—

Missir Mamachi di Lusignano, esindajad avvocato F. Di Gianni, avvocato G. Coppo ja avvocato A. Scalini,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Curral, G. Gattinara ja D. Martin,

1

Käesolevas menetluses vaadatakse uuesti läbi Euroopa Liidu Üldkohtu (apellatsioonikoda) 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625). Selle kohtuotsusega tühistas Üldkohus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 12. mai 2011. aasta kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55), millega jäeti rahuldamata Livio Missir Mamachi di Lusignano hagi, milles ta palus ühelt poolt tühistada 3. veebruari 2009. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon jättis rahuldamata tema taotluse hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis tekitati tema poja Alessandro Missir Mamachi di Lusignano, kes oli Euroopa Liidu ametnik (edaspidi „surnud ametnik”), tapmisega, ning teiselt poolt mõista komisjonilt tema poja õigusjärglaste ja tema kasuks välja erinevad summad toimepandud tapmisega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2

Kohtuotsuse uuesti läbivaatamine puudutab küsimust, kas kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) kahjustab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust sellega, et nimetatud kohtuotsuses sedastas Üldkohus apellatsiooniastmes, et esimese astme kohtuna on ta pädev lahendama liidu lepinguvälise vastutuse hagi,

3

Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (edaspidi „avaliku teenistuse kohus”) lahendab esimese astmena Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 270 osutatud vaidlusi liidu ja nende teenistujate vahel, kaasa arvatud kõikide organite või asutuste ning nende teenistujate vahelisi vaidlusi, mis on antud Euroopa Liidu Kohtu pädevusse.”

4

Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikkel 8 näeb ette järgmist:

„1.   Kui avaliku teenistuse kohtule adresseeritud hagiavaldus või muu menetlusdokument esitatakse ekslikult Euroopa Kohtu või üldkohtu kohtusekretärile, annab nimetatud kohtusekretär selle viivitamata edasi avaliku teenistuse kohtu kohtusekretärile. Samuti kui Euroopa Kohtule või üldkohtule adresseeritud hagiavaldus või muu menetlusdokument esitatakse ekslikult avaliku teenistuse kohtu kohtusekretärile, annab nimetatud kohtusekretär selle viivitamata edasi Euroopa Kohtu või üldkohtu kohtusekretärile.

2.   Kui avaliku teenistuse kohus leiab, et ta pole pädev arutama ja lahendama hagi, mille suhtes Euroopa Kohus või üldkohus on pädev, suunab ta selle hagi Euroopa Kohtusse või üldkohtusse. Samuti kui Euroopa Kohus või üldkohus leiab, et hagi kuulub avaliku teenistuse kohtu pädevusse, suunab ta selle hagi avaliku teenistuse kohtule, mille peale nimetatud kohus ei saa oma pädevust eitada.

3.   Kui avaliku teenistuse kohtus ja üldkohtus on läbivaatamisel kohtuasjad, milles tõstatatakse üks ja seesama tõlgendamisküsimus või vaidlustatakse ühe ja sellesama akti kehtivus, võib avaliku teenistuse kohus pärast poolte ärakuulamist menetluse peatada, kuni üldkohus oma otsuse kuulutab.

Kui avaliku teenistuse kohtus ja üldkohtus on läbivaatamisel kohtuasjad, millel on sama ese, loobub avaliku teenistuse kohus oma pädevusest, et selliste asjade suhtes saaks otsuse teha üldkohus.”

5

Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), muudetud nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004 (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130; edaspidi „personalieeskirjad”), kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikkel 24 sätestab:

„Ühendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu

Ühendused kompenseerivad ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”

6

Personalieeskirjade artikkel 73 näeb ette:

„1.   Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski vastu […]. Ta maksab kutseväliste riskide vastu kindlustamiseks kuni 0,1% oma põhipalgast.

Kõnealustes eeskirjades täpsustatakse, milliseid riske ei kindlustata.

2.   Makstavad hüvitised on järgmised:

[...]”.

7

Personalieeskirjade artikkel 90 näeb ette:

„1.   Iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule taotluse teda käsitleva otsuse tegemiseks. Asutus või ametiisik teatab asjaomasele isikule oma põhjendatud otsuse nelja kuu jooksul pärast taotluse esitamise kuupäeva. Kui taotlusele pole selleks tähtpäevaks vastatud, loetakse seda kaudseks taotluse tagasilükkamise otsuseks, mille vastu võib esitada kaebuse vastavalt järgmisele lõikele.

2.   Iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule kaebuse teda kahjustava meetme kohta, kui nimetatud asutus või ametiisik on teinud otsuse või kui ta pole võtnud personalieeskirjades ettenähtud meedet. [...]”

8

Ametnike personalieeskirjade artikkel 91 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik ühenduste ja käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet artikli 90 lõike 2 tähenduses. Rahaliste vaidluste puhul on Euroopa Kohtul täielik pädevus.

2.   Euroopa Liidu Kohtule esitatud kaebust käsitletakse ainult juhul, kui:

3.   Kaebused vastavalt lõikele 2 esitatakse kolme kuu jooksul. [...]”

9

Surnud ametnik ja tema abikaasa tapeti 18. septembril 2006 Rabatis (Maroko), kus ta pidi asuma tööle poliitilise ja diplomaatilise nõunikuna komisjoni delegatsiooni juures. Mõrv pandi toime ühes selle delegatsiooni poolt ametnikule, tema abikaasale ja neljale lapsele üüritud möbleeritud majas.

10

Pärast seda sündmust määrati nelja lapse eestkostjateks nende isapoolne vanaisa – apellant – ja nende emapoolne vanaema.

11

Samuti maksis komisjon surnud ametniku lastele kui tema pärijatele personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud toetust ning tunnistas nende laste õigust muudele personalieeskirjades ette nähtud toetustele.

12

Komisjonile 25. veebruaril 2008 saadetud kirjas teatas apellant, et ei ole nõus tema neljale lapselapsele makstud summadega. Kuna otsus, mille komisjon selle kirja peale tegi, teda ei rahuldanud, esitas ta 10. septembril 2008 selle otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, väites, et komisjon vastutab ametialase eksimuse eest põhjusel, et ta jättis oma töötajate kaitsmise kohustuse täitmata. Ühtlasi viitas ta komisjoni mittesüülisele vastutusele ning teise võimalusena väitis ta, et komisjon eiras personalieeskirjade artiklit 24, mille järgi on ühendused kohustatud oma teenistujale kolmanda isiku poolt tekitatud kahju solidaarselt hüvitama. Komisjon jättis kaebuse 3. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata.

13

Väites, et komisjon jättis oma töötajate kaitsmise kohustuse täitmata, esitas apellant Avaliku Teenistuse Kohtusse hagi, milles ta palus ühelt poolt tühistada 3. veebruari 2009. aasta otsus, millega jäeti tema taotlus rahuldamata, ning teiselt poolt mõista komisjonilt välja hüvitis, esiteks, surnud ametniku lastele tekitatud varalise kahju eest (laste nimel esitatud hüvitisnõue), teiseks, nendele lastele tekitatud mittevaralise kahju eest (laste nimel esitatud hüvitisnõue), kolmandaks, talle endale kui surnud ametniku isale tekitatud mittevaralise kahju eest (tema enda nimel esitatud hüvitisnõue), neljandaks, surnud ametnikule tekitatud mittevaralise kahju eest (tema laste kui oma isa õigusjärglaste nimel esitatud hüvitisnõue).

14

Kohtuotsusega Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55) jättis Avaliku Teenistuse Kohus nimetatud hagi rahuldamata, kuna see oli väidetud varalise kahju osas osaliselt põhjendamatu, ja väidetava mittevaralise kahju osas osaliselt vastuvõetamatu. Apellant esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

15

Kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) uuris Üldkohus omal algatusel Avaliku Teenistuse Kohtu pädevust lahendada hagi esimeses kohtuastmes. Selleks eristas Üldkohus oma otsuse punktides 20 ja 39–42 erinevad kahju liigid, mille hüvitamist apellant nõudis, ning täpsustas, kelle nimel ta iga liigi puhul tegutseb. Üldkohus tuvastas, et apellant nõuab:

16

Olles tunnistanud oma pädevust kõigi nende nõuete lahendamiseks, tegi Üldkohus muu hulgas vahet ühelt poolt surnud ametnikule tekitatud kahju ning teiselt poolt tema lastele ja apellandile tekitatud kahju vahel.

17

Mis puudutab apellandile ja surnud ametniku lastele tekitatud varalist ja mittevaralist kahju, siis tuvastas Üldkohus, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnistas oma pädevust lahendamaks vaidlust kahju hüvitamise osas, ning tegi järelduse, et kohtuasi tuleb nende nõuete osas otsuse tegemiseks saata talle endale kui esimese astme kohtule.

18

Mis puudutab vastavate pädevuste piiritlemist Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu vahel, siis selles osas leidis Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 47–53 järgmist:

19

Üldkohus leidis, et sellist kohtupraktika suundumust kinnitavad lisaks ka teised Euroopa Kohtu otsused. Selles osas esitas Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 55–59 järgmised kaalutlused:

20

Mis puudutab surnud ametniku õigusjärglaste võimalust esitada hagi ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel, siis märkis Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 61–65 järgmist:

„61   Surnud ametniku õigusjärglaste võimalust või isegi kohustust esitada ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel hagi, et saada õigus personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis a ette nähtud hüvitistele, on liidu kohus juba vähemalt kaudselt tunnustanud ([kohtuotsus Bitha vs. komisjon, T‑23/95, EU:T:1996:3]; [kohtuotsus Klein vs. komisjon, F‑32/08, EU:F:2009:3]; vt samuti selle kohta analoogia alusel [kohtumäärus Hotzel‑Wagenknecht vs. komisjon, T‑145/00, EU:T:2001:164], punkt 17).

62   Esiteks kehtivad need argumendid siiski üksnes personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis a konkreetselt loetletud õigusjärglaste suhtes, kelleks on abikaasa ja lapsed, või kui neid ei ole, siis teised järeltulijad, või kui neid ei ole, siis ülenejad sugulased, või kui ka neid ei ole, siis lõpuks institutsioon ise. Seega, isegi kui oletada, et komisjoni argumendid kehtivad [surnud ametniku] nelja lapse suhtes, ei kehti need käesoleval juhul apellandi Livio Missir Mamachi di Lusignano enda suhtes, kuna laste olemasolu tõttu ei ole ta personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti a tähenduses õigusjärglane. Need argumendid ei kehti ka [surnud ametniku] ema, venna ega õe suhtes, kes on hagejad paralleelses kohtuasjas T‑494/11.

63   Teiseks tähendavad need argumendid seda, et liidu lepinguvälise vastutuse üldnormide menetluses rakendamise eelduseks on personalieeskirjades ette nähtud ametnike sotsiaalkindlustusest tuleneva konkreetse õiguse rakendamine. Ei esine aga mõjuvat põhjust, miks ametnike suhtes Avaliku Teenistuse Kohtul olev eripädevus peaks olema ülimuslik Üldkohtu üldpädevuse ees lahendada mis tahes vaidlusi, mis käsitlevad liidu vastutust.

64   Lõpuks tuleb kolmandaks märkida, et isegi [surnud ametniku] nelja lapse puhul on käesolevas asjas kõne all mitte komisjoni kohustus maksta personalieeskirjade kohaselt tagatud hüvitisi, mis on huvitatud isikutele pealegi juba tasutud, vaid komisjoni võimalik kohustus heastada kogu väidetav varaline ja mittevaraline kahju. Üldkohus tuletab sellega seoses meelde, et apellant väidab apellatsioonkaebuse kolmandas väites konkreetselt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui ta võttis seoses kahju hüvitamisega arvesse [surnud ametniku] lastele personalieeskirjade kohaselt makstud hüvitisi. Neil asjaoludel ei näi olevat võimalik, et Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus tuleneks personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktist a, kui just väidetakse, et see artikkel ei ole [surnud ametniku] nelja lapse nimel esitatud hagi aluseks.

65   Kõigist eespool toodud kaalutlustest ilmneb, et niisugustel asjaoludel nagu käesoleval juhul tuleb pelgast ELTL artiklite 268 ja 270, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 1 ning personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 piiritletud õiguslikust raamistikust järeldada, et surnud ametniku lähedased on tingimata kohustatud esitama kaks hagi – ühe Avaliku Teenistuse Kohtule ja teise Üldkohtule olenevalt sellest, kas nad on asjaomase ametniku õigused üle võtnud või nõuavad neile isiklikult tekkinud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist.”

21

Vältimaks nn menetluslikku dubleerimist leidis Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 73 ja 74, et Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes ning õiguskindluse, hea õigusemõistmise, menetlusökonoomia ja vastuoluliste kohtuotsuste ärahoidmisega seotud ülekaalukate põhjenduste esinemise tõttu, et kui surnud ametniku või teenistuja õigusjärglased nõuavad nii õigusjärglastena kui ka omaenda nimel hüvitist mitmesuguse kahju eest, mis on tekitatud sama teoga, on neil lubatud need nõuded liita ühte hagisse. Üldkohus lisas, et selline nn üks hagi tuleb esitada Üldkohtule, mis on mitte ainult „üldkohus”, millel on seetõttu „täielik pädevus” erinevalt Avaliku Teenistuse Kohtust, mis on „eripädevusega kohus”, vaid ka viimasega võrreldes kõrgema astme kohus.

22

Selles osas märkis Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 75 ja 76 muu hulgas seda, et kui niisugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas oleksid surnud ametniku lähedased olnud kohustatud esitama kaks hagi, tähendaks see, et Üldkohtus ja Avaliku Teenistuse Kohtus oleksid samal ajal läbivaatamisel kohtuasjad, millel on sama ese. Sellistel asjaoludel peaks aga Avaliku Teenistuse Kohus vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 8 lõike 3 teisele lõigule kohe loobuma oma pädevusest, et nende kohtuasjade suhtes saaks otsuse teha Üldkohus. Selle kohtuotsuse punktides 77 ja 78 leidis Üldkohus, et Avaliku Teenistuse Kohtul puudus käesolevas asjas algusest peale pädevus apellandi esitatud hagi lahendada, välja arvatud osas, mis puudutab nõuet hüvitada mittevaraline kahju, mis tekkis [surnud ametnikule] enne tema surma. Sellest tulenevalt tuvastas Üldkohus omal algatusel nimetatud kohtuotsuse punktis 78, et Avaliku Teenistuse Kohtul puudus pädevus vaadata läbi nõuet hüvitada isiklikult apellandile ja [surnud ametniku] õigusjärglastele tekitatud nii varaline kui ka mittevaraline isiklik kahju, ning vaidlustatud kohtuotsus tuleb selles osas tühistada.

23

Neid kaalutlusi arvesse võttes tegi Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 102 ja 103 järelduse, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud tuvastama, et tal puudub pädevus vaadata läbi apellandi esitatud nõue hüvitada apellandile ja surnud ametniku lastele tekitatud kahju, ja sellest tulenevalt oleks ta pidanud asja vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 8 lõikele 2 suunama Üldkohtusse. Kuna selles suhtes lubas menetlusstaadium teha asja suhtes kohtuotsuse, siis leidis Üldkohus, et hagi see aspekt tuleb suunata Üldkohtusse, et ta lahendaks selle esimese astme kohtuna.

24

Mis puudutab surnud ametnikule tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamist apellant tema laste nimel nõuab, siis hindas Üldkohus – olles kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktis 80 meelde tuletanud, et Avaliku Teenistuse Kohtus on pädev seda hagi läbi vaatama – selle kohtuotsuse punktides 81–98 apellatsioonkaebust. Selle suhtes sedastas Üldkohus, et kuna Avaliku Teenistuse Kohus kiitis heaks komisjoni esitatud väite nimetatud nõude vastuvõetavuse vaidlustamiseks, millega vaidlustati vastuvõetavus, siis rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, ning seetõttu tühistas Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55) selles osas.

25

Kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 113–117 selgitas Üldkohus seoses sama hüvitisnõudega, et menetlusstaadium ei lubanud teha asja suhtes kohtuotsust, kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei olnud võtnud seisukohta teiste komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väidete suhtes, ning et selles osas tuleks nimetatud kohtuotsus põhimõtteliselt suunata tagasi sellele kohtule. Igal juhul märkis Üldkohus, et kui selline suunamine toimuks, peaks Avaliku Teenistuse Kohus kohe tuvastama, et tema ja Üldkohtu menetluses on sama esemega kohtuasjad ehk esimese menetluses on kohtuasi T‑494/11 ja teise menetluses on käesolev kohtuasi, ning et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 8 lõike 3 teisele lõigule oleks Avaliku Teenistuse Kohus seega kohustatud oma pädevusest loobuma, et nende kahe asja suhtes saaks otsuse teha Üldkohus.

26

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes järeldas Üldkohus, et kohtuasi F‑50/09 tuleb tervikuna suunata temale, et ta saaks esimese astme kohtuna selle läbi vaadata.

27

Peakohtujuristi tehtud ettepaneku peale vaadata uuesti läbi kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625), sedastas uuesti läbivaatamisega tegelev koda kohtuasja Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (C‑417/14 RX, EU:C:2014:2219) uuesti läbivaatamist käsitlevas otsuses, mis võeti vastu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 62 teise lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 193 lõike 4 alusel, et see kohtuotsus tuleb uuesti läbi vaadata, kontrollimaks, kas see kahjustab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust.

28

Küsimused, mis nimetatud kohtuotsuse kohaselt tuleb uuesti läbi vaadata, on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 2.

29

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklile 1 lahendab Avaliku Teenistuse Kohus esimese astmena Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 270 osutatud liidu avaliku teenistuse kohtuvaidlusi. Viimati nimetatud artikli kohaselt puudutab see pädevus liidu ning tema ametnike vahelisi „vaidlusi”„neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud liidu ametnike personalieeskirjades või liidu muude teenistujate teenistustingimustes”.

30

Seoses niisuguse viitega personalieeskirjadele tuleb Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse kindlaksmääramiseks võtta seega arvesse personalieeskirju ja eelkõige nende artikleid 90 ja 91, millega rakendatakse ELTL artiklit 270 (vt selle kohta kohtuotsus Syndicat général du personnel des organismes européens vs. komisjon, 18/74, ECLI:EU:C:1974:96, punkt 14).

31

Personalieeskirjade eesmärk on reguleerida Euroopa institutsioonide ja nende ametnike vahelisi õigussuhteid, kehtestades rea vastastikusi õigusi ja kohustusi ning tunnustades ametnike teatatvate pereliikmete õigusi, millele nad saavad Euroopa Liidus tugineda (kohtuotsus Johannes, C‑430/97, EU:C:1999:293, punkt 19).

32

Seega täpsustab personalieeskirjade artikli 91 lõige 1 Euroopa Kohtu pädevust liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluste alal, sätestades, et Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad „kõik” liidu ja „personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused”, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Viimati nimetatud sätte kohaselt võib „[i]ga isik, kelle suhtes kohaldatakse […] personalieeskirju”, esitada ametisse nimetavale asutusele kaebuse teda kahjustava meetme kohta.

33

Mis puudutab Avaliku Teenistuse Kohtu ratione personae pädevust, siis tuleb märkida, et need sätted, mis üldsõnaliselt viitavad „[i]ga[le] isik[ule], kelle suhtes kohaldatakse […] personalieeskirju”, ei võimalda iseenesest teha vahet sellel, kas hagi esitab ametnik või mis tahes muu isik, kelle suhtes personalieeskirju kohaldatakse. Seega, vastupidi sellele, mida Üldkohus kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktis 51 sedastas, on Avaliku Teenistuse Kohus ratione personae pädev vaatama läbi mitte üksnes ametnike esitatud hagisid, vaid ka kõigi teiste isikute hagisid, kelle suhtes personalieeskirju kohaldatakse.

34

Personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti a sõnaselge määratluse kohaselt on nii ametniku „järeltulijad” kui ka „ülenejad sugulased” ametniku surma korral õigustatud saama hüvitist. Siit tuleneb, et see säte hõlmab nii apellandi kui surnud ametniku lapsed.

35

Vastupidi Üldkohtu sedastusele kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 62 ja 64, ei saa küsimus sellest, kas apellandil ja surnud ametniku lastel on käesolevas asjas tegelikult õigus saada personalieeskirjadega tagatud hüvitisi ja eelkõige seda, millele viitab artikkel 73, tulla kõne alla – nagu märgib ka kohtujurust eelkõige oma seisukoha punktis 35 – Avaliku Teenistuse Kohtu ratione personae pädevuse kindlaksmääramisel Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 1 alusel, koostoimes ELTL artikliga 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1. Kui see oleks teisiti, oleks Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi läbivaatamisel tema ratione personae pädevuse tuvastamiseks vajalik, et eelnevalt uuritakse talle esitatud hagi põhjendatust.

36

Siit järeldub, et käesolevas asjas on Avaliku Teenistuse Kohus ratione personae pädev vaatama läbi hüvitisnõuet, mille apellant esitas nii enda kui surnud ametniku laste nimel.

37

Mis puudutab küsimust, kas Avaliku Teenistuse Kohtu ratione materiae pädevus laieneb hüvitisnõuetele, mille aluseks on institutsiooni poolt oma ametnike kaitse tagamise kohustuse rikkumine, siis tuleb märkida, et nii ELTL artikkel 270 kui ka personalieeskirjade artikkel 91, mis viitavad „kõigile liidu ja liidu ametnike vahelistele vaidlustele”, hoiduvad määratlemast halduskaebuse tagasilükkamise korral kaebuse esitamise võimalusi. Seega, kuni vaidlus puudutab hagejat kahjustava meetme õiguspärasust personalieeskirjade artikli 90 tähenduses, on Avaliku Teenistuse Kohus pädev asja läbi vaatama, olenemata kõnealuse hagi olemusest (vt seoses Euroopa Kohtu pädevusega enne Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu institutsiooni kohtuotsus Meyer‑Burckhardt vs. komisjon, 9/75, ECLI:EU:C:1975:131, punkt 10).

38

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses on või oli, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku ja institutsiooni siduvast või sidunud töösuhtest, ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse, isegi kui tegemist on hüvitisnõudega (vt kohtuotsused Meyer‑Burckhardt vs. komisjon, 9/75, EU:C:1975:131, punkt 10; Reinarz vs. komisjon ja nõukogu, 48/76, EU:C:1977:30, punktid 10 ja 11, ning Allo jt vs. komisjon, 176/83, EU:C:1985:290, punkt 18; kohtumäärus Pomar vs. komisjon, 317/85, EU:C:1987:267, punkt 7; kohtuotsus Schina vs. komisjon, 401/85, EU:C:1987:425, punkt 9).

39

Lisaks, vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teisele lausele, koostoimes ELTL artikliga 270 ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikliga 1, on Üldkohtul rahaliste vaidluste puhul täielik pädevus, mille raames ta võib, kui selleks on alust, mõista omal algatusel vastustajalt välja hüvitise tema eksimuse tõttu tekkinud kahju eest ning sellisel juhul hinnata tekkinud kahju ex aequo et bono kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades (vt selle kohta kohtuotsused Reinarz vs. komisjon ja nõukogu, 48/76, EU:C:1977:30, punkt 11; Houyoux ja Guery vs. komisjon, 176/86 ja 177/86, EU:C:1987:461, punkt 16; komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 58, ning Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 44). Esimese sätte mõttes peetakse „rahalisteks vaidlusteks” eelkõige teenistujate poolt institutsioonide vastu esitatud kahju hüvitamise hagisid (kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 45).

40

Euroopa Kohus järeldas, et liidu kohus on pädev vajaduse korral mõistma institutsioonilt välja rahasumma, mida hagejal on personalieeskirjade või mõne muu õigusakti alusel õigus saada (kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 68).

41

Seega on Avaliku Teenistuse Kohus ratione materiae pädev vaatama läbi hüvitisnõuet, mille ametnik on esitanud selle institutsiooni vastu, kus ta teenistuses on või oli, juhul kui vaidlus tekkis huvitatud isikut ja institutsiooni siduvast või sidunud töösuhtest.

42

Sama kehtib ka hüvitisnõude suhtes, mille on esitanud niisugune isik, kellele hoolimata sellest, et ta ei ole ametnik, viidatakse personalieeskirjades tema peresidemete tõttu ametnikuga, juhul kui vaidlus tekkis seda ametnikku ja institutsiooni siduvast või sidunud töösuhtest, võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikkel 1, koostoimes ELTL artikliga 270 ja personalieeskirjade artikliga 91, annab Avaliku Teenistuse Kohtule – nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktides 32, 33 ja 37 on märgitud – pädevuse vaadata läbi „kõik” liidu ja „personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused”.

43

Selles osas, ja vastupidi Üldkohtu selgitusele eelkõige kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 54–56, ei võimalda kohtumäärus Fournier vs. komisjon (114/79–117/79, EU:C:1980:124) ega kohtuotsus Leussink vs. komisjon (169/83 ja 136/84, EU:C:1986:371) teha järeldust, et niisugune vaidlus, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kuulub Üldkohtu ja mitte Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse.

44

Kõigepealt tegi Euroopa Kohus need otsused ajal, mil Üldkohus ega Avaliku Teenistuse Kohus ei olnud veel asutatud ning seetõttu ei esitatud sel ajal ühtki küsimust kohtu pädevuse piiramise kohta.

45

Edasi, mis puudutab täpsemalt kohtuotsust Leussink vs. komisjon (169/83 ja 136/84, EU:C:1986:371), siis on Euroopa Kohus tunnistanud, et hüvitisnõue, mille esitavad ametniku pereliikmed EMÜ asutamislepingu artikli 178 ((EÜ asutamislepingu artikkel 178, hiljem EÜ artikkel 235, nüüd ELTL artikkel 268) alusel ja millega nõutakse hüvitist mittevaralise kahju eest, mis neile tekkis pärast selle ametnikuga toimunud tööõnnetust, kuulub avalikku teenistust puudutavate vaidluste alla. Nimelt kohaldas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 25, mis käsitleb kohtukulusid, oma kodukorra artiklit 70 sel ajal kehtivas redaktsioonis, mille kohaselt teenistusõiguslikes kohtuasjades jäävad institutsioonide kohtukulud asjaomase institutsiooni kanda, tingimusel et kõnealune hagi – kuigi esitatud EMÜ asutamislepingu artikli 178 alusel – tugineb töösuhtel, mis sidus või seob asjaomast ametnikku institutsiooniga, kus ta teenistuses on või oli.

46

Lõpuks, mis puudutab kohtumäärust Fournier vs. komisjon (114/79–117/79, EU:C:1980:124), siis sellest ei saa tuletada ühtki järeldust selle kohta, kas ametniku pereliikmete esitatud hagi, milles nõutakse nende isikliku kahju hüvitamist, kuulub liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluste alla ja seega Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse. Nimelt piirdus Euroopa Kohus selle kohtumääruse puhul täpsustusega, et töötingimuste eiramistega toimetulekuks liidu õigusega kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemiga oleks vastuolus see, kui tunnistatakse, et menetlust kuritarvitades võivad ametniku või teenistuja pereliikmed enda nimel tegutsedes esitada niisugustel eiramistel põhineva kahju hüvitamise nõude, isegi kui nende väitel on nad seeläbi isiklikult kahju kannatanud.

47

Lisaks leidis Euroopa Kohus, et hüvitisnõue, mille on esitanud ühises ravikindlustussüsteemis kindlustatud ametniku pereliige, kuulub liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluste alla (vt kohtumäärus Lenz vs. komisjon, C‑277/95, EU:C:1996:456, punkt 55).

48

Antud juhul puudutavad käesoleva kohtuotsuse punktis 15 loetletud erinevad kahju liigid kõik seda kahju, mis tulenes surnud ametniku surmast ning need tuginevad sellele, et komisjon väidetavalt rikkus oma kohustust tagada oma ametnike kaitse. Selles osas väidab apellant, et käesolev kohtuvaidlus – mitte üksnes surnud ametnikule tekitatud mittevaralist kahju puudutavas osas, vaid ka selles, mis puudutab ametniku lastele tekitatud varalise ja mittevaralise kahju ning apellandile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist – tekkis töösuhtest, mis sidus surnud ametnikku institutsiooniga. Seega, vastavalt kohtuotsuses Leussink vs. komisjon (169/83 ja 136/84, EU:C:1986:371) tehtud lahendusele, tuleb järeldada, et kogu käesolev kohtuvaidlus tugineb sellele töösuhtele.

49

Asjaolu, et Üldkohtu sõnul on liidu lepinguväline vastutus ametniku pereliikmete ees, kellele viidatakse personalieeskirjades, allutatud ELTL artiklist 340 tulenevatele sisulistele nõuetele, samas kui vastutus ametniku ees järgib nende nõuetega võrreldes spetsiifilisi erinorme, ei saa – vastupidi sellele, mis järeldub eelkõige kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktidest 52–59 – välistada selles osas Avaliku Teenistuse Kohtu ratione materiae pädevust tulenevalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklist 1, koostoimes ELTL artikliga 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1.

50

Nimelt, nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 38, kuulub personalieeskirjades viidatud isiku esitatud hüvitisnõue Avaliku Teenistuse Kohtu ratione materiae pädevusse, juhul kui vaidlus tekkis töösuhtest, mis seob ametnikku institutsiooniga, kuna kõnealuse kohtuvaidluse olemus ei ole selles osas asjassepuutuv. Sarnaselt kohtuvaidlusele, mis puudutab personalieeskirjades sõnaselgelt ette nähtud õigust, võib hüvitisnõuet puudutava kohtuvaidluse puhul põhimõtteliselt liidu kohtult nõuda, et see piiraks selle töösuhtega seoses hinnangute andmist, mis õigustab Avaliku Teenistuse Kohtu pädevust seda tüüpi vaidlusi läbi vaadata kui kohus, mis on spetsialiseerunud liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluste lahendamisele. Seega, nimetatud kohtu ratione materiae pädevus lähtub kõnealuse vaidluse aluseks olevatest asjaoludest, mitte aga õiguslikust alusest, mis võib kõne alla tulla seoses õigusega hüvitisele, mida kinnitatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtuotsuses Leussink vs. komisjon (169/83 ja 136/84, EU:C:1986:371).

51

Lõpuks, nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktist 2, ei ole selle uuesti läbivaatamise menetluse esemeks nende sisuliste nõuete kindlaksmääramine, millele käesolevas asjas on allutatud liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine.

52

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb sedastada, et Avaliku Teenistuse Kohus on pädev Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 1, koostoimes ELTL artikliga 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1, alusel läbi vaatama apellandi esitatud hagi terves ulatuses.

53

Neil asjaoludel rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta sedastas kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625)

54

Avaliku Teenistuse Kohus, mis asutati EÜ artikli 225 (nüüd ELTL artikkel 257) alusel, on erikohus ELTL artikli 256 tähenduses, mis vastavalt ELTL artikli 270 sätetele koostoimes Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikliga 1 ja personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1, teostab oma pädevust liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluste läbivaatamisel. Seega, ja vastupidi Üldkohtu järeldustele kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 63 ja 74, ei ole Avaliku Teenistuse Kohtul üksnes „eripädevus”.

55

Suunates käesoleva kohtuasja endale, et see esimese astme kohtuna uuesti läbi vaadata, võttis Üldkohus Avaliku Teenistuse Kohtult tema algse pädevuse ja kehtestas kohtualluvuse normi enda kasuks, mis toob tagajärgi sellele, kuidas määrata kindlaks apellatsiooniastmes pädev kohus, ja sellest tulenevalt ka kohtuastmete struktuurile Euroopa Kohtu sees.

56

Liidu kohtusüsteem, mis on loodud EL toimimise lepingu, Euroopa Kohtu põhikirja ning nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse nr 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), alusel, sisaldab nende kolme kohtu, st Euroopa Kohtu, Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu vastava pädevuse täpset piiritlust, mistõttu neist kohtutest ühe pädevus lahendada hagi välistab tingimata teise kohtu pädevuse (vt selle kohta kohtumäärus komisjon vs. IAMA Consulting, C‑517/03, EU:C:2004:326, punkt 15).

57

Liidu kohtute kohtualluvuse normid, mis on ette nähtud nii EL toimimise lepingus kui ka Euroopa Kohtu põhikirjas ja selle lisas, moodustavad osa esmasest õigusest ning hõivavad liidu õiguskorras keskse koha. Nende järgimine kujutab endast lisaks liidu avaliku teenistuse kohtuvaidluse esitatud väljakutsetele üht põhilist nõuet selles õiguskorras ning asendamatut tingimust liidu õiguse ühtsuse tagamiseks.

58

Neil asjaoludel kahjustavad kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) sisalduvad õigusnormi rikkumised nagu need, mida nimetatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 53, liidu õiguse ühtsust.

59

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 62b esimeses lõigus on sätestatud, et kui Euroopa Kohus leiab, et Üldkohtu otsus kahjustab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, saadab ta kohtuasja tagasi Üldkohtusse, kelle jaoks on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes siduvad. Kohtuasja tagasi saates võib Euroopa Kohus teatada, millised Üldkohtu otsuse tagajärjed loetakse vaidluse poolte suhtes lõplikuks. Kui vaidluse lahendus tugineb uuesti läbivaatamise tulemusi arvestades faktilistele asjaoludele, millel põhines Üldkohtu otsus, võib Euroopa Kohus erandkorras teha ise asjas lõpliku otsuse.

60

Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei või piirduda liidu õiguse järjepidevuse ja/või ühtsuse kahjustamise tuvastamisega, märkimata, millised tagajärjed tulenevad sellest asjaomase kohtuasja jaoks (kohtuotsus komisjon vs. Strack, uuesti läbivaatamine, C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesoleva vaidlusega seoses tuleb seega esiteks tühistada kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) selles osas, kus Üldkohus omal algatusel selle kohtuotsuse punktis 78 tuvastab, et Avaliku Teenistuse Kohtul puudus pädevus vaadata läbi nõuet hüvitada apellandile ja surnud ametniku õigusjärglastele tekitatud isiklik kahju, ning kus ta selle kohtuotsuse punktides 102 ja 103 tuvastas, et see hagi kuulub tema enda pädevusse ja hagi see aspekt tuleb suunata Üldkohtusse, et ta lahendaks selle esimese astme kohtuna.

62

Teiseks, mis puudutab nõuet hüvitada surnud ametnikule tekitatud mittevaraline kahju, siis tuleb tühistada kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) selles osas, kus Üldkohus sedastas selle kohtuotsuse punktis 117, et ka hagi see aspekt tuleb suunata Üldkohtusse, et ta lahendaks selle esimese astme kohtuna.

63

Mis puudutab apellandi esitatud apellatsioonkaebust, siis tuleb kõigepealt märkida, et selle apellatsioonkaebuse esimeses väites heidab huvitatud isik Avaliku Teenistuse Kohtule ette õigusnormi rikkumist, tunnistades põhjendatuks ühe komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite ning tunnistades kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55) punktis 91 vastuvõetamatuks apellandile, surnud ametnikule ja viimase lastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625) punktides 98 ja 104–112 Üldkohus rahuldas esimese väite, mis puudutas nõuet hüvitada surnud ametnikule tekitatud kahju. Selles osas kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55) tühistamist tuleb pidada lõplikuks, kui selles osas ei toimu uuesti läbivaatamist.

64

Igal juhul, kuivõrd Üldkohus ei ole uurinud nimetatud väidet seoses sellega, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55) punktis 91 rahuldamata apellandile ja surnud ametniku lastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, siis tuleb kohtuasja see aspekt suunata Üldkohtusse, et see apellatsioonikohtuna selle lahendaks.

65

Mis puudutab apellatsioonkaebuse teist ja kolmandat väidet, millega vaidlustati see, et Avaliku Teenistuse Kohus keeldus rahuldamast surnud ametniku lastele tekitatud varalise kahju hüvitamise nõuet, siis piirdus Üldkohus selle apellatsioonkaebuse uurimisel üksnes kohtualluvuse küsimusega. Seega tuleb kohtuasja see aspekt suunata Üldkohtusse, et see apellatsioonikohtuna selle lahendaks.

66

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 195 lõikes 6 on ette nähtud, et kui uuesti läbivaadatav Üldkohtu lahend on tehtud ELTL artikli 256 lõike 2 alusel, otsustab Euroopa Kohus ka kohtukulude jaotuse.

67

Kuna puuduvad erinormid kohtukulude jaotamise kohta uuesti läbivaatamise menetluses, siis tuleb otsustada, et Euroopa Liidu Üldkohtu menetluse pooled, kes on esitanud oma seisukohad või kes on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad uuesti läbivaatamise esemeks olevate küsimuste kohta, kannavad neil käesolevas menetluses tekkinud kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: