—

M. E. Pérez López, esindajad: abogado L. García Botella,

—

Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja J. Guillem Carrau,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“) klausleid 3–5; raamkokkulepe on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999 L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).

2

Taotlus on esitatud María Elena Pérez Lópezi ja Servicio Madrileño de Salud, Comunidad de Madrid'i (Madridi tervishoiuteenistus, Hispaania) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kuidas kvalifitseerida õiguslikult töösuhe, kus M. E. Pérez López oli nimetatud mitu korda järjest ametisse koosseisulise ajutise teenistujana.

3

Direktiivi 1999/70 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk „jõustada tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel […] sõlmitud raamkokkulepe“.

4

Raamkokkuleppe üldkaalutluste punktid 6, 7 ja 8 on sõnastatud järgmiselt:

5

Raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt on selle eesmärk esiteks parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise, ja teiseks luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

6

Raamkokkuleppe klausli 2 „Reguleerimisala“ punktis 1 on ette nähtud:

„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.“

7

Raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

8

Raamkokkuleppe klausli 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ punktis 1 on ette nähtud:

„Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.“

9

Raamkokkuleppe klausli 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“ punktis 1 on sätestatud:

„Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:

10

16. detsembri 2003. aasta Ley 55/2003 del Estatuto Marco del personal estatutario de los servicios de salud'i (seadus 55/2003, millega kehtestatakse koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimäärus) (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE“, nr 301, 17.12.2003, lk 44742, edaspidi „tervishoiutöötajate põhimäärus“) artiklis 9 on ette nähtud:

„1.   Vajaduse korral, kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimiseks võivad tervishoiuasutused ametisse nimetada tähtajalise koosseisulise teenistuja.

Tähtajaliste koosseisuliste teenistujate ametisse nimetamine võib toimuda tähtajaliseks teenistujaks, ajutiseks teenistujaks või asendusteenistujaks nimetamise korras.

2.   Tähtajalise teenistuja ametisse nimetamist kasutatakse, et täita raviasutustes või tervishoiuasutustes vaba ametikoht, kui on vajalik sooritada vastavaid ülesandeid.

Koosseisuline tähtajaline teenistuja vabastatakse ametist, kui ette nähtud ametikohale nimetatakse alaline teenistuja seaduses või määruses ette nähtud menetluse korras, aga ka siis, kui see ametikoht kaotatakse.

3.   Ajutise teenistuja ametisse nimetamine toimub järgmistel juhtudel:

Koosseisuline ajutine teenistuja vabastatakse ametist, kui on täidetud eesmärk või saabub tähtaeg, mis oli otsesõnu ametisse nimetamisel märgitud, aga ka siis, kui kaotatakse ülesanded, mis tollal olid ajendanud ametisse nimetamise.

Kui kahe aasta jooksul on rohkem kui kaks korda toimunud ametisse nimetamine liidetult vähemalt 12 kuuks samade ülesannete täitmiseks, analüüsitakse selle põhjuseid, et hinnata, kas vajaduse korral tuleks raviasutuse koosseisus luua koosseisuline ametikoht.

[…]“

11

24. märtsi 1995. aasta texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores, aprobado por el Real Decreto Legislativo 1/1995 (töötajate põhimääruse konsolideeritud tekst, mis kiideti heaks kuninga seadusandliku dekreediga 1/1995) (BOE nr 75, 29.3.1995, lk 9654) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud artikli 15 lõike 3 (edaspidi „töötajate põhimäärus“) kohaselt „loetakse tähtajalised töölepingud, mille sõlmimisel on rikutud seadust, sõlmituks tähtajatult“.

12

Vastavalt 18. detsembri 1998. aasta Real Decreto 2720/1998 por el que se desarrolla el artículo 15 del Estatuto de los Trabajadores en materia de contratos de duración determinada (kuninga dekreet 2720/1998, millega rakendatakse töötajate põhimääruse artiklit 15 tähtajaliste töölepingute valdkonnas) (BOE nr 7, 8.1.1999, lk 568) artiklile 3 on ajutise töö tegemiseks sõlmitud leping, mis kuulub tähtajaliste lepingute hulka, mõeldud konjunktuuriga seotud vajaduste rahuldamiseks.

13

Töötajate põhimääruse artikli 49 lõike 1 punktis c on ette nähtud, et töölepingu lõppemisel, välja arvatud interinidad-lepingute ja koolituslepingute lõppemisel, on töötajal õigus saada hüvitist summas, mis vastab 12 päeva töötasule iga töötatud aasta eest.

14

M. E. Pérez López võeti meditsiiniõena Madridi ülikooli haigla teenistusse koosseisulise ajutise teenistujana ajavahemikul 5. veebruarist 31. juulini 2009. Vastavalt tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõikele 3 peavad ametisse nimetamist õigustama „ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorraliste teenuste osutamine“ ja ametikohta kirjeldati kui „tegevus selles haiglas tervishoiuteenuste osutamiseks“.

15

Pärast esimese lepingu tähtaja saabumist nimetati M. E. Pérez López veel seitse korda teenistusse identse sõnastusega kolmeks, kuueks või üheksaks kuuks sõlmitud tähtajaliste lepingute alusel nii, et kokkuvõttes töötas M. E. Pérez López katkematult ajavahemikul 5. veebruarist 2009 kuni 31. märtsini 2013.

16

Nimetatud lepingutest viimase kehtivusajal 1. jaanuarist 2013 kuni 31. märtsini 2013 andis Consejerí de Economia y Hacienda de la Comunidad de Madrid (Madridi piirkondlik majandus- ja rahandusministeerium, Hispaania) 28. jaanuaril 2013 korralduse lõpetada avaliku sektori kulude kokkuhoidmise eesmärgil ajutiste teenistujate teenistussuhted pärast nende ametisse nimetamise tähtaja möödumist ja maksta välja palk, mis vastab teenistuses oldud ajale, sealhulgas ka juhtudel, kui sama isiku uus ametisse nimetamine oli juba otsustatud.

17

M. E. Pérez Lópezit teavitati 8. märtsil 2013 vastavalt sellele korraldusele, et tema teenistussuhe Madridi tervishoiuteenistusega lõpeb 31. märtsil 2013. 21. märtsil 2013 teatas ametiasutus talle siiski, et ta nimetatakse samadel tingimustel ja ilma vahepealse pausita uuesti teenistusse ajavahemikuks 1. aprillist 30. juunini 2013.

18

30. aprillil 2013 esitas M. E. Pérez López vaide nii teenistussuhte lõpetamise otsuse kui ka tema uue ametisse nimetamise peale koosseisulise ajutise teenistujana. Pärast seaduses ette nähtud tähtaja möödumist, mille puhul loetakse, et pädev ametiasutus on vastamata jätmisega jätnud vaide rahuldamata, esitas ta 13. septembril 2013 kaebuse Juzgado de la Contencioso-Administrativo no 4 de Madrid'ile (Madridi 4. halduskohus, Hispaania), milles ta väitis, et tema järjestikune nimetamine ei toimunud tervishoiuteenuste osutamise konjunktuuriga seotud või erakorraliste vajaduste rahuldamiseks, vaid praktikas oli tegemist alalise teenistusega. Seetõttu rikuti temaga järjestikuseid tähtajalisi lepinguid sõlmides seadust ja tema teenistussuhe tuleb ümber kvalifitseerida.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei sisalda vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid ja eelkõige tervishoiutöötajate põhimääruse artikkel 9 meetmeid, mis piiraksid tõhusalt tähtajaliste lepingute järjestikust kasutamist. Nimelt kuigi ajutiste teenistujate teenistussuhete osas on ette nähtud maksimaalne kestus, saab ametiasutus vabalt otsustada tähtajaliste lepingute kasutamist õigustavate põhjuste ja ka vajaduse üle luua alaline ametikoht vastavalt tervishoiuteenuste osutamise vajaduse korrale. Kuid kui selline ametikoht ka luuakse, jääb töötajate ebakindel olukord siiski alles, kuna ametiasutusel on võimalus täita need ametikohad tähtajaliselt asendavate teenistujatega, seejuures ei ole kehtestatud ajalisi piiranguid ega piiranguid sellele, mitu korda võib nendega tähtajalisi töölepinguid pikendada.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb ka selles, kas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega, mis on toodud raamkokkuleppe klauslis 4. Ta viitab sellele, et tervishoiutöötajate põhimäärusele alluvate tervishoiuteenuseid osutavate koosseisuliste ajutiste teenistujate ja töötajate põhimäärusele alluvate ajutise töö tegemiseks sõlmitud töölepingu alusel töötajate töösuhete puhul on tegemist sarnaste tähtajaliste töösuhetega. Töötajate põhimääruses on aga erinevalt koosseisuliste ajutiste teenistujate suhtes kehtivatest õigusnormidest ette nähtud tähtajalise lepingu alusel töötajatele mitte ainult hüvitis 12 päeva töötasu suuruses summas iga töötatud aasta eest või vastav osa sellest, vaid see sisaldab ka tagatist töösuhete stabiilsusele sellisel moel, et seadust rikkudes sõlmitud tähtajalised lepingud loetakse sõlmituks tähtajatult.

21

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de la Contencioso-Administrativo no 4 de Madrid (Madridi 4. halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus ka Euroopa Kohtul arutada kohtuasja kiirendatud menetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikele 1. See taotlus jäeti Euroopa Kohtu presidendi 24. aprilli 2015. aasta määrusega rahuldamata.

23

Esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste siseriiklike õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletute kohaldamine asjaomase liikmesriigi ametiasutuste poolt nii, et tähtajaliste töölepingute järjestikust pikendamist riiklikus tervishoiusektoris loetakse põhjendatuks „objektiivsete alustega“ mainitud klausli tähenduses, kui nende lepingute sõlmimisel on aluseks võetud õigusnormid, mis võimaldavad niisuguste lepingute pikendamist, et katta teatavaid ajutisi, konjunktuuriga seotud või erakorralisi vajadusi ja kui ametiasutusel on hindamisõigus, kas luua alalisi ametikohti, et lõpetada koosseisuliste ajutiste teenistujate kasutamine.

24

Kõigepealt tuleb meenutada, et raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 sõnastusest endast nähtub, et selle kohaldamisala on määratletud laialt, kuivõrd selles on üldsõnaliselt mainitud, et raamkokkulepet kohaldatakse „tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas“. Lisaks hõlmab raamkokkuleppes kasutatud mõiste „tähtajalised töötajad“ määratlus, mis on ära toodud raamkokkuleppe klausli 3 punktis 1, kõiki töötajaid, tegemata vahet sõltuvalt sellest, kas tööandja, kellega nad on seotud, kuulub avalikku või erasektorisse, ja olenemata sellest, kuidas kvalifitseeritakse nende lepinguid siseriiklikus õiguses (kohtuotsused, 4.7.2006, Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 56; 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 38; 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punktid 28 ja 29, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 67).

25

Kuna raamkokkulepe ei välista enda kohaldamisalast ühtegi konkreetset sektorit, siis kuulub selline teenistuja nagu põhikohtuasja kaebaja, kes tegutseb meditsiiniõena riikliku tervishoiusektori koosseisulise ajutise teenistujana, raamkokkuleppe kohaldamisalasse.

26

Mis puudutab raamkokkuleppe klausli 5 tõlgendamist, siis tuleb meenutada, et selle klausli eesmärk on rakendada ühte selle raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest ehk reguleerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana, kehtestades selleks teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist (kohtuotsused, 4.7.2006, Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 63; 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 73; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 25; 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 41; 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 54, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 72).

27

Nagu ilmneb raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust ning selle üldkaalutluste punktidest 6 ja 8, peetakse töökoha stabiilsust töötajate kaitse keskseks elemendiks, samas kui tähtajalised töölepingud võivad nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele vastata vaid teatud asjaoludel (kohtuotsused, 4.7.2006, Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 62; 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 55, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 73).

28

Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 paneb järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks liikmesriikidele kohustuse kehtestada tõhusalt ja siduvalt vähemalt üks selles loetletud meetmetest, juhul kui riigi õiguses samaväärsed juriidilised meetmed puuduvad. Selle klausli punkti 1 alapunktides a–c loetletud meetmed, mida on kolm, puudutavad vastavalt objektiivseid aluseid, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete pikendamist, selliste järjestikuste töölepingute või -suhete maksimaalset kogukestust ning pikendamiste arvu (vt eelkõige kohtuotsused, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 74; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 26; 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 42, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 56, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 74).

29

Liikmesriikidel on selles osas kaalutlusruum, kuna neil on võimalik valida, kas kasutada üht või mitut selle klausli punkti 1 alapunktides a–c loetletud meedet või tugineda samaväärsetele olemasolevatele õiguslikele meetmetele, arvestades konkreetsete sektorite ja/või töötajate kategooriate vajadusi (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 75).

30

Seejuures on raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 liikmesriikidele ette nähtud üldine eesmärk vältida sellist kuritarvitamist, jättes neile selle saavutamise vahendite osas valikuvõimaluse tingimusel, et nad ei sea seda kaalutlusruumi kasutades ohtu raamkokkuleppe eesmärki või kasulikku mõju (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 60, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 76).

31

Lisaks peavad liikmesriigi ametiasutused sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus liidu õigusega ei ole ette nähtud konkreetseid sanktsioone juhtudeks, kui kuritarvitamisi on siiski tuvastatud, võtma vastu meetmed, mis ei pea olema mitte ainult proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 77).

32

Kuigi liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kuuluvad niisuguste normide rakendamise vahendid liidu õigusnormide puudumisel vastavas valdkonnas liikmesriikide õiguskorda, ei või need siiski olla vähem soodsad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ega muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 78).

33

Järelikult, kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamise kuritarvitamine on siiski toimunud, peab selle kuritarvituse nõuetekohaseks sanktsioneerimiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks saama kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 79).

34

Ühtlasi tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu pädevuses ei ole tõlgendada siseriikliku õiguse sätteid, see on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne või vastavate pädevate siseriiklike kohtute ülesanne, kes peavad kindlaks tegema, kas kohaldamisele kuuluvad siseriiklikud õigusnormid vastavad raamkokkuleppe klauslis 5 toodud nõuetele (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 81).

35

Seega peab põhimõtteliselt eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, mil määral võimaldavad siseriikliku õiguse asjakohaste sätete kohaldamise tingimused ja nende tõhus rakendamine käsitada seda meedet adekvaatse meetmena selleks, et ennetada ja vajaduse korral sanktsioneerida kuritarvitusi järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamisel (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 82).

36

Siiski võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse osas otsust langetades vajaduse korral esitada täpsustused, mis annavad eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhised hinnangu andmisel (kohtuotsused, 3.7.2014, Fiamingo jt, C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 83).

37

Seda konteksti arvestades tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas vaidlusalused siseriikliku õiguse sätted, mis võimaldavad pikendada tervishoiusektoris tähtajalisi töölepinguid, võivad kujutada endast raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 nimetatud meetmeid ja täpsemalt, kas need võivad kujutada endast objektiivseid aluseid, mis õigustavad tähtajaliste töölepingute või -suhete pikendamist.

38

Mis puudutab „objektiivse aluse“ esinemist, siis kohtupraktikast nähtub, et seda mõistet tuleb tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning mis sellest lähtuvalt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjaomased lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest tunnustest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi taotlemisest (kohtuotsused, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 27, ning 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 45).

39

Seevastu ei ole käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud nõuetega kooskõlas selline siseriiklik õigusnorm, mis piirdub järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise lubamisega seaduse või määrusega üldisel ja abstraktsel viisil (kohtuotsused, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 28, ning 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 46).

40

Nimelt ei võimalda selline puhtformaalne norm välja selgitada objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume, mille alusel kontrollida, kas selliste lepingute pikendamine vastab tõepoolest tegelikule vajaduse korrale ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Selline norm kannab endas seega reaalset ohtu tingida seda tüüpi lepingute kuritarvitamist ega ole seega kooskõlas raamkokkuleppe eesmärgi ja kasuliku mõjuga (vt selle kohta kohtuotsused, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punktid 98 ja 100 ning seal viidatud kohtupraktika; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 29, ning 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 47).

41

Põhikohtuasja osas tuleb märkida, et asjaomastes siseriiklikes õigusnormides on täpselt kindlaks määratud, millistel tingimustel võib järjestikku sõlmida tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid. Nimelt on selliste lepingute kasutamine lubatud vastavalt põhikirja artikli 9 lõikele 3 juhul, kui tegemist on ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorraliste teenuste osutamisega, kui esineb vajadus tagada tervishoiuteenistuste püsiv ja jätkuv tegevus või kui tegemist on täiendavate teenuste osutamisega tööaja lühendamise kompenseerimiseks.

42

Selles sättes on veel täpsustatud, et kui isik nimetatakse sama teenuse osutamiseks ametisse rohkem kui kaks korda kahe aasta jooksul kokku enam kui 12 kuuks, siis kontrollib pädev ametiasutus nimetamise põhjuseid ja otsustab vajaduse üle luua koosseisu lisa ametikoht.

43

Eeltoodust nähtub, et põhikohtuasjas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid ei sisalda üldist ja abstraktset luba üksteisele järgnevate tähtajaliste töölepingute kasutamiseks, vaid piiravad selliste lepingute sõlmimise peamiselt ajutiste vajaduste esinemisega.

44

Selle kohta tuleb meenutada, et töötaja tähtajaline asendamine selleks, et rahuldada tööandja ajutist vajadust tööjõu järele, võib põhimõtteliselt kujutada endast „objektiivset alust“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punktid 101 ja 102; 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 30, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 91).

45

Nimelt tuleb tõdeda, et sellise arvukate töötajatega ametivõimu puhul, nagu seda on riiklik tervishoiusektor, on sage vajadus tähtajaliste asendamiste järele vältimatu, seda eeskätt seetõttu, et töötajad viibivad haiguspuhkuse, rasedus- ja sünnituspuhkuse, vanemapuhkuse või muu puhkuse tõttu töölt eemal. Töötajate tähtajaline asendamine neil asjaoludel võib kujutada endast objektiivset alust raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis õigustab nii lepingu tähtajalist sõlmimist asendavate töötajatega kui ka nende lepingute pikendamist vastavalt uute vajaduste tekkimisele; seda tingimusel, et järgitakse selles osas raamkokkuleppes kehtestatud nõudeid (vt selle kohta kohtuotsused, 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 31, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 92).

46

Ühtlasi tuleb märkida, et ametiasutustel on kohustus korraldada tervishoiuteenused nii, et tagatud on tervishoiutöötajate ja patsientide arvu püsiv vastavus, mis sõltub paljudest teguritest, milles võib kajastuda eriline vajadus paindlikkuse järgi, mis võib vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 meenutatud kohtupraktikale objektiivselt õigustada raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgi selles konkreetses valdkonnas üksteisele järgnevate tähtajaliste töölepingute kasutamist.

47

Samas ei ole lubatud pikendada tähtajalisi töölepinguid selliste tervishoiuteenuste püsivaks ja kestvaks osutamiseks, mis kuuluvad koosseisuliste haiglatöötajate tavapärase tegevuse hulka (vt analoogia alusel kohtuotsus, 13.3.2014, Márquez Samohano, C‑190/13, EU:C:2014:146, punkt 58).

48

Nimelt ei ole selliste töölepingute või töösuhete pikendamine, millega kaetakse vajadusi, mis ei ole tegelikkuses ajutised, vaid püsivad ja kestvad, raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgi õigustatud, sest tähtajaliste töölepingute või -suhete selline kasutamine oleks otseselt vastuolus eeldusega, millele tugineb raamkokkulepe ja mille kohaselt on töösuhete tavaline vorm määramata tähtajaga töölepingud, isegi kui tähtajalised töölepingud on tüüpiline töötamise vorm teatavate sektorite või kutse- ja tegevusalade puhul (vt selle kohta kohtuotsused, 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punktid 36 ja 37, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 100).

49

Järelikult tuleb raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgimiseks kontrollida igal konkreetsel juhul, kas tähtajaliste töölepingute või töösuhete järjestikuse pikendamise eesmärk on katta ajutisi vajadusi ning et selliseid õigusnorme nagu põhikohtuasjas ei kasutatud tegelikult selleks, et rahuldada tööandja püsivat ja kestvat vajadust personali järele (vt selle kohta kohtuotsused, 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 101).

50

Selles osas nähtub põhikohtuasja kaebaja olukorrast, nagu seda on kirjeldatud eelotsusetaotluses, et M. E. Pérez Lópezi järjestikune ametissenimetamine haiglateenuste osutamise tagamiseks ei põhine ilmselt tema tööandja ajutistel vajadustel.

51

Seda järeldust kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang, kes kvalifitseerib töökohtade täitmise tervishoiusektoris koosseisuliste ajutiste teenistujatega „levinud probleemiks“ ja lähtub sellest, et umbes 25% Madridi meditsiini- ja ravipersonali kohtadest on täidetud tähtajaliselt ametisse nimetatud personaliga, keskmiselt 5–6-aastaks, kuid teatud juhtudel on töötatud katkematult ka enam kui 15 aastat.

52

Sellistel asjaoludel tuleb tõdeda, et raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste siseriiklike õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletute kohaldamine asjaomase liikmesriigi ametiasutuste poolt nii, et tähtajaliste töölepingute järjestikust pikendamist riiklikus tervishoiusektoris loetakse põhjendatuks „objektiivsete alustega“ mainitud klausli tähenduses, kui nende lepingute sõlmimisel on aluseks võetud õigusnormid, mis võimaldavad niisuguste lepingute pikendamist, et katta teatavaid ajutisi, konjunktuuriga seotud või erakorralisi vajadusi, samas kui tegelikult on need vajadused püsivad ja kestvad.

53

Mis puudutab lisaks ametiasutuse hindamisruumi koosseisuliste ametikohtade loomisel, siis tuleb meenutada, et alalise ametikoha loomise võimaluse olemasolu ja ka tähtajalise lepingu tähtajatuks töösuhteks muutmise võimalus võib kujutada endast tõhusat õiguskaitsevahendit tähtajaliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise vastu (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2009, Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 170).

54

Kuid isegi kui siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tähtajalise töölepingu järjestikust pikendamist, et asendada töötajaid seniks, kuni luuakse koosseisulised töökohad, võivad olla õigustatud objektiivse alusega, peab selle aluse konkreetne kohaldamine olema asjassepuutuva töö erijooni ja tingimusi arvestades kooskõlas raamkokkuleppe nõuetega (vt selle kohta kohtuotsused, 26.1.2012, Kücük, C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13, C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 99).

55

Käesolevas asjas tuleb nentida, et põhikohtuasjas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid ei näe pädevale ametiasutusele ette mitte mingisugust kohustust luua lisaks koosseisulisi ametikohti, et lõpetada koosseisuliste ajutiste teenistujate kasutamine. Samas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohtadest, et uued loodavad koosseisulised ametikohad täidetakse „tähtajaliste“ asendavate teenistujatega, ilma et seejuures oleks kehtestatud ajalisi piiranguid nende asenduslepingute kestusele ega ka sellele, mitu korda võib neid pikendada, mis tähendab, et nende töötajate olukord on praktikas jätkuvalt ebakindel. Sellised õigusnormid lubavad raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a rikkudes pikendada tähtajalisi töölepinguid katmaks vajadusi, mis on püsivad ja kestvad, ehkki käesoleva kohtuotsuse punktis 52 tehtud järeldustest nähtub, et asjaomases liikmesriigis on puudus koosseisulistest alalistest ametikohtadest.

56

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste siseriiklike õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletute kohaldamine asjaomase liikmesriigi ametiasutuste poolt nii, et

57

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, milles on ette nähtud, et lepinguline suhe lõpeb tähtajalises lepingus ette nähtud ajal ja et olenemata võimalikust uuest ametisse nimetamisest makstakse välja kogu tasumisele kuuluv palk.

58

Selles osas tuleb meenutada, et raamkokkuleppes ei ole ette nähtud, millistel tingimustel võib kasutada tähtajatuid töölepinguid ja samuti ei ole selle eesmärk ühtlustada kõiki tähtajalisi töölepinguid reguleerivaid siseriiklikke norme. Nimelt on raamkokkuleppe eesmärk üksnes luua üldpõhimõtteid ja miinimumnõudeid kehtestades üldraamistik, et tagada tähtajaliste töötajate võrdne kohtlemine, kaitstes neid diskrimineerimise eest, ja vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest (kohtuotsus, 18.10.2012, Valenza jt, C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 7.3.2013, Bertazzi jt, C‑393/11, ei avaldata, EU:C:2013:143, punkt 48).

59

Liikmesriikidele töölepinguid reguleerivate siseriiklike normide sisu määratlemiseks antud kaalutlusõigus ei saa aga ulatuda nii kaugele, et võimaldada neil raamkokkuleppe eesmärki või kasulikku mõju küsimuse alla seada (kohtuotsus, 18.10.2012, Valenza jt, C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 7.3.2013, Bertazzi jt, C‑393/11, ei avaldata, EU:C:2013:143, punkt 49).

60

Kuid raamkokkuleppe klausli 5 eesmärk, milleks on reguleerida tähtajaliste töölepingute või -suhete järjestikust kasutamist, kaotaks täielikult oma sisu, kui tähtajalise töölepingu pikendamist lubava „objektiivse alusega“ selle klausli tähenduses oleks tegemist juba üksnes siis, kui siseriikliku õiguse järgi tuleb see töösuhe kvalifitseerida uueks töösuhteks.

61

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, milles on ette nähtud, et lepinguline suhe lõpeb tähtajalises lepingus ette nähtud ajal ja et olenemata võimalikust uuest ametisse nimetamisest makstakse välja kogu tasumisele kuuluv palk, kui nende õigusnormidega ei seata küsimuse alla raamkokkuleppe eesmärki või kasulikku mõju, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

62

Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt ei maksta mitte mingisugust hüvitist töölepingu ülesütlemise korral koosseisulistele ajutistele teenistujatele, samas kui sellist hüvitist makstakse võrreldavatele tähtajaliste töölepingute alusel töötajatele.

63

Siinkohal tuleb meenutada, et raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 on sätestatud keeld kohelda tähtajalise töölepingu alusel töötajaid töötingimuste osas vähem soodsalt kui võrreldavaid tähtajatu töölepingu alusel töötajaid pelgalt seetõttu, et neil on tähtajaline töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.

64

Väljakujunenud kohtupraktika järgi nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (kohtuotsus, 8.9.2011, Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Selles osas tuleb täpsustada, et raamkokkuleppega rakendati ja konkretiseeriti diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab niisuguste tähtajaliste ja tähtajatute lepingute alusel töötajate erinevat kohtlemist, kes on sarnases olukorras (kohtumäärused, 11.11.2010, Vino, C‑20/10, ei avaldata, EU:C:2010:677, punkt 56; 22.6.2011, Vino, C‑161/11, ei avaldata, EU:C:2011:420, punkt 28, ja 7.3.2013, Rivas Montes, C‑178/12, ei avaldata, EU:C:2013:150, punkt 43).

66

Samas aga ei kuulu raamkokkuleppes tunnustatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse tähtajalise personali – nagu sellega on tegemist eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud olukorras – erinevate kategooriate võimalik erinev kohtlemine, mis ei põhine töösuhte tähtajalisel või tähtajatul iseloomul, vaid erineb vastavalt sellele, kas tegemist on koosseisulise teenistuja või lepingulise töötajaga (vt selle kohta kohtumäärused, 11.11.2010, Vino, C‑20/10, ei avaldata, EU:C:2010:677, punkt 57, ja 7.3.2013, Rivas Montes, C‑178/12, ei avaldata, EU:C:2013:150, punktid 44 ja 45).

67

Selline erinev kohtlemine kuuluks raamkokkuleppe klauslis 4 toodud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse ainult juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et samasugust tööd tegevad tähtajatu töölepingu alusel töötajad saavad töölepingu ülesütlemisel hüvitist, samas kui seda hüvitist ei maksta koosseisulistele ajutistele teenistujatele (vt selle kohta tänane kohtuotsus De Diego Porras, punktid 37 ja 38).

68

Kuna Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu midagi, millest tuleneks, et põhikohtuasjas koheldakse erinevalt koosseisulisi ajutisi teenistujaid ja tähtajatut personali, ei kuulu eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljanda küsimuse esemeks olev erinev kohtlemine liidu õiguse kohaldamisalasse (kohtumäärused, 11.11.2010, Vino, C‑20/10, ei avaldata, EU:C:2010:677, punkt 64; 22.6.2011, Vino, C‑161/11, ei avaldata, EU:C:2011:420, punkt 30, ja 7.3.2013, Rivas Montes, C‑178/12, ei avaldata, EU:C:2013:150, punkt 52). Selline erinev kohtlemine kuulub ainuüksi siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ja seda õigust võib tõlgendada ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus (kohtumäärused, 22.6.2011, Vino, C‑161/11, ei avaldata, EU:C:2011:420, punkt 35, ja 7.3.2013, Rivas Montes, C‑178/12, ei avaldata, EU:C:2013:150, punkt 53).

69

Sellises olukorras tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtul puudub ilmselgelt pädevus eelotsusetaotluse neljandale küsimusele vastamiseks.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: