—

E. Lorenzon, P. Mansutti, M. Misturelli, M. Momesso, M. Princic, M. Raffaelli ja G. Vecchi, esindaja: avvocato P. Rovatti,

—

E. Palombini, esindajad: avvocato W. Viscardini ja avvocato G. Donà,

—

M. Surian, esindajad: avvocato R. Bettiol ja avvocato B. Cortese,

—

Raffaella Orsero, esindajad: avvocato F. Munari, avvocato R. Dominici ja avvocato U. De Luca,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Collabolletta,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: B.-R. Killmann ja P. Rossi,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32), muudetud komisjoni 25. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1632/2000 (EÜT L 187, lk 27), (edaspidi „määrus nr 2362/98”) artikleid 11 ja 21 ning nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 4 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud kohtuasjas ühelt poolt Ministero dell’economia e delle finanze (Itaalia majandus- ja rahandusministeerium), Agenzia delle dogane (Itaalia tolliamet) ja Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest (edaspidi „AKV riigid”) ja muudest kolmandatest riikidest pärit banaane Euroopa Liitu importivate äriühingute, sealhulgas SIMBA SpA (edaspidi „SIMBA”) ja Rico Italia srl (edaspidi „Rico Italia”) seaduslike esindajate vahel seoses tollimaksuga, mida nendelt äriühingutelt kõnealuse impordi tõttu koguti.

3

Nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388), mida on muudetud nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391), (edaspidi „määrus nr 404/93”) IV jaotis kannab pealkirja „Kauplemine kolmandate riikidega”. Määruse nr 404/93 IV jaotises sisalduvad artiklid 16–20 reguleerivad kolmandatest riikidest pärit banaanidele kohaldatavaid tariifikvoote.

4

Määruse artiklis 16 on täpsustatud:

„Käesoleva jaotise artikleid 16–20 kohaldatakse üksnes CN-koodi ex 0803 00 19 alla kuuluvate värskete saaduste suhtes.

Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

5

Määruse artiklis 18 on ette nähtud:

„1.   Igal aastal avatakse kolmandate riikide banaanide ja ebatavapäraste AKV-banaanide impordiks tariifikvoot 2200000 tonni (netomass).

Kolmandatest riikidest tariifikvoodi alusel imporditud banaanid maksustatakse tollimaksuga 75 [eurot] tonni kohta, ebatavapäraste AKV-banaanide importimine on tollimaksuvaba.

2.   Igal aastal avatakse kolmandate riikide banaanide ja ebatavapäraste AKV-banaanide impordiks täiendav tariifikvoot 353000 tonni (netomass).

Kolmandatest riikidest selle kvoodi alusel imporditud banaanid maksustatakse tollimaksuga 75 [eurot] tonni kohta, ebatavapäraste AKV-banaanide importimine on tollimaksuvaba.

3.   Tavapäraste AKV-banaanide importimisel tollimaksu ei maksta.

[…]”

6

Määruse artikli 19 lõikes 1 on ette nähtud:

„Artikli 18 lõigetes 1 ja 2 osutatud tariifikvoote ning tavapäraste AKV-banaanide importi tuleb korraldada tavapäraseid kaubavooge arvestava meetodi (senised/uued ettevõtjad) kohaselt.

[…]”

7

Määruse nr 2362/98 põhjendustes 6, 8, 10 ja 14 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

8

Määruse artiklis 2 on ette nähtud, et vastavalt määruse nr 404/93 artikli 18 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 16 viidatud tariifikvootidest ja tavapärastest AKV-banaanidest tuleb 92% anda määruse nr 2362/98 artiklis 3 nimetatud senistele ettevõtjatele ning 8% määruse nr 2362/98 artiklis 7 nimetatud uutele ettevõtjatele.

9

Määruse nr 2362/98 artiklis 7 on sätestatud:

„Käesolevas määruses tähendab uus ettevõtja seoses tariifikvootide alusel ja tavapäraste AKV-banaanide impordiga majandussubjekti, kelle asukoht on [liidus] ja kes registreerimise ajal:

10

Määruse artikli 8 lõike 4 esimeses lõigus on sätestatud:

„Registreeringu uuendamiseks peab huvitatud ettevõtja tõendama pädevatele ametivõimudele, et ta on tegelikult enda arvel importinud vähemalt 50% talle jooksvaks aastaks eraldatud kogusest.”

11

Määruse artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid vastutavad käesoleva jao sätete järgimise eest.

Eelkõige kontrollivad liikmesriigid, et asjaomased ettevõtjad tegelevad enda arvel [liitu] importimisega artiklis 7 nimetatud sektoris ja tegutsevad haldamise, personali ja toimimise seisukohast sõltumatute majandusüksustena. Kui on alust kahtlustada, et neid tingimusi ei täideta, aktsepteeritakse registreerimistaotlusi ja aastaeraldiste taotlusi üksnes juhul, kui ettevõtja esitab tingimuste täitmise kohta tõendid, mida riigi pädevad ametivõimud peavad rahuldavaks.”

12

Impordilitsentside väljaandmise eeskirju reguleeritakse määruse nr 2362/98 artiklites 14–22. Määruse artikli 21 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva peatüki kohaselt antud impordilitsentsidest tulenevaid õigusi saab [komisjoni 16. novembri 1988. aasta] määruse (EMÜ) nr 3719/88[, millega kehtestatakse põllumajandussaaduste ja ‑toodete impordi‑ ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 331, lk 1),] artiklis 9 sätestatud tingimustel üle anda ühele ainsale omandajast ettevõtjale, ilma et see piiraks käesoleva artikli lõiget 2.

2.   Õigusi võidakse üle anda:

Õiguste üleandmine uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale ei ole lubatud.”

13

Määruse nr 2988/95 artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

2.   Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.

3.   Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava [liidu] õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.

4.   Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.”

14

Aastatel 1999 ja 2000 importisid AKV riikidest ja muudest kolmandatest riikidest kui AKV riigid pärit banaane liitu äriühingud, keda loeti „uueks ettevõtjaks” määruse nr 2362/98 artikli 7 tähenduses ning kellel olid AGRIM-impordilitsentsid, mis on vajalikud määruses nr 404/93 ette nähtud tariifikvootide puhul. Selle käigus kohaldati asjaomasele impordile nullmääraga tollimaksu või vähendatud määraga tollimaksu 75 eurot tonni kohta (edaspidi „tollisoodustus”).

15

SIMBA, keda esindavad Raffaello Orsero ja Raffaella Orsero, on äriühing, mis tegutseb nii banaanide importimise turul senise ettevõtjana määruse nr 2362/98 artikli 3 tähenduses kui ka banaanide turustamise turul liidus. Rico Italia, keda esindab Maurizio Misturelli, on uue ettevõtjana registreeritud importija.

16

Guardia di Finanza (Itaalia tolli- ja maksupolitsei) poolt SIMBA suhtes läbi viidud maksukontrolli tulemusel ilmnes, et SIMBA, Rico Italia ja põhikohtuasjas kõne all olevate uute ettevõtjate vahel tuvastatud kaubandustegevus võis kujutada endast pettust.

17

Vastav tegevus korraldati selleks, et kõrvale hoida määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 teises lõigus ette nähtud keelust anda impordilitsentsidest tulenevaid õigusi uuelt ettevõtjalt üle senisele ettevõtjale ja sel viisil alusetult SIMBA‑le tagada banaanide importimiseks tollisoodustus AGRIM-impordilitsentside abil, mille olid saanud põhikohtuasjas kõne all olevad uued ettevõtjad.

18

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all olevad tehingud toimusid järgmise skeemi kohaselt:

19

SIMBA, Rico Italia ja põhikohtuasjas kõne all olevate uute ettevõtjate suhtes algatati kriminaalmenetlus salakaubaveo ja valeandmete esitamise tunnustel. Ministero dell’economia e delle finanze, Agenzia delle sogane ja komisjon osalevad menetluses tsiviilhagejatena.

20

Esimeses kohtuastmes tunnistas Tribunale di Verona (Verona esimese astme kohus, Itaalia) Rico Italia esindaja süüdi talle süüks pandud asjaoludes ja olles vaadanud läbi tsiviilhagid, mõistis temalt tsiviilhagejate kasuks välja neile tekitatud kahju ning kohustas teda kandma Ministero dell’economia e delle finanzele ja Agenzia delle doganele teatud rahasumma. Kohus mõistis teised kohtualused õigeks.

21

Corte d’appello di Venezia (Veneetsia apellatsioonikohus, Itaalia) leidis, et Rico Italia esindajale süükspandud asjaolud olid aegunud, ning otsustas, et isiku vastutusele võtmiseks puudub alus, kuid jättis muutmata esimese kohtuastme otsuse tsiviilhagide osas. Kohus jättis muutmata ka esimese kohtuastme otsuse põhikohtuasjas kõne all olevate uute ettevõtjate õigeksmõistmise kohta, põhjusel et erinevalt Rico Italiast tegutsesid nad reaalselt värskete puu- ja köögiviljade impordi sektoris ning vastasid tingimustele, mis on nõutavad, et olla uus ettevõtja määruse nr 2362/98 tähenduses.

22

Kuna tsiviilhagejad esitasid Corte d’appello di Venezia otsuse peale kassatsioonkaebuse, otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Menetluse suuline osa lõpetati 5. veebruaril 2015 pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist.

24

M. Surian palus 19. märtsi 2015. aasta kirjas, mis jõudis Euroopa Kohtusse samal päeval, Euroopa Kohtul esiteks määrusega uuendada menetluse suuline osa ning teiseks Corte suprema di cassazionelt selgitusi seoses põhikohtuasja asjaoludega, nagu kohus oli neid kirjeldanud eelotsusetaotluses. Samasuguse taotluse esitasid Raffaello Orsero ja Raffaella Orsero ning E. Palombini vastavalt 20. ja 26. märtsi 2015. aasta kirjadega, mis saabusid Euroopa Kohtusse samadel päevadel.

25

Oma taotluste põhjendamisel väidavad kõnealused põhikohtuasja pooled sisuliselt, nagu nad leidsid ka Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, et eelotsusetaotluses välja toodud teatud asjaolud ei vasta nendele, mis on tuvastatud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes. Kõnealused pooled leiavad, et kohtujuristi esitatud ettepanek põhineb järelikult valedel asjaoludel, mis on seotud selle otsuse ebatäpse sisuga.

26

Siinkohal tuleb märkida, et kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

27

Käesolevas kohtuasjas leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et tal on olemas kogu vajaminev teave vastamaks esitatud küsimustele ning et see teave on olnud pooltevahelise vaidluse ese.

28

Samuti leiab Euroopa Kohus, et puudub tarvidus paluda Corte suprema di cassazionelt selgitusi.

29

Järelikult tuleb M. Suriani, Raffaello Orsero, Raffaella Orsero ja E. Palombini taotlused jätta rahuldamata.

30

Tuleb tõdeda, et nagu selgub põhikohtuasjas kõne all olevate uute ettevõtjate poolt Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ja kohtuvaidlusest kohtuistungil, vaidlesid uued ettevõtjad vastu põhikohtuasja asjaoludele. Nad ei nõustunud nimelt faktiliste oletustega, millele tugines eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustes, kuna ettevõtjate sõnul ei vasta need oletused asjaoludele, mille tuvastasid põhikohtuasja kohtud.

31

Neil asjaoludel väidavad uued importijad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

32

Selles osas tuleb meelde tuletada, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast selgub, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on eeldatavalt asjakohased. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt eelkõige kohtuotsus Genil 48 ja Comercial Hostelera de Grandes Vinos, C‑604/11, EU:C:2013:344, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Seega tuleb tuvastada, et antud juhul sellise olukorraga tegu ei ole.

34

Eelotsusetaotlusest selgub, et määruse nr 2362/98 sätete, eelkõige artiklite 7, 11 ja 21 tõlgendamine on vajalik põhikohtuasja lahendamisel eelkõige selleks, et tuvastada, kas põhikohtuasjas kõne all olevad tehingud kujutavad endast liidu õiguse kuritarvitamist. Selles osas puudutab Corte suprema di cassazionele esitatud kassatsioonkaebus seda, kas tõlgendus, mille Corte d’appello di Venezia nendele artiklitele on andnud, on põhjendatud.

35

Lisaks tuleb samuti meelde tuletada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses ei saa Euroopa Kohus lahendada faktilist olukorda puudutavat vaidlust. Sellise vaidluse lahendamine, nagu ka kohtuasja mis tahes asjaoludele hinnangu andmine kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse (kohtuotsus CEPSA, C‑279/06, EU:C:2008:485, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

37

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (vt eelkõige kohtuotsus Douane Advies Bureau Rietveld, C‑541/13, EU:C:2014:2270, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Seejuures võib Euroopa Kohus tuletada siseriikliku kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta kohtuotsus eco cosmetics ja Raiffeisenbank St. Georgen, C‑119/13 ja C‑120/13, EU:C:2014:2144, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kuigi käesoleval juhul puudutab esitatud küsimus määruse nr 2362/98 artikli 11 tõlgendamist, tuleneb küsimuse sõnastusest tervikuna ning eelotsusetaotluses siseriikliku kohtu esitatud andmetest, et kohus palub tegelikult selgitada määruse artikli 7 punktis a koostoimes artikliga 11 ette nähtud tingimust, mille kohaselt peab „uus” ettevõtja oma äritegevuses kaupa importima „enda arvel ja sõltumatult”.

40

Kuigi põhikohtuasjas puudub vaidlus selles, et põhikohtuasjas kõne all olevad uued ettevõtjad vastasid registreerimisel nimetatud tingimusele, püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas nende seotuse tõttu põhikohtuasjas kõne all olevate tehingutega saab nende ettevõtjate puhul järeldada, et nad tegelesid banaaniturul impordiga vastavalt määruses ette nähtud nõuetele.

41

Järelikult tuleb esimest eelotsuse küsimust mõista nii, et selles palutakse selgitada, kas määruse nr 2362/98 artikli 7 punkti a koostoimes selle määruse artikliga 11 tuleb tõlgendada nii, et tingimus, mille kohaselt peab majandussubjekt äritegevuses importijana tegutsema „enda arvel ja sõltumatult”, puudutab üksnes selle ettevõtja registreerimist „uue” ettevõtjana määruse nr 2362/98 artikli 7 punkti a tähenduses, või on see tingimus nõutav ka selleks, et ettevõtja säilitaks selle seisundi, et banaane importida määruses nr 404/93 ette nähtud tariifikvootide alusel.

42

Kõigepealt tuleb märkida, et mis puudutab banaanide importi liitu, siis määrusega nr 404/93 kehtestatakse kaubavahetuskord kolmandate riikidega, mis põhineb nimelt selle määruse artikli 18 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tariifikvootidel.

43

Nende tariifikvootide haldamisel kohaldatakse vastavalt määruse artikli 19 lõikele 1 nn seniste/uute ettevõtjate meetodit, mis põhineb tavapäraste kaubavoogude arvessevõtmisel, isegi kui – nagu on märgitud sama määruse põhjenduses 13 – teatav kogus jäetakse uutele ettevõtjatele, kes on kõnealuses sektoris hiljuti äritegevust alustanud või kavatsevad äritegevust alustada.

44

Sellest lähtuvalt nähakse määruse nr 2362/98 artiklis 2 ette nende tariifikvootide alusel kaubeldavate banaanikoguste jagamine seniste ettevõtjate ning uute ettevõtjate vahel. Määruse põhjendusest 6 tuleneb, et selline jaotus peab võimaldama uutel ettevõtjatel osaleda banaanide impordikaubanduses ja soodustama tõhusat konkurentsi.

45

Nii on tariifikvootides ettevõtjate osalemine seatud määrusega nr 2362/98 sõltuvusse teatud konkreetsetest tingimustest nii, et käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud jaotus saaks jääda kehtima.

46

Nende hulka kuuluvad määruse artiklis 7 toodud tingimused „uue” ettevõtja tunnustele vastamise kohta. Artikli kohaselt on „uus” ettevõtja majandussubjekt, kelle asukoht on liidus ja kes registreerimise ajal on oma äritegevuses enda arvel ja sõltumatult importinud ühise tollitariifistiku gruppidesse 7 ja 8 kuuluvaid värskeid puu‑ ja köögivilju ühel kolmest aastast, mis vahetult eelnesid sellele aastale, mille suhtes registreerimist taotletakse.

47

Kuigi artikli 7 sõnastusest selgub, et uue ettevõtja seisundi saamiseks peab importija „registreerimise ajal” vastama selles artiklis ette nähtud tingimustele, tuleneb samuti samast sättest, et kõnealune seisund saadakse „seoses tariifikvootide alusel impordiga”.

48

Seega, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 44 meelde tuletatud eesmärki, mis puudutab tariifikvootide jagamist ja tõhusa konkurentsi soodustamist banaanide importimise turul, siis ei saa tingimust, et uus ettevõtja peab tegutsema „enda arvel ja sõltumatult”, tõlgendada nii, et see piirdub vaid ettevõtja tegevusega tema registreerimisele eelneval ajavahemikul, vaid see hõlmab ka pärast nimetatud perioodi jäävat aega.

49

Tariifikvootide jagamine seniste ettevõtjate ja uute ettevõtjate vahel tähendab, et tõelised uued ettevõtjad tulevad turule ja seega täielikult arendavad oma majandustegevust (vt selle kohta kohtuotsus Di Lenardo ja Dilexport, C‑37/02 ja C‑38/02, EU:C:2004:443, punktid 84 ja 87). Nagu siinkohal nähtub määruse nr 2362/98 põhjendusest 8, on uute ettevõtjate turule lubamiseks ette nähtud kriteeriumide eesmärk tariifikvootide haldamise käigus vältida puhtfiktiivsete vahendajate registreerimist ja sellega võidelda spekulatiivse ja kunstliku tegevuse vastu.

50

Seega on määruse nr 2362/98 artikli 7 punktis a toodud ja uute ettevõtjate äritegevuse autonoomiat puudutava tingimuse eesmärk vältida, et senine ettevõtja, kellel juba on osa tariifikvootidest, omandaks teise ettevõtja vahendusel osa nendest tariifikvootidest, mis on jäetud uutele ettevõtjatele.

51

Järelikult tuleb seda tingimust tõlgendada nii, et see hõlmab ka uute ettevõtjate banaanide importi tariifikvootide alusel. Vastav tõlgendus on kooskõlas ka kontekstiga, kuhu kuulub määruse nr 2362/98 artikli 7 punkt a.

52

Esiteks on määruse nr 2362/98 artikli 8 lõike 4 kohaselt registreeringu uuendamiseks nõutav, et huvitatud ettevõtja tõendab pädevatele ametivõimudele, et ta on tegelikult enda arvel importinud vähemalt 50% talle isiklikult jooksvaks aastaks eraldatud kogusest. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, pannakse selle tingimusega ettevõtjatele kohustus minimaalselt kasutada aastaeraldist, mis on neile antud, selleks et tagada, et nad tegelikult osaleksid banaanide importimisel ja muudaksid selle turu seeläbi konkurentsitihedamaks.

53

Teiseks peavad liikmesriigid määruse nr 2362/98 artikli 11 lõike 1 alusel tagama, et uued ettevõtjad tegelevad sõltumatu majandusüksusena liidus importimisega omal kulul, ja kui tekib kahtlus selle tingimuse täitmises, peab asjaomane ettevõtja, selleks et tema taotlus registreeringu ja aastaeraldise saamiseks tunnistatakse vastuvõetavaks ning selleks, et tõendada oma juhtimisautonoomiat, esitama pädevatele siseriiklikele ametiasutustele „rahuldavaks” peetavad tõendid (vt selle kohta kohtuotsus Di Lenardo ja Dilexport, C‑37/02 ja C‑38/02, EU:C:2004:443, punkt 86).

54

Järelikult tuleb kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2362/98 artikli 7 punkti a koostoimes artikliga 11 tuleb tõlgendada nii, et tingimus, mille kohaselt peab majandussubjekt äritegevuses importijana tegutsema „enda arvel ja sõltumatult”, ei ole nõutav üksnes selle subjekti registreerimiseks „uue” ettevõtjana selle sätte tähenduses, vaid see tingimus on nõutav ka selleks, et ettevõtja säilitaks selle seisundi, et banaane importida määruses nr 404/93 ette nähtud tariifikvootide alusel.

55

Oma teises küsimuses ja kolmanda küsimuse esimeses osas, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2362/98 artikli 21 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega on vastuolus tehingud, nagu on põhikohtuasjas kõne all, mille käigus uus ettevõtja ostab uue ettevõtjana registreeritud isiku vahendusel seniselt ettevõtjalt kauba enne selle importimist liitu, seejärel pärast kauba importimist liitu müüb selle sama vahendaja kaudu senisele ettevõtjale.

56

Määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 kohaselt ei ole selle määruse alusel väljastatud impordilitsentsidest tulenevate õiguste üleandmine lubatud, kui õiguste üleandmine toimub uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale.

57

Põhikohtuasjas kõne all olevate tehingute puhul puudub vaidlus, et määruse nr 2362/98 artikli 21 lõige 2 ei kuulu põhimõtteliselt kohaldamisele, kui põhikohtuasjas kõne all olevad uued ettevõtjad ei anna AGRIM-litsentse või nendest litsentsidest tulenevaid õigusi senisele ettevõtjale SIMBA‑le üle.

58

Mis siiski puudutab liitu importimise tehinguid, mis on sisuliselt sarnased põhikohtuasjas kõne all olevatega, siis otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses SICES jt (C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 40), et kuigi komisjoni 29. märtsi 2007. aasta määruse (EÜ) nr 341/2007, millega avatakse kolmandatest riikidest imporditava küüslaugu ja teatavate muude põllumajandustoodete tariifikvoodid ja tagatakse nende haldamine ning kehtestatakse impordilitsentside ja päritolusertifikaatide süsteem, (ELT L 90, lk 12) artikli 6 lõikega 4, milles kehtestatakse keeld üle anda impordilitsentsidest tulenevad õigused, ei ole üldjuhul vastuolus niisugused tehingud, on nende puhul tegemist õiguse kuritarvitamisega, kui need sooritati kunstlikult eesmärgiga saada tollisoodustusest kasu.

59

Nagu aga märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 95, on kohtuotsuses SICES jt (C‑155/13, EU:C:2014:145) toodud lahendus üle kantav ka juhtumile põhikohtuasjas.

60

Selles osas tuleb täpsustada, et kuigi Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse kohta otsust tehes esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut omapoolsel tõlgenduse andmisel, on siiski liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse koosseis täidetud. Sellega seoses peab kuritarvituse olemasolu kontrollimisel eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse kõiki asja fakte ja asjaolusid, sealhulgas äritehinguid, mis eelnesid ja järgnesid asjaomasele impordile (kohtuotsus SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on kuritarvituse tõendamiseks nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (vt eelkõige kohtuotsused Eichsfelder Schlachtbetrieb, C‑515/03, EU:C:2005:491, punkt 39, ning selle kohta SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punktid 31–33).

62

Esiteks, mis puudutab määrusega nr 2362/98 taotletavat eesmärki, siis nagu on muu hulgas meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, soovitakse selle määrusega tariifikvootide jagamise teel teha võimalikuks tegelike uute ettevõtjate tegutsemine banaanide importimise turul, et sellel turul soodustada tõhusat konkurentsi. Selleks tuleneb nimetatud määruse põhjendusest 14, et määruse artikli 21 lõike 2 teises lõigus ette nähtud keelul uutel ettevõtjatel anda õigused üle senistele ettevõtjatele on eesmärk vältida nende ettevõtjate vahel spekulatiivsete suhete tekkimist või häirida tavapärast kaubavahetust banaanide importimise turul.

63

Seega tuleb tõdeda, et liidu õigusnormidega taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui üksteisele järgnevad banaanide ostu-, impordi- ja müügitehingud, nagu on põhikohtuasjas kõne all, isegi kui need on üksikuna sooritatuna õiguslikult kehtivad, on asjaolude poolest võrdsustatavad impordilitsentside või nendest litsentsidest tulenevate õiguste keelatud üleandmisega uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale ning võimaldavad viimasel laiendada oma mõju kaugemale kui see kvootide osa, mis talle oli antud banaanide liitu tollisoodustusega importimiseks.

64

Teiseks, mis puudutab nende tehingute ajendit, siis tuleb samuti tuvastada – ilma et tuleks tõendada kuritarvitust –, et nende tehingute põhieesmärk on võimaldada asjaomasel senisel ettevõtjal importida tollisoodustusega oma banaane uutele ettevõtjatele antud tariifikvootide osa alusel.

65

Nagu Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses SICES jt (C‑155/13, EU:C:2014:145, punktid 37–39), peab selleks, et selliseid tehinguid, nagu on põhikohtuasjas kõne all, saaks käsitada nii, et liidus asuva ostja nendega taotletav peamine eesmärk on saada põhjendamatu soodustus, importijatel olema kavatsus anda nimetatud ostjale selline soodustus ja asjaomastel tehingutel peab importijate jaoks puuduma igasugune majanduslik ja kaubanduslik põhjendus, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Olgugi et asjaomased tehingud on põhjendatud ostja sooviga saada kasu tollisoodustusest ja isegi kui importijad on sellest teadlikud, ei saa tehinguid a priori käsitada nii, et viimastel majanduslik põhjendus puudub. Siiski ei saa välistada, et teatavatel juhtudel on sellised tehingud viidud kunstlikult läbi peamise eesmärgiga saada tollisoodustusest kasu.

66

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevaid tehinguid, siis nende kunstlikkust saab hinnata eelkõige selliste kaudsete tõendite alusel, mis kinnitavad, et põhikohtuasjas kõne all olevate uute ettevõtjate roll tehingutes seisnes tegelikkuses vaid puhtfiktiivses vahendajaks olemises SIMBA kasuks. Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, tähendab selle hinnangu andmine, et kontrollitakse, kas nende tehingute tõttu oli tarvis nad registreerida uue ettevõtjana ainsal eesmärgil saada AGRIM-litsentsid vaid selleks, et senise ettevõtja SIMBA arvel importida banaanid liitu tollisoodustusega.

67

Selleks võib eelotsusetaotluse esitanud kohus nende tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja/või isiklikke suhteid (kohtuotsus Part Service, C‑425/06, EU:C:2008:108, punkt 62) ning tuginedes kohtuotsuse SICES jt (C‑155/13, EU:C:2014:145) punktis 39 toodud kaudsetele tõenditele, arvesse võtta nimelt asjaolu, et AGRIM-litsentse omav uus ettevõtja ei ole põhikohtuasjas kõne all olevate tehingute puhul võtnud ühtki äririski, sest riski on tegelikult maandanud ostja liidus, kes on samuti senine ettevõtja, või asjaolu, et asjaomase kauba müügi- ja edasimüügi hinda arvestades on uute ettevõtjate kasumimarginaal olematu.

68

Seevastu, nagu põhikohtuasjas kõne all olevad uued importijad väitsid Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, tuleb täpsustada, et arvestades banaanide importimise turu eripära, ei ole asjaolu, et nendel ettevõtjatel oli sobiv infrastruktuur imporditud banaanide ladustamiseks ja vedamiseks, oluline selleks, et tuvastada põhikohtuasjas kõne all olevate tehingute kunstlik laad. Nõue, et uutel ettevõtjatel oleks selline infrastruktuur, läheks vastuollu määruse nr 2362/98 eesmärgiga võimaldada uutel ettevõtjatel tegutseda banaanide importimise turul.

69

Nagu väidab komisjon oma seisukohtades, võib põhikohtuasjas kõne all olevate tehingute kunstlik laad samuti ilmneda sellest, et nende tehingutega oli korrapäraselt seotud vahendaja äriühing, käesoleval juhul Rico Italia, kes oli registreeritud uue ettevõtjana, kui selgub, et selle seotuse ainus eesmärk oli peita seoseid senise ettevõtja nagu SIMBA ja uute ettevõtjate nagu põhikohtuasjas kõne all olevad vahel, selleks et vältida määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 kohaldamist.

70

Seega tuleb teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse esimesele osale vastata, et määruse nr 2362/98 artikli 21 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega on vastuolus sellised tehingud, nagu on põhikohtuasjas kõne all, mille käigus uus ettevõtja ostab uue ettevõtjana registreeritud isiku vahendusel seniselt ettevõtjalt kauba enne selle importimist liitu, seejärel pärast kauba importimist liitu müüb selle sama vahendaja kaudu senisele ettevõtjale, kui nende tehingute puhul on tegemist kuritarvitusega, mille peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

71

Kolmanda küsimuse teises osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised tagajärjed kaasnevad kuritarvituse tuvastamisega, juhuks kui niisuguse kuritarvituse olemasolu peaks põhikohtuasjas tuvastatama.

72

Siinkohal tuleb meenutada, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 3 on ette nähtud, et „kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava [liidu] õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära”.

73

Ebaseadusliku tegevuse abil alusetult saadud soodustuse tagasimaksmise kohustus ei kujuta endast mitte karistust, vaid see on lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, mistõttu saadud soodustus on alusetu ja selle tagastamise kohustus on seega põhjendatud (vt kohtuotsus Pometon, C‑158/08, EU:C:2009:349, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Sellest järeldub, et kuritarvitusega seotud tehingud tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul uuesti määratleda viisil, millega taastatakse selline olukord nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitusega seotud tehinguid ei oleks esinenud (vt analoogia alusel kohtuotsus Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 94).

75

Seega peab importija, kes on kunstlikult loonud enda jaoks olukorra, mis võimaldab tal alusetult saada banaanide impordiks tollisoodustuse, maksma asjaomaselt kaubalt tasumisele kuuluva tollimaksu, milline asjaolu sõltuvalt juhtumist ei takista siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus-, tsiviil- või kriminaalkaristuste kohaldamist (vt analoogia alusel kohtuotsus Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 68).

76

Seega tuleb kolmanda küsimuse teisele osale vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel kuritarvituse tuvastamine toob kaasa selle, et importija, kes on kunstlikult loonud enda jaoks olukorra, mis võimaldab tal alusetult saada banaanide impordiks tollisoodustuse, peab maksma asjaomaselt kaubalt tasumisele kuuluva tollimaksu, milline asjaolu sõltuvalt juhtumist ei takista siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus-, tsiviil- või kriminaalkaristuste kohaldamist.

77

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: