1

Westermann Lernspielverlage GmbH, anciennement Westermann Lernspielverlag GmbH (edaspidi „Westermann“) palub oma apellatsioonikaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta otsuse Westermann Lernspielverlag vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Diset (bambinoLÜK) (T‑333/13, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:490), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles ta palus tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 3. aprilli 2013. aasta otsuse (asi R 1323/2012-2), mis käsitleb vastulausemenetlust Diset SA ja Westermann Lernspielverlag GmbH vahel (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis sätestab artikli 8 lõike 1 punktis b:

„Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

[…]

3

Määruse artikkel 65 „Euroopa Kohtusse kaebamine“ näeb lõigetes 1–3 ette:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3.   Üldkohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma.“

4

Üldkohtu kodukorra artikli 69 punktide c ja d kohaselt võib menetluse peatada:

„[…]

5

Üldkohtu kodukorra artikkel 77 „Dokumentide kättetoimetamisega seotud teave“ sätestab:

„1.   Menetluse huvides märgitakse hagiavalduses, kas kättetoimetamise viis, millega hageja esindaja nõustub, on artikli 57 lõikes 4 ette nähtud viis või faks.

2.   Kui hagiavaldus ei vasta lõikes 1 esitatud nõuetele, toimetatakse kuni puuduste kõrvaldamiseni asjaomasele poolele kõik menetlusega seotud dokumendid kätte tema esindajale adresseeritud tähtkirjaga. Kättetoimetamine loetakse nõuete kohaselt sooritatuks, kui tähtkiri postitatakse Üldkohtu asukoha postkontoris.“

6

Westermann esitas 5. mail 2010 määruse nr 207/2009 alusel EUIPO‑le ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

7

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

8

Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassidesse 9, 16 ja 28 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:

9

ELi kaubamärgi taotlus avaldati 6. juuli 2010. aasta väljaandes Bulletin des marques de l’Union européenne nr 2010/122.

10

Diset esitas 14. septembril 2010 kõnealuse kaubamärgi registreerimisele määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel käesoleva kohtuotsuse punktis 8 nimetatud kaupadega seoses vastulause.

11

Vastulause põhines eelkõige varasemal ELi kujutismärgil, mis on 6. juulil 2004 registreeritud numbri 3915121 all kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 16, 28 ja 41, ning mis on kujutatud järgmiselt:

12

Varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 16, 28 ja 41 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:

13

Vastulause esitamise alusena tugines ta määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b.

14

EUIPO vastulausete osakond rahuldas 25. mai 2012. aasta otsusega vastulause osaliselt. Ta leidis, et esineb vastandatud tähiste segiajamise tõenäosus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, välja arvatud ELi kaubamärgi taotlusega hõlmatud Nizza kokkuleppe klassi 16 kuuluvate kaupade osas, mis vastavad kirjeldusele „kirjatarbed ja -vahendid, eelkõige täitesulepead, pastapliiatsid, värvilised ja harilikud pliiatsid; kantseleitarbed (v.a mööbel), eelkõige templid, templipadjad, templivärv, kirjaavajad, paberinoad, kirjakorvid, dokumendikaustad, kirjutusalused, augurauad, köitjad, kirja- ja köitmisklambrid; siirdepildid, ülekandepildid, paber- ja plastikkleepsud“.

15

Westermann esitas 18. juulil 2012 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

16

EUIPO teine apellatsioonikoda rahuldas vaidlusaluse otsusega kaebuse osaliselt, lubades asjaomase kaubamärgi registreerida Nizza kokkuleppe klassi 9 kuuluvatele kaupadele „tarkvara, eelkõige õppe- ja koolituseesmärgiline (kõik kaubad, mis ei ole seotud igat liiki mootorsõidukite või mootorsõidukiosadega)“ ja „andmetöötlusseadmed, arvutid ja muu arvutiriistvara, samuti nende osad ja nende tarvikud (mis kuuluvad klassi 9) (kõik kaubad, mis ei ole seotud igat liiki mootorsõidukite või mootorsõidukiosadega)“ ning jättis kaebuse rahuldamata kokkuleppe klassidesse 9, 16 ja 28 kuuluvate muude kaupadega seoses.

17

Esimesele kohtuastmele esitatud hagi põhjendas Westermann üheainsa väitega, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.

18

Üldkohus lükkas selle väite põhjendamatuse tõttu tagasi ja jättis Westermanni esitatud hagi seetõttu rahuldamata.

19

Westermann palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse, saata asi Üldkohtusse tagasi ja mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

20

EUIPO palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Westermannilt.

21

Westermann põhjendab apellatsioonkaebust kahe väitega, mille kohaselt esiteks on rikutud õigust olla ära kuulatud ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ning teiseks on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.

22

Teise väitega, mida tuleb analüüsida esmajärjekorras, märgib Westermann, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui võttis EUIPO teise apellatsioonikoja vaidlusaluses otsuses antud vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hinnangu põhjendatuse kontrollimisel arvesse varasemat kaubamärki, millel Westermanni taotletava kaubamärgi suhtes esitatud vastulause põhineb, kuna nimetatud varasem kaubamärk oli tühistatud ning seega ei olnud sellel esimesele kohtuastmele hagi esitamise ajal enam õiguslikku toimet.

23

Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 11. novembri 1997. aasta kohtuotsusest SABEL (C‑251/95, EU:C:1997:528, punkt 22) nähtub, et vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid ja eelkõige tervikmuljet, mis neist kaubamärkidest jääb.

24

Westermann leiab, et Üldkohus oleks seetõttu pidanud saatma asja EUIPO teisele apellatsioonikojale tagasi vastulause hindamiseks Diseti muude kaubamärkide kui kõnealuse varasema kaubamärgi alusel.

25

Lisaks leiab Westermann, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ühelt poolt käsitas osa „bambino“ vastandatud kaubamärkide domineeriva osana ja osa „lük“ selle teisejärgulise positsiooni tõttu kombineeritud kaubamärgis vähetähtsana, ning teiselt poolt pidas lapse stiliseeritud kujutisest koosnevat kujutisosa vähem eristavaks kui sõna „bamino“ ning seega kombineeritud kaubamärgis vähetähtsaks; samuti rikkus Üldkohus õigusnormi, kui jõudis järeldusele, et vähesel määral eristav osa võib olla kombineeritud kaubamärgi domineeriv osa, et see osa võib viia välja selleni, et kaubamärgi muud osad jäetakse tähelepanuta, ja tähiseid peetakse sarnasteks, ning seega viia segiajamise tõenäosuse tekkimiseni.

26

EUIPO arvates tuleb teine väide tagasi lükata.

27

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 2 alusel Üldkohus EUIPO apellatsioonikoja otsuse tühistada või muuta üksnes „pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, asutamislepingu, [kõnealuse] määruse […] või nende rakendusnormide rikkumise või võimu kuritarvitamise tõttu“. Sellest tulenevalt võib Üldkohus hagi esemeks oleva otsuse tühistada või muuta üksnes juhul, kui selle vastuvõtmise hetkel oli selle suhtes kohaldatav üks nimetatud tühistamis- või muutmisalus. Üldkohus ei saa nimetatud otsust tühistada või muuta aga põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist (vt kohtuotsused, 11.5.2006, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑416/04 P, EU:C:2006:310, punktid 54 ja 55,13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punktid 52 ja 53, ning kohtumäärus, 30.6.2010, Royal Appliance International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑448/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:384, punktid 43 ja 44).

28

Samuti on Euroopa Kohus sedastanud, et Üldkohus ei saa siseriikliku kohtu tehtud otsust vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi tühisuse kohta EUIPO apellatsioonikoja otsuse õiguspärasust kontrollides arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsused, 11.5.2006, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑416/04 P, EU:C:2006:310, punkt 55, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 53, ning kohtumäärus, 30.6.2010, Royal Appliance International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑448/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:384, punkt 45).

29

Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et varasema kaubamärgi aegumine, mis leiab aset pärast hagi esitamist Üldkohtule, ei jäta EUIPO apellatsioonikoja otsust ilma selle esemest ega kõrvalda selle õiguslikku toimet. Vaidlusaluses otsuses antud hinnang, mille kohaselt vastandatud kaubamärkide segiajamine on tõenäoline, omas seega ajal, mil Üldkohus tegi oma otsuse, jätkuvalt õiguslikku toimet (kohtumäärus, 8.5.2013, Cadila Healthcare vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑268/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:296, punktid 31–34).

30

Arvestades neid kaalutlusi ja seda, et käesoleval juhul tunnistati varasem kaubamärk, millel Westermanni vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele põhineb, tegelikult tühiseks 13. juunil 2013 ja seega pärast vaidlusaluse otsuse tegemist, mis toimus 3. aprillil 2013, siis tuleb nentida, et Üldkohus ei olnud kohustatud vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel võtma arvesse EUIPO otsust, millega see kaubamärk tühiseks tunnistati.

31

Tuleb lisada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 55 lõikele 1 loetakse, et tühistamise taotluse esitamise kuupäevast alates ei ole ELi kaubamärgil kõnealuses määruses sätestatud õiguslikku toimet.

32

Kui otsustataks, et Üldkohus on kohustatud võtma arvesse EUIPO otsust, milles tuvastatakse vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi tühisus, olgugi et see tehakse pärast kuupäeva, mil tehti EUIPO apellatsioonikoja otsus, millega tunnistati vastulause põhjendatuks, läheks see vastuollu käesoleva kohtuotsuse punktis 27 osutatud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa Üldkohus sellist otsust tühistada või muuta põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist.

33

Eeltoodut arvestades tuleb nentida, et Üldkohus ei rikkunud vaidlusaluses otsuses EUIPO teise apellatsioonikoja läbiviidud vastandatud tähiste segiajamise tõenäosuse kohta antud hinnangu kontrollimisel õigusnormi, kuna kuupäeval, mil see otsus tehti, oli varasemal kaubamärgil, millel Westermanni vastulause taotletud kaubamärgi registreerimisele põhineb, määruses nr 207/2009 ette nähtud õiguslik toime.

34

Seetõttu tuleb argument, mille Westermann on selle kohta esitanud, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

35

Lisaks olgu märgitud, et vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule, saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Üldkohtul on ainupädevus tuvastada ja hinnata asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine seega õigusküsimus, mis kuuluks sellisena Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt kohtuotsus, 11.5.2006, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑416/04 P, EU:C:2006:310, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 4.6.2015, Junited Autoglas Deutschland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑579/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:374, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Selline moonutamine peab selgelt nähtuma kohtuasja toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hindama asuda (vt selle kohta kohtuotsus, 2.9.2010, Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑254/09 P, EU:C:2010:488 punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Neil asjaoludel tuleb märkida, et Westermanni argumendid, mis puudutavad seda, kuidas Üldkohus hindas sarnasust vastandatud tähiste ning eelkõige osade „bambino“, „lük“ ja lapse stiliseeritud kujutisosa vahel, on vastuvõetamatud, kuna selle argumendiga soovitakse õigusnormi rikkumise väite varjus ja ilma et osutataks moonutamise asetleidmisele, tegelikult vaidlustada hinnangut kui sellist, mille Üldkohus nendele faktilistele asjaoludele andis, see aga ei ole apellatsioonkaebuse läbivaatamisel Euroopa Kohtu teostatava kontrolli ese.

38

Järelikult tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

39

Esimese väitega heidab Westermann Üldkohtule ette seda, et viimane keeldus võtmast menetlustoimikusse 12. juuni 2015. aasta kirja, millega Westermann teavitas Üldkohut EUIPO teise apellatsioonikoja 22. mai 2015. aasta otsusest (asi R 2209/2014-2), millega tunnistati vastulause aluseks olev varasem kaubamärk 13. juunist 2013 tagasiulatuvalt tühiseks, põhjendusel et Üldkohtu kodukord ei näe sellise dokumendi esitamist ette.

40

Westermann väidab, et keeldudes võtmast nimetatud kirja arvesse ning märkimast vaidlustatud kohtuotsuses asjaolu, et vastulause aluseks olevat varasemat kaubamärki ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal enam olemas, takistas Üldkohus teda asjakohaseid tõendeid esitamast ning rikkus seetõttu tema õigust olla ära kuulatud ning tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

41

Westermann lisas oma repliigis, et vaidlusaluse otsuse ja vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud tema põhiõigust omandile, kuna nende otsustega lükati tagasi tema taotlus registreerida Euroopa Liidu kaubamärk.

42

Peale selle märgib Westermann, et keeldudes põhjendust esitamata esimeses kohtuastmes esitatud menetluse peatamise taotlusi rahuldamast, rikkus Üldkohus tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkte c ja d ning artiklit 77.

43

Westermanni sõnul oleks seetõttu, et nimetatud taotlused olid nõuetekohaselt põhjendatud ning õiglase kohtuliku arutamise tagamiseks vajalikud ning EUIPO ei olnud sellele vastu, pidanud Üldkohus need rahuldama.

44

EUIPO leiab, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

45

Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks ei ole käesoleva kohtuotsuse punktidest 30 ja 33 nähtuvalt Üldkohus kohustatud võtma vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse EUIPO otsust, millega tuvastati taotletud kaubamärgi registreerimisele Westermanni poolt esitatud vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi tühisus, ja teiseks omal ajal, mil vaidlusalune otsus tehti, varasem kaubamärk määruses nr 207/2009 ette nähtud õiguslikku toimet.

46

Neil asjaoludel tuleb lugeda ainetuteks nii argument, mille kohaselt Üldkohus rikkus Westermanni õigust olla ära kuulatud ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna keeldus ilma põhjenduseta võtmast käesoleva kohtuasja toimikusse 12. juuni 2015. aasta kirja, millega Westermann teavitas teda EUIPO selle otsuse olemasolust, millega tuvastati varasema kaubamärgi tühisus, ning jättis selle teabe vaidlustatud kohtuotsuses mainimata, kui ka argument, mille kohaselt jättis Üldkohus ekslikult ja ilma põhjendamata rahuldamata tema esitatud menetluse peatamise taotlused.

47

Tuleb nentida, et need argumendid ei lükka ümber järeldust, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudis ja mille kohaselt järeldas EUIPO teine apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud tähiste segiajamine ei ole tõenäoline.

48

Mis puutub argumenti, et vaidlusaluse otsuse ja vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud Westermanni põhiõigust omandile, siis tuleb see vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata jätta, kuna see esitati esimest korda repliigi staadiumis.

49

Seetõttu tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

50

Kuna Westermanni esitatud kahest väitest kummagagi ei saa nõustuda, tuleb jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

51

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on Westermannilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ning viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud mõista välja Westermannilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: