või -suhtest enne ülemineku kuupäeva.

[…]

3.   Pärast üleminekut jätkab omandaja kollektiivlepingu tingimuste täitmist samadel tingimustel, mida kohaldati võõrandaja suhtes sellise lepingu alusel kuni kollektiivlepingu lõpetamise või selle kehtivuse lõppemiseni või teise kollektiivlepingu jõustumise või kohaldamiseni.

Liikmesriigid võivad kehtestada tingimuste täitmise jätkamisele tähtaja, mis peab olema vähemalt üks aasta.

8

Direktiivi artiklis 8 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või vastu võtta õigusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate jaoks soodsamaid kollektiivlepinguid või tööturu osapoolte vahelisi kokkuleppeid.“

9

Töötajate suhtes majandusüksuste üleminekul kohaldatavad eeskirjad on ette nähtud kuninga 24. märtsi 1995. aasta seadusandlikus dekreedis 1/1995, millega kiidetakse heaks töötajate üldseaduse konsolideeritud tekst (Real Decreto Legislativo 1/1995 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores; BOE nr 75, 29.3.1995, lk 9654) redaktsioonis, mis tuleneb 9. juuli 2001. aasta seadusest 12/2001 (BOE nr 164, 10.7.2001, lk 24890) (edaspidi „töötajate üldseadus“).

10

Töötajate üldseaduse artiklis 44 on sätestatud:

„1.   Ettevõtja, selle käitise või iseseisva tootmisüksuse üleminek ei lõpeta iseenesest töösuhet; uuele tööandjale lähevad üle eelneva tööandja töölepingust tulenevad ning sotsiaalkindlustusega seonduvad õigused ja kohustused, sealhulgas pensioni puudutavad kohustused kohaldatavates erinormides sätestatud tingimustel ning üldjuhul kõik üleandja võetud täiendavat sotsiaalkindlustust puudutavad kohustused.

2.   Käesoleva sätte tähenduses on ettevõtja üleminek oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.

3.   Kui sotsiaalkindlustuse õigusaktidest ei tulene teisiti, vastutavad inter vivos sõlmitud tehingutega üleminekute puhul enne üleminekut tekkinud töölepingust tulenevate ja täitmata kohustuste eest üleandja ja omandaja kolm aastat solidaarselt.“

11

Riikliku turvaettevõtjate kollektiivlepingu (Convenio colectivo estatal de las empresas de seguridad, BOE nr 99, 25.4.2013, lk 31668; edaspidi „turvaettevõtjate kollektiivleping“) artikkel 14 näeb ette:

„Võttes arvesse tegevuse eriomadusi ja -asjaolusid, mis nõuavad töötajate töökohtadevahelist liikuvust, on käesoleva sätte eesmärk tagada selle sektori töötajate töö – ent mitte töökoha – stabiilsus alljärgnevate rakenduseeskirjade alusel, mida kohaldatakse valveteenuste, turvasüsteemide, isikukaitse, isikliku valve maapiirkonnas teenuste suhtes.

[…]

[…]

3.   Peab ainsa ainuvastutava isikuna:

12

A. Somoza Hermo töötas turvatöötajana ettevõtja Esabe Vigilancia juures, kes osutas Consellería de Cultura de la Xunta de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kultuuriministeerium, Hispaania) haldusalasse kuuluva Museo de las Peregrinaciones de Santiago de Compostela (Santiago de Compostela palverännakute muuseum, Hispaania) valveteenust.

13

16. oktoobril 2012 sõlmiti nimetatud valveteenuse leping äriühinguga Vigilancia Integrada SA (edaspidi „VINSA“), kellest sai Ilunión Seguridad ja kes võttis sellest kuupäevast alates üle enne seda teenust osutanud ettevõtja töötajate, sealhulgas A. Somoza Hermo töölepingutest tulenevad kohustused.

14

VINSA teatas sellega seoses A. Somoza Hermole, et vastavalt turvaettevõtjate kollektiivlepingule peab Esabe Vigilancia tasuma talle veel maksmata 2010.–2012. aasta töötasu ja viimase poolt antud täiendavad sotsiaalhüvitised.

15

Kuivõrd need kaks ettevõtjat keeldusid maksmast A. Somoza Hermole nõutud summasid, esitas ta kaebuse Juzgado de lo Social no 3 de Santiago de Compostelale (Santiago de Compostela töökohus nr 3, Hispaania), nõudes nende summade väljamõistmist.

16

See kohus rahuldas osaliselt tema nõude ning mõistis Esabe Vigilancialt ja VINSA‑lt solidaarselt välja võla osas, milles ta ei pidanud vastavat nõuet aegunuks töötajate üldseaduse artikli 44 lõike 1 alusel.

17

VINSA esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Galiciale (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania), väites, et kohaldamisele ei kuulu mitte töötajate üldseaduse artikkel 44, vaid turvaettevõtjate kollektiivlepingu artikkel 14, mis kohustab uut teenust osutavat ettevõtjat võtma üle üleandjast ettevõtja töölepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Ta väidab, et sellise asemele astumise tulemusel on ta kohustatud üle võtma üksnes need töölepingutest tulenevad kohustused, mis on tekkinud alates teenuslepingu sõlmimise kuupäevast, ning on vabastatud enne kõnealust kuupäeva tekkinud kohustustest.

18

Ka A. Somoza Hermo esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Galiciale (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) seoses maksmata töötasu nõuetega, mida ei rahuldatud.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) on ühes 7. aprilli 2016. aasta otsuses sedastanud, et turvaettevõtjate kollektiivlepingu artikliga 14 reguleeritakse ühte ja sama eraturvateenust osutava kahe ettevõtja üksteisele järgnemise olukorda. Sellest järgnemisest tuleneb omandaja kohustus võtta üle eelmise ettevõtja töötajad.

20

Selle kohtuotsuse kohaselt ei toimu lepingupoolte järgnemise korral asemele astumine töötajate üldseaduse artikli 44 alusel, kui ei ole toimunud vara või – sektorites, kus tegevus põhineb peamiselt tööjõul – personali üleminekut. Järelikult toimub sellistel juhtudel asemele astumine kohaldatava kollektiivlepingu alusel. Seepärast ei vasta eelmise ettevõtja töötajate ülevõtmine personali ülevõtmise juhule, mille puhul uus lepingut täitev äriühing võtab vabatahtlikult üle enamiku töötajatest, kes osutasid asjaomaseid teenuseid. Vastupidi, nendel juhtudel on personali üleminek kohaldatava kollektiivlepingu sätete täitmise tulemus. Nimelt oleks uus lepingut täitev ettevõtja võinud määrata asjaomaseid teenuseid osutama omaenda töötajad, ent ta on sellegipoolest kõnealuse kollektiivlepingu kohaselt kohustatud üle võtma töötajad, kelle eelmine lepingut täitev ettevõtja oli määranud neid teenuseid osutama.

21

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) leidis, et see järeldus ei ole vastuolus Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsusest Temco (C‑51/00, EU:C:2002:48) tuleneva kohtupraktikaga, sest turvaettevõtjate kollektiivlepinguga ette nähtud asemele astumine ei tulene direktiivi 2001/23 või töötajate üldseaduse artikli 44 kohaldamisalasse kuuluvast olukorrast. Nimelt on töötajate üldseaduse artikli 44 ja turvaettevõtjate kollektiivlepingu artikli 14 vahel täiendav või konfliktivaba kooseksisteerimise seos, sest teistsugust reaalsust reguleeriva kollektiivlepingu regulatsioon toob kaasa parenduse, kohaldades ühte üldseadusega selle enda kohaldamisalas ette nähtud tagajärge.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2001/23 kohaldamisalasse kuulub peamiselt tööjõul põhineva tegevuse raames teenuslepingu ülemineku korral ühe ettevõtja teise asemele astumine kollektiivlepingu alusel, mis näeb ette, et omandajast ettevõtja on kohustatud üle võtma eelnevalt teenust osutanud ettevõtja personali. Kui see on nii, siis soovib ta teada saada, kas selle direktiivi artikli 3 lõikega 1 on kooskõlas kohaldatava kollektiivlepingu säte, mis näeb ette, et üleandja ja omandaja solidaarvastutus on välistatud seoses selliste lepinguliste kohustuste täitmisega, mis on tekkinud töölepingute alusel enne asjaomase teenuse üleminekut.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see direktiiv on kohaldatav olukorra suhtes, kus klient on üles ütelnud ühe ettevõtjaga sõlmitud rajatiste valveteenuste lepingu ja sõlminud selle sama teenuse saamiseks uue lepingu ühe teise ettevõtjaga, kes võtab kollektiivlepingu alusel üle nii arvult kui ka oskustelt olulise osa töötajatest, kelle esimesena nimetatud ettevõtja oli määranud kõnealust teenust osutama, kui asjaomane tegevus põhineb peamiselt tööjõul.

25

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse seda direktiivi ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena.

26

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selle sätte ulatuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusest. Kuna nii selle direktiivi erinevate keeleversioonide kui ka lepingu alusel toimuva ülemineku mõistet käsitlevate riigisiseste õigusaktide vahel esineb erinevusi, tõlgendas Euroopa Kohus seda mõistet piisavalt paindlikult, et see vastaks direktiivi põhjendusest 3 nähtuvale eesmärgile kaitsta töötajaid tööandja vahetumise korral (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi kohaldatakse nimelt direktiivi 2001/23 alati, kui lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtja tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes on ettevõtja töötajatele tööandjaks. Seega ei ole direktiivi 2001/23 kohaldamiseks vaja, et üleandja ja omandaja vahel oleks otsene lepinguline suhe, kuna üleminek võib toimuda kolmanda isiku vahendusel (19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Securitas, C‑200/16, EU:C:2017:780, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Sellest tuleneb, et asjaolu, et puudub lepinguline seos kahe ettevõtja vahel, kellele usaldati järjestikku ülesanne asjaomaseid rajatisi valvata, ei mõjuta kuidagi seda, kas direktiiv 2001/23 on kohaldatav või mitte sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Securitas, C‑200/16, EU:C:2017:780, punkt 24).

29

Samuti on oluline meenutada, et vastavalt direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktile b peab selleks, et direktiiv oleks kohaldatav, toimuma „oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena“.

30

Et teha kindlaks, kas see tingimus on tegelikult täidetud, tuleb arvesse võtta kõiki kõnealust tehingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sealhulgas eelkõige järgmist: ettevõtja või ettevõtte tüüp; see, kas on üle läinud või mitte selline materiaalne vara nagu ehitised ja vallasvara; immateriaalse vara väärtus ülemineku ajal; kas uus tööandja võttis üle olulise osa töötajaid või mitte; kas toimus klientide üleminek või mitte; samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasuse aste ning see, kui pikalt tegevus peatati (kui see peatati). Neid asjaolusid tuleb hinnata juhtumi kõigi asjaolude hindamise kontekstis ja seega ei saa neid käsitleda eraldiseisvalt (19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Securitas, C‑200/16, EU:C:2017:780, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Eelkõige asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi kohus peab asjaomast tehingut iseloomustavate faktiliste asjaolude hindamisel võtma eeskätt arvesse asjaomase ettevõtja või ettevõtte tüüpi (26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 33, ja 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Securitas, C‑200/16, EU:C:2017:780, punkt 27).

32

Järelikult varieerub igale direktiivi 2001/23 tähenduses ülemineku kriteeriumile omistatav tähtsus tingimata sõltuvalt teostatud tegevusest või ka ettevõtjas või ettevõttes või asjaomase ettevõtte osas kasutatud tootmis- või käitamismeetoditest (19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Securitas, C‑200/16, EU:C:2017:780, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohus on juba märkinud, et majandusüksus võib teatud sektorites toimida märkimisväärse materiaalse või immateriaalse varata, nii et sellise üksuse identiteedi säilimine tema suhtes tehtud tehingu järel ei saa seega sõltuda sellise vara üleminekust (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Euroopa Kohus on nii otsustanud, et kuna teatavates sektorites, kus tegevus põhineb peamiselt tööjõul, võib ühisest tegevusest tulenevalt kestvalt seotud töötajate rühm moodustada majandusüksuse, võib selline üksus säilitada oma identiteedi ülemineku järel, kui uus tööandja ei piirdu kõnealuse tegevuse jätkamisega, vaid võtab ka üle nii arvult kui ka oskustelt olulise osa töötajatest, kelle tema eelkäija oli määranud konkreetselt seda ülesannet täitma. Sellisel juhul omandab uus tööandja nimelt vara organiseeritud kogumi, mis võimaldab tal üleandjast ettevõtja kogu või osa tegevust stabiilselt jätkata (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Seega võib sellist muuseumi valvetegevust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis ei vaja spetsiifilise materiaalse vara kasutamist, käsitada peamiselt tööjõul põhineva tegevusena ja seega võib ühisest valvetegevusest tulenevalt kestvalt seotud töötajate rühm muude tootmisfaktorite puudumisel kujutada endast majandusüksust. Siiski on lisaks veel vaja, et viimase identiteet säiliks asjaomase tehingu järel (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 39).

36

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et VINSA võttis varem Esabe Vigilanciale usaldatud Santiago de Compostela palverännakute muuseumi valveteenuse teostamiseks üle töötajad, kelle Esabe Vigilancia oli varem määranud seda tegevust teostama.

37

Sellest tuleneb, et sellise majandusüksuse identiteet, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis põhineb peamiselt tööjõul, võib säilida juhul, kui eeldatav omandaja võttis üle olulise osa selle üksuse töötajatest.

38

Lisaks tuleb märkida, et kuigi Hispaania valitsus väidab oma kirjalikes seisukohtades, et VINSA oli kohustatud Esabe Vigilancia töötajad üle võtma kollektiivlepingu alusel, ei mõjuta see asjaolu igal juhul kuidagi tõsiasja, et üle läks majandusüksus. Peale selle tuleb rõhutada, et turvaettevõtjate kollektiivlepinguga taotletav eesmärk on sama mis direktiivi 2001/23 oma ning selles kollektiivlepingus on osa töötajate üleminekuga seoses sõnaselgelt silmas peetud sellist teenuslepingu uue teenusosutajaga sõlmimist, nagu on kõne all põhikohtuasjas (vt selle kohta 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Temco, C‑51/00, EU:C:2002:48, punkt 27).

39

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see direktiiv on kohaldatav sellise olukorra suhtes, kus tellija on üles ütelnud ühe ettevõtjaga sõlmitud rajatiste valveteenuste lepingu ja sõlminud selle sama teenuse saamiseks uue lepingu ühe teise ettevõtjaga, kes võtab kollektiivlepingu alusel üle nii arvult kui ka oskustelt olulise osa töötajatest, kelle esimesena nimetatud ettevõtja oli määranud kõnealust teenust osutama, kui tehinguga kaasneb majandusüksuse üleminek nende kahe ettevõtja vahel.

40

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kollektiivlepingu alusel on välistatud asjaomase majandusüksuse üleandja ja omandaja solidaarne vastutus kohustuste, sealhulgas töötasu maksmise kohustuste eest, mis on tekkinud enne kõnealuse üksuse üleminekut töölepingute alusel.

41

Direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 esimene lõik näeb ette põhimõtte, et üleandja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad üle omandajale. Selle artikli 3 lõike 1 teine lõik sätestab, et liikmesriigid võivad näha ette, et pärast ülemineku kuupäeva vastutavad üleandja ja omandaja solidaarselt kohustuste eest, mis tulenevad ülemineku kuupäeval kehtivast töölepingust või -suhtest enne ülemineku kuupäeva.

42

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et töötajate üldseaduse artikli 44 lõige 3 näeb ette, et inter vivos sõlmitud tehingutega üleminekute puhul vastutavad enne üleminekut tekkinud töölepingust tulenevate ja täitmata kohustuste eest üleandja ja omandaja kolm aastat solidaarselt. Turvaettevõtjate kollektiivleping sellist solidaarset vastutust ette ei näe.

43

Hispaania valitsus väitis oma kirjalikes seisukohtades, et teine küsimus ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. Ta leiab nimelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastusest tingituna ei pea Euroopa Kohus mitte tõlgendama direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 teist lõiku, vaid otsustama teatavate riigisiseste sätete vahelise kooskõla üle. Euroopa Kohus ei ole aga tema väitel pädev tegema otsust selliste sätete kooskõla kohta.

44

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirdub Euroopa Kohtu pädevus vaid liidu õiguse sätete analüüsiga. Liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata riigisiseste sätete ulatust ja seda, kuidas neid tuleb kohaldada (23. mai 2011. aasta kohtumäärus Rossius ja Collard, C‑267/10 ja C‑268/10, ei avaldata, EU:C:2011:332, punkt 15).

45

Käesoleval juhul tuleb kõnealuse küsimuse sõnastust arvestades asuda seisukohale, et see käsitleb tegelikult ühe kollektiivlepingu sätte kooskõla riigisisese õigusnormiga. Selline analüüs, mis eeldab riigisisese normihierarhiaga seonduvate küsimuste käsitlemist, ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.

46

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus ei ole pädev vastama Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) teisele eelotsuse küsimusele.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: