1

Guardian Industries Corp. ja Guardian Europe Sàrl (edaspidi ühiselt „Guardian”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata nende nõude tühistada komisjoni 28. novembri 2007. aasta otsus K(2007) 5791 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum nr COMP/39.165 – Lehtklaas) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) neid puudutavas osas ja vähendada neile selle otsusega määratud trahvisummat.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõiked 2 ja 3 näevad ette:

„2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei ületa trahv 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.”

3

Kõnealuse määruse artikkel 31 sätestab:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

4

Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi (ELT L 232, lk 1), mida on muudetud 17. mail 2010 (ELT L 170, lk 53, edaspidi „kohtusekretäri ametijuhend”), artikkel 11 sätestab:

„1.   Kohtusekretär määrab kodukorras sätestatud tähtajad vastavalt presidendi poolt antud volitustele.

2.   Dokumente, mis saabuvad kohtukantseleisse pärast nende esitamiseks määratud tähtaja möödumist, võib võtta vastu ainult presidendi loal.

3.   Kohtusekretär võib pikendada määratud tähtaegu vastavalt selleks presidendi antud volitusele; vajadusel teeb ta presidendile ettepanekuid tähtaegade pikendamiseks. Tähtaegade pikendamise avaldused peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ja esitatud piisava ajavaruga enne määratud tähtaja möödumist. Tähtaega ei või pikendada rohkem kui üks kord, välja arvatud erandjuhtudel.”

5

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–10 nähtub, et komisjon järeldas vaidlusaluses otsuses, et ettevõtjad Guardian, Asahi Glass, Pilkington ja Saint-Gobain osalesid EÜ artikli 81 lõike 1 ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes hindade kindlaksmääramises lehtklaasi turul Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Ettevõtja Guardian osas sedastas komisjon, et kõnealune rikkumine kestis 20. aprillist 2004 kuni 22. veebruarini 2005, ja määras sel alusel äriühingutele Guardian Industries Corp. ja Guardian Europe Sàrl solidaarse trahvi summas 148 miljonit eurot.

6

Guardian esitas Üldkohtu kantseleisse 12. veebruaril 2008 saabunud hagiavalduses nõude vaidlusaluse otsuse osaliseks tühistamiseks ja komisjoni määratud trahvi vähendamiseks.

7

Oma tühistamisnõude põhjendamiseks esitas Guardian ühe väite, mis tugines faktivigadele seoses tema osaluse kestusega kartellikokkuleppes ja kartellikokkuleppe geograafilise ulatusega.

8

Trahvi vähendamise nõue põhines kolmel väitel. Esimene väide tugines vajadusele rakendada vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõuet puudutavast väitest tulenevaid tagajärgi. Teises väites tugines Guardian diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kolmas väide puudutas hindamisviga seoses Guardiani väga piiratud ja passiivse rolliga kõnealuses kartellikokkuleppes ning diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist.

9

Üldkohus jättis hagi terves ulatuses rahuldamata.

10

Kõigepealt lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 19–22 esitatud põhjendustel tagasi Guardiani argumendid, millega viimane vaidlustas kirja, mille komisjon oli esitanud 10. veebruaril 2012 (edaspidi „10. veebruari 2012. aasta kiri”), vastuvõetavuse.

11

Vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude jättis Üldkohus rahuldamata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–93 esitatud põhjendustel. Trahvi vähendamise nõue jäeti rahuldamata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–124 esitatud põhjendustel.

12

Guardian palub Euroopa Kohtul:

13

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

14

Guardian esitab oma nõuete põhjendamiseks kolm väidet, mida tuleb analüüsida teises järjekorras kui see, milles need on esitatud.

15

Guardian väidab, et Üldkohtu menetluse kestusega rikuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47 sätestatud põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul ning selline rikkumine õigustab talle vaidlusaluse otsusega määratud trahvi summa vähendamist. Guardian täpsustas kohtuistungil, et ta soovib oma nõudeid muuta, võttes arvesse kohtuotsuseid Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon (C‑40/12 P, EU:C:2013:768), Kendrion vs. komisjon (C‑50/12 P, EU:C:2013:771) ja Groupe Gascogne vs. komisjon (C‑58/12 P, EU:C:2013:770). Guardian palub seega Üldkohtul tunnistada aeg, mil Üldkohus kohtuasja menetles, ülemäära pikaks.

16

Olles kohtuistungil teatanud, et ta loobub käesoleva väite vastuvõetamatuse väitest, leiab komisjon sisuliselt, et trahvisumma vähendamine ei ole kohane, ja palub Euroopa Kohtul vajaduse korral täpsustada kriteeriume, mille alusel saab kindlaks teha, kas mõistliku aja põhimõtet on rikutud.

17

Tuleb meenutada, et kui liidu kohus rikub harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellist rikkumist Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punkt 89).

18

Sellest järeldub, et nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punkt 90).

19

Seega peab selliste kahju hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas koosseisus kui see, mis lahendas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, ja kohaldama kohtuotsuse Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon (EU:C:2013:768) punktides 91–95 määratletud kriteeriume.

20

Siiski, kuna käesoleval juhul on ilmselge, ilma et pooled peaks selle kohta tõendeid esitama, et Üldkohus rikkus piisavalt selgelt oma kohustust lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul, võib Euroopa Kohus selle asjaolu esile tuua. Konkreetsel juhul ei õigusta Üldkohtu menetluse kestust, st ligikaudu nelja aastat ja seitset kuud, mis hõlmab eelkõige ajavahemikku rohkem kui kolm aastat ja viis kuud, mis jäi kirjaliku menetluse lõppemise, mis leidis aset peale komisjoni kostja vastuse esitamist, ja suulise menetluse algatamise vahele, mitte ükski asjaolu, mis kuulub käesoleva vaidluse aluseks oleva kohtuasja juurde.

21

Eespool punktides 17–19 esitatud kaalutlustest tuleneb aga, et väide, mille kohaselt on rikutud õigust kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul, tuleb tagasi lükata.

22

Käesolev väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 21 ja 22 vastu, milles Üldkohus tunnistas vastuvõetavaks komisjoni poolt 10. veebruaril 2012 kohtule esitatud kirja.

23

Guardian leiab, et kuna see kiri saadeti viimasel tööpäeval enne kohtuistungi päeva, sisaldab see esimest korda komisjoni seisukohta küsimuses, mis puudutab trahvisumma vähendamise arvutamise viisi. Kõnealune kiri sisaldab uusi asjaolusid ja see esitati ilma Üldkohtu eelneva loata ning põhjenduseta.

24

Guardian rõhutab, et kuigi kõnealune kiri oli esitatud hilinenult, tunnistas Üldkohus selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 vastuvõetavaks, arvestades esiteks selle „sisu” ja teiseks „asjaolu, et see edastati [Guardianile], kes [sai] seega esitada selle kohta kohtuistungil oma märkusi”. Guardian leiab, et see hinnang on vastuolus kohtusekretäri ametijuhendi artikli 11 lõikega 3.

25

Poolte võrdsuse põhimõte ja võistlevuse põhimõte nõuavad, et kohtuistungil vaieldaks üksnes nende asjaolude üle, mille üle sai vaielda kirjalikult. Pelk võimalus saada kohtuistungil ära kuulatud küsimuses, mis puudutab hilinenult esitatud dokumente, ei võimalda tagada kaitseõigusi. Vastavalt oma kohtupraktikale oleks Üldkohus pidanud tunnistama 10. veebruari 2012. aasta kirja vastuvõetamatuks (kohtuotsused Solvay vs. komisjon, T‑30/91, EU:T:1995:115, punktid 83 ja 101; BASF vs. komisjon, T‑175/95, EU:T:1999:99, punkt 46, ja AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 27).

26

Guardian väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 22 ei sisalda mingeid põhjendusi, mis võimaldaks teada saada põhjuseid, miks nõustuti kõnealuse kirja vastuvõetavusega eelkõige selle sisu osas.

27

Seetõttu leiab Guardian, et Üldkohtu otsus kõnealuses punktis 22 lisada 10. veebruari 2012. aasta kiri toimikusse tuleb tühistada, ja ta palub Üldkohtul see kiri vastuvõetamatuks tunnistada.

28

Komisjon leiab, et see väide on tulemusetu. Nimelt, kuna Guardian ei ole tõendanud, et Üldkohus oleks ilma 10. veebruari 2012. aasta kirjata jõudnud sellele ettevõtjale määratud trahvi summa suhtes teistsugusele järeldusele, on see väide asjakohatu.

29

Igal juhul ei ole komisjoni sõnul see väide põhjendatud. Ta väidab, et tulenevalt oma täielikust pädevusest võib Üldkohus arvesse võtta faktilisi asjaolusid, mis on esitatud hilinenult, tingimusel et järgitakse võistlevuse põhimõtet. Seda põhimõtet on käesoleval juhul aga järgitud, sest Guardianil oli kohtuistungil võimalik selle kirja sisu suhtes oma seisukohta avaldada. Komisjon märgib, et Guardianil oli aega kolm päeva enne kohtuistungit, et seda kirja kommenteerida või taotleda Üldkohtult kirjalike märkuste esitamist või kohtuistungi edasilükkamist.

30

Olgu meenutatud, et kaitseõiguste järgimise põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte. Seda põhimõtet rikutakse, kui kohtuotsus põhineb asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled ise või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta (kohtuotsus Snupat vs. Ülemamet, 42/59 ja 49/59, EU:C:1961:5, 156).

31

Poolte võrdsuse põhimõte, mis tuleneb õiglase kohtumenetluse mõistest endast ja mille eesmärk on tagada pooltevaheline tasakaal kohtumenetluses, võimaldades nii kõikidel kohtumenetluse osalistel kõiki kohtule esitatud dokumente hinnata ja neile vastu vaielda, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda (kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punktid 71 ja 72).

32

Komisjon soovis oma 10. veebruari 2012. aasta kirjas vastata kirjale, mille Guardian oli kohtuistungi ettevalmistamise eesmärgil Üldkohtule esitanud ja mis puudutas trahvi arvutamist, ning edastada Üldkohtule teatud arvandmed, millele ta oli tuginenud, et arvutada vaidlusaluse otsuse adressaadiks olnud nelja ettevõtja käibed asjaomasel turul. Komisjon täpsustas nende asjaolude põhjal, et juhul, kui Üldkohus otsustab lubada trahvisumma vähendamist, ei tohiks see vähendamine ületada 30%.

33

On tuvastatud, et Guardian sai selle kirja koopia 10. veebruaril 2012. Seega oli tal selle sisuga tutvumiseks enne kohtuistungit aega kolm päeva. Kõnealuse kirja laadi ja sisu tõttu ei saa sellist aega pidada ülemäära lühikeseks ning seda sõltumata asjaolust, et Üldkohus rikkus kohtusekretäri ametijuhendi artikli 11 lõiget 3. Lisaks on selge, et Guardian ei palunud Üldkohtul seda kirja kirjalikult kommenteerida ega taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Lisaks oli Guardianil kohtuistungil võimalik esitada oma argumendid nii selle kirja vastuvõetavuse kui ka sisu kohta.

34

Neist asjaoludest tuleneb, et Guardian ei ole tõendanud, et Üldkohus rikkus kaitseõiguseid või poolte võrdsuse põhimõtet seeläbi, et jättis tagamata selle, et Guardianil oleks piisavalt aega 10. veebruari 2012. aasta kirjaga tutvumiseks ja selles suhtes kirjaliku seisukoha esitamiseks (vt analoogia põhjal kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 25).

35

Neil tingimustel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22, et „[v]õttes arvesse selle kirja sisu ja asjaolu, et see edastati [Guardianile], kes [sai] seega esitada selle kohta kohtuistungil oma märkusi, tuleb kõnealune dokument vastuvõetavaks tunnistada”.

36

Sellest järeldub, et kuna see väide ei ole põhjendatud, tuleb see tagasi lükata.

37

Guardian väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–106 rikkus Üldkohus võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus keeldus möönmast, et trahvisumma arvutamisel tuleb sisemüüki arvestada samal alusel nagu müüki kolmandatele isikutele.

38

Üldkohus eiras seega kohtu väljakujunenud otsustuspraktikat, mille aluseks on vajadus vältida mis tahes diskrimineerimist ettevõtjate vahel, kes on vertikaalselt integreeritud ja kes seda ei ole. Selline võrdse kohtlemise kohustus tuleneb komisjonile nii suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) kui ka suunistest määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).

39

Guardian heidab Üldkohtule ette, et viimane ei esitanud põhjusi, miks ta seda väljakujunenud kohtupraktikat ei järginud. Tema sõnul piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 vaid kinnitusega, et „konkurentsivastane tegevus tuvastati üksnes müügi puhul sõltumatutele klientidele”.

40

Lisaks asjaolule, et Üldkohus moonutas vaidlusaluse otsuse põhjenduse 377 sõnastust, ei ole see väide asjakohane. Asjaolu, kas kartellikokkulepe hõlmas ka sisemüüki, on vähetähtis. Nimelt on Guardiani hinnangul murrangulise tähtsusega see, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja saab konkurentsieelise nii kartellikokkuleppega hõlmatud kaupade müügist kui ka selliste kaupade müügist, mis on nende sisendiks. Guardiani väitel ei ole komisjon kunagi varem sellise eelise olemasolu tõendanud ja Euroopa Kohus on möönnud, et sisemüük annab „tingimata” eelise vertikaalselt integreeritud tootjatele (kohtuotsus KNP BT vs. komisjon, C‑248/98 P, EU:C:2000:625, punkt 62). Samas otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, et ei ole tõendatud, et vertikaalselt integreeritud ettevõtjad said rikkumisest sellise konkurentsieelise.

41

Kuna Guardian on ainuke rikkumises osalenud ettevõtja, kes ei ole vertikaalselt integreeritud, leiab ta, et ainus viis võrdse kohtlemise taastamiseks on talle määratud trahvi summa vähendamine 37% võrra, kuna see protsent vastab sisemüügi osale võrreldes kogumüügiga asjaomasel turul.

42

Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

43

Esiteks väidab komisjon, et Üldkohus ei moonutanud vaidlusalust otsust ega rikkunud ühtegi õigusnormi, kui tõdes, et rikkumine puudutab üksnes müüki sõltumatutele kolmandatele isikutele. Seega leiab ta, et trahvisumma arvutamise aluseks võib olla üksnes kõnealune müük.

44

Teiseks ei ole komisjon nõus väitega, et vastavalt kohtupraktikale oli ta kohustatud võtma trahvide arvutamisel arvesse sisemüüki. See väide põhineb arusaamal, mille kohaselt saavad vertikaalselt integreeritud tootjad tingimata konkurentsieelise kartellikokkuleppega hõlmatud turule järgnevatel turgudel. See arusaam on ekslik, sest eelneval turul sõlmitud kartellikokkuleppe rakendamisest konkurentsieelise saamine sõltub mitmest tegurist ja seda tuleb hinnata juhtumipõhiselt.

45

Igal juhul kohtupraktika ei keela ega ka nõua sisemüügi arvesse võtmist (kohtuotsused KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, punkt 62; Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, C‑397/03 P, EU:C:2006:328, punktid 102 ja 103; Europa Carton vs. komisjon, T‑304/94, EU:T:1998:89, punkt 123; KNP BT vs. komisjon, T‑309/94, EU:T:1998:91, punkt 112; Lögstör Rör vs. komisjon, T‑16/99, EU:T:2002:72, punkt 358; Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03, EU:T:2005:220, punkt 260; Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, T‑26/02, EU:T:2006:75, punktid 57, 63 ja 64, ning BST vs. komisjon, T‑452/05, EU:T:2010:167, punkt 82).

46

Komisjon märgib, et reeglina võtab ta sisemüüki arvesse, kui tal on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad järeldust, et saadi konkurentsieelis või kui kartellikokkulepe otseselt puudutab sisemüüki (komisjoni otsus K(2010) 8761 (lõplik), 8. detsember 2010, juhtum COMP/39.309 – LCD).

47

Siiski on juhtumeid, kus komisjon ei ole sisemüüki arvesse võtnud (vt komisjoni otsused K(2009) 7601 (lõplik), 7. oktoober 2009, juhtum COMP/39.129 – Elektritransformaatorid, ja K(2011) 7436 (lõplik), 19. oktoober 2011, juhtum COMP/39.605 – Elektronkiiretorude klaas).

48

Seevastu juhul, nagu käesolevaski asjas, kui miski ei viita kindlalt sellele, et kartellikokkulepe puudutas ka sisemüüki või et tootmisahelas järgneval astmel tegutsevad osalised said kaudse eelise, leiab komisjon, et teda ei saa seaduslikult kohustada sisemüüki arvesse võtma. Sellise kohustuse kehtestamine kõnealusele institutsioonile piiraks kaalutlusõigust, mis talle on trahvide valdkonnas antud, ja ohustaks kaasa tuua trahvisummade olulise suurenemise ilma, et oleks vaja tõendada, et kartellikokkulepe omab tõepoolest mõju sisemüügile või müügile järgneval turul. Selline kohustus võib tekitada diskrimineerimise erinevate ühes rikkumises osalenute vahel pelgalt nende ettevõtlusvormi alusel.

49

Komisjoni hinnangul ei saa järeldada, et ta peab alati kontrollima, kas sisemüük on rikkumisega seotud, tingimusel et ta lähtub ühtsest lähenemisviisist kõikide sama kartellikokkuleppega seotud ettevõtjate suhtes.

50

Kolmandaks väidab komisjon, et Guardian ei ole kuidagi diskrimineeritud. Sellest tulenevalt leiab ta, et kõnealusel ettevõtjal ei ole õigust trahvisumma vähendamisele, mis talle vaidlusaluse otsusega määrati. Asjaolu, et sisemüügi arvesse võtmine oleks võinud kaasa tuua suuremad trahvid teistele kartellikokkuleppe osalistele, ei õigusta Guardianile määratud trahvi vähendamist. Kõnealuse trahvi summa on kohane, proportsionaalne ja kooskõlas 2006. aasta suunistega. See kajastab kõnealuse ettevõtja majanduslikku osakaalu rikkumises. Eesmärgiga tagada trahvi hoiatav mõju, meenutab komisjon, et ta suurendas Saint‑Gobain’ile määratud trahvi summat 30% selleks, et paremini kajastada asjaolu, et tegemist oli vertikaalselt integreeritud tootjaga.

51

Olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad harta artiklid 20 ja 21. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teine lõik näeb ette, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

53

Komisjon peab iga juhtumi puhul, ja võttes arvesse määrusega nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, hindama, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, kui rikkumine toime pandi (kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 25).

54

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on trahvi kindlaksmääramisel lubatud arvestada nii ettevõtja kogukäivet, mis on märk – kuigi ligikaudne ja ebatäielik – ettevõtja suurusest ja tema majanduslikust suutlikkusest, kui ka seda osa sellest käibest, mis on seotud rikkumise esemeks olevate toodetega ja mis võib seega näidata rikkumise ulatust (kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EU:C:1983:158, punkt 121; Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 243, ning Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EU:C:2006:328, punkt 100).

55

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile kaalutlusruumi, piirab see siiski selle teostamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Esiteks on ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav. Teiseks on selle kaalutlusõiguse teostamine piiratud ka käitumisnormidega, mis komisjon ise on endale eelkõige 2006. aasta suunistes kehtestanud (vt selle kohta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 58).

56

2006. aasta suuniste punkt 13 sätestab, et „[t]rahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks [ettevõtja müüdud] nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud”. Nende suuniste punkt 6 täpsustab, et „[r]ikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu”.

57

Sellest järeldub, et 2006. aasta suuniste punkti 13 eesmärk on seada ettevõtjale määratud trahvi arvutamisel lähtepunktiks summa, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja kõnealuse ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises. Järelikult, kuigi selles punktis 13 viidatud müügiväärtuse mõiste ei saa mõistagi hõlmata ettevõtja realiseeritud müüki, mis ei kuulu kartellikokkuleppe kohaldamisalasse, oleks selle sättega kavandatud eesmärk siiski kahjustatud, kui kõnealust mõistet tuleks käsitada nii, et see piirdub vaid sellest müügist saadud käibega, mille puhul on tõendatud, et asjaomane kartellikokkulepe tõesti seda mõjutas (kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 76).

58

Sellise piiramise tagajärjel vähendataks kunstlikult konkreetse ettevõtja toimepandud rikkumise majanduslikku tähtsust, kuna pelk asjaolu, et otseseid tõendeid kartellikokkuleppega tõepoolest mõjutatud müügi kohta leiti piiratud hulgal, viiks selleni, et lõpuks määratakse trahv, millel puudub tegelik seos asjaomase kartellikokkuleppe kohaldamisalaga. Sellise salastatuse premeerimine kahjustaks ka EÜ artikli 81 rikkumiste tõhusa uurimise ja nende eest karistamise eesmärki ning seetõttu ei saa seda lubada (kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, EU:C:2013:464, punkt 77).

59

Igal juhul tuleb rõhutada, et see osa kogukäibest, mis tekkis rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, on iseenesest parim, et kajastada selle rikkumise majanduslikku tähtsust. Seega ei tule eristada müüki vastavalt sellele, kas seda tehti sõltumatute kolmandate isikutega või samasse ettevõtjasse kuuluvate üksustega. Viimasena nimetatud kategooriasse kuuluva müügi väärtuse arvesse võtmata jätmine annaks tingimata põhjendamatu eelise vertikaalselt integreeritud äriühingutele, võimaldades neil vältida karistust, mis on proportsionaalne nende tähtsusega rikkumise esemeks oleval kaubaturul (vt selle kohta kohtuotsus KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, punkt 62).

60

Nimelt, lisaks kasule, mida võib oodata sõltumatutele kolmandatele isikutele pakutavate hindade horisontaalse kindlaksmääramise kokkuleppest, võivad vertikaalselt integreeritud ettevõtjad saada sellisest kokkuleppest tulu ka järgneval, töödeldud kaupade turul, kus pakutakse kaupu, mis on toodetud rikkumise esemeks olevatest kaupadest, ja seda kahel põhjusel. Need ettevõtjad kas kannavad rikkumisega kaasnenud sisendite hinna tõusud edasi töödeldud kaupade hindadesse või siis nad ei kanna neid edasi, mis omakorda annab neile kulueelise oma konkurentide suhtes, kes varustavad end nende samade sisenditega kaubaturul, mida rikkumine puudutab.

61

Just sel põhjusel, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 28–34 ka märkis, on liidu kohtud lükanud tagasi väited, millega vertikaalselt integreeritud ettevõtjad on üritanud saavutada seda, et nende sisemüük jäetaks välja käibe hulgast, mille alusel arvutatakse nende trahvi (kohtuotsus KNP BT vs. komisjon, EU:C:2000:625, punkt 62; vt samuti kohtuotsused Europa Carton vs. komisjon, EU:T:1998:89, punkt 128; KNP BT vs. komisjon, EU:T:1998:91, punkt 112; Lögstör Rör vs. komisjon, EU:T:2002:72, punktid 360–363, ning Tokai Carbon jt vs. komisjon, EU:T:2005:220, punkt 260).

62

Lõpuks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et trahvisummade kindlaksmääramise küsimuses erinevate arvutusmeetodite kasutamine ei saa põhjustada EÜ artikli 81 ühes ja samas rikkumises osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (vt kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 58).

63

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 58, siis hindamaks kogukäibe osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, ei ole vaja eristada sisemüüki ja müüki sõltumatutele kolmandatele isikutele. Sellest järeldub, et asjaomase käibe kindlaksmääramisel on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad võrreldavas olukorras tootjatega, kes ei ole vertikaalselt integreeritud. Seega tuleb neid kahte liiki ettevõtjaid kohelda võrdselt. Jättes sisemüügi asjaomasest käibest välja, oleks esimesed neist soodsamas olukorras, kuna nende suhteline osakaal rikkumises väheneks teiste kahjuks, ja selle aluseks oleks kriteerium, millel puudub seos asjaomase käibe kindlaksmääramise eesmärgiga, mis seisneb rikkumise majandusliku tähtsuse ja iga selles rikkumises osalenud ettevõtja suhtelise osakaalu kajastamises.

64

Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–106:

65

Tehes sellise otsuse, eiras Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 52–62 meenutatud kohtupraktikat.

66

Neil asjaoludel tuleb Guardiani väitega, mille ta esitas oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, osas, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet, nõustuda ja seda ilma, et oleks vaja võtta seisukohta sama väite suhtes osas, milles see puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist Üldkohtu poolt. Seega tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles see lükkas tagasi väite, et trahvisumma arvutamisel on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ja milles kohtukulud mõisteti välja Guardianilt.

67

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Käesoleval juhul on see nii. Nimelt on Euroopa Kohtul olemas kõik hagi üle otsustamiseks vajalikud elemendid.

68

Siiski tuleb täpsustada Euroopa Kohtu kontrolli ulatust. Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–93 esitatud põhjendustel tagasi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude. Kuna Guardian ei ole apellatsioonkaebuse raames neid kaalutlusi vaidlustanud, on need lõplikud. Seega tuleb Euroopa Kohtul analüüsida kohtuvaidlust üksnes seoses väitega, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist trahvisumma arvutamisel ning mis esitati trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks.

69

Teise väitega, mille Guardian trahvisumma vähendamise saavutamiseks Üldkohtule esitas, soovitakse heastada ebavõrdset kohtlemist, mis tulenes sisemüügi arvestamata jätmisest kõnealuse trahvisumma arvutamisel. Käesoleva kohtuotsuse punktides 51–65 välja toodud põhjendustel tuleb tõdeda, et kõnealuse arvestamata jätmisega rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet.

70

Siinkohal tuleb märkida, et vastuväiteteatise punkti 41 kohaselt oli vaidlusaluse otsuse nelja adressaadi seas Guardiani turuosa asjaomasel turul kõige väiksem, hinnanguliselt 10–20%. Saint-Gobain’i turuosa, mis jäi 20–30% vahele, oli kõige suurem. Vaidlusaluse otsuse tegemise staadiumis oli aga see järjestus ümber pööratud, nii et Saint-Gobain’i turuosa oli kõige väiksem ehk 10–20% ning Guardianil kõige suurem ehk 25%, ilma et vaidlusaluses otsuses oleks selgitatud põhjusi, miks trahvi arvutamise alust niivõrd olulisel määral muudeti. Seega sisemüügi väljajätmise tagajärjel Saint-Gobain’i suhteline osakaal rikkumises vähenes ja Guardiani oma vastavalt suurenes.

71

Siinkohal ei saa aga nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt suurendati Saint‑Gobain’ile määratud trahvi summat 30% selleks, et paremini kajastada asjaolu, et tegemist oli vertikaalselt integreeritud tootjaga. Nimelt nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 519, et Saint-Gobain’i trahvisummat suurendati selleks, et anda trahvile piisavalt hoiatavat mõju, lähtudes eelkõige selle ettevõtja „suurimast esindatusest klaasisektoris” ja „tema käibest, mis on oma kogumis selgelt suurem kui teistel”.

72

Teine väide, mille Guardian Üldkohtus esitas, et saavutada talle komisjoni poolt määratud trahvi summa vähendamist, tuleb seega tunnistada põhjendatuks.

73

Järelikult tuleb täieliku pädevuse alusel, mis on Euroopa Kohtule antud määruse nr 1/2003 artikliga 31, teha otsus Guardianile määratava trahvisumma suhtes (kohtuotsused komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 79, ja Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, EU:C:2013:606, punkt 104).

74

Siinkohal on oluline meenutada, et määruse nr 1 artikli 23 lõige 3 sätestab, et trahvisumma kindlaksmääramiseks tuleb lisaks rikkumise raskusastmele võtta arvesse ka selle kestust. Lisaks nähtub sama artikli 23 lõike 2 teisest lõigust, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

75

Kuigi Euroopa Kohtul tuleb tema täieliku pädevuse raames trahvi summa kindlaksmääramiseks hinnata ise konkreetse juhtumi asjaolusid ja asjaomase rikkumise laadi, ei tohi täieliku pädevuse teostamine määratud trahvide summa kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, EU:C:2012:778, punkt 80).

76

Trahvisumma vähendamise osas on pooled eri meelt nii selle vähendamise põhimõtte kui ka ulatuse suhtes.

77

Esiteks leiab komisjon, et asjaolu, et sisemüügi arvesse võtmine võinuks kaasa tuua suuremad trahvid teistele kartelliosalistele, ei võimalda vähendada Guardianile määratud trahvi, millega viimane aga ei nõustu.

78

Siinkohal piisab märkimisest, et kui Euroopa Kohus on tuvastanud vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse, võib ta oma täielikku pädevust teostades asendada komisjoni hinnangu enda hinnanguga ja sellest tulenevalt trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada (vt kohtuotsused Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 61, ning Otis jt, EU:C:2012:684, punkt 62). Seda pädevust teostades tuleb arvestada kõiki faktilisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EU:C:2009:505, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb kõnealune komisjoni argument tagasi lükata.

79

Teiseks on pooled eri meelt seoses vähendamise määraga, mida trahvi suhtes kohaldada, et hüvitada ebavõrdset kohtlemist, mis tuleneb sisemüügi väljajätmisest trahvisumma arvutamisest. Guardian leiab, võrreldes vaidlusaluses otsuses sisalduvaid andmeid nendega, mis sisalduvad vastuväiteteatises, et kõnealust summat tuleb vähendada 37%. Komisjon leiab oma 10. veebruari 2012. aasta kirjas, et vähendada ei tohiks rohkem kui 30%. Ta väidab, et andmed, millele Guardian oma arvutustes tugineb, sisaldavad kindlat liiki klaasi müüki, mis oli esitatud vastuväiteteatises, kuid mida vaidlusalusesse otsusesse ei lisatud.

80

Neil tingimustel tuleb kõiki käesoleva juhtumi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades vähendada Guardianile vaidlusaluse otsuse artiklis 2 määratud trahvi summat 30% ja määrata trahvisummaks 103600000 eurot.

81

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

82

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

83

Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

84

Kuna Guardiani apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb komisjoni kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja pool Guardiani kohtukuludest kahes viidatud kohtumenetluses. Poole oma kohtukuludest nendes menetlustes kannab Guardian ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: