1.

Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada direktiivi 2011/83/EL ( 2 ) artikli 6 lõike 1 punkti k ja artikli 16 punkti e, mis käsitlevad kauglepingu sõlmimisel tarbijale põhimõtteliselt tekkiva taganemisõiguse piiramist.

2.

See taotlus esitati seonduvalt vaidlusega, mis puudutab taganemisõiguse teostamist tarbija poolt, kes soetas ühelt veebisaidilt madratsi ning soovis seda tagasi saata pärast seda, kui ta oli eemaldanud seda toodet tarnimisel ümbritsenud kaitsekile.

3.

Euroopa Kohtul palutakse öelda, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selle sättega taganemisõigusest ette nähtud erand, mis puudutab „suletud kaupa, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ hõlmab tooteid – nagu madrats – mis võivad kasutamisel sattuda vahetusse kontakti inimese kehaga, ent mis on siiski kohase puhastamise korral võimalik uuesti kaubanduslikku seisukorda viia. Ma leian, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.

4.

Juhul, kui Euroopa Kohus otsustab vastata esimesele küsimusele jaatavalt, palutakse tal seejärel määratleda, millistel tingimustel saab seda liiki toote pakendit käsitada suletud pakendina, mille lõhkumisega kaasneb taganemisõiguse kaotamine nimetatud direktiivi artikli 16 punkti e tähenduses.

5.

Teiseks peaks Euroopa Kohus võtma seisukoha, kuidas tuleb selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti k kohaselt teavitada tarbijat sellest, millistel asjaoludel ta oma taganemisõiguse kaotab.

6.

Direktiivi 2011/83 põhjendustes 34, 37, 47 ja 49 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

7.

Direktiivi artikli 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ lõike 1 punktis k on sätestatud, et „[e]nne tarbija sidumist kauglepingu[ga], esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil“ rea andmeid, sealhulgas „kui taganemisõigust ei ole vastavalt artiklile 16 ette nähtud, teave selle kohta, et tarbijal ei ole õigust taganemiseks, või kui see on asjakohane, teave selle kohta, millistel asjaoludel tarbija kaotab oma taganemisõiguse“.

8.

Direktiivi artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud, et „[t]arbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust […] taganeda ilma põhjust esitamata ning kandmata muid kulusid peale artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14 sätestatud kulude, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ettenähtud erandeid“.

9.

Direktiivi artikli 16 „Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid“ punktis e on sätestatud: „Liikmesriigid ei näe ette artiklites 9–15 sätestatud taganemisõiguse kasutamist kauglepingute […] puhul juhtudel, kui tegemist on […] suletud kauba tarnimisega, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud“.

10.

Põhikohtuasjas on hagejaks peamiselt madratsite turustamisega tegelev internetimüügi-ettevõte slewo//schlafen leben wohnen GmbH (edaspidi „slewo“).

11.

Sascha Ledowski tellis slewo veebisaidilt 25. novembril 2014 isiklikuks kasutamiseks ühe madratsi. Saadud arvel kajastatud müügilepingu tüüptingimuste hulgas oli „tarbijatele taganemisõiguse kohta antav teave“, mis oli sõnastatud järgmiselt: „Meie kanname tagasisaatmise kulud. […] Teie taganemisõigus lõpeb enneaegselt järgmistel juhtudel: lepingute puhul, mis puudutavad suletud kauba tarnimist, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel, ning kui kaup on pärast tarnimist avatud.“ Tarnimisel oli madrats pakendatud kaitsekilesse, mille S. Ledowski hiljem eemaldas.

12.

S. Ledowski teatas 9. detsembri 2014. aasta e‑kirjas slewole, et ta soovib asjasse puutuva madratsi tagasi saata ning palus korraldada selle transport. Kuna tema palvet ei rahuldatud, kandis ta need transpordikulud ise.

13.

S. Ledowski esitas kohtule hagi, nõudes, et slewo tagastaks talle müügihinna ja hüvitaks transpordikulud, kokku 1190,11 eurot, koos sellele lisanduva intressi ning kohtuväliste advokaadikuludega.

14.

Amtsgericht Mainz (Mainzi esimese astme kohus, Saksamaa) rahuldas selle hagi 26. novembri 2015. aasta kohtuotsusega. Apellatsiooniastmes jättis Landgericht Mainz (Mainzi apellatsioonikohus, Saksamaa) selle kohtuotsuse oma 10. augusti 2016. aasta kohtuotsusega ( 3 ) muutmata, leides, et madrats ei ole hügieenilist laadi kaup ( 4 ) ning seetõttu on tarbijal taganemisõigus ka pärast kaitsekile eemaldamist.

15.

Saanud slewo kassatsioonkaebuse, leidis Bundesgerichtshof (Saksamaa liitvabariigi kõrgeim üldkohus), et põhikohtuasja lahendus sõltub direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkti k ja artikli 16 punkt e tõlgendamisest. 15. novembri 2017. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. detsembril 2017, otsustas see kohus menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule slewo, S. Ledowski, Belgia ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei toimunud.

17.

Märgin kõigepealt, et kaheks osaks jagunev teine eelotsuse küsimus on esitatud vaid juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele jaatavalt. Kuivõrd minu arvates tuleb esimesele küsimusele vastata eitavalt, ei ole Euroopa Kohtul vaja minu hinnangul teisele küsimusele vastata. Täielikkuse huvides ning võttes arvesse seda, et viimatinimetatud küsimusega seonduvat problemaatikat ei ole varem käsitletud, esitan oma seisukoha siiski ka selles küsimuses.

18.

Enne kui asun analüüsima esimest eelotsuse küsimust, pean kohaseks rõhutada mõningaid kogu käesolevat eelotsusetaotlust puudutavaid olulisi aspekte.

19.

Esiteks märgin, et taotlus puudutab nii õiguslikust kui praktilisest seisukohast vaadates tarbijakaitse väga konkreetset valdkonda, see tähendab kauglepinguid, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2011/83 erisätteid ( 5 ), kuigi nende lepingute suhtes kuuluvad kohaldamisele ka direktiivis sisalduvad üldnormid.

20.

Eeskätt on direktiivi artiklis 9 sätestatud, et seda liiki lepingute puhul on tarbijatel põhimõtteliselt õigus lepingust taganeda ( 6 ), mis hõlmab õigust saada täielikult tagasi tasutud summa, välja arvatud juhul, kui kaupa on valesti kasutatud; see õigus on põhjendatav eriliste raskustega, millega tarbija kaugmüügilepingu sõlmimisel kokku puutub. Nagu on direktiivi põhjendustes 37 ja 47 märgitud, ei ole tarbijatel sellisel juhul võimalik neid huvitavat kaupa enne selle tellimist ja kätte saamist näha ja proovida, mistõttu on neile antud tähtaeg, mille jooksul nad saavad pärast seda, kui nad on tarnitud kauba üle vaadanud, järele mõelda ja vajaduse korral lepingust taganeda, samas kui kauplejaid kaitstakse selle õiguse kuritarvitamise vastu ( 7 ). Nende sätete kohaselt on tarbijatel niisiis võimalik proovida ja uurida ostetud kaupa, ent ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. ( 8 )

21.

Väga konkreetsed erandid taganemisõigustest on aga sätestatud direktiivi artiklis 16, mille punkti e kohaselt hõlmavad need „suletud kauba“ tarnimist, „mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ ( 9 ), kui see „on pärast kohaletoimetamist avatud“. Märgin siinkohal, et mulle näib vaieldamatu, et need mõisted on erinevad, ent siiski tihedalt seotud ning tegemist on kahe tingimusega, mis peavad selle sätte kohaldamiseks üheaegselt täidetud olema. Direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt k paneb kauplejale kohustuse anda tarbijale enne kauglepingu sõlmimist teavet konkreetselt direktiivi artikli 16 punktis e sätestatud tagastamisõiguse suhtes kohaldatava erandi kohta.

22.

Teiseks kavatsen meelde tuletada mõningaid liidu õiguse tõlgendamise põhimõtteid, mis kehtivad kõigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt siin esitatud küsimuste suhtes.

23.

Ühelt poolt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui liidu õigusnorm ei viita liikmesriikide õigusele, nagu see käesolevas kohtuasjas käsitletavate sätete puhul on, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes asjaomaste sätete sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusakti eesmärki, kuhu asjaomane säte kuulub ( 10 ).

24.

Teiselt poolt, konkreetselt nende liidu õiguse sätete puhul, mille eesmärk on ELTL artikli 169 kohaselt aidata kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, nagu see on kõnealuste sätete puhul ( 11 ), tuleb eelistada tõlgendust, mille korral kahjustatakse ( 12 ) seda eesmärki ( 13 ) nii vähe kui võimalik ning mis võtab arvesse seda, et võrreldes ettevõtjaga on tarbija tavaliselt ebasoodsamas olukorras ( 14 ).

25.

Viimaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguse kohustuslikke norme ja iseäranis selliseid, millega piiratakse kaitse eesmärgil antud õigusi, ei saa tõlgendada viisil, mis läheb kaugemale asjaomases õigusaktis sõnaselgelt ette nähtud juhtudest ( 15 ), ilma et selline kitsas tõlgendus kahjustaks samas sätestatud piirangute kasulikku mõju või läheks vastuollu nende eesmärgiga ( 16 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeskujul leian, et niimoodi kitsalt tuleb tõlgendada ka käesolevas eelotsusetaotluses silmas peetavaid direktiivi 2011/83 sätteid, kuna tegemist on erandiga üldnormist, mille kohaselt peab tarbijal kauglepingu sõlmimisel põhimõtteliselt olema taganemisõigus. Märgin, et seda käsitlust toetavad ka selle direktiiviga seotud suunised, mille on avaldanud komisjoni õigusküsimuste peadirektoraat ( 17 ).

26.

Käesolevat eelotsusetaotlust tuleb käsitleda neid kaalutlusi silmas pidades.

27.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis e kasutatud mõistet kaup „mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka selliseid kaupu nagu madratsid, mis võivad sihipärasel kasutamisel puutuda kokku inimese kehaga, aga mida on kauplejal võimalik sobivate puhastusmeetmetega uuesti kaubanduslikku seisukorda viia.

28.

Näib, et selles küsimuses vastanduvad kaks seisukohta. Esimese kohaselt, mida toetavad slewo ja Belgia valitsus, ei peaks tarbijal selles küsimuses nimetatud asjaoludel taganemisõigust olema. Teise seisukoha järgi, mida toetavad eelotsusetaotluse esitanud kohus, S. Ledowski ning Itaalia valitsus ja komisjon, ei peaks tarbija, vastupidi, sellisel juhul taganemisõiguse kasutamise võimalust kaotama. Järgmistel põhjustel jagan seda teist seisukohta.

29.

Kõigepealt, kuigi Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades on selles osas kahtlusi väljendatud, tuleb minu meelest kohe ümber lükata vastuväited, mis puudutavad küsimust, kas madratsid üldse on kaubad „mis võivad sihipärasel kasutamisel vahetult kokku puutuda inimese kehaga,“ nagu esitatud küsimuses väidetakse. Selline kvalifikatsioon ei ole vaieldav seoses rõiva proovimisega, mis on illustreeriva kauba liigina nimetatud direktiivi põhjenduses 47. Kuigi on tõsi, et tavapärastes kasutustingimustes on madrats üldiselt kaetud vähemalt linaga, ei saa siiski välistada, et olles selle välja võtnud pakendist, milles see tarniti, proovib tarbija madratsit, heites sellele ilma seda katmata. Peale selle, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus niisugusest eeldusest lähtub, ei saa Euroopa Kohus minu meelest seda kahtluse alla seada, arvestades, et tegemist on faktilist asjaolu puudutava hinnanguga ( 18 ).

30.

Peale selle tuleneb eelotsuse küsimuse sõnastusest, et lisaks põhikohtuasjas vaidluse all olevale juhtumile, mis puudutab konkreetselt madratsit, on Euroopa Kohtult küsitud ka seda, kas tarbijalt tuleb taganemisõigus ära võtta juhul, kui toode, mis võib kehaga ( 19 ) kokku puutuda, on pärast tarnimist avatud ja kui saab eeldada, et seda on vastavalt kasutatud, sealhulgas juhul, kui kauba müüja saab võtta kohased meetmed kauba puhastamiseks, et seda saaks ilma tervisekaitse ja hügieeninõudeid eiramata uuesti müüa ( 20 ).

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab jaatavat vastust toetavale seisukohale, mis on võetud ühes osas saksa õiguskirjanduses ( 21 ) ning märgib, et mõiste „ei ole kõlblik tagasisaatmiseks“ võib ka viidata sellele, et määravaks asjaoluks on kauba seisukord kui selline pärast seda, kui tarbija on selle avanud, mitte aga see, kas kaupleja saaks seejärel puhastusmeetmetega viia kauba uuesti sellisesse seisukorda, et selle saaks uuesti müüki panna. Samamoodi leiab Belgia valitsus, et see, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis e nimetatud kaupa on võimalik puhastada või mitte, on kriteerium, mida selles sättes ei sisaldu, ent seda sätet tuleks tõlgendada kitsalt, kuna tegemist on erandiga.

32.

Leian siiski, et kuigi direktiivi 2011/83 tekstis ega sellega seotud ettevalmistavates materjalides ( 22 ) sellele otseselt ei viidata, tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt, ent kooskõlas seadusandja poolt määratud eesmärgiga ( 23 ), milleks on pakkuda kõrgetasemelist kaitset kauglepingu sõlminud tarbijale, võimaldades tal põhimõtteliselt proovida kaupa, mille ta ostis seda nägemata, ning see tagasi saata, kui see teda pärast proovimist ei rahulda. Niisiis tuleb minu hinnangul eelistada tõlgendust, mis soodustab taganemisõigustest tehtavate erandite piiramist ehk tõlgendust, mille kohaselt peab tarbijal olema võimalik saata tagasi selline kaup, mis on võimalik uuesti müüki panna tänu puhastamisele, mis ei tekita kauplejale ülemäärast koormust ( 24 ), mitte aga vastupidist tõlgendust, mis piirab tarbija taganemise võimalusi.

33.

Seepärast jagan eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohta, et taganemisõigus tuleb artikli 16 punkti e kohaselt välistada vaid juhul, kui kaupa ei ole pärast avamist enam üldse võimalik tervisekaitse või hügieeniga seotud põhjustel turustada, kuna asjasse puutuva kauba olemusest tulenevalt ei ole kauplejal võimalik võtta meetmeid, et panna see kaup uuesti müüki ilma vastavalt kas tervisekaitse või hügieeni nõudeid rikkumata ( 25 ).

34.

Käesolevat juhtumit silmas pidades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus minu hinnangul õigusega, et madrats, mille tarbija on tagastanud pärast seda, kui see on pakendist välja võetud ja kui seda võib olla kasutatud, ei näi kuidagi olevat selline, et seda ei oleks üldse võimalik müüa, mida kinnitab tõik, et järjestikused kliendid kasutavad hotellivoodeid, asjaolu, et eksisteerib kasutatud madratsite turg ning tõsiasi, et kasutatud madratsid on võimalik ära puhastada. Mulle näib, et selles osas on madrats samastatav rõivaga, mille kauplejale tagastamise on seadusandja sõnaselgelt ette näinud ( 26 ) isegi siis, kui seda on proovitud nii, et see sattus vahetusse kontakti kehaga, kuna eelduslikult on sellist kaupa võimalik pesta, et see uuesti müüki panna, ilma et see tervisekaitse ja hügieeninõuetega vastuolus oleks.

35.

Täpsustan, et juhul, kui tarbija on kauba proovimiseks seda mis tahes moel liiga palju kasutanud, võimaldab asjasse puutuva kauba „väärtuse vähenemise“ korvata tarbija vastutus, millele on viidatud direktiivi põhjenduses 47 ja mis on sätestatud direktiivi artikli 14 lõikes 2 ( 27 ). Viimatinimetatud säte, kuivõrd see lubab tarbijal lepingust taganeda ja kaup tagasi saata ka juhul, kui ta on kauba rikkunud – millisel juhul peab ta vajaduse korral kauplejale hüvitist maksma – toetab minu hinnangul teesi, et nimetatud artikli 16 punktis e peetakse silmas ainult neid juhtumeid, mil kauba uuesti müüki panemine, ilma et see tegelikult tervisekaitse või hügieeninõuetega vastuollu läheks, on täiesti võimatu.

36.

Lisan, et see teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendus, mille ma anda soovitan, ei kahjusta nimetatud artikli 16 punktis e sätestatud erandi kasulikku mõju ( 28 ), kuna sellised kaubad, mille pakend on avatud ja mille tavapärane proovimine tarbija poolt võiks parandamatult tervist ja hügieeni kahjustada, ei pääse vastavalt selle sätte eesmärgile uuesti müügile.

37.

Minu hinnangul ei murenda eeltoodud analüüsi ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esile toodud asjaolu, et ülalnimetatud suunistes ( 29 ) on madratsid ära toodud näitena nende kaupade hulgas, mis võivad olla sellised, mis ei ole kõlblikud tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ( 30 ) nimetatud artikli 16 punkti e tähenduses ning mille puhul taganemisõigust ei ole, kui need kaubad on pärast tarnimist pakendist välja võetud. Märgin, et selle märkuse juures ei ole esitatud ühtki niisugust käsitlust toetada lubavat põhjendust. Lisaks sellele, kuigi nimetatud dokumendist võib olla kasu direktiivi sisu selgitamisel, ei ole see siiski direktiivi tõlgendamisel siduv, nagu suuniste preambulis ka sõnaselgelt kirjas ( 31 ). Viimaks märgin, et käesolevas asjas toetab ka komisjon ise vastupidist seisukohta.

38.

Seetõttu leian, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „suletud kaup, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ ei hõlma niisuguseid kaupu nagu madratsid, mis võivad sihipärasel kasutamisel kokku puutuda inimese kehaga, aga mida on kauplejal võimalik sobivate meetmetega, eriti puhastamisega, uuesti kaubanduslikku seisukorda viia.

39.

Võttes arvesse, et teine eelotsuse küsimus, eeskätt selle esimene osa, on esitatud vaid juhuks, kui Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele jaatavalt vastama, mis minu hinnangul nii olema ei peaks, on minu tähelepanekud selle osa kohta üksnes täiendavad.

40.

Teise küsimuse punktiga a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millistele tunnustele peab pakend vastama, et seda saaks käsitada „suletuna“ direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tähenduses juhul, kui asjaomane toode kuulub nende kaupade hulka, „mis ei ole kõlblikud tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ ja mis kuuluvad selles sättes kehtestatud taganemisõigusest tehtava erandi kohaldamisalasse ( 32 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse põhjenduste kohaselt küsib ta konkreetsemalt, kas seda liiki kaup peab olema pakendatud üksnes nii, et „pärast avamist ei saa seda enam uuesti sulgeda, või peab ka asjaoludest (näiteks pakendile tehtud märkest „suletud“) tulenevalt olema täiesti selge, et tegemist ei ole pelgalt transpordipakendiga, vaid et kaup on suletud tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“.

41.

Minu meelest tõusetub esitatud küsimuse ja sellega seotud põhjenduste pinnalt kaks eraldiseisvat küsimust, nagu nähtub ka Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest ( 33 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esiteks, millistele füüsilistele parameetritele peab pakend vastama, et seda saaks käsitada „suletuna“ direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tähenduses ning teiseks, kas sellisele pakendile peaks olema kantud märge, millega juhitakse tarbija tähelepanu asjaolule, et tegemist on sellise suletud pakendiga.

42.

Esiteks, mis puudutab selle mõistega hõlmatud pakendite füüsilisi parameetreid, siis tõden, et kõnealuse direktiivi artikli 16 punktis e kasutatud mõistet „suletud“ selles direktiivis defineeritud ei ole ( 34 ). Minu hinnangul ei saa selle kohta, kuidas seda mõistet sisustada tuleks, midagi teada ka direktiivi ettevalmistavatest materjalidest ( 35 ).

43.

Ülalviidatud suunistes viidatakse kaubale, mis on „algselt tervisekaitse või hügieeniga seotud põhjustel suletud pakendi või kaitsekile abil“ ( 36 ). Selle lause alguses on minu meelest õigesti välistatud kauplejate võimalus taganemisõigusest tehtavaid erandeid omatahtsi kohaldada, sulgedes kauba ilma, et see eelnimetatud põhjustel põhjendatud oleks ( 37 ), kuivõrd on meelde tuletatud, et tarbijale põhimõtteliselt antud taganemisõigusest tehtavad erandid peavad jääma absoluutselt erandlikeks ( 38 ). Seevastu ei anna see dokument vastust küsimusele, millistele materiaalsetele tunnustele peaks seal nimetatud pakend või kaitsekile vastama, et artikli 16 punktist e tulenevad nõuded täidetud oleksid.

44.

Leian siinkohal, nagu sisuliselt pakuvad ka slewo ( 39 ), Belgia valitsus ( 40 ) ja komisjon, et juhinduda tuleb rangelt sellest, millisel eesmärgil on kaup nimetatud punkti e tähenduses „suletud“. Selle sätte eesmärk on minu hinnangul välistada taganemisõigus kõigi niisuguste kaupade puhul, mis peavad olema suletud tegelikul tervisekaitse või hügieeniga seotud põhjusel, takistamaks seda, et tarbija need tagastab, kuna olles kord kaitsvast pakendist välja võetud, on need parandamatult kaotanud oma hügieenilise või tervisekaitse seisukohast olulise väärtuse sel määral, et neid ei saa uuesti turustada ( 41 ).

45.

Seetõttu on minu arvates vajalik, et „suletud“ pakendina saaks käsitada sellist kaitsekatet, mis võimaldab tagada usaldusväärselt seal sisalduva toote puhtuse. See kriteerium eeldab, et pakend oleks kauba kaitsmiseks piisavalt vastupidav ning et seda ei saaks avada ilma seda nähtavalt kahjustamata, nii et oleks kindel, et ostja võis asjasse puutuvat kaupa proovida. Neile nõuetele võiksid vastata näiteks kinni sulatatud äärtega plastikriba või metallileht, mida ei ole võimalik pärast avamist esialgsel kujul tagasi panna.

46.

Seevastu näib mulle liigne olevat nõuda, nagu näib välja pakkuvat Itaalia valitsus, et selleks, et pakendit saaks sellisena käsitada, peab see tagama „toote antiseptilisuse, nagu see on steriilsete esemete puhul“ ( 42 ). Tõsi on, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis e viidatakse „tervisekaitse põhjustele“, ent seal mainitakse ka „hügieenilisi“ põhjusi, mille puhul ei ole minu arvates õigustatud kauplejate sellised majanduslikud investeeringud, mille tooks kaasa kohustus panna antiseptilisse või lausa steriilsesse pakendisse kõik kaubad, mida see säte puudutab.

47.

Teiseks, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud erilist tähist, mis peaks pakendil paiknema, et pakendit saaks käsitada „suletuna“ nimetatud artikli 16 punkti e tähenduses ( 43 ), siis jagan slewo ja komisjoni seisukohta, et miski ei viita sellele, et lisaks eelkirjeldatud füüsilistele parameetritele, millele need pakendid minu hinnangul vastama peavad, peaks selle sätte kohaldamiseks olema täidetud ka selline visuaalne kriteerium.

48.

Kõnealuse punkti e sõnastusest, seda ümbritsevatest sätetest ega ettevalmistavatest materjalidest ( 44 ) ei tulene, et direktiivi 2011/83 autorid oleksid soovinud panna kauplejale kohustuse pärast lepingu sõlmimist selliselt taganemisõigusest teavitada ( 45 ). Kui liidu seadusandja oleks pidanud vajalikuks, et tarbijat kauba tarnimisel selliste müüdud kauba pakendile kantud märgetega teavitataks, ei oleks ta seda kahtlemata tegemata jätnud, nagu see on tehtud teistes tarbijakaitsega seotud õigusaktides ( 46 ).

49.

Seetõttu, juhul kui Euroopa Kohus võtab seisukoha teise eelotsuse küsimuse punkti a osas, tuleks sellele minu hinnangul vastata, et „suletud“ kaupadeks direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tähenduses on kaubad, mis on pandud pakendisse, mille mis tahes avamine on pöördumatu, nii et on kindlalt nähtav, et ostja võis asjasse puutuvat kaupa proovida, ent sel pakendil ei pea siiski olema tingimata erilist märget, mis viitaks sõnaselgelt sellele, et tegu on suletud pakendiga, mille avamisel kaotab tarbija taganemisõiguse. Seevastu tuleks selline sõnaselge teave minu arvates anda nimetatud lepingueelsel teavitamisel, mis on ette nähtud direktiivi artikli 6 lõikes 1, mida nüüd käsitlema asun.

50.

Tuletades meelde, et teine eelotsuse küsimus, sealhulgas selle teine osa, on esitatud vaid juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele jaatavalt, mis ei vasta minu ettepanekule, esitan seda osa puudutavad seisukohad üksnes täiendavalt.

51.

See küsimus lähtub eeldusest, et kaugmüügiks pakutav kaup on tõepoolest suletud ning selle tagastamine müüjale on välistatud tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti e tähenduses ehk tarbija põhimõtteline taganemisõigus selle suhtes ei kehti.

52.

Sisuliselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kaupleja peab sellises olukorras direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti k kohaselt juhtima enne lepingu sõlmimist tarbija tähelepanu konkreetselt asjaolule, et tarbija kaotab taganemisõiguse kauba suletud pakendi avamisel, viidates konkreetsele ostetud esemele, ning asjaolule, et tegemist on suletud kaubaga, või kas ta võib anda selle teabe üksnes abstraktselt, piirdudes direktiivi kõnealuse sätte tsiteerimisega müügilepingu tüüptingimustes ( 47 ).

53.

Viimatinimetatud käsitluse toetuseks märgib slewo, et nimetatud artikli 6 praegusest sõnastusest tuleneb kauplejale selleks, et direktiivi 2011/83 nõuded täidetud oleksid, kohustus anda tarbijale „enne“ kui ta tellimuse esitab, üldine lepingueelne teave taganemisõiguse kohta, millele on lisatud erandite põhjused nagu seadusandja need sätestatud on. Ta leiab, et iga internetis müüdud toote juures seda õigust puudutavate konkreetsete täpsustuste andmine ei oleks kooskõlas tarbijakaitse eesmärkidega ( 48 ) ning piisab konkreetse teabe andmisest pärast lepingu sõlmimist. S. Ledowski selles küsimuses seisukohta ei võta, tuginedes esimesele küsimusele antud eitavale vastusele. Belgia ja Itaalia valitsus ning komisjon teevad täiendavalt ettepaneku tõlgendada kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti k nii, et kaupleja peab sõnaselgelt hoiatama selle eest, et tarbija kaotab taganemisõiguse asjasse puutuva toote suletud pakendi avamisel. Järgnevalt esitatud põhjustel jagan ma viimati nimetatud seisukohta.

54.

Rõhutan kõigepealt, et teatud hulk konkreetseid viiteid, mis puudutavad tarbijaga kauglepinguid sõlmida kavatseval kauplejal lasuvat teavitamiskohustust, sisaldub direktiivi 2011/83 artikli 6 tekstis ( 49 ).

55.

Mis puudutab seda, millal kogu artiklis 6 nimetatud teave ( 50 ) anda tuleb, siis tuleneb selle lõike 1 esimesest lausest, et see tuleb selgel ja arusaadaval viisil anda „enne tarbija sidumist [lepinguga]“ ( 51 ), nii et sellel, millist täiendavat teavet võidakse anda hiljem, iseäranis kauba tarnimisel ( 52 ), ei ole kaupleja selle kohustuse täitmise seisukohast otsest tähtsust. Lisaks, mis puudutab seda, millises „vormis“ ( 53 ) see teave anda tuleb, siis on samas lõikes sätestatud, et see peab olema „selgel ja arusaadaval viisil“, ehk minu meelest üheseltmõistetavalt sellisel viisil, et keskmine ja harilikult informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja ettevaatlik Euroopa tarbija ( 54 ) suudaks asjasse puutuvat ülevaadet omades otsustada, kas leping sõlmida ( 55 ).

56.

Mis puudutab veel seda, millist teavet eelneval teavitamisel anda tuleb, siis tuleneb käesoleval juhul konkreetsemalt nimetatud lõike 1 punktist k, mis puudutab olukordi „kui taganemisõigust ei ole[ ( 56 )] vastavalt [selle direktiivi] artiklile 16[ ( 57 )] ette nähtud“, sõnaselge nõue, et tarbijale antaks „teave selle kohta, et [tal] ei ole õigust taganemiseks, või kui see on asjakohane, teave selle kohta, millistel asjaoludel [ta] kaotab oma taganemisõiguse“ ( 58 ). Seevastu ei ole selles sättes täpsustatud, milline peab olema sellisel juhul kaupleja poolt tarbijale antava teabe sisu, et seda saaks käsitada piisavalt selgena ( 59 ).

57.

Võttes aga arvesse seda, millised eesmärgid on regulatsioonil, mille osaks direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkt k on, leian, et seda tuleks tõlgendada nii, et kaupleja tegevus ei vasta selle sätte nõuetele, kui ta piirdub vaid kõnealuse direktiivi artikli 16 punkti e kordamisega tüüptingimustes, nagu see käesoleval juhul oli ( 60 ). Kauplejal, kes kavatseb kaugmüügi teel müüa konkreetselt artikli 16 punktis e nimetatud kategooriasse kuuluvaid kaupu, peaks minu hinnangul olema, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus õigeks peab, kohustus hoiatada tarbijat kohe ning sõnaselgelt ja konkreetselt selle eest, et ta kaotab talle antud lepingust taganemise õiguse, kui ta sooritab konkreetse teo, mis ta sellest õigusest ilma jätab, see tähendab avab asjasse puutuva toote suletud pakendi, viidates konkreetsele kaubale ja märkides konkreetselt ära, et tegemist on suletud kaubaga ( 61 ).

58.

Selline tõlgendus on minu arvates ainus, mis tagab ühelt poolt kõrgetasemelise tarbijakaitse, mis on direktiivi 2011/83 eesmärgiks ning mille üheks vahendiks on nimetatud artikli 6 lõike 1 punkt k, teiselt poolt aga selle sätte kohaselt nõutava teavitamise täieliku kasuliku mõju ( 62 ), ning lisaks välistab selle, et kauplejatel on liiga lihtne vabaneda oma kohustustest, mis seonduvad lepingust taganemise õigusega, mis on selle direktiivi kohaselt põhimõtteks ja peab selleks jääma.

59.

Märgin siinkohal, et Euroopa Kohus on sarnases kontekstis juba otsustanud, et liidu õigusega kehtestatud kaitsekord, mis hõlmab kaupleja kohustust anda tarbijale kogu teave, mis on vajalik viimase õiguste – ja eriti lepingust taganemise õiguse – teostamiseks, eeldab seda, et tarbija kui nõrgem pool saab oma õigusest teada sõnaselge kirjaliku teate kaudu. ( 63 ) Lisan, et Euroopa Kohus tõi ka esile, et teavitamiskohustusel on keskne tähtsus direktiivi üldises ülesehituses ( 64 ), sest see on taganemisõiguse tegeliku kasutamise ning järelikult ka sellise tarbijakaitse kasuliku mõju peamine tagatis, mida seadusandja soovis ( 65 ). Need direktiivide 85/577 ja 97/7 kohta esitatud kaalutlused on minu hinnangul asjasse puutuvad ka käesolevas kohtuasjas, pidades silmas, et need direktiivid tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2011/83 ( 66 ).

60.

Seetõttu tuleks, juhul kui Euroopa Kohus võtab seisukoha teise eelotsuseküsimuse punkti b osas, minu meelest tõlgendada direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkti k nii, et kui tegemist on selle direktiivi artikli 16 punktis e sätestatud asjaoludel suletud kaubaga, on kauplejal kohustus teavitada tarbijat enne kaugmüügilepingu sõlmimist sõnaselgelt asjaolust, et ta kaotab oma lepingust taganemise õiguse, kui ta tarnitud kauba suletud pakendi avab, viidates konkreetsele kaubale ning mainides selgelt, et tegemist on suletud kaubaga.

61.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EÜ tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 16 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „suletud kaup, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel“ ei hõlma selliseid kaupu nagu madratsid, mis võivad sihipärasel kasutamisel kokku puutuda inimese kehaga, aga mida on kauplejal võimalik sobivate meetmetega, eriti puhastamisega, uuesti kaubanduslikku seisukorda viia.