1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31), artikli 17 lõiget 1 ja artikleid 20–33.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Daher Muse Ahmedi kohtuvaidluses Bundesrepublik Deutschlandiga (Saksamaa Liitvabariik), keda esindab Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (migratsiooni- ja pagulasamet, edaspidi „amet“), seoses ameti otsusega, millega lükati tagasi D. M. Ahmedi varjupaigataotlus, tuvastati Itaaliasse väljasaatmist välistavate põhjuste puudumine, teavitati teda võimalusest saata ta Saksamaalt mittelahkumise korral välja Itaaliasse ning kehtestati talle alates väljasaatmise kuupäevast 30 kuu pikkune riiki sisenemise ja riigis viibimise keeld.

3

Määruse nr 604/2013 põhjendustes 4 ja 5 on märgitud:

4

Määruse artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest […]“

5

Määruse artikli 2 punktid b ja c on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

6

Määruse artikli 18 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

7

Määruse nr 604/2013 artikli 20 lõige 1 täpsustab:

„Vastutava liikmesriigi määramine algab niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.“

8

Määruse artikli 23 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriik, kus artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

2.   Tagasivõtmispalve esitatakse võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul […] Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest.

Kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses.

3.   Kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.“

9

Määruse artikli 24 lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriik, mille territooriumil artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik viibib ilma elamisloata ning kui uut rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole esitatud, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni teine liikmesriik, võib ta paluda sellel teisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

2.   Erandina Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) [(ELT 2008, L 348, lk 98)] artikli 6 lõikest 2, kui liikmesriik, kelle territooriumil isik ilma elamisloata viibib, otsustab […] teha otsingu Eurodac-süsteemis, esitatakse käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 punktis b või c osutatud isiku või artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole lõpliku otsusega tagasi lükatud, tagasivõtmispalve võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul […] Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest.

[…]

4.   Kui käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus lükati lõpliku otsusega ühes liikmesriigis tagasi, viibib teises liikmesriigis elamisloata, võib viimati nimetatud liikmesriik paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta või kohaldada tagasisaatmismenetlust kooskõlas direktiiviga 2008/115/EÜ.

[…]“

10

Määruse artikli 26 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub […] muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku […] tagasi võtma, teatab palve esitajaks olev liikmesriik asjaomasele isikule otsusest anda ta üle vastutavale liikmesriigile ning vajaduse korral ka otsusest jätta ta rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. […]“

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 10 lõikes 2 on sätestatud:

„Rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel teeb menetlev ametiasutus kõigepealt kindlaks, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele, ja kui ta neile ei vasta, siis kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele.“

12

Direktiivi artikkel 33 „Vastuvõetamatud taotlused“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele (EL) nr 604/2013, ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL, kui taotlust peetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.

2.   Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui:

[…]“

13

D. M. Ahmed taotles 7. detsembril 2015 Saksamaal varjupaika. Ta esitas ametile 30. juunil 2016 vormikohase varjupaigataotluse.

14

Kuna Eurodac-süsteemis tehtud otsing näitas, et ta oli juba taotlenud rahvusvahelist kaitset Itaalias 17. oktoobril 2013, palus amet 25. augustil 2016 Itaalia ametiasutustel võtta D. M. Ahmed tagasi määruse nr 604/2013 alusel.

15

Itaalia ametiasutused jätsid 9. septembri 2016. aasta kirjaga selle tagasivõtmispalve rahuldamata, põhjendusel et D. M. Ahmed on saanud Itaalias täiendava kaitse ning seetõttu peaks tema võimalik üleandmine toimuma kehtivate tagasivõtulepingute alusel.

16

25. novembri 2016. aasta otsusega lükkas amet vastuvõetamatuse tõttu tagasi D. M. Ahmedi varjupaigataotluse, tuvastas Itaaliasse väljasaatmist välistavate põhjuste puudumise, teavitas teda võimalusest saata ta Saksamaalt mittelahkumise korral välja Itaaliasse ning kehtestas talle 30 kuu pikkuse riiki sisenemise ja riigis viibimise keelu alates väljasaatmise kuupäevast.

17

D. M. Ahmed vaidlustas selle otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas tagasivõtmismenetlust käsitlevad määruse nr 604/2013 sätted on kohaldatavad kolmanda riigi kodanikule, kes on saanud teises liikmesriigis täiendava kaitse.

19

Kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on need sätted siiski kohaldatavad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas niisuguses olukorras saab varjupaigataotleja tugineda sellele, et määruse nr 604/2013 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tagasivõtmispalve esitamise tähtaeg on möödunud. Veel huvitab eelotsusetaotluse esitanud kohut selle tähtaja arvutamise kord ja tagasivõtmispalve hilinenud esitamise võimalik mõju varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisele.

20

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Minden (Mindeni halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Kodukorra artikli 99 alusel võib Euroopa Kohus juhul, kui eelotsuse küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

22

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

23

Arvestades asja lahendamist käesoleva kohtumäärusega, mis on tehtud kodukorra artikli 99 alusel, ei ole vaja teha otsust kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse kohta.

24

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 604/2013 sätted ja põhimõtted, mis otseselt või kaudselt reguleerivad tagasivõtmispalve esitamise tähtaega, on kohaldatavad sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis pärast seda, kui teine liikmesriik on andnud talle täiendava kaitse.

25

Seoses sellega tuleb toonitada, et need reeglid – mille eesmärk on tagasivõtmispalve mõistliku aja jooksul esitamise tagamisega suunata määruses sätestatud tagasivõtmismenetluse kulgemist – on loomuldasa kohaldatavad vaid olukordades, kus sellise menetluse saab määruse alusel õiguspäraselt algatada.

26

Tagasivõtmismenetluse kohaldamisala on piiritletud määruse nr 604/2013 artiklites 23 ja 24. Kui määruse artikkel 24 reguleerib olukordi, kus palve esitajaks olevas liikmesriigis ei ole esitatud uut rahvusvahelise kaitse taotlust, siis määruse artikkel 23 reguleerib olukordi nagu põhikohtuasjas, kus niisugune taotlus on selles liikmesriigis esitatud.

27

Määruse artikli 23 lõikest 1 nähtuvalt võib tagasivõtmismenetlus puudutada sellistes olukordades vaid artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isiku üleandmist.

28

Kolmes viimati nimetatud sättes on silmas peetud taotlejat, kelle taotlus on läbivaatamisel, kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud, ja kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut, kelle taotlus on tagasi lükatud.

29

Kuna asjaolu, et kolmanda riigi kodanikule on täiendava kaitse andnud muu liikmesriik kui liikmesriik, kes määrab kindlaks vastutava liikmesriigi, ei saa käsitada tähendavana seda, et kolmanda riigi kodaniku taotlus on läbivaatamisel või on teises liikmesriigis tagasi võetud, siis tuleb kindlaks teha, kas seda isikut saab pidada kolmanda riigi kodanikuks, kelle taotlus on teises liikmesriigis tagasi lükatud.

30

Seoses sellega tuleb mõistagi meenutada, et määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d ei ole täpsustatud, kas seal mainitud tagasilükatud „taotlus“ on rahvusvahelise kaitse taotlus või kitsamas tähenduses varjupaigataotlus.

31

Kui seda sätet tuleks tõlgendada viitavana varjupaigataotluse tagasilükkamisele, oleks seda võimalik kohaldada täiendava kaitse saanud kolmanda riigi kodanikule, arvestades et direktiivi 2013/32 artikli 10 lõike 2 kohaselt võib täiendava kaitse anda alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et taotleja ei vasta pagulaseks tunnistamise nõuetele.

32

Kuid määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d ei saa niimoodi tõlgendada.

33

Nimelt tähendaks niisugune tõlgendus tunnistamist, et liidu seadusandja on selles sättes kasutanud terminit „taotlus“ mitmes eri tähenduses, sest selles sättes sisalduv viide, et asjaomane isik „on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis“, viitab eelkõige määruse artiklit 1 ja artikli 20 lõiget 1 arvesse võttes igal juhul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisele.

34

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (kohtuotsus, 19.12.2013, Koushkaki, C‑84/12, EU:C:2013:862, punkt 34).

35

Seoses sellega tuleb märkida, et määruse nr 604/2013 artikli 2 punktis c on „taotleja“ määratletud kui „kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud“.

36

Kuigi terminit „taotlus“ ei ole selles määruses otseselt määratletud, on artikli 2 punktis b määratletud mõiste „rahvusvahelise kaitse taotlus“. Termineid „taotlus“ ja „rahvusvahelise kaitse taotlus“ kasutatakse määruse sätetes vaheldumisi, viitamata kordagi „varjupaigataotlusele“, erinedes selle poolest nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusest (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (EÜT 2003, L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109).

37

Selleks et määrata kindlaks, millist korda tuleb kohaldada määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d mainitud isikule, kui ta ei ole esitanud uut rahvusvahelise kaitse taotlust, viitavad määruse artikli 24 lõiked 2 ja 4 sõnaselgelt sellele, kas isiku esitatud „rahvusvahelise kaitse taotluse“ tagasilükkamise otsus on lõplik või mitte.

38

Lisaks teeb direktiivi 2013/32 artikkel 33 selgelt vahet juhtudel, mil rahvusvahelise kaitse taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele nr 604/2013, ja juhtudel, mil taotluse võib vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest „mõni teine liikmesriik on andnud rahvusvahelise kaitse“.

39

Seega oli liidu seadusandja seisukohal, et sellise kolmanda riigi kodaniku nagu põhikohtuasjas esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine peab toimuma pigem direktiivi artikli 33 kohase otsusega vastuvõetamatuse kohta, mitte määruse artikli 26 kohase otsusega isiku üleandmise ja taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, millel on rida tagajärgi, eelkõige tagasilükkamisotsuse vastu kasutatavate õiguskaitsevahendite osas.

40

See järeldus ei ole vastuolus määruse põhjenduses 5 mainitud eesmärkidega: tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki, sest põhikohtuasjas kõne all olev kolmanda riigi kodanik on juba saanud rahvusvahelise kaitse.

41

Seetõttu tuleneb määruse nr 604/2013 artikli 23 lõikest 1 koostoimes artikli 18 lõike 1 punktiga d, et liikmesriik ei saa määruses sätestatud menetluste raames õiguspäraselt nõuda teiselt liikmesriigilt, et ta võtaks tagasi sellise nagu põhikohtuasjas kõnealuse kolmanda riigi kodaniku, kes on esimesena nimetatud liikmesriigis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta on saanud teisena nimetatud liikmesriigis täiendava kaitse.

42

Sellest lähtuvalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 604/2013 sätted ja põhimõtted, mis otseselt või kaudselt reguleerivad tagasivõtmispalve esitamise tähtaega, ei ole kohaldatavad sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis pärast seda, kui teine liikmesriik on andnud talle täiendava kaitse.

43

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele kuni üheksandale küsimusele vaja vastata.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, sätted ja põhimõtted, mis otseselt või kaudselt reguleerivad tagasivõtmispalve esitamise tähtaega, ei ole kohaldatavad sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis pärast seda, kui teine liikmesriik on andnud talle täiendava kaitse.