1.

Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlusega tuleb selgitada, kas direktiiv 2011/92/EL ( 2 ) lubab hinnata keskkonnamõju tagantjärele, kui asjaomane projekt on juba ellu viidud. Selline teguviis tekitab kahtlusi seetõttu, et hindamine saab täita oma eesmärgi ainult enne projektile loa andmist ja projekti teostamist. Siiski tuleb küsida ka seda, milliseid alternatiivseid võimalusi on tagantjärele hindamiseks menetlusnormide sedavõrd olulise rikkumise korral.

2.

Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni ( 3 ) (edaspidi „Århusi konventsioon“) artikkel 6 näeb ette üldsuse osalemise tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul. Üldsuse osalemise aega täpsustab artikli 6 lõige 4 järgmiselt:

„Et tagada üldsuse osalemise tõhusus, näeb konventsiooniosaline ette tema osalemise juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on lahtised.“

3.

Direktiivi 2011/92 põhjendus 2 viitab direktiivi aluseks olevatele üldpõhimõtetele:

„Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 kohaselt põhineb liidu keskkonnapoliitika ettevaatuspõhimõttel, ennetusmeetmete põhimõttel ja põhimõtetel, et keskkonnakahjustused tuleks esmalt kõrvaldada nende tekkekohas ja et saastaja maksab. Keskkonnale avaldatavat mõju tuleks arvesse võtta kogu tehnilise kavandamise ja otsustamise võimalikult varajases etapis.“

4.

Direktiivi 2011/92 artikli 1 lõike 2 punkt c määratleb mõiste „teostusluba“ järgmiselt:

„Pädeva asutuse või pädevate asutuste otsus, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks.“

5.

Direktiivi 2011/92 artikli 2 lõige 1 reguleerib teostusloa ja keskkonnamõju hindamise suhet:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt projektidelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. […]“

6.

Direktiivi 2011/92 artiklist 3 tulenevad hindamise sisu peamised kriteeriumid:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse projekti otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–12 kohaselt:

7.

Direktiivi 2011/92 artikli 5 kohaselt esitab arendaja hindamiseks vajaliku teabe, artiklid 6 ja 7 reguleerivad riiklike asutuste ja üldsuse osalemist.

8.

Direktiivi 2011/92 artikli 8 kohaselt tuleb „teostusloa menetlemisel […] arvesse võtta nõupidamise tulemusi ja artiklite 5, 6 ja 7 kohaselt kogutud teavet.“

9.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul puuduvad Itaalia õiguses praegu õigusnormid, mis reguleeriksid keskkonnamõju hindamist tagantjärele, kui asjaomane rajatis on juba valmis.

10.

Rajatiste kohta, mille jaoks on luba juba antud, näeb seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 29 lõige 1 vaid ette, et lubade andmise või heakskiitmise otsused, mis on vastu võetud keskkonnamõju eelnevalt hindamata, saab õigusnormide rikkumise tõttu tühistada, nagu toimus ka käesoleval juhul.

11.

Kui rajatised on valminud, ilma et need oleks enne läbinud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kontrollimise või keskkonnamõju hindamise faasi, näeb seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 29 lõige 4 ette, et kui pädev ametiasutus on hinnanud juba tekitatud ja sanktsiooni kohaldamisele järgneva keskkonnakahju suurust, annab ta korralduse tööde peatamiseks ning võib anda korralduse rajatise lammutamiseks ning selle asukoha ning sealse keskkonnaseisundi taastamiseks vastutava isiku poolt ja kulul, või kui too jätab korralduse täitmata, teha seda omalt poolt.

12.

Seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 29 lõikes 5 on sätestatud: „Kui pärast eelnevat keskkonnamõju hindamist antud load või kontsessioonid või projekti keskkonnasõbralikkusele antud hinnang tühistatakse kohtus või teeb seda ametiasutus oma kaalutlusõiguse alusel, kasutatakse lõikes 4 nimetatud volitusi pärast uut keskkonnamõju hindamist.“

13.

Eelotsusetaotlus käsitleb kahte 999 kW nimivõimsusega biogaasijaama, kus elektrienergiat toodetakse biomassi anaeroobsel lagundamisel saadud biogaasist, ja mille rajasid VBio1 Società Agricola S.r.l. (edaspidi „VBio1“) Corridonia omavalitsusüksuses (kohtuasi C‑196/16) ja VBio2 Società Agricola S.r.l. (edaspidi „VBio2“) Loro Piceno omavalitsusüksuses (kohtuasi C‑197/16).

14.

Marche maakond andis 2011. aasta oktoobris esitatud taotluste alusel 5. juunil 2012 loa jaama rajamiseks Corridoniasse ja 2011. aasta detsembris esitatud taotluste alusel 29. juunil 2012 loa jaama rajamiseks Loro Picenosse.

15.

Keskkonnamõju hindamine kuulus Macerata provintsi pädevusse, kes asjaomast otsust siiski ei teinud, sest Marche maakonna seadusest tulenevalt ei olnud kõnesoleva võimsusega rajatiste keskkonnamõju hindamine nõutav. Itaalia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus tunnistas viidatud seaduse hiljem siiski kehtetuks. Sellest tulenevalt rahuldati mõlema omavalitsusüksuse ja teiste kaebajate kaebused lubade andmise otsuste peale. VBio1 ja VBio2 olid aga kõnesolevad rajatised selleks ajaks juba valmis ehitanud ja kasutusele võtnud.

16.

Pärast lubade tühistamist sedastasid Macerata provintsi pädevad asutused kõigepealt mõlema rajatise keskkonnamõju hindamise vajalikkuse ja andsid seejärel 7. juulil 2014 (Corridonia) ja 10.veebruaril 2015 (Loro Piceno) projektide kooskõlale keskkonnanormidega positiivse hinnangu. Põhikohtuasjades esitati viimaste otsuste peale kaebused.

17.

Eeltoodu põhjal esitab Tribunale Amministrativo Regionale per le Marche (Marche maakonna halduskohus) Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklis 191 ja direktiivi 2011/92 artiklis 2 sätestatut silmas pidades on liidu õigusega kooskõlas keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kontrollimise menetluse korraldamine (ja hiljem ka keskkonnamõju hindamine) pärast rajatise valmimist, juhul kui liikmesriigi kohus on loa tühistanud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kontrollimata jätmise pärast, sest projekt oli sellest kontrollimisest vabastatud liikmesriigi õigusnormide alusel, mis on liidu õigusega vastuolus?“

18.

Kirjalikud seisukohad esitasid Corridonia omavalitsusüksus ja Loro Piceno omavalitsusüksus ning Alessandrini jt kaebajatena, Macerata provints ja Marche maakond vastustajatena, VBio1 ja VBio2 kui menetlusse kaasatud isikud ning Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon. Kõik peale Alessandrini jt esitasid seisukohad ka 8. märtsi 2017. aasta kohtuistungil.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, kas keskkonnamõju hindamist, mis õigusvastaselt tegemata jäeti, võib teha tagantjärele pärast seda, kui asjaomane rajatis on loa alusel, mis hiljem tühistati, valmis ehitatud.

20.

Kõigepealt täpsustan menetluse eset (vt selle kohta allpool jaotis A), seejärel selgitan direktiivi 2011/92 sätteid, mis käsitlevad keskkonnamõju hindamise aega (vt selle kohta allpool jaotis B) ja lõpuks uurin elluviidud projektide puhul tegemata jäänud hindamise tagajärgi (vt selle kohta allpool jaotis C).

21.

Esmalt tuleb märkida, et ELTL artikkel 191, millele viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei saa olla muudest normidest eraldatuna liikmesriikide meetmete hindamise kriteerium. Nagu komisjon asjakohaselt märgib, on viidatud säte adresseeritud Euroopa Liidule. See võib siiski osutuda oluliseks teisese õiguse tõlgendamisel. ( 4 )

22.

Selles osas tugineb eelotsusetaotlus põhjendatult keskkonnamõju hindamise sätetele, mis on ette nähtud direktiiviga 2011/92/EL. Esimesed asjaomased loa andmise taotlused esitati küll juba 4. oktoobril 2011 ( 5 ) ja 16. detsembril 2011 ( 6 ) ning direktiiv 2011/92 jõustus alles 2012. aasta veebruaris. Põhimõtteliselt on uus õigusnorm siiski kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub, seda eriti pooleliolevas menetluses. ( 7 ) Erandi võib sellest teha vaid juhul, kui kohaldamine toob kaasa ebaproportsionaalse koormuse. ( 8 ) Käesoleval juhul ei ole erandi tegemine vajalik, sest varem kehtinud sätted on direktiivi 2011/92 asjakohaste sätetega sisuliselt identsed. ( 9 ) Seega tuli mõlema jaama rajamiseks 2012. aasta juunis antud lube hinnata juba direktiivi 2011/92 alusel.

23.

Selgitada tuleb ka seda, et Euroopa Kohus ei pea tegema otsust küsimuses, kas vaidlusaluste biogaasijaamade puhul on keskkonnamõju hindamine tegelikult vajalik või milliste kriteeriumide alusel tuleks see hindamine läbi viia. VBio1 ja VBio2 väited hetkel kehtivate ja hindamiskohustust välistavate Itaalia õigusnormide kohta ei ole seetõttu põhjendatud. Käesoleval juhul ei ole vaja süveneda ka küsimusse, kas uued normid on kooskõlas direktiiviga 2011/92/EL, kui võtta arvesse biogaasijaamade keskkonnariske, nagu plahvatusohtlikkus, metaani ja formaldehüüdi heide või väetamiseks kasutatud kääritusjääkidest tingitud lämmastiku juurdevool.

24.

Direktiivi 2011/92 artikkel 3 näeb ette, et keskkonnamõju hindamisel piiritletakse projekti otsene ja kaudne mõju ning kirjeldatakse ja hinnatakse seda. Seejuures rajaneb see muu hulgas üldsuse osalemisel vastavalt artiklile 6. Artikli 2 lõike 1 esimese lause ja artikli 1 lõike 2 punkti c kohaselt peab see toimuma enne sellise loa andmist, mis annab õiguse asuda projekti teostama.

25.

Lisaks eeltoodule näeb direktiivi 2011/92 põhjendus 2 ette, et keskkonnale avaldatavat mõju tuleks arvesse võtta kogu tehnilise kavandamise ja otsustamise võimalikult varajases etapis. Viidatud põhjenduses märgitakse, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 kohaselt põhineb liidu keskkonnapoliitika ettevaatuspõhimõttel, ennetusmeetmete põhimõttel, põhimõttel, et keskkonnakahjustused tuleks esmalt kõrvaldada nende tekkekohas, ning põhimõttel, et saastaja maksab. Euroopa Kohus mõistab seda nii, et keskkonnamõju hindamise eesmärk on pigem reostuse või saaste tekkimise takistamine nende tekkekohas kui pingutus nende mõju hilisemaks kõrvaldamiseks. ( 10 )

26.

Lisaks tuleb viidata Århusi konventsiooni artiklile 6, mida viiakse ellu direktiiviga 2011/92/EL. ( 11 ) Viidatud artikkel näeb ette üldsuse õiguse osaleda olulist keskkonnamõju omada võivate projektide otsustamise igas etapis, üldsuse osalemine peab toimuma juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on veel võimalikud ja üldsus võib avaldada tõhusat mõju. ( 12 ) See täpsustus väljendab algetapis osalemise eesmärki: osalemine on tõhusam, kui seda on võimalik projekti elluviimisel täielikult arvesse võtta. Eelkõige võib see näidata, kuidas rajada asjaomane rajatis tarbetu lisakoormuseta, et viia kahjulik keskkonnamõju miinimumini.

27.

Kui rajatis on juba valmis, siis ei ole üldjuhul enam kõik variandid lahtised. Olemasolevat rajatist muuta on üldiselt keerukam kui kaasata asjakohased meetmed projekti algusest peale.

28.

Kui keskkonnamõju hindamine toimub alles pärast rajatise valmimist, saab see omada tähtsust ainult niivõrd, kuivõrd see osutab keskkonnaalastele nõuetele, mille tõttu on möödapääsmatu teha rajatises muudatusi, sunnib muutma kaalutlusotsust või viitab veel olemasolevate variantide keskkonnasäästlikule kasutamisele.

29.

Kui hindamisest siiski nähtub, kuidas oleks saanud rajatist kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks paremini kavandada, siis vähemalt direktiiv 2011/92 ei nõua rajatise tellijalt vastavate muudatuste tegemist. Viidatud direktiiv ei sätesta sisulisi eeskirju keskkonnamõju kaalumiseks teiste teguritega ega keela niisuguste projektide teostamist, millel on tõenäoliselt kahjulik keskkonnamõju. ( 13 )

30.

Pealegi ei toeta praktilised raskused keskkonnamõju nõuetekohasel tuvastamisel keskkonnamõju hindamist alles pärast rajatise valmimist. Nimelt on asjaomane rajatis kohalikke keskkonnatingimusi juba muutnud, ilma et neid muutusi oleks võimalik ilma kahtlusteta tagantjärele tuvastada. Kui näiteks hävitatakse rangelt kaitstud liikide, näiteks nahkhiirte või teatavate sisalike seni avastamata asuala, siis ei ole kindel, et see on hiljem veel tuvastatav.

31.

Tagantjärele hindamisel paratamatult esinevaid praktilisi puudujääke saab parimal juhul osaliselt korvata, võttes hindamisel arvesse rajatise põhjustatud keskkonnamõju, mis on tegelikkuses tuvastatav, samal ajal kui nõuetekohase hindamise puhul oleks seda vaid prognoositud.

32.

Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et projekti keskkonnamõju tuleb kindlasti hinnata enne loa andmist ning pärast rajatise valmimist toimuv keskkonnamõju hindamine ei saa samaväärselt asendada algselt tegemata jäetud hindamist. ( 14 )

33.

Eeltoodud seisukoht kinnitab muu hulgas projektide keskkonnamõju hindamist puudutavate vaidluste tõhusa esialgse õiguskaitse vajadust. Kui esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata, siis ei taga kaebuse rahuldamine tõhusat kaitset. Seda kahetsusväärsem oleks, kui pädevad kohtud tõepoolest keeldusid loa peatamisest ja võimaldasid sellega rajatise enneaegset valmimist, nagu väidavad VBio1 ja VBio2.

34.

Mida aga tuleb teha juhul, kui ikkagi alles pärast projekti elluviimist tuvastatakse, et projekti keskkonnamõju hindamine oleks olnud vajalik? Corridonia ja Loro Piceno ning Alessandrini jt väited põhinevad vaikimisi eeldusel, et vaidlusalustele projektidele ei või enam luba anda ja rajatised tuleb seega lammutada.

35.

Kuigi selline õiguslik tagajärg on vähemalt teoreetiliselt võimalik, ei peaks seda siiski üldjuhul kaaluma. Menetlusnormi rikkumist ei ole pärast projekti teostamist enam võimalik täielikult heastada (sellest lähemalt punktis 1), kuid vea tagajärjed on ikkagi suures ulatuses kõrvaldatavad (sellest lähemalt punktis 2).

36.

Keskkonnamõju hindamise menetluses tehtud vea heastamise küsimuses vaidlevad menetlusosalised ägedalt selle üle, kuidas tõlgendada teatavat Iirimaa suhtes tehtud kohtuotsust. Selle kohtuotsuse kohaselt peaks võimalus seadustada liidu õigusega vastuolus olevaid toiminguid või akte olema allutatud tingimusele, et seeläbi ei anta huvitatud isikutele võimalust hiilida kõrvale liidu eeskirjade täitmisest või olla vabastatud nende täitmisest ning et selline võimalus on rakendatav vaid erandkorras. ( 15 )

37.

Menetlusosalised on siiski jätnud tähelepanuta, et viidatud kohtuotsusele tuginedes täpsustas Euroopa Kohus hiljem saastuse kompleksset vältimist ja kontrolli käsitleva direktiivi ( 16 ) raames üldsuse kaasamata jätmise heastamisele esitatavaid nõudeid. Sellest tulenevalt peavad kõnealuse menetlusvea heastamise ajal olema kõik variandid ja lahendused veel võimalikud ja rikkumise kõrvaldamine sel menetlusetapil peab võimaldama asjast huvitatud üldsusel otsustamisprotsessi tulemust veel tegelikult mõjutada. ( 17 ) Eeltoodud kaalutlused peavad kehtima ka keskkonnamõju hindamise puhul.

38.

Kuivõrd pärast rajatise valmimist ei ole üldjuhul enam kõik variandid lahtised, mistõttu on üldsuse osalemine piiratud, siis võib juhtuda, et tegemata jäetud keskkonnamõju hindamist ei saa sellel ajal enam täielikult heastada. Tulevikus ei saa projekti käsitleda nii, nagu oleks sellele luba antud keskkonnamõju hindamise kohustust järgides.

39.

Eeltoodu ei selgita veel ammendavalt, kuidas tuleb käsitleda menetlusnormi rikkumise tagajärgi. Selles osas pean asjakohaseks pragmaatilisi meetmeid, mis siiski ei tohi ajendada direktiivist 2011/92 kõrvale hoiduma.

40.

Euroopa Kohus on juba rõhutanud, et liikmesriigid on ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kohustatud kõrvaldama liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed. See on asjaomase liikmesriigi iga ametiasutuse kohustus tema pädevuse raames. Selleks peavad liikmesriigi pädevad asutused võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et kontrollida projekti võimaliku olulise keskkonnamõju olemasolu ja selle tuvastamise korral tagada projekti keskkonnamõju hindamine. Sellised meetmed on näiteks antud loa kehtetuks tunnistamine või peatamine eesmärgiga teostada kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamine direktiivi 2011/92 tähenduses. Seejuures tuleb siiski arvesse võtta liikmesriikide menetlusautonoomiat. ( 18 )

41.

Loa kehtetuks tunnistamise või peatamise korral tuleb üldjuhul (nagu ka põhikohtuasjas) lisaks käitis kõigepealt seisata. ( 19 ) Seda seetõttu, et direktiivi 2011/92 artikli 1 lõike 2 punkti c ja artikli 2 lõike 1 kohaselt on luba eeldus, mis annab õiguse projekti teostamiseks, niisiis ka selle käitamiseks. Selline lähenemine vastab ka ennetavate meetmete vajalikkuse põhimõttele ja ettevaatusprintsiibile. Kui keskkonnamõju hindamine oleks olnud vajalik, siis tekib nimelt kahtlus, kas loa andmine ilma hindamiseta on kooskõlas kõikide kehtivate keskkonnakaitsenormidega. Käitise seiskamise risk annab pealegi tugeva stiimuli järgida kõnesolevaga sarnastele projektidele loa andmisel direktiivi 2011/92 nõudeid.

42.

Kui loa kehtetuks tunnistamine või peatamine on välistatud seetõttu, et luba ei ole enam võimalik vaidlustada, siis peavad liikmesriigid võtma keskkonnamõju hindamata jätmist arvesse vähemalt projektiga seonduva hilisema loa andmise etapis ja tagama kõnealuse direktiivi kasuliku mõju, seistes hea selle eest, et niisugune hindamine viidaks läbi vähemalt selles etapis. ( 20 )

43.

Seevastu ei pruugi põhikohtuasjas omada mingit tähtsust projekti arendaja õiguspärane ootus ega õiguskindlus, millele tuginevad VBio1 jaVBio2.

44.

Seni, kuni luba on võimalik veel vaidlustada, ei saa loaga seoses tekkida õiguspärast ootust. Kui projekti arendaja teostab projekti olenemata loa andmise otsuse peale esitatud kaebusest, siis on see tema risk, kui luba osutub hiljem ebaseaduslikuks. Vastasel korral satuks kahtluse alla Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja keskkonnaasjade puhul Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 4 ette nähtud kolmandate isikute tõhus õiguskaitse.

45.

Kuni projekti arendaja ootus rajaneb liidu õigusega vastuolus olevatel siseriiklikel õigusnormidel, tuleks äärmisel juhul kaaluda vastutavate siseriiklike asutuste vastu kahju hüvitamise nõude esitamise võimalusi. ( 21 )

46.

Õiguskindluse põhimõttega on vastuolus direktiivi sätetest tulenevalt üksikisikule kohustuste panemine. Direktiivi sätetest võivad üksikisikule tuleneda ainult õigused. Seepärast ei saa üksikisik tugineda liikmesriigi vastu direktiivile, kui tegemist on liikmesriigi kohustusega, mis on otseses seoses sellise muu kohustuse täitmisega, mille direktiivi kohaselt peab täitma kolmas isik. Seevastu ei õigusta kahjulik mõju kolmanda isiku õigustele seda, et üksikisik ei saa asjaomase liikmesriigi vastu tugineda direktiivi sätetele, ja seda isegi juhul, kui selline mõju kolmanda isiku õigustele on teada. ( 22 )

47.

Eelnevaga seoses on Euroopa Kohus juba sedastanud, et asjaomase liikmesriigi kohustus lasta pädevatel asutustel teha keskkonnamõju hindamine ei ole otseses seoses sellise kohustusega, mida peab direktiivi 2011/92 järgi täitma arendaja. Olukord, et käitis tuleb seniks, kuni on olemas hindamise tulemused, seisata, on liikmesriigi kohustuse hilinenud täitmise tagajärg. Sellist tagajärge ei saa siiski käsitada nii, et kaudselt seatakse sellega direktiivi sätetest tulenevalt kohustused arendajale. ( 23 )

48.

Seega on kindel, et hindamata jäänud keskkonnamõju tuleb hiljem siiski hinnata, kui see on reaalselt võimalik. Asjaomase projekti teostamine, käesoleva juhtumi põhikohtuasjades biogaasijaamade rajamine, ei saa seda takistada.

49.

Keskkonnamõju tagantjärele hindamine on ka mõttekas, sest see võimaldab vähemalt osaliselt täita punktis 25 märgitud direktiivi 2011/92 eesmärke.

50.

Hindamise abil on võimalik ikkagi tuvastada paljusid, olenevalt asjaoludest ehk koguni kõiki asjaomase projekti keskkonnamõjusid. Sellega loob hindamine aluse projekti lubatavuse kontrollimiseks. Kui nimelt selgub, et projekt rikub imperatiivsetest normidest tulenevaid tingimusi, siis tuleb projekti kohandada või see koguni lõpetada. Olukord, et projekt on juba ellu viidud, ei tohi uuel hindamisel olla määrava tähtsusega, ( 24 ) vältimaks andmast ajendit projekti algselt kuritarvituslikuks teostamiseks, mille puhul keskkonnamõju ei hinnata. ( 25 )

51.

Erilise tähtsusega on tagantjärele läbiviidav hindamine ka pädeva asutuse teatava kaalutlusruumi seisukohast. Kaalutlusõigust kasutades peab asutus arvesse võtma keskkonnamõju hindamise tulemusi. Seepärast tuleb tagantjärele hindamise puhul kontrollida kaalutlusotsuseid hindamistulemuste alusel ja otsuseid vajaduse korral muuta. Kaalutlusotsuse puhul on siiski olulised ka projekti arendaja põhiõigused. ( 26 )

52.

Lisaks annab hindamine asjaomasele üldsusele, pädevatele asutustele ja projekti arendajale teavet mõju ja võimalike riskide kohta. ( 27 )

53.

Biogaasijaamade näide näitlikustab projekti arendaja teabe tähtsust. Kui asjaomaseid rajatisi käitatakse kõrvaltegevusena, nagu seda sageli juhtub, siis ei ole vastutavatel isikutel kõnealuses valdkonnas ilmtingimata eriharidust ja asjakohast kogemust, mis lubaks eeldada, et rajatise igapäevasel käitamisel suudavad nad viia rajatise keskkonnamõjud ja riskid miinimumini ka keskkonnamõju hindamata.

54.

Lisaks võiks küsida, kas tuleb võtta meetmeid olukorras, kus keskkonnamõju hindamata jätmise tõttu ei olnud projekti koostamisel võimalik vabatahtlikult arvesse võtta kõiki kahjuliku keskkonnamõju vähendamise variante. See oleks küll kooskõlas kohustusega kõrvaldada liidu õiguse rikkumise tagajärjed, teisest küljest aga ei kohusta direktiiv 2011/92 projekti arendajat ka õigeaegse keskkonnamõju hindamise korral koostama võimalikult keskkonnasäästlikku projekti.

55.

Lõpuks ei pea Euroopa Kohus aga tegema käesolevas menetluses otsust selle küsimuse kohta, sest ei ole mingit alust eeldada, et see on kohtuasja lahendamiseks liikmesriigi kohtus oluline.

56.

Kuigi eeltoodu põhjal on lubatav viia keskkonnamõju hindamine läbi tagantjärele pärast asjaomase rajatise valmimist, ei saa sellel erinevalt menetlusnormi rikkumise täielikust heastamisest siiski olla sellist tagajärge, et rajatis ja selle mõju loetakse seaduslikult piiranguteta heakskiidetuks. Lisaks juba märgitud käitise seiskamise riskile võib keskkonnamõju hindamata jätmine anda aluse nõuda kahju hüvitamist pädevalt asutuselt või koguni häiringute lõpetamist, eriti kui keskkonnamõju hindamise hoiatav roll ( 28 ) (õigel ajal) ei avaldunud.

57.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

Direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, näeb kooskõlas ELTL artikliga 191 tõlgendatuna ette, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kontrollimise menetlus ja vajaduse korral keskkonnamõju hindamine peab toimuma enne asjaomasele projektile loa andmist ja projekti teostamist. Nimetatud kohustuse rikkumise korral peavad pädevad asutused korraldama asjaomased menetlused tagantjärele ja võtma nende tulemustele tuginedes vajalikud meetmed. Projekti ei tohi sellest tulenevalt siiski käsitleda nii, nagu oleks sellele luba antud direktiivi 2011/92 täielikult arvesse võttes.