—

„Valimar” OOD, esindaja: advokat I. Komarevski,

—

Nachalnik na Mitnitsa Varna, esindajad: S. Valkova, S. Yordanova, N. Yotsova ja M. Kolarova,

—

Bulgaaria valitsus, esindajad: E. Petranova ja Y. Atanasov,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja I. Gurov, keda abistasid barrister N. Chesaites ja Rechtsanwalt G. Berrisch,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Roussanov, H. van Vliet ja G. Koleva,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996 L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), artikli 2 lõigete 8 ja 9 ning artikli 11 lõigete 2, 3, 9 ja 10 tõlgendamist ning nõukogu 30. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1279/2007, millega kehtestatakse teatavate Venemaa Föderatsioonist pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja tunnistatakse kehtetuks teatavate Taist ja Türgist pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes kehtivad dumpinguvastased meetmed (ELT L 285, lk 1; parandus ELT 2009, L 96, lk 39), kehtivust.

2

See taotlus on esitatud Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühingu „Valimar” OOD (edaspidi „Valimar”) ja Nachalnik na Mitnitsa Varna (Varna linna tollibüroo direktor; edaspidi „Nachalnik”) vahelises kohtuvaidluses seoses nõudega, et hüvitataks 2011. aastal kehtestatud dumpinguvastane tollimaks nende raud- ja terastrosside (edaspidi „vaatlusalused tooted”) impordi suhtes, mille oli tootnud ja Venemaalt eksportinud Closed Joint Stock Company Severstal-Metiz (edaspidi „SSM”), endine Open Joint Stock Company Staleprokatny Zavod.

3

Algmäärus asendati hiljem nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51). Samas oli algmäärus põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal siiski veel kohaldav.

4

Selle määruse artikli 2 lõiked 8 ja 9 sätestasid:

„8.   Ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.

9.   Kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö- või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.

[...]”

5

Algmääruse artikli 11 lõiked 2, 3, 9 ja 10 nägid ette:

„2.   Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või ühenduse tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Sellisele tõenäosusele võivad viidata näiteks tõendid dumpingu ja kahju jätkumise kohta või selle kohta, et kahju kõrvaldamine tuleneb osaliselt või tervikuna meetmete olemasolust, või selle kohta, et eksportijate olukord või turutingimused on sellised, et need osutavad edasise kahjustava dumpingu tõenäosusele

[...]

3.   Kui see on põhjendatud, võib meetmete jätkuva rakendamise vajaduse samuti läbi vaadata kas komisjoni algatusel või liikmesriigi taotlusel või, kui lõpliku meetme kehtestamisest on möödunud kohane aeg, milleks on vähemalt üks aasta, siis eksportija, importija või ühenduse tootjate taotluse põhjal, mis sisaldab piisavalt teavet, tõendamaks vahepealse läbivaatamise vajadust.

Vahepealne läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetme jätkuv rakendamine ei ole enam vajalik, et korvata dumpingut, ja/või selle kohta, et meetme kõrvaldamisel või muutmisel kahju tõenäoliselt ei jätku või ei kordu või et olemasolevast meetmest ei piisa või enam ei piisa kahju tekitava dumpingu korvamiseks.

Käesoleva lõike alusel uurimist läbi viies võib komisjon muu hulgas kaaluda, kas dumpingu ja kahju asjaolud on oluliselt muutunud või kas olemasolevad meetmed toovad soovitud tulemusi artikli 3 alusel varem kindlaks tehtud kahju kõrvaldamisel. Selles suhtes võetakse lõpliku otsuse tegemisel arvesse kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid.

[...]

9.   Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artikli 17.

10.   Komisjon kontrollib kõigis käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates uurimistes ekspordihindade usaldusväärsust kooskõlas artikliga 2. Kui ekspordihind otsustatakse arvestada kooskõlas artikli 2 lõikega 9, ei arvestata selle arvutamisel maha makstud dumpinguvastaste tollimaksude summat, kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et kõnealune tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgnevates ühenduse müügihindades.”

6

Nõukogu 2. augusti 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1601/2001, millega kehtestatakse teatavate Taist, Tšehhi Vabariigist, Türgist ja Venemaalt pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nende suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (EÜT L 211, lk 1; ELT eriväljaanne 11/38, lk 62), põhjenduses 87 oli märgitud, et ekspordihind määratakse kindlaks ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstava hinna põhjal.

7

Komisjoni 26. juuli 2001. aasta otsusega, millega kiidetakse heaks kohustus, mille võtmiseks on tehtud ettepanek seoses dumpinguvastase menetlusega teatavate Korea Vabariigist, Malaisiast, Taist, Tšehhi Vabariigist, Türgist ja Venemaalt pärinevate raud- või terastrosside impordi suhtes ning lõpetatakse menetlus Korea Vabariigist ja Malaisiast pärinevate sisseveokaupade suhtes (EÜT L 211, lk 47; ELT eriväljaanne 11/38, lk 81), kiideti heaks SSM esitatud hinnakokkulepe algmääruse artikli 8 tähenduses. Otsuse 2001/602 põhjenduse 6 kohaselt nõustus SSM müüma vaatlusalust toodet sellise hinnaga, mille tase võimaldab vähemalt kõrvaldada dumpingu kahjustava mõju.

8

Määruse nr 1601/2001 artikli 1 lõike 3 ja artikli 3 kohaselt olid SSM toodetud vaadeldavad tooted, mille suhtes kohaldati 36,1% määraga dumpinguvastast tollimaksu, sellest vabastatud, kuna SSM eksportis neid otse ühele äriühingule, kes tegutses ühenduses importijana.

9

Ühelt poolt esitasid SSM ja üks Venemaa äriühing komisjonile algmääruse artikli 11 lõike 3 alusel taotlused palvega viia läbi määrusega nr 1601/2001 kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude vahepealne osaline läbivaatamine seoses dumpinguga ajavahemikul 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2004, kuna asjaolud, mis olid nende meetmete aluseks, olid märgatavalt muutunud, ning teiselt poolt esitas Euroopa Liidu terastrossitootjate koostöökomitee komisjonile algmääruse artikli 11 lõike 2 kohaselt taotluse vaadata dumpinguvastased meetmed läbi nende aegumise tõttu; see taotlus puudutas ajavahemikku 1. juulist 2005 kuni 30. juunini 2006. Neid taotlusi menetledes võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu määruse nr 1279/2007.

10

Määruse nr 1279/2007 põhjenduste osa, mis käsitles dumpingut ja võimalust, et dumping võiks jätkuda või korduda, sisaldas eelkõige põhjendusi 55–76, mis puudutasid muu hulgas ekspordihinna kindlaksmääramist.

11

Määruse nr 1279/2007 põhjenduses 201 oli kirjas, et otsuse 2001/602 aluseks olnud kohustus oma sellisel kujul enam ei toiminud ja see tuli komisjoni otsusega kehtetuks tunnistada.

12

Nimetatud määruse põhjenduses 207 oli märgitud:

„Kaht Venemaa äriühingut käsitlenud vahepealsete läbivaatamiste järelduste osas peetakse asjakohaseks muuta dumpinguvastast tollimaksu ja tõsta see 36,2 protsendile BMK puhul ja 9,7 protsendile SSMi puhul.”

13

Tolliseaduse (Zakon na Mitnitsite) § 214 näeb ette:

„1)   Tollimaksu tagastamine seisneb täielikus või osalises tasutud impordi- või eksporditollimaksu tagastamises.

2)   Tollimaks tagastatakse juhul, kui tuvastatakse, et see nõuti selle tasumise ajahetkel sisse alusetult või selle sissenõudmise alus on ära langenud.”

14

Valimari põhitegevusala on selliste terastrosside ja muude sarnaste toodete import ja nendega kauplemine, millest osa on Venemaa päritolu ja SSM valmistatud.

15

Kui imporditi SSM toodetud vaatlusaluseid tooteid, pidi Valimar tasuma dumpinguvastast tollimaksu, mille summa oli kehtestatud määruse nr 1279/2007 kohaselt.

16

Valimar esitas 25. jaanuaril 2011 Teritorialno Mitnichesko upravlenie Varnale (Varna linna territoriaalne tollikeskus) taotluse tuvastada, et see dumpinguvastane tollimaks oli tasutud alusetult ja tuleb talle tagastada, kuna nimetatud määrus on kehtetu.

17

Kuna Nachalnik jättis selle taotluse rahuldamata, esitas Valimar selle otsuse peale vaide tolliameti direktorile, kes jättis selle rahuldamata.

18

Valimar esitas seepeale kaebuse Administrativen sad Varnale (Varna linna halduskohus). Kuna see kaebus jäeti rahuldamata, esitas Valimar kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile (kõrgeim halduskohus).

19

Oma kassatsioonkaebuse põhjenduses väidab ta, et määrus nr 1279/2007 on kehtetu, kuna sellega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks SSM imporditud vaadeldavatele toodetele, rikkudes sellega algmääruse artikli 2 lõiget 8 ja artikli 11 lõikeid 9 ja 10.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Valimari väited on vastuvõetavad ja arutleb määruse nr 1279/2007 kehtivuse üle.

21

Nimetatud kohtu kahtlused puudutavad esiteks võimalust, et on rikutud algmääruse artikli 11 lõiget 9. See kohus märgib, et kuigi vaadeldavate toodete ekspordihind tehti esialgse uurimise ajal selle määruse artikli 2 lõike 8 kohaselt kindlaks hinna põhjal, mida ühendusse eksportijad tegelikult maksid või maksavad, määrati see ekspordihind läbivaatamismenetluses, mille tulemusel võeti vastu määrus nr 1279/2007, teise meetodi alusel, mille kohaselt arvutati ekspordihind nende hindade alusel, mida SSM kasutas kolmandatesse riikidesse müügil, ning seda meetodi vahetust ei ole nimetatud määruses algmääruse artikli 11 lõike 9 kohaselt sõnaselgelt põhjendatud sellega, et asjaolud on muutunud.

22

Teiseks tekib sellel kohtul küsimus läbivaatamisel kasutatud meetodi õigusliku aluse kohta, kuna sellist alust ei ole sõnaselgelt algmääruse artikli 2 lõigetes 8 ega 9 ega samuti artikli 11 lõigetes 9 ega 10 ette nähtud.

23

Neil asjaoludel otsustas Varhoven administrativen sad menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Bulgaaria valitsus väljendab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas kahtlusi, viidates Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90). Nachalnik esitab eelotsusetaotlus vastuvõetavuse osas vastuväite.

25

Bulgaaria valitsus ja Nachalnik on seisukohal, et viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui huvitatud isik ei vaidlusta õigusakti ELTL artikli 263 alusel Euroopa Liidu Üldkohtus, ei saa ta seda eelotsusetaotluse esitamisega kaudselt vaidlustada, kui kõnealune akt puudutab teda otseselt ja isiklikult.

26

Bulgaaria valitsus märgib selle kohta, et kohtuotsuse Nachi Europe (C‑239/99, EU:C:2001:101) punkti 21 kohaselt võib dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus puudutada otseselt ja isiklikult mitte ainult neid tootjaid ja eksportijaid, kes on selles loetletud, vaid ka importijaid, kes on tootjatega seotud ja kelle kauba eksporthind kujuneb vaadeldava kauba edasimüügihinna alusel.

27

Bulgaaria valitsus on seisukohal, et arvestades seda, et Valimar on SSM ainuõiguslik kaubandusesindaja Bulgaarias, saab teda eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses pidada SSM‑ga seotud importijaks. Selle argumentatsiooni põhjenduseks viitab ta kohtuotsusele ISO vs. nõukogu (118/77, EU:C:1979:92), milles Euroopa Kohus leidis, et Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing Import Standard Office, kes oli sellise Jaapani tootja ainuõiguslik importija, kelle suhtes nõukogu oli kehtestanud dumpinguvastase tollimaksu, oli selle tootjaga piisavalt otseselt seotud ning on seetõttu sellest määrusest otseselt ja isiklikult puudutatud. Bulgaaria valitsus leiab, et põhikohtuasja vaidlus on sarnane kohtuasjaga, milles tehti viidatud otsus, ning seega on võimalik asuda seisukohale, et Valimar on SSM‑ga piisavalt otseselt seotud, et olla määrusest nr 1279/2007 otseselt ja isiklikult puudutatud, kuna see määrus kehtestab dumpinguvastase tollimaksu SSM imporditavatele vaatlusalustele toodetele.

28

Tuleb märkida, et kohtuasja poole võimalus tugineda asja lahendavas kohtuinstantsis liidu õigusaktide sätete tühisusele eeldab, et sellel poolel puudus õigus esitada ELTL artikli 263 alusel nende sätete peale hagi (vt kohtuotsused TWD Textilwerke Deggendorf, EU:C:1994:90, punkt 23, ja Bolton Alimentari, C‑494/09, EU:C:2011:87, punkt 22).

29

Siiski nähtub samast kohtupraktikast, et selline hagi peab igal juhul olema vastuvõetav (vt kohtuotsus Bolton Alimentari, EU:C:2011:87, punkt 23). Käesoleval juhul ei võimalda eelotsusetaotluses esitatud asjaolud ega Bulgaaria valitsuse Valimari esitatud materjalid Euroopa Kohtul järeldada, et selline hagi oleks olnud vastuvõetav.

30

Dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused võivad vaatamata sellele, et nad on oma olemuselt ja ulatuselt normatiivset laadi, puudutada otseselt ja isiklikult neid vaatlusaluse toote tootjaid ja eksportijaid, kellele nende äritegevust käsitlevaid andmeid kasutades pannakse süüks dumpingut. Nii on see üldjuhul tootjatest ja eksportijatest äriühingute puhul, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud, või neid puudutas esialgne uurimine (vt selle kohta kohtuotsus Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EU:C:1984:68, punktid 11 ja 12).

31

See on nii ka vaadeldava toote importijate puhul, kelle edasimüügihinnad võeti arvesse ekspordihinna arvutamisel ning keda seega puudutavad dumpingu olemasolu käsitlevad seisukohad (vt kohtuotsused Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EU:C:1990:115, punkt 15, ja kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EU:C:1990:116, punkt 18).

32

Euroopa Kohus on veel leidnud, et importijad, kes on seotud kolmandate riikide eksportijatega, kelle toodete suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, võivad selle tollimaksu kehtestanud määruse vaidlustada eelkõige juhul, kui ekspordihind arvutati nende importijate poolt ühenduse turul kasutatud edasimüügihindade alusel, ja juhul, kui dumpinguvastase tollimaks ise on arvutatud nende edasimüügihindade alusel (vt selle kohta kohtuotsus Neotype Techmashexport vs. komisjon ja nõukogu, C‑305/86, EU:C:1990:295, punktid 19 ja 20).

33

See, et teatud ettevõtjate kategooria puhul on tunnustatud õigust esitada dumpinguvastase määruse tühistamise hagi, ei takista seda, et ka teised ettevõtjad võiksid olla sellisest määrusest isiklikult puudutatud mingi neile omase tunnuse tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab (vt kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EU:C:1991:214, punkt 16).

34

Valimar ei kuulu ühtegi eespool kirjeldatud isikute kategooriasse, kelle suhtes Euroopa Kohus on tunnustanud õigust esitada dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruste peale hagi. Samuti ei saa teda käsitada olevana sarnases olukorras ettevõtjaga, kelle olukorda käsitleti kohtuotsuses ISO vs. nõukogu (EU:C:1979:92).

35

Siinkohal tuleb märkida, et esiteks ei olnud Valimar eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetel sõltumatu importijana SSM‑ga seotud ega osalenud komisjoni poolt dumpingu kindlakstegemiseks korraldatud haldusmenetluses. Valimar teatas sellega seoses, et kuigi ta importis Bulgaariasse muu hulgas SSM tooteid, ei saanud teda siiski käsitada tema kaubandusesindajana või olevana sõlminud tema ainuõigusliku esindamise lepingu. Valimar lisas, et läbivaatamismenetluse algatamisel ei olnud Bulgaaria Vabariik veel liidu liige ning tema ei importinud vaatlusaluseid tooteid, mistõttu ei saanud teda käsitada omavana määruse nr 1279/2007 vastuvõtmise kuupäeval selle suhtes hagemisõigust.

36

Teiseks, nagu selgub nimetatud määrusest, ei kasutatud Valimari edasimüügihindu SSM ekspordihinna arvutamiseks.

37

Järelikult tuleb tõdeda, et nimetatud määrus puudutab Valimari mitte teatavate omaduste tõttu, mis iseloomustavad teda või tema faktilist olukorda võrreldes ükskõik missuguse muu isikuga, vaid ainult tema vaadeldavate toodete importija objektiivse staatuse tõttu, nagu iga teist ettevõtjat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras (vt selle kohta kohtuotsus Spijker Kwasten vs. komisjon, 231/82, EU:C:1983:220, punkt 9).

38

Neil tingimustel tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

39

Nende kolme küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrus nr 1279/2007 on algmääruse artikli 2 lõikeid 8 ja 9 ning artikli 11 lõikeid 9 ja 10 arvestades kehtiv osas, milles sellega kehtestatakse SSM valmistatud vaadeldavate toodete impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks.

40

Mis puutub algmääruse artikli 11 lõike 9 väidetavasse rikkumisse, siis on tõesti tõsi, et nagu selle sätte sõnastusest tuleneb, tuleb üldjuhul kasutada läbivaatamismenetluses seda dumpingumarginaali arvutamise meetodit, mida kasutati esialgses uurimises, mille tulemusena kehtestati dumpinguvastane tollimaks.

41

Samas näeb nimetatud artikli 11 lõige 9 ette erandi, mis võimaldab kasutada erinevat meetodit juhul, kui asjaolud on muutunud.

42

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et liidu õigusnormi tõlgendamisel peab arvestama mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on (vt eelkõige kohtuotsus Lundberg, C‑317/12, EU:C:2013:631, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Teiseks on oluline mainida, kuna Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et erandit algmääruse artikli 11 lõikes 9 sätestatud üldreeglist – mis näeb ette, et läbivaatamismenetluses tuleb rakendada esialgse uurimisega sama meetodit – tuleb tõlgendada kitsalt, siis ei saa see nõue võimaldada liidu institutsioonidel tõlgendada ja kohaldada seda sätet viisil, mis ei ole kooskõlas selle sõnastuse ja eesmärgiga (vt selle kohta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu ja komisjon, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punktid 17 ja 19).

44

On tõsi, et määrus nr 1279/2007 ei kvalifitseeri põhjusi, miks rakendati esialgsest uurimisest erinevat meetodit, sõnaselgelt asjaolude muutumiseks algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses.

45

Samas tuleb märkida, et määruse nr 1279/2007 põhjendusest 61 selgub, et ühe Venemaa tootja peaaegu kogu eksport ühendusse toimus hinnakohustuse raames, mille komisjon oli 2001. aasta augustis heaks kiitnud. Selle taustal ei piirdutud ekspordihinna kindlaksmääramisel ainult eksportijate varasema käitumise uurimisega, vaid analüüsiti ka ekspordihindade tõenäolist arengut tulevikus. Eelkõige analüüsiti küsimust, kas selle kohustuse olemasolu on mõjutanud ekspordihindade taset nii, et nende põhjal ei saa usaldusväärselt kindlaks teha tulevast ekspordikäitumist.

46

Edasi tuleb mainida, et nagu selle määruse põhjenduses 62 täpsustati, uuriti, kas need ekspordihinnad on usaldusväärsed, mida eksportija küsis ühenduses asuvatelt klientidelt, ning kas need võiksid olla sobivaks aluseks tema dumpingumarginaali arvutamisel ja seda vaatamata hinnakohustuse olemasolule. Eelkõige pidi analüüs näitama seda, kas ühendusse eksportimise hinnad olid või ei olnud kunstlikult seotud minimaalsete impordihindadega ning kas nad seetõttu olid jätkusuutlikud. Samas näitas uurimine, et läbivaatamismenetluses toote kontrollnumbrite kindlaksmääramiseks kasutatav süsteem oli põhjalikum kui 2001. aasta kohustuse heakskiitmise ajal kasutatud klassifitseerimissüsteem. Selle põhjal jõuti järeldusele, et minimaalsete impordihindade toote kontrollnumbrite ja praeguse uurimise toote kontrollnumbrite võrdlus ei ole usaldusväärne.

47

Lõpuks märgiti nimetatud määruse põhjenduses 63, et oli tehtud ühenduse suhtes kohaldatud ekspordihindade ja kolmandate riikide suhtes kohaldatud hindade võrdlus üksikute liikide lõikes. See näitas, et kolmandate riikide suhtes kohaldatud ekspordihinnad olid keskmiselt oluliselt madalamad. Seetõttu tehti järeldus, et SSM ekspordihinda, mida ta kasutas ühenduse suhtes, ei saanud vahepealse läbivaatamise menetluses kasutada usaldusväärsete ekspordihindade kindlaksmääramiseks algmääruse artikli 2 lõike 8 tähenduses. Usaldusväärsete ekspordihindade puudumisel nimetatud müügi puhul liikmesriikidesse võeti nende ekspordihindade aluseks müük kolmandatesse riikidesse.

48

Käesoleva kohtuotsuse punktides 45–47 kirjeldatud asjaolusid arvestades oli nõukogul õigus, kui ta määruse nr 1279/2007 põhjenduses 124 järeldas, et kolmandate riikide suhtes kehtestatud hindu peeti usaldusväärsemaks.

49

Seega tuleb tõdeda, et arvestades ühelt poolt asjaolude muutumist esialgse uurimisega võrreldes, mis tulenesid SSM poolt ekspordi osas võetud hinnakohustustest, ja teiselt poolt seda, et esialgses uurimises kasutatud meetod ei olnud läbivaatamismenetluse jaoks usaldusväärne, oli asjaomastel institutsioonidel õigus rakendada algmääruse artikli 11 lõikele 9 tuginedes läbivaatamismenetlustes erinevat meetodit sellest, mida oli kasutatud esialgses uurimises.

50

Et anda esitatud küsimusele täielik vastus, tuleb veel kontrollida, kas asjaomastel institutsioonidel oli õigus võtta oma analüüsis selleks, et teha läbivaatamismenetluses õiged järeldused, aluseks SSM ekspordihinnad kolmandatesse riikidesse. Teisisõnu on vaja kindlaks teha, kas need institutsioonid järgisid algmääruse artikli 11 lõiget 9, koosmõjus selle määruse artikli 2 lõigetega 8 ja 9, kui nad – olles tuvastanud, et tegelikult tasutud ekspordihinnad ei olnud usaldusväärsed, sest asjaolud erinesid viimati nimetatud sättes ettenähtutest – rakendasid ekspordihindade kindlakstegemisel meetodit, mida ei olnud selles sättes sõnaselgelt kirjeldatud.

51

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta kohtuotsused Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punktid 40 ja 41, ning nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 63).

52

Need kaalutlused kehtivad eelkõige hinnangute puhul, mille institutsioonid annavad läbivaatamismenetluses. Mis ühelt poolt puutub aeguvate meetmete läbivaatamisse algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel, siis on tegemist hindamisega, kas esialgse dumpingumeetme kehtivuse lõpp soodustaks tõenäoliselt dumpingu ja kahju jätkumist või kordumist. Mis teiseks puutub vahepealsesse läbivaatamisse selle määruse artikli 11 lõike 3 tähenduses, siis komisjon võib muu hulgas uurida, kas dumpingu ja kahjuga seonduvad asjaolud on märgatavalt muutunud või kas olemasolevad meetmed toovad soovitud tulemusi varem kindlaks tehtud kahju kõrvaldamisel, et teha ettepanek esialgse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks kas kehtetuks tunnistada, seda muuta või kehtima jätta.

53

Sellega seoses tuleb märkida, et algmääruse artikkel 11 ei näe ei lõikes 2 ega ka lõikes 3 ette konkreetseid meetodeid või viise, mis oleksid asjaomastele institutsioonidele selles sättes ette nähtud kontrolli läbiviimisel kohustuslikud.

54

Nimetatud määruse artikli 11 lõike 3 kolmanda lõigu sõnastuse kohaselt võetakse selle kindlakstegemisel, kas dumpingu ja kahju asjaolud on oluliselt muutunud, arvesse „kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid”.

55

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis, võib kontroll, mille komisjon peab selles osas teostama, tähendada seda, et komisjon viib läbi mitte üksnes olukorra arengu tagasivaatava analüüsi alates lõpliku esialgse meetme kehtestamisest, et hinnata, kas kahju põhjustava dumpingu korvamiseks on vaja see meede säilitada või seda muuta, vaid ka olukorra võimaliku arengu tulevikku suunatud analüüsi alates läbivaatamismeetme võtmisest, et hinnata lõpliku meetme kehtetuks tunnistamise või muutmise tõenäolist mõju.

56

Samuti tuleb meenutada, et läbivaatamismenetlus on esialgsest uurimismenetlusest põhimõtteliselt objektiivselt erinev (vt selle kohta kohtuotsused Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, C‑422/02 P, EU:C:2005:56, punkt 49, ja Hoesch Metals and Alloys, C‑373/08, EU:C:2010:68, punkt 65) ning Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et arvestades üldist ülesehitust ja süsteemi, ei ole need artiklid läbivaatamismenetluse suhtes kohaldatavad (vt selle kohta kohtuotsus Hoesch Metals and Alloys, EU:C:2010:68, punkt 77).

57

Nende kahe menetluse objektiivne erinevus on seisneb selles, et impordile, mille suhtes on algatatud läbivaatamismenetlus, on eelnevalt juba kehtestatud lõplikud dumpinguvastased meetmed ning selle kohta on juba põhimõtteliselt kogutud piisavalt tõendeid, et teha kindlaks, kas nende meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Seevastu juhul, kui impordi suhtes on algatatud esialgne uurimine, on selle eesmärk just nimelt mis tahes väidetava dumpingu olemasolu, määra ja mõju tuvastamine (kohtuotsus Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, EU:C:2005:56, punkt 50).

58

Sellega seoses tuleb märkida, et algmääruse artikli 11 lõige 9 nõuab vaid seda, komisjon võtaks nimetatud määruse artikli 2 sätteid läbivaatamismenetluses arvesse, kuid erinevalt nimetatud artikli lõigetest 11 ja 12 ei anna see otsesest viidet selle artikli lõigetele 8 ja 9.

59

On tõesti tõsi, et hinnakohustuse olemasolu ei ole selle määruse artikli 2 lõikes 9 nende asjaolude hulgas selgelt nimetatud, mis võivad õigustada artikli 2 lõikes 8 ette nähtud meetodist erineva meetodi rakendamist. Siiski õigustab selle artikli kohaldamist ka asjaolu, et ekspordihinnad ei ole selle hinnakohustuse tõttu usaldusväärsed, sest hinnad on kujundatud „mõistlikul alusel”.

60

Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei teinud nõukogu sobimatut või põhjendamatut valikut, kui ta otsustas võtta nende ekspordihindade kindlaksmääramisel, mida SSM ühendusse müügil hinnakohustuse puudumisel kasutaks, aluseks SSM ekspordihinnad, mida viimane kasutas kolmandatesse riikidesse ekspordil.

61

Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimuste analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1279/2007 kehtivust.

62

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Esitatud küsimuste analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nõukogu 30. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1279/2007, millega kehtestatakse teatavate Venemaa Föderatsioonist pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja tunnistatakse kehtetuks teatavate Taist ja Türgist pärit raud- ja terastrosside impordi suhtes kehtivad dumpinguvastased meetmed, kehtivust.