—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Hispaania valitsus, esindaja: J. García‑Valdecasas Dorrego,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja R. Chambel Margarido,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Owsiany‑Hornung ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada esiteks nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „Brüsseli I määrus“) artikli 34 punkti 2 ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu‑ ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT 2007, L 324, lk 79), artikli 19 lõiget 4.

2

Taotlus on esitatud Emmanuel Lebeki ja Janusz Domino vahelises kohtuvaidluses seoses Prantsuse kohtu tehtud otsuse täidetavaks tunnistamisega Poolas.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendused 2, 6 ja 16–18 sätestavad:

[…]

[…]

4

Brüsseli I määruse artikli 26 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.

2.   Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõestatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõestatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.“

5

Mainitud määruse artikli 26 lõike 3 kohaselt kohaldatakse Brüsseli I määruse artikli 26 lõike 2 sätete asemel nõukogu 29. mai 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil‑ ja kaubandusasjade kohtu‑ ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta (EÜT 2000, L 160, lk 37; ELT eriväljaanne 19/01, lk 227) artiklit 19, kui menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument tuli määruse nr 1348/2000 kohaselt ühest liikmesriigist teise toimetada.

6

Määruse nr 44/2001 artikli 33 lõike 1 kohaselt tunnustatakse „[l]iikmesriigis tehtud kohtuotsust […] teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata“.

7

Määruse artikli 34 punkti 2 kohaselt ei tunnustata otsust, kui „otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus“.

8

Määruse artikkel 35 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega ning artiklis 72 sätestatud juhul.

2.   Eelmises lõikes märgitud juhul pädevuse aluseid kontrollivale kohtule, kellelt taotletakse tunnustamist, on siduvad need asjaolud, mis on otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse aluseks.

3.   Võttes arvesse lõiget 1, ei või otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida. Artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või.“

9

Brüsseli I määruse artikli 38 lõige 1 näeb ette.

„Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.“

10

Määruse artikkel 45 sätestab:

„1.   Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.   Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“

11

Määruse nr 1393/2007 põhjendustes 6, 7 ja 12 on kirjas:

[…]

12

Määruse artikkel 1 näeb ette:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu‑ või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu‑, tolli‑ või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada.

[…]“

13

Määruse artikli 19 lõige 4 näeb ette:

„Kui kohtukutse või sellega samaväärne dokument tuli kättetoimetamiseks edastada teisele liikmesriigile käesoleva määruse sätete alusel ning ilmumata jätnud kostja vastu on tehtud tagaseljaotsus, on kohtunikul õigus ennistada otsuse edasikaebamise tähtaeg, kui on täidetud järgmised tingimused:

Tähtaja ennistamise avalduse võib esitada üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja on kohtuotsusest teada saanud.

Iga liikmesriik võib kooskõlas artikli 23 lõikega 1 teatada, et avaldust ei vaadata läbi, kui see esitatakse pärast teatises nimetatud tähtpäeva möödumist, mis peab olema vähemalt aasta alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast.“

14

Määruse nr 1393/2007 artikli 23 lõige 1 sätestab, et „[l]iikmesriigid edastavad komisjonile artiklites 2, 3, 4, 10, 11, 13, 15 ja 19 osutatud teabe. […]“

15

Prantsuse Vabariik märkis vastavalt artikli 23 lõikele 1 oma teates, et edasikaebamise tähtaja ennistamise kohta võimaliku avalduse esitamise tähtaeg on üks aasta otsuse tegemisest.

16

Prantsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (code de procédure civile), mida on muudetud 1. septembri 2011. aasta dekreediga (décret no 2011-1043 du 1er septembre 2011 relatif aux mesures conservatoires prises après l’ouverture d’une succession et à la procédure en la forme des référés) (JORF, 2.9.2011, lk 14884; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“), artikkel 540 näeb ette:

„Kui tehtud on tagaseljaotsus või otsus on tehtud võistlevas menetluses, võib kohus kostja taotlusel otsuse edasikaebamise tähtaja ennistada, kui kostja ei saanud temast olenemata põhjustel otsusest õigel ajal teada, et seda edasi kaevata, või kui ta oli tegutsemisvõimetu.

Tähtaja ennistamise avaldus tuleb esitada hagi või apellatsioonkaebuse asjas otsuse tegemiseks pädeva kohtu esimehele. Kohtu esimehe poole pöördutakse samamoodi nagu ajutiste meetmete kohaldamise taotlemise korral.

Avalduse võib esitada kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil asjaomasele isikule toimetati isiklikult kätte esimene dokument, või selle puudumisel alates kuupäevast, mil tehti esimene täitetoiming, mille tulemusel võlgniku vara osaliselt või täielikult arestiti.

[…]“

17

Pädevates Poola kohtutes toimunud esimeses menetluses palus E. Lebek tunnustada ja täita Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus, Prantsusmaa) 8. aprilli 2010. aasta otsust, millega J. Dominolt mõisteti tema kasuks välja igakuine elatis 300 eurot.

18

Eelotsusetaotluse kohaselt ei toimetatud kostjale J. Dominole Tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi piirkonnakohus) esitatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kätte seetõttu, et hageja E. Lebek oli esitanud kostja ebaõige aadressi Pariisis, kusjuures viimase elukoht oli alates 1996. aastast Poolas. Seega ei olnud J. Dominole toimuv menetlus teada ja ta ei saanud ennast kaitsta.

19

J. Domino sai selle Prantsuse kohtu poolt otsuse tegemisest üleüldse teada alles juulis 2011 ehk rohkem kui aasta pärast selle otsuse tegemist, kui Sąd Okręgowy w Jeleniej Górze (Jelenia Góra piirkondlik kohus, Poola) oma menetluses toimetas talle kätte Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus) kohtuotsuse ja selle otsuse täidetavaks tunnistamiseks E. Lebeki poolt esitatud taotluse ärakirjad.

20

Sąd Okręgowy w Jeleniej Górze (Jelenia Góra piirkondlik kohus) 23. novembri 2011. aasta ja Sąd Apelacyjny we Wrocławiu (Wrocławi apellatsioonikohus, Poola) 31. jaanuari 2012. aasta määrustega jätsid need kohtud E. Lebeki taotluse rahuldamata seetõttu, et ei olnud järgitud J. Domino õigust ennast kaitsta, kuna viimane sai Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus) kohtuotsusest teada kuupäeval, mil seda ei olnud enam võimalik tavalises korras vaidlustada.

21

Hiljem esitas E. Lebek Sąd Okręgowy w Jeleniej Górzesse (Jelenia Góra piirkondlik kohus) teise kaebuse, mille ese oli sama varem rahuldamata jäetud taotlusega ning milles ta esitas uusi faktilisi asjaolusid, nimelt et Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus) kohtuotsuse kättetoimetamine kostjale oli toimunud 17. ja 31. mail 2012 kooskõlas määruse nr 1393/2007 sätetega. Kättetoimetamine puudutas nii seda kohtuotsust kui ka kostjale mõeldud teadet, mis vastas sisuliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 540. Teatest nähtus, et kostja saab kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest taotleda otsuse edasikaebamise tähtaja ennistamist.

22

Sąd Okręgowy w Jeleniej Górze (Jelenia Góra piirkondlik kohus), kes märkis, et kostja ei esitanud taolist edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldust ette nähtud tähtaja jooksul, rahuldas 14. detsembri 2012. aasta otsusega E. Lebeki teise taotluse, leides et õigus ennast kaitsta oli tagatud, ning tunnistas Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus) kohtuotsuse Poolas täidetavaks.

23

J. Domino esitatud edasikaebuse tulemusel muutis Sąd Apelacyjny we Wrocławiu (Wrocławi apellatsioonikohus) vaidlustatud kohtuotsust 27. mai 2013. aasta otsusega ja jättis kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotluse rahuldamata, põhjendusel et Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et pelk võimalus taotleda kohtuotsuse edasikaebamise tähtaja ennistamist ei tähenda, et on olemas tegelik Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi piirkonnakohus) kohtuotsuse edasikaebamise võimalus, kuna edasikaebamine sõltub tegelikult Prantsuse kohtu eelnevast positiivsest otsusest tähtaja ennistamise avalduse kohta.

24

E. Lebek esitas Sąd Apelacyjny we Wrocławiu (Wrocławi apellatsioonikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższy’le (kõrgeim kohus, Poola).

25

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) on seisukohal, et juhul kui kostjal oli võimalus taotleda otsuse teinud riigis otsuse edasikaebamise tähtaja ennistamist, ei saa kostja tugineda otsuse täidetavaks tunnistamise keeldumise põhjustele, mis on toodud Brüsseli I määruse artikli 34 punktis 2.

26

Viimati nimetatud kohus on seisukohal, et Brüsseli I määruse artikli 34 punktis 2 toodud mõistet „vaidlustamine“ peab saama tõlgendada laialt, kuna selle sätte eesmärk on kostja kaitse olukorras, kus tema suhtes on tehtud kohtuotsus, kuigi talle ei ole menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kätte toimetatud. See kaitse tagatakse siis, kui on võimalik taotleda otsuse edasikaebamise tähtaja ennistamist.

27

Ta meenutab samuti, et määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõike 4 ja artikli 23 lõike 1 alusel on Prantsusmaal tähtaeg, mille jooksul edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldus on vastuvõetav, üks aasta asjaomase kohtuotsuse tegemisest.

28

Sellest tuleneb, et kui määruse artikli 19 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see välistab edasikaebamise tähtaegade ennistamist reguleerivate liikmesriigi selliste õigusnormide kohaldamise nagu tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 540, siis see tähendab, et juhul, kui üheaastane tähtaeg on möödunud, ei ole kostjal enam õigust esitada edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldust ning järelikult kostja ei saa enam algatada vaidlustamise menetlust Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 lõpuosa tähenduses.

29

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) on siiski arvamusel, et määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõige 4 ei ole eksklusiivse olemusega ega välista edasikaebamise tähtaja ennistamist reguleerivate liikmesriigi õigusnormide kohaldamist. Viidatud õigusnorm sätestab üksnes miinimumnõuded sellise kostja kaitseks, kellele ei ole hagi kätte toimetatud ja kes on jätnud kohtusse ilmumata, ning jätab liikmesriikidele võimaluse kohaldada soodsamaid õigusnorme.

30

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli I määruse artikli 34 punktis 2 sisalduvat mõistet „vaidlustamine“ tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab samuti edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldust, kui tähtaeg edasikaebuse esitamiseks tavalises korras on möödunud.

32

Selle kohta tuleb meenutada, et liikmesriikidele ja huvitatud isikutele Brüsseli I määrusest tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei tohi mõistet „vaidlustamine“ Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 tähenduses käsitada lihtsalt viitena ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele. Seda mõistet tuleb käsitada autonoomse mõistena, mida tõlgendades tuleb tugineda muu hulgas nimetatud määruse eesmärkidele (vt selle kohta, kohtuotsus, 28.4.2009, Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kõnesoleva määruse eesmärkide kohta nähtub selle põhjendusest 2, 6, 16 ja 17, et selle eesmärk on tagada vorminõuete lihtsustamise kaudu liikmesriikidest pärinevate tsiviil‑ ja kaubandusasjades tehtud otsuste vaba liikumine, et nende tunnustamine ja täitmine oleks lihtne ja kiire (kohtuotsus, 14.12.2006, ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 23).

34

Seda eesmärki, nagu Euroopa Kohus on juba leidnud 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon“) artikli 27 lõike 2 kohta, ei tohi siiski saavutada kaitseõigust ükskõik millisel viisil nõrgendades (kohtuotsus, 14.12.2006, ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Pealegi tuleneb Brüsseli I määruse põhjendusest 18, et kaitseõiguse austamine tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks kuulutamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks.

36

Sellega seoses selgub Brüsseli I määruse põhjendustest 16–18, et õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk, mille määrus näeb kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise suhtes ette, on luua sobiv tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmisse liidus, mis õigustab seda, et ühe liikmesriigi kohtuotsuseid tunnustatakse teises liikmesriigis ja pööratakse need täitmisele põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguse austamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks (kohtuotsus, 28.4.2009, Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 73).

37

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et põhiõigused, nagu õigusest õiglasele kohtumenetlusele tulenevate kaitseõiguste tagamine, ei ole absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid. Need piirangud peavad aga olema tegelikus vastavuses kõnealuste meetmetega taotletavate üldist huvi teenivate eesmärkidega ega tohi taotletavat eesmärki silmas pidades kujutada endast selliselt tagatud õiguste ilmset ega ebaproportsionaalset rikkumist (vt selle kohta kohtuotsus, 17.11.2011, Hypoteční banka, C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 50).

38

Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 kohta tuleb meenutada, et erinevalt Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktist 2 ei nõua artikli 34 punkt 2 menetluse algatamist käsitleva dokumendi puhul tingimata mitte selle nõuetekohast kättetoimetamist, vaid pigem kaitseõiguse sisulist arvestamist (vt kohtuotsus, 14.12.2006, ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 20).

39

Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 – millele viitab sama määruse artikli 45 lõige 1 – eesmärk on tagada kohtusse ilmumata jäänud kostja õiguste järgimist päritoluliikmesriigis algatatud menetluses kahekordse kontrollimise kaudu. Selle korra kohaselt peab selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, välismaise tagaseljaotsuse täitmisele pööramisest keelduma või kaebuse esitamisel selle rahuldamata jätma siis, kui kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud riigis, kus otsus tehti, selle otsuse vaidlustamise menetlust, kuigi tal oli selleks võimalus (kohtuotsus, 6.9.2012, Trade Agency, C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Brüsseli I määruse artikli 34 punkt 2 ei tähenda sellest hoolimata, et kostja on kohustatud astuma uusi samme, mis lähevad kaugemale tavapärasest hoolsusest, nagu näiteks viima end kurssi teises liikmesriigis tehtud otsuse sisuga (kohtuotsus, 14.12.2006, ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 39).

41

Järelikult peab kostja selleks, et tal oleks olnud Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 tähenduses võimalus tema kahjuks tehtud tagaseljaotsust vaidlustada, olema olnud teadlik selle otsuse sisust, mis eeldab, et see otsus on talle kätte toimetatud (kohtuotsus, 14.12.2006, ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 40).

42

Mis puudutab konkreetselt edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldust, siis tuleb täpsustada, et sellise avalduse eesmärk on taastada kohtusse ilmumata jätnud kostja õigus esitada hagi pärast seaduses selle õiguse kasutamiseks ette nähtud tähtaja möödumist.

43

Edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldusega palutakse seega samal viisil kui võimalus tavalises korras edasi kaevata tagada kohtusse ilmumata jätnud kostjate suhtes kaitseõiguste tegelik järgimine.

44

Vastavalt määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõikele 4 eeldab edasikaebamise tähtaja ennistamise avalduse esitamine siiski seda, et kostja ei saanud temast olenemata põhjustel dokumendist teada piisavalt aegsasti, et edasi kaevata, ning et tema vastuväited ei ole selgelt alusetud. Edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldus peab lisaks olema esitatud mõistliku aja jooksul.

45

Selles osas, milles esinevad määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõikes 4 toodud tingimused, ei saa asuda seisukohale, et kostjal ei ole tõhusalt võimalik enam oma kaitseõigusi kasutada, kuna kostjal on veel võimalus taotleda, et taastatakse tema õigus esitada tavalises korras edasikaebus. Neil asjaoludel ei saa edasikaebamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist pidada uueks sammuks, mis läheb kaugemale kohtusse ilmumata jätnud kostja tavapärasest hoolsusest õiguste kaitsmisel.

46

Kui viimati nimetatud isik ei ole kasutanud õigust taotleda edasikaebamise tähtaja ennistamist, kuigi tal oli selleks võimalus, siis juhul kui käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud tingimused on täidetud, ei saa tagaselja tema vastu tehtud otsuse tunnustamisest Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 2 alusel keelduda.

47

Seevastu otsust, mis on tehtud tagaselja, ei tohi tunnustada, kui kostja, kes ei ilmunud temast olenemata põhjustel kohtusse, esitas edasikaebamise tähtaja ennistamise avalduse, mis seejärel jäeti rahuldamata, kuigi määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõikes 4 toodud tingimused olid täidetud.

48

See lahendus tagab selle, et järgitakse õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning tagatakse, et luuakse sobiv tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vajadus tagada, et ühe liikmesriigi kohtuotsuseid tunnustatakse teises liikmesriigis ja pööratakse need täitmisele põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguste austamine.

49

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli I määruse artikli 34 punktis 2 sisalduvat mõistet „vaidlustamine“ tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab samuti edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldust, kui tähtaeg edasikaebuse esitamiseks tavalises korras on möödunud.

50

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see välistab edasikaebamise tähtaja ennistamist käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamise, kui on möödunud taoliste avalduste esitamise vastuvõetavuse tähtaeg, nagu see on määratletud liikmesriigi teates, millele nimetatud säte viitab.

51

Kõigepealt on oluline meenutada, et ELTL artikli 288 teise lõigu kohaselt kohaldatakse liidu õigusaktiks olevat määrust üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Seega on määrusel oma olemuse ja funktsiooni tõttu liidu õiguse allikate süsteemis vahetu mõju ning see võib anda üksikisikutele õigusi, mida siseriiklikud kohtud on kohustatud kaitsma (kohtuotsused, 14.7.2011, Bureau national interprofessionnel du Cognac, C‑4/10 ja C‑27/10, EU:C:2011:484, punkt 40, ning 10.12.2013, Abdullahi, C‑394/12, EU:C:2013:813, punkt 48).

52

Asjaolu, et vormiliselt on tegemist määrusega, näitab sellega seoses, millise tähtsuse omistab liidu seadusandja määruse nr 1393/2007 sätete vahetule kohaldatavusele ja nende ühetaolisele kohaldamisele (vt analoogia alusel kohtuotsused, 8.11.2005, Leffler, C‑443/03, EU:C:2005:665, punkt 46, ja 25.6.2009, Roda Golf & Beach Resort, C‑14/08, EU:C:2009:395, punkt 49).

53

Vastavalt määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõike 4 viimasele lõigule võib iga liikmesriik kooskõlas määruse artikli 23 lõikega 1 teatada, et tähtaja ennistamise avaldust ei vaadata läbi, kui see esitatakse pärast teatises nimetatud tähtpäeva möödumist, mis peab siiski olema vähemalt aasta alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast.

54

Antud juhul kasutas Prantsusmaa määruse artikli 19 lõikes 4 pakutud võimalust ja teatas, et edasikaebamise tähtaja ennistamise avaldus on vastuvõetamatu, kui see on esitatud pärast aasta möödumist kohtuotsuse tegemise kuupäevast.

55

Peale selle on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aegumistähtaegade ülesanne üldiselt tagada õiguskindlus (kohtuotsused, 28.10.2010, GS Belgium jt, C‑367/09, EU:C:2010:648, punkt 68, ja 8.9.2011, Q-Beef ja Bosschaert, C‑89/10 ja C‑96/10, EU:C:2011:555, punkt 42).

56

Põhikohtuasjas ei ole aga vaidlust selle üle, et J. Domino sai Tribunal de grande instance de Paris’ kohtuotsusest teada alles juulis 2011, kui üheaastane tähtaeg kohtuotsuse tegemise kuupäevast oli juba möödunud.

57

Seega oleks õiguskindluse ja liidu määruste siduva jõu vastane tõlgendada määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõiget 4 nii, et edasikaebamise tähtaja ennistamise avalduse võiks veel esitada liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaja jooksul, samas kui see avaldus ei oleks enam vastuvõetav selle määruse siduva ja vahetult kohaldatava sätte alusel.

58

Eeltoodud kaalutluste kohaselt tuleb määruse nr 1393/2007 artikli 19 lõike 4 viimast lõiku tõlgendada nii, et see välistab edasikaebamise tähtaja ennistamise avalduste korda käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamise, kui on möödunud taoliste avalduste esitamise vastuvõetavuse tähtaeg, nagu see on määratletud liikmesriigi teates, millele nimetatud säte viitab.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: