1

Oma hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul:

2

Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT 1991, L 135, lk 40; ELT eriväljaanne 15/02, lk 26) käsitleb, nagu selle direktiivi artiklis 1 on märgitud, asulareovee kogumist, puhastamist ja ärajuhtimist ning teatavate tööstusvaldkondade reovee puhastamist ja ärajuhtimist. Direktiivi eesmärk on kaitsta keskkonda nimetatud reovete ärajuhtimisest tuleneva kahju eest.

3

Nimetatud direktiivi artiklis 2 on „asulareovesi“ määratletud kui „olmereovesi või olme‑ ja tööstusreovee ja/või mahasadanud vihmavee segu“. Samas artiklis on „linnastu“ defineeritud kui „ala, kus elanikkond ja/või majandustegevus on piisavalt kontsentreeritud, et asulareovett kogutakse ja juhitakse asulareoveepuhastisse või lõplikku ärajuhtimispunkti“ ja „1 ie (inimekvivalent)“ on määratletud kui „biolagundatav orgaaniline reostus, mille biokeemiline hapnikutarve viie ööpäeva jooksul (BHT5) on 60 g hapnikku ööpäevas“.

4

Direktiivi artikkel 4 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse järgmiselt:

[...]

3.   Lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa punkti B asjakohastele nõuetele. [...]

4.   Inimekvivalendina väljendatav puhastusvõimsus arvutatakse välja ühe aasta jooksul reoveepuhastisse siseneva reoveekoguse kõrgeima nädala keskmise põhjal, arvestamata seejuures erakorralisi olukordi, mis võivad olla tingitud näiteks tugevast vihmasajust.“

5

Direktiivi artikli 6 lõigete 2 ja 4 kohaselt:

„2.   Asulareovett, mida juhitakse 10000 kuni 150000 inimekvivalendiga linnastutest rannikuvetesse ja 2000 kuni 10000 inimekvivalendiga linnastutest lõikes 1 kirjeldatud aladel asuvatele suudmealadele, tohib puhastada vähem põhjalikult, kui on ette nähtud artiklis 4, kui:

Liikmesriigid edastavad komisjonile kõnealuste uurimuste kohta kogu asjakohase teabe.

[...]

4.   Liikmesriigid tagavad, et vähem tundlike alade nimistu vaadatakse läbi vähemalt iga nelja aasta järel.“

6

Direktiivi 91/271 artikli 8 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Erandjuhtudel, kui suudetakse tõestada, et põhjalikum puhastus ei too keskkonnale mingit kasu, tohib üle 150000 inimekvivalendiga linnastutest vähem tundlikele aladele juhitavat reovett puhastada vastavalt artikliga 6 ette nähtud menetlusele 10000 kuni 150000 inimekvivalendiga linnastute reovee kohta.

Sellistel juhtudel esitavad liikmesriigid asjaomased dokumendid varem komisjonile. Komisjon uurib olukorda ja võtab vajalikud meetmed artiklis 18 sätestatud korras.“

7

Direktiivi I lisa „Nõuded asulareoveele“ on sõnastatud järgmiselt:

„[...]

[...]“

8

Direktiivi 91/271 I lisa punktis D „Järelevalve ja selle tulemuste hindamise võrdlusmeetodid“ on sätestatud:

[...]“

9

Komisjon saatis Portugali Vabariigile 9. juulil 2004 märgukirja, milles tõdes, et mitmel kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuval linnastul, mille inimekvivalent oli suurem kui 15000, ei olnud direktiivi 91/271 artikli 3 nõuetele vastavat asulareovee kogumissüsteemi ega ka selle direktiivi artikli 4 nõuetele vastavat asulareovee kogumissüsteemi.

10

Komisjon asus seisukohale, et kõnealuse liikmesriigi selgitused olid ebapiisavad, mis puudutab 17 selle riigi linnastut, ja ta saatis talle põhjendatud arvamuse, tehes nimetatud liikmesriigile ülesandeks viia oma olukord põhjendatud arvamuses esitatuga kooskõlla kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

11

Portugali Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 14. oktoobri 2005. aasta kirjaga.

12

Komisjon asus nimetatud vastuskirja tulemusena seisukohale, et teatavad linnastud tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetlusest välja jätta, samas kui teatavate muude linnastute osas, mida on mainitud 9. juuli 2004. aasta märgukirja lisas, ent mitte 13. juuli 2005. aasta põhjendatud arvamuses, jätkub direktiivi 91/271 artiklite 3 ja 4 rikkumine, ja saatis 4. juulil 2006 täiendava põhjendatud arvamuse, mis puudutas nüüd 32 linnastut. Selles arvamuses tegi komisjon Portugali Vabariigile ülesandeks võtta vajalikud meetmed, et viia oma olukord põhjendatud arvamuses esitatuga kooskõlla kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

13

Hoolimata kõnealuse liikmesriigi 14. septembri 2006. aasta kirjas antud selgitustest hindas komisjon mitme linnastu olukorda direktiivi sätteid arvestades ebarahuldavaks ja otsustas esitada Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi, mis puudutas kohtuotsust C‑530/07.

14

Euroopa Kohtu menetluse käigus loobus komisjon oma hagist osas, mis puudutas esiteks direktiivi 91/271 artiklist 3 tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumist viie linnastu puhul ja teiseks direktiivi artiklist 4 tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumist 11 linnastu puhul, mis tähendas, et sealt edasi piirdus liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi ese ülejäänud linnastutega.

15

Euroopa Kohus otsustas 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292), et kuna Portugali Vabariik ei ole direktiivi 91/271 artikli 3 kohaselt varustanud kogumissüsteemidega linnastuid Bacia do Rio Uima (Fiães de S. Jorge), Costa de Aveiro, Covilhã, Espinho/Feira, Ponta Delgada, Póvoa do Varzim/Vila do Conde, Santa Cita, ega ole nimetatud direktiivi artikli 4 kohaselt taganud Alverca, Bacia do Rioa Uima (Fiães de S. Jorge), Carvoeiro, Costa de Aveiro, Costa Oeste, Covilhã, Lissaboni, Matosinhose, Milfontese, Nazaré/Famalicão, Ponta Delgada, Póvoa de Varzim/Vila do Conde, Santa Cita, Vila Franca de Xira ja Vila Real de Santo António linnastutest pärineva asulareovee bioloogilist puhastust või muud sellega võrdväärset puhastust, siis on Portugali Vabariik rikkunud direktiivi artiklitest 3 ja 4 tulenevaid kohustusi.

16

Komisjon palus 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmise kontrolli raames Portugali Vabariigilt 18. juuni 2009. aasta kirjaga teavet meetmete kohta, mida viimane oli võtnud nimetatud kohtuotsuse täitmiseks.

17

Kõnesolev liikmesriik teavitas komisjoni 24. juuli 2009. aasta kirjaga meetmetest, mida ta oli võtnud.

18

Komisjon palus nimetatud liikmesriigilt 11. detsembril 2009 täpsustusi, millele viimane vastas mitme kirjaga ja esitades täiendavat teavet, märkides, et mis puudutab linnastut Vila Real de Santo António, siis toimib uus reoveepuhasti alates 2009. aastast, aga 30% kogutud reostuse vooluhulgast ei olnud tegelikult puhastisse suunatud, sest vajalike tööde valmissaamine oli ette nähtud 2012. aasta lõpuks. Mis puudutab Matosinhose linnastut, siis oli uue puhasti ehitustööde lõpulejõudmine algul planeeritud 2011. aasta lõpuks, aga lõpuks lükkus tööde lõpulejõudmine 2013. aasta aprilli.

19

Portugali Vabariik teavitas komisjoni mitmes kirjas ja komisjoni teenistustega koos peetud koosolekul nende kahe linnastu olukorra arengusuundadest.

20

Kõnesoleva liikmesriigi 26. novembri 2013. aasta kirjast, mis käsitleb Vila Real de Santo António linnastut, nähtub, et linnastu reostuse kogu vooluhulga reoveepuhastisse suunamiseks vajalike tööde valmissaamine oli ette nähtud 2014. aasta esimeseks kvartaliks. Mis puudutab Matosinhose linnastut, siis nähtub sellest kirjast, et rahastuse puudumise tõttu ei oldud uue puhasti ehitustöid veel alustatud, aga et uus rahataotlus pidi esitatama 2014. aastal.

21

Komisjon asus seisukohale, et 7. mai 2009. aasta kohtuotsust komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) ei ole täidetud selle kohtuotsuse esemeks olevast 22 linnastust kahe, nimelt Vila Real de Santo António ja Matosinhose puhul, ja ta esitas kõnesoleva hagi.

22

Mis puudutab Vila Real de Santo António linnastut, siis märgib komisjon, et vaatamata Portugali Vabariigi pingutustele alates 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamisest, ei olnud see liikmesriik kuupäevaks, mille seisuga tema kohustuste rikkumist hinnati, nimelt 21. aprilliks 2014, mil möödus komisjoni poolt Portugali Vabariigile saadetud märgukirjas paika pandud tähtaeg, taganud sellest linnastust pärineva asulareovee bioloogilist puhastust või muud sellega võrdväärset puhastust vastavalt direktiivi 91/271 artiklile 4. Nimelt tulenes Portugali Vabariigi 23. aprilli 2014. aasta kirjast, et tööd, mis olid vajalikud selle linnastu täielikuks ühendamiseks reoveepuhastiga, olid viimati nimetatud kuupäeval endiselt pooleli.

23

Matosinhose linnastu kohta märkis komisjon, et praegune reoveepuhasti võimaldab üksnes reovee eelselitust, mille järel see vesi suunatakse veealuse toru kaudu merre. Komisjon osutab sellega seoses, et nagu nähtub Portugali Vabariigi 23. aprilli 2014. aasta kirjast, ei olnud bioloogilise puhasti ehitustööd veel alanud väidetavate rahastamisprobleemide tõttu ja nende valmissaamine oli nihkunud aastale 2017.

24

Lisaks väidab komisjon, et Portugali Vabariigi kostja vastuses esitatud argumendid, mille kohaselt asulareovee eelselitusel puudub mõju suublate vee kvaliteedile ning mille kohaselt selline veepuhastus on piisav, et tagada vee kvaliteet ja vältida riske keskkonnale ning inimeste tervisele, ei ole põhjendatud, sest nende argumentidega üritatakse tegelikkuses kahtluse alla seada Euroopa Kohtu 7. mai 2009. aasta otsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) sedastatut.

25

Portugali Vabariik väidab üldiselt, et kõnealune kohtuotsus on väga suures ulatuses täidetud.

26

Mis puudutab Vila Real de Santo António linnastut, siis täpsustab Portugali Vabariik, et kolm äravooluvõrgu ühendamise projekti on töös. Esimene puudutab Vila Nova de Cacela omavalitsusüksusest läänes asuvat äravooluvõrku ja reovee puhastisse juhtimiseks mõeldud võrku, mille ühendamine viidi lõpule 2014. aasta novembris. Teine projekt puudutab kõneoleva linnastu rannikul asuvate äravoolutorude võrgustiku ühendamist süsteemi, mis on mõeldud reovee kogumiseks ja reoveepuhastisse juhtimiseks ning mis sai valmis 2015. aasta veebruaris. Kolmas projekt puudutab selle linnastu keskosa linnapiirkonna äravooluvõrgu ühendamist reovee kogumiseks ja puhastisse juhtimiseks mõeldud süsteemi.

27

Portugali Vabariik väitis kostja vastuses, et kolmanda projektiga oli juba väga kaugele jõutud. See liikmesriik märkis oma vasturepliigis, et ühendused reovee suunamiseks reoveepuhastisse, mis on toiminud alates 2009. aastast, saadi valmis 11. aprillil 2015, millest komisjoni teenistusi ka teavitati.

28

Mis puudutab Matosinhose linnastut, siis väidab Portugali Vabariik esiteks, et olemasolev eelselitus on piisav, et tagada vee kvaliteet ja vältida ohte keskkonnale ja inimeste tervisele ning et bioloogilise puhastuse puudumine ei mõjuta suublavee kvaliteeti. Matosinhose linnastu eelselitatud reovett ei juhita nimelt mitte järve- või jõevette, vaid suure soolasisaldusega äärmiselt liikuvasse ja tugevate hoovustega merevette.

29

Liikmesriik väidab sellega seoses, et Matosinhose linnastu olukord kuulub direktiivi 91/271 artikli 8 lõike 5 alla. Selle artikli kohaselt on erandjuhtudel ja rannikualal asuvates linnastutes, mida peetakse vähem tundlikuks, lubatud reovett puhastada vähem põhjalikult.

30

Portugali Vabariik väidab, et reovee olemasoleva eelselitusega saavutatakse keemilise ja biokeemilise hapnikutarbe vähendamine keskmiselt 42–43%, mis on üle kahe korra rohkem kui direktiivis 91/271 nõutud 20%.

31

See liikmesriik väidab kõnealuses küsimuses, et praegu kasutusel olev reoveepuhasti on ühendatud meres asuva veealuse torustikuga, mis juhib eelselitatud vee Atlandi ookeani, rannikust umbes 2 km kaugusele, mis tähendab, et suplusvee kvaliteeti ei kahjustata. Teostada on väidetavalt vaja veel mõni muudatus, mis puudutab üksnes taristu sisseseadmist, et tagada vee kvaliteet järjepidevalt.

32

Portugali Vabariik viitab selle linnastu territooriumil regulaarselt teostatavatele suplusvee kontrollidele, mis kinnitavad selle „suurepärast“ kvaliteeti. Neil asjaoludel ei ole mingit põhjust arvata, et eksisteerib oht elanike tervisele või turismisektorile.

33

Liikmesriik väidab teiseks, et ehkki direktiivi 91/271 artikli 4 täitmiseks olid meetmed võetud, takistasid reoveepuhasti ehitamist rahastamisraskused. Lisaks olid riigihanked välja kuulutatud aastatel 2008 ja 2011, aga vääramatu jõuna käsitatavad asjaolud takistasid puhasti ehitusprojekti teostamist.

34

Portugali Vabariik lisab, et igal juhul on bioloogilist puhastust võimaldava reoveepuhasti ehitustingimused täidetud ja selleks vajalik rahastus saadud, millest komisjoni ka teavitati. Portugali Vabariik esitas komisjonile 2016. aasta esimeses pooles algama pidanud ehitustööde ajakava, kusjuures käitise täielik käikuvõtmine oli kavandatud aastaks 2019.

35

Selleks et teha kindlaks, kas Portugali Vabariik võttis kõik vajalikud meetmed, et täita 7. mai 2009. aasta kohtuotsust komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292), tuleb kontrollida, kas ta järgis täielikult direktiivi 91/271 artiklit 4, konkreetselt varustades asjassepuutuvad linnastud selles artiklis ette nähtud nõuetele vastavate asulareovee puhastussüsteemidega.

36

Mis puudutab ELTL artikli 260 lõike 2 kohast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hindamisel võtta aluseks kuupäev, mil lõppeb selle sätte alusel esitatud märgukirjas määratud tähtaeg (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Nagu sai käesoleva kohtuotsuse punktis 22 märgitud, saatis komisjon Portugali Vabariigile ELTL artikli 260 lõike 2 alusel märgukirja ja seega on kohtuotsuse eelmises punktis viidatud aluskuupäevaks nimetatud kirjas tähtajaks seatud kuupäev ehk 21. aprill 2014.

38

On selge, et nimetatud kuupäeval ei olnud Vila Real de Santo António ega Matosinhose linnastud veel direktiivi artikli 4 kohaselt asulareovee puhastussüsteemiga varustatud.

39

Mis nimelt puudutab Vila Real de Santo António linnastut, siis tuleneb Portugali Vabariigi ütlustest, et 21. aprillil 2014 ei olnud asulareovee puhastussüsteem veel valmis. Mis puudutab aga Matosinhose linnastut, siis teavitas Portugali Vabariik 23. aprilli 2014. aasta kirjas komisjoni sellest, et asulareovee bioloogilist puhastamist võimaldava puhasti ehitustööd ei olnud veel alanud.

40

Portugali Vabariigi argumentidega, mis puudutavad teisena nimetatud linnastut ja mille kohaselt asjaolul, et asulareovesi läbib üksnes eelselituse, puudub mõju suublate vee kvaliteedile ning mille kohaselt selline veepuhastus on piisav, et tagada kõnealuse vee kvaliteet ja vältida riske keskkonnale ning inimeste tervisele, üritatakse tegelikkuses kahtluse alla seada Euroopa Kohtu 7. mai 2009. aasta otsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) sedastatut js seega ei saa nendega nõustuda.

41

Mis puudutab Portugali Vabariigi argumente raskuste kohta 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmisel, siis olgu meenutatud, et liikmesriik ei saa toetuda oma õiguskorras eksisteerivatele sätetele, tavale või olukorrale, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist, ja seega ei ole taoline argumentatsioon tulemuslik (vt selle kohta kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. KreekaC‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Neil asjaoludel olgu märgitud, et kuna Portugali Vabariik ei võtnud kõiki 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmiseks vajalikke meetmeid, siis rikkus Portugali Vabariik talle ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

43

Mis puudutab Vila Real de Santo António linnastut, siis tõi komisjon Euroopa Kohtus toimunud istungil esile, et vastupidi Portugali Vabariigi väidetele, mille kohaselt see liikmesriik võttis kõik vajalikud meetmed, et täielikult täita 7. mai 2009. aasta kohtuotsust komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292), saab selle linnastu reoveepuhasti direktiivi 91/271 artikliga 4 kooskõlas toimimist kinnitada üksnes siis, kui enne reovee ärajuhtimist võetud proovide analüüsidest, mida on tehtud ühe aasta jooksul, nähtub vastava aasta lõpus, et reovee bioloogiline puhastus vastab direktiivi nõuetele. Komisjoni hinnangul peaks reovesi vastama direktiivi I lisa punkti B nõuetele. Lisaks väidab komisjon, et järgida tuleb neid viitemeetodeid tulemuste kontrolli ja hindmise tagamiseks, mis on ette nähtud sama lisa punktis D, milles on sätestatud minimaalne proovide arv, mis tuleb aastas võtta, et proove saaks pidada reoveepuhasti suurust arvestades representatiivseks.

44

Kõnesoleval juhul ei ole neid meetmeid võetud.

45

Komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku, et kooskõlas ELTL artikli 260 lõikega 2 ja vastavalt oma 3. detsembri 2005. aasta teatisele „[ELTL artikli 260] kohaldamise kohta“ [SEC(2005) 1658], nii nagu seda on ajakohastatud komisjoni 17. septembri 2014. aasta teatisega „Rikkumismenetluse käigus komisjoni poolt Euroopa Kohtult taotletava põhisumma ja karistusmaksete arvutamiseks kasutatavate andmete ajakohastamise kohta“, [C(2012) 6106 final] (edaspidi „2005. aasta teatis“, tuleb käesoleval juhul karistada vaidlusalust kohustuste mittetäitmist eelkõige karistusmakse väljamõistmisega.

46

Vastavalt komisjoni 2005. aasta teatise punktile 6 tugineb see institutsioon karistusmakse suuruse kindlaksmääramisel kolmele kriteeriumile: rikkumise raskus, selle kestus ning vajadus tagada sanktsiooni enda hoiatav mõju.

47

Mis puudutab tuvastatud rikkumise raskust, siis rõhutab komisjon esiteks nende liidu normide olulisust, mida rikuti ning teiseks rikkumise tagajärgi avalikele ja erahuvidele, muu hulgas näiteks inimeste tervise ja keskkonna kaitse, suublate vee ja suublatega seotud veeökosüsteemide kvaliteedi hoidmine ja parandamine või siis nende ökosüsteemidega seotud vabaajategevustega tegelemine. Kolmandaks toob komisjon veel esile – tõdedes küll, et eksisteerivad kõnealuse liikmesriigi tehtud edusammudega seotud kergendavad asjaolud –, et esinevad raskendavad asjaolud, mis tulenevad: direktiivi 91/271 artikli 4 nõuetega vastavusse viimata jätmisest põhjendatud arvamuses ja siis 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) antud tähtaja lõpuks; rikutud sätete selgusest; komisjoniga peetud kirjavahetuses Portugali ametiasutuste poolt esitatud järjestikustest ajakavadest kinni pidamata jätmisest ja viimaseks selle liikmesriigi korduvatest liidu õiguse rikkumistest valdkonnas, kus tagajärjed inimeste tervisele ja keskkonnale on eriti rängad.

48

Arvestades kõiki neid elemente kogumis, on komisjon seisukohal, et kasutada tuleb raskuskoefitsienti 3 skaalal 1–20, mis kehtestati 2005. aasta teatisega.

49

Mis puudutab rikkumise kestust, siis väidab komisjon, et käesoleva menetluse algatamise otsus tehti 16. oktoobril 2014 ehk 65 kuud pärast 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamist, mis õigustab maksimaalse koefitsiendi 3 kasutamist.

50

Seoses menetlusaluse liikmesriigi maksevõimet puudutava koefitsiendiga, mida nimetatakse teguriks „n“, tuletab see institutsioon meelde, et komisjoni 2005. aasta teatises kinnitatakse koefitsient Portugali jaoks tasemel 3,40.

51

Komisjon selgitab, et selles teatises esitatud valemi kohaselt võrdub päevane karistusmakse standardse kindla suurusega summaga, mis on 660 eurot, korrutatuna raskuskoefitsiendi, kestuskoefitsiendi ja teguriga „n“. Seega teeb komisjon käesolevas asjas ettepaneku kohaldada päevast karistusmakset summas 20196,00 eurot (660 eurot × 3× 3 × 3,40).

52

Nimetatud institutsioon teeb ettepaneku kohaldada vähenevat igapäevast karistusmakset, mille tegelik suurus arvutataks välja iga kuue kuue kuu tagant, nii et iga vastava perioodi kogusummat vähendataks protsendimäära võrra, mis vastab oma reoveepuhastid direktiivi 91/271 nõuetega kooskõlla viinud linnastute ja nende linnastute, mis ei oma käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päeval niisuguseid süsteeme, inimekvivalendi omavahelisele suhtele.

53

Vastavalt andmetele, mis olid komisjoni käsutuses enne käesoleva hagi esitamist, ulatus direktiivi artikliga 4 kooskõlas olevaid puhastussüsteeme mitte omavate linnastute inimekvivalent kokku liidetuna summani 321950. See koondsumma jagunes kahe linnastu vahel, Vila Real de Santo António puhul oli see 34950 ja Matosinhose puhul 287000.

54

Portugali Vabariik väidab, et ei rikkumise raskus, selle kestus ega koostöö ja hoolsus, mida ta menetluse kestel üles näitas ega ka tema poolt 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmisel tehtud edusammud ei õigusta niivõrd suure karistumakse kohaldamist. Samuti vaidlustab kõnealune liikmesriik väljakäidud summade arvutusmeetodi. Portugali Vabariik on seisukohal, et komisjoni nõutav karistusmakse on ebaproportsionaalne rikkumise raskusega, mille tagajärjed keskkonnale on oletuslikud. See liikmesriik vaidlustab komisjoni väited rikkumise raskuse kohta. Nimelt, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 27 on märgitud, väidab Portugali Vabariik Vila Real de Santo António linnastu kohta, et ühendused reovee suunamiseks reoveepuhastisse, mis on toiminud alates 2009. aastast, saadi valmis 11. aprillil 2015, millest komisjoni ka teavitati. Seega väidetavat rikkumist enam ei eksisteeri ja 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) on selles osas täielikult täidetud.

55

Mis puudutab Matosinhose linnastut, siis tuleb kõnesoleva liikmesriigi arvates osas, milles väidetav rikkumine taandub bioloogilise puhastuse tagamiseks vajalikele reoveepuhasti laiendustöödele, arvestada selleks, et kontrollida puhasti direktiivi 91/271 artiklis 4 sätestatu kohast toimimist, nende tööde edenemist kõnesoleval ajavahemikul, pikendatuna ühe aasta võrra. Niisiis on tööde ärategemiseks vajalik ajavahemik neli aastat, see tähendab kolmeaastane ajavahemik, mida on pikendatud ühe aasta võrra võimalike ootamatustega arvestamiseks. Nelja-aastase koguperioodi võib jagada kaheksaks etapiks, millest igaühe kohta tehakse kontroll, et tagada järelevalve puhasti ehitustööde edemise üle, et puhasti saaks käiku võtta.

56

Arvestades esiteks, et Vila Real de Santo António linnastut puudutavas on juba täielikult täidetud bioloogilise puhastiga ühendamise eesmärk; teiseks, et Matosinhose linnastut puudutavas osas on rannikuvete suurepärase kvaliteedi hoidmiseks vajalikud meetmed võetud ja neid arendatakse edasi ja kolmandaks, et 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) käsitletud 22 linnastust kahekümne ühes on olukorra kooskõlla viimine toimunud, siis ei tohiks kohaldatav koefitsient olla suurem kui 1 skaalal 1–20, mida käsitleb 2005. aasta teatis.

57

Portugali Vabariik rõhutab lisaks pingutusi, mida ta tegi, et täielikult täita 7. mai 2009. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) tulenevaid kohustusi ja kriipsutab lisaks alla pidevat koostööd, mida Portugali ametivõimud on komisjoni teenistustega teinud.

58

Lisaks tuleb arvestada selle kohtuotsuse praeguseks saavutatud täidetuse määra. Isegi arvestades aega, mis on selle kohtuotsuse kuulutamisest möödunud, ei ole rikkumise kestuse kriteerium asjakohane 90% linnastute puhul, mida 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) käsitleb. Seega oleks õiguspärane, et seda olukorda kaalutaks – kohtuotsuse täitmiseks sooritada jäänud tööde hulka puudutavas – Euroopa Kohtu poolsel hindamisel selliselt, et kaalumise tulemusel ei jõutaks rohkem kui 10%‑ni koefitsiendist 3, mille kohaldamist nõuab komisjon, nii et kõnealuse kriteeriumi kaalutud väärtus ei oleks suurem kui 1.

59

Lisaks, arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid, on karistusmakse ebaproportsionaalne ka Portugali Vabariigi maksevõimet arvestades. Ka on teda puudutav tegur „n“ vaieldav, arvestades selles liikmesriigis valitsevat üleminekulist konjunktuuri euroala majanduskriisiga seoses ja seda, et avalike projektide lõpuleviimine nõuab suuri investeeringuid. Portugali Vabariik jätab selle koefitsiendi võimaliku ümberhindamise Euroopa Kohtu teha, leides siiski, et kuna 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) on juba rohkem kui 90% ulatuses täidetud, peaks kohus nimetatud koefitsienti provisoorselt vähendama.

60

Järelikult, kui Euroopa Kohus peaks rahuldama kõnesoleva liikmesriigi taotluse kaaluda rikkumise raskuse ja kestuse koefitsiente ning tegurit „n“, mis puudutab maksevõimet, siis tuleks päevane karistusmakse arvutada järgmise valemi järgi: 660 eurot × 1 × 1 × 3,40 = 2244 jagatud 287000 inimekvivalenti ehk 0,007 eurot päevas inimekvivalendi ühiku kohta.

61

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on karistusmakse määramine üldjuhul õigustatud vaid siis, kui eelneva kohtuotsuse täitmata jätmises seisnev rikkumine vältab seni, kuni Euroopa Kohus uurib asjaolusid (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Mis puudutab Vila Real de Santo António linnastut, siis olgu märgitud, et nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 54, märkis Portugali Vabariik Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil, et vajalikud tööd reoveepuhastiga viidi lõpule 11. aprillil 2015 ning et mitu proovi, mis näitasid asulareovee bioloogilise puhastuse tõhusust ajavahemikul 2015. aasta aprillist novembrini, mis hõlmab turismihooaega, mida iseloomustab vee suur saastamine, edastati komisjonile. Selles osas ei vaielnud komisjon liikmesriiki väitele vastu, eriti mis puudutab esitatud proovide kooskõla eeskätt direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate nõuetega.

63

Neil asjaoludel on Euroopa Kohus seisukohal, et Vila Real de Santo António linnastut puudutavas osas esitas Portugali Vabariik tõendid, et ta võttis regulaarselt alates 2015. aasta aprillist proove ja et seega vastab asulareoveepuhastist tulev reovesi direktiivi artikli 4 lõike 3 nõuetele, mis tähendab, et nimetatud linnastu osas ei ole alust mõista kõnesolevale liikmesriigile karistusmakset, tagamaks olukorra kooskõlla viimist 7. mai 2009. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292).

64

Mis puudutab Matosinhose linnastut, siis nähtub Portugali Vabariigi esitatust, et selles osas ei olnud 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungi kuupäevaks täielikult täidetud.

65

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, et Portugali Vabariigilt karistusmakse väljamõistmine on sobiv rahaline meede, et ajendada teda võtma vajalikke meetmeid tuvastatud kohustuste rikkumise lõpetamiseks ja 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täieliku täitmise tagamiseks.

66

Siiski ei saa a priori välistada, et käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päeval on 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täielikult täidetud. Seega tuleb karistusmakse määrata üksnes eeldusel, et liikmesriigi kohustuste rikkumine selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäeval veel kestab (vt analoogia alusel kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et karistusmakse tuleb määrata vastavalt sellele, missuguse määraga mõjutusvahendit on tarvis kohaldada, et liikmesriik, kes ei ole tema kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitnud, muudaks oma käitumist ja lõpetaks talle süüks arvatud rikkumise (15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Euroopa Kohtul tuleb tal selles valdkonnas olevat kaalutlusõigust kasutades määrata karistusmakse, nii et see oleks esiteks asjaoludega vastavuses ja teiseks proportsionaalne tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumisega ja selle liikmesriigi maksevõimega (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Komisjoni ettepanekud karistusmakse kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, olles vaid tarvilikuks lähtepunktiks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad komisjoni teatistes sisalduvad suunised, mis aitavad vaid tagada komisjoni enda tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon esitab ettepanekuid Euroopa Kohtule. Nimelt peab Euroopa Kohus ELTL artikli 260 lõike 2 kohases menetluses liikmesriigi kohustuste rikkumise üle, mis kestab liikmesriigis vaatamata sellele, et seesama rikkumine on juba EÜ artikli 226 või ELTL artikli 258 alusel esimese kohtuotsusega tuvastatud, saama määrata karistusmakse summa ja vormi nii, nagu ta peab seda adekvaatseks, mõjutamaks liikmesriiki esimesest kohtuotsusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist lõpetama (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Karistusmakse summa kindlaksmääramisel on põhikriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta, tagamaks makse sunnijõud liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise eesmärgil, üldreeglina rikkumise kestus, raskusaste ja kõnealuse liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse võtta eelkõige täitmata jätmise tagajärgi era- ning avalikele huvidele ning seda, kuivõrd kiireloomuline on vajadus, et asjaomane liikmesriik täidaks oma kohustusi (vt kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Mis esiteks puudutab rikkumise raskust, siis tuleb meenutada, et direktiivi 91/271 eesmärk on keskkonnakaitse. Asulareoveepuhastussüsteemi puudumine või puudulikkus võivad keskkonda kahjustada ja neid tuleb pidada iseäranis kaalukaks (vt kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Mis puudutab keemilise ja biokeemilise hapnikutarbe vähendamist, mida toob esile Portugal, siis olgu märgitud, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 tõdes, ei ole liikmesriik selles direktiivis sätestatud arvulisi väärtusi siiani saavutanud, kuivõrd direktiiv näeb bioloogilise puhastuse osas keemilise hapnikutarbe vähendamise ette vähemalt 75% võrra ja biokeemilise hapnikutarbe vähendamise 70–90% võrra, samas kui kõnesolev liikmesriik näitab, et on vähendanud keemilist hapnikutarvet üksnes 20% võrra.

73

Lisaks, ehkki Portugali Vabariigi esitatud andmetest tuleneb, et suplusvee kvaliteeti on hinnatud „suurepäraseks“ suuremas osas Matosinhose linnastu rannapiirkonnas, on vee kvaliteet – eelkõige „Azul-Conchina“ rannalõigus, kuhu eelselitatud asulareovesi komisjoni vaidlustamata andmete kohaselt voolab ning „Matosinhose“ rannalõigus, mis asub selle linnastu linnakeskuse osale kõige lähemal – hinnatud vastavalt „piisavaks“ ja „heaks“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 64 märkis, järeldub sellest, et asulareovee puudulik puhastamine mõjutab sealse vee kvaliteeti.

74

Lisaks tuleb raskendavaks pidada asjaolu, et 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täieliku täitmiseni jõutakse Portugali Vabariigi esitatu kohaselt alles 2019. aastal, mis tähendab peaaegu 20aastast hilinemist, kuna kohustus tagada Matosinhose linnastu asulareovee bioloogiline puhastus kooskõlas direktiiviga oleks pidanud olema täidetud kõige hiljem 2000. aasta 31. detsembriks. Ent kuna Portugali Vabariik tunnistab, et ta ei ole saanud täielikult täita talle direktiivist tulenevaid kohustusi enne, kui viimati nimetatud kuupäevast on möödas peaaegu 20 aastat, ei jää Euroopa Kohtul üle muud, kui tuvastada, et rikkumine on kestnud iseäranis pikka aega, mis muudab selle eelnevalt mainitud eesmärki arvestades eriti raskeks (vt analoogia alusel kohtuotsus, 19.12.2012, komisjon vs. Iirimaa, C‑374/11, EU:C:2012:827, punkt 38).

75

Siiski on samuti oluline meelde tuletada, et nagu Euroopa Kohus 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kreeka (C‑167/14, EU:C:2015:684) leidis, sõltub keskkonnakahju suurus suures osas linnastute arvust, mille osas liikmesriigi kohustuste rikkumist ette heidetakse. Olgu märgitud, et käesolevas kohtuasjas on nende linnastute arv, mille osas Portugali Vabariik ei ole Euroopa Kohtus toimunud istungi kuupäevaks esitanud tõendeid direktiiviga kooskõlas olevate asulareoveepuhastite olemasolu kohta, oluliselt väiksem – kõne all on ainult üks linnastu – kui 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) mainitud nende linnastute arv, kus direktiiviga kooskõlas olevat reoveepuhastit ei ole – see tähendab 15 linnastut. Seega on alust märkida, et praegune kahju on väiksem kui kõnesolevas kohtuotsuses tuvastatud esialgsest liikmesriigi kohustuste rikkumisest tulenev kahju. Portugali Vabariik on järelikult oluliselt vähendanud täiendavat keskkonnakahju, mis tulenes 7. mai 2009. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) tuvastatud rikkumisest.

76

Mis teiseks puudutab rikkumise kestust, siis tuleb seda hinnata võttes arvesse ajahetke, mil Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindab, mitte seda hetke, mil komisjon Euroopa Kohtusse pöördub. Kõnesoleval juhtumil on rikkumise kestus arvestatav, see tähendab rohkem kui seitse aastat alates 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamise kuupäevast.

77

Ehkki ELTL artikli 260 lõikes 1 ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul kohtuotsus tuleb täita, nõuab liidu õiguse kohese ja ühetaolise rakendamise huvi Euroopa Kohtu praktika järgi seda, et kohtuotsuse täitmist alustataks kohe ja et täitmine viidaks lõpule niipea kui võimalik (vt kohtuotsus, 17.9.2015, komisjon vs. Itaalia, C‑367/14, EU:C:2015:611, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Mis kolmandaks puudutab kõnesoleva liikmesriigi maksevõimet, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvesse tuleb võtta riigi sisemajanduse koguprodukti (SKP) viimase aja arenguid selle ajahetke seisuga, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 60). Sellega seoses tuleb arvestada Portugali Vabariigi argumente, mille kohaselt tema sisemajanduse koguprodukt vähenes aastatel 2009‑2013 7,4% võrra.

79

Mis puudutab komisjoni ettepanekut kohaldada kahanevat karistusmakset ja Portugali Vabariigi argumente karistusmakse järkjärguliseks vähendamiseks, siis olgu meenutatud, et edusamme 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmisel ja direktiivi 91/271 artikli 4 järgimisel saab kontrollida üksnes alates ajahetkest, mil on võimalik kõnesoleva linnastu kohta tuvastada, et selles linnastus on kasvanud direktiivi nõuete kohase reoveepuhastusega hõlmatud inimekvivalendi suhtarv. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 76 märkis, ei too ainuüksi ehitustööde edenemine, olenemata sellest, kui kaugele nendega on jõutud, endaga veel kaasa mingit keskkonnakahju vähenemist; seda võib oodata alles pärast bioloogilise puhasti kasutuselevõttu, mille tulemusena saab alles asjaomase linnastu jaoks võimalikuks hõlmata, kooskõlas direktiiviga 91/271, reoveepuhastusega suurem inimekvivalendi suhtarv kui varem.

80

Osas, milles Portugali Vabariik kinnitab, et ta ei saanud Matosinhose linnastu osas tõsta inimekvivalendi suhtarvu, mille osas reoveepuhastus toimub direktiiviga kooskõlas, ja seega vähendada keskkonnakahju, tuleb kohaldada fikseeritud määraga karistusmakset.

81

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades peab Euroopa Kohus sobivaks määrata karistusmakse 8000 eurot päevas.

82

Seega tuleb Portugali Vabariigil maksta Euroopa Komisjonile arvele „Euroopa Liidu omavahendid“ karistusmakse 8000 eurot iga päeva eest, mille võrra on hilinetud 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täitmiseks vajalike meetmete võtmisega, alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevast ja kuni 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täieliku täitmiseni.

83

Komisjon palun Euroopa Kohul mõista Portugali Vabariigilt välja põhisumma 2244 eurot päevas – summa, mis saadakse ühetaolise 220 eurole fikseeritud määraga põhisumma korrutamisel rikkumise raskuse koefitsiendiga 3, mida kohaldati ka karistusmakse suhtes, ja teguriga „n“ tasemel 3,40 – alates 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamisest kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevani või päevani, mil 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) on täidetud, kui see leiab aset enne käesoleva kohtuotsuse kuulutamist.

84

Komisjon märgib, et arvutades päevasummat, et põhisumma kindlaks määrata, tuleb minimaalset põhisummat arvesse võttes analüüsida, kas Euroopa Kohtule tuleb teha ettepanek päevasumma või põhisumma kohta. Selle jaoks on oluline võrrelda ühelt poolt kumuleeritud päeva kogusummat selle põhisumma kindlaksmääramiseks, mis arvutatakse kuni komisjoni otsuseni ELTL artikli 260 alusel hagi esitada, ja teisalt vastava liikmesriigi kohta kehtestatud minimaalset põhisummat.

85

Kõnesoleval juhtumil on ELTL artikli 258 kohane otsus tehtud 7. mail 2009. Komisjoni otsus ELTL artikli 260 alusel hagi esitada on dateeritud 16. oktoobril 2004. Nende kahe kuupäeva vahel on möödunud 1987 päeva. Seega on komisjoni otsuse kuupäeva seisuga kumuleerunud päeva kogusumma, mida arvestada põhisumma kindlaksmääramisel, võrdne põhisumma kindlaksmääramisel arvestatava päevasummaga korrutatuna päevade arvuga, see tähendab 2244 eurot × 1987 päeva = 4458828 eurot.

86

Vastavalt 2005. aasta teatisele on Portugali Vabariigi minimaalne põhisumma hetkeseisuga 1875000 eurot.

87

Seega, arvestades, et 16. oktoobril 2014 ületas kumuleerunud päeva kogusumma, mida arvestada põhisumma kindlaksmääramisel, Portugali Vabariigi jaoks kehtestatud minimaalse põhisumma, teeb komisjon Euroopa Kohtule ettepaneku kohustada Portugali Vabariiki tasuma põhisumma kindlaksmääramisel arvestatav päeva kogusumma ehk 2244 eurot päeva kohta alates 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamise kuupäevast kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevani või kuni 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) täieliku täitmiseni liikmesriigi poolt, kui see leiab aset enne käesoleva kohtuotsuse kuulutamist.

88

Portugali Vabariik vaidlustab selle arvutusmeetodi. Ta toob välja, et kui Euroopa Kohus lähtuks ettepanekust kaaluda komisjoni kohaldatud koefitsiente liikmesriigi pakutud viisil, siis tuleks mõista viimaselt välja päeva põhisumma 748 eurot 2244 euro asemel. Viimati nimetatud summa tuleneks 220 eurole kinnitatud ühetaolise põhisumma korrutamisest raskuskoefitsiendiga 1 ja teguriga „n“ tasemel 3,40.

89

Portugali Vabariik väidab, et kahekuuline tähtaeg, mille komisjon oma 21. veebruari 2014. aasta märgukirjas määras, möödus 21. aprillil 2014. 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamise kuupäeva ja komisjoni märgukirjas kehtestatud tähtaja lõppemise vahel on möödunud 1810 päeva.

90

Kõnesolev liikmesriik on seisukohal, et kui korrutada see päevade arv 748ga, siis jõuame tulemuseni 1339000 eurot. Kuivõrd 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) on juba 90% ulatuses täidetud, tuleb see protsent üle kanda summale 1875000 eurot, mis annab tulemuseks, et Portugali Vabariigilt välja mõistetav summa ei või ületada 187500 eurot.

91

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtul on õigus talle kõnealuses valdkonnas antud kaalutlusõiguse teostamisel määrata kumulatiivselt nii karistusmakse kui ka põhisumma (15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 72).

92

Igal konkreetsel juhul tuleb põhisumma välja mõista ja selle suurus vajaduse korral kindlaks määrata lähtuvalt kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, mis puudutavad nii tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise tunnuseid kui ka selle liikmesriigi suhtumist, keda ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlus puudutab. Viimati nimetatud artikliga on Euroopa Kohtule jäetud lai kaalutlusõigus, et otsustada, kas niisugune sanktsioon määrata või mitte ja et vajaduse korral määrata kindlaks selle summa (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 73).

93

Käesolevas kohtuasjas osutavad kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis on viinud hinnanguni, et liikmesriigi kohustusi on rikutud ja eeskätt tõsiasi, et on juba kuulutatud teisi kohtuotsuseid, nimelt 8. mai 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑233/07, EU:C:2008:271), 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑220/10, EU:C:2011:558) ja 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑398/14, EU:C:2016:61), milles on tuvastatud Portugali Vabariigi kohustuste rikkumine asulareovee puhastamise valdkonnas, sellele, et tulevikus toimuvate analoogsete liidu õiguse rikkumiste vältimiseks tuleb võtta hoiatav meede, näiteks mõista välja põhisumma (vt analoogia alusel kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 74).

94

Neil asjaoludel on Euroopa Kohtu ülesanne määrata oma kaalutlusõigust teostades põhisumma suurus nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele kohandatud ja teisalt toimepandud rikkumisega proportsionaalne (vt selle kohta kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 75).

95

Sealjuures arvessevõetavate asjakohaste näitajate hulka kuuluvad muu hulgas tuvastatud rikkumise raskus ja ajavahemik, mille jooksul rikkumine kestis alates selle kohtuotsuse kuupäevast, millega rikkumine tuvastati (kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Kreeka, C‑167/14, EU:C:2015:684, punkt 76).

96

Asjaolud, mida käesolevas asjas tuleb arvesse võtta, ilmnevad eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 71–78 toodud kaalutlustest, mis käsitlevad rikkumise raskust ja kestust ning asjassepuutuva liikmesriigi maksevõimet.

97

Mis puudutab kõnesoleva rikkumise raskust, siis tuleb siiski märkida, et ehkki Euroopa Kohtu istungi kuupäeval tuvastati, et üksnes üks linnastu, Matosinhos, ei omanud direktiiviga kooskõlas olevat asulareovee puhastussüsteemi, mis oli etteheidetava rikkumise ese, siis suuremal osal ajavahemikust, mis jääb 7. mai 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑530/07, EU:C:2009:292) kuulutamise ja käesoleva kohtuotsuse kuulutamise vahele, ei olnud niisugust süsteemi kummalgi kahest linnastust. Seega, kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 75 esitatud järeldustega, mille kohaselt sõltub keskkonnakahju suurus suures osas linnastute arvust, mille osas liikmesriigi kohustuste rikkumist ette heidetakse, tuleb asuda seisukohale, et kõnesolev rikkumine läheb põhisumma arvutamisel arvesse raskemana kui karistusmakse kindlaksmääramisel.

98

Lisaks tuleb põhisumma kindlaksmääramisel arvestada asjaolu, et Portugali Vabariik, olles küll süstemaatiliselt komisjoniga koostööd teinud, ei pidanud kinni omaenda ajakavadest Matosinhose linnastu asulareoveepuhastuse käivitamiseks. Selle liikmesriigi vasturepliigist nähtub nimelt, et nimetatud linnastu osas hakkab vajalik reoveepuhasti toimima alles alates 2019. aastast.

99

Viimaseks, nagu komisjon on märkinud, tuleb arvestada suurt hulka kohtuotsuseid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 93 ja milles on tuvastatud Portugali Vabariigi kohustuste rikkumine asulareovee puhastamise valdkonnas. Liikmesriigi rikkumiste korduvus on seda vastuvõetamatum, et tegemist on valdkonnaga, kus tagajärjed inimeste tervisele ja keskkonnale on eriti rängad. Sellega seoses olgu öeldud, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 89 märkis, võib liikmesriigi rikkumise niisugune kordumine konkreetses sektoris viidata sellele, et tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta hoiatav meede nagu põhisumma väljamõistmine (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2012, komisjon vs. IirimaaC‑279/11, EU:C:2012:834, punkt 70).

100

Kõiki neid kaalutlusi arvestades leiab Euroopa Kohus, et käesoleva juhtumi asjaolusid on õigesti hinnatud, kui põhisumma suuruseks, mille Portugali Vabariik peab maksma, määrata 3000000 eurot.

101

Seega tuleb Portugali Vabariiki kohustada tasuma Euroopa Komisjonile, arvele „Euroopa Liidu omavahendid“, põhisumma 3000000 eurot.

102

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Portugali Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: