1.

Kas ettevõtja, kes kasutab internetiühendusega traadita kohtvõrku (edaspidi „Wi-Fi võrk“ ( 2 )), mis on üldsusele avatud ja tasuta, osutab infoühiskonna teenust direktiivi 2000/31/EÜ ( 3 ) tähenduses? Mil määral on piiratud tema vastutus autoriõiguste rikkumiste korral, mille panevad toime kolmandatest isikutest kasutajad? Kas isikut, kellel on niisugune avalik Wi‑Fi‑võrk, võib korraldusega kohustada turvama oma võrguühendust salasõnaga?

2.

Need küsimused annavad aimu probleemidest, mille tõstatab vaidlus, mille pooled on T. Mc Fadden ja Sony Music Entertainment Germany GmbH (edaspidi „Sony Music“) ning mis käsitleb vastutuse tuvastamise ja korralduse tegemise nõudeid seoses autoriõigusega kaitstud muusikateose kättesaadavaks tegemisega allalaadimiseks T. McFaddeni avaliku Wi‑Fi‑võrgu kaudu.

3.

Direktiivi 2000/31 eesmärk on selle põhjenduse 40 järgi muu hulgas ühtlustada siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad vahendusteenuste osutajate vastutust, et infoühiskonna teenuste ühtne turg saaks ladusalt toimida.

4.

Direktiivi 2000/31 artiklis 2 „Mõisted” on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutakse järgmisi mõisteid:

[…]“

5.

Direktiivi 2000/31 artiklites 12, 13 ja 14 on nimetatud kolm vahendusteenuste kategooriat, milleks on pelk edastamine (mere conduit), vahemällu salvestamine (caching) ja teabe talletamine (hosting).

6.

Direktiivi 2000/31 artikkel 12 „Pelk edastamine“ (Mere conduit) sätestab:

„1.   Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe edastamises sidevõrgu kaudu või sidevõrgule juurdepääsu pakkumises, tagavad liikmesriigid, et teenuseosutaja ei vastuta edastatava teabe eest tingimusel, et teenuseosutaja:

[...]

3.   Käesolev artikkel ei mõjuta võimalust, et kohus või haldusasutus nõuab vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist.“

7.

Direktiivi 2000/31 artikli 15 „Üldise jälgimiskohustuse puudumine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid ei kehtesta artiklites 12, 13 ja 14 käsitletud teenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.“

8.

Direktiivi 2001/29/EÜ ( 6 ) artikli 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid“ lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu korraldust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.“

9.

Samasuguse sisuga õigusnorm, mis puudutab üldiselt intellektuaalomandi õiguse rikkumisi, on sätestatud direktiivi 2004/48/EÜ ( 7 ) artikli 11 „Kohtulikud tõkendid“ kolmandas lauses. Vastavalt selle direktiivi põhjendusele 23 ei mõjuta see direktiiv direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3, milles on nähtud ette juba kõrge ühtlustamise tase, mis puudutab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumisi.

10.

Direktiivi 2004/48 artiklis 3 „Üldised kohustused“ on nähtud ette:

„1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.   Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“

11.

Direktiivi 2000/31 artiklid 12‐15 võeti Saksa õigusesse üle elektroonilise meedia seaduse (Telemediengesetz) ( 8 ) §‑dega 7‐10.

12.

Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz) ( 9 ) §‑s 97 on sätestatud:

„(1)   Autoriõiguse või muu käesoleva seadusega kaitstava õiguse õigusvastase rikkumise korral võib isik, kelle õigust on rikutud, nõuda isikult, kes õigust rikub, rikkumise lõpetamist; rikkumise kordumise ohu korral võib ta nõuda tegevusest hoidumise korraldust. Õigus nõuda tegevusest hoidumise korraldust on ka rikkumise ohu esmakordse esinemise korral.

(2)   Isik, kes paneb rikkumise toime tahtlusega või hooletusest, on kohustatud hüvitama isikule, kelle õigust on rikutud, rikkumisega tekitatud kahju. [...]“

13.

Selle seaduse § 97a redaktsioonis, mida kohaldati hoiatuse tegemise hetkel 2010. aastal, oli nähud ette:

„(1)   Isik, kelle õigust on rikutud, teeb rikkumise toime pannud isikule enne kohtumenetluse algatamist hoiatuse ja annab talle võimaluse lahendada vaidlus rikkumisest hoidumise kohustuse võtmisega, mis on tagatud kohase leppetrahviga. Kui hoiatus on õigustatud, võib esitada vajalike kulutuste hüvitamise nõude.

(2)   Esmakordse hoiatuse esitamisel hüvitatakse advokaaditeenuste kasutamisega seotud vajalikud kulud kergematel juhtudel, mil õigust on väljaspool majandustegevust rikutud vaid ebaolulisel määral, 100 euro ulatuses.“

14.

Selle seaduse § 97a kehtivas redaktsioonis sätestab:

„(1)   Isik, kelle õigust on rikutud, esitab rikkumise toime pannud isikule enne kohtumenetluse algatamist hoiatuse ja annab talle võimaluse lahendada vaidlus tegevusest hoidumise kohustuse võtmisega, mis on tagatud kohase leppetrahviga.

[...]

(3)   Kui hoiatus on õigustatud […], võib esitada hoiatuse tegemisega seotud vajalike kulutuste hüvitamise nõude. [...]

[...]“

15.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et vastutus autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumise eest võib Saksa õiguse alusel tekkida nii otseselt (Täterhaftung) kui ka kaudselt (Störerhaftung).

16.

Saksamaa kohtud tõlgendavad autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse § 97 nii, et rikkumise korral võib tuvastada sellise isiku vastutuse, kes ei ole rikkumise toimepanija ega osavõtja, kuid aitab sellele mingil viisil tahtlikult või piisavalt kausaalselt kaasa (Störer).

17.

Bundesgerichtshof (kõrgeim föderaalkohus) otsustas 12. mai 2010. aasta kohtuotsuses Sommer unseres Lebens (I ZR 121/08), et eraõigusliku isiku, kellel on internetiühendusega Wi‑Fi‑võrk, võib kvalifitseerida Störer’iks, kui ta ei ole turvanud oma võrku salasõnaga ning kolmas isik saab seega autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi rikkuda. Selle kohtuotsuse kohaselt on niisugusel võrguhaldajal mõistlik võtta selliseid turvamismeetmeid nagu salasõna abil identifitseerimise süsteem.

18.

Põhikohtuasja hageja käitab ettevõtet, mille raames ta müüb ja annab üürile valgus‑ ja helitehnikat mitmesugusteks üritusteks.

19.

Talle kuulub internetiühendus, mida ta kasutab Wi‑Fi‑võrgu abil. Selle ühenduse kaudu pakuti 4. septembril 2010 ebaseaduslikult muusikateost allalaadimiseks.

20.

Sony Music on fonogrammitootja ja selle teose autoriõigused kuuluvad talle. Sony Music saatis 29. oktoobril 2010 T. Mc Faddenile oma autoriõiguste rikkumise tõttu hoiatuse.

21.

Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, väidab T. Mc Fadden selles küsimuses, et tal on oma ettevõtte raames Wi‑Fi‑võrk, millele on juurdepääs kõikidel kasutajatel ja kus ta ei vii läbi mingit kontrolli. Ta ei ole seda teadlikult kaitsnud salasõnaga, et üldsusel oleks juurdepääs internetile. T. Mc Fadden kinnitab, et tema ise ei ole väidetavat rikkumist toime pannud, kuid ta ei saa välistada, et selle pani toime mõni tema võrgu kasutaja.

22.

T. Mc Fadden esitas selle hoiatuse tulemusena eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, millega palutakse tuvastada nõuete esitamise õiguse puudumine (negative Feststellungsklage). Sony Music esitas vastuhagi, milles palutakse kohustada hagejat rikkumist lõpetama ja nõutakse kahjuhüvitist.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis 16. jaanuari 2014. aasta tagaseljaotsusega T. Mc Faddeni hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, tehes T. Mc Faddenile kui kõnesoleva rikkumise eest otseselt vastutavale isikule korralduse ning mõistis temalt välja kahjuhüvitise, hoiatuse tegemise kulud ja kohtukulud.

24.

T. Mc Fadden vaidlustas selle tagaseljaotsuse. Ta väitis eelkõige, et tema vastutus on välistatud Saksa õigusnormide kohaselt, millega on üle võetud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõige 1.

25.

Selle vaidlustamise menetluse raames palus Sony Music jätta tagaseljaotsus muutmata ning teise võimalusena teha korraldus ja mõista T. Mc Faddenilt välja kahjuhüvitis ja hoiatuse tegemise kulud seetõttu, et tal lasub kaudne vastutus (Störerhaftung).

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles etapis, et ta ei arva, et T. Mc Fadden oleks otseselt vastutav, kuid peab võimalikuks tuvastada tema kaudne vastutus (Störerhaftung) seetõttu, et tema Wi‑Fi‑võrk ei olnud turvatud.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kaldub kohaldama analoogia alusel Bundesgerichtshofi (kõrgeim tsiviil‑ ja kriminaalkohus) 12. mai 2010. aasta otsust Sommer unseres Lebens (I ZR 121/08), leides, et ehkki see kohtuotsus puudutab eraõiguslikke isikuid, käib see veelgi enam ettevõtja kohta, kes kasutab üldsusele avatud Wi-Fi‑võrku. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on sellise vastutuse tuvastamine siiski välistatud, kui põhikohtuasja faktilised asjaolud kuuluvad direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse – õigusnorm, mis on Saksa õigusesse üle võetud 26. veebruari 2007. aasta elektroonilise meedia seaduse, mida on muudetud 31. märtsi 2010. aasta seadusega, § 8 lõikega 1.

28.

Selles olukorras otsustas Landgericht München I (Müncheni I esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Eelotsusetaotlus, mis kandis 18. septembri 2014. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 3. novembril 2014. Põhikohtuasja pooled, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikke seisukohti.

30.

Põhikohtuasja pooled ja komisjon osalesid ka kohtuistungil, mis toimus 9. detsembril 2015.

31.

Eelotsuse küsimused võib rühmitada kahe probleemi põhjal, mis on nendega tõstatatud.

32.

Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese kuni kolmanda küsimusega teada, kas niisugune ettevõtja nagu põhikohtuasjas, kellel on oma tegevuse raames avalik ja tasuta Wi‑Fi‑võrk, kuulub direktiivi 2000/31 artikli 12 kohaldamisalasse.

33.

Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhuks, kui direktiivi 2000/31 artikkel 12 on kohaldatav, oma neljanda kuni üheksanda küsimusega Euroopa Kohtul tõlgendada selles artiklis ette nähtud vahendusteenuse osutaja vastutuse piirangut.

34.

Oma kolme esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ettevõtjat, kellel on oma tegevuse raames avalik ja tasuta Wi‑Fi‑võrk, tuleb pidada teenuseosutajaks, kes osutab teenust, milleks on juurdepääsu pakkumine sidevõrgule direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 tähenduses.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab selle kohta kaks küsimust, esiteks küsimuse, kas see teenus on majanduslikku laadi, ja teiseks küsimuse, kas Wi‑Fi‑võrgu omanik võib lihtsalt anda selle võrgu üldsuse kasutusse, olemata potentsiaalsete kasutajate suhtes sõnaselgelt teenuseosutaja.

36.

Mis puudutab mõistet „teenus“, siis direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis a on viidatud direktiivi 98/34 ( 10 ) artikli 1 lõikele 2, milles on nimetatud „infoühiskonna iga teenust ehk kõiki vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavaid teenuseid“.

37.

Tingimus, mille kohaselt osutatakse asjaomast teenust „tavaliselt tasu eest“, on võetud üle ELTL artiklist 57 ja peegeldab väljakujunenud kohtupraktikas esitatavat kaalutlust, et EL toimimise lepingu siseturgu käsitlevad sätted hõlmavad ainult majanduslikku laadi teenuseid. ( 11 )

38.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõisteid „majandustegevus” ja „teenuste osutamine” siseturu kontekstis tõlgendada laialt. ( 12 )

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas kõnesolev teenus on majanduslikku laadi, ning ta märgib samas, et tema meelest on juurdepääsu andmine internetile – isegi kui seda tehakse tasuta – majandustegevus, sest niisuguse juurdepääsu pakkumine on tavaliselt tasu eest osutatav teenus.

40.

Märgin – nagu kinnitasid ka eelotsusetaotluse osutanud kohus ning peale Sony Musicu enamik pooli ja asjast huvitatud isikuid –, et juurdepääsu andmine internetile on tavaliselt majandustegevus. See käib ka niisuguse juurdepääsu andmise kohta Wi-Fi võrgu abil.

41.

Minu arvates osutab ettevõtja siis, kui ta pakub oma tegevuse raames üldsusele niisugust juurdepääsu – isegi kui ta teeb seda tasuta – majanduslikku laadi teenust, kuigi ta pakub seda juurdepääsu täiendavalt oma põhitegevusalale.

42.

Ainuüksi asjaolu, et seoses teise majandustegevusega on ettevõtjal üldsusele avatud Wi‑Fi‑võrk, asetub paratamatult majanduslikku konteksti.

43.

Internetiühendus võib kujutada endast turundusmeetodit, mis võimaldab kliente ligi meelitada ja püsikliendiks muuta. Kuna see aitab kaasa põhitegevusalaga tegelemisele, ei ole tähtsust asjaolul, et teenuse saajad ei maksa teenuseosutajale otseselt tasu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei eelda ELTL artiklis 57 osundatud majandusliku tasu tingimus, et teenuse eest maksavad otse teenusesaajad. ( 13 )

44.

Sony Musicu argument, millega ta vaidlustab seisukohta, et tegemist on teenusega, mida „tavaliselt” osutatakse tasu eest, ei veena mind.

45.

Internetiühendust pakub sageli hotell või baar tasuta. See asjaolu ei välista siiski sugugi seda, et kõnesolevat teenust võidakse osutada majandusliku tasu eest, mis sisaldub teiste teenuste hinnas.

46.

Ma ei mõista aga, miks peaks internetiühenduse pakkumist seoses teiste majandustegevustega tajuma teistmoodi.

47.

Käsitletaval juhul märgib T. Mc Fadden, et kasutas seda Wi‑Fi‑võrku esialgu nimetuse „mcfadden.de” all, et juhtida naabruses asuvate kaupluste ja möödakäijate tähelepanu oma valgus‑ ja helitehnika ettevõttele ning kutsuda neid üles külastama tema kauplust või veebisaiti.

48.

Minu arvates toimub internetiühenduse pakkumine niisugustel asjaoludel majanduslikus kontekstis, isegi kui seda pakutakse tasuta.

49.

Lisaks tuleb märkida, et kuigi eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise paiku muutis T. Mc Fadden tõenäoliselt oma Wi‑Fi‑võrgu nimetuse nimetuseks „Freiheitstattangst.de” („vabadus, mitte hirm”), et avaldada toetust võitlusele riigipoolse interneti valvamise vastu, ei mõjuta ainuüksi see asjaolu selle tegevuse kvalifikatsiooni „majandustegevuseks“. Wi‑Fi‑võrgu nimetuse muutmine ei tundu mulle olevat määrava tähtsusega, sest tegemist on igal juhul võrguga, mida kasutatakse T. Mc Faddeni ettevõttes.

50.

Võttes lisaks arvesse asjaolu, et T. Mc Faddenil oli üldsusele avatud Wi‑Fi‑võrk seoses tema käitatava ettevõttega, ei ole vaja analüüsida, kas direktiivi 2000/31 kohaldamisala võib hõlmata niisugust võrgu kasutamise tegevust ka siis, kui puudub igasugune muu majanduslik kontekst. ( 14 )

51.

Mõiste „infoühiskonna teenus“ hõlmab direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 kohaselt majandustegevust, mis seisneb sidevõrgule juurdepääsu pakkumises, mille hulka kuulub ka internetiühendusega avaliku Wi‑Fi‑võrgu omamine. ( 15 )

52.

Minu arvates eeldab termin „pakkuma“ ainult seda, et asjaomane tegevus võimaldab üldsusel võrku pääseda, toimudes samal ajal majanduslikus kontekstis.

53.

Teatava tegevuse „teenuseks“ kvalifitseerimine on nimelt objektiivne toiming. Seega ei ole minu meelest vaja, et asjaomane isik oleks üldsuse suhtes teenuseosutaja või et ta edendaks oma tegevust sõnaselgelt potentsiaalsete klientide silmis.

54.

Ka tuleb vahendusteenuse osutamist direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 käsitleva kohtupraktika kohaselt mõista laias tähenduses ja see ei eelda, et peab olema olemas lepinguline seos teenuseosutaja ja kasutajate vahel. ( 16 ) Märgin, et lepinguliste suhete olemasolu küsimus tuleb lahendada üksnes siseriiklikust õigusest lähtudes.

55.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seitsmendast eelotsuse küsimusest ilmneb siiski, et tal on selles viimases küsimuses kahtlusi seetõttu, et direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis b, milles on määratletud mõiste „teenuseosutaja“ (Diensteanbieter), on saksakeelses versioonis osundatud isikule, kes „osutab“ (anbietet) teenust, kasutades sõna, mida võib mõista nii, et see eeldab oma teenuse aktiivset edendamist klientide silmis.

56.

Mulle näib aga, et peale selle, et termini „[teenust] osutama“ niisugust tõlgendust ei toeta teised keeleversioonid, ( 17 ) ei õigusta seda ELTL artiklit 56 käsitlev kohtupraktika, mis põhineb mõiste „teenus“ laial tõlgendusel ja milles ei ole sedastatud niisugust aktiivse edendamise tingimust. ( 18 )

57.

Eelneva põhjal arvan, et direktiivi 2000/31 artikli 2 punkte a ja b ning artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et neid kohaldatakse isiku suhtes, kellel on oma põhitegevust täiendavalt internetiühendusega Wi‑Fi‑võrk, mis on üldsusele avatud ja tasuta.

58.

Tahaksin esitada neljanda kuni üheksanda küsimusega tõstatatud üsna keerukad probleemid lihtsustatult.

59.

Neljas ja viies küsimus – mida ma soovitan analüüsida koos – puudutavad pelga edastamise teenuseid osutava teenuseosutaja vastutuse piire niisugusena, nagu need tulenevad direktiivi 2000/31 artikli 12 lõigetest 1 ja 3.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib eelkõige küsimus, kas juhul, kui kolmas isik on pannud toime autoriõiguse rikkumise, võib vahendusteenuse osutaja vastu esitatud tegevusest hoidumise nõude, kahjuhüvitise nõude ning kohtumenetluse väliste ja kohtukulude tema kanda jätmise nõude küsimuses teha otsuse tema kahjuks. See kohus soovib ka teada, kas siseriiklik kohus võib kohustada vahendusteenuse osutajat hoiduma tegevusest, mis võimaldab kolmandatel isikutel niisuguse rikkumise toime panna.

61.

Juhuks, kui ükski tegelik nõue vahendusteenuse osutaja vastu ei ole mõeldav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 2000/31 artikli 12 ulatust võib piirata sama direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimuse kohaldamisega analoogia alusel (kuues küsimus), või teiste tingimustega, mida ei ole õigusnormides sätestatud (seitsmes ja kaheksas küsimus).

62.

Üheksas küsimus puudutab aga selle korralduse piire, mille võib vahendusteenuse osutajale teha. Et anda sellele küsimusele vastus, millest on kasu, tuleb lähtuda mitte ainult direktiivi 2000/31 artiklitest 12 ja 15, vaid ka intellektuaalomandi kaitse valdkonnas vastu võetud direktiivide 2001/29 ja 2004/48 korraldusi käsitlevatest sätetest ning arvesse võtta põhiõigusi, millel kõikide nende sätetega loodud tasakaal rajaneb.

63.

Direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikega 1 on pelga edastamise teenuse osutaja vastutust edastatud teabe tõttu kolmanda isiku algatusel toimunud ebaseadusliku tegevuse korral piiratud.

64.

Nagu ilmneb selle õigusakti ettevalmistavatest materjalidest, hõlmab kõnesolev piirang horisontaalselt igat liiki vastutust igat liiki ebaseadusliku tegevuse eest. Tegemist on seega nii kriminaal‑, haldus‑ kui ka tsiviilvastutuse ning nii otsese kui ka teisese vastutusega kolmandate isikute toime pandud tegude eest. ( 19 )

65.

Vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 punktidele a‐c kohaldatakse seda piirangut kõikidel juhtudel peale nende, mil on kumulatiivselt täidetud kolm tingimust, see tähendab pelga edastamise teenuseid osutav teenuseosutaja ei algata edastust, ei vali edastuse saajat ning ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet.

66.

Direktiivi 2000/31 põhjenduse 42 järgi hõlmavad vastutuse erandid niisiis ainult neid juhtumeid, mil tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, ning teenuseosutajal ei ole seega edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle.

67.

Küsimused, mille eelotsusetaotluse edastanud kohus on esitanud, põhinevad eeldusel, et käsitletaval juhul on need tingimused täidetud.

68.

Märgin, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõigete 1 ja 3 tõlgendamisest koostoimes ilmneb, et kõnesolevate sätetega on vahendusteenuse osutaja vastutust edastatava teabe tõttu piiratud, kuid need sätted ei kaitse kohtu korralduste eest.

69.

Ka ei piira vahendusteenuste osutajate vastutuse piirangud direktiivi 2000/31 põhjenduse 45 kohaselt võimalust teha korraldusi rikkumine lõpetada, eelkõige kohtu‑ või haldusotsuste vormis, milles nõutakse, et igasugune rikkumine lõpetataks või see hoitaks ära.

70.

Direktiivi 2000/31 artiklis 12 – kui seda tõlgendada tervikuna – on seega tehtud vahet vastutuse tuvastamise ja korralduse tegemise nõuete vahel – vahe, mida tuleb selles artiklis ette nähtud vastutuse piiride väljaselgitamisel arvesse võtta.

71.

Käsitletaval juhul tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas vahendusteenuse osutaja kaudse vastutuse (Störerhaftung) alusel võib otsuse tema kahjuks teha järgmiste nõuete korral:

72.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise arvab, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 kohaselt ei saa T. Mc Faddenit pidada Sony Musicu ees kõikide nende nõuetega seoses vastutavaks, sest ta ei vastuta teabe eest, mida edastasid kolmandad isikud. Selles küsimuses analüüsin kõigepealt, kas on võimalik temalt välja mõista mingeid rahasummasid, käsitletaval juhul kahjuhüvitist, kohtumenetluse väliseid kulusid ja kohtukulusid, ning seejärel, kas on võimalik teha korraldus, mille täitmata jätmisega kaasneb trahv.

73.

Meenutan, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikega 1 on vahendusteenuse osutaja tsiviilvastutust piiratud, välistades kõik kahju hüvitamise nõuded, mis põhinevad ükskõik mis liiki tsiviilvastutusel. ( 20 )

74.

Minu arvates hõlmab see piirang mitte ainult hüvitisenõuet, vaid ka kõiki teisi rahalisi nõudeid, mis eeldavad, et autoriõiguse rikkumise korral tuvastatakse vastutus edastatud teabe tõttu, näiteks nõuded hüvitada kohtumenetluse välised kulud või kohtukulud.

75.

Selles küsimuses ei ole ma veendunud, et Sony Musicu argument, et õiglane on jätta rikkumisest tingitud kulud „selle kanda, kes rikkumise toime pani,“ on õige.

76.

Direktiivi 2000/31 artikli 12 kohaselt ei saa pelga edastamise teenuseid osutavat teenuseosutajat pidada toimepandud autoriõiguse rikkumise korral edastatud teabe tõttu vastutavaks. Seega ei saa temalt välja mõista ei kohtumenetluse väliseid kulusid ega kohtukulusid, mis tekkisid kohtumenetluses, milles arutati rikkumist, mida ei saa pidada tema süüks.

77.

Märgin ka, et niisuguse rikkumisega seotud kohtumenetluse väliste kulude ja kohtukulude väljamõistmine võib kahjustada eesmärki, mida direktiivi 2000/31 artikliga 12 taotletakse ja milleks on mitte piirata asjaomase tegevusega tegelemist põhjendamatult. Hoiatuse tegemise kulude ja kohtukulude väljamõistmine võib avaldada sama karistavat mõju nagu kahjuhüvitise väljamõistmine ning võib samuti pidurdada asjaomaste vahendusteenuste arengut.

78.

Direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 3 on küll kohtule või haldusasutusele ette nähtud võimalus määrata vahendusteenuse osutajale toimepandud rikkumise tulemusena teatavad kohustused, eelkõige korraldusega.

79.

Võttes aga arvesse selle direktiivi artikli 12 lõiget 1, ei saa kohtu‑ või haldusotsus, millega teenuseosutajale määratakse teatavad kohustused, põhineda viimase tuvastatud vastutusel. Vahendusteenuse osutajat ei saa pidada vastutavaks selle eest, et ta ei hoidnud võimalikku rikkumist ära omal algatusel või et ta rikkus heaperemehelikkuse kohutust. Tema vastutust ei saa kohaldada enne, kui talle on määratud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 3 osundatud konkreetne kohustus.

80.

Käsitletaval juhul on see, kui vahendusteenuse osutajalt mõistetakse edastatud andmete tõttu välja mitte ainult kolmanda isiku poolt toime pandud autoriõiguse rikkumisega seotud kahjuhüvitis, vaid ka hoiatuse tegemise kulud ja kohtukulud, minu arvates seega direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikega 1 vastuolus.

81.

Liikmesriikide kohustus näha ette vahendusteenuse osutajale tehtav korraldus ilmneb direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikest 3 ning peaaegu samasugusest õigusnormist, mis on sätestatud direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandas lauses.

82.

Võimalus teha korraldus internetiühenduse pakkujast vahendajatele, kelle teenuseid kolmas isik kasutab autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumiseks, ilmneb ka neid kahte direktiivi käsitlevast kohtupraktikast. ( 21 )

83.

Direktiiv 2001/29 ei piira selle põhjenduse 16 kohaselt direktiivi 2000/31 kohaldamist. Direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 3 järgi ei kahjusta vahendusteenuse osutaja vastutuse piiramine jällegi võimalust esitada rikkumise lõpetamise nõudeid, millega vahendajat kohustatakse rikkumist lõpetama või seda ära hoidma. ( 22 )

84.

Sellest järeldub, et korralduse tegemine pelga edastamise teenuste osutajale ei ole direktiivi 2000/31 artikli 12 lõiketega 1 ja 3 vastuolus.

85.

Lisaks määratakse niisuguste korralduste tegemise tingimused ja kord kindlaks siseriikliku õigusega. ( 23 )

86.

Meenutan siiski, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 kohaselt ei saa korralduse tegemine tähendada seda, et on tuvastatud vahendusteenuse osutaja ükskõik missuguses vormis tsiviilvastutus toime pandud autoriõiguse rikkumise eest edastatud andmete tõttu.

87.

Ka visandab selle direktiivi artikkel 12, tõlgendatuna koostoimes liidu õiguse teiste asjakohaste sätetega, nende korralduste mõningad piirjooned, mida ma käsitlen üheksanda eelotsuse küsimuse analüüsi raames.

88.

Et anda esitatud küsimustele vastus, millest oleks kasu, tuleb veel kindlaks teha, kas direktiivi 2000/31 artikkel 12 piirab vahendusteenuse osutaja vastutust korralduse rikkumise eest, mis puudutab karistuse määramist.

89.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasjas taotletava kohtu korralduse täitmata jätmise korral tuleb tasuda trahvi, mis võib olla kuni 250000 eurot ja mis on muudetav vangistuseks. Rikkumise lõpetamise korralduse eiramisel võib isiku süüdi mõista.

90.

Selles küsimuses arvan, et ehkki direktiivi 2000/31 artikli 12 lõige 1 välistab vahendusteenuse osutaja igasuguse süüdimõistmise edastatud teabe tõttu seoses toime pandud autoriõiguse rikkumisega, ei piira see õigusnorm siiski tema vastutust seoses selle rikkumisega tehtud korralduse rikkumise eest.

91.

Et tegemist on rikkumise lõpetamise nõude kõrvalnõudega, mille eesmärk on ainult tagada korralduse tõhusus, kohaldatakse selle suhtes direktiivi 2000/31 artikli 12 lõiget 3, mille alusel on kohtul õigus kohustada vahendusteenuse osutajat rikkumist lõpetama või seda ära hoidma.

92.

Eelneva põhjal leian, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõigetega 1 ja 3 on vastuolus, kui ükskõik missuguses nõudes, mis eeldab pelga edastamise teenuse osutaja tsiviilvastutuse tuvastamist, tehakse otsus viimase kahjuks. Selle artikliga on niisiis vastuolus, kui vahendusteenuse osutajalt mõistetakse edastatud teabe tõttu välja mitte üksnes kahjuhüvitis, vaid ka kolmanda isiku poolt toime pandud autoriõiguse rikkumisega seotud hoiatuse tegemise kulud ja kohtukulud. Sama artikliga ei ole vastuolus, kui tehakse korraldus, mille täitmata jätmise korral tuleb tasuda trahvi.

93.

Märgin, et oma kuuendas, seitsmendas ja kaheksandas küsimuses näib eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtuvat eeldusest, et direktiivi 2000/31 artikkel 12 välistab igasuguse nõude esitamise vahendusteenuse osutaja vastu. Tal tekib seega küsimus, kas niisugune olukord on kooskõlas direktiivi 2000/31 põhjenduses 41 ette nähtud õiglase tasakaaluga, mis peab valitsema erinevate mängusolevate huvide vahel.

94.

Tundub ka, et seepärast küsibki eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2000/31 artikli 12 ulatust saab piirata, kohaldades analoogia alusel direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktis b nimetatud tingimust (kuues küsimus) või lisades mõne muu tingimuse, mida ei ole selles direktiivis ette nähtud (seitsmes ja kaheksas küsimus).

95.

Minul tekib küsimus, kas need eelotsuse küsimused on asjakohased ka siis, kui Euroopa Kohus peaks otsustama – nagu ma soovitan –, et direktiivi 2000/31 artikkel 12 võimaldab põhimõtteliselt vahendusteenuse osutaja suhtes korralduse teha.

96.

Igal juhul arvan, et nendele küsimusele, mis käsitlevad võimalust piirata direktiivi 2000/31 artikli 12 kohaldamist teatavate lisatingimustega, tuleb kohe vastata eitavalt.

97.

Direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 punktidega a‐c on kehtestatud mõned kumulatiivsed tingimused – mille loetelu on ammendav –, millest pelga edastamise teenuste osutaja vastutuse piiramine sõltub. ( 24 ) Mulle näib, et selle selge sõnastus välistab veel muude tingimuste lisamise, millest selle lõike kohaldamine võiks sõltuda.

98.

Kuuenda küsimuse kohta, mis käsitleb võimalust kohaldada analoogia alusel direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktis b nimetatud tingimust, märgin, et selles õigusnormis on nähtud ette, et teabe talletamise (hosting) teenuse osutaja ei vastuta talletatava teabe eest tingimusel, et ebaseaduslikust tegevusest teadlikuks saades kõrvaldab teenuseosutaja kiiresti teabe või tõkestab juurdepääsu sellele.

99.

Selles küsimuses meenutan, et direktiivi 2000/31 artiklid 12‐14 puudutavad kolme eraldi tegevuste kategooriat ja nendega on teenuseosutaja vastutuse piiramise suhtes kehtestatud erinevaid tingimusi, võttes arvesse iga asjaomase tegevuse laadi. Et analoogia alusel kohaldamine toob kaasa selle, et nende tegevustega ‐ mida seadusandja selgelt eristab ‐ seotud vastutuse tuvastamise tingimused samastatakse, on niisugune kohaldamine vastuolus viidatud artiklite ülesehitusega.

100.

Põhikohtuasjas on see nii seda enam, et direktiivi 2000/31 artiklis 12 nimetatud pelk edastamine, mille puhul ainult edastatakse teavet, eristub – nagu komisjon märgib – oma laadilt sama direktiivi artiklis 14 nimetatud tegevusest, milleks on teenusesaaja antud teabe talletamine. See viimane tegevus eeldab teatavat teabe talletamisse kaasatuse taset ja seega teatavat kontrollitaset, mis seletab direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktis b osundatud juhtumit, mil ei ole välistatud, et talletamisteenuse osutaja saab teada asjaoludest, mis näitavad õigusvastast tegevust, ning et ta peab seejuures tegutsema omal algatusel.

101.

Seitsmenda ja kaheksanda küsimusega tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kas direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 1 osundatud tingimusi ning sama direktiivi artikli 2 punktides a, b ja d toodud määratlustest tulenevaid tingimusi võib täiendada teiste tingimustega, mis ei ole sätestatud õigusnormides.

102.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et üks lisatingimus võib olla näiteks nõue, et põhimajandustegevuse ja selle tegevuse raames tasuta internetiühenduse pakkumise peab valitsema tihe seos.

103.

Meenutan, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 sõnastusest ilmneb, et selle kohaldamise kolm tingimust ongi ainsad tingimused, mille võib kehtestada. Et käesolev ettepanek käsitleb mõistete „teenus“ ja „majandustegevus“ tõlgendamist, viitan ma kolme esimese küsimuse analüüsile, mille ma esitasin. ( 25 )

104.

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes arvan, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1 punktides a‐c nimetatud tingimused on ainsad tingimused, mille võib kehtestada, ning need ei võimalda kohaldada analoogia alusel sama direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis b nimetatud tingimust ega teisi lisatingimusi.

105.

Üheksanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas võttes arvesse direktiivi 2000/31 artikli 12 kohaldamisega seotud muid õigusnorme, on selle artikliga vastuolus kohtu korraldus vahendusteenuse osutajale hoiduda tulevikus sellest, et ta võimaldab kolmandatel isikutel rikkuda kaitstud teose autoriõigust oma internetiühenduse abil, kui see korraldus jätab teenuseosutajale võimaluse valida tehnilised meetmed, mis ta võtab (üheksanda küsimuse punkt a). Tal tekib ka küsimus, kas niisugune korraldus on kooskõlas asjaomase õigusnormiga, kui algusest peale on selge, et teenusesaaja saab kohtu hoidumiskorraldust praktikas järgida ainult nii, et sulgeb internetiühenduse, turvab selle salasõna abil või tutvub kõikide selle ühenduse kaudu toimuvate edastustega (üheksanda küsimuse punkt b).

106.

Nagu ilmneb neljanda ja viienda küsimuse minupoolsest analüüsist, ei ole pelga edastamise teenuse osutajale niisuguste korralduste tegemine, nagu on osundatud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 1 ja direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandas lauses, direktiivi 2000/31 artikliga 12 põhimõtteliselt vastuolus.

107.

Siseriiklik kohus peab niisugust meedet võttes siiski arvestama nendest õigusnormidest tulenevaid piiranguid.

108.

Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 ja direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause alusel võetavad meetmed peavad viimati nimetatud direktiivi artikli 3 kohaselt olema õiglased, ei tohi olla asjatult keerulised või kulukad ega sisaldada põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi. Lisaks peavad need olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid tuleb rakendada viisil, mis võimaldab vältida seadusliku kaubanduse tõkestamist ja pakkuda kaitset nende kuritarvitamise vastu. ( 26 ) Lisaks on kohtu korralduse tegemisel vaja saavutada tasakaal asjaomaste poolte huvide vahel. ( 27 )

109.

Tuleb ka märkida, et kuna direktiivi 2001/29 kohaldamine ei tohi piirata direktiivi 2000/31 kohaldamist, peab siseriiklik kohus pelga edastamise teenuse osutajale korraldust tehes arvesse võtma sellest viimasest direktiivist tulenevaid piiranguid. ( 28 )

110.

Selles küsimuses ilmneb direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikest 3 ja artikli 15 lõikest 1, et sellele teenuseosutajale rikkumise lõpetamise nõude raames määratud kohustuste eesmärk on lõpetada konkreetne rikkumine või hoida see ära ning need kohustused ei saa hõlmata üldist jälgimiskohustust.

111.

Nende õigusnormide kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka liidu õiguses sätestatud põhimõtteid ja kaitstud põhiõigusi, eelkõige sõna‑ ja teabevabadust ning ettevõtlusvabadust, mis on sätestatud vastavalt harta artiklites 11 ja 16. ( 29 )

112.

Et neid põhiõigusi on piiratud selleks, et viia ellu harta artikli 17 lõikes 2 sätestatud õigus intellektuaalomandi kaitsele, tuleb nende piirangute hindamisel püüda saavutada õiglane tasakaal kaalulolevate põhiõiguste vahel. ( 30 )

113.

Vahendid, mis võimaldavad selle tasakaalu saavutada, on esiteks sätestatud direktiivides 2001/29 ja 2000/31 endas, sest nendes direktiivides on nähtud ette vahendaja suhtes võetavate meetmete teatavad piirid. Teiseks peavad need vahendid tulenema siseriikliku õiguse kohaldamisest, ( 31 ) võttes eelkõige arvesse asjaolu, et see õigus määrabki ära rikkumise lõpetamise nõuete esitamise konkreetse korra.

114.

Sellega seoses peavad liikmesriikide ametiasutused ja kohtud mitte ainult tõlgendama oma siseriiklikku õigust kooskõlas direktiiviga, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugineks direktiivide sellisele tõlgendusele, mis läheb vastuollu kohaldatavate põhiõigustega. ( 32 )

115.

Võttes arvesse neid kaalutlusi on siseriiklik kohus vahendusteenuse osutajale korraldust tehes kohustatud tagama, et:

116.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, ega direktiivi 2000/31 artikliga 12 ei ole vastuolus korraldus, mis sisaldab üldiselt sõnastatud keeldu, mis jätab adressaadile õiguse valida, missugused konkreetsed meetmed ta võtab.

117.

Näiteks põhikohtuasjas käsitletav meede seisneb selles, et vahendusteenuse osutajat kohustatakse tulevikus hoidumast sellest, et ta võimaldab kolmandatel isikutel teha konkreetse internetiühenduse teel teatava kaitstud toote failijagamisprogrammide kaudu allalaadimise eesmärgil kättesaadavaks. Ei ole otsustatud, missugused tehnilised meetmed tuleb võtta.

118.

Märgin, et üldiselt sõnastatud keeld, mille puhul ei ole ette kirjutatud konkreetseid meetmeid, kujutab endast adressaadile potentsiaalselt märkimisväärset õigusliku ebakindluse allikat. Adressaadi võimalus tõendada menetluses, milles arutatakse korralduse väidetavat rikkumist, et ta võttis kõik mõistlikud meetmed, ei saa seda ebakindlust täielikult korvata.

119.

Lisaks tuleb märkida, et kuna sobivate meetmete valimiseks tuleb püüda leida õiglane tasakaal erinevate põhiõiguste vahel, peab selle ülesande enda peale võtma kohus ja seda ei saa täielikult jätta korralduse adressaadi hooleks. ( 33 )

120.

Euroopa Kohus on juba küll otsustanud, et internetiühenduse pakkujale tehtud korraldus, millega selle adressaadile jäetakse võimalus määrata ise kindlaks konkreetsed võetavad meetmed, on põhimõtteliselt liidu õigusega kooskõlas. ( 34 )

121.

See lahendus põhineb eelkõige põhjendusel, mille kohaselt on üldiselt sõnastatud korraldusel see eelis, et see võimaldab adressaadil valida meetmed, mis vastavad kõige paremini tema ressurssidele ja võimetele ning mis on kooskõlas tema muude seadusjärgsete kohustustega. ( 35 )

122.

Mulle näib, et see arutluskäik ei ole siiski ülekantav juhtumile, mil arutuse all on – nagu põhikohtuasjas – sobivate võtta tulevate meetmete olemasolu ise.

123.

Võimalus valida kõige sobivamad meetmed võib teatavates olukordades olla korralduse adressaadi huviga kooskõlas, kuid nii ei ole see siis, kui see valik kujutab endast õigusliku ebakindluse allikat. Kui niisugustel asjaoludel jäetakse see ainuüksi adressaadi otsustada, missugused meetmed on sobivad, seab see ohtu tasakaalu asjaomaste õiguste ja huvide vahel.

124.

Ma arvan seega, et ehkki korraldus, millega konkreetsete võetavate meetmete valik jäetakse selle korralduse adressaadi hooleks, ei ole põhimõtteliselt direktiivi artikli 12 lõikega 3 ja direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 vastuolus, peab siseriiklik kohus, kellele esitatakse korralduse tegemise nõue, siiski veenduma, et sobivad meetmed, mis on liidu õigusest tulenevate piirangutega kooskõlas, on olemas.

125.

Seejärel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas neid kolme meedet, mida on nimetatud üheksanda küsimuse b‑osas, see tähendab internetiühenduse sulgemist, selle turvamist salasõnaga või kõikide selle ühenduse kaudu toimuvate edastuste jälgimist võib pidada meetmeteks, mis on direktiiviga 2000/31 kooskõlas.

126.

Selles küsimuses tuleb märkida, et kuigi direktiividest 2001/29 ja 2000/31 tulenevate piirangute kohaldamine ning põhiõiguste vahelise õiglase tasakaalu tagamine on konkreetsel juhul siseriikliku kohtu ülesanne, võib Euroopa Kohus siiski anda kasulikke juhiseid.

127.

Näiteks kohtuotsuses Scarlet Extended ( 36 ) otsustas Euroopa Kohus, et võttes arvesse kohaldatavaid põhiõigusi, ei ole direktiivide 2001/29 ja 2000/31 asjakohaste sätetega vastuolus internetiühenduse pakkujale tehtud korraldus luua filtreerimissüsteem, mida kohaldatakse kogu elektroonilise side, kõikide tema klientide suhtes ning seda ennetavalt, ainult tema kuludega ja ilma ajalise piiranguta.

128.

Kohtuotsuses SABAM ( 37 ) otsustas Euroopa Kohus, et nende liidu õigusnormidega on vastuolus samalaadne korraldus, mis tehti veebimajutusteenuste osutajale.

129.

Kohtuotsuses UPC Telekabel Wien ( 38 ) leidis Euroopa Kohus, et nende õigusnormidega ei ole teatavatel tingimustel vastuolus meede, millega internetiteenuse pakkujat kohustatakse blokeerima kasutajate juurdepääs ühele konkreetsele veebisaidile.

130.

Arvan, et käsitletaval juhul tuleb kohe tunnistada, et esimene ja kolmas meede, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab, on liidu õigusega vastuolus.

131.

Meede, millega kohustatakse sulgema internetiühendus, on nimelt ilmselges vastuolus nõudega, mille kohaselt peab põhiõiguste vahel valitsema õiglane tasakaal, sest see kahjustab selle isiku ettevõtlusvabaduse põhisisu, kes tegeleb – ehkki ainult täiendavalt – majandustegevusega, mis seisneb internetiühenduse pakkumises. ( 39 ) Niisugune meede oleks muide vastuolus direktiivi 2004/48 artikliga 3, mille järgi peab korralduse tegev kohus tagama, et võetavad meetmed ei loo tõkkeid seaduslikule kaubandusele. ( 40 )

132.

Mis puudutab meedet, millega internetiühenduse omanikku kohustatakse tutvuma kõikide selle ühenduse kaudu toimuvate edastustega, siis see on ilmselges vastuolus direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikes 1 osundatud üldise jälgimiskohustuse keeluga. Et asjaomane meede kujutaks endast jälgimiskohustust „erijuhul“, ( 41 ) mis on selle õigusnormi kohaselt vastuvõetav, peab see olema jälgimise eseme ja kestuse poolest piiratud, nagu see ei ole meetmega, mis seisneb kõikide võrgu kaudu toimuvate edastustega tutvumises. ( 42 )

133.

Praegune arutelu on seega keskendatud teisele juhtumile, see tähendab küsimusele, kas isikut, kellel on avalik Wi‑Fi‑võrk, võib korraldusega kohustada oma võrguühendust turvama.

134.

See küsimus ühtib mitmes liikmesriigis praegu toimuva aruteluga, kas Wi‑Fi‑võrgu turvamise kohustus on intellektuaalomandi kaitse eesmärgi seisukohast sobiv. ( 43 ) See arutelu puudutab eelkõige isikuid, kes on sõlminud internetiühenduse saamiseks liitumislepingu ja annavad selle ühenduse kolmandate isikute käsutusse, pakkudes üldsusele oma Wi‑Fi‑võrgu kaudu internetiühendust.

135.

Tegemist on muide aspektiga, mille üle vaieldakse Saksamaal pooleliolevas õigusloomeprotsessis, mis on algatatud valitsuse „Digital Agenda“ raames, ( 44 ) mille eesmärk on saada selgust avalike Wi‑Fi‑võrkude pakkujate vastutuse küsimuses, et muuta see tegevusala atraktiivsemaks. ( 45 )

136.

Ehkki see arutelu keerleb ümber kaudse vastutuse (Störerhaftung) kontseptsiooni Saksa õiguses, võivad tõstatatud küsimused olla laiemad, sest mõne teise liikmesriigi siseriiklik õigus sisaldab ka vahendeid, mis võimaldavad kohaldada internetiühenduse omaniku vastutust seetõttu, et ta jättis võtmata sobivad turvamismeetmed, mis takistaksid kolmandatel isikutel rikkumisi toime panemast. ( 46 )

137.

Märgin, et niisuguse võrguühenduse turvamise kohustus võib kutsuda esile mitu õiguslikku laadi vastuväidet.

138.

Esiteks võib turvamiskohustuse kehtestamine seada ohtu nende ettevõtjate ärimudeli, kes pakuvad internetiühendust täiendavalt oma muudele teenustele.

139.

Esiteks ei oleks mõned nendest ettevõtjatest selle täiendava teenuse pakkumisest enam huvitatud, kui see tooks kaasa õigusaktidest tulenevaid investeeringuid ja piiranguid, mis on seotud võrgu turvamise ja kasutajate haldamisega. Teiseks loobuksid mõned selle teenuse saajad – näiteks kiirtoidukoha või poe kliendid – selle kasutamisest, kui kasutamiseks oleks tarvis ennast kogu aeg identifitseerida ja sisestada salasõna.

140.

Teiseks märgin, et Wi‑Fi‑võrgu turvamise kohustuse kehtestamine eeldab isikute puhul, kes käitavad võrku selleks, et pakkuda oma klientidele ja üldsusele internetiühendust, et nad identifitseerivad kasutajad ja säilitavad nende andmeid.

141.

Sony Music märgib selle kohta oma kirjalikes seisukohtades, et selleks, et rikkumise saaks süüks panna „registreeritud kasutajale“, peaks Wi‑Fi‑võrgu omanik talletama IP‑aadressid ja välispordid, mille kaudu registreeritud kasutaja internetiühendusi lõi. Wi‑Fi‑võrgu kasutaja identifitseerimine vastaks peamiselt IP‑aadresside andmisele juurdepääsu pakkuja poolt. Isik, kellel on Wi‑Fi‑võrk, saaks näiteks kasutada arvutisüsteemi, mis võimaldaks kasutajaid registreerida ja identifitseerida, mis Sony Musicu sõnul ei ole väga kulukas.

142.

Märgin, et kasutajate registreerimise ja isikuandmete säilitamise kohustused on iseloomulikud õigusnormidele, mis käsitlevad telekommunikatsiooniettevõtjate ja teiste internetiühenduse pakkujate tegevust. Niisuguste halduslike piirangute kehtestamine näib mulle seevastu selgelt ebaproportsionaalne, kui tegemist on isikutega, kes pakuvad oma klientidele või potentsiaalsetele klientidele Wi‑Fi‑võrgu abil internetiühendust täiendavalt oma põhitegevusele.

143.

Kolmandaks tuleb märkida, et ehkki Wi‑Fi‑võrgu turvamise kohustus konkreetse korralduse raames ei ole iseenesest samaväärne üldise kohustusega jälgida teavet või püüda avastada tegusid või asjaolusid, mis annavad tunnistust direktiivi 2000/31 artikliga 15 keelatud ebaseaduslikust tegevusest, võib kasutajate identifitseerimise ja registreerimise kohustuse üleüldiseks muutmine ikkagi viia vahendusteenuste osutajate vastutuse korrani, mis ei ole enam selle sättega kooskõlas.

144.

Võrgu turvamine ei ole nimelt autoriõiguse rikkumiste vastu võitlemise raames eesmärk omaette, vaid kujutab endast ainult eelnevat meedet, mis võimaldab võrgu omanikul läbi viia teatavat kontrolli tegevuse üle võrgus. Aktiivse ja ennetava rolli omistamine vahendusteenuse osutajatele läheb aga vastuollu nende eristaatusega, mida direktiiviga 2000/31 kaitstakse. ( 47 )

145.

Lõpuks ja neljandaks märgin, et kõnesolev meede ei ole iseenesest tõhus ning et järelikult võib kahelda, kas see on sobiv ja seega ka proportsionaalne.

146.

Tuleb märkida, et arvestades seda, kui lihtne on turvamismeetmetest mööda hiilida, on need kaitstud teose autoriõiguse konkreetse rikkumise ärahoidmisel ebatõhusad. Nagu komisjon märgib, piirab salasõna kasutusele võtmine küll potentsiaalselt kasutajate ringi, kuid ei välista tingimata kaitstud teose autoriõiguse rikkumisi. Lisaks – nagu juhib tähelepanu Poola valitsus – on pelga edastamise teenuse osutaja käsutuses vähe vahendeid, mis võimaldaksid jälgida andmete edastamist võrgus, mis toimub kahe võrdse arvuti vahel ning mille kontrollimiseks on tarvis kasutada täiustatud ja kalleid tehnilisi lahendusi, mis võivad tekitada tõsiseid küsimusi, mis puudutab eraelu puutumatuse kaitset ja edastuste konfidentsiaalsust.

147.

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes olen arvamusel, et kohustusega turvata juurdepääs Wi‑Fi‑võrgule kui autoriõiguse kaitse meetodiga internetis ei järgita nõuet, mille kohaselt peab ühelt poolt autoriõiguste omanike intellektuaalomandi õiguse kaitse ja teisalt kõnesolevate teenuste osutajate ettevõtlusvabaduse vahel valitsema õiglane tasakaal. ( 48 ) Et see meede piirab õiguspärase edastamise võimalusi, kätkeb see endas ka sõna‑ ja teabevabaduse piirangut. ( 49 )

148.

Üldisemast vaatevinklist märgin, et Wi‑Fi‑võrkude turvamise kohustuse võimalik üleüldiseks muutmine kui autoriõiguse kaitse meetod internetis võib kaasa tuua ebasoodsa olukorra ühiskonnale tervikuna, mis võib ületada võimaliku kasu, mida nende õiguste omanikud saavad.

149.

Esiteks on avalikel Wi‑Fi‑võrkudel, mida kasutab suur hulk inimesi, üsna piiratud ribalaius ning seepärast ei ohusta autoriõigusega kaitstud teoste ja esemete autoriõiguse rikkumised neid eriti tõsiselt. ( 50 ) Teiseks on Wi‑Fi‑kohtvõrkudel vaieldamatult suur innovatsioonipotentsiaal. Iga meedet, mis võib pidurdada selle tegevuse arengut, tuleb niisiis hoolikalt kaaluda, võttes arvesse kasu, mida see võib tuua.

150.

Kõikide esitatud kaalutluste põhjal olen arvamusel, et direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikega 3 ja artikli 15 lõikega 1, tõlgendatuna kohaldatavate põhiõiguste kaitsest tulenevast nõuetest lähtudes, on vastuolus korraldus, mis seisneb selles, et isikut, kellel on oma põhimajandustegevust täiendavalt avalik Wi‑Fi‑võrk, kohustatakse seda võrguühendust turvama.

151.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht München I (Müncheni I esimese astme kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: