1

Eelotsusetaotlused puudutavad EÜ artiklite 49 ja 56 tõlgendamist.

2

Need taotlused esitati kolmes kohtuvaidluses, milles ühel pool on Security Service Srl (kohtuasi C‑692/15), Il Camaleonte Srl (kohtuasi C‑693/15) ja Vigilanza Privata Turris Srl (kohtuasi C‑694/15) (edaspidi koos „turvaettevõtjad“) ja teisel pool on Ministero dell’Interno (siseministeerium) (kohtuasjad C‑692/15 ja C‑693/15), Questura di Napoli (Napoli politseiprefektuur, Itaalia) ja Questura di Roma (Rooma politseiprefektuur, Itaalia) (kohtuasi C‑692/15), seoses teatud turvateenuste osutamisega seotud nõuete õiguspärasusega.

3

Regio decreto legge n. 1952/1935 (convertito in legge n.‑508/1936) (kuninga dekreetseadus nr 1952/1935 (mis kinnitati seaduseks nr 508/1936)) artikkel 2 kehtestab kõigile, kes soovivad korraldada eraõiguslikku turvateenust, kohustuse esitada oma teenistuseeskiri heakskiitmiseks selle provintsi politseiprefektuurile, mille territooriumil see isik soovib neid teenuseid osutada.

4

Kuninga dekreetseaduse nr 1952/1935 artikkel 3 täpsustab:

„Politseiprefektuuril on õigus muuta eelmise artikli kohaselt esitatavaid teenistusnorme ja lisada nendesse kõik need kohustused, mida ta peab avalikes huvides otstarbekaks.“

5

1. detsembri 2010. aasta decreto ministeriale n. 269 (ministri määrus nr 269) kehtestas turvaettevõtjate ja ‑teenistuste töökorralduse kava miinimumkriteeriume ja kvaliteedi miinimumnõudeid käsitleva korra; milles on märgitud eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „minimaalsed“ omadused ja tingimused, millele turvaettevõtja peab vastama, et ta saaks tegevusloa. Politseiprefektuuril on õigus sätestada erinorme konkreetsetel asjaoludel või konkreetses territoriaalses keskkonnas.

6

Napoli provintsis tegutsemiseks palusid julgeolekuettevõtjad Napoli politseiprefektuuril heaks kiita nende „tehniline teenistuseeskiri“. Napoli politseiprefektuur kiitis 10. veebruari, 4. septembri ja 7. juuli 2014. aasta otsustega need teenistuseeskirjad heaks eelkõige tingimusel, et need äriühingud määravad vähemalt kaks julgeolekutöötajat igale turvateenusega seotud operatsioonile, mis puudutab kohapealse pistelise kontrolli teenust, alarmi korral sekkumise teenust ja väärtuste vedu summas kuni 100000 eurot (edaspidi „kõnealused ettekirjutused“).

7

Security Service vaidlustas teda puudutava Napoli politseiprefektuuri otsuse Tribunale amministrativo regionale del Lazio’s (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia). Il Camaleonte ja Vigilanza Privata Turris esitasid samuti sellise kaebuse Tribunale amministrativo regionale per la Campania’le (Campania maakonna halduskohus, Itaalia).

8

Kõnealused kohtud jätsid need kolm kaebust rahuldamata.

9

Turvaettevõtjad kaebasid need kohtuotsused edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, väites eelkõige, et kõnealused ettekirjutused on esiteks vastuolus asjassepuutuvate liikmesriigi õigusnormidega, milles kehtestatakse selliste ettevõtjate töökorralduse ja teenuste minimaalsed tingimused, ja teiseks vastuolus liidu õiguse aluspõhimõtetega asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse valdkonnas, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsuses komisjon vs. Itaalia (C‑465/05, EU:C:2007:781).

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõnealused ettekirjutused ei ole liikmesriigi õiguse seisukohast õigusvastased.

11

Mis puudutab liidu õigust, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole kindel, et teatud lahendused, mis on esitatud 13. detsembri 2007. aasta otsuses komisjon vs. Itaalia (C‑465/05, EU:C:2007:781) on kohaldatavad, et hinnata kõnealuste ettekirjutuste kooskõla ELTL artiklitega 49 ja 56.

12

See kohus leiab, et kõnealused ettekirjutused peavad silmas kõiki eraõiguslikke turvateenistusi Napoli ja Caserta (Itaalia) provintside territooriumil, ja seega ei ole neil diskrimineerivaid mõjusid, mis oleks vastuolus selliste põhimõtetega nagu vaba konkurents, asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus.

13

Lisaks ei näi kõnealuste ettekirjutuste tingitud tegevuskulude suurenemine olevat turvaettevõtjatele ülejõukäiv, ning Napoli politseiprefektuuri meetmed, mis on küll kaalutlusõiguse alusel vastu võetud, ei ole ka Napoli ja Caserta provintside objektiivseid vajadusi arvestades ebaproportsionaalsed. Lisaks aitab turvaettevõtjate tegevus täiendada avalik-õiguslike korrakaitsejõudude tegevust kuritegude ennetamisel ja kuritegevusega võitlemisel. Seetõttu on nende äriühingute tegevuse korraldamine teatud tõhususe ja tulemuslikkuse kriteeriumidest lähtudes mitte üksnes nende ettevõtjate klientide huvides, vaid ka kogukonna ja avaliku halduse huvides.

14

Ehkki ta leidis, et talle esitatud kaebused võiks rahuldamata jätta, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tingimused Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamiseks ELTL artikli 267 alusel on täidetud.

15

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõikele 2 võib Euroopa Kohus, juhul kui ta ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, pärast kohtujuristi ärakuulamist ja ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

16

Käesolevas kohtuasjas on selle sätte kohaldamine põhjendatud.

17

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika järgi on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt eelkõige kohtuotsus 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Nõuded eelotsusetaotluse sisu kohta on otsesõnu esitatud kodukorra artiklis 94, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks ELTL artikli 267 järgse koostöö raames teadma ning millest ta peab rangelt kinni pidama (vt selle kohta kohtumäärus, 3.7.2014, Talasca, C‑19/14, EU:C:2014:2049, punkt 21).

19

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et vajadus anda liidu õigusele tõlgendus, mis oleks siseriiklikule kohtule abiks, eeldab, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimusi ümbritseva faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi (vt eelkõige kohtumäärus, 18.4.2013, Adiamix, C‑368/12, ei avaldata, EU:C:2013:257, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Siseriiklik kohus peab ühtlasi välja tooma täpsed põhjused, miks ta kahtles ühenduse õiguse tõlgenduses ja pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. See kohus on juba märkinud, et on möödapääsmatult vajalik, et liikmesriigi kohus selgitaks kas või minimaalselt põhjusi, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, samuti seost, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel (vt eelkõige kohtumäärus, 4.6.2015, Argenta Spaarbank, C‑578/14, ei avaldata, EU:C:2015:372, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

On oluline rõhutada, et eelotsusetaotluses sisalduv informatsioon ja esitatud küsimused peavad mitte üksnes võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid samuti andma liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad. Euroopa Kohtul tuleb kontrollida, et see võimalus oleks tagatud, võttes arvesse, et viidatud sätte alusel toimetatakse huvitatud pooltele kätte üksnes eelotsusetaotlused (koos tõlkega iga liikmesriigi ametlikku keelde), mitte siseriikliku kohtuasja toimik, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus vajaduse korral Euroopa Kohtule esitab (kohtuotsus 11.6.2015, Base Company ja Mobistar, C‑1/14, EU:C:2015:378, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamata jätta vaid siis, kui on ilmne, et tal palutakse tõlgendada liidu õiguse sätet, mis ei ole kohaldatav (kohtuotsus, 17.9.2015, van der Lans, C‑257/14, EU:C:2015:618, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Sellega seoses, kuivõrd eelotsusetaotlused puudutavad kõnealuste ettekirjutuste kooskõla asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate EL toimimise lepingu sätetega, siis tuleb märkida, et need ei ole kohaldatavad olukorras, mille asjaolud tervikuna piirduvad üheainsa liikmesriigiga (vt selle kohta kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Tuleb märkida, et eelotsusetaotlustest ei ilmne sugugi, et turvaettevõtjad oleks asutatud mujal kui Itaalias, või et esineksid muud asjaolud, mis on seotud nende tegevusega, mis ei piirdu tervikuna ühe liikmesriigi piires.

25

Seetõttu ei ole eelotsusetaotlustes esitatud konkreetseid asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et põhikohtuasjades tuleb kohaldada ELTL artikleid 49 ja 56.

26

Siiski olgu meenutatud, et teatud konkreetsetel tingimustel ei takista asjassepuutuva olukorra puhtalt riigisisene olemus Euroopa Kohut vastamast ELTL artikli 267 alusel esitatud küsimusele.

27

Nii võib see olla eelkõige juhul, kui liikmesriigi õigus kohustab eelotsusetaotluse esitanud kohut tagama selle kodanikule samad õigused, mis tulenevad muu liikmesriigi kodanikule samasuguses olukorras liidu õigusest, või kui eelotsusetaotlus puudutab niisuguseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi õigus viitab selleks, et teha kindlaks, milliseid norme tuleb puhtalt riigisisesele olukorrale kohaldada (kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Siiski, ehkki Euroopa Kohus võib sellises olukorras anda taotletud tõlgenduse, ei ole tal siiski pädevust omal algatusel seda teha, kui eelotsusetaotlusest ei nähtu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõepoolest on niisugune kohustus (vt kohtumäärus, 30.1.2014, C, C‑122/13, EU:C:2014:59, punkt 15).

29

Eelotsusetaotluses ei ole esitatud ühtegi elementi, mis võimaldaks järeldada, et Itaalia õigus paneb eelotsusetaotluse esitanud kohtule kohustuse kohaldada Itaalias asutatud turvaettevõtjatele samu õigusi kui need, mis oleksid teises liikmesriigis asutatud äriühingul liidu õiguse alusel samas olukorras, või et Itaalia õigus viitab liidu õigusele, et teha kindlaks, milliseid norme tuleb puhtalt selle riigi sisesele olukorrale kohaldada.

30

Siiski tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul säilib õigus esitada uus eelotsusetaotlus, kui ta suudab esitada Euroopa Kohtule kõik asjaolud, mis võimaldavad viimasel otsust teha (vt selle kohta kohtumäärused, 14.3.2013, EBS Le Relais Nord-Pas-de-Calais, C‑240/12, ei avaldata, EU:C:2013:173, punkt 22; 18.4.2013, Adiamix, C‑368/12, ei avaldata, EU:C:2013:257, punkt 35, ja 5.11.2014, Hunland-Trade, C‑356/14, ei avaldata, EU:C:2014:2340, punkt 24).

31

Neil asjaoludel tuleb kodukorra artikli 53 lõike 2 alusel tuvastada, et Euroopa Kohus ei ole ilmselgelt pädev Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) esitatud küsimustele vastama.

32

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) määrab:

Euroopa Kohtul puudub ilmselgelt pädevus Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) 12. novembri 2015. aasta otsustega esitatud eelotsuse küsimustele vastamiseks.