—

Wucher Helicopter GmbH ja Euro‑Aviation Versicherungs AG, esindaja: Rechtsanwalt J. J. Janezic,

—

F. Santer, esindajad: Rechtsanwalt Ch. Schlechl ja Rechtsanwalt M. Peter,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Colelli,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls, G. Braun ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 785/2004 kindlustusnõuete kohta lennuettevõtjatele ja õhusõiduki käitajatele (EÜT L 138, lk 1; ET eriväljaanne 07/08, lk 160) artikli 3 punkti g ja Montréalis 28. mail 1999 sõlmitud rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis kirjutati Euroopa Ühenduse poolt EÜ artikli 300 lõike 2 alusel alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon”) artikli 17 lõiget 1.

2

See taotlus esitati kassatsioonimenetluses, mille poolteks on ühelt poolt Austria lennuettevõtja Wucher Helicopter GmbH (edaspidi „Wucher”) ja Saksa kindlustusselts Euro‑Aviation Versicherungs AG (edaspidi „Euro‑Aviation”) ning teiselt poolt F. Santer ja mille ese on F. Santerile lennuõnnetuse käigus tekitatud vigastuse eest hüvitise maksmine.

3

Montréali konventsiooni artikli 3 lõiked 1, 2 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Reisijateveoks väljastatakse veodokument iga reisija kohta või üks dokument kõigi reisijate kohta ning dokumendis on järgmised andmed:

2.   Lõikes 1 nimetatud dokumendi väljastamise asemel võib selles ette nähtud andmeid säilitada ka muul infokandjal. Kui kasutatakse muud infokandjat, pakub vedaja reisijale võimaluse saada need andmed kirjalikult.

[...]

5.   Eelmiste lõigete eiramine ei muuda veolepingut olematuks ega kehtetuks ega mõjuta vastutust piiravate ja muude käesoleva konventsiooni sätete kohaldamist sellele.”

4

Nimetatud konventsiooni artikli 17 lõige 1 sätestab:

„Vedaja vastutab reisija surma või kehavigastuse tõttu tekkinud kahju eest ainult juhul, kui surma või vigastuse põhjustanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemisel või sealt väljumisel.”

5

Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 489) muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002 (EÜT L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246; edaspidi „määrus nr 2027/97”).

6

Määruse nr 889/2002 põhjendus 8 näeb ette järgmist:

„Ühendusesisesel lennundusturul ei tehta enam vahet riigisisestel ja rahvusvahelistel vedudel, mistõttu on asjakohane, et vastutuse tase ja laad oleksid ühenduse piires nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste vedude puhul samad.”

7

Määruse nr 2027/97 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega rakendatakse Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad reisijate ja nende pagasi õhuvedu, ja kehtestatakse teatavad lisasätted. Lisaks laiendatakse nende sätete kohaldamisala liikmesriigisisestele õhuvedudele.”

8

Selle määruse artikli 2 lõige 2 näeb ette:

„Käesolevas määruses sisalduvad mõisted, mida ei ole lõikes 1 määratletud, on samaväärsed Montréali konventsioonis kasutatud mõistetega.”

9

Selle määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Ühenduse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, kohaldatakse kõiki Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid.”

10

Määruse nr 785/2004 artikli 3 punkt g on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]”.

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 216/2008, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 91/670/EMÜ, määrus (EÜ) nr 1592/2002 ning direktiiv 2004/36/EÜ (ELT L 79, lk 1), IV lisa punkt 1.c on sõnastatud järgmiselt:

„Enne iga lendu tuleb määratleda iga meeskonnaliikme ülesanded ja kohustused. Kapten vastutab õhusõiduki kasutamise ja ohutuse ning kõigi meeskonnaliikmete, reisijate ja pardal oleva lasti ohutuse eest.”

12

F. Santer, kes viibis Wucherile kuuluvas helikopteris, mille kasutamisega seotud kohustuslik tsiviilvastutus oli kindlustatud Euro‑Aviationi juures, sai 9. veebruaril 2009 Söldeni (Austria) liustikupiirkonna kohal toimunud siselennul raskelt vigastada.

13

F. Santer on Ötztaler Gletscherbahn‑GmbH & Co. KG (edaspidi „Ötztaler”) töötaja, kes vastutab laviinikomisjoni liikmena liustikupiirkonna ja eeskätt oma tööandja sealsete suusaradade ohutuse eest. Tema ülesanne on muu hulgas hinnata, kus on vaja laviine lõhkelaengute toimel kontrollitult vallandada. Lõhkelaengud visatakse alla helikopterilt.

14

Õnnetuse päeval sai Wucher Ötztalerilt korralduse sooritada „lend laviinide vallandamiseks”. Lisaks piloodile, kes on Wucheri töötaja, olid sellel lennul ka F. Santer ja veel kaks isikut, kes olid Ötztaleri töötajad. F. Santer suunas piloodi alale, kus tuli lõhkelaengud alla visata. Selle ülesande raames tuli tal piloodi korraldusel avada helikopteri uks ja hoida seda avatuna, et lõhkamistööde spetsialist saaks lõhkelaengu alla visata. Selle toimingu käigus haaras tuuleiil veidi avatud ukse ja paiskas selle lahti. Kuna F. Santeril ei olnud võimalik käepidemest õigel ajal lahti lasta, sai tema küünarliiges raskelt vigastada.

15

F. Santer esitas Wucheri ja Euro‑Aviationi vastu kahjunõude Austria esimese astme kohtusse. See kohus otsustas põhimõtteliselt, et kahjuhüvitise nõue on põhjendatud, ja leidis, et F. Santerit tuleb käsitada kui reisijat. Tehes järelduse, et tööandja vastutuse piirang ei ole kohaldatav, leidis nimetatud kohus, et Wucher ja Euro‑Aviation on Austria õiguse alusel vastutavad.

16

Apellatsioonikohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, kuid leidis, et hageja ei ole reisija kõnealuse konventsiooni tähenduses, sest teda ei olnud vaja toimetada ühest punktist teise, vaid kõnealuse lennu peamine eesmärk oli osaleda laviinide kontrollitud vallandamisel helikopteritelt allavisatavate lõhkelaengute toimel. Selle kohtu sõnul ei takista määrus nr 2027/97 Austria lennundusseadust kohaldamast, kuna reisijatele ja nende pagasile kohaldatakse Montréali konventsiooni, millele nimetatud määrus viitab.

17

Apellatsioonikohus järeldas, et Wucher vastutab F. Santerile tekitatud kahju eest tulenevalt talle omistatavast piloodi süüst ja omaenda korralduslikust süüst, ning et F. Santeri tööandja ja Wucheri vahel sõlmitud leping annab F. Santerile õiguse esitada lepingu alusel kahjuhüvitise nõue. Selle kohtu sõnul on Wucher Austria õiguse kohaselt kohustatud sõlmima tsiviilvastutuskindlustuse ning järelikult on vastutuse piirangu kohaldamine välistatud.

18

Põhikohtuasja kassaatorid esitasid selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile, leides, et apellatsioonikohus ei tõlgendanud õigesti määrust nt 2027/97 ega tunnustanud tööandja vastutuse piirangut, kuivõrd F. Santer ei olnud nende arvates mitte reisija, vaid meeskonna liige, mistõttu Austria üldise sotsiaalkindlustusõiguse kohaldamine on välistatud.

19

Oberster Gerichtshofi arvates on küsimus sellest – kas F. Santerit tuleb käsitada „reisijana” – otsustava tähtsusega Montréali konventsioonis sätestatud vastutust reguleeriva korra kohaldamiseks. See kohus märgib, et Montréali konventsioon ja Euroopa Kohtu praktika seda mõistet ei määratle. Samas tuletab ta meelde, et sihtotstarbeline lend on paljude kohtute arvates mitte kommertsvedu, vaid „lennutöö”. Igal juhul kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas F. Santerit on võimalik liigitada ühelt poolt „reisijaks” ja teiselt poolt „meeskonna liikmeks” või „kolmandaks isikuks”. Nimetatud kohus on arvamusel, et tarbijate õiguste kaitseks tuleb tagada kindlustuse nõuetekohane minimaalne tase ning mõiste „reisija” ühetaoline tõlgendamine liidu õiguses ja Montréali konventsioonis oleks asjakohane.

20

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 785/2004 artikli 3 punkti g tuleb tõlgendada nii, et ühenduse lennuettevõtja käitatavas helikopteris viibinud isik, kelle õhuvedu põhineb lennuettevõtja ja kõnealuse isiku tööandja vahel sõlmitud lepingul konkreetse tööülesande täitmise eesmärgil, nagu põhikohtuasjas, on „reisija” või kuulub „lennukis töötava meeskonna liikmete ja salongitöötajate” hulka selle sätte tähenduses.

22

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meeles pidada, et mõiste „reisija” määruse nr 785/2004 artikli 3 punkti g tähenduses hõlmab kõiki isikuid, kes on lennul kaasas lennuettevõtja või õhusõiduki käitaja loal, välja arvatud lennukis töötava meeskonna liikmed ja salongitöötajad.

23

Siit järeldub, et isiku liigitamine meeskonna liikmete või salongitöötajate kategooriasse kujutab endast erandit reeglist, mille kohaselt see isik kuulub reisijate kategooriasse.

24

Esmalt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid tõlgendada kitsalt, sest vastasel korral kaotaksid üldreeglid igasuguse sisu (vt kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑346/08, EU:C:2010:213, punkt 39 ja viidatud kohtupraktika).

25

Järelikult tuleb kõigepealt uurida, ega põhikohtuasja vastustaja ei kuulu „meeskonna liikmete” või „salongitöötajate” kategooriasse.

26

Põhikohtuasjas, nagu ilmneb ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludest, oli suusaradasid hooldava äriühingu töötaja F. Santer lennul kui „kohalikke olusid tundev teenäitaja” ja tema ülesanne oli lennu ajal piloodi korraldusel avada helikopteri uks ja hoida seda teataval viisil ja teatava aja jooksul avatuna.

27

Järelikult ei olnud F. Santeri ülesanne õhusõidukit juhtida ja seetõttu ei kuulu ta „meeskonna liikmete” kategooriasse.

28

Lisaks, vastupidi Wucheri väitele, ei ole asjaolu, et F. Santeri ülesanne oli piloodi korraldusel avada helikopteri uks, piisav selleks, et liigitada teda „meeskonna liikmete” kategooriasse. Piloodil kui õhusõiduki kaptenil on nimelt alati õigus anda korraldusi kõigile õhusõiduki pardal viibivatele isikutele, seal hulgas reisijatele.

29

Siit järeldub, et F. Santer ei kuulu ka „salongitöötajate” kategooriasse.

30

Järelikult tuleb sedastada, et niisugust isikut nagu F. Santer tuleb käsitada reisijana määruse nr 785/2004 tähenduses.

31

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb määruse nr 785/2004 artikli 3 punkti g tõlgendada nii, et ühenduse lennuettevõtja käitatavas helikopteris viibinud isik, kelle õhuvedu põhineb lennuettevõtja ja kõnealuse isiku tööandja vahel konkreetse tööülesande täitmiseks sõlmitud lepingul, nagu põhikohtuasjas, on „reisija” selle sätte tähenduses.

32

Oma teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb hinnata koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Montréali konventsiooni artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes kuulub mõiste „reisija” alla määruse nr 785/2004 artikli 3 punkti g tähenduses, on hõlmatud igal juhul ka mõistega „reisija” selle konventsiooni artikli 17 tähenduses.

33

Selles osas on selge, et Montréali konventsiooni sätted moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa ning Euroopa Kohus on pädev vastama selle tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele (vt kohtuotsused IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 40, ja Walz, C‑63/09, EU:C:2010:251, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Nimetatud konventsiooni hakati kohaldama ühe liikmesriigi sisestele lendudele määruse nr 2027/97 alusel, mille eesmärk on tagada, et lennuettevõtjate ja ühenduse lennuettevõtjate vastutuse tase ja laad oleksid Euroopa Liidu piires nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste vedude puhul samad.

35

Nagu ilmneb ka eelotsusetaotlusest, kuulub Wucher mõiste „ühenduse lennuettevõtja” alla, kelle suhtes kohaldatakse määrust nr 2027/97, kuivõrd Wucheri puhul on tegemist lennutranspordi ettevõtjaga, kellel on Austria Vabariigi väljastatud kehtiv lennutegevusluba, vastavalt nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2407/92 lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta (EÜT L 240, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 3).

36

Seega tuleb kontrollida, kas Montréali konventsiooni kohaldamise muud tingimused on põhikohtuasjas täidetud. Selles osas tuleb kindlaks määrata, kas F. Santer kuulub mõiste „reisija” alla selle konventsiooni tähenduses, mis tähendab, et tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitlusel oleva lennu eesmärk oli „reisijatevedu” nimetatud konventsiooni tähenduses.

37

Selleks tuleb märkida, et vastavalt Montréali konventsiooni artikli 3 lõigetele 1 ja 2 on „reisija” staatus selle konventsiooni tähenduses seotud kas isiklikult või kollektiivselt väljastatud sõidupiletiga, mille sisu on määratletud nimetatud lõikes 1, või teise võimalusena mõne muud tüüpi samasisulise dokumendiga.

38

Igal juhul tuleneb ka nimetatud konventsiooni artikli 3 lõikest 5, et sellele lõikele 5 eelnevate lõigete eiramine ei muuda veolepingut olematuks ega kehtetuks ega mõjuta vastutust piiravate ja muude nimetatud konventsiooni sätete kohaldamist sellele.

39

Seega, kui veoleping on olemas ja kõik muud nimetatud konventsiooni kohaldamise tingimused on täidetud, kohaldatakse seda konventsiooni veolepingu vormist olenemata.

40

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Ötztaleri töötaja F. Santer, kes vastutas laviinikomisjoni liikmena liustikupiirkonna ja suusaradade ohutuse eest, täitis oma igapäevaste töökohustuste hulka kuuluvat ülesannet, mis seisnes laviinide lõhkelaengute toimel vallandamises. Lisaks saatis Wucher just lepingu alusel F. Santeri ja teised Ötztaleri töötajad helikopteri stardipaigast nendesse piirkondadesse, kus tuli laviine lõhkelaengute toimel vallandada, et nad seejärel stardikohta tagasi toimetada.

41

Siit järeldub, et põhikohtuasjas käsitlusel oleva lennu eesmärk oli vedada Ötztaleri töötajad nendesse piirkondadesse, kus nad pidid täitma oma igapäevaseid töökohustusi.

42

Eeltoodust tuleneb, et Montréali konventsiooni artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes kuulub mõiste „reisija” alla määruse nr 785/2004 artikli 3 punkti g tähenduses, kuulub igal juhul ka mõiste „reisija” alla selle konventsiooni artikli 17 tähenduses, tingimusel et selle isiku vedu toimub „veolepingu” alusel nimetatud konventsiooni artikli 3 tähenduses.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: