1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Portugali Vabariik ei ole taganud asulareovee nõuetekohast puhastamist 52 linnastus, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivi 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, lk 40; ELT eriväljaanne 15/02, lk 26), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1137/2008 (ELT L 311, lk 1), (edaspidi „direktiiv 91/271”) artikli 4 alusel.

2

Direktiivi 91/271 põhjendustes 1, 3, 4 ja 8 on kirjas:

„nõukogu 28. juuni 1988. aasta otsuses Põhjamere ja teiste ühenduse veekogude kaitsmise kohta [(EÜT C 209, lk 3)] kutsutakse komisjoni üles tegema ühenduse tasandil ettepanekuid asulareovee puhastamiseks võetavate meetmete kohta;

[…]

selleks et puudulikult puhastatud asulareovee kõrvaldamine ei kahjustataks keskkonda, on üldjuhul asulareovett vaja bioloogiliselt puhastada;

tundlikel aladel on vaja nõuda põhjalikumat puhastamist; mõnedel vähem tundlikel aladel võib pidada piisavaks reovee eelselitust;

[…]

reoveepuhasteid, suublaid ning reoveesetete kõrvaldamist on vaja jälgida, et tagada keskkonna kaitstus reovee ärajuhtimisest tuleneva kahju eest”.

3

Selle direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv käsitleb asulareovee kogumist, puhastamist ja ärajuhtimist ning teatavate tööstusvaldkondade reovee puhastamist ja ärajuhtimist.

Direktiivi eesmärk on kaitsta keskkonda nimetatud reovete ärajuhtimisest tuleneva kahju eest.”

4

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]”.

5

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kõik linnastud varustatakse asulareovee kogumissüsteemidega

[…]”.

6

Direktiivi 91/271 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse järgmiselt:

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa punkti B asjaomastele nõuetele. […]

[…]”.

7

Direktiivi artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid võivad tehnilistest probleemidest tulenevatel erandjuhtudel taotleda komisjonilt geograafiliselt piiritletud elanikkonnale artikli 4 täitmise aja pikendamist.”

8

Direktiivi artikli 15 lõike 1 esimene taane ja lõige 4 on järgmise sisuga:

„1.   Pädevad või asjakohased asutused jälgivad:

[…]

4.   Liikmesriigid säilitavad pädevate või asjakohaste asutuste poolt lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisel kogutud teavet ning teevad selle komisjonile kuue kuu jooksul pärast asjakohase teabenõude saamist kättesaadavaks.”

9

Direktiivi I lisa punkt B „Asulareovee juhtimine puhastitest suublatesse” näeb ette:

[…]”.

10

Direktiivi 91/271 I lisa punkt D, mis käsitleb järelevalve ja selle tulemuste hindamise võrdlusmeetodeid, on sõnastatud järgmiselt:

11 esimesel aastal 12 proovi,

12 igal järgmisel aastal neli proovi, kui suudetakse tõestada, et esimese aasta heitvesi vastab direktiivi nõuetele;

13 kui üks proov neljast ei vasta kehtivatele piirmääradele, tuleb järgneval aastal võtta 12 proovi.

11

Direktiivi I lisa tabel 1 sisaldab nõudeid asulareoveepuhastitest väljuvale veele, mille suhtes kohaldatakse direktiivi artikleid 4 ja 5. Need on järgmised:

12

Direktiivi 91/271 I lisa tabel 3 näeb eeskätt ette, et kui konkreetse aasta vältel võetud proovide arv jääb 4 ja 7 vahele, võib vaid üks proov nõuetele mitte vastata. Kui konkreetse aasta vältel võetud proovide arv jääb 8 ja 16 vahele, võib nõuetele mitte vastata kaks proovi.

13

Komisjon saatis Portugali Vabariigile 23. novembril 2009 märgukirja, milles juhtis viimase tähelepanu asjaolule, et ta ei olnud täitnud oma territooriumil asuva 186 linnastu puhul direktiivi 91/271 artiklitest 3, 4 ja 10 tulenevaid kohustusi, ning palus tal seega esitada oma märkused.

14

Portugali Vabariik vastas 19. veebruaril 2010 märgukirjale, edastades kõnealuse 186 linnastu kohta käiva teabe, ja ajakohastas oma vastust 12. jaanuari 2012. aasta kirjas.

15

Komisjon saatis Portugali Vabariigile 22. juunil 2012 põhjendatud arvamuse, milles märkis, et saadud teabega arvestades vastasid osad linnastud, mille puhul ta varem arvas, et on rikutud direktiivi 91/271 artiklit 3, sel kuupäeval liidu õigusnormides ettenähtule, kuid et Portugali Vabariik ei olnud endiselt täitnud temal direktiivi 91/271 artikli 4 alusel lasuvaid kohustusi seoses 77 linnastuga, mille inimekvivalent jääb 2000 ja 15000 vahele. Komisjon märkis, et need 77 linnastut juhivad heitvee magevette ja suudmealadele nii tavalistel kui ka tundlikel aladel, tagamata seejuures vee nõuetekohast puhastamist ning vähendamata biokeemilist hapnikutarvet (BHT) ega keemilist hapnikutarvet (KHT) vastavalt direktiivi 91/271 I lisas esitatud väärtustele. Komisjon kutsus Portugali Vabariiki üles võtma vajalikud meetmed põhjendatud arvamuse järgimiseks kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.

16

Portugali Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 3. augusti 2012. aasta kirjaga, milles ta väitis, et kõnealusest 77 linnastust 17 linnastut järgisid sel kuupäeval direktiivi 91/271 ning et lähiajal hakkavad põhjendatud arvamuses nimetatud linnastutest enam kui pooled direktiivi sätteid järgima. Ta kohustus teavitama komisjoni korrapäraselt olukorra arengust.

17

Kuivõrd komisjon Portugali Vabariigilt teavet ei saanud, nõudis ta sellelt liikmesriigilt 23. oktoobri 2013. aasta kirjas teavet selle kohta, kui kaugel ta oma kohustuste täitmisega on. Portugali Vabariik vastas 26. novembri 2013. aasta kirjas, et 53 linnastut ei vasta endiselt direktiivi 91/271 nõuetele.

18

Portugali Vabariik täpsustas 10. juuni ja 4. juuli 2014. aasta kirjades, et põhjendatud arvamuses nimetatud 40 linnastut vastavad nüüd direktiivi 91/271 nõuetele ning et nendest 37 linnastust, mis on direktiiviga endiselt vastuolus, 15 linnastu puhul leitakse lahendus 2015. aasta lõpuks, samas kui ülejäänud 22 linnastut jäävad ikkagi direktiiviga vastuollu.

19

Kuna Portugali Vabariigi esitatud vastused komisjoni ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

20

Komisjon väidab oma hagis, et Portugali Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad direktiivi 91/271 artikli 4 alusel, seoses asulareovee puhastamisega järgmise 52 linnastu puhul: Alvalade, Odemira, Loriga, Pereira do Campo, Vila Verde (PTAGL 420), Mação, Paço, Pontével, Vila Nova de São Bento, Castro Daire, Arraiolos, Cercal, Vale de Santarém, Castro Verde, Almodôvar, Ferreira do Alentejo, Vidigueira, Amares/Ferreiras, Alcácer do Sal, Amareleja, Gonsundeira, Salvaterra de Magos, Mogadouro, Melides, Vila Verde (PTAGL 421), Santiago do Cacém, Serpa, São Bartolomeu de Messines, Monchique, Montemor-o-Novo, Grândola, Estremoz, Maceira, Vendas Novas, Lousada, Felgueiras, Riachos, Tolosa, Meda, Alter do Chão, Tábua, Portel, Viana do Alentejo, Cinfães, Vila de Prado, Ponte de Reguengo, Canas de Senhorim, Repeses, Mangualde, Nelas, Vila Viçosa ja Santa Comba Dão.

21

Komisjon märgib, et vastavalt direktiivi 91/271 artiklile 4 pidi Portugali Vabariik tagama alates 1. jaanuarist 2006, et nende linnastute asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse, järgides direktiivi 91/271 I lisa tabelis 1 sätestatud väärtusi. Komisjon väidab sellega seoses, et direktiivi artikli 4 nõuete täitmiseks oleks Portugali Vabariik pidanud talle esitama järelevalvemeetmete tulemused, millest peab kooskõlas direktiivi 91/271 I lisa punkti D alapunktiga 3 nähtuma, et esimesel aastal korrapäraste ajavahemike järel puhastusjaama väljalasu kohast võetud veeproovid vastavad direktiivi nõuetele.

22

Komisjon on seisukohal, et üldine ja arvukates väikestes linnastutes edasikestev rikkumine võib keskkonda pöördumatult kahjustada. Ta väidab lisaks, et finantsraskused, millele Portugali Vabariik kohtueelses menetluses viitas, ei õigusta etteheidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist.

23

Portugali Vabariik rõhutab kostja vastuses, et komisjon möönab oma hagis, et direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate kohustuste rikkumist ei esine hagiavalduses nimetatud 52 linnastust 26 linnastu puhul, st seoses järgmiste linnastutega: Loriga, Paço, Vila Nova de São Bento, Cercal, Vale de Santarém, Castro Verde, Almodôvar, Amares/Ferreiras, Gonsundeira, Salvaterra de Magos, Mogadouro, Melides, Vila Verde-Minho, Santiago do Cacém, Serpa, São Bartolomeu de Messines, Vendas Novas, Lousada, Felgueiras, Riachos, Meda, Alter do Chão, Tábua, Vila de Prado, Mangualde ja Nelas.

24

Lisaks sellele väidab Portugali Vabariik, et Alvalade, Odemira, Pereira do Campo, Vila Verde – Sintra, Mação, Arraiolosi, Ferreira do Alentejo, Vidigueira, Alcácer do Sali, Amareleja, Montemor-o-Novo, Grândola, Estremozi, Maceira, Porteli, Cinfãesi, Canas de Senhorimi, Repesesi, Vila Viçosa ja Santa Comba Dão linnastus on kostja vastuse esitamise ajal käimas tööd, mis on vajalikud selleks, et asulareoveepuhastid vastaksid direktiivi 91/271 nõuetele, kusjuures need tööd lõpetatakse igal juhul 2015. aasta lõpuks.

25

Seoses Pontéveli, Castro Daire, Monchique, Tolosa, Viana do Alentejo ja Ponte de Reguengo linnastuga väidab Portugali Vabariik, et direktiivi 91/271 artiklis 4 ette nähtud nõuete täitmiseks vajalike uuringute läbiviimise ja meetmete rakendamisega on kostja vastuse esitamise ajal jõutud juba päris kaugele.

26

Liikmesriik täpsustab, et on korraldatud lugematu arv koosolekuid ning astutud äärmiselt arvukaid samme selleks, et tagada mõistlike tähtaegade kehtestamine ja käesoleva kohtuotsuse eelmistes punktides nimetatud tähtaegadest kinnipidamine, ning märgib, et finantsraskustes kohalikes omavalitsusüksustes projektide elluviimise tagamiseks avaldati erakorraline territooriumi väärtustamise rakenduskava, mis tagab kõnealuste tööde rahastamise 85% ulatuses.

27

Komisjon jääb oma repliigis seisukoha juurde, et direktiivi on rikutud hagiavalduses nimetatud 52 linnastu puhul, ja märgib eeskätt, et käesoleva kohtuotsuse punktis 23 nimetatud 26 linnastuga seoses ei ole Portugali Vabariik esitanud koos kostja vastusega ühtegi tõendit oma väidete toetuseks. Kuivõrd asjaomaste linnastute puhul ei ole esitatud teavet proovide ega järelevalve‑ ja hindamismeetodite kohta, on komisjon seisukohal, et Portugali Vabariik ei ole täitnud direktiivi 91/271 sätteid. Nimetatud institutsioon rõhutab sellega seoses, et Portugali Vabariik edastas talle viimast korda teavet 4. juulil 2014 ja see teave käis olukorra kohta 30. juunil 2014.

28

Portugali Vabariik väitis vasturepliigis, et komisjon sai 22. detsembril 2014 põhjendatud arvamusele täiendava vastuse, milles ta kirjeldas asjaomaste linnastute olukorda.

29

Tuginedes komisjonile edastatud uutele andmetele, väidab Portugali Vabariik, et Loriga, Paço, Vila Nova de São Bento, Vale de Santarémi, Gonsundeira, Salvaterra de Magosi, Mogadouro, Serpa, São Bartolomeu de Messinesi, Riachosi, Meda, Alter do Chão, Tábua ja Mangualde linnastu järgivad direktiivi 91/271 sätteid.

30

Seoses käesolevas hagis nimetatud ülejäänud linnastutega väidab Portugali Vabariik, et need on kas direktiivi 91/271 sätete järgimiseks võimelised ja igakuiseid analüütilisi andmeid kogutakse või et kooskõla tagamine on üldiselt käimas.

31

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu istungil piiras komisjon hagi eset nii, et see hõlmab vaid 44 linnastut, märkides, et Paço, Gonsundeira, Salvaterra de Magosi, São Bartolomeu de Messinesi, Lousada, Felgueirasi, Riachosi ja Meda linnastu enam hagi esemeks ei ole.

32

Lisaks tuleb märkida, et on tõsiasi, et kõigi linnastute, mis on selliselt endiselt hagi esemeks, inimekvivalent jääb 2200 ja 13400 vahele.

33

Komisjon leiab, et liikmesriikidel direktiivi 91/271 artikli 4 alusel lasuvad kohustused hõlmavad direktiivi I lisa punktis D ette nähtud kontrollide läbiviimist; selleks on vaja aasta vältel võtta minimaalne arv proove, mis on erinev sõltuvalt asjaomase puhastusjaama võimsusest, ning seda eelkõige esimesel tööaastal. Portugali Vabariik väitis omakorda kohtuistungil, et direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevad kohustused tuleb lugeda täidetuks niipea, kui töötava puhastusjaama heitvee proovi väärtused vastavad direktiivis ette nähtud parameetritele.

34

Direktiivi 91/271 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse”, ning täpsustab, et selline puhastamine tuleb tagada vastavalt inimekvivalendile ja alale, kuhu vesi juhitakse, kas 31. detsembriks 2000 või 31. detsembriks 2005. Direktiivi artikli 4 lõige 3 näeb ette, et selle artikli lõikes 1 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi „vastab [direktiivi] I lisa punkti B asjaomastele nõuetele”.

35

Direktiivi 91/271 I lisa punkti B alapunktist 1 nähtub, et „[r]eoveepuhasteid projekteeritakse ja ehitatakse ümber nii, et neisse sisenevast reoveest ja puhastatud heitveest on võimalik võtta enne selle juhtimist suublatesse representatiivseid proove”. Punkti B alapunkt 2 näeb omakorda ette, et „[a]sulareoveepuhastitest väljuv vesi, mida puhastatakse vastavalt [direktiivi] artiklitele 4 ja 5, vastab tabelis 1 esitatud nõuetele”.

36

Tuleb märkida, et direktiivi 91/271 artiklis 4 ei ole kordagi viidatud I lisa punktile D, mis näeb ette „[j]ärelevalve ja selle tulemuste hindamise võrdlusmeetodid”. See punkt on kantud direktiivi põhjenduses 8 nimetatud vajadusest „[jälgida] reoveepuhasteid, suublaid ning reoveesetete kõrvaldamist […], et tagada keskkonna kaitstus reovee ärajuhtimisest tuleneva kahju eest”, ning seondub pideva järelevalvega heitvee üle. Sellega seoses on direktiivi 91/271 I lisa punkti D alapunktis 3 sätestatud igal aastal võetavate proovide minimaalne arv ning ette nähtud, et teatavatel juhtudel mõjutavad ühe aasta tulemused järgmisel aastal võetavate proovide arvu.

37

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 43, viitab direktiivi 91/271 I lisa punkt D pidevale kohustusele, mille eesmärk on tagada, et puhastitest väljuv vesi vastab „kogu aeg” kvaliteedinõuetele, millele see vesi peab vastama alates puhasti käikulaskmisest.

38

Seega, ehkki direktiivi 91/271 artiklis 4 on ette nähtud kohustus saavutada tulemus, et asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab direktiivi I lisa punkti B nõuetele, ei nõua see siiski sellise nõuetele vastavuse tuvastamiseks, et proove oleks võetud terve aasta vältel.

39

Seega, kui liikmesriik on võimeline esitama proovi, mis vastab direktiivi 91/271 I lisa punkti B nõuetele, tuleb direktiivi artiklist 4 tulenevad kohustused lugeda täidetuks.

40

On oluline märkida, et järgimaks eesmärki kaitsta keskkonda reovete ärajuhtimisest tuleneva kahju eest, nagu see on sõnastatud direktiivi 91/271 artiklis 1, on direktiivi artiklis 4 ette nähtud kohustus puhastada asulareovett enne ärajuhtimist vastavalt I lisa punkti B nõuetele tagatud asulareoveepuhastitest väljuva vee üle järelevalve teostamise abil, mis on ette nähtud direktiivi artikli 15 lõike 1 esimeses taandes, mis viitab sõnaselgelt direktiivi I lisa punktile D. Sellega seoses tuleb märkida, et käesoleva kohtuasja ese ei ole direktiivi 91/271 artiklist 15 tulenevate kohustuste rikkumine Portugali Vabariigi poolt.

41

Selle tõlgenduse toetuseks tuleb märkida, et direktiivi 91/271 artiklid 3 ja 4 näevad liikmesriikidele ette sama tähtaja nii selleks, et linnastud oleksid varustatud asulareovee kogumissüsteemidega (artikkel 3), kui ka selleks, et asulareovesi läbiks enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse (artikkel 4). Kui nõustuda direktiivi 91/271 artikli 4 tõlgendusega, mille pakub välja komisjon, peaksid direktiivi artiklis 4 ette nähtud lõpptähtajad olema direktiivi artiklis 3 ette nähtud tähtaegadest aasta võrra hilisemad, kuna see aastane vahe võimaldaks liikmesriikidel võtta proove vastavalt direktiivi I lisa punktile D. Kuid liikmesriikidele ei ole direktiivi 91/271 artikli 4 nõuete järgimiseks jäetud mingit direktiivi artiklis 3 ette nähtud tähtajale lisanduvat tähtaega.

42

Pealegi, ehkki direktiivi 91/271 artikkel 8 võimaldab direktiivi artikli 4 nõuete täitmiseks ette nähtud tähtaega pikendada, tuleb rõhutada, et sellist pikendamist võidakse lubada üksnes konkreetse taotluse alusel ning et igal juhul ei näe see artikkel ette kohustust arvestada minimaalse proovide arvuga, mis asjaomane liikmesriik peaks selle täiendava tähtaja vältel võtma.

43

Lisaks sellele ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille ta esitas kohtuistungil ja mille kohaselt sellist proovide võtmise aastat õigustab direktiivi 91/271 artiklis 10 ette nähtud „koormusega suhestamise põhimõte”, mis kohustab arvesse võtma reovee heidete hooajalist muutumist terve aasta vältel, selleks et saaks asuda õiguspäraselt seisukohale, et direktiivi 91/271 artikli 4 nõuded on täidetud.

44

Nimelt näeb viidatud artikkel 10 ette, reoveepuhastite projekteerimisel ja ehitamisel tuleb arvesse võtta hooajalist muutumist. Seega tuleb „koormusega suhestamise põhimõtet” arvesse võtta juba enne asulareoveepuhasti käikulaskmist.

45

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 91/271 artikkel 4 kohustab liikmesriike tagama, et selles artiklis ette nähtud tähtajaks läbib asjaomastes linnastutes kogumissüsteemidesse (millega need linnastud tuleb varustada vastavalt direktiivi artiklile 3) sisenev asulareovesi nõuetekohase puhastuse ning et asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab direktiivi I lisa punkti B nõuetele. See kohustus ei tähenda, et direktiivi I lisa punktis D ette nähtud proovide võtmine peab toimuma terve aasta vältel, selleks et saaks kehtivalt tuvastada asjaomaste puhastite vastavuse direktiivi I lisa punkti B nõuetele.

46

Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on põhjendatud osas, milles see on esitatud seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud 44 linnastuga.

47

Sellega seoses tuleb meenutada, et ehkki ELTL artikli 258 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud, esitades selleks Euroopa Kohtule kogu teabe, mida viimane vajab kontrollimaks, kas asjaomane rikkumine on aset leidnud, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletustele, tuleb arvesse võtta asjaolu, et kontrollides, kas on õigesti kohaldatud siseriiklikke sätteid, mille eesmärk on tagada direktiivi tõhus rakendamine, sõltub komisjon, kellel puudub selles valdkonnas uurimispädevus, suuresti teabest, mille talle esitavad võimalikud kaebajad ning asjaomane liikmesriik ise (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Portugal,C‑526/09, EU:C:2010:734, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Sellest tuleneb eeskätt, et kui komisjon on esitanud piisavalt teavet, millest nähtub, et direktiivi ülevõtvaid siseriiklikke sätteid ei ole kostjast liikmesriigi territooriumil tegelikult nõuetekohaselt kohaldatud, on liikmesriigi ülesanne selline teave ja selle tagajärjed sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustada (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Portugal,C‑526/09, EU:C:2010:734, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Samuti tuleb märkida, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige kohtuotsused, komisjon vs. Kreeka,C‑440/06, EU:C:2007:642, punkt 16, ja komisjon vs. Belgia,C‑395/13, EU:C:2014:2347, punkt 39).

50

Käesolevas kohtuasjas anti 22. juuni 2012. aasta põhjendatud arvamuses Portugali Vabariigile direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate kohustuste täitmiseks kahekuuline tähtaeg alates arvamuse kättesaamisest. Seega lõppes kooskõla tagamiseks jäetud tähtaeg 22. augustil 2012.

51

Seoses Alvalade, Odemira, Pereira do Campo, Vila Verde (PTAGL 420), Mação, Pontéveli, Castro Daire, Arraiolosi, Ferreira do Alentejo, Vidigueira, Alcácer do Sali, Amareleja, Monchique, Montemor-o-Novo, Grândola, Estremozi, Maceira, Porteli, Viana do Alentejo, Cinfãesi, Ponte de Reguengo, Canas de Senhorimi, Repesesi, Vila Viçosa, Santa Comba Dão ja Tolosa linnastuga märgib Portugali Vabariik oma kostja vastuses, et kostja vastuse esitamise kuupäeval olid seal direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate kohustuste täitmiseks puhastusjaamadega seoses käimas või kavas tööd. Seega on tuvastatud, et nende linnastute puhul ei olnud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel täidetud artiklist 4 tulenevad kohustused, sest need linnastud ei olnud varustatud reoveepuhastitega, mida oleks olnud võimalik käiku lasta.

52

Seoses Loriga, Cercali, Vale de Santarémi, Castro Verde, Almodôvari, Amares/Ferreirasi, Mogadouro, Melidesi, Vila Verde (PTAGL 421), Serpa, Vendas Novasi, Vila de Prado ja Nelasi linnastuga nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust ja eeskätt Portugali ametiasutuse esitatud kahest tabelist, mis kajastavad 30. juuni ja 10. detsembri 2014. aasta seisuga linnastute poolt direktiivi 91/271 artikli 4 järgimist, et sellest artiklist tulenevate nõuete täitmiseks vajalikud tööd lõpetati kas 2013. või 2014. aastal või siis kavatseti lõpule viia 2014. ja 2015. aasta vältel. Seega on selge, et ka nende linnastute puhul ei olnud Portugali Vabariigile direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate nõuetega kooskõlla viimiseks jäetud tähtaja lõppemisel täidetud sellest artiklist tulenevad kohustused.

53

Seoses Vila Nova de São Bento, Santiago do Cacémi, Alter do Chão, Tábua ja Mangualde linnastuga nähtub eelmises punktis nimetatud tabelitest, et need linnastud olid juba alates 2012. aastast või isegi varasemast varustatud reoveepuhastiga, mida oli võimalik käiku lasta. Eeldusel, et asjaomased tööd lõpetati 2012. aastal või isegi varem, oleks Portugali Vabariik tõepoolest saanud edastada komisjonile esimeste proovide tulemused enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist 22. augustil 2012. Kuid Portugali Vabariik ei esitanud Euroopa Kohtus selle kohta mingit asjakohast teavet. Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et komisjon on tõendanud nimetatud viie linnastuga seoses oma etteheite põhjendatust.

54

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuna Portugali Vabariik ei ole taganud seda, et Alvalade, Odemira, Pereira do Campo, Vila Verde (PTAGL 420), Mação, Pontéveli, Castro Daire, Arraiolosi, Ferreira do Alentejo, Vidigueira, Alcácer do Sali, Amareleja, Monchique, Montemor-o-Novo, Grândola, Estremozi, Maceira, Porteli, Viana do Alentejo, Cinfãesi, Ponte de Reguengo, Canas de Senhorimi, Repesesi, Vila Viçosa, Santa Comba Dão, Tolosa, Loriga, Cercali, Vale de Santarémi, Castro Verde, Almodôvari, Amares/Ferreirasi, Mogadouro, Melidesi, Vila Verde (PTAGL 421), Serpa, Vendas Novasi, Vila de Prado, Nelasi, Vila Nova de São Bento, Santiago do Cacémi, Alter do Chão, Tábua ja Mangualde linnastus läbib asulareoveepuhastitest väljuv vesi nõuetekohase puhastuse, mis vastab direktiivi 91/271 I lisa punkti B asjakohastele nõuetele, siis on Portugali Vabariik rikkunud selle direktiivi artiklist 4 talle tulenevaid kohustusi.

55

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Portugali Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: