1

Ori Martin SA palub oma apellatsioonkaebuses muuta Euroopa Liidu Üldkohtu 1. juuni 2017. aasta kohtumäärust Ori Martin vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑797/16, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti hüvitada kahju, mille Euroopa Liidu Kohus oli Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 väidetava rikkumisega tekitanud.

2

Ori Martin esitas 14. septembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega hagi komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras), muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik), peale, millega komisjon muu hulgas määras Siderurgica Latina Martin SpA‑le (edaspidi „SLM“) 15,96 miljoni euro suuruse trahvi, millest 14 miljonit eurot määrati solidaarselt Ori Martiniga.

3

Apellant palus kohtuasja T‑419/10 aluseks olnud hagiavalduses Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, milles leiti, et ta on SLMi toime pandud tegude eest solidaarselt vastutav, ning talle selle otsusega määratud trahvisumma tühistada või selle suurust vähendada.

4

15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega SLM ja Ori Martin vs. komisjon (T‑389/10 ja T‑419/10, EU:T:2015:513) Üldkohus muu hulgas vähendas hagejale ja SLMile solidaarselt määratud trahvisummat 13,3 miljoni euroni ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5

Apellant esitas 18. septembril 2015 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud avaldusega selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis oli aluseks kohtuasjale C‑490/15 P.

6

Apellatsioonkaebus jäeti 14. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) rahuldamata.

7

Ori Martin esitas 15. novembril 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega Euroopa Liidu Kohtu vastu talle 14. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) väidetavalt põhjustatud kahju tõttu kahju hüvitamise hagi.

8

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega hagi oma kodukorra artikli 126 alusel ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

9

Esiteks leidis Üldkohus kohtumääruse punktides 6 ja 7, et apellandi esitatud nõue erineb nõudest, mille võib esitada liidu kohtute ülemäära pika menetlusaja tõttu väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks ja mille puhul ei ole vaja hinnata Euroopa Kohtu või Üldkohtu otsustes või määrustes nende kohtute antud hinnangute põhjendatust. Üldkohus leiab, et apellandi nõude eesmärk oli seada kahtluse alla 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) sisalduv hinnang, mis puudutas apellandi suhtes eelduse kohaldamist, et ta avaldab SLMile otsustavat mõju.

10

Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 8–10, et apellatsioonimenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsuse või määruse peale võib esitada üksnes Euroopa Kohtu kodukorra artiklites 154, 155 ja 157–159 ette nähtud avaldusi, millele sama kodukorra artikli 190 lõikes 1 viidatakse. Üldkohus täpsustas, et need avaldused tuleb lisaks esitada otse Euroopa Kohtule. Üldkohtu hinnangul ei sarnane hageja esitatud hagi ei ilmse tehnilise vea parandamise avalduse, lahendamata jätmise tõttu kohtulahendi täiendamise avalduse, kohtulahendi kolmanda isiku poolt vaidlustamise ega teistmisavaldusega, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklites 154, 155 ja 157–159.

11

Ori Martin palub Euroopa Kohtul:

12

Euroopa Liidu Kohus palub Euroopa Kohtul:

13

Ori Martin esitab kaks väidet, millest esimene puudutab esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse moonutamist ja teine õigusnormide rikkumist.

14

Apellant leiab oma esimeses väites, et Üldkohus moonutas kahju hüvitamise nõuete eset, leides vaidlustatud kohtumääruse punktis 7, et apellant soovis seada kahtluse alla 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) sisalduva hinnangu, mis puudutas tema suhtes eelduse kohaldamist, et ta avaldab SLMile otsustavat mõju. Nimelt nähtub esimese kohtuastme hagiavaldusest selgelt, et kõnealused nõuded ei puudutanud sellise kahju hüvitamist, mis oli põhjustatud sellest, et asjaomane kohtuotsus oli selles osas põhjendamata, vaid sellise kahju hüvitamist, mis oli seotud sellega, et kostja ei täpsustanud põhjendusi, miks esitatud asjaoludest hoolimata ei ole see eeldus ümberlükatav.

15

Teises väites osutab apellant, et Üldkohus piiras ebaõigesti vaidlustatud kohtumääruse punktides 8–10 rikkumised, mis on seotud liidu kohtu tehtud otsusega ja mis võivad anda harta artikli 47 alusel õiguse kahju hüvitamisele, üksnes nende juhtumitega, kui menetlusaeg on ülemäära pikk.

16

Euroopa Liidu Kohus märgib esimesele väitele vastuseks, et osas, milles apellant soovis esimese kohtuastme hagis saada põhjenduse, mis tema sõnul puudus, leidis Üldkohus õigesti, et tema hagi eesmärk oli asjaomase kohtuotsuse sisu kahtluse alla seadmine.

17

Euroopa Liidu Kohus palub mõlemad väited tagasi lükata ja seega apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata jätta.

18

Apellatsioonkaebuse esimese väite kohta tuleb märkida, et liidu kohtul on kohustus hinnata hageja menetlusdokumentides esitatud erinevaid nõudeid ja väiteid ilma nende eset ja sisu muutmata, vastasel juhul rikub ta oma kohustusi (vt selle kohta 29. juuni 1994. aasta kohtuotsus Klinke vs. Euroopa Kohus, C‑298/93 P, EU:C:1994:273, punkt 20).

19

Praegusel juhul oli esimese kohtuastme hagiavalduse punktides 2, 6 ja 7 täpsustatud, et väidetav rikkumine seisnes selles, et hagejal ei olnud võimalik aru saada põhjustest, miks talle karistus määrati, ja seetõttu võeti temalt võimalus vältida uue karistuse määramist.

20

Hagiavalduse punktis 22 oli lisatud, et „kuna [kostja] ei ole 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse [Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678)] punktides 53–72 märkinud põhjendusi, miks hageja esitatud täpsustused faktiliste asjaolude kohta tagasi lükati, on ta rikkunud harta artiklit 47, kuna ta ei taganud [hagejale] õiglast menetlust, mille kohaselt peab süüdimõistetud või karistatud isik teadma, mis põhjustel on ta süüdi mõistetud või talle karistus määratud ja milles teda konkreetselt süüdistatakse“.

21

Hagiavalduse punktides 25–28 olid märgitud reegli kohta, mille rikkumine annab praegusel juhul väidetavalt õiguse saada hüvitist, et esiteks „on põhjendatud alus arvata, et harta artiklit 47 rikutakse alati, kui kohus võtab meetme, mille puhul ei saa isik selgelt ja objektiivselt aru põhjustest, mille tõttu talle karistus määrati ja milles teda konkreetselt süüdistatakse“, ning teiseks, et „[k]ohtute kohustus tagada õigus õiglasele menetlusele eeldab, et hea õigusemõistmise põhimõtte kohaselt peavad kohtuotsused alati sisaldama konkreetseid põhjendusi, mille alusel kohtuotsus tehakse, ja eeskätt konkreetseid süükspandavaid asjaolusid“.

22

Esimese kohtuastme hagiavalduse punktides 30–43 korrati, et praegusel juhul tulenes süükspandava tegevuse õigusvastasus sellest, et „[kostja] esitatud selgitus vaidlustatud kohtuotsuses ei võimalda tal konkreetselt aru saada, miks peeti teda SLMi toime pandud rikkumise eest vastutavaks ja miks tema iseärasusi – mille ta küll esile tõstis – ei peetud selliseks, mis lükkaks ümber eelduse, et ta avaldab SLMile tegelikult otsustavat mõju“.

23

Üldkohus leidis siiski vaidlustatud kohtumääruse punktis 7, et apellant soovis oma hagiga seada kahtluse alla 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) sisalduva hinnangu, mis puudutas tema suhtes eelduse kohaldamist, et ta avaldab SLMile otsustavat mõju, kuigi, nagu eespool toodud kaalutlustest ilmneb, puudutas hageja viidatud rikkumine põhjenduste puudumist ja seega oluliste menetlusnormide rikkumist, mistõttu Üldkohus moonutas esimeses kohtuastmes apellandi esitatud ainsa kahju hüvitamise nõude eset ning ei otsustanud seega selle üle nõuetekohaselt.

24

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui Üldkohtu otsuse põhjenduste puhul on tegemist liidu õiguse rikkumisega, kuigi otsuse resolutsioon näib olevat muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑121/12 P, EU:C:2013:639, punkt 35).

25

Ent esimeses kohtuastmes viidatud väidetav rikkumine ei ole tõendatud.

26

Nimelt tuleb esiteks märkida, et põhjendamiskohustus ei nõua, et liidu kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest, ja et põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu kohus nende argumentidega ei nõustunud (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 48). Teiseks on ELTL artikli 256 lõike 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 59 esimese lõigu kohaselt apellatsioonkaebuse esitamine piiratud õigusküsimustega.

27

14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) aluseks olnud kohtuasjas oli selleks, et apellandile saaks teatavaks põhjused, miks kostja leidis, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei lükanud apellandi esitatud asjaoludest hoolimata ümber eeldust, et viimane avaldab SLMile otsustavat mõju, ja täitis seega oma põhjendamiskohustuse, piisav, et kostja tõstis esile õigusliku põhimõtte, mille alusel ta leidis, et Üldkohus võis põhjendatult asuda seisukohale, et viidatud asjaolud ei olnud sellised, mis oleksid kõnealuse eelduse ümber lükanud.

28

Kostja täitis selle kohustuse piisavalt. Nimelt märkis Euroopa Kohus 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) esiteks, et väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb selleks, et kontrollida, kas tütarettevõtja otsustab oma tegutsemise üle turul sõltumatult, võtta arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, mis puudutavad majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis tütarettevõtjat emaettevõtjaga ühendavad ja mis võivad olenevalt olukorrast varieeruda, ning teiseks, et komisjonil on õigus määrata emaettevõtjale trahvi, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja ELTL artikli 101 mõttes, ilma et emaettevõtja oleks õhutanud tütarettevõtjat rikkumist toime panema või – veelgi enam – et emaettevõtja oleks rikkumisest osa võtnud.

29

Siit järeldub, et esimeses kohtuastmes apellandi viidatud väidetav rikkumine, mida apellant esimese kohtuastme hagiavalduses kirjeldas, ei olnud tõendatud, ning seega tuleb vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon, mida käesoleva kohtuotsuse punktis 8 mainitakse, põhjendatuks lugeda.

30

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

31

Teise väite kohta tuleb märkida, et see puudutab õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt, kes leidis, et liidu kohtu otsusega seotud rikkumised, mis võivad anda õiguse kahju hüvitamisele, on üksnes need, mis puudutavad ülemäära pikka menetlusaega.

32

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et väljakujunenud kohtupraktika järgi on apellatsioonimenetluses esitatud väited, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse või kohtumääruse resolutsiooni aluseks mitteolevate põhjenduste vastu, edutud ja tuleb seega tagasi lükata (Euroopa Kohtu presidendi 12. veebruari 2003. aasta kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, C‑399/02 P(R), EU:C:2003:90, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Tuleb sedastada, et kuna väidetav rikkumine 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678) ei ole tõendatud, ei olnud Üldkohtul vaja võtta seisukohta nende rikkumiste võimalike tagajärgede suhtes, mis liidu vastutust käsitlevas Euroopa Kohtu otsuses esinevad.

34

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 31 esitatud kaalutlused ei ole seega vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni aluseks, tuleb teine väide tunnistada edutuks ja sellest tulenevalt tagasi lükata.

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

36

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida sama korra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

37

Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastaspoole kohtukulud vastavalt vastaspoole sellekohasele nõudele välja mõista apellandilt ja jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: