1

TV2/Denmark A/S palub oma apellatsioonkaebuses tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas TV2/Danmark vs. komisjon (T‑674/11, EU:T:2015:684; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega viimane esiteks tühistas komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/839/EL meetme C 2/03 kohta, mida Taani on võtnud ettevõtja TV2/Danmark kasuks (ELT 2011, L 340, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus“), osas, milles komisjon leidis, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2/Danmarkile, kujutasid endast riigiabi, ja teiseks jättis tema hagi ülejäänud osas rahuldamata.

2

TV2/Danmark on Taani ringhäälinguteenust pakkuv äriühing, mis asutati 1986. aastal. See asutati algul sõltumatu riigiettevõtjana ning muudeti seejärel alates 1. jaanuarist 2003 raamatupidamisarvestuse ja maksustamise mõttes aktsiaseltsiks. TV2/Danmark on Taani teine avalik-õiguslik telejaam pärast Danmarks Radio’t.

3

TV2/Danmarki ülesanne on toota ja levitada üleriigilisi ja piirkondlikke televisiooniprogramme. Levitamine võib toimuda eelkõige raadioseadmete, satelliit- või kaabelsüsteemide kaudu. TV2/Danmarki avalike teenuste osutamise kohustusi käsitlevad eeskirjad kehtestab kultuuriminister.

4

Lisaks avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele tegutsevad Taani teleturul ka kommertstelekanalid. Need on eelkõige esiteks Viasat Broadcasting UK Ltd (edaspidi „Viasat“) ja teiseks äriühingute SBS TV A/S ja SBS Danish Television Ltd ühendus (edaspidi „SBS“).

5

TV2/Danmark asutati riigilaenu toel ja selle tegevust rahastati nagu Danmarks Radio tegevustki kõikide Taani televaatajate makstavatest litsentsitasudest. Seadusandja otsustas siiski, et erinevalt Danmarks Radiost on TV2/Danmarkil ka võimalus saada tulu reklaamitegevusest.

6

Pärast seda, kui SBS Broadcasting SA/Tv Danmark esitas 5. aprillil 2000 kaebuse, uuris komisjon TV2/Danmarki rahastamissüsteemi oma 19. mai 2004. aasta otsuses 2006/217/EÜ Taani meetmete kohta TV2/Danmarki kasuks (ELT 2006, L 85, lk 1; parandus ELT 2006, L 368, lk 112; edaspidi „otsus TV2 I“). See otsus hõlmas ajavahemikku 1995. aastast kuni 2002. aastani ja käsitles järgmisi meetmeid: litsentsitasud, ülekanded TV2/Danmarki rahastamise fondist (TV2 fond ja Radiofonden), sihtotstarbelised summad, ettevõtte tulumaksu vabastus, TV2/Danmarkile selle asutamisel antud laenude intressi- ja osamaksetest vabastamine, riigi garantii käibekapitalilaenudele ning TV2/Danmarki poolt üleriigilise edastussageduse tasu maksmise soodustingimused (edaspidi kõik koos „asjaomased meetmed“). Lõpuks puudutas komisjoni uurimine ka TV2/Danmarkile antud luba edastada võrkudes saateid kohalikel sagedustel ja kõikide ühisantennirajatiste omanike kohustust edastada TV2/Danmarki avalik-õiguslikke saateid.

7

Kõnealuste meetmete hindamise lõpus leidis komisjon, et need kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna TV2/Danmarki rahastamise kord, mille eesmärk oli selle ettevõtja avalike teenuste osutamise kulude hüvitamine, ei vastanud teisele ja neljandale tingimusele neljast tingimusest, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415; need tingimused edaspidi „Altmarki tingimused“).

8

Komisjon otsustas muu hulgas, et eespool viidatud abi, mida Taani Kuningriik andis aastatel 1995–2002 TV2/Danmarkile, oli siseturuga kokkusobiv ELTL artikli 106 lõike 2 mõttes, välja arvatud 628,2 miljonit Taani krooni (DKK) (ligikaudu 85 miljonit eurot), mida komisjon käsitas „ülemäärase hüvitisena“. Seetõttu tegi ta Taani Kuningriigile kohustuseks nõuda nimetatud summa koos intressiga tagasi TV2/Danmarkilt.

9

Otsuse TV2 I peale esitati neli tühistamishagi: esiteks TV2/Danmarki (kohtuasi T‑309/04) ja Taani Kuningriigi poolt (kohtuasi T‑317/04) ja teiseks TV2/Danmarki konkurentide Viasati (kohtuasi T‑329/04) ja SBSi poolt (kohtuasi T‑336/04).

10

Üldkohus tühistas viidatud otsuse 22. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusega TV2/Danmark jt vs. komisjon (T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EU:T:2008:457). Üldkohus leidis oma otsuses, et komisjon järeldas õigesti, et TV2/Danmarkile antud avaliku teenuse osutamise ülesanne vastas üldist majandushuvi pakkuvale ringhäälinguteenuse määratlusele. Üldkohus tuvastas siiski otsuses TV2 I mitu rikkumist.

11

Analüüsides niisiis esiteks küsimust, kas otsuses TV2 I käsitletavad meetmed hõlmasid riigi ressursse, tuvastas Üldkohus, et komisjon ei ole põhjendanud riigi ressursside hulka arvamise eesmärgil 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude de facto arvessevõtmist. Teiseks tuvastas Üldkohus, et kui komisjon uuris küsimust, kas teine ja neljas Altmarki tingimus olid täidetud, ei tuginenud ta analüüsile, mis puudutab konkreetseid õiguslikke ja majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2/Danmarkile määratud litsentsitasu summa kindlaks määrati. Järelikult ei olnud otsuses TV2 I põhjendamiskohustust selles osas täidetud. Kolmandaks tuvastas Üldkohus, et komisjoni hinnangud, mis puudutavad abi kokkusobivuse hindamist ELTL artikli 106 lõikega 2 ja eelkõige ülemäärase hüvitise olemasolu, olid samuti põhjendamata. Üldkohtu arvates tuleneb põhjenduse puudumine asjaolust, et konkreetseid õiguslikke ja majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2/Danmarkile määratud litsentsitasu summa uurimisperioodil kindlaks määrati, ei uuritud põhjalikult.

12

Pärast otsuse TV2 I tühistamist uuris komisjon veel kord asjaomaseid meetmeid. Selleks konsulteeris ta Taani Kuningriigi ja TV2/Danmarkiga ja sai ka märkusi kolmandatelt isikutelt.

13

Pärast seda hindamist tegi komisjon vaidlusaluse otsuse.

14

Nimetatud otsus puudutab ajavahemikus 1995–2002 TV2/Danmarki suhtes võetud meetmeid. Komisjon võttis siiski oma analüüsis arvesse pärast otsust TV2 I 2004. aastal võetud rekapitaliseerimismeetmeid.

15

Komisjon jäi vaidlusaluses otsuses endiselt seisukohale, et asjaomaseid meetmeid tuleb käsitada „riigiabina“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kõigepealt leidis ta, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude näol on tegemist riigi vahenditega, seejärel valikulise eelise kontrollimisel leidis ta, et asjaomased meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele. Olgugi et otsuses TV2 I oli tema hinnangul 628,2 miljoni Taani krooni (ligikaudu 85 miljonit eurot) puhul tegemist ülemäärase hüvitisega, mis on ELTL artikli 106 lõikega 2 kokkusobimatu, leidis ta vaidlusaluses otsuses hoopis, et see summa oli TV2 ASile eraldatud omakapitali reserv. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis märkis komisjon järgmist:

„Artikkel 1

Meetmed, mida Taani on võtnud [TV2] kasuks aastatel 1995–2002 litsentsitasudena ja teiste käesolevas otsuses kirjeldatud meetmetena, on siseturuga kokkusobivad [ELTL] artikli 106 lõike 2 tähenduses.“

16

TV2/Danmark esitas Üldkohtu kantseleisse 30. detsembril 2011 saabunud hagiavaldusega hagi, milles ta palus vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada.

17

Esimese võimalusena palus TV2/Danmark Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, milles komisjon leidis, et asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

18

Teise võimalusena palus TV2/Danmark Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, milles komisjon leidis, et:

19

Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon leidis, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2/Danmarkile, kujutasid endast riigiabi, ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

20

Apellatsioonkaebuses palub TV2/Danmark Euroopa Kohtul:

21

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

22

Taani Kuningriik palub Euroopa Kohtul rahuldada apellatsioonkaebus tervikuna.

23

Viasat palub Euroopa Kohtul:

24

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab TV2/Danmark kaks väidet.

25

Esimese väitega märgib TV2/Danmark, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta neljanda Altmarki tingimuse väära tõlgendamise ja kohaldamise põhjal jättis rahuldamata tema hagi põhinõude.

26

TV2/Danmark leiab eelkõige, et arvestades tema avaliku teenuse osutamise ülesande erilist laadi ja Altmarki tingimuste tagasiulatuvat kohaldamist, oleks Üldkohus pidanud tõlgendama ja kohaldama neljandat Altmarki tingimust mitte kitsalt grammatiliselt, vaid üksnes kontrollima, kas antud juhul oli selle eesmärk täidetud.

27

TV2/Danmarki sõnul on selline kohaldamine võimatu, kuna tema tegevusvaldkonnas puudub konkurentsi- ja kommertsaspekt ning seega ei esine „võrdlusettevõtjat“, kellega oleks teda võimalik nimetatud tingimuse kohaselt võrrelda.

28

Seega leiab TV2/Danmark, et Üldkohus oleks pidanud kohaldama neljandat Altmarki tingimust selle eesmärgist lähtudes ning sedastama, et võttes arvesse TV2/Danmarki raamatupidamisarvestuse kontrollimist Rigsrevisioneni (Taani riigikontroll) poolt, oli see eesmärk saavutatud. Järelikult oleks kohus pidanud lugema selle tingimuse täidetuks.

29

TV2/Danmark lisab, et tema väidet toetab asjaolu, et antud juhul kohaldati Altmarki tingimusi tagasiulatuvalt, ning sellest tulenev õiguskindluse rikkumine.

30

Taani Kuningriik on nõus TV2/Danmarki argumentidega.

31

Komisjon ja Viasat vaidlevad TV2/Danmarki esimese väite vastuvõetavusele vastu ja leiavad, et see on igal juhul põhjendamatu.

32

TV2/Danmark vaidleb oma repliigis vastu komisjoni ja Viasati väidetele, milles seati kahtluse alla tema apellatsioonkaebuse vastuvõetavus, ja leiab sisuliselt, et tema apellatsioonkaebuse väited ja argumendid tõstatavad õigusküsimusi.

33

Vasturepliigis väidab Taani Kuningriik, et TV2/Danmarki apellatsioonkaebus on vastuvõetav. Taani Kuningriik väidab eelkõige, et küsimus, kuidas tuleks neljandat Altmarki tingimust tõlgendada ja kohaldada, on õigusküsimus ja Üldkohtu hinnangud sellele küsimusele kujutavad endast õiguslikke hinnanguid, mida Euroopa Kohus saab apellatsiooni raames kontrollida.

34

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb vastavalt ELTL artiklile 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktile d apellatsioonkaebuses selgelt märkida selle kohtuotsuse või -määruse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, kuna vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (vt eelkõige kohtuotsus, 20.9.2016, Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Nendest sätetest tulenevale põhjendamiskohustusele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub juba Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas selle kohtu poolt otseselt tagasi lükatud asjaoludel põhinevate väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega, ega sisalda argumentatsiooni, mis konkreetselt viitaks vaidlustatud kohtuotsuses või -määruses väidetavalt sisalduvale õigusnormi rikkumisele. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast ainult nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige kohtuotsus, 20.9.2016, Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P – C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Pealegi tuleb meenutada ka seda, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust lähtuvalt peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega. Seega on Üldkohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata vastavas asjas olulisi fakte ning hinnata esitatud tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud fakte ja tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt eelkõige kohtuotsus, 15.6.2017, Hispaania vs. komisjon, C‑279/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:461, punkt 36).

37

Oma esimeses väites piirdub TV2/Danmark sisuliselt Üldkohtule juba esitatud argumentide kordamise või taasesitamisega, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi tema tühistamishagi.

38

Pealegi ei ole nimetatud väites esitatud täpselt õiguslikke argumente, et spetsiifiliselt tuvastada sellekohast õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuses, vaid see tugineb Üldkohtu nende hinnangute vaidlustamisele, mis puudutavad eelkõige ringhäälingusektori konkurentsi- ja kommertsaspekti, keskmise suurusega ettevõtja olemasolu, millel on hästi korraldatud juhtimine ja vajalikud sobivad vahendid, kellega TV2/Danmark kulusid oleks võinud võrrelda, ning riigikontrolli teostatud TV2/Danmarki raamatupidamise kontrolli laadi. Aga selle kohta ei viita TV2/Danmark ühelegi asjaolude või tõendite ilmsele moonutamisele.

39

Lisaks ei tõenda TV2/Danmark, et asjaolude erinev hindamine või neljanda Altmarki tingimuse teleoloogiline tõlgendamine oleks viinud hinnanguni, mis erineb Üldkohtu omast.

40

Kuna Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–148 ühtlasi, et isegi kui siinses asjas tuli neljandat Altmarki tingimust kohaldada sisuliselt või viisilt vähem rangelt, jäävad igal juhul TV2/Danmarki argumendid ebapiisavaks, et tõendada, et komisjon oli nimetatud neljanda tingimuse kohaldamisel õigusnormi rikkunud, siis on esimene väide tulemusetu.

41

Sama kehtib ka nende argumentide kohta, mis puudutavad Altmarki tingimuste tagasiulatuvat kohaldamist, kuna need tingimused võimaldavad ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalast välistada meetmed, mis ilma 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuseta Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) oleksid algusest peale kuulunud nimetatud sättes käsitletud mõiste „abi“ alla. Seetõttu ei saa nimetatud tingimuste kohaldamata jätmine soodustada TV2/Danmarki nõudeid.

42

Järelikult tuleb see väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

43

TV2/Danmark leiab oma teises väites, et kuna Üldkohus analüüsis tema täiendavate nõuete teist punkti sisuliselt ja jättis selle rahuldamata, samas kui TV2/Danmark ja komisjon ei olnud eriarvamusel TV2/Danmarki poolt oma piirkondlikele telejaamadele makstud litsentsitasude kvalifitseerimise osas, tegi Üldkohus otsuse ultra petita, ületas õiguspärasuse kontrolli piire ja rikkus võistlevuse põhimõtet.

44

Lisaks väidab TV2/Danmark, et Üldkohtu sisuline hinnang põhineb Taani õiguse ilmselgelt vääral tõlgendamisel.

45

Täpsemalt väidab TV2/Danmark, et liikmesriigi õigusnormid ei kohusta teda maksma tasu oma piirkondlikele telejaamadele tema poolt edastatud piirkondlike programmide tarnimise eest. Neist õigusnormidest ei ilmne ka, et litsentsitasudest saadud vahendite ülekandmine neile jaamadele kujutab endast viimastele tasu maksmise kohustust, mille TV2/Danmark endale võttis nimetatud programmide edastamise eest.

46

Taani Kuningriik on nõus TV2/Danmarki argumentidega.

47

Komisjon ja Viasat vaidlevad vastu teise väite vastuvõetavusele ja märgivad, et see on igal juhul põhjendamata.

48

Kuna teises väites vaidlustatakse sisuliselt Üldkohtu tõlgendus Taani õigusnormidele, siis tuleb algatuseks märkida, et tegu on faktilise küsimusega, mis põhimõtteliselt ei kuulu Euroopa Kohtu kontrolli alla.

49

Mis puudutab niisiis Üldkohtu poolt liikmesriigi õigusele antud hinnangute analüüsi apellatsioonkaebuse raames, siis saab Euroopa Kohus kontrollida üksnes, kas seda õigust on moonutatud (vt kohtuotsused, 3.4.2014, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 79, ning 10.11.2016, DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punkt 44).

50

Sellega seoses tuleb meenutada, et moonutamine peab toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (kohtuotsused, 3.4.2014, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 80, ja 10.11.2016, DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punkt 45).

51

Siinses asjas ei leidnud selline moonutamine tõendamist, kuna TV2/Danmark ei näidanud täpselt, millised faktilisi asjaolusid või tõendeid Üldkohus lõpuks moonutas, ega tõendanud Üldkohtu vigu, mis võisid viia faktiliste asjaolude või tõendite moonutamiseni.

52

Täpsemalt ei ole TV2/Danmark tõendanud, et Üldkohus tegi järeldusi, mis lähevad ilmselgelt vastuollu nende õigusnormide sisuga, või omistas neile õigusnormidele ulatuse, mida neil ilmselgelt ei ole.

53

Tuleb märkida, et heites Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist vaidlusaluse otsuse üle kohtuliku kontrolli teostamisel ning nende sätete moonutamist, piirdub TV2/Danmark tegelikult kriitikaga Üldkohtu hinnangule nende tõendite kohta, milleks on nimetatud sätted, mida analüüsiti juba üksikasjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 169–173, ning seda eesmärgiga viia läbi Taani õigusnormide uus üksikasjalikum analüüsimine, et apellatsioonkaebuse tasandil faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnataks.

54

Asjaolu, et Üldkohtus ei olnud TV2/Danmarkil ja komisjonil erimeelsusi vaidlusaluse otsuse tõlgendamise kohta seoses nende vahendite kvalifitseerimisega, mida TV2/Danmark kandis üle oma piirkondlikele jaamadele, ei mõjuta Üldkohtu poolt teostatud kontrolli õiguspärasust.

55

Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu kohtud peavad tõlgendama komisjoni otsuseid neis sisalduvate põhjenduste alusel, ja seda vajaduse korral ka nimetatud institutsiooni poolt asja lahendavas kohtus esitatud argumentidest sõltumata (vt selle kohta kohtuotsused, 19.7.2012, Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon, C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punktid 72–79; 19.3.2013, Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punktid 126–129, ning 30.11.2016, komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punktid 130–132).

56

Pealegi, nagu ilmneb ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 154, 157 ja 173, kuulati TV2/Danmarki seisukohad nimetatud küsimuses ära ja ta loobus selles osas oma hagist.

57

Järelikult tuleb teine väide jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

58

Selles olukorras tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata.

59

Oma nõudes väidab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et teine Altmarki tingimus oli antud juhul täidetud, ning komisjon palub Euroopa Kohtul selles osas põhjendused asendada. See nõue pakuks huvi oletuse korral, kui nõustutaks TV2/Danmarki esimese väitega, mis puudutas neljanda Altmarki tingimuse kohaldamist.

60

TV2/Danmark vaidleb nõude vastuvõetavusele vastu.

61

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et põhjenduste asendamise nõude vastuvõetavuse eelduseks on põhjendatud huvi, see tähendab selle nõude rahuldamisest peab selle esitajale tekkima mingi kasu. Olukord võib olla nii juhul, kui põhjenduste asendamise nõue esitatakse kaitseks hageja esitatud väite vastu (vt kohtuotsused, 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 42, ja 22.6.2016, DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 42).

62

Kuna aga Altmarki tingimused on kumulatiivsed ja TV2/Danmarki esimene väide on tagasi lükatud, siis ei ole komisjonil nõutud huvi oma nõude esitamiseks.

63

Pealegi ei saa nimetatud nõudega, mille komisjon esitas vastuses käesolevale apellatsioonkaebusele ja millega ta ei taotle apellatsioonkaebuse täielikku või osalist rahuldamist ega rahuldamata jätmist, laiendada käsitletud apellatsioonkaebuse eset (vt analoogia alusel kohtuotsus, 10.11.2016, DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punktid 100 ja 101).

64

Sellest tulenevalt ei ole komisjoni nõue vastuvõetav.

65

Kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

66

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

67

Kuna komisjon ja Viasat on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja TV2/Danmark on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni ja Viasati kohtukulud esimeses astmes ja apellatsiooniastmes välja mõista TV2/Danmarkilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

68

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

69

Taani Kuningriik kui menetlusse astuja esimeses kohtuastmes kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: