1

Oma hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul:

2

Direktiivi 75/442 artikli 4 sõnastuse kohaselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi […]

[…]

Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”

3

Selle direktiivi artikkel 8 kohustas liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada, et iga jäätmevaldaja annaks jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või ettevõttele, kes teeb direktiivi IIA või IIB lisas nimetatud toiminguid, või taaskasutaks või kõrvaldaks jäätmed ise kooskõlas sama direktiivi sätetega.

4

Direktiivi 75/442 artikli 9 lõige 1 sätestas, et eelkõige selle direktiivi artikli 4 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, mis teeb jäätmete kõrvaldamise toiminguid, saama loa pädevalt asutuselt, kes vastutab nimetatud direktiivi rakendamise eest. Sama direktiivi artikli 9 lõige 2 täpsustas, et lubasid võib anda tähtajaliselt, neid võib pikendada, nendega võivad kaasneda tingimused ja kohustused ning nende andmisest võib keelduda, kui plaanitav kõrvaldamismeetod ei ole keskkonnakaitse seisukohalt vastuvõetav.

5

Direktiiv 75/442 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiviga 2006/12/EÜ jäätmete kohta (ELT L 114, lk 9), mis omakorda tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, lk 3). Direktiivi 75/442 artiklid 4, 8 ja 9 on sisuliselt üle võetud direktiivi 2008/98 artiklitesse 13, 15 ja 23 ning artikli 36 lõikesse 1.

6

Direktiivi 91/689 artikli 2 lõige 1 sätestas:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, millega nõutakse, et igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse.”

7

See direktiiv tunnistati kehtetuks direktiiviga 2008/98. Direktiivi 91/689 artikli 2 lõige 1 on sisuliselt üle võetud direktiivi 2008/98 artikli 35 lõigetesse 1 ja 2.

8

Direktiivi 1999/31 artikli 14 punktid a–c näevad ette:

„Liikmesriigid võtavad meetmeid, millega tagatakse, et prügilad, millele on antud luba või mis tegutsevad käesoleva direktiivi ülevõtmise ajal, ei või tegutsemist jätkata, kui allpool esitatud meetmed ei ole […] rakendatud:

9

Selle direktiivi artikli 18 lõike 1 kohaselt jõustavad liikmesriigid direktiivi täitmiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid hiljemalt kahe aasta möödumisel direktiivi jõustumisest, st hiljemalt 16. juuliks 2001, ja teavitavad sellest viivitamata komisjoni.

10

Euroopa Kohus rahuldas komisjoni poolt EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), olles eelnevalt tuvastanud, et Itaalia Vabariik on rikkunud üldiselt ja kestvalt direktiivi 75/442 artiklitest 4, 8 ja 9, direktiivi 91/689 artikli 2 lõikest 1 ja direktiivi 1999/31 artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi, kuna ta ei võtnud nende sätete täitmiseks kõiki vajalikke meetmeid.

11

Kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmise kontrollimise käigus palus komisjon 8. mai 2007. aasta kirjaga, et Itaalia ametiasutused kirjeldaksid selle kohtuotsuse täitmiseks võetud meetmeid. Brüsselis toimus 11. juunil 2007 komisjoni talituste ja Itaalia ametiasutuste kohtumine, kus viimati nimetatud ametiasutused kohustusid esitama komisjonile kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete ajakohastatud loetelu.

12

Itaalia ametiasutused esitasid 10. juuli 2007. aasta, 26. septembri 2007. aasta, 31. oktoobri 2007. aasta ja 26. novembri 2007. aasta kirjadega riigi seadusjärgse karistussüsteemi jäätmekäitluse valdkonnas ja mõned jäätmekäitlusega seotud algatused, samuti Corpo forestale dello Stato (riigi metsaamet, edaspidi „CFS”) 2002. aasta aruandega kindlaks tehtud koondandmed prügilate olukorra kohta maakondade lõikes.

13

Kuna komisjon leidis, et Itaalia Vabariik esitas talle puudulikult kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseks võetud meetmed, saatis ta 1. veebruaril 2008 viimasele märgukirja palvega esitada selle kohta seisukohad kahe kuu jooksul. Ajavahemikul 10. aprillist 2008 kuni 26. maini 2008 esitas liikmesriik komisjonile mitu korda uusi andmeid iga Itaalia maakonna ning Trento ja Bolzano autonoomsete provintside territooriumi uue riikliku seiresüsteemi kohta.

14

Brüsselis 24. septembril 2008 toimunud kohtumisel ja 12. novembri 2008. aasta kirjas kritiseeris komisjon Itaalia Vabariigi esitatud teabe sisu. Komisjon vaatas läbi mitmesugused dokumendid, mille liikmesriik oli seejärel esitanud, ja siis saatis talle 26. juunil 2009 EÜ artikli 228 lõike 2 alusel põhjendatud arvamuse, milles tegi järelduse, et liikmesriigi kohustuste üldine rikkumine, mille tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), on kestev.

15

Itaalia Vabariigi taotlusel pikendati põhjendatud arvamusele vastamiseks komisjoni poolt määratud tähtaega kuni 30. septembrini 2009. Komisjon sai liikmesriigi vastuse kätte 1. oktoobril 2009. Pärast selle vastuse saamist esitas liikmesriik komisjonile ajavahemikul 13. oktoobrist 2009 kuni 19. veebruarini 2013 muid ajakohastatud dokumente kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmise kohta.

16

Esiteks leidis komisjon Itaalia Vabariigi edastatud dokumente arvestades, et liikmesriik ei ole veel võtnud kõiki meetmeid, mida kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmine nõuab, kuna Itaalia 20 maakonna hulgast 18 maakonna territooriumil asub 218 prügilat, mis ei vasta direktiivi 75/442 artiklite 4 ja 8 nõuetele. Teiseks järeldas komisjon sellest, et on olemas 218 ebaseaduslikku prügilat, et peab esinema prügilaid, mis tegutsevad luba saamata, rikkudes selle direktiivi artiklit 9. Kolmandaks leidis komisjon, et neist 218 nõuetele mittevastavast prügilast sisaldavad 16 prügilat ohtlikke jäätmeid, ilma et oleks järgitud direktiivi 91/689 artikli 2 lõike 1 ettekirjutusi. Lõpuks andis komisjon hinnangu, et Itaalia Vabariik ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et viie prügila jaoks, mis olid olemas 16. juulil 2001, on koostatud vastavusse viimise kava või võetud meetmeid nende lõplikuks sulgemiseks kooskõlas direktiivi 1999/31 artikliga 14.

17

Kuna komisjon leidis, et Itaalia Vabariik ei ole põhjendatud arvamusega määratud ja komisjoni poolt pikendatud tähtaja jooksul võtnud kõiki meetmeid, mis on vajalikud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseks, esitas ta 16. aprillil 2013 käesolevas asjas hagi.

18

Euroopa Kohus palus Itaalia Vabariigilt ja komisjonilt 10. aprilli 2014. aasta e‑kirjaga, et nad esitaksid hiljemalt 16. maiks 2014 ajakohastatud andmed kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmise kohta. Ühtlasi tuli täpsustada, millised on need uued, pärast 2002. aastat kindlaks tehtud prügilad, mida pooled oma seisukohtades mainisid.

19

Itaalia Vabariik esitas oma vastuses ajakohastatud koondandmed selle kohta, mida on ette võetud neis 218 prügilas, mida komisjon oma hagiavalduses mainib. Lisaks esitas liikmesriik 71 uue prügila loetelu, mida tema sõnul ei olnud küll CFS‑i 2002. aasta aruandes identifitseeritud, kuid millele komisjoni väidetes viidatakse.

20

Komisjon aga kinnitas kõigepealt vastuses Euroopa Kohtu teabenõudele ja kohtuistungil, et tema käsutuses olevate viimaste andmete põhjal ei vasta 198 prügilat ikka veel direktiivi 75/442 artikli 4 nõuetele ja neist kaks prügilat ei vasta ühtlasi selle direktiivi artiklitele 8 ja 9 ning 14 prügilat ei vasta direktiivi 91/689 artikli 2 lõikele 1. Peale selle nähtub Itaalia ametiasutuste ja komisjoni 23. mai 2014. aasta kohtumise ajal vahetatud teabest, et on jäänud vaid kaks prügilat, mis ei vasta direktiivi 1999/31 artikli 14 nõuetele. Lõpetuseks märkis ta, et ükski Itaalia ametiasutuste poolt kindlaks tehtud uus prügila ei kuulu käesolevas asjas hagi eseme hulka.

21

Itaalia Vabariik vaidlustab hagi vastuvõetavuse esiteks väitega, et ELTL artikli 260 lõike 2 alusel esitatav hagi ei saa põhineda teabeallikatel, millele tuginedes komisjon oma hagi põhjendab, nimelt CFS‑i aruannetel ja avaldustel, mida liikmesriik on teinud mitteametlikel kohtumistel komisjoniga, kuna rahalised karistused, mida saab sellise menetluse raames määrata, on seotud konkreetsete rikkumistega igas ebaseaduslikus prügilas.

22

Teiseks heidab liikmesriik komisjonile ette käesolevas asjas hagi eseme laiendamist sellega, et hindamisel võeti arvesse meetmeid, mida Itaalia ametiasutused pidanuks ELTL artikli 260 lõike 2 kohaselt rakendama uutes prügilates, mida ei ole mainitud CFS‑i aruandes.

23

Kolmandaks kirjeldas komisjon Itaalia Vabariigile 14. juunil 2011 saadetud teatises vaidluse eset teisiti, kui see on sõnastatud põhjendatud arvamuses, mistõttu ta oleks pidanud esitama uue põhjendatud arvamuse.

24

Neljandaks väidab Itaalia Vabariik, et kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) ei ole tehtud ühtki viidet puudustele Itaalia seadustes ja et komisjon ei ole osutanud konkreetsetele seadusesätetele, mida ta peab ebasobivaks. Viidete puudumise tõttu ei ole Itaalia Vabariigil võimalik end kaitsta ja hagi on vastuvõetamatu. Igal juhul on asjassepuutuvate siseriiklike õigusnormide kohaldamine muudetud raskeks, kuna olukord, mida tuleb parandada, on keerukas.

25

Viiendaks leiab Itaalia Vabariik, et ta on alati ilmutanud suurimat hoolsust, et kõrvaldada Euroopa Kohtu poolt kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine. Liikmesriik nõuab seega, et hagi jäetaks rahuldamata.

26

Komisjon omalt poolt juhib esiteks tähelepanu, et kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) on Euroopa Kohus juba selgitanud, et CFS‑i aruannet võib käsitada asjakohase teabeallikana rikkumismenetluse algatamiseks, ning et vastav arutelu komisjoni ja Itaalia ametiasutuste kohtumistel toimus selle dokumendi alusel.

27

Teiseks väidab komisjon, et on igati õiguspärane võtta kohtuotsuse täitmise etapil arvesse muid pädevatele ametiasutustele teadaolevaid prügilaid, mis nõuetele ei vasta, kuna need on paratamatult hõlmatud selle üldise ja kestva rikkumisega, mis on tuvastatud kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250).

28

Kolmandaks on 14. juuni 2011. aasta teatises olukorda lihtsalt kirjeldatud sellisena, nagu see oli kujunenud pärast põhjendatud arvamuse saatmist. Seega ei olnud vaja saata Itaalia Vabariigile uut põhjendatud arvamust.

29

Neljandaks on äärmiselt oluline, et Itaalia Vabariigil oleks head jäätmekäitlust võimaldav õigusraamistik. Selles osas on ka Itaalia ametiasutused ise arvanud, et seadusemuudatus võimaldaks täita kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250).

30

Viiendaks väidab komisjon, et Itaalia ametiasutused hakkasid talle sidusat ja usaldusväärset teavet esitama alles pärast põhjendatud arvamuse saatmist.

31

Kuna Itaalia Vabariigi argument, mis käsitleb CFS‑i aruande ja liikmesriigi avalduste ehk nende dokumentide tõendusjõudu, millele komisjon käesolevas kohtuasjas tugineb, ei puuduta komisjoni hagi vastuvõetavust, tuleb see tagasi lükata.

32

Seoses asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mille esitas Itaalia Vabariik ja mille kohaselt on komisjoni hagiavalduses mainitud uusi prügilaid, mis nõuetele ei vasta, tuleb toonitada, et ELTL artikli 260 lõikes 2 ette nähtud menetlust tuleb käsitada Euroopa Kohtu otsuste täitmise erimenetlusena ehk teisisõnu ühe täitmise viisina. Järelikult saab selle menetluse raames käsitleda üksnes niisugust liikmesriigil aluslepingu kohaselt lasuvate kohustuste rikkumist, mida Euroopa Kohus on pidanud ELTL artikli 258 alusel tõendatuks (vt kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑95/12, EU:C:2013:676, punkt 23).

33

Käesolevas asjas tuleb aga osutada, et kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) tuvastas Euroopa Kohus üldise ja kestva rikkumise, tuginedes mitte ainult CFS‑i 2002. aasta aruandele, vaid ka muudele teabeallikatele nagu parlamendi uurimiskomisjonide koostatud aruanded või eelkõige maakondade ametivõimudelt saadud ametlikud dokumendid. Neil asjaoludel, kuna Itaalia Vabariik piirdub argumendiga, et komisjon viitab käesolevas menetluses prügilatele hoolimata sellest, et neid ei ole CFS‑i aruandes, tuleb see argument tagasi lükata, kuna neid prügilaid tuleb pidada paratamatult hõlmatuks esimeses menetluses EÜ artikli 226 alusel (nüüd ELTL artikkel 258) tuvastatud üldise ja kestva rikkumisega (vt analoogia alusel EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi kohta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑494/01, EU:C:2005:250, punktid 37–39).

34

Mis puudutab järeldust, mille Itaalia Vabariik teeb 14. juuni 2011. aasta teatise põhjal ja mille kohaselt komisjon laiendas hagi eset võrreldes põhjendatud arvamusega, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kuna komisjon peab EÜ artikli 228 lõike 2 alusel esitatud põhjendatud arvamuses täpsustama, missugustes punktides asjassepuutuv liikmesriik ei ole täitnud kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsust, ei saa ta laiendada kohtuvaidluse eset kohustustega, mida ei ole põhjendatud arvamuses esitatud, vastasel korral oleks tegemist nõuetekohast menetlust tagava olulise menetlusnormi rikkumisega (vt kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑457/07, EU:C:2009:531, punkt 60).

35

Nagu kohtujurist käesolevas kohtuasjas oma ettepaneku punktis 35 märkis, tuleb nentida, et Itaalia Vabariik ei põhjenda, kuidas kõnealuses menetluses esitatud põhjendatud arvamuses osutatud kohustusi on nimetatud teatisega muudetud. Seega tuleb asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab teatist, tagasi lükata.

36

Lisaks, kui komisjon kinnitab, et Itaalia Vabariigil on vaja muuta oma seadusi, et täita kohtuotsust komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), siis ei tugine ta kohustusele, mille rikkumist Euroopa Kohus ei ole selle kohtuotsusega tuvastanud, vaid piirdub väidetava rikkumise määratlemisel osutamisega sellele, milliseid meetmeid liikmesriik komisjoni arvates peab kohtuotsuse täitmiseks võtma.

37

Argumendi puhul, et Itaalia Vabariik tegi kogu menetluse kestel komisjoniga koostööd, piisab tõdemusest, et seda asjaolu, kui eeldada, et see on tõendatud, võib küll arvesse võtta rahaliste karistuste määramisel, kuid see ei saa mõjutada hagi vastuvõetavust.

38

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et hagi on vastuvõetav.

39

Arvestades andmeid, mille Itaalia ametiasutused edastasid 1. oktoobri 2009. aasta vastusega, ja täiendavalt 30. oktoobri 2009. aasta teatisega, leiab komisjon, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemisel oli kogu Itaalia Vabariigi territooriumil, välja arvatud Valle d’Aosta maakond, veel 368 või isegi 422 direktiivi 75/442 artiklite 4, 8 ja 9 nõuetele mittevastavat prügilat. Neist vähemalt 15 või isegi 23 prügilat sisaldasid ohtlikke jäätmeid ega olnud kooskõlas direktiivi 91/689 artikli 2 lõike 1 nõuetega. Komisjon selgitab, et nende andmete kohaselt olid saneerimis‑ või taastustööd erinevates prügilates veel lõpule viimata või olid ainult kavandatud või alles kavandamisel. Muud prügilad olid arestitud.

40

Komisjon väidab, et Itaalia Vabariik oleks pidanud rakendama kõikehõlmavaid ja alalisi struktuurimeetmeid, et kõrvaldada üldine ja kestev rikkumine, mille tuvastas Euroopa Kohus otsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250). Sedalaadi rikkumise tuvastamine annab tunnistust sellest, et riigi seadustega ette nähtud karistussüsteem on kõlbmatu, ja suunab Itaalia ametivõimu ette nägema selle muutmist, et tagada kohtuotsuse täitmine.

41

Komisjon täpsustas kohtuistungil, et pooled on erineval seisukohal küsimuses, millised kohustused tulenevad direktiivi 75/442 artiklist 4, mitte ebaseaduslike prügilate arvus. Artikli 4 esimese lõigu alusel on Itaalia Vabariik kohustatud mitte ainult jäätmed ära viima ja mitte kasutama asjassepuutuvaid alasid prügilana, vaid ka andma iga prügila kohta hinnangu, kas taaskasutusmeetmed on vajalikud. Direktiivi artikli 4 teine lõik kohustab küll liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine ja kontrollimata kõrvaldamine, kuid need meetmed ei ole piisavad, et täita esimesest lõigust tulenevad kohustused. Kohtuistungi kuupäevaks saadud andmetel olid saneerimis‑ ja/või taastustööd neil aladel, mida leidub peaaegu igas Itaalia maakonnas, alles pooleli.

42

Direktiivi 1999/31 artikli 14 punktide a–c osas väidab komisjon, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemisel ei vastanud selle artikli nõuetele vähemalt 93 prügilat, mis olid olemas 16. juuli 2001. aasta seisuga ja paiknesid rohkem kui kümnes maakonnas. Itaalia ametiasutuste vastusest põhjendatud arvamusele nähtub, et teatud prügilate kohta ei ole esitatud ega kinnitatud ühtki vastavusse viimise kava ega ole veel tehtud ühtki sulgemise otsust. Ülejäänud prügilate kohta esitatud andmed olid puudulikud või ebaselged, nii et näiteks mõne prügila põhjendatud arvamusega määratud tähtajaks sulgemise kohta ei ole tõendeid esitatud. Mõne prügila kohta ei ole andmeid üldse edastatud.

43

Itaalia Vabariik seevastu leiab, et ta on võtnud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia täitmiseks (EU:C:2007:250) kõik vajalikud meetmed.

44

Ta väidab kõigepealt, et riigiasutused on muutnud kõik prügilad turvaliseks ja et direktiivi 75/442 artikli 4 alusel ei teki prügilate saneerimise või taastamise kohustust. Seejärel leiab ta, et direktiivi 75/442 artiklite 8 ja 9 rikkumine ei ole tuvastatav, kuna mitte ükski neist 218 prügilast, mida hagiavalduses loetakse Euroopa Kohtusse pöördumise päeva seisuga nõuetele mittevastavaks, ei olnud põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel kasutusel. Pealegi on suurem osa neist prügilatest saneeritud või käib maa viimine traditsioonilisel sihtotstarbel kasutamiseks kõlblikku seisukorda. Lõpuks, kuna prügilad, millele komisjon osutas kui prügilatele, mis ei vasta direktiivi 1999/31 artikli 14 punktide a–c ettekirjutustele, olid suletud, ei ole see säte nende suhtes enam kohaldatav.

45

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuna EL toimimise lepinguga kaotati ELTL artikli 260 lõike 2 alusel läbiviidavast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusest põhjendatud arvamuse esitamise etapp, tuleb ELTL artikli 260 lõikes 1 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemise hindamisel võtta aluseks kuupäev, mil lõpeb selle sätte alusel esitatud märgukirjas määratud tähtaeg (vt kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑184/11, EU:C:2014:316, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Kui aga liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on algatatud EÜ artikli 228 lõike 2 alusel ja põhjendatud arvamus esitati enne Lissaboni lepingu jõustumist, st enne 1. detsembrit 2009, tuleb rikkumise esinemise hindamisel võtta aluseks põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemise kuupäev (vt kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2014:316, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Kuna käesolevas menetluses esitas komisjon põhjendatud arvamuse 26. juunil 2009 EÜ artikli 228 lõike 2 alusel, on rikkumise esinemise hindamisel aluseks põhjendatud arvamuses ette nähtud ja komisjoni poolt pikendatud tähtaja lõppemise kuupäev, st 30. september 2009.

48

Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab komisjon sellises menetluses esitama Euroopa Kohtule vajalikud andmed otsustamaks, millises ulatuses on liikmesriik rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitnud. Kuna komisjon esitas lisaks piisavalt tõendeid rikkumise vältamise kohta, on asjaomase liikmesriigi ülesanne esitatud andmed ja nende tagajärjed sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustada (vt kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑119/04, EU:C:2006:489, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Esmalt tuleb seoses komisjoni väidetega, et ei ole järgitud direktiivi 75/442 sätteid, järjest läbi vaadata selle direktiivi artikleid 4, 8 ja 9 puudutavad argumendid.

50

Esiteks väidab komisjon seoses direktiivi 75/442 artikli 4 rikkumisega, et selle artikli järgimiseks tuleb prügilad mitte lihtsalt sulgeda või turvaliseks muuta, vaid vanad ebaseaduslikud prügilad tuleb ka saneerida.

51

Selles osas on Euroopa Kohus otsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) punktis 37 selgitanud, et kuigi direktiivi 75/442 artikli 4 esimene lõik ei täpsusta nende meetmete konkreetset sisu, mida tuleb rakendada, et tagada jäätmete taaskasutamine või kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ning mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi, on see siiski saavutatava eesmärgi osas liikmesriikidele siduv, jättes neile samas kaalutlusõiguse meetmete vajalikkuse hindamiseks (vt selle kohta ka kohtuotsused komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punkt 168; komisjon vs. Portugal, C‑37/09, EU:C:2010:331, punkt 35, ja komisjon vs. Kreeka, C‑600/12, EU:C:2014:2086, punkt 51). Seega asjaolust, et üks konkreetne olukord ei vasta nimetatud direktiivi artikli 4 esimeses lõigus sätestatud eesmärkidele, ei ole põhimõtteliselt võimalik otseselt tuletada, et asjassepuutuv liikmesriik on tingimata rikkunud sellest sättest tulenevaid kohustusi. Siiski on Euroopa Kohus juba tuvastanud, et keskkonnaseisundi märkimisväärne halvenemine pikema perioodi vältel, kui pädevad ametivõimud ei sekku, võib üldjuhul tähendada, et liikmesriik on ületanud talle selle sättega antud hindamisruumi (vt selle kohta ka eelkõige kohtuotsused komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punkt 169; komisjon vs. Portugal, EU:C:2010:331, punkt 36, ja komisjon vs. Kreeka, EU:C:2014:2086, punkt 52).

52

Euroopa Kohus on selle kohta juba selgitanud, et esiteks on keskkonnaseisundi halvenemine lahutamatult seotud jäätmete olemasoluga prügilas, kusjuures jäätmete liik on vähetähtis, ning teiseks ei ole ebaseadusliku prügila sulgemine või jäätmete katmine mulla ja kiviprügiga eeskätt direktiivi 75/442 artiklist 4 tulenevate nõuete täitmiseks piisav (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, EU:C:2010:331, punkt 37).

53

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt komisjoni poolt käesoleva menetluse raames osutatud prügilate sulgemise ja turvaliseks muutmise meetmed – eeldusel, et need on tõendatud – on piisavad selleks, et direktiivi 75/442 artikliga 4 seatud nõuded oleks täidetud. Vastupidi, nagu komisjon põhjendatult väidab ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 65 ja 66, on liikmesriik artikli 4 alusel kohustatud ühtlasi kontrollima, kas vanade ebaseaduslike prügilate saneerimine on vajalik, ja kui see on nii, tuleb need saneerida.

54

Olgu lisatud, et vanade ebaseaduslike prügilate külastamine ja kontrollimine Itaalia ametiasutuste poolt ning selle tulemusena saadud koondandmed annavad tunnistust, et Itaalia Vabariik on igati teadlik, et prügilad kujutavad endast ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale. Samuti, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, on Itaalia Vabariik käesolevas menetluses esitanud andmeid prügilate saneerimise kohta. Liikmesriik ei saa seega väita, et ta ei teadnud, et kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täielikuks täitmiseks tuleb võtta meetmeid ka asjassepuutuvate prügilate saneerimiseks.

55

Käesolevas kohtuasjas on seega selge, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemisel olid saneerimistööd teatud prügilates alles pooleli või neid ei olnud alustatud. Ülejäänud prügilate kohta ei esitanud Itaalia Vabariik andmeid, millest nähtuks kuupäev, mil vastaval juhul saneerimistöid tegema hakatakse. Neil asjaoludel tuleb nentida, et komisjoni osutatud prügilates nõutavad saneerimistööd ei olnud põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemisel veel lõpule viidud.

56

Eeltoodu põhjal tuleb komisjoni väidet, et on tegemist direktiivi 75/442 artikli 4 kestva rikkumisega, pidada põhjendatuks.

57

Teiseks tuleb seoses väitega, et on rikutud direktiivi 75/442 artiklit 8, meenutada, et see artikkel, mis tagab eelkõige ennetusprintsiibi rakendamise, näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama, et iga jäätmevaldaja annab jäätmed käitlemiseks era‑ või avalik-õiguslikule jäätmekogumisettevõttele või ettevõttele, mis teeb jäätmete kõrvaldamis‑ või taaskasutamistoiminguid, või taaskasutab või kõrvaldab jäätmed ise kooskõlas direktiivi sätetega (vt kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et seda kohustust ei ole täidetud, kui liikmesriik piirdub ainult ebaseadusliku prügila arestimise ja prügila käitaja kriminaalvastutusele võtmisega (vt eelkõige kohtuotsused komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika, ning komisjon vs. Portugal, EU:C:2010:331, punkt 55).

59

Itaalia Vabariik ei väida käesolevas kohtuasjas üldse seda, et kuna jäätmevaldaja ise jäätmeid ei taaskasuta või ei kõrvalda, on jäätmed antud käitlemiseks era‑ või avalik-õiguslikule jäätmekogumisettevõttele või ettevõttele, mis neid toiminguid teeb. Liikmesriik väidab üksnes, et asjassepuutuvad prügilad olid põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemise kuupäevaks suletud ja et Itaalia õigusega selles valdkonnas ette nähtud kriminaalkaristused on adekvaatsed.

60

Sellest järeldub, et pikendatud tähtaja lõppemisel ei täitnud Itaalia Vabariik jätkuvalt talle direktiivi 75/442 artikliga 8 pandud konkreetset kohustust ja et komisjoni väitega, et seda artiklit on rikutud, tuleb nõustuda.

61

Kolmandaks tuleb seoses väitega, et on rikutud direktiivi 75/442 artiklit 9, kõigepealt meelde tuletada, et see artikkel paneb liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustused, mis on sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt ning mille kohaselt peab iga rajatis või ettevõte, mis teeb jäätmete kõrvaldamistoiminguid, saama loa. Liikmesriikidel on seega kohustus tagada, et kehtestatud loakorda rakendatakse ja täidetakse tõhusalt, sellel eesmärgil eelkõige kohast kontrolli läbi viies ja tagades, et ilma loata toimingute tegemine lõpetatakse ja selle eest mõistetakse mõjusad karistused (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punktid 116 ja 117).

62

Lisaks tuleb märkida, et selle direktiivi artiklis 9 ette nähtud loakord on sätte sõnastusest tulenevalt mõeldud selleks, et direktiivi artiklit 4 saaks õigesti kohaldada, tagades eelkõige loa alusel tehtavate kõrvaldamistoimingute vastavuse artikli 4 mitmesugustele nõuetele (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, EU:C:2005:250, punktid 118 ja 131).

63

Sellest järeldub, et lihtsalt prügila sulgemine ei ole piisav direktiivi 75/442 artiklist 9 tuleneva kohustuse täitmiseks, nagu sellest ei piisa ka selle direktiivi artiklitest 4 ja 8 tulenevate kohustuste puhul.

64

Itaalia Vabariik piirdub käesolevas kohtuasjas ka direktiivi 75/442 artikli 9 väidetava rikkumise osas kinnitusega, et kõik komisjoni osutatud prügilad olid määratud tähtaja lõppemisel suletud. Ühtlasi tunnistab liikmesriik oma seisukohtades, et teatud prügilate käitajatel ei ole kunagi olnud luba selle artikli tähenduses. Sellest järeldub, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemise kuupäeval rikkus Itaalia Vabariik jätkuvalt kõnealusest artiklist tulenevat kohustust, mistõttu tuleb komisjoni seda artiklit käsitleva väitega nõustuda.

65

Teiseks, mis puudutab direktiivi 91/689 artikli 2 lõike 1 rikkumist, siis selle sätte kohaselt on liikmesriigid kohustatud võtma vajalikke meetmeid, millega nõutakse, et igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse.

66

Juba sätte sõnastusest nähtub, et liikmesriigid on kohustatud kõik oma territooriumil ladestatavad jäätmed registreerima ja identifitseerima, et sel teel, kooskõlas nimetatud direktiivi põhjenduses 6 toodud eesmärgiga, tagada, et ohtlike jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise järelevalve on võimalikult täielik (kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑163/03, EU:C:2005:226, punkt 63).

67

Antud juhul piisab tõdemusest, et Itaalia Vabariik ei ole väitnud ega tõendanud, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemise ajaks oli ta kõik ohtlikud jäätmed, mis olid ladestatud komisjoni poolt seoses direktiivi 91/689 artikli 2 lõikega 1 osutatud prügilatesse, ammendavalt registreerinud ja identifitseerinud. Järelikult ei taganud Itaalia Vabariik sel kuupäeval jätkuvalt sellest sättest tuleneva kohustuse täitmist.

68

Kolmandaks tuleb seoses väitega, et on rikutud direktiivi 1999/31 artikli 14 punkte a–c, meenutada, et kui liikmesriik lubab käitada prügilat, mille vastavusse viimise kava ei ole eelnevalt esitatud pädevatele asutustele kinnitamiseks ega ole kinnitatud, siis rikub ta sellest sättest tulenevaid kohustusi (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia, C‑331/11, EU:C:2013:271, punktid 34–39).

69

Antud juhul olgu täheldatud, et Itaalia Vabariik ei ole üldse väitnud, et kõnealuste prügilate vastavusse viimise kavad direktiivi 1999/31 artikli 14 tähenduses on pädevale asutusele esitatud. Liikmesriik piirdub väitega, et kõik seoses selle artikli rikkumisega osutatud prügilad olid põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel suletud. Ent nagu nähtub liikmesriigi seisukohtadest, olid mõned neist prügilatest avatud ilma loata ja ühtki ametlikku sulgemismeedet ei olnud nende prügilate kohta vastu võetud. Neil asjaoludel jääb vaid nentida, et sel kuupäeval rikkus Itaalia Vabariik jätkuvalt ka selle direktiivi artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi.

70

Kõike eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole põhjendatud arvamusega määratud ja seejärel komisjoni poolt pikendatud tähtaja lõppemise ajaks võtnud kõiki meetmeid, mis on vajalikud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseks, siis on ta rikkunud ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

71

Komisjon palub mõista välja nii karistusmakse kui ka põhisumma, kuna ainuüksi karistusmakse määramisest ELTL artikli 260 alusel ei piisa selleks, et ajendada liikmesriike oma kohustusi viivitamatult täitma pärast rikkumiste tuvastamist ELTL artikli 258 alusel.

72

Karistusmakse ja põhisumma suuruse küsimuses tugineb komisjon 13. detsembri 2005. aasta teatisele „[ELTL artikli 260] kohaldamise kohta” (SEK(2005) 1658), mida ajakohastati komisjoni 31. augusti 2012. aasta teatisega „Rikkumismenetluse käigus komisjoni poolt Euroopa Kohtult taotletava põhisumma ja karistusmaksete arvutamiseks kasutatavate andmete ajakohastamise kohta”, (C(2012) 6106 final).

73

Komisjon leiab, et karistusmakse 256819,20 eurot päevas vastab käesoleva juhtumi asjaoludele. See summa on saadud, korrutades karistusmakse baassumma, mis on 640 eurot päevas, raskuskoefitsiendiga 8 (skaalal 1–20), kestuskoefitsiendiga 3 (skaalal 1–3) ja kindlaksmääratud teguriga ehk teguriga „n”, mis peegeldab ühtaegu nii Itaalia Vabariigi maksevõimet kui ka tema häältearvu Euroopa Liidu Nõukogus ja on 16,72.

74

Rikkumise raskusastet käsitledes osutab komisjon esiteks asjassepuutuvate sätete tähtsusele: tegemist on inimeste tervise ja keskkonnakaitse peamise vahendiga. Arvestades direktiivi 75/442 artikli 4 erilist tähtsust (komisjon vs. Kreeka, C‑387/97, EU:C:2000:356), saab asjaolul, et teatud prügilad on nüüd juba kooskõlas selle direktiivi artiklitega 8 ja 9, olla vaid vähendatud mõju karistusele, mille Euroopa Kohus peaks määrama. Ühtlasi tuleb meenutada, et Euroopa Kohus tuvastas otsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), et Itaalia Vabariik on rikkunud oma kohustusi „üldiselt ja kestvalt”.

75

Teiseks rõhutab komisjon rikkumise tagajärgi avalikele ja erahuvidele, nimelt jäätmete ladestamisega kaasnevat haisu ja müra, ümbritseva keskkonna saastamist, ohtu, et saastus mõjutab inimeste tervist, samuti loodusmaastike muutumist.

76

Kolmandaks väidab komisjon, et Euroopa Kohtu praktika jäätmete kõrvaldamise valdkonnas on välja kujunenud ning et rikutud sätete tähendus on seega selge ja ühemõtteline.

77

Neljandaks, kuigi olukord on võrreldes menetluse algusega, kus tehti kindlaks 5301 ebaseaduslikku prügilat, märkimisväärselt paranenud, tuleks arvestada seda, et Itaalia Vabariigi suhtes on algatatud teisigi jäätmekäitlust ja muid valdkondi puudutavaid rikkumismenetlusi, mis on teatud juhtudel lõppenud rikkumise tuvastamise kohtuotsuse kuulutamisega.

78

Rikkumise kestuse kohta täheldab komisjon, et kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) kuulutamisest 26. aprillil 2007 kuni 24. oktoobrini 2012, mil komisjon otsustas esitada käesolevas asjas hagi Euroopa Kohtusse, on möödunud 65 kuud.

79

Komisjon teeb ettepaneku, et karistusmakse summa järk-järgult väheneks vastavalt Itaalia Vabariigi edusammudele kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmisel. Karistusmakse arvutamise meetod põhineks olemasolevate ebaseaduslike prügilate loendamisel, võttes kahekordselt arvesse ohtlikke jäätmeid sisaldavad prügilad, ning seejärel jagatakse karistusmakse summa selliselt saadud arvuga. Nii väheneks karistusmakse summa iga vastavusse viidud prügila puhul. Arvestades ebaseaduslike prügilate olukorra pidevat muutumist Itaalias, teeb komisjon ettepaneku arvutada karistusmakse poolaastate kaupa.

80

Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele, mille ta esitas kohtuistungil järk-järgult väheneva karistusmakse tõhususe kohta olukorras, kus poolte seisukohad on märkimisväärselt erinevad, märkis komisjon, et tema erimeelsused Itaalia Vabariigiga puudutavad küsimust, milliseid meetmeid see liikmesriik on kohustatud direktiivi 75/442 artikli 4 täitmiseks võtma. Neis tingimustes on komisjon veendunud, et juhul kui Euroopa Kohus käesoleva kohtuotsusega kinnitaks artikli 4 tõlgendust, mille esitas komisjon, järgiks Itaalia Vabariik seda kohtuotsust ja jätkaks talle andmete esitamist iga prügila osas võetud meetmete kohta.

81

Põhisumma suuruse küsimuses teeb komisjon ettepaneku määrata see arvutusmeetodi järgi, mis seisneb selles, et kindel baassumma 210 eurot päevas korrutatakse kõigepealt raskuskoefitsiendiga ja teguriga „n”, mille arvväärtused 8 ja 16,72 on samad mis karistusmakse arvutamise puhul, ja seejärel päevade arvuga, mille kestel rikkumine on väldanud. Nii peaks põhisumma võrduma 28089,60 euro ja nende päevade arvu korrutisega, mis on möödunud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) kuulutamise kuupäevast kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani.

82

Itaalia Vabariik toob omalt poolt esile, et rahaliste karistuste kohaldamine vähendaks ressursse, mida maakonnad ja kohalikud omavalitsused kasutavad keskkonnajuhtimiseks.

83

Rikkumise raskusastme kohta väidab Itaalia Vabariik, et väidetav rikkumine on ebaoluline võrreldes rikkumisega, mida käsitleb kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250). Pealegi ei ole riigiasutustel kontrolli väidetava rikkumise üle, mis tuleneb varasemate tegude tagajärjel järk-järgult tekkinud faktilisest olukorrast, mistõttu on asjassepuutuvate prügilate vastavusse viimiseks vaja pikemaid tähtaegu.

84

Rikkumise kestuse kohta märgib Itaalia Vabariik, et kõik prügilad, mida väidetavalt ebaseaduslikult käitati, ei tegutse enam juba pikka aega.

85

Itaalia Vabariik selgitas kohtuistungil, et ta ei soovinud esitada märkusi komisjoni ettepaneku kohta määrata järk-järgult vähenev karistusmakse, kuna ta vaidlustab väidetava rikkumise kui sellise esinemise.

86

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus peab tema menetluses olevas igas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama asjakohased rahalised karistused muu hulgas selleks, et ära hoida liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2014:316, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Kui Euroopa Kohus on tuvastanud, et Itaalia Vabariik ei ole kohtuotsust komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) määratud tähtajaks täitnud, võib ta määrata sellele liikmesriigile karistusmakse, tingimusel et liikmesriigi kohustuste rikkumine vältab asjaolude analüüsimiseni Euroopa Kohtu poolt (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Selleks, et teha kindlaks, kas Itaalia Vabariigi poolt väidetavalt toime pandud rikkumine on väldanud nimetatud analüüsi tegemiseni, tuleb hinnata meetmeid, mida liikmesriigi sõnul on võetud pärast põhjendatud arvamusega määratud tähtaja pikenduse lõppemist.

89

Komisjon selgitas kohtuistungil, et Itaalia 20 maakonna hulgast 18 maakonnas on 200 prügilat, mida ei ole veel asjassepuutuvate sätetega vastavusse viidud. Selle institutsiooni sõnul ei ole nimelt 198 prügilat veel vastavuses direktiivi 75/442 artikliga 4, ja neist kaks ei ole vastavuses ka selle direktiivi artiklitega 8 ja 9 ning 14, mis sisaldavad ohtlikke jäätmeid, ei ole vastavuses ka direktiivi 91/689 artikli 2 lõikega 1. Jääb vaid kaks prügilat, mille vastavusse viimise kava või sulgemismeetmeid ei ole vastu võetud, rikkudes direktiivi 1999/31 artikli 14 punkte a–c. Itaalia Vabariik omalt poolt vaidlustas jätkuvalt nende sätete mis tahes rikkumise, korrates sisuliselt kostja vastuses ja vasturepliigis leiduvaid argumente, nimelt seda, et direktiivi 75/442 artikliga 4 ei ole kehtestatud mingit ebaseaduslike prügilate saneerimise kohustust ja et kõik komisjoni poolt osutatud prügilad ei tegutse enam juba pikka aega. Ühtlasi väitis liikmesriik, et ta ei suutnud leida ühte neist kahest prügilast, millele osutati seoses direktiivi 75/442 artiklitega 8 ja 9, nimelt Altamura-Sgarrone prügilat asukohaga Materas (Basilicata), kuna CFS oli selle prügila halvasti identifitseerinud.

90

Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 50–63 ja vastupidi sellele, mida väidab Itaalia Vabariik, ei ole kõigi asjassepuutuvate prügilate sulgemine piisav selleks, et direktiivi 75/442 artiklitest 4, 8 ja 9 tulenevad kohustused oleks täidetud. Mis puutub konkreetselt Altamura-Sgarrone prügilasse, siis tuleb esile tuua, et kostja vastusele lisatud dokumentidega esitas Itaalia Vabariik andmeid selles prügilas ette nähtud saneerimismeetmete kohta. Alles repliigi staadiumis viitas liikmesriik selle prügila segiajamisele ühe teise prügilaga, lisades muu hulgas, et Altamura omavalitsusüksus ei asu Basilicata maakonnas, vaid hoopis Apuulias. Ent Itaalia Vabariigi selgitused, isegi kui eeldada, et need on tõendatud, ei saa seada kahtluse alla kohustuste kestvat rikkumist, kuna rikkumine ei seisne mitte selles, et on olemas teatud kindel hulk saneerimata prügilaid, vaid hoopis selles, et eespool nimetatud sätetest tulenevaid kohustusi üldiselt ja kestvalt rikutakse. Asjaolud, mille ümber käib poolte vaidlus Euroopa Kohtus selles puhtalt faktilises küsimuses, ei saa tõendada, et väidetav rikkumine on lõpetatud.

91

Seejärel kinnitab komisjon nii kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele kui ka kohtuistungil, et Itaalia Vabariik ei ole ikka veel registreerinud ega identifitseerinud ohtlikke jäätmeid, mis asuvad 14 prügilas. Kuna toimikus puuduvad dokumendid, mille põhjal saaks sedastada, et registreerimine on toimunud, tuleb nentida, et liikmesriik rikub ka nende prügilate osas jätkuvalt direktiivi 91/689 artikli 2 lõikest 1 tulenevat kohustust.

92

Lõpuks, kahe prügila puhul, mis väidetavalt ei ole veel viidud vastavusse direktiivi 1999/31 artikli 14 punktidega a–c, piisab märkusest, et Itaalia Vabariik ei ole teatanud, et nende kohta oleks esitatud ja kinnitatud vastavusse viimise kava või tehtud lõplik sulgemisotsus.

93

Eeltoodu põhjal tuleb nentida, et paljusid prügilaid, mida leidub peaaegu igas Itaalia maakonnas, ei ole veel asjassepuutuvate sätetega vastavusse viidud ja järelikult vältab Itaalia Vabariigi poolt väidetavalt toime pandud rikkumine ajani, mil Euroopa Kohus analüüsib käesoleva juhtumi asjaolusid.

94

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, et Itaalia Vabariigilt karistusmakse väljamõistmine on sobiv rahaline meede, et ajendada teda võtma vajalikke meetmeid tuvastatud kohustuste rikkumise lõpetamiseks ja kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täieliku täitmise tagamiseks.

95

Mis puudutab karistusmakse suurust ja vormi, siis on Euroopa Kohtu ülesanne määrata karistusmakse kaalutlusõigust teostades ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga kindlaks nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ning teiselt poolt proportsionaalne tuvastatud rikkumise ja asjaomase liikmesriigi maksevõimega (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C‑576/11, EU:C:2013:773, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjoni ettepanekud karistusmakse kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, olles vaid tarvilikuks lähtepunktiks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad komisjoni teatistes sisalduvad suunised, mis aitavad vaid tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon esitab ettepanekuid Euroopa Kohtule (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2012:781, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artikli 260 lõikel 2 põhinevas menetluses, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumist, mis kestab vaatamata asjaolule, et seesama rikkumine on juba tuvastatud EÜ artikli 226 või ELTL artikli 258 alusel tehtud esimese kohtuotsusega, peab Euroopa Kohus saama vabalt määrata karistusmakse summa ja vormi, mida ta peab sobivaks, et ajendada liikmesriiki Euroopa Kohtu esimesest otsusest tulenevate kohustuste rikkumist lõpetama.

96

Euroopa Kohus on juba selgitanud, et selline karistus tuleb määrata lähtuvalt sellest, milline sunnijõud on vajalik veenmaks kohustusi rikkunud liikmesriiki täitma kohtuotsust, millega tuvastatakse liikmesriigi kohustuste rikkumine, ning muutma oma käitumist, et lõpetada väidetav rikkumine (kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2012:781, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Nii peab Euroopa Kohus hindamise raames selleks, et liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise eesmärgil tagada karistusmakse sunnijõud, võtma põhimõtteliselt arvesse järgmisi kriteeriume: rikkumise kestus, selle raskusaste ja asjaomase liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamisel peab Euroopa Kohus arvesse võtma eelkõige täitmata jätmise tagajärgi avalikele ja erahuvidele ning seda, kuivõrd kiireloomuline on vajadus, et asjaomane liikmesriik täidaks oma kohustusi (kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2012:781, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Mis puutub rikkumise raskusastmesse, siis tuleb nentida, et kohustus kõrvaldada jäätmed, ohustamata inimeste tervist ja kahjustamata keskkonda, on lausa üks liidu keskkonnapoliitika eesmärk, nagu nähtub ELTL artiklist 191. Eriti kui ei täideta direktiivi 75/442 artiklist 4 tulenevaid kohustusi, võidakse juba nende kohustuste laadist tingituna seada otseselt ohtu inimeste tervis ja kahjustada keskkonda, mistõttu seda tuleb pidada eriti raskeks rikkumiseks (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, EU:C:2000:356, punkt 94).

99

Kui rikutakse direktiivi 91/689 artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustust nõuda, et igas ohtlike jäätmete ladestamise kohas need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse, tuleb seda samuti pidada raskeks rikkumiseks, kuivõrd selle kohustuse täitmine on direktiivi 75/442 artikliga 4 seatud eesmärkide täielikuks saavutamiseks vajalik tingimus (vt analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, EU:C:2000:356, punkt 95), seda enam, et nagu komisjon märgib, kujutavad sellised jäätmed oma laadist tingituna endast kõrgendatud ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale.

100

Peale selle, nagu rõhutab komisjon, kaldub asjaolu, et käesolev kohtuasi puudutab üldist ja kestvat tegevust käsitleva kohtuotsuse täitmist, asjaomase rikkumise raskusastet suurendama.

101

Kuigi on tõsi, et Itaalia Vabariik on, nagu ta väidab, pärast kohtuotsust komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) teinud suuri edusamme asjassepuutuvatele sätetele mittevastavate prügilate arvu vähendamiseks, siis nagu väidab komisjon, on pärast põhjendatud arvamusega määratud ja komisjoni poolt pikendatud tähtaja lõppemist täheldatav edasiminek olnud väga aeglane ja ikka veel on ebaseaduslike prügilate arv suur peaaegu kõigis Itaalia maakondades.

102

Rikkumise kestuse hindamisel tuleb lähtuda hetkest, mil Euroopa Kohus hindab asjaolusid, mitte hetkest, mil komisjon kohtusse pöördub (kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2012:781, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 90–93, ei ole Itaalia Vabariik käesolevas kohtuasjas suutnud tõendada, et kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) tuvastatud rikkumine on tõepoolest lõppenud. Seega tuleb järeldada, et rikkumine kestab juba rohkem kui seitse aastat, mis on üsna pikk aeg.

104

Mis puutub Itaalia Vabariigi maksevõimesse, siis on Euroopa Kohus juba selgitanud, et tuleb arvesse võtta liikmesriigi sisemajanduse koguprodukti hiljutist arengut, arvestades selle väärtust asjaolude Euroopa Kohtu poolt hindamise ajal (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑279/11, EU:C:2012:834, punkt 78).

105

ELTL artikli 260 lõike 2 alusel määratava karistusmakse vormi otsustamisel võtab Euroopa Kohus arvesse erinevaid tegureid, mis on seotud nii rikkumise laadi kui ka arutusel oleva juhtumi asjaoludega. Nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 95, kuulub karistusmakse vormi, aga ka rahaliste karistuste summa määramine Euroopa Kohtu kaalutlusõiguse valdkonda ja komisjoni vastavad ettepanekud ei ole talle siduvad.

106

Seoses komisjoni ettepanekuga määrata järk-järgult vähenev karistusmakse tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohtu otsuse täieliku täitmise tagamiseks tuleb nõuda karistusmakse tasumist tervikuna seni, kuni liikmesriik on võtnud kõik tuvastatud rikkumise lõpetamiseks vajalikud meetmed, võib teatavatel erijuhtudel siiski kavandada karistust, mis võtab arvesse liikmesriigi võimalikud edusammud oma kohustuste täitmisel (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Hispaania, C‑278/01, EU:C:2003:635, punktid 43–51; komisjon vs. Itaalia, C‑496/09, EU:C:2011:740, punktid 47–55, ja komisjon vs. Belgia, C‑533/11, EU:C:2013:659, punktid 73 ja 74).

107

Neil asjaoludel ja arvestades käesoleva juhtumi vastavaid asjaolusid, st Itaalia Vabariigi ja komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud andmeid, tuleb Euroopa Kohtu hinnangul määrata järk-järgult vähenev karistusmakse. Niisiis on vaja kindlaks määrata karistusmakse arvutamise viis ja tasumise perioodilisus.

108

Viimati nimetatud küsimuses tuleb vastavalt komisjoni ettepanekule järk-järgult vähenev karistusmakse määrata kindlaks poolaasta põhjal, et komisjon saaks hinnata kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseks võetud meetmete seisu kõnealuse perioodi lõpul valitsevat olukorda silmas pidades (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, EU:C:2011:740, punkt 54).

109

Ühtlasi tuleb vastavalt komisjoni ettepanekule nõuda karistusmakse tasumist, vähendades selle summat järk-järgult vastavalt nende prügilate arvule, mis on viidud vastavusse kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), võttes ohtlikke jäätmeid sisaldavad prügilad arvesse kahekordselt (vt analoogia alusel kohtuotsused komisjon vs. Hispaania, EU:C:2003:635, punkt 50, ja komisjon vs. Itaalia, EU:C:2011:740, punkt 52).

110

Eelnevat arvestades peab Euroopa Kohus oma kaalutlusõigust teostades otstarbekaks määrata karistusmakse 42800000 eurot poolaastas, kusjuures seda summat vähendatakse vastavalt nende prügilate arvule, mis on asjaomase poolaasta lõpuks viidud vastavusse kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250), võttes ohtlikke jäätmeid sisaldavad prügilad arvesse kahekordselt.

111

Arvutades summat, mille võrra alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast iga lõppenud poolaasta eest sissenõutav karistusmakse väheneb, on komisjon kohustatud arvestama ainult neid tõendeid, mis kinnitavad kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseks vajalike meetmete võtmist ja mis on talle edastatud enne asjaomase poolaasta lõppu.

112

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb mõista Itaalia Vabariigilt komisjoni kasuks välja karistusmakse, mis tuleb iga poolaasta eest maksta kontole „Euroopa Liidu omavahendid” alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevast kuni kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmiseni, kusjuures otsuse kuulutamisele järgneva esimese poolaasta lõpul on karistusmakse esialgne summa 42800000 eurot, mida vähendatakse 400000 euro võrra iga kohtuotsusega vastavusse viidud prügila eest, mis sisaldab ohtlikke jäätmeid, ja 200 000 euro võrra iga kohtuotsusega vastavusse viidud prügila eest ülejäänud prügilate hulgast. Iga järgmise poolaasta eest tasumisele kuuluv karistusmakse arvutatakse poolaasta lõpus, lähtudes eelmiseks poolaastaks määratud karistusmakse summast, mida vähendatakse samamoodi, arvestades tuvastatud rikkumisega hõlmatud prügilate vastavusse viimist asjaomasel poolaastal.

113

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul on talle kõnealuses valdkonnas antud kaalutlusõiguse teostamisel õigus määrata kumulatiivselt karistusmakse ja põhisumma (kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2012:781, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Igal konkreetsel juhul tuleb põhisumma välja mõista ja selle suurus vajadusel kindlaks määrata lähtuvalt kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, mis puudutavad nii tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise tunnuseid kui ka selle liikmesriigi suhtumist, keda ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlus puudutab. See säte annab Euroopa Kohtule selles osas ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas sellist karistust määrata, ja määrata vajadusel kindlaks summa suurus (vt kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2014:316, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Käesolevas kohtuvaidluses on oluline võtta arvesse kõiki õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis viisid tuvastatud rikkumiseni, eelkõige liidu õigusega veel vastavusse viimata prügilate suurt arvu. Peale selle, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 188, oli Euroopa Kohtu menetluses lisaks käesolevale kohtuasjale, milles on arutusel kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (EU:C:2007:250) täitmata jätmine, veel üle 20 kohtuasja jäätmete valdkonnas, mille lõpptulemusena tuvastati, et see liikmesriik on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

116

Ent liikmesriigi rikkumise niisugune kordumine liidu tegevuse konkreetses sektoris viitab sellele, et tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta hoiatav meede nagu põhisumma väljamõistmine (vt kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2014:316, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

117

Neil asjaoludel on Euroopa Kohtu ülesanne määrata oma kaalutlusõigust teostades põhisumma suurus nii, et see oleks ühelt poolt kohandatud vastavalt asjaoludele ja teisalt toimepandud rikkumisega proportsionaalne (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑369/07, EU:C:2009:428, punkt 146).

118

Selles osas omavad määravat tähtsust sellised asjaolud nagu tuvastatud rikkumise raskusaste ja ajavahemik, mille jooksul see vältas pärast kohtuotsust, millega rikkumine tuvastati (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, EU:C:2011:740, punkt 94), samuti asjaomase liikmesriigi maksevõime (vt kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, EU:C:2014:316, punkt 80).

119

Määrava tähtsusega asjaolud, mida tuleb arvesse võtta, nähtuvad eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktides 98‐104 esitatud kaalutlustest. Selles osas tuleb eriti toonitada, et rikkumine on üldine ja kestev, et sellega hõlmatud prügilaid leidub peaaegu kõigis Itaalia maakondades ja et mõned neist prügilatest sisaldavad ohtlikke jäätmeid, mis kujutavad endast kõrgendatud ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale.

120

Neid kaalutlusi arvestades leiab Euroopa Kohus, et käesoleva juhtumi asjaolusid on õigesti hinnatud, kui põhisumma suuruseks, mis Itaalia Vabariigil tuleb maksta, määrata 40 miljonit eurot.

121

Järelikult tuleb Itaalia Vabariigilt komisjoni kasuks välja mõista põhisumma 40000000 eurot, mis tuleb kanda kontole „Euroopa Liidu omavahendid”.

122

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: