1. 

Itaalias, nagu teisteski liikmesriikides, kannavad elektrienergia tarbijad, olgu nad füüsilised või juriidilised isikud, niinimetatud elektrisüsteemi üldkulusid olenevalt oma vastavatest tarbimismahtudest. Itaalia õiguses võimaldatakse neid maksumusi või üldkulusid reguleerides mõnel iseloomulikult energiamahukal tööstusharul nende üldkulude makseid vähendada.

2. 

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) peab lahendama kohtuvaidluse, milles üks juriidiline isik, mis ei kuulu energiamahukate tööstussektorite ettevõtjate hulka (konkreetselt osutab tervishoiuteenuseid), soovib viimati nimetatud ettevõtjatega samasugust kohtlemist, see tähendab, et tema elektrisüsteemi üldkulude makseid vähendataks. Kuna tema nõue jäeti halduskorras ja esimese astme kohtus rahuldamata, tuleb kohtuasi viimases astmes lahendada Consiglio di Statol (kõrgeim halduskohus) ja seepärast esitab ta eelotsusetaotluse, milles palub Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2003/96/EÜ ( 2 ) ja konkreetselt selle artikleid 11 ja 17.

3. 

Eelotsusetaotlusega seoses tuleb Euroopa Kohtul analüüsida ka direktiivi 2008/118/EÜ ( 3 ) artikli 1 lõiget 2, millega on teatavatel tingimustel lubatud ühtlustatud elektriaktsiisi kooseksisteerimine teiste kaudsete maksudega.

4. 

Valdkonnas – energia maksustamine –, kus Euroopa Kohtu praktika on vähene, tõstatab see kohtuasi kahekordse seni lahendamata õigusliku probleemi: a) kas mehhanismi, mille alusel jagatakse elektrisüsteemi üldkulud Itaalia tarbijate vahel, on võimalik määratleda direktiivi 2008/118 tähenduses kaudse maksuna, ja b) mis liiki on soodustused, mille on Itaalia riik andnud teatavatele energiamahukatele ettevõtjatele, kes saavad nende kulude eest lõppkokkuvõttes väiksema arve.

5. 

Peamine raskus, mida see kohtuasi tekitab ja millele ma käesolevas ettepanekus keskendun, seisneb selles, et välja selgitada, kas elektrisüsteemi üldkulude katmise kohustus on sisuliselt maks, mis kuulub direktiivide 2008/118 ja 2003/96 alla, või kas tegu on, vastupidi, tarbijalt selle elektritariifi sees nõutava kohustusliku rahalise teenustasu, kuid olemuselt mitte maksu kogumise mehhanismiga.

6.

Direktiiviga 2003/96 ei ühtlustatud energiatoodete ja elektrienergia aktsiise, vaid kehtestati maksustamise miinimumtasemed, mida liikmesriigid peavad järgima kõikide kogutavate kaudsete maksude, mida nad on otsustanud kohaldada (v.a käibemaks), akumuleerimise teel. Direktiivis 2008/118 on omakorda kehtestatud ühtlustatud aktsiiside, sealhulgas elektritoodetele ja elektrienergiale kohaldatava aktsiisi, mitmesuguste elementide osaline ühtlustamine.

7.

Direktiivi 2003/96 artikli 4 kohaselt:

„1.   Maksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad artiklis 2 nimetatud energiatoodete ja elektrienergia suhtes, ei või olla madalamad kui käesoleva direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase.

2.   Käesolevas direktiivis tähendab „maksustamistase“ kõiki kinnipeetavaid kaudseid makse (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt energiatoodete ja elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal.“

8.

Direktiiviga 2003/96 on liikmesriikidel lubatud teha vahet energiatoodete ja elektrienergia maksustamisel olenevalt nende äriotstarbelisest või eratarbimiseks kasutamisest. Artiklis 5 on sätestatud, et „[k]ui järgitakse käesoleva direktiiviga ette nähtud madalaimat maksustamistaset ning see on kooskõlas ühenduse õigusega, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, kohaldada erinevaid maksumäärasid järgmistel juhtudel:

[…]

9.

Direktiivi 2003/96 artikkel 11 sätestab:

„1.   Käesolevas direktiivis tähendab „äriotstarbeline kasutamine“ kasutamist lõikes 2 määratletud majandusüksuse poolt, kes tarnib mis tahes paigas kaupu või teenuseid, olenemata selle majandustegevuse eesmärgist või tulemustest.

Majandustegevus on tootjate, ettevõtjate ja teenuseid osutavate isikute mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamine ja põllumajandus ning vabakutseline tegevus.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad piirata äriotstarbelise kasutuse puhul alandatud maksustamistaseme kohaldamisala“.

10.

Direktiivi 2003/96 artikkel 17 näeb ette järgmist:

„1.   Eeldusel et käesolevas direktiivis sätestatud madalaimat maksustamistaset järgitakse keskmiselt iga ettevõtte puhul, võivad liikmesriigid kohaldada maksuvähendust energiatoodete tarbimise suhtes, mida kasutatakse kütmiseks või artikli 8 lõike 2 punktides b ja c nimetatud eesmärkidel, ning elektrienergia suhtes järgmistel juhtudel:

Energiamahukas ettevõte on majandusüksus artikli 11 tähenduses, kus energiatoodete ja elektrienergia ost moodustab vähemalt 3% toodangu väärtusest või maksmisele kuuluv liikmesriigi energiamaks vähemalt 0,5% lisandväärtusest. Liikmesriigid võivad selle määratluse piires kohaldada piiravamaid põhimõtteid, sealhulgas müügiväärtust, tootmisprotsessi ja valdkonna määratlusi.

[…]

2.   Olenemata artikli 4 lõikest 1 võivad liikmesriigid kohaldada kuni nullini vähendatud maksustamistaset artiklis 2 määratletud energiatoodete ja elektrienergia suhtes, mida kasutavad käesoleva artikli lõikes 1 määratletud energiamahukad ettevõtted.

[…]

4.   Ettevõtted, kes kasutavad lõigetes 2 ja 3 nimetatud võimalusi, peavad vastavalt lõike 1 punktile b sõlmima lepingu või rakendama kaubeldavate lubade süsteemi või muud samalaadset korraldust. Need lepingud, kaubeldavate lubade süsteemid või muud samalaadsed korraldused peavad olema mõeldud keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks või energiatõhususe parandamiseks, mille toime on laias laastus samaväärne sellega, mis oleks saavutatud tavalisi ühenduse alammäärasid järgides.“

11.

Direktiivi 2008/118 artikli 1 kohaselt:

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:

2.   Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.

[…]“.

12.

Itaalia õiguses on järjest vastu võetud hulk õigus- ja haldusakte, millega on paika pandud selgelt väljatöötatud maksusoodustuste süsteem nn energiamahukate ettevõtjate jaoks. Need on 2. veebruari 2007. aasta seadusandlik dekreet nr 26 direktiivi 2003/96 rakendamise kohta (attuazione della direttiva 2003/96) ( 4 ) ja 22. juuni 2012. aasta dekreetseadus nr 83 kiireloomuliste meetmete kohta riigi majanduskasvu edendamiseks (Decreto-legge n. 83 – „Misure urgenti per la crescita del Paese“; edaspidi „2012. aasta dekreetseadus“) ( 5 ). Täpsemalt on selle [dekreetseaduse] artiklis 39 sätestatud:

13.

Ministri 5. aprilli 2013. aasta dekreediga energiamahukate ettevõtjate määratlemise kohta (Decreto ministeriale – „Definizione delle imprese a forte consumo di energia“; edaspidi „ministri 2013. aasta dekreet“), ( 6 ) rakendatakse 2012. aasta dekreetseaduse artiklit 39 ja täpsemalt on selle artiklis 2 mõiste „energiamahukas ettevõtja“ määratletud kooskõlas direktiivi 2003/96 artikliga 17 ja minimaalsete tarbimistasemetega ja energiakulude mõjuga ettevõtja tegevuse väärtusele seotud tingimuste ja kriteeriumide põhjal. Selle artiklis 3 on ette nähtud elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summade ümberhindamine pärast ministri suuniste väljaandmist. See ümberhindamine peab toimuma „regressiooni põhimõttel vastavalt elektrienergia tarbimisele“. Artiklis 6 on täpsustatud, et riiklik asutus elektrienergia sektori tasakaalustusfond (Cassa conguaglio per il settore elettrico; edaspidi, „tasakaalustusfond“) avaldab igal aastal energiamahukate ettevõtjate loetelu.

14.

Majandusarengu ministri (Ministro dello sviluppo economico) 24. juuli 2013. aasta suunistega (edaspidi „ministri 2013. aasta suunised“), mis rakendavad 2012. aasta dekreetseaduse artikli 39 lõiget 3 ja ministri 2013. aasta dekreedi artiklit 3, tehti elektrienergia, maagaasi ja joogivee ametile (Autorità per l’Energia Elettrica il Gas e il Settore Idrico; edaspidi „AEEG“) ülesandeks „elektrisüsteemi üldkulude“ katmiseks tasumisele kuuluvate summade ümberhindamine, jättes selle soodustuse saamise õiguse igal juhul ainult tööstussektoris tegutsevatele „energiamahukatele“ ettevõtjatele.

15.

AEEG tegi 2013. aasta oktoobris kolm otsust, mis piiravad maksusoodustuste võimalust, nii et seda saavad kasutada ainult „energiamahukad“ tööstusettevõtjad, jättes järelikult nende hulgast välja muudes majandusharudes tegutsejad, nagu apellant. Seda väljajätmist kinnitati ka tasakaalustusfondi lõplikes otsustes.

16.

Istituto di Ricovero e Cura a Carattere Scientifico (IRCCS) – Fondazione Santa Lucia (taastusravi- ja ravialaste teadusuuringute instituut – sihtasutus Santa Lucia, edaspidi „sihtasutus Santa Lucia“) on tervishoiuteenuseid osutav ja meditsiini valdkonnas teadusuuringutega tegelev instituut. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kuulub ta mõiste „majandusüksus“ alla, mis on sätestatud direktiivi 2003/96 artikli 11 lõikes 1.

17.

2014. aastal esitas sihtasutus Santa Lucia kaebuse Tribunale amministrativo regionale della Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus) nõudega tühistada Itaalia ametiasutuste aktid, millega keelduti talle andmast riiklikus süsteemis „energiaõgarditest“ ( 7 ) ettevõtjatele ette nähtud soodustust, kuna ta ei tegutse tööstussektoris.

18.

Tribunale amministrativo regionale della Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) jättis kohtuotsusega nr 1600/2014 kaebuse tähtaja ületamise tõttu rahuldamata, ilma sisulises küsimuses otsust tegemata.

19.

Sihtasutus Santa Lucia kaebas esimese astme kohtuotsuse peale edasi Consiglio di Statole (kõrgeim halduskohus) nõudega see kohtuotsus tühistada selles osas, millega oli tema kaebus tunnistatud vastuvõetamatuks, ja korrates ülejäänud väiteid, mille ta oli esimeses kohtuastmes juba esitanud. Apellandi sõnul on Itaalia ametiasutuste poolt energiamahukatele ettevõtjatele antud maksusoodustuste süsteem vastuolus direktiiviga 2003/96, eriti selle artiklitega 11 ja 17.

20.

Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) hinnangul oli kaebus esimeses astmes vastuvõetav ja Tribunale amministrativo regionale della Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) kohtuotsust tuleb selles osas muuta. Sisulises küsimuses ei ole Itaalia kõrgel kohtul kahtlusi riigiabi käsitlevate ELTL õigusnormide (artiklid 107 ja 108) kohaldamise suhtes, küll aga selle suhtes, kas energiamahukatele ettevõtjatele elektrisüsteemi üldkuludes osalemise sooduskord on kooskõlas direktiiviga 2003/96.

21.

Nendel asjaoludel esitab Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtule kaks järgmist eelotsuse küsimust:

22.

Kui Itaalia, komisjon ja sihtasutus Santa Lucia olid oma kirjalikud seisukohad esitanud, otsustas Euroopa Kohus asja lahendada ilma kohtuistungita.

23.

Enne kui Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) kahele küsimusele vastata, tuleb märkida, et kumbki neist ei puuduta Itaalia [soodus]korra kokkusobivust riigiabi käsitlevate liidu eeskirjadega. Veelgi enam, kohus ise rõhutab, nagu ma just äsja mainisin, et tal ei ole kahtlusi selles küsimuses, mille ta jätab ise eelotsusetaotlusest välja.

24.

Komisjon siiski märgib oma kirjalikes seisukohtades kõigepealt, et selle korra suhtes on algatatud riigiabi käsitlevate liidu eeskirjadega kokkusobivuse [kontrollimise] menetlus, mis on alles pooleli, ning arutleb põhjalikumalt selle kokkusobivuse üle. Seepärast peab ta – juhul, kui Itaalia ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustust komisjoni vastavatest õigusnormidest teavitada – tuletama eelotsusetaotluse esitanud kohtule meelde tema kohustusi.

25.

Kuna Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) ei esita Euroopa Kohtule küsimust riigiabi käsitlevate liidu eeskirjade kohaldamise kohta, kuigi ta neid eelotsusetaotluses mainib (just selleks, et välistada oma kahtlused selles suhtes), ei pea ma vajalikuks komisjoni ettepanekut arvesse võtta. Euroopa Kohus peab minu arvates piirduma sellega, et vastab ainult kahele eelotsuse küsimusele, nagu need on sõnastatud.

26.

Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) soovib teada, kas niisugune maksusoodustuste süsteem energiamahukate ettevõtjate kasuks, nagu on ette nähtud Itaalia õigusnormidega, kuulub direktiivi 2003/96 artikli 17 lõikes 1 kasutatud mõiste „maksuvähendused“ alla.

27.

Oma kirjalikud seisukohad esitanud menetluspooled on selle suhtes lahknevatel seisukohtadel. Sihtasutus Santa Lucia leiab, et energiamahukatele ettevõtjatele antud soodustused tuleb liigitada maksuvähenduseks vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 17 lõikele 1, sest neil on maksusoodustusega samaväärsed tagajärjed.

28.

Komisjon tunnistab, et liidu õiguses on raske vahet teha otsestel ja kaudsetel maksudel, kuid leiab, et energiamahukatele ettevõtjatele antud maksusoodustuste süsteem seisneb kaudse maksu langetamises (taas vastavalt liidu õigusele), mille kulud kannab sisuliselt elektrienergia lõpptarbija.

29.

Selleks et välja selgitada, kas neid soodustusi võib käsitada direktiivi 2003/96 artikli 17 tähenduses maksuvähendusena, tugineb komisjon direktiivi 2008/118 artiklile 1, mille lõikes 1 on nimetatud ühtlustatud aktsiisi teatavate kaupade pealt, mille hulgas on ka elekter. Lisaks on artikli 1 lõikes 2 ette nähtud, et riigid võivad erieesmärkide täitmiseks maksustada (aktsiisikaupa) täiendavate maksudega. Komisjoni arvates kuuluvad soodustused, mida Itaalia annab energiamahukatele ettevõtjatele, sellesse kategooriasse (ühtlustamata kaudsed maksud) ja nende seaduslikkust tuleks analüüsida, pidades silmas nende kehtestamiseks direktiivis 2008/118 sätestatud tingimusi.

30.

Komisjon kahtleb aga, et elektrisüsteemi üldkulude teatavates komponentides osalemine on kaudne maks, ja leiab, et teatud juhtudel on soodustuseks elektriaktsiisi vähendamine. Siseriiklikul kohtul tuleb kindlaks määrata elektrisüsteemi üldkulude komponendid, mille suhtes oleks kohaldatav direktiiv 2003/96 ja selle artikkel 17, eristades neid ülejäänud komponentidest, mille eest maksmist võiks kvalifitseerida eriotstarbega kaudseks maksuks, mille suhtes oleks kohaldatav direktiiv 2008/118, aga mitte direktiiv 2003/96 ega selle artikkel 17.

31.

Itaalia valitsus pakub välja komisjoni omale vastupidise lahenduse. Tema arvates on energiamahukatele ettevõtjatele antud soodustused tariifsed meetmed, mis jäävad direktiivi 2003/96 kohaldamisalast välja, ning ei ole seega „maksuvähendus“ selle artikli 17 tähenduses. Maksuvähendus on soodustus, mis mõjutab maksustamistaset, mis vähendab soodustuse saaja maksukoormust, ja Itaalia õiguses see nii ei ole.

32.

Itaalia valitsuse sõnul on elektrisüsteemi üldkulude jagamine ( 8 ) elektrisüsteemi kasutajate vahel mehhanism, mida Itaalia kasutab kooskõlas direktiiviga 92/96/EÜ ( 9 ) konkurentsile ülemineku niinimetatud luhtunud kulude (stranded costs, coûts échoués) rahastamiseks, mis tekkisid elektrisektori liberaliseerimisel paljudes liidu liikmesriikides. Itaalia õiguses on neid kulusid kohustatud kandma elektritarneettevõtjad, kes kajastavad neid müügihinnas lõpptarbijatele.

33.

Jaotusettevõtjad kannavad maksuna kogutud raha üle avalik-õiguslikule asutusele – tasakaalustusfondile, mis määrab selle kõikidele üldise huvi eesmärkidele, mille rahastamist see süsteem katab. ( 10 ) Kooskõlas oma siseriikliku õigusega on Itaalia valitsus seisukohal, et elektrisüsteemi üldkulude kandmise kohustus on olemuselt kohustuslik rahaline teenustasu, aga mitte maks. Selle mitte maksuks kvalifitseerimisel on määrav see, et kogutavad summad ei lähe riigi eelarvesse riigi vajaduste rahuldamiseks, vaid tasakaalustusfond jagab need seaduses kehtestatud määras ära süsteemi kõikide koostiselementide vahel. Eesmärk ei ole rahuldada riigi vajadusi, vaid katta kulusid.

34.

Kuigi Itaalia valitsus nõustub, et seda tõlgendust ei saa automaatselt ekstrapoleerida, leiab ta, et ELi õiguses seda eeldatakse, sest komisjon tunnistas Itaalias kehtestatud üldkulude kompenseerimise süsteemi lubatud riigiabina. ( 11 ) Lisaks on kaudsetel maksudel ja kohustuslikel rahalistel teenustasudel, nagu üldkuludes osalemise maks, vahet tehtud komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste punktides 167 ja 181. ( 12 )

35.

Itaalia valitsus väidab samuti, et elektrisüsteemi üldkulude kandmise mehhanism ei kuulu direktiivi 2008/118 mõiste „aktsiis“ alla. Tema arvates järeldub viimati nimetatud asjaolust, et aktsiis on kaudne maks, millega maksustatakse kauba tarbimist selle tootmise tõttu ning seda nõutakse kauba turustajalt kauba tarbijatele kättesaadavaks tegemise ajal. Sellel maksul peab alati olema üldine otstarve ja sellena kogutud maksusumma ei või olla mõeldud eelnevalt välja valitud ettevõtjatele.

36.

Kas elektrisüsteemi üldkulude jagamist elektrienergia tarbijate vahel võib käsitada direktiivide 2003/96 ja 2008/118 kohaldamiseks maksuna? Kui vastus on jaatav, siis oleks esimese eelotsuse küsimuse lahendus, et energiamahukatele ettevõtjatele antud soodustused on maksuvähendus (pärast vaadataks, kas see on direktiivi 2003/96 artikliga 17 kooskõlas). Kui, vastupidi, vastus on eitav, siis kuna teenustasu ei ole olemuselt maks, ei oleks ka teatavatele ettevõtjatele antud üksikud soodustused olemuselt maksuvähendus, mistõttu need ei kuuluks elektri kaudset maksustamist reguleerivate direktiivide kohaldamisalasse.

37.

Selle probleemi lahendamiseks tuleb eelnevalt selgitada, kuidas on need maksud direktiivides 2003/96 ja 2008/118 õiguslikult suhestatud. ( 13 ) Lähtepunktiks on direktiivi 2008/118 artikli 1 lõige 1, mis näeb ette elektritoodete ja elektrienergia maksustamise aktsiisiga, mis on osaliselt ühtlustatud direktiiviga 2003/96. See on maks, mida tegelikult käesolevas kohtuasjas ei käsitleta, sest energiamahukate ettevõtjate soodustused, mille Itaalia riik elektrisüsteemi üldkulude hinnas kajastamist reguleerides kehtestas, ei mõjuta ühtlustatud aktsiisi.

38.

Tegelikult on 2012. aasta dekreetseaduse artikliga 39 energiamahukate ettevõtjate puhul lubatud kahte tüüpi meetmed, nimelt: a) soodne „aktsiisimäärade süsteem“ (lõige 2) ja b) et summasid, mida need ettevõtjad on kohustatud tasuma „elektrisüsteemi üldkulude“ katmiseks, muudetakse neile soodsamaks (lõige 3). Ministri 2013. aasta dekreediga ainult rakendati viimati nimetatud meede, kuid ei muudetud elektriaktsiisi maksumäära energiamahukate ettevõtjate jaoks soodsamaks ega tehtud muud tüüpi maksuvähendusi selle maksu osas.

39.

Erandina üldreeglist, et lubatud on ainult kolm ühtlustatud aktsiisi, on direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2 antud liikmesriikidele võimalus kehtestada või jätta jõusse „kaudseid makse“ (s.o täiendavaid ja seega ühtlustamata kaudseid makse) elektri pealt, tingimusel et on täidetud kaks tingimust:

40.

Need erieesmärkidel kehtestatavad kaudsed maksud (edaspidi selguse huvides „eriotstarbega kaudsed maksud“) arvutatakse koos ühtlustatud aktsiisiga välja direktiivi 2003/86 kohaldamiseks, sest vastavalt selle artikli 4 lõikele 1 ei või maksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad elektrienergia suhtes, olla madalamad selle käesoleva direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase, ja selle lõikes 2 on kindlaks määratud, et „maksustamistase“ tähendab kõiki kaudseid makse (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal.

41.

See tõlgendus leiab kinnitust ka direktiivi 2003/96 põhjenduses 10, mille kohaselt „[…] tuleks liikmesriikidel lubada kohaldada madalaimat maksustamistaset, arvestades kõiki kinnipeetavaid kaudseid makse, mida nad on otsustanud kohaldada, välja arvatud käibemaks“. Sellest tuleb järeldada, et direktiivi 2003/96 artiklis 17 ette nähtud maksuvähendused on lubatavad nii ühtlustatud elektriaktsiisi kui ka ühtlustamata eriotstarbega kaudsete maksude puhul, millega liikmesriigid võivad elektrit maksustada.

42.

Vaidlusküsimuseks jääb seega ainult, kas elektrisüsteemi üldkulude jagamise mehhanism on olemuselt maks üldiselt, ja kui on, siis kas elektrisüsteemi kasutajatele pandud maksekohustus võiks kuuluda eriotstarbega kaudse maksu kategooriasse direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

43.

Esimesest perspektiivist (üldine) tõlgendatakse Itaalia õiguses seda tüüpi üldkulude maksmise kohustust rahalise osamaksuna, mis ei ole olemuselt maks, ( 15 ) ja Itaalia kohtute praktikas välistatakse selle maksuna käsitlemine.

44.

Kui Euroopa Kohtul tuleb lahendada liidu õiguse seisukohast maksu, lõivu või muu kohustusliku makse eksisteerimise küsimus, lähtub ta siiski maksu objektiivsetest tunnustest, olenemata liikmesriigi õiguses sellele antud kvalifikatsioonist. ( 16 ) Järelikult tuleb elektrisüsteemi üldkulude elektrikasutajate vahel jagamise süsteemi kvalifitseerimisel direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 kohaselt eriotstarbega kaudseks maksuks lähtuda liidu õigusest.

45.

Liidu õigusnormid ei sisalda kaudse maksu määratlust ning seda ei paku ka Euroopa Kohtu praktika, kuigi mõnes kohtuotsuses on sellele omistatud teatavad iseloomulikud tunnused: nendega ei maksustata füüsilise või juriidilise isiku tulu või vara (mis on omane otsestele maksudele), vaid kauba tarbimist või teenuse osutamist, ( 17 ) ja tavaliselt lisatakse need tarbijatele esitatud arvetele. ( 18 )

46.

Euroopa Kohus viitas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikele 2 kohtuotsuses Kernkraftwerke Lippe-Ems, ( 19 ) kinnitades, et selle eesmärk on võtta arvesse liikmesriikide maksustamistavade mitmekesisust antud valdkonnas ja kaudsete maksude sageli kasutamist eelarveväliste poliitikameetmete rakendamiseks, ning et seepärast võimaldab see liikmesriikidel lisaks minimaalsele aktsiisile kehtestada muid kaudseid makse, millel on konkreetne eesmärk.

47.

Direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2 on lisatud erand üldreeglile, et elektritarbimist maksustatakse ainult ühtlustatud aktsiisiga ja käibemaksuga, ning see kohustab järgima kitsa tõlgendamise nõuet. Riikide kaalutlusruum on lisaks piiratud ka asjaoluga, et direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 2 on kehtestatud tingimused, millele peavad eriotstarbega kaudsed maksud kumulatiivselt vastama (s.o, et maksul on erieesmärk ja maks on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate liidu maksueeskirjadega). ( 20 )

48.

Eriotstarbega kaudsete maksude „erieesmärgi“ suhtes on Euroopa Kohus välja toonud, et see peab olema muu kui puhtalt eelarve eesmärk. ( 21 ) Kohtuotsuses Transportes Jordi Besora ( 22 ) hinnati, et kohaliku omavalitsuse autonoomia tugevdamine maksutulu tekitamise pädevuse andmise kaudu lähtub üksnes eelarvehuvidest, mis ei saa üksi kujutada endast eriotstarvet. ( 23 ) Selleks, et maksu saaks käsitada eriotstarbega kaudse maksuna, oleks vaja, et selle tulu kasutataks tingimata selleks, et vähendada nimetatud maksuga maksustatavate mineraalõlide kasutamisega konkreetselt seotud sotsiaal- ja keskkonnakulusid, nii et maksutulu kasutamise ja kõnealuse maksu eesmärgi vahel oleks otsene seos. ( 24 )

49.

Kui elektrisüsteemi üldkulude jagamist Itaalia tarbijate vahel võib liigitada eriotstarbega kaudseks maksuks, siis oleks eriotstarbelisuse nõue täidetud, sest – nagu nähtub eelotsusetaotlusest ja Itaalia valitsuse seisukohtadest – elektritarneettevõtjate poolt kogutud maksusummad kantakse üle tasakaalustusfondile, mis omakorda jagab need kõikide Itaalia õigusaktis kindlaks määratud üldise huvi eesmärkide vahel. ( 25 ) Igal juhul on siseriikliku kohtu ülesanne analüüsida elektrisüsteemi üldkulude mehhanismi komponente ja kontrollida, kas need on määratud seaduses ette nähtud otstarbeks, mitte ei kuulu riigi eelarvesse riiklike tuludena, st et need ei ole määratud teatud eesmärgi täitmiseks, mille jaoks kogutakse teenustasu.

50.

Seevastu leian, et on põhjendatud argumente, et väita, et Itaalia elektrisüsteemi üldkulude rahastamise mehhanism ei vasta teisele nõudele, mis võimaldaks seda lugeda direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 alla kuuluvaks. Selle tingimuse alusel peaks tegu olema kaudse maksuga ( 26 ), millel on liidu poolt ühtlustatud aktsiisidega või käibemaksuga analoogsed tunnused. ( 27 )

51.

Enne nende argumentide esitamist oleks vahest kohane tuua välja mõned juhud, kus Euroopa Kohus on analüüsinud Itaalia süsteemiga samalaadseid mehhanisme, aga nende riigiabi käsitlevate eeskirjadega kooskõla aspektist, mistõttu tal ei olnud vaja otseselt otsustada, kas need elektrisüsteemi üldkulude tarbijatele müügi hinnas kajastamise mehhanismid on olemuselt maksud või maksuvälised tasud.

52.

Kohtuotsuses Association Vent De Colère! jt ( 28 ) kinnitas Euroopa Kohus, et lisakulude hüvitamise mehhanismi, mille rahastamise tagavad kõik riigi territooriumil elektri lõpptarbijad ja mille kohaselt sel viisil kogutud maksutulud jagab ja jaotab vastavalt liikmesriigi õigusaktidele avalik-õiguslik asutus toetusesaajatest ettevõtjate vahel, tuleb käsitada riigipoolse või riigi ressursside kaudu sekkumisena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

53.

Kohtumääruses Elcogás ( 29 ) lisas ta sama mõtteliini järgides, et „selle suhtes ei oma tähtsust, et lisakulude hüvitamiseks ette nähtud summad ei ole saadud konkreetne elektrihinna lisatasu ja et vaatlusalune rahastamismehhanism ei kuulu liikmesriigi õiguse kohaselt otseses mõttes maksu, lõivu või maksulaadse tasu kategooriasse“. ( 30 )

54.

Euroopa Kohus on analüüsinud ka teiste elektrisektoris kehtivate tariifsete mehhanismide kokkusobivust riigiabi käsitlevate liidu eeskirjadega. Vahel on ta need lugenud maksulaadseteks lõivudeks ja kohaldanud nendele oma kohtupraktikat samaväärse toimega maksude ja diskrimineerivate riigimaksude keelu kohta. Kohtuasjas Alcoa Transformazioni vs. komisjon ( 31 ) liigitas ta üldiselt ja täpsustamata maksutaoliseks lõivuks lisasumma, mis märgiti Itaalia tarbijatele esitatavatel arvetel ja mida nõuti selleks, et võimaldada elektri soodustariifi teatud energiamahukatele ettevõtjatele, eelkõige Alcoale kuuluvatele alumiiniumitehastele. See maksutaolise lõivuna kogutud tulu kanti üle tasakaalustusfondile, kes hüvitas elektritootjale ENEL tasutud tariifi summa ja soodustariifi vahe otse Alcoale.

55.

Kohtuasjas Régis Network ( 32 ) tühistas Euroopa Kohus komisjoni otsuse, millega oli tunnistatud liidu õigusega kokkusobivaks riigiabi, mida Prantsusmaa oli andnud kohalike raadiojaamade toetuseks, mida rahastati Prantsuse õigusnormide kohaselt tõelise maksuna käsitatava maksulaadse lõivu kohaldamisega raadioringhäälingu toetusfondi heaks. Lisaks tegeles kõnealuse lõivu arvutamise, määramise ja sissenõudmisega nimetatud fondi kasuks maksuamet (Direction générale des impôts) samade eeskirjade järgi ning samade tagatiste ja sanktsioonidega, mis on kohaldatavad käibemaksu puhul.

56.

Euroopa Kohus on määratlenud mõisted „samaväärse toimega maksud“ ja „diskrimineerivad riigimaksud“ nii ulatuslikult, et see on võimaldanud tal laiendada neid igasugustele rahalistele tasudele, mille liikmesriigid ühepoolselt kehtestavad, olenemata sellest, kas need on olemuselt maksud. ( 33 ) Pean seega kohaseks, et selle eelotsusetaotluse puhul võtaks maksulaadsete lõivude kvalifitseerimisel Euroopa Kohus selgema seisukoha (ja võimaluse korral rangema, ka maksuõiguse dogmaatilisest seisukohast), nii et ta lihtsalt ei samastaks tõelisi makse avalik-õiguslike rahaliste teenustasudega, mis ei ole olemuselt maksud.

57.

Kuigi see selgitamine ei ole otseselt vajalik riigiabi käsitlevate eeskirjade kohaldamiseks samaväärse toimega maksude või diskrimineerivate riigimaksude keelu puhul, leian siiski, et see on vajalik maksuvaldkonna ühtlustamise direktiivide tõlgendamisel, nagu käesolevas kohtuasjas.

58.

Minu arvates on kaks põhiargumenti, et väita, et elektrisüsteemi üldkulude eest elektrikasutajatelt pro quota nõutav makse ei tulene maksukohustusest. Esimene lähtub selle makse olemusest, mis on omane rahalisele teenustasule, mis on küll kehtestatud Itaalia seadusega, kuid ei ole olemuselt maks. ( 34 ) Isegi kui möönda, et summad, milles see üldkokkuvõttes väljendub, on olemuselt riiklikud vahendid, et neid võiks lugeda riigiabiks, ei omanda need seepärast veel maksu vormi (ega olemust).

59.

Elektrisüsteemi üldkuludes osalemist ei saa kvalifitseerida maksuks eesmärkide seisukohast, mis on käesoleval juhul olulised (s.o direktiivide 2003/96 ja 2008/118 seisukohast), sest see ei ole ühtlustatud aktsiisidega või käibemaksuga sarnase maksustruktuuriga. Tuletan meelde, et viimati nimetatud tingimus on tingimata vajalik selleks, et makset saaks liigitada direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses eriotstarbega kaudse maksu kategooriasse.

60.

Erinevalt maksudest ei anna avalik-õiguslikud rahalised teenustasud maksutulu, mis läheks riigi eelarvesse avalik-õiguslike üldiste või konkreetsete vajaduste rahuldamiseks, mida riikide ametiasutused peavad finantseerima. Selle teguri („riigi võimuorganitele tulu“ andmine) määras Euroopa Kohus kindlaks maksudele omase tunnusena. ( 35 )

61.

Elektritarbijatelt saab raha Itaalia elektrisüsteem (mitte riigikassa); neid summasid kasutatakse teatavate sellele süsteemile omaste kulude katteks, vastavalt seadusandja otsusele. Avalik-õiguslik asutus, kes neid haldab (tasakaalustusfond), toimib lihtsalt hoiu- ja hüvituskassana, kellele laekuvad tulud, et need Itaalia seaduses eelnevalt kindlaks määratud korras välja jagada. Kogutud tulude saajad ei ole avalik-õiguslikud asutused, vaid teatavad ettevõtjad või muud selle mehhanismiga kaetavate kulude katteks summade saajad. Elektrisüsteemi üldkuludes osalemiseks kogutud summad ei ole seega tulud, mis lähevad riigi eelarvesse või mõne riigi asutuse eelarvesse ja mida seejärel kasutatakse konkreetse kulu finantseerimiseks. ( 36 ) Seepärast saab neid vaevalt kvalifitseerida tehnilis-juriidilises mõttes maksuks.

62.

Teine argument sama põhiseisukoha poolt on, et elektrisüsteemi üldkulude jagamise mehhanismis ei ole riigi maksuasutuste sekkumist ega need ei saa teostada riigikassa tavapäraseid eesõigusi. Kui tarbija jätab protsendi, mille turustusettevõtja märgib tema elektriarvele elektrisüsteemi üldkulude katteks (ja mis pärast kantakse üle tasakaalustusfondile), maksmata, siis maksuameti ametnikud ei tegutse: ka võimalik lahkheli ettevõtja ja kasutaja vahel selles küsimuses tuleb lahendada tavalises kohtus.

63.

Niisuguste tunnustega rahalist teenustasu ei saa kvalifitseerida eriotstarbega kaudseks maksuks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses, kui sellel ei ole maksuhalduri eesõigustega maksukogumis- ja sanktsioonisüsteemi tuge, mis tagab käibemaksu ja ühtlustatud või ühtlustamata aktsiisi kogumise tõhususe. Itaalia elektrisüsteemi üldkulude mehhanismil puudub „maksukontrolli“ süsteem, mis oleks võrreldav käibemaksu ja ühtlustatud aktsiisi puhul kehtestatud süsteemiga, nagu on selle viidatud direktiivi artikli 1 lõikes 2 sõnasõnalt nõutav selleks, et liikmesriigid võiksid kehtestada aktsiisiga maksustatavate kaupade, nagu elekter, suhtes kaudseid makse.

64.

Lõppkokkuvõttes leian, et: a) elektrisüsteemi üldkulude rahastamise mehhanismi ei tule käsitada direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses eriotstarbega kaudse maksuna ja b) sellest tulenevalt maksusoodustuste süsteem energiamahukate ettevõtjate kasuks, nagu on ette nähtud eelotsusetaotluse esitanud kohtu osundatud Itaalia õigusnormidega, ei kuulu direktiivi 2003/96 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud mõiste „maksuvähendused“ alla. Järelikult võib liikmesriik otsustada kasutada energiamahukatele ettevõtjatele maksusoodustuste andmise süsteemi, tingimusel et see on riigiabi käsitlevate liidu eeskirjadega kokkusobiv. ( 37 )

65.

Kui Euroopa Kohus hindab, vastupidi minu ettepanekule, et elektrisüsteemi üldkulude katmise mehhanism, mida kasutab Itaalia, on olemuselt maks, tuleks seda käsitada direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses eriotstarbelise maksuna, millisel juhul oleks sellele kohaldatav direktiiv 2003/96. Sel juhul võiksid energiamahukad ettevõtjad kasutada direktiivi 2003/96 artiklis 17 ette nähtud maksuvähendusi, sest selle õigusnormi kohaselt ja loogiliselt selles määratletud piirides võib vähendada nii ühtlustatud elektriaktsiisist kui ka ühtlustamata kaudsetest maksudest tingitud maksukoormust.

66.

Pakkusin esimesele küsimusele lahenduseks, et elektrisüsteemi üldkulude katmise mehhanism direktiivi 2008/118 kohaldamisalasse ei kuulu – eeldus, millest tuleneb, et see jääb välja ka direktiivist 2003/96. Kui Euroopa Kohus selle argumentatsiooniga nõustub, siis ei tule Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) teist küsimust käsitleda.

67.

Esitan selle kohta siiski seisukoha teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks nõustuma, et Itaalia elektritarbijate osamaksu elektrisüsteemi üldkulude katteks võib kvalifitseerida üheks eriotstarbega kaudseks maksuks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses ja seega on sellele kohaldatav direktiiv 2003/96.

68.

Sel juhul leian, et teisele küsimusele vastata ei ole ülemäära raske. Direktiivi 2003/96 artikliga 5 on liikmesriikidel lubatud teha elektrienergia maksustamisel vahet selle järgi, kas seda kasutatakse äriotstarbel või eratarbimiseks. Artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et äriotstarbeline kasutamine on kasutamine majandusüksuse poolt, kes teostab selle sätte teises lõigus määratletud majandustegevust, nimelt „tootjate, ettevõtjate ja teenuseid osutavate isikute mis tahes tegevus[t], sealhulgas kaevandamine ja põllumajandus ning vabakutseline tegevus“. Energiamahukad ettevõtjad, kellele on Itaalia õigusnormidega antud soodustused, kasutavad kahtlemata elektrit äriotstarbel oma majandustegevuses.

69.

Direktiivi 2003/96 artikli 11 lõikes 4 on samuti liikmesriikidel lubatud „piirata äriotstarbelise kasutuse puhul alandatud maksustamistaseme kohaldamisala“. Selle õigusnormiga jäetakse neile seega vabadus võimaldada väiksemat maksukoormust ainult piiratud hulgal tootmisvaldkondades. Niisugune liikmesriigi õigusnorm nagu Itaalias, millega piirdub see äriotstarbeline kasutus ainult tööstussektoriga, on minu arvates direktiiviga 2003/96 kooskõlas.

70.

Lisaks on direktiivi 2003/96 artikli 17 lõikega 1 liikmesriikidel lubatud teha maksuvähendusi teatavate energiamahukate ettevõtjate elektritarbimise pealt ( 38 ) ja jäetud jällegi liikmesriikidele vabadus „kohaldada piiravamaid põhimõtteid, sealhulgas müügiväärtust, tootmisprotsessi ja valdkonna määratlusi“.

71.

Itaalia õigusnormis on lähtutud sellest direktiivi 2003/96 sättest, sest selles on määratletud energiamahukas ettevõtja mõiste (mida on direktiivis endas kasutatud), ja on lisaks artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusruumi kasutades antud maksusoodustused ainult ettevõtjatele, kes tegutsevad tööstussektoris. Muude sektorite (nagu tervishoiuteenused, kus tegutseb sihtasutus Santa Lucia) ettevõtjate maksusoodustustest ilma jätmine ei ole direktiiviga 2003/96 kuidagi keelatud. Seda, et selles õigusaktis eristatakse üldkategooriate kaupa ettevõtjaid (tootmissektori ettevõtjad) teistest eelnevalt kindlaks määratud objektiivsete elementide põhjal, nagu seda on nende kuulumine konkreetsesse majandustegevusalasse, milles on seadusandja hinnangul vaja erimeetmeid, ei saa pidada diskrimineerimiseks.

72.

Nõustun täielikult Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) hinnanguga, et direktiivi 2003/96 artikliga 17 on liikmesriikide ametiasutustel lubatud valida, kas: a) mitte anda soodustusi ühelegi energiamahukale ettevõtjale; b) anda need kõikidele energiamahukatele ettevõtjatele või c) anda need ainult teatavatele energiamahukatele ettevõtjatele, mis tegutsevad konkreetsetes sektorites, mille on liikmesriigi ametiasutused kindlaks määranud konkreetsetel üldise huvi eesmärkidel.

73.

Seega juhul, kui Euroopa Kohus otsustab, et niisugune mehhanism nagu Itaalia õigusaktis sätestatud elektrisüsteemi üldkulude mehhanism on eriotstarbega kaudne maks, on direktiivi 2003/96 artikliga 17 liikmesriikidel lubatud võimaldada selle maksu vähendamist energiamahukatele ettevõtjatele ainult tööstussektoriga piirduvalt.

74.

Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: