—

D. C. Târșia,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Radu, V. Angelescu ja D. Bulancea,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, B. Czech ja K. Pawłowska,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja G.‑D. Bălan,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 110, ELL artiklit 6, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 17, 20, 21 ja 47 ning liidu õiguse üldpõhimõtteid.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt D. C. Târşia ning teiselt poolt Statul români (Rumeenia riik), keda esindab rahandus- ja majandusministeerium (Ministerul Finanţelor şi Economiei), ja Serviciul public comunitar regim permise de conducere şi înmatriculare a autovehiculelori (mootorsõidukite juhilubade ja registreerimise piirkondlik asutus) vahelises vaidluses seoses teistmisavaldusega, mis esitati liikmesriigi kohtu jõustunud lahendi peale, millega kohustati D. C. Târşiat maksma tasu, mis hiljem tunnistati liidu õigusega vastuolus olevaks.

3

Teistmisavalduse esitamise ajal kehtinud 2. detsembri 2004. aasta halduskohtumenetluse seaduse nr 554/2004 (Legea contenciosului administrativ nr. 554/2004) (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 1154, 7.12.2004; edaspidi „halduskohtumenetluse seadus”) artikkel 21 nägi ette:

„1.   Haldusasju lahendavate kohtute lõplike ja jõustunud lahendite suhtes võib kasutada tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

2.   Lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alustele võib teistmise alus olla ka see, kui lõplikud ja jõustunud kohtuotsused rikuvad [liidu] õiguse ülimuslikkuse põhimõtet, mis on ette nähtud Rumeenia põhiseaduse muudetud redaktsiooni artikli 148 lõikes 2 koosmõjus artikli 20 lõikega 2. Teistmisavaldus esitatakse 15 päeva jooksul pärast lahendi kättetoimetamist, mida tehakse – erandina artikli 17 lõikes 3 sätestatud reeglist – huvitatud poolte üksikasjalikult põhjendatud taotlusel 15 päeva jooksul pärast lahendi kuulutamist. Teistmisavaldus vaadatakse läbi kiiresti ja esmajärjekorras kuni 60 päeva jooksul selle registreerimisest.”

4

Rumeenia kodanik D. C. Târşia ostis 3. mail 2007 Prantsusmaal kasutatud mootorsõiduki. Selle sõiduki Rumeenias registreerimiseks 5. juunil 2007 pidi ta sõiduki registreerimise ajal kehtinud maksuseadustiku artiklite 2141 ja 2142 alusel maksma sõiduautode eritasu summas 6899,51 Rumeenia leud (ligikaudu 1560 eurot).

5

Kuna D. C. Târşia leidis, et see tasu on vastuolus ELTL artikliga 110, esitas ta Judecătoria Sibiule (Sibiu esimese astme kohus) selle tasu tagasimaksmise nõudes hagi, mille alusel alustati tsiviilkohtumenetlust. Kõnealune kohus rahuldas nõude 13. detsembri 2007. aasta otsusega ja kohustas Rumeenia riiki selle tasu tagastama, kuna see on vastuolus ELTL artikliga 110.

6

Rumeenia riik, keda esindab majandus- ja rahandusministeerium, esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tribunalul Sibiu (Sibiu teise astme kohus) kohustas otsusega nr 401/2008 tagastama D. C. Târşia makstud sõiduautode eritasust üksnes selle tasu ja hilisema, valitsuse 21. aprilli 2008. aasta erakorralises määruses nr 50/2008, millega kehtestatakse mootorsõidukite saastetasu (Ordonanţă de urgenţă a Guvernului nr. 50/2008 pentru instituirea taxei pe poluare pentru autovehicule) (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 327, 25.4.2008), ette nähtud saastetasu summa vahe.

7

D. C. Târşia esitas selle otsuse peale 29. septembril 2011 Tribunalul Sibiule teistmisavalduse. D. C. Târşia palus halduskohtumenetluse seaduse artikli 21 lõike 2 alusel esiteks tühistada selle kohtu otsuse nr 401/2008 ning teiseks teha asjas uue otsuse, kuna Euroopa Kohus leidis oma otsuses Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219), et selline tasu, nagu valitsuse erakorralise määrusega nr 50/2008 kehtestatud saastetasu, on ELTL artikliga 110 vastuolus. D. C. Târşia on seetõttu seisukohal, et Rumeenia riigi apellatsioonkaebus rahuldati liidu õiguse ülemuslikkuse põhimõtet rikkudes ning et makstud sõiduautode eritasu tuleb talle täies ulatuses tagastada.

8

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et tsiviilkohtumenetluses kohaldatavad normid ei näe ette võimalust esitada teistmisavaldus jõustunud lahendi peale liidu õiguse rikkumise korral, samas kui selline võimalus on olemas halduskohtumenetluse normide kohaselt.

9

Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Sibiu menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 17, 20, 21 ja 47, ELL artiklit 6, ELTL artiklit 110, liidu õiguses ja [Euroopa Kohtu] praktikas ette nähtud õiguskindluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised õigusnormid nagu [halduskohtumenetluse seaduse] artikli 21 lõige 2, mis võimaldab [liidu] õiguse ülimuslikkuse põhimõtte rikkumise korral liikmesriigi kohtulahendite teistmist ainult halduskohtumenetluses ega võimalda sellesama [liidu] õiguse ülimuslikkuse põhimõtte rikkumise korral teista liikmesriigi kohtulahendeid, mis on tehtud muudes kui haldusasjades (tsiviil- või kriminaalasjades)?”

10

Rumeenia valitsus leiab, et käesolev eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav. Sellega seoses väidab valitsus esiteks, et D. C. Târşia ja Rumeenia riigi vahel on maksuõiguslik suhe. Järelikult on D. C. Târşia avalduse suhtes kohaldatav menetlusõigus maksumenetluse õigus, mis kuulub halduskohtumenetluse õiguse alla. Kuigi otsuse nr 401/2008 teistmise avaldus esitati sama otsuse teinud eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes on pädev tsiviilasjades, on see kohus asjaolusid arvestades kohustatud kohaldama halduskohtumenetluse õigust, sh halduskohtumenetluse seaduse artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmisavalduse menetlusse võtmise alust puudutavaid sätteid.

11

Teiseks väidab Rumeenia valitsus, et D. C. Târşia oleks selle otsuse tühistamiseks saanud kasutada erakorralist kaebust. See õiguskaitsevahend oleks võimaldanud suunata kohtuasja haldusasju lahendavale kohtukoosseisule, kes oleks saanud kohaldada halduskohtumenetluse seaduse artikli 21 lõiget 2. Kuna Rumeenia õiguskorras on tagatud tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldab tagada D. C. Târşia olukorra kooskõla liidu õigusega, ei ole vastus esitatud küsimusele eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tarvilik.

12

Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased (kohtuotsused Fish Legal ja Shirley, C‑279/12, EU:C:2013:853, punkt 30, ning Verder LabTec, C‑657/13, EU:C:2015:331, punkt 29).

13

Täpsemalt, ELTL artiklis 267 ette nähtud õigusalase koostöö süsteemi raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida või seada kahtluse alla liikmesriigi kohtu poolt siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgenduse õigsust, kuna nende tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtute ainupädevusse. Samuti peab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlust menetledes arvestama siseriikliku õiguse tõlgendust nii, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus talle seda on selgitanud (vt selle kohta kohtuotsused Winner Wetten, C‑409/06, EU:C:2010:503, punkt 35; Padawan, C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 22, ja Logstor ROR Polska, C‑212/10, EU:C:2011:404, punkt 30).

14

Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (kohtuotsused Nicula, C‑331/13, EU:C:2014:2285, punkt 23, ja Verder LabTec, C‑657/13, EU:C:2015:331, punkt 29).

15

Käesolevas asjas tähendaks see, kui nõustuda Rumeenia valitsuse argumentatsiooniga, mille kohaselt on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud kohaldama halduskohtumenetlusnorme, kuigi tal on palutud teista tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendit, siseriikliku õiguse tõlgendamist, mis kuulub siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse.

16

Kuid selle kohtu arvates ei ole halduskohtumenetluse seaduse artikli 21 lõige 2, mis näeb ette võimaluse teista halduskohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid, põhikohtuasjas kohaldatav, kuna tegemist on tsiviilkohtumenetlusega.

17

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguse vastaselt sisse nõutud siseriikliku maksu tagastamise suhtes kohaldatava korra kindlaksmääramiseks toimub maksu sissenõudmisel liikmesriigi maksuhalduri ja maksukohustuslaste vahel tekkinud õigussuhte kvalifitseerimine vastavalt siseriiklikule õigusele (vt selle kohta kohtuotsus IN. CO. GE.’90 jt, C‑10/97–C‑22/97, EU:C:1998:498, punkt 26).

18

Seetõttu tuleb esimene Rumeenia valitsuse esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

19

Seoses asja läbivaatamist takistavat asjaoluga, mis tuleneb sellest, et siseriiklikus õiguskorras on olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mis igal juhul võimaldaksid D. C. Târşial kohtuvaidluse võita, piisab, kui meenutada, et liikmesriigi kohtul, kes põhikohtuasjas kaalub, kas tal on võimalik teista tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, on ainupädevus kohtuasja eripärasid arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Nimelt, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (vt selle kohta kohtuotsused Transportes Urbanos y Servicios Generales, C‑118/08, EU:C:2010:39, punkt 25, ja Nicula, C‑331/13, EU:C:2014:2285, punkt 21).

20

Kuna Euroopa Kohtule esitatud toimiku ükski materjal ei võimalda järeldada, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik, ei saa nõustuda ka teise asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mille Rumeenia valitsus on esile toonud.

21

Samas peab käesoleva kohtuotsuse punktis 14 meenutatud kohtupraktika kohaselt taotletud liidu õiguse tõlgendamine olema seotud põhikohtuasja esemega. Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus aga Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õigust niisuguste siseriiklike õigusnormide seisukohast, mille kohaselt ei ole võimalik teista tsiviilasjades või kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtuotsuseid, mis on liidu õigusega vastuolus. Kuna toimikust nähtub selgelt, et põhikohtuasi ei ole kriminaalasi, siis tuleb tõdeda, nagu väidavad Rumeenia ja Poola valitsus, et on ilmne, et selles küsimuses Euroopa Kohtu antud vastus ei oleks põhikohtuasja esemega kuidagi seotud.

22

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, välja arvatud osas, mis puudutab võimaluse puudumist teista kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtulahendeid, mis on liidu õigusega vastuolus.

23

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et toimikust nähtub, et D. C. Târşiat kohustati tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendiga maksma mootorsõidukite saastetasu, mille Euroopa Kohus tunnistas sisuliselt ELTL artikliga 110 vastuolus olevaks kohtuotsuses Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219), mis tehti pärast kõnealuse kohtulahendi jõustumist.

24

Väljakujunenud kohtupraktikast aga nähtub, et õigus liikmesriigis liidu õiguse vastaselt sisse nõutud maksude tagastamisele tuleneb selliste liidu õigusnormidega õigussubjektidele antud õigustest, mis sellised maksud keelavad ja mida tuleb kohaldada Euroopa Kohtu poolt neile antud tõlgendust järgides, ning mis täiendab neid õigusi. Seega on liikmesriigid üldjuhul kohustatud tagasi maksma maksu, mis on sisse nõutud liidu õiguse vastaselt (kohtuotsused Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punkt 24; Irimie, C‑565/11, EU:C:2013:250, punkt 20, ning Nicula, C‑331/13, EU:C:2014:2285, punkt 27).

25

Lisaks, kui liikmesriik on maksu sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, on õigussubjektidel õigus tagasi nõuda mitte ainult alusetult sissenõutud maks, vaid ka nimetatud maksuga otseses seoses olevad summad, mis on sellele liikmesriigile makstud või mille ta on kinni pidanud. Seega tuleneb liidu õigusest põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagastama liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksusumma koos viivisega (vt selle kohta kohtuotsused Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punktid 25 ja 26, ning Irimie, C‑565/11, EU:C:2013:250, punktid 21 ja 22).

26

Alusetult sisse nõutud siseriiklike maksude tagastamise valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada nende õiguste kaitse, mis tulenevad üksikisikutele liidu õigusest (vt selle kohta kohtuotsused Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; Aprile, C‑228/96, EU:C:1998:544, punkt 18, ning Test Claimants in the Franked Investment Income Group Litigation, C‑362/12, EU:C:2013:834, punkt 31).

27

Menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi siiski olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; Transportes Urbanos y Servicios Generales, C‑118/08, EU:C:2010:39, punkt 31, ning Test Claimants in the Franked Investment Income Group Litigation, C‑362/12, EU:C:2013:834, punkt 32).

28

Kuna käesoleval juhul takistab liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistatud tasu tagasimaksmist jõustunud kohtuotsus, millega kohustatakse seda tasu maksma, siis tuleb meenutada, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku olukorra (kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Kui aga kohaldatavad siseriiklikud menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma lahendit, millel on kohtuotsuse seadusjõud, et viia olukord siseriikliku õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada põhikohtuasjas käsitletava olukorra kooskõla liidu õigusnormidega (vt selle kohta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 62).

31

Eeltoodud sissejuhatavaid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas liidu õigust ning eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik teista tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, kui ilmneb, et see lahend on vastuolus tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on liidu õigusele andnud pärast lahendi jõustumist, samas kui selline võimalus on olemas liidu õigusega vastuolus olevate jõustunud kohtulahendite puhul, mis on tehtud haldusasjades.

32

Käesoleva kohtuotsuse punktis 27 meenutatud kohtupraktikast nähtub, et võrdväärsuse põhimõte keelab liikmesriigil ette näha liidu õiguse vastaselt saadud tasu tagasimaksmise taotluste suhtes ebasoodsamad menetlusnormid kui need, mis on kohaldatavad samalaadsete siseriiklike õiguskaitsevahendite suhtes (vt ka kohtuotsus Weber’s Wine World jt, C‑147/01, EU:C:2003:533, punkt 104).

33

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus aga selle põhimõtte kohaldamiseks Euroopa Kohtul võrrelda ühelt poolt liidu õiguse rikkumisel põhinevaid haldusasjades kasutatavaid õiguskaitsevahendeid ja teiselt poolt selle õiguse rikkumisel põhinevaid tsiviilasjades kasutatavaid õiguskaitsevahendeid.

34

Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 49, nõuab see põhimõte ühelt poolt siseriiklikul õiguse rikkumisel ja teiselt poolt liidu õiguse rikkumisel põhinevate sarnaste õiguskaitsevahendite võrdset käsitlemist, mitte eri liiki vaidluste nagu põhikohtuasjas ühelt poolt tsiviilvaidluste ja teiselt poolt haldusvaidluste suhtes kohaldatavate siseriiklike menetlusnormide võrdväärsust. Liiati ei ole võrdväärsuse põhimõte asjakohane sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis käsitleb kahte eri õiguskaitsevahendit, mis mõlemad tuginevad liidu õiguse rikkumisele (kohtuotsus ÖBB Personenverkehr, C‑417/13, EU:C:2015:38, punkt 74).

35

Järelikult ei ole võrdväärsuse põhimõttega vastuolus see, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik teista tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, kui ilmneb, et see lahend on vastuolus tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on liidu õigusele andnud pärast lahendi jõustumist, samas kui selline võimalus on olemas liidu õigusega vastuolus olevate jõustunud kohtulahendite puhul, mis on tehtud haldusasjades.

36

Seoses tõhususe põhimõttega olgu meenutatud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguskorras eraõiguslikele isikutele antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse nende sätete kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära liikmesriigi eri ametiasutustes (vt selle kohta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine (vt eelkõige kohtuotsused Fallimento Olimpiclub, C‑2/08, EU:C:2009:506, punkt 27, ning Agrokonsulting-04, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Kuid, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 28, on Euroopa Kohus korduvalt meenutanud, kui tähtis on kohtuotsuste seadusjõu põhimõte (vt selle kohta ka kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 38). On leitud, et liidu õigus ei nõua, et kohus, kelle lahend on omandanud seadusjõu, peaks seda lahendit muutma, et võtta arvesse asjassepuutuvale õigusnormile Euroopa Kohtu poolt hiljem antud tõlgendust (kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 60).

39

Käesolevas asjas ei põhjenda ükski Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust tulenev põhikohtuasja eriline asjaolu teistsugust lähenemisviisi kui see, mida Euroopa Kohus kasutas käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 meenutatud kohtupraktikas, mille kohaselt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku olukorra.

40

Kuna aga jõustunud kohtulahendi, millega kohustati D. C. Târşiat maksma tasu, mis hiljem tunnistati sisuliselt liidu õigusega vastuolus olevaks, tegi viimase astmena asja lahendav kohus, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et eelkõige kuna liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumist sellise lahendiga ei saa reeglina enam heastada, ei või eraõiguslikelt isikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse (vt selle kohta kohtuotsused Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 34, ja Traghetti del Mediterraneo, C‑173/03, EU:C:2006:391, punkt 31).

41

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest nähtub, et küsimusele tuleb vastata, et liidu õigust ning eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel ei ole nendega vastuolus see, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik teista tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, kui ilmneb, et see lahend on vastuolus tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on liidu õigusele andnud pärast lahendi jõustumist, samas kui selline võimalus on olemas liidu õigusega vastuolus olevate jõustunud kohtulahendite puhul, mis on tehtud haldusasjades.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Liidu õigust ning eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel ei ole nendega vastuolus see, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik teista tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, kui ilmneb, et see lahend on vastuolus tõlgendusega, mille Euroopa Liidu Kohus on liidu õigusele andnud pärast lahendi jõustumist, samas kui selline võimalus on olemas liidu õigusega vastuolus olevate jõustunud kohtulahendite puhul, mis on tehtud haldusasjades.