—

Green Network SpA, esindaja: avvocato V. Cerulli Irelli,

—

Gestore dei Servizi Energetici SpA – GSE, esindajad: avvocato G. Roberti, avvocato I. Perego ja avvocato M. Serpone,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, E. White, L. Pignataro-Nolin ja A. Aresu,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELTL artikli 3 lõiget 2 ja ELTL artiklit 216 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (EÜT L 283, lk 33; ELT eriväljaanne 12/02, lk 121) artikliga 5 ja 22. juuli 1972. aasta Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga (EÜT L 300, lk 188; ELT eriväljaanne 11/11, lk 105), mida on muudetud EÜ‑Šveitsi ühiskomitee 25. oktoobri 2000. aasta otsusega nr 1/2000 (EÜT 2001, L 51, lk 1; edaspidi „vabakaubandusleping”).

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Green Network SpA (edaspidi „Green Network”) ja Autorità per l’energia elettrica e il gas’i (edaspidi „AEEG”) vahelises vaidluses seoses haldustrahviga, mille viimane määras Green Networkile, kuna ta keeldus ostmast rohelisi sertifikaate Šveitsist pärit elektrienergia mahu jaoks, mida see äriühing Itaaliasse importis.

3

Euroopa Majandusühendus sõlmis vabakaubanduslepingu ühist kaubanduspoliitikat käsitleva EMÜ artikli 113 alusel, hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 113, muudetuna EÜ artikkel 133. Viimati nimetatud artikli sätted sisalduvad nüüd ELTL artiklis 207. Vastavalt artiklile 1 on kõnealuse lepingu eesmärk edendada Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni suhteid vastastikuse kaubavahetuse laiendamise kaudu, tagada lepinguosaliste vahelises kaubanduses õiglased konkurentsitingimused ning sel viisil, kaubandustõkkeid kõrvaldades, aidata kaasa ülemaailmse kaubanduse harmoonilisele arengule ja kasvule.

4

Direktiiv 2001/77 tunnistati alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16). Kuid põhikohtuasja asjaolude toimimise aega arvestades, on direktiiv 2001/77 ratione temporis kohaldatav.

5

Direktiivi 2001/77 põhjendused 1–3, 10, 11 ja 14–16 olid sõnastatud järgmiselt:

[...]

[...]

6

Direktiivi 2001/77 artiklis 1 oli sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning luua alus asjakohase ühenduse raamprogrammi rakendamiseks tulevikus.”

7

Selle määruse artikkel 2 „Mõisted” nägi ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]”

8

Kõnealuse direktiivi artikkel 3 nägi ette:

„1.   Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suuremat tarbimist vastavalt lõikes 2 nimetatud siseriiklikele soovituslikele eesmärkidele. [...]

2.   Liikmesriigid koostavad ja avaldavad hiljemalt 27. oktoobril 2002. aastal ning seejärel iga viie aasta tagant aruande, milles määratakse kindlaks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise siseriiklikud soovituslikud eesmärgid elektritarbimise protsendimäärana järgmiseks kümneks aastaks. [...] Kõnealuste eesmärkide seadmisel aastani 2010 liikmesriigid:

[...]

4.   Komisjon hindab liikmesriikide lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruannete põhjal, kui suures ulatuses:

[...]”

9

Direktiivi artikkel 4 „Toetuskavad” oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Piiramata [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamist, hindab komisjon liikmesriikides kasutatud mehhanismide rakendamist, mille kohaselt elektrienergia tootja saab ametivõimude määruste alusel otsest või kaudset toetust ning millel võib olla kaubandust piirav mõju, kusjuures lähtutakse seisukohast, et kõnealused mehhanismid aitavad täita asutamislepingu artiklitega 6 ja 174 ette nähtud eesmärke.

2.   Komisjon teeb hiljemalt 27. oktoobril 2005 hästi dokumenteeritud ettekande lõikes 1 nimetatud eri mehhanismide rakendamise ja üheaegse esinemise kogemuste kohta. Ettekandes hinnatakse lõikes 1 nimetatud toetussüsteemide edukust, sealhulgas nende tulemuslikkust taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarbimise edendamisel vastavalt artikli 3 lõikes 2 nimetatud siseriiklikele soovituslikele eesmärkidele. Kõnealuse ettekandega kaasneb vajaduse korral ettepanek taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetuskavade ühenduse raamprogrammi jaoks.

Kõik raamprogrammiga seotud ettepanekud peaksid:

10

Direktiivi 2001/77 artikkel 5 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolutagatis” nägi ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad hiljemalt 27. oktoobril 2003, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu käesoleva direktiivi tähenduses on võimalik tagada iga liikmesriigi poolt ette nähtud objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt. Nad hoolitsevad selle eest, et taotluse korral antakse sellega seoses välja päritolutagatis.

2.   Liikmesriigid võivad määrata ühe või mitu tootmisest ja jaotamisest sõltumatut pädevat asutust tegelema kõnealuste päritolutagatiste väljaandmise järelevalvega.

3.   Päritolutagatis:

4.   Lõike 2 kohaselt väljaantud päritolutagatisi tuleks liikmesriikidel vastastikku tunnustada ainult lõikes 3 nimetatud asjaolude tõendusena. Iga päritolutagatise kui sellise tõenduse tunnustamisest keeldumine, eelkõige kui tegemist on pettuse ärahoidmisega, peab tuginema objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Päritolutagatise tunnustamisest keeldumise korral võib komisjon, eelkõige arvesse võttes objektiivseid, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, millele kõnealune tunnustamine tugineb, sundida keelduvat osapoolt päritolutagatist tunnustama.

5.   Liikmesriigid ja pädevad asutused seavad sisse asjakohased mehhanismid päritolutagatiste täpsuse ja usaldusväärsuse tagamiseks ning kirjeldavad artikli 3 lõikes 3 nimetatud aruandes lühidalt tagatiste süsteemi usaldusväärsuse tagamiseks võetud meetmeid.

6.   Pärast konsulteerimist liikmesriikidega käsitleb komisjon artiklis 8 nimetatud ettekandes vormi ja viisi, mida liikmesriigid võiksid järgida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu tagamisel. Vajaduse korral teeb komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku vastu võtta sellekohased ühiseeskirjad.”

11

Direktiivi 2001/77 lisa esimese lõigu kohaselt esitatakse selles kontrollväärtused, et kindlaks määrata siseriiklikud soovituslikud eesmärgid elektri tootmiseks taastuvatest energiaallikatest, nagu on nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 2. Lisas toodud tabelist ja tabeli selgitustest nähtub, et kontrollväärtused viitavad iga liikmesriigi puhul esiteks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia „siseriiklikule tootmisele” 1997. aastal ning teiseks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia protsentuaalsele määrale aastatel 1997 ja 2010 elektrienergia tarbimises, kusjuures protsentuaalse määra „aluseks […] on võetud [taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia] siseriiklik tootmine, mis on jagatud siseriikliku elektrienergia kogutarbimisega”.

12

16. märtsi 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 79, millega rakendatakse direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (decreto legislativo n. 79 – Attuazione della direttiva 96/92/CE recante norme comuni per il mercato interno dell’energia elettrica) (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 75, 31.3.1999, lk 8; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 79/1999”) artikli 11 lõige 1 näeb ette, et elektrienergiat tootnud või importinud ettevõtjatel on järgmisel aastal kohustus tuua siseriiklikku süsteemi teatud kogus taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat (edaspidi „roheline elektrienergia”), mis pärineb pärast selle dekreedi jõustumist kasutusse võetud või oma tootmist suurendanud käitistelt. Sama artikli lõike 3 kohaselt on võimalik täita see kohustus muu hulgas kas ostes selle koguse osaliselt või täies ulatuses teistelt tootjatelt, tingimusel et siseriiklikusse süsteemi toodud elektrienergia on roheline, või ostes rohelisi sertifikaate siseriiklikult võrguettevõtjalt, kelleks alates 1. novembrist 2005 on Gestore dei Servizi Energetici – GSE SpA (edaspidi „GSE”). Seega peavad asjassepuutuvad tootjad ja importijad esitama tõendi, mis kinnitab, et teatav osa toodetud või imporditud energiast on saadud taastuvast energiaallikast, või ostma rohelisi sertifikaate.

13

Ministri 16. märtsi 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 79 artikli 11 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud taastuvatest energiaallikatest pärinevat elektrienergiat puudutavate normide rakendamise suunised (decreto ministeriale – Direttive per l’attuazione delle norme in materia di energia elettrica da fonti rinnovabili di cui ai commi 1, 2 e 3 dell’articolo 11 del decreto legislativo 16 marzo 1999, n. 79) (GURI nr 292, 14.12.1999, lk 26, edaspidi „ministri 11. novembri 1999. aasta dekreet”) artikli 4 lõige 6 sätestab:

„Seadusandliku dekreedi [nr 79/1999] artikli 11 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuse võib täita sel teel, et elektrienergia imporditakse täielikult või osaliselt käitistelt, mis on tööd alustanud pärast 1. aprilli 1999 ning mille energia pärineb taastuvatest energiaallikatest, tingimusel et need käitised asuvad sellistes välisriikides, mis on võtnud samasugused taastuvate energiaallikate kasutamise edendamise ja toetamise meetmed, mis põhinevad turumehhanismidel, mis jätavad sama võimaluse ka Itaalias asuvatele käitistele. Sel juhul esitab kohustuslane lõikes 3 nimetatud taotluse koos selle käitise toodetud elektrienergia ostulepinguga ja kehtiva dokumendiga selle elektri edastamise kohta riiklikku elektrisüsteemi. Kõiki andmeid peab kinnitama käitise asukohariigi asutus, mis on selleks [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta] direktiivi 96/92/EÜ [elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT 1997, L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3] artikli 20 lõike 3 kohaselt määratud. Riikide puhul, mis ei kuulu Euroopa Liitu, sõltub taotluse rahuldamine sellest, kas siseriikliku võrguettevõtja ja analoogse kohaliku asutuse vahel on sõlmitud leping, millega määratakse kindlaks vajalike kontrollimiste kord.”

14

29. detsembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 387, millega rakendatakse direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (decreto legislativo n. 387 – Attuazione della direttiva 2001/77/CE relativa alla promozione dell’energia elettrica prodotta da fonti energetiche rinnovabili nel mercato interno dell’elettricità) (GURI nr 25 regulaarne lisa, 31.1.2004, edaspidi „seadusandlik dekreet nr 387/2003”), artikli 20 lõike 3 kohaselt võivad Euroopa Liidu muudes liikmesriikides toodetud elektrienergiat importivad ettevõtjad paluda GSE‑lt seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artiklis 11 ette nähtud roheliste sertifikaatide ostmise kohustusest vabastamist imporditud rohelise elektrienergia mahu osas, esitades talle direktiivi 2001/77 artikli 5 kohaselt väljaantud päritolutõendi tõestatud koopia. Kui imporditakse kolmandas riigis toodetud elektrienergiat, siis näeb artikli 20 lõige 3 selle vabastuse tingimusena ette Itaalia Vabariigi ja asjassepuutuva kolmanda riigi vahelise lepingu sõlmimise, mis näeb ette, et see elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest ja mis on sellisena tagatud sama korra alusel, nagu on ette nähtud direktiivi 2001/77 artiklis 5.

15

Niisugune leping sõlmiti 6. märtsil 2007 Itaalia pädevate ministrite ja Šveitsi föderaalse keskkonna‑ transpordi‑, energeetika‑ ja sideministeeriumi vahel. Lepingu alusel tunnustatakse vastastikku imporditud energia päritolutagatisi alates 2006. aastast imporditud elektrienergia osas, kuna alles sel aastal kehtestas Šveits Konföderatsioon õigusnormid, mis vastavad direktiivi 2001/77 sätetele.

16

Vastavalt seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artiklile 4 on GSE pädevuses kontrollida seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artiklis 11 sätestatud kohustuse täitmist ja teatada täitmata jätmise juhtudest AEEG‑le, kes on sellistel juhtudel pädev kohaldama 14. novembri 1995. aasta seaduses nr 481 konkurentsinormide ja avalike teenuste reguleerimise kohta – avalike teenuste reguleerivate asutuste rajamine (legge n. 481 – Norme per la concorrenza e la regolazione dei servizi di pubblica utilità. Istituzione delle Autorità di regolazione dei servizi di pubblica utilità) (GURI nr 270 regulaarne lisa, 18.11.1995) sätestatud sanktsioone.

17

Vastavalt Aar e Ticino SA di Elettricità’ga sõlmitud tarnelepingule importis Green Network 2005. aastal Šveitsist Itaaliasse 873855 MWh elektrienergiat. Aar e Ticino SA di Elettricità kirjalike avalduste kohaselt oli see elektrienergia toodetud Šveitsis taastuvatest energiaallikatest.

18

Lähtuvalt seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artikli 20 lõikest 3 palus Green Network, et GSE vabastaks ta 2006. aasta osas kohustusest osta seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artiklis 11 ette nähtud rohelised sertifikaadid Šveitsist selliselt imporditud elektrienergia mahu jaoks.

19

GSE jättis 7. juuli 2006. aasta otsusega taotluse rahuldamata põhjusel, et 2005. aastal ei olnud Itaalia Vabariik ja Šveitsi Konföderatsioon veel sõlminud artikli 20 lõikes 3 ette nähtud lepingut. Seetõttu kohustas GSE Green Networki ostma 378 rohelist sertifikaati kogusummas 2367792 eurot. Kuna Green Network ei täitnud seda kohustust, määras AEEG talle 21. jaanuari 2011. aasta otsusega 2466450 euro suuruse haldustrahvi.

20

Kuna selle otsuse peale Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus) Green Networki esitatud kaebus jäeti rahuldamata, esitas see äriühing apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (kõrgeim halduskohus). Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kordab Green Network muu hulgas esimeses kohtuastmes esitatud argumente, mille kohaselt on dekreedi nr 387/2003 artikli 20 lõige 3 vastuolus ELTL artikli 3 lõikega 2 ja ELTL artikliga 216, kuna liidul on selles siseriikliku õiguse sättes silmas peetud lepingu sõlmimise ainuvälispädevus.

21

Green Network väidab veel, et seda vastuolu arvestades kuulub kohaldamisele ministri 11. novembri 1999. aasta dekreedi artikli 4 lõige 6. Selles kontekstis väidab Green Network, et võrguettevõtjate vaheline leping, mis käsitleb viimati nimetatud sättes nõutavate sertifikaatide vastastikust tunnustamist, sõlmiti vaikiva kokkuleppena GSE‑le eelnenud riikliku võrguettevõtja Gestore della Rete di Trasmissione Nazionale (GRTN) ja Šveitsi analoogse ettevõtja vahel.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles küsimuses, et juhul kui Euroopa Kohus otsustab esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastates, et niisuguse sättega nagu dekreedi nr 387/2003 artikli 20 lõige 3 eiratakse liidu ainuvälispädevust, on antud asjas tõepoolest kohaldatav ministri 11. novembri 1999. aasta dekreedi artikli 4 lõige 6. Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks esitada Euroopa Kohtule ka kolmas ja neljas eelotsuse küsimus, mis puudutavad viimati nimetatud siseriiklikku sätet.

23

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Nagu nähtub eelotsuse küsimuste sõnastusest, puudutavad need sisuliselt ELTL artikli 3 lõike 2 ja ELTL artikli 216 tõlgendamist.

25

Siiski on oluline märkida, et põhikohtuasi puudutab AEEG niisuguse otsuse vaidlustamist, millega Green Networkile määrati haldustrahv põhjusel, et ta ei täitnud kohustust osta 2006. aasta osas rohelisi sertifikaate. Neil asjaoludel ja arvestades seda, et Lissaboni leping jõustus alles 1. detsembril 2009, tuleb esitatud küsimustes tõstatatud küsimustele vastamiseks võtta arvesse mitte eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud ELT lepingu sätteid, vaid – nagu väitsid muu hulgas GSE, Itaalia valitsus ja komisjon –, ühenduse ainuvälispädevust käsitlevaid norme, nagu need tulenesid EÜ asutamislepingust.

26

Sellega seoses olgu märgitud, et nüüd ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud liidu ainuvälispädevuse eri juhtude hulgas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste aluseks ja käesolevas kohtuasjas asjakohane ainult see, millele on viidatud sätte viimases lauseosas ja mis vastab olukorrale, kus rahvusvahelise lepingu sõlmimine „võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala”.

27

Ent viimases lauseosas kasutatud sõnastus vastab sellele, millega Euroopa Kohus otsuse komisjon vs. nõukogu nn „AETR” (22/70, EU:C:1971:32) punktis 22 määratles nende rahvusvaheliste kohustuste laadi, mida liikmesriikidel on keelatud väljaspool ühenduse institutsioonide raame võtta, kui asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud ühenduse ühiseeskirjad (vt kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 66).

28

Seetõttu tuleb eelotsuse küsimusi antud juhul mõista nii, et need viitavad ühenduse ainuvälispädevusele kohtupraktika tähenduses, mis sai alguse kohtuotsusest AETR (EU:C:1971:32) ja mis alates sellest kohtuotsusest on välja kujunenud (edaspidi „ainuvälispädevus kohtupraktika AETR tähenduses”).

29

Vastavalt sellele kohtupraktikale esineb ühenduse ainuvälispädevuseks põhjust andev oht, et liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada ühenduse ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, kui need kohustused kuuluvad kõnealuste eeskirjade kohaldamisalasse (vt eelkõige kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika, ning arvamus 1/13, EU:C:2014:2303, punkt 71).

30

Niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja ühenduse õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid (kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika, ning arvamus 1/13, EU:C:2014:2303, punkt 72).

31

Eelkõige võivad sellised rahvusvahelised kohustused ühenduse ühiseeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta siis, kui kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud (kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning arvamus 1/13, EU:C:2014:2303, punkt 73).

32

Lisaks ei või liikmesriigid väljaspool ühenduse institutsioonide raame niisuguseid kohustusi võtta ning seda isegi juhul, kui puudub tõenäoline vastuolu nende kohustuste ja ühenduse ühiseeskirjade vahel (kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Samas, kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva ühenduse õiguse vahelise suhte igakülgsest ja konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel. Analüüsimisel tuleb arvesse võtta nii ühenduse õigusnormide kui ka kavandatava lepingu sätetega hõlmatud valdkonda, nende prognoositavaid arengusuundi ning nende normide ja sätete olemust ja sisu, selleks et kontrollida, kas kõnealune leping võib kahjustada ühenduse õigusnormide ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist (vt arvamus 1/13, EU:C:2014:2303, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas arvestades direktiivi 2001/77 ja täpsemalt artikli 5 sätete olemasolu, tuleb EÜ asutamislepingut tõlgendada nii, et ühendusel on ainuvälispädevus AETR kohtupraktika tähenduses, millega on vastuolus selline siseriiklik säte nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on asjaomase liikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi vahel sõlmitud leping, mille kohaselt on tagatud, et selliselt imporditud elektrienergia on roheline, vastavalt samale korrale, nagu on ette nähtud kõnealuses artiklis 5 (edaspidi „esimene vaidlusalune siseriiklik säte”).

35

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et direktiiv 2001/77 võeti vastu ühenduse poliitikat keskkonnavaldkonnas käsitleva EÜ artikli 175 alusel (mille sätted on üle võetud ELTL artiklisse 192), mis nägi ette jagatud pädevuse ühenduse ja liikmesriikide vahel (vt eelkõige kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑370/07, EU:C:2009:590, punkt 49).

36

Selles kontekstis ja nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 29–33 meenutatud kohtupraktikast, sõltub see, kas ühendusel võib olla ainupädevus, millega võib vastuolus olla niisugune õigusnorm nagu esimene vaidlusalune siseriiklik säte, antud juhul küsimusest, kas seda liiki leping, mille sõlmimist selles sättes silmas peetakse, võib mõjutada direktiivis 2001/77 sisalduvaid ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.

37

Sellega seoses tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ei olnud Itaalia Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel ühtegi seda liiki lepingut veel tegelikult sõlmitud, ei saa välistada ühenduse ainuvälispädevuse võimalikku eiramist.

38

Nimelt, seades elektrienergia importijatele sellise soodustuse andmise tingimuseks niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmimise, käivitab niisugune säte nagu esimene vaidlusalune siseriiklik säte protsessi, mille tulemusel võidakse niisugune leping tegelikkuses sõlmida, mis – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 83–85 – on piisav, et riivata ühenduse ainuvälispädevust, eeldusel et see eksisteerib (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑45/07, EU:C:2009:81, punktid 21–23).

39

Mis puudutab nende lepingutega hõlmatud valdkonda, mille sõlmimise esimene vaidlusalune siseriiklik säte ette näeb, ning nende sisu, siis tuleb meenutada, et sisuliselt on nende lepingute eesmärk määratleda, millistel tingimustel ja millise korra kohaselt peavad selle kolmanda riigi asutused kolmandas riigis toodetud ja liikmesriiki imporditud elektrienergia sertifitseerima rohelise elektrienergiana, et seda saaks sellisena tunnustada selle liikmesriigi elektrienergia tarbimise siseturul, eeskätt selle liikmesriigi kehtestatud rohelise elektrienergia tarbimise riikliku toetuskava rakendamisel.

40

Mis puudutab direktiivi 2001/77 selles suhtes asjakohaste sätetega hõlmatud valdkonda ja nende sisu, siis tuleb arvesse võtta eeskätt direktiivi artikleid 3–5.

41

Esiteks, mis puudutab direktiivi artiklit 5, millele on eelotsuse küsimustes sõnaselgelt viidatud, siis tuleb tõepoolest märkida, et nagu tuleneb nii selle artikli sõnastusest kui ka ülesehitusest, puudutavad päritolutagatised, mis kinnitavad, et elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ja mille osas see artikkel näeb ette, et need väljastavad liikmesriikide pädevad asutused, ainult nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates kohtades toodetud elektrienergiat, mitte kolmandates riikides toodetud elektrienergiat.

42

Siiski ei mõjuta see tõsiasja, et kõnealuse artikli eesmärk on ühtlustada tingimused ja mehhanismid, mille kohaselt saab ja tuleb elektrienergia liikmesriikides ja ühenduses autentida kui roheline elektrienergia ning tunnustada seda sellisena elektrienergia tarbimise siseturul.

43

Direktiivi 2001/77 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud liikmesriikide kohustus tagada, et rohelise elektrienergia päritolu direktiivi artikli 2 tähenduses on võimalik tagada iga liikmesriigi poolt ette nähtud objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt, ning hoolitseda selle eest, et taotluse korral antakse sellega seoses välja päritolutagatis.

44

Direktiivi artikli 5 lõike 3 esimeses taandes on ette nähtud muu hulgas, et päritolutagatis esitab allika, millest elektrienergia on toodetud, tootmise kuupäevad ja kohad. Vastavalt direktiivi artikli 5 lõikele 5 seavad liikmesriigid või liikmesriikide nimetatud pädevad asutused sisse asjakohased mehhanismid päritolutagatiste täpsuse ja usaldusväärsuse tagamiseks.

45

Mis puudutab päritolutagatise eesmärki, siis on direktiivi 2001/77 põhjenduses 10 kirjas, et see on vajalik rohelise elektrienergiaga kauplemise hõlbustamiseks ning selleks, et tarbija jaoks suurendada selgust valiku tegemisel taastumatutest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vahel. Direktiivi artikli 5 lõike 3 teises taandes on täpsustatud, et päritolutagatis võimaldab taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatel tõendada, et elektrienergia, mida nad müüvad, on saadud taastuvatest energiaallikatest.

46

Direktiivi 2001/77 artikli 5 lõike 4 kohaselt tuleks päritolutagatisi liikmesriikidel vastastikku tunnustada ainult direktiivi artikli 5 lõikes 3 nimetatud asjaolude tõendusena.

47

Sellega seoses tuleb aga märkida, et niisuguste lepingute eesmärk, mille sõlmimise Itaalia Vabariigi ja kolmanda riigi vahel esimene vaidlusalune siseriiklik säte ette näeb, on just nimelt tagada, et selle kolmanda riigi asutuste väljaantud päritolutõendeid tunnustatakse sarnaselt liikmesriikides direktiivi 2001/77 artikli 5 sätete alusel väljaantud päritolutõenditele ja eeldusel et täidetud on nendes sätetes ette nähtud tingimustega analoogsed tingimused, selle liikmesriigi tarbijaturul kui tõendit, mis kinnitab, et sellest kolmandast riigist imporditud elektrienergia on selle direktiivi tähenduses roheline.

48

Niisugune leping võib seega laiendada liikmesriikides väljaantud päritolutõenditele omase direktiivi 2001/77 artiklis 5 kehtestatud ühtlustatud sertifitseerimismehhanismi kohaldamisala, võimaldades kolmandates riikides väljaantud päritolutõenditel eelkõige saada asjaomase liikmesriigi elektrienergia siseriiklikul tarbijaturul analoogse staatuse kui see, mis on liikmesriikides väljaantud päritolutõenditel käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meenutatud erieesmärkidel, milleks on eeskätt kauplemise hõlbustamine ja tarbija jaoks selguse suurendamine.

49

Järelikult võib seda liiki leping muuta direktiivi 2001/77 artiklis 5 sisalduvate ühiseeskirjade reguleerimisala.

50

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et kolmanda riigi asutuste poolt sellise lepingu alusel, mille sõlmimise esimene vaidlusalune siseriiklik säte ette näeb, väljaantud päritolutagatised on eelkõige mõeldud selleks, et neid tunnustatakse rohelise elektrienergia tarbimise riikliku toetuskava raames, vabastades nende omajad kohustusest osta rohelisi sertifikaate, siis tuleb märkida järgmist.

51

Direktiivi 2001/77 artiklist 4 ja põhjendusest 15 nähtub tõepoolest, et kuigi liikmesriike julgustatakse võtma niisuguseid toetuskavasid, ei kehtestata direktiiviga toetuskavade ühenduse raamprogrammi (vt kohtuotsus IBV & Cie, C‑195/12, EU:C:2013:598, punkt 63).

52

Mis puudutab toetusmehhanismide võimalikku vormi, siis tuleb seega märkida, et direktiivi 2001/77 põhjenduses 14 on piirdutud üksnes sellega, et loetletud on need eri liiki meetmed, mida liikmesriigid tavaliselt selle jaoks kasutavad, nimelt rohelised sertifikaadid, investeeringutoetus, maksuvabastused või maksuvähendused, enammakstud maksusumma tagasimaksmine ja otsesed hinnatoetussüsteemid (vt kohtuotsus IBV & Cie, EU:C:2013:598, punkt 64).

53

Direktiivi artikkel 4 ei sisalda seoses taastuvate energiaallikate toetuseks mõeldud meetmega, mille võtmist ühenduse seadusandja julgustab, ühtegi erinõuet, välja arvatud täpsustused, mille kohaselt peavad sellised meetmed aitama kaasa EÜ artiklis 6 ja EÜ artikli 174 lõikes 1 osutatud eesmärkide täitmisele (vt kohtuotsus IBV & Cie, EU:C:2013:598, punkt 65).

54

Sellest järeldub eelkõige, et direktiiv 2001/77 tunnustab liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust niisuguste toetuskavade vastuvõtmisel ja rakendamisel (vt selle kohta kohtuotsus IBV & Cie, EU:C:2013:598, punkt 80).

55

Siiski tuleb samuti arvesse võtta seda, et nagu nähtub direktiivi 2001/77 artiklist 1, on direktiivi eesmärk soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul. Direktiivi põhjenduses 1 on rõhutatud, et ühenduses ei kasutata praegu piisavalt taastuvate energiaallikate potentsiaali, ja tõdetakse, et taastuvaid energiaallikaid on vaja arendada eelismeetmena, sest nende kasutamine aitab kaasa keskkonnakaitsele ja säästvale arengule ning peale selle võimaldab luua kohapeal töökohti, mõjutab soodsalt sotsiaalset ühtekuuluvust, aitab kaasa varustuskindlusele ning võimaldab kiiremini saavutada Kyoto protokollis ette nähtud eesmärke.

56

Direktiivi 2001/77 artikli 3 lõigetest 1 ja 2 koostoimes direktiivi lisaga nähtub, et liikmesriigid peavad ette nägema siseriiklikud soovituslikud eesmärgid rohelise elektrienergia kasutamiseks tulevikus, arvestades kontrollväärtustena esiteks iga liikmesriigi puhul rohelise elektrienergia „siseriiklikku toodangut” 1997. aastal ning teiseks vastavalt aastatel 1997 ja 2010 rohelise elektri tarbimise protsendimääras väljendatavat osa, mis saadakse rohelise elektrienergia „siseriikliku toodangu” jagamisel siseriikliku elektrienergia kogutarbimisega (vt kohtuotsus Essent Belgium, C‑204/12 kuni C‑208/12, EU:C:2014:2192, punkt 67).

57

Sellest tuleneb muu hulgas, et siseriiklikud abimehhanismid, mis on suunatud direktiivi 2001/77 artiklis 4 märgitud elektrienergia tootjatele, kellel on eelkõige palutud panustada liikmesriikide poolt vastavate siseriiklike soovituslike eesmärkide täitmisse, peavad põhimõtteliselt viima rohelise elektrienergia siseriikliku tootmise suurendamiseni (kohtuotsus Essent Belgium, EU:C:2014:2192, punkt 68).

58

Liiati nähtub direktiivi 2001/77 artikli 3 lõike 4 teisest taandest koosmõjus direktiivi lisaga, et siseriiklikud soovituslikud eesmärgid vastavad ülemaailmsele soovituslikule eesmärgile ühenduse enda tasandil.

59

Ent nagu väitis komisjon selles suhtes, võib asjaolu, et liikmesriik sõlmib kolmanda riigiga lepingu, et riikliku toetuskava toimimise raames oleks võimalik arvesse võtta selles kolmandas riigis toodetud rohelist elektrienergiat, põrkuda esiteks direktiivi 2001/77 eesmärkidega, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 55, ning teiseks liikmesriikide kohustusega suurendada oma rohelise elektrienergia tootmist viisil, mis aitab kaasa neile direktiivi artiklis 3 ette nähtud siseriiklike soovituslike eesmärkide täitmisele, ja osaleda nii ühenduse enda tasandil ülemaailmse soovitusliku eesmärgi saavutamisel.

60

See, kui liikmesriigid sõlmivad niisuguseid lepinguid direktiivis 2001/77 selleks igasuguse volituse puudumisel, võib seega kahjustada direktiiviga kehtestatud süsteemi head toimimist ja direktiiviga taotletavaid eesmärke.

61

Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 33 meenutatud kohtupraktikast, nõuab selle hindamine, kas mõni valdkond on suures osas juba ühiseeskirjadega hõlmatud, eeskätt ajassepuutuvas valdkonnas ühenduse õiguse praeguse olukorra arvessevõtmisele lisaks ka arengusuundade arvessevõtmist, kui need on hindamise ajal prognoositavad.

62

Sellega seoses olgu rõhutatud, et kuigi direktiiviga 2001/77 ei kehtestata, nagu äsja meenutatud, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia riiklike toetuskavade ühenduse raamprogrammi, on ühenduse seadusandja siiski direktiivi põhjenduses 15 ja artikli 4 lõikes 2 sõnaselgelt ette näinud, et komisjon pidi hiljemalt 27. oktoobril 2005 tegema ettekande eri siseriiklike abimehhanismide rakendamise ja üheaegse esinemise kogemuste kohta, millega kaasneb vajaduse korral ettepanek taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetuskavade ühenduse raamprogrammi jaoks, täpsustades selles suhtes mitmesugused tunnusjooned, millele see raamprogramm peab vastama.

63

Ent esimene vaidlusalune siseriiklik säte võeti vastu just ajavahemikul, mille jooksul komisjon pidi seda kogemust hindama, et selline ettekanne esitada ja niisuguse ühenduse raamprogrammi võimalikuks vastuvõtmiseks ühenduse seadusandja poolt.

64

Lisaks tuleb selles kontekstis märkida, et nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, siis erinevalt olukorrast, mis eksisteeris direktiivi 2001/77 kohaldamise ajal ja nagu nähtub direktiivi 2009/28, millega asendati direktiiv 2001/77, põhjendustest 37 ja 38 ning artiklitest 9 ja 10, täpsustas ühenduse seadusandja uue direktiivi raames muu hulgas tingimused, mille kohaselt saab kolmandas riigis toodetud ja liikmesriiki imporditud rohelist elektrienergiat nende riikide vahel sisse seatud koostöö raames see liikmesriik vajaduse korral arvesse võtta, et saavutada talle direktiiviga ette nähtud siduv eesmärk, mis puudutab rohelise elektrienergia osakaalu elektrienergia lõpptarbimises.

65

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ asutamislepingut tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2001/77 sätteid arvestades on ühendusel ainuvälispädevus, millega on vastuolus niisugune säte nagu esimene vaidlusalune siseriiklik säte.

66

Nagu nähtub teise küsimuse sõnastusest, puudutab see sarnaselt esimesele küsimusele ELTL artikli 3 lõike 2 ja ELTL artikli 216 tõlgendamist. Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 24–28 esitatud kaalutlustest, tuleb seda küsimust selle sõnastust arvestades järelikult mõista nii, et soovitakse teada, kas ühendusel on vabakaubanduslepingust tingituna ainuvälispädevus kohtupraktika AETR tähenduses, millega on vastuolu niisugune säte nagu esimene vaidlusalune siseriiklik säte.

67

Kuna vastusest esimesele küsimusele nähtub, et ühendusel on direktiivist 2001/77 tulenevalt ainuvälispädevus, millega niisugune siseriiklik õigusnorm on vastuolus, siis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teisele küsimusele enam vaja vastata.

68

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitusi selle kohta, kas arvestades direktiivi 2001/77 ja täpsemalt direktiivi artikli 5 sätete olemasolu, tuleb EÜ asutamislepingut tõlgendada nii, et ühendusel on ainuvälispädevus AETR kohtupraktika tähenduses, millega on vastuolus niisuguse siseriikliku sätte vastuvõtmine nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on siseriikliku võrguettevõtja ja selle kolmanda riigi analoogse kohaliku asutuse vahel sõlmitud leping, millega määratakse kindlaks kontrollide kord, mis on vajalikud selle sertifitseerimiseks, et selliselt imporditud elektrienergia on roheline elektrienergia (edaspidi „teine vaidlusalune siseriiklik säte”).

69

Sellega seoses tuleb muidugi märkida, et Euroopa Kohtu valduses olevatest asjaoludest ei võimalda a priori miski asuda seisukohale, et niisugune leping nagu on silmas peetud ja mis sõlmitakse niisuguste asutuste vahel nagu siseriiklik võrguettevõtja ja kolmanda riigi analoogne asutus, võib endast kujutada lepingut, millega liikmesriik võtab AETR kohtupraktika tähenduses selle kolmanda riigi ees „rahvusvahelisi kohustusi”, mis võivad mõjutada ühenduse ühiseeskirju ja muuta nende reguleerimisala. Neid asjaolusid arvestades ei ilmne muu hulgas, et niisugune leping on laadilt selline, et väljendab asjaomaste riikide tahet võtta kohustusi rahvusvahelise õiguse kohaselt (vt selle kohta eelkõige arvamus 1/13, EU:C:2014:2303, punkt 39).

70

Käesoleva kohtuasja kontekstis on siiski oluline meenutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui esimesele eelotsuse küsimusele antud vastust arvestades kinnitatakse, et esimene vaidlusalune siseriiklik säte tuleb jätta kohaldamata, kuna sellega eiratakse ühenduse ainuvälispädevust, kuulub põhikohtuasjas kohaldamisele teine vaidlusalune siseriiklik säte.

71

Tuleb aga tõdeda, et teise vaidlusaluse siseriiklikku sätte ese on sarnane esimese vaidlusaluse siseriiklikku sätte esemega. Nimelt on teise vaidlusaluse siseriikliku sätte eesmärk sisuliselt ja sarnaselt esimesele vaidlusalusele siseriiklikule sättele rakendada piiriüleseid mehhanisme, mis tõendavad, et kolmandast riigist imporditud ja Itaalia tarbijaturule toodud elektrienergia on roheline elektrienergia.

72

Kuigi erinevalt esimesest vaidlusalusest siseriiklikust sättest ei ole ajassepuutuvad mehhanismid enam kahe rahvusvahelise õiguse subjekti vahel sõlmitud ja rahvusvahelise õigusega reguleeritud rahvusvahelise lepingu vahetu tulemus, toimub see siiski volituste alusel, mis on teise vaidlusaluse siseriikliku sättega ette nähtud siseriikliku võrguettevõtja kasuks, et ta saaks nende üle asjassepuutuva kolmanda riigi analoogse kohaliku asutusega läbirääkimisi pidada.

73

Ent nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 103 märkis, on lojaalse koostöö põhimõttega, mis on sätestatud EÜ artiklis 10, mille sätted on muudetuna üle võetud ELT artikli 4 lõikesse 3, vastuolus see, et pärast niisuguse sätte nagu esimese vaidlusaluse siseriikliku sätte vastuolu tuvastamist ühenduse õigusega ja pärast seetõttu viimase kõrvalejätmist liikmesriigi kohtu poolt, kohaldatakse selle asemel siseriiklikku normi, mis sarnaselt teise vaidlusaluse siseriikliku sättega on kõrvalejäetud sättega sisuliselt analoogne.

74

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et liidu õigusega on vastuolus see, et pärast seda, kui liikmesriigi kohus on kõrvale jätnud niisuguse sätte nagu esimene vaidlusalune siseriiklik säte, kuna see ei ole liidu õigusega kooskõlas, kohaldab kõnealune kohus selle asemel niisugust kõnealuse sättega analoogset siseriiklikku sätet nagu teine vaidlusalune siseriiklik säte.

75

Võttes arvesse vastust kolmandale küsimusele, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

76

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: