—

Iron & Smith kft, esindajad: ügyvéd A. Krajnyák ja ügyvéd N. Kovács,

—

Unilever NV, esindajad: ügyvéd P. Lukácsi ja ügyvéd B. Bozóki,

—

Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér ja M. Ficsor,

—

Taani valitsus, esindajad: C. Thorning, M. Wolff ja M. Lyshøj,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas, F.‑X. Bréchot ja D. Segoin,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistab avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. Beeko, keda abistab barrister N. Saunders,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Béres ja F.W. Bulst,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25) artikli 4 lõike 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Iron & Smith kft‑i (edaspidi „Iron & Smith”) ja Unilever NV (edaspidi „Unilever”) vahelises kohtuvaidluses Szellemi Tulajdon Nemzeti Hivatala (Ungari intellektuaalomandi amet, edaspidi „amet”) selle otsuse muutmise üle, millega viimane lükkas Iron & Smithi esitatud kaubamärgi registreerimise taotluse tagasi.

3

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) artikkel 1 sätestab:

„1.   Kaupade või teenuste kaubamärki, mis on registreeritud käesoleva määrusega ette nähtud tingimuste kohaselt ja käesolevas määruses sätestatud viisil, nimetatakse edaspidi „ühenduse kaubamärgiks”.

2.   Ühenduse kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu ühenduses: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu ühenduses. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.”

4

Määruse artikli 9 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„1.   Ühenduse kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

[...]

5

Määruse artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:

„[k]ui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud”.

6

Määruse artikli 51 lõike 1 punkt a sätestab:

„Ühenduse kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks [Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused); edaspidi „ühtlustamisamet”] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

7

Direktiivi 2008/95 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kaubamärki ei registreerita ja registreeritud kaubamärgi võib kehtetuks tunnistada, kui:

[...]

2.   Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:

3.   Lisaks sellele ei registreerita kaubamärki ja kui see on registreeritud, võib ta kehtetuks tunnistada, kui see on identne või sarnane varasema ühenduse kaubamärgiga lõike 2 tähenduses ja kui selle registreerimise taotlus on esitatud või see on registreeritud kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille jaoks on registreeritud varasem ühenduse kaubamärk, juhul kui varasem kaubamärk on omandanud ühenduses maine ning hilisema kaubamärgi põhjuseta kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi eristatavust või mainet.

[...]”

8

1997. aasta XI seaduse kaubamärkide ja geograafiliste tähiste kaitse kohta (a védjegyek és a földrajzi árujelzők oltalmáról szóló 1997. évi XI. törvény; edaspidi: „kaubamärgiseadus”) § 4 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita kaubamärgina muude kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema maineka siseriikliku kaubamärgiga identset või sarnast hilisemat kaubamärki, kui selle kasutamine võib maineka kaubamärgi eristusvõimet või mainet kahjustada või ebaõiglaselt ära kasutada.

9

Kaubamärgiseaduse § 76/C lõike 2 kohaselt tuleb § 4 lõike 1 punkti c kohaldamisel võtta aluseks määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses Euroopa Liidus maine omandanud ühenduse varasemat kaubamärki.

10

Iron & Smith taotles 13. aprillil 2012 esitatud taotlusega ametilt värvilise kujutismärgi „be impulsive” siseriikliku kaubamärgina registreerimist. Unilever esitas selle taotluse suhtes vastulause. Ta viitas muu hulgas kaubamärgiseaduse § 4 lõike 1 punktile c ning tugines seejuures oma varasemale ühenduse ja rahvusvahelisele sõnamärgile Impulse.

11

Kuna Unilever ei olnud tõendanud, et kaubamärgid on Ungaris üldtuntud, ei saanud rahvusvaheliste kaubamärkide mainet tuvastada. Seoses vastulause toetuseks esitatud ühenduse kaubamärgiga tegi aga amet kindlaks, et kuna Unilever reklaamis ja müüs Ühendkuningriigis ja Itaalias kõnealuse kaubamärgiga varustatud kaupu suures koguses, on ühenduse kaubamärgi maine liidu olulises osas tõendatud. Juhtumi asjaolusid arvestades tegi amet kindlaks, et esineb oht, et selle kaubamärgi tungiva põhjuseta kasutamine võimaldab kasutada ühenduse kaubamärgi eristatavust või mainet ära. Kujutismärk, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse, võib piisavalt informeeritud tarbijatel tegelikult tekitada mulje kaubamärgist Unilever.

12

Iron & Smith esitas registreerimistaotluse tagasilükkamise otsuse muutmistaotluse, milles ta vaidles peamiselt vastu sellele, et amet luges ühenduse kaubamärgi maine tõendatuks vastulause esitaja kaupade turuosa alusel, mis oli Ühendkuningriigis 5% ja Itaalias 0,2%.

13

Uurinud kaubamärgiseaduse § 4 lõike 1 punkti c ja § 76/C lõiget 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti c ja direktiivi 2008/95 artikli 4 lõiget 3, jõudis eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohale, et need sätted ei sisalda viidet selle kohta, millist territooriumi osa liidus loetakse ühenduse kaubamärgi maine omandamise seisukohast määravaks. Peale selle tekib küsimus, kas isegi maine olemasolu korral on võimalik, et kui selline kaubamärk on asjaomases liikmesriigis tundmatu, ei tähenda hilisema kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta varasema ühenduse kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.

14

Neil asjaoludel otsustas Fövárosi Törvényszék menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, mis tingimustel saab põhikohtuasja asjaolusid arvestades tuvastada, et ühenduse kaubamärk on direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 tähenduses omandanud liidus maine.

16

Tuleb märkida, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 3 esitatud väljendil „on omandanud ühenduses maine” on sama tähendus kui identsel väljendil, mis on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punktis c, mis omakorda on identne nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 9 lõike 1 punktiga c.

17

Mis siinkohal puutub määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti c, siis on Euroopa Kohus sedastanud, et mõiste „maine” eeldab asjaomase avalikkuse hulgas teatavat tuntuse taset, ning see tuleb lugeda saavutatuks, kui ühenduse kaubamärki teab märkimisväärne osa avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad (vt kohtuotsus PAGO International, C‑301/07, EU:C:2009:611, punktid 21 ja 24).

18

Selle tingimuse analüüsimisel peab liikmesriigi kohus võtma arvesse kõiki asjaomasel juhul olulisi asjaolusid, milleks on muu hulgas kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning ettevõtja poolt selle reklaamimiseks tehtud investeeringute suurus (kohtuotsus PAGO International, C‑301/07, EU:C:2009:611, punkt 25).

19

Geograafilises tähenduses tuleb mainega seotud tingimus lugeda täidetuks, kui ühenduse kaubamärgil on maine ühenduse territooriumi olulises osas, kusjuures sellisele osale võib vastavalt olukorrale vastata üheainsa liikmesriigi territoorium (vt selle kohta kohtuotsus PAGO International, C‑301/07, EU:C:2009:611, punktid 27 ja 29).

20

Nii tuleb juhul, kui varasema ühenduse kaubamärgi maine on tõendatud liidu olulises osas, mis võib vastavalt olukorrale ühtida üheainsa liikmesriigi territooriumiga, nentida, et see kaubamärk on direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 mõttes „omandanud [liidus] maine”, ning selle kaubamärgi omanikult ei saa nõuda maine olemasolu tõendamist selle liikmesriigi territooriumil, kus hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimise taotlus, mille suhtes on esitatud vastulause, on esitatud.

21

Mis puutub sätetesse, kus nõutakse ühenduse kaubamärgi tegelikku kasutamist liidus nagu määruse nr 207/2009 artikli 15 lõige 1 ja artikkel 51, siis täidavad need muud eesmärki kui liidus maine omandanud kaubamärkide laiendatud kaitset puudutavad sätted nagu eelkõige määruse artikli 9 lõike 1 punkt c (vt selle kohta kohtuotsus Leno Merken, C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 53). Kui viimati nimetatud säte on seotud tingimustega, mis reguleerivad laiendatud kaitset lisaks nendele kauba‑ ja teenuseliikidele, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, siis määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 51 esitatud mõiste „tegelik kasutamine” tähistab kasutamise miinimumnõuet, millele peavad kaitse saamiseks vastama kõik kaubamärgid.

22

Peale selle tuleb märkida, et on võimatu etteulatuvalt abstraktselt kindlaks teha, millisest territoriaalsest ulatusest tuleks lähtuda, et selgitada välja, kas asjaomast ühenduse kaubamärki kasutatakse tegelikult või mitte (vt kohtuotsus Leno Merken, C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 55).

23

Sellest tuleneb, et ühenduse kaubamärgi tegelikku kasutamist eelduseks seadvad sätted ning eelkõige kohtupraktikas tegeliku kasutamise tuvastamise suhtes esitatud kriteeriumid erinevad kaubamärgi mainet liidus puudutavatest sätetest ja kriteeriumidest.

24

Seetõttu ei ole kohtupraktikas ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta esitatud kriteeriumid kui sellised asjakohased „maine” olemasolu tuvastamiseks direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 tähenduses.

25

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb kolmele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui varasema ühenduse kaubamärgi maine on tõendatud liidu olulises osas, mis võib vastavalt olukorrale ühtida üheainsa liikmesriigi territooriumiga, mis ei pea tingimata olema see liikmesriik, kus on esitatud hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimise taotlus, tuleb järeldada, et see kaubamärk on omandanud maine liidus. Kohtupraktikas ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta esitatud kriteeriumid kui sellised ei ole asjakohased „maine” olemasolus tuvastamiseks direktiivi artikli 4 lõike 3 tähenduses.

26

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, mis tingimustel on direktiivi 2008/95 artikli 4 lõige 3 kohaldatav, kui varasem ühenduse kaubamärk on omandanud maine liidu territooriumi olulises osas, mitte aga selle liikmesriigi asjaomase avalikkuse seas, kus vastulause esemeks oleva hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimist on taotletud.

27

Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 kohaselt ei registreerita hilisemat kaubamärki juhul, kui varasem ühenduse kaubamärk „on omandanud ühenduses maine” ning ühenduse kaubamärgiga analoogilise hilisema kaubamärgi – mida soovitakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille jaoks on registreeritud ühenduse kaubamärk – põhjuseta kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi eristatavust või mainet.

28

Kui asjaomane avalikkus ei seosta varasemat ühenduse kaubamärki hilisema siseriikliku kaubamärgiga, see tähendab ei loo nende vahel seost, siis ei kasuta hilisema kaubamärgi kasutamine direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 mõttes ebaõiglaselt ära ega kahjusta varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet (vt analoogia alusel kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punktid 30 ja 31).

29

Samuti, kui eeldada, et varasem ühenduse kaubamärk on tundmatu selle liikmesriigi asjaomasele avalikkusele, kus hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimist on taotletud, mida tuleb kindlaks teha eelotsusetaotluse esitanud kohtul, ei kasutaks siseriikliku kaubamärgi kasutamine põhimõtteliselt ebaõiglaselt ära ega kahjustaks varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet.

30

Seevastu isegi juhul, kui varasem ühenduse kaubamärk ei ole selle liikmesriigi asjaomase avalikkuse olulise osa seas tuntud, kus hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimist taotletakse, ei ole välistatud, et nimetatud avalikkuse ärilises mõttes märkimisväärne osa teab seda kaubamärki ja loob selle ning hilisema siseriikliku kaubamärgi vahel seose.

31

Vastab tõele, et sellise seose olemasolust, mida tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid (vt kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 41), üksinda ei piisa direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 3 nimetarud rikkumise tuvastamiseks (vt analoogia alusel kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 32). Nimetatud sättes ette nähtud kaitse kohaldamiseks peab varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et hilisema kaubamärgi kasutamine „kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi [eristusvõimet] või mainet”, ning seetõttu tõendama kas seda, et tema kaubamärki direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 3 tähenduses tegelikult ning vastaval hetkel rikutakse või, kui see ei ole nii, seda, et esineb tõsine oht, et selline rikkumine leiab tulevikus aset. Siis peab hilisema kaubamärgi omanik tõendama, et ta kasutab nimetatud kaubamärki põhjusega (vt analoogia alusel kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punktid 37 ja 39).

32

Sarnaselt vastandatud kaubamärkide vahelisele seosele tuleb seda, kas direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 3 käsitletud rikkumine on aset leidnud või leiab see tulevikus aset, hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid (vt analoogia alusel kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 68).

33

Siinkohal võib tuletada meelde muu seas, et mida vahetumalt ja tugevamalt meenutab hilisem kaubamärk varasemat kaubamärki, seda tõenäolisem on see, et hilisema kaubamärgi kasutamine hetkel või tulevikus kasutab ebaõiglaselt ära või kahjustab varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet (vt kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 67).

34

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et kui varasem ühenduse kaubamärk on omandanud maine liidu territooriumi olulises osas, mitte aga selle liikmesriigi asjaomase avalikkuse seas, kus vastulause esemeks oleva hilisema siseriikliku kaubamärgi registreerimist on taotletud, võib ühenduse kaubamärgi omanikule laieneda direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kaitse, kui nimetatud avalikkuse ärilises mõttes märkimisväärne osa teab seda kaubamärki, loob selle ning hilisema siseriikliku kaubamärgi vahel seose ning võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid, ühenduse kaubamärki tegelikult ning vastaval hetkel rikutakse selle sätte tähenduses või, kui see ei ole nii, esineb tõsine oht, et selline rikkumine leiab tulevikus aset.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: