—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja G. Taluntytė,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: Z. Malůšková ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01), artiklit 38, nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2792/1999, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord (EÜT L 337, lk 10; ELT eriväljaanne 04/04), artiklit 19 ning struktuurifondidest antava abi (2000–2006) sulgemise suuniste, mis on vastu võetud komisjoni 1. augusti 2006. aasta otsusega COM(2006)3424 (lõplik) (edaspidi „komisjoni suunised”), punkte 6 ja 7.

2

See taotlus esitati Baltlanta UAB, kes on Leedu õiguse alusel asutatud osaühing (edaspidi „Baltlanta”), ja Lietuvos valstybė (Leedu riik) vahelises vaidluses seoses nimetatud äriühingu nõudega hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis tekitati talle väidetavalt sellega, et talle tehti takistusi Euroopa Liidu struktuurifondidest rahalise abi saamisel.

3

Määruse nr 1260/1999 põhjenduses 52 on märgitud:

„tuleks täpsustada liikmesriikide vastutus eeskirjade eiramise ja rikkumise tagajärgede ja parandamise eest ning komisjoni vastutus juhul, kui liikmesriigid ei täida neile pandud kohustusi”.

4

Selle määruse artikli 8 lõiked 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

„3.   Subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamisel vastutavad liikmesriigid abi rakendamise eest asjakohasel territoriaalsel tasandil vastavalt iga liikmesriigi erikorrale, ilma et see piiraks komisjoni volitusi, eelkõige seoses Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamisega.

4.   Liikmesriigid teevad komisjoniga koostööd, et tagada ühenduse vahendite kasutamine usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt.”

5

Sama määruse artiklis 9 on mõisted „arengukava” ja „tegevus” määratletud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]

6

Sama määruse artikli 30 lõigete 1, 2 ja 4 kohaselt:

„1.   Tegevustega seonduvad kulutused on kõlblikud saama fondidelt toetust ainult juhul, kui need tegevused on asjaomase abi osa.

2.   Kulutused ei ole kõlblikud saama fondidelt toetust, kui lõplik abisaaja on need tegelikult teinud enne abitaotluse komisjoni jõudmise kuupäeva. Kõnealust kuupäeva loetakse kulutuste abikõlblikkuse alguskuupäevaks.

Kulutuste abikõlblikkuse lõppkuupäev sätestatakse otsuses fondide osaluse kohta. See on seotud lõplike abisaajate tehtavate väljamaksetega. Liikmesriigi nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral võib komisjon vastavalt artiklitele 14 ja 15 seda tähtpäeva edasi lükata.

[...]

4.   Liikmesriigid tagavad, et tegevus saab fondi toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul alates pädeva riigiasutuse või korraldusasutuse tehtud fondide osalust käsitlevast otsusest ei tehta kõnealuses tegevuses olulisi muudatusi, mis:

Liikmesriigid teatavad sellistest muudatustest komisjonile. Selliste muudatuste suhtes kohaldatakse artiklit 39.”

7

Määruse nr 1260/1999 artikkel 38 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa [Liidu] üldeelarve rakendamise eest, vastutavad abi finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Sel eesmärgil tuleb neil võetavate meetmete raames teha järgmist:

[...]

[...]

[...]

3.   Komisjon ja liikmesriik teevad kahepoolse halduskorralduse alusel koostööd kontrolli kavade, meetodite ja rakendamise kooskõlastamiseks, et saada kontrollimisest võimalikult suurt kasu. Nad teatavad üksteisele viivitamata kontrollide tulemustest.

Vähemalt kord aastas ja igal juhul enne artikli 34 lõikega 2 ette nähtud iga‑aastast läbivaatamist kontrollitakse ja hinnatakse järgmist:

[...]

4.   Pärast läbivaatamist ja hindamist võib komisjon teha märkusi eelkõige kõigi avastatud eeskirjade eiramiste finantsmõju kohta, ilma et see piiraks meetmeid, mida liikmesriigid peavad viivitamatult võtma vastavalt käesolevale artiklile ja artiklile 39. Need märkused adresseeritakse liikmesriigile ja asjaomase abiga seotud korraldusasutusele. Vajaduse korral lisatakse märkustele nõudmised võtta parandusmeetmeid, et parandada juhtimises avastatud puudujääke ning veel parandamata eeskirjade eiramisi. Liikmesriigil on võimalus anda nende märkuste kohta seletusi.

[...]

5.   Kui komisjon leiab, et asjassepuutuvad kulutused on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole parandatud, ja et viivitamatult tuleb võtta meetmeid, võib ta pärast nõuetekohast kontrolli vahemakse täielikult või osaliselt peatada, ilma et see piiraks käesoleva artikli kohaldamist. Komisjon teatab asjaomasele liikmesriigile võetud meetmetest ja nende põhjustest. Kui pärast viit kuud on peatamise põhjused endiselt olemas või asjaomane liikmesriik ei ole komisjonile tõsise eeskirjade eiramise parandamiseks võetud meetmetest teatanud, kohaldatakse artiklit 39.

[...]”

8

Selle määruse artikli 39 lõike 1 kohaselt:

„Eeskirjade eiramise uurimise eest, meetmete võtmise eest abi laadi või selle rakendamise ja kontrollimise tingimusi puudutavate suuremate muudatuste avastamise korral ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest vastutavad eelkõige liikmesriigid.

Liikmesriik teeb üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid sisaldavad ühenduse toetuse täielikku või osalist tühistamist. Sel viisil vabanenud ühenduse vahendeid võivad liikmesriigid asjassepuutuva abi raames uuesti kasutada vastavalt artikli 53 lõikes 2 määratletud menetlusele.”

9

Määrus nr 1260/1999 tunnistati kehtetuks alates 1. jaanuarist 2007 vastavalt nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT L 210, lk 25), artiklile 107. Määruse nr 1083/2006 artikli 105 lõikes 1 on täpsustatud:

„Käesolev määrus ei mõjuta komisjoni poolt [määruse nr 1260/1999] või mis tahes muude 31. detsembril 2006 ja pärast seda kuni abi või projektide lõpetamiseni kõnesoleva abi suhtes kehtivate õigusaktide alusel heaks kiidetud ja struktuurifondidest kaasrahastatava abi või Ühtekuuluvusfondist kaasrahastatava projekti jätkamist ega muutmist, sealhulgas nimetatud abi või projekti täielikku või osalist tühistamist.”

10

Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad juhtimis‑ ja kontrollisüsteemide kohta seoses struktuurifondidest antava abiga (EÜT L 63, lk 21), artikli 4 esimeses lõigus oli sätestatud:

„Juhtimis‑ ja kontrollisüsteemid sisaldavad menetlust, mille kohaselt kontrollitakse kaasfinantseeritud toodete üleandmist ja teenuste osutamist ning deklareeritud kulude vastavust tegelikkusele ning tagatakse määruse […] nr 1260/1999 artikli 28 alusel vastava komisjoni otsuse tingimuste ning kohaldatavate siseriiklike ning ühenduse normide täitmine, eelkõige kulude vastavus struktuurifondidest toetuse saamise tingimustele seoses asjaomase abiliigi ning riigihangete, riigiabi (sealhulgas abi kumuleerumist käsitlevate eeskirjade), keskkonnakaitse ja võrdsete võimalustega.”

11

Määrus nr 438/2001 tunnistati kehtetuks alates 16. jaanuarist 2007 vastavalt komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 1083/2006 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi (ELT L 371, lk 1), artiklitele 54 ja 55. Määruse nr 1828/2006 artikli 54 lõikes 1 on täpsustatud:

„[...]

[Määruse nr 438/2001] sätteid kohaldatakse edasi määruse […] nr 1260/1999 kohaselt heakskiidetud abi suhtes.”

12

Määruse nr 2792/1999 artikkel 19 „Abikavadest teatamine” oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 3 lõikes 3 nimetatud ja määruse […] nr 1260/1999 artikli 9 punktis b määratletud kavades sätestatud abikavadest asutamislepingu artiklites 87–89 ette nähtud korras.

2.   Käesoleva määruse reguleerimisala piires võivad liikmesriigid kasutusele võtta täiendavaid abi andmise meetmeid, mis põhinevad muudel kui käesolevas määruses sätestatud tingimustel või eeskirjadel, või mis hõlmavad IV lisas nimetatud maksimumsummadest suuremaid rahasummasid tingimusel, et need on kooskõlas asutamislepingu artiklitega 87–89.”

13

Määrust nr 2792/1999 muudeti muu hulgas nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusega nr 2369/2002 (EÜT L 358, lk 49), mis jõustus 1. jaanuaril 2003.

14

Määruse nr 2369/2002 põhjendus 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89 tuleks kohaldada liikmesriikide antud abi suhtes kalandus‑ ja akvakultuurisektoris. Et komisjon kiiremini hüvitaks liikmesriikide ettemakstud summad, tuleks kehtestada erand sellest põhimõttest, mis puudutab liikmesriikide kohustuslikku rahalist panust koos ühendusega rahastatavate meetmete puhul ja on määratletud [määruse nr 1260/1999] arengukavades.”

15

Määruse nr 2369/2002 artikli 1 punkti 3 alapunktis b oli sätestatud, et määruse nr 2792/1999 artikli 3 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„Määruse […] nr 1260/1999 artikli 9 punktis b määratletud arengukavadest peab ilmnema, et riigiabi on eesmärkide saavutamiseks vajalik, eelkõige see, et riigiabita ei oleks võimalik asjaomaseid kalalaevu moderniseerida ning et kavandatavad meetmed ei ohusta säästvat kalandust.

[...]”

16

Määruse nr 2369/2002 artikli 1 punktis 15 oli ette nähtud, et määruse nr 2792/1999 artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Kohustuslikud rahalised toetused ja riigiabi

1.   Piiramata lõiget 2, kohaldatakse liikmesriikide kalandus‑ ja akvakultuurisektori abi suhtes asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89.

2.   Asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89 ei kohaldata koos ühendusega rahastatavate meetmete liikmesriikidepoolsete kohustuslike rahaliste toetuste suhtes, mis on ette nähtud käesoleva määruse artikli 3 lõikes 3 nimetatud arengukavadega ja määratletud määruse […] nr 1260/1999 artikli 9 punktis b või nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2370/2002 [millega kehtestatakse ühenduse erakorraline meede kalalaevade lammutamiseks (EÜT L 358, lk 57)] artiklis 5.

3.   Meetmeid, mis näevad ette riiklikku rahastamist, mis lõike 2 kohustuslike rahaliste toetuste osas ületavad käesoleva määruse või määruse […] nr 2370/2002 sätted, käsitletakse tervikuna lõike 1 alusel.”

17

Määrus nr 2792/1999 tunnistati kehtetuks alates 1. jaanuarist 2007 vastavalt nõukogu 27. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 223, lk 1) artikli 104 lõikele 1. Määruse nr 1198/2006 artikli 103 lõikes 1 on täpsustatud:

„Käesolev määrus ei mõjuta abi jätkamist või muutmist, sealhulgas osalist või täielikku tühistamist, kui abi on komisjoni poolt heaks kiidetud [määruse nr 2792/1999] alusel või muude õigusaktide alusel, mida kohaldatakse sellisele abile 31. detsembril 2006 ja mida kohaldatakse sellisele abile jätkuvalt ka pärast seda kuni abi lõpetamiseni.”

18

Komisjoni suuniste punktid 6 ja 7 on sõnastatud järgmiselt:

19

Dokumendi „Suunised taotlejatele, kes esitavad toetustaotlusi 2007. aastal Leedu 2004.–2006. aasta ühtse programmdokumendi raames seoses maaelu ja kalanduse arendamise prioriteetmeetmega „Kalalaevastikuga seotud tegevused” tegevusvaldkonnas „Kalalaevade lõplik kasutuselt kõrvaldamine kalastustegevusest”” (Gairės pareiškėjams, teikiantiems projektus paramai gauti 2007 metais pagal Lietuvos 2004–2006 metų bendrojo programavimo dokumento (BPD) Kaimo plėtros ir žuvininkystės prioriteto priemonės „Veikla, susijusi su žvejybos laivynu” veiklos sritį „Laivų žvejybinės veiklos nutraukimas visam laikui”), mis on heaks kiidetud põllumajandusministri 28. veebruari 2007. aasta määrusega nr 3D‑96 (edaspidi „põllumajandusministeeriumi suunised”), punktis 16 on sätestatud:

„[K]äesolevas taotlusvoorus jagatakse ühtse programmdokumendi meetme „Kalalaevastikuga seotud tegevused” tegevusvaldkonnas „Kalalaevade lõplik kasutuselt kõrvaldamine kalastustegevusest” välja 8000000 (kaheksa miljonit) Leedu litti.”

20

Põllumajandusministeeriumi suuniste punkt 23.4.5 on sõnastatud järgmiselt:

„Kalalaev on merel kalastanud (st viibinud kalastamise eesmärgil merel) taotluse esitamise päevale eelnenud mõlema viimase 12‑kuulise perioodi jooksul (mis hakkab kulgema taotluse makseasutuses registreerimise päevale eelnenud päevast) vähemalt 75 päeva või viibinud kalastamise eesmärgil merel vähemalt 80% päevadest, mil sellel laeval on lubatud siseriikliku õiguse järgi merel viibida.”

21

Rahandusministri 28. jaanuari 2004. aasta otsusega nr 1K‑033 heaks kiidetud Leedu 2004.–2006. aasta ühtse programmdokumendi meetmete ning nende kaudu rahastatavate projektide haldamise ja rahastamise eeskirjade (Lietuvos 2004–2006 m. bendrojo programavimo dokumento priemonių ir projektų, finansuojamų įgyvendinant šias priemones, administravimo ir finansavimo taisyklės) punktis 114 on ette nähtud, et „[v]ahe‑ ja rakendusasutus sõlmivad toetuslepingu nende taotlejatega, kelle projektidele on otsustatud rahalist toetust anda”.

22

Ühtse programmdokumendi maaelu ja kalanduse arendamise prioriteetmeetme „Kalalaevastikuga seotud tegevused” tegevusvaldkonnas „Kalalaevade lõplik kasutuselt kõrvaldamine kalastustegevusest” välja kuulutatud taotlusvoorus, mis kestis 9.–30. märtsini 2007, esitati kolm toetustaotlust, sh Baltlanta oma.

23

Baltlanta esitas 15. märtsil 2007 taotluse 8000000 Leedu liti suuruse rahalise abi saamiseks projektile „Kalalaeva „Kiras‑1” lõplik kasutuselt kõrvaldamine kalastustegevusest”.

24

Kõik toetustaotlused tuli esitada vastavalt põllumajandusministeeriumi suunistele.

25

Nacionalinė mokėjimo agentura (põllumajandusministeeriumi haldusalas olev riiklik makseasutus, edaspidi „makseasutus”) jättis 3. augusti 2007. aasta otsusega Baltlanta taotluse rahuldamata põhjendusega, et esitatud projekt ei vasta abikõlblikkuse kriteeriumile, mis on sätestatud põllumajandusministeeriumi suuniste punktis 23.4.5, kuna kriminaalasja eeluurimise materjalidest nähtus, et Baltlanta esitatud teave kalalaeva „Kiras‑1” kalastustegevuse kohta ei vasta tõele.

26

Kuna ülejäänud kaks taotlust, mis 9.–30. märtsini 2007 kestnud taotlusvoorus esitati, ei vastanud samuti abikõlblikkuse kriteeriumile, siis jaotati jagamata toetus 8000000 Leedu litti 2007. aasta augusti ja 2008. aasta juuni vahelisel perioodil teistes taotlusvoorudes esitatud taotluste vahel.

27

Baltlanta vaidlustas makseasutuse 3. augusti 2007. aasta otsuse Vilniaus apygardos administracinis teismases (Vilniuse piirkondlik halduskohus), kes kaebuse rahuldas, olles eelnevalt tuvastanud, et kalalaev „Kiras‑1” vastab põllumajandusministeeriumi suuniste punktis 23.4.5 sätestatud kriteeriumile.

28

Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) jättis oma 14. mai 2012. aasta otsusega 27. detsembri 2007. aasta kohtuotsuse muutmata, misjärel see otsus nimetatud kuupäeval lõplikult jõustus.

29

Nimetatud kohtuotsuste täitmisel vaatas makseasutus Baltlanta taotluse uuesti läbi ja sedastas, et viimase projekt on ühtse programmdokumendi meetme raames 8000000 Leedu liti saamiseks abikõlblik.

30

Põllumajandusministeerium andis aga oma 17. jaanuari 2013. aasta kirjas Baltlantale teada, et tema taotlust ei saa edasi menetleda, sest esiteks oleks toetusleping ühtse programmdokumendi meetme raames tulnud sõlmitud 1. juuliks 2008, teiseks lõppes ühtse programmdokumendi alusel kulude rahastamise abikõlblikkusperiood 30. juunil 2009 ning kolmandaks projekti „Kalalaeva „Kiras‑1” lõplik kasutuselt kõrvaldamine kalastustegevusest” eest ei olnud ühtse programmdokumendi alusel selleks kuupäevaks ühtegi väljamakset tehtud ja sellest ei oldud nõuetekohaselt komisjonile teatatud.

31

Baltlanta esitas 20. veebruaril 2013 Vilniaus apygardos administracinis teismasele Leedu riigi vastu kahju hüvitamise hagi, milles nõudis talle tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 8000000 Leedu litti ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000000 Leedu litti. Ta väitis, et põllumajandusministeerium takistas põhjendamatult oma tegevusetusega tal rahalist abi saamast. Baltlanta väitel ei võtnud põllumajandusministeerium õigel ajal kõiki võimalikke meetmeid, ei teatanud komisjonile, et tema toetustaotluse abikõlblikkuse küsimus on kohtutes arutusel, ei kehtestanud abikava ega näinud ette rahaliste vahendite eraldamist pärast rahalise abi andmise küsimuse lahendamist. Niisiis tekitati talle sellise tegevusetusega kahju.

32

Põllumajandusministeerium, kes esindab põhikohtuasjas Leedu riiki, leiab omalt poolt esiteks, et määruse nr 2792/1999 artikkel 19 ei tee liikmesriikidele kohustuslikuks rahastada ühtse programmdokumendi meetmeid suuremas ulatuses, kui see ette nähtud määruses. Teiseks ei takistanud Baltlantal rahalist abi saamast mitte põllumajandusministeeriumi tegevusetuse väidetav õigusvastasus, vaid asjaolu, et ühtse programmdokumendi rakendusperiood lõppes ajal, mil makseasutuse 3. augusti 2007. aasta otsust käsitlev kohtumenetlus veel jätkus. Ministeerium märgib kolmandaks, et taotluse esitamise fakt iseenesest ei tähenda, et taotluses soovitud rahaline abi projekti elluviimiseks taotlejale ühegi muu tingimuseta välja makstakse. Ta meenutab, et ühekordne hüvitis makstakse abisaajale välja ainult juhul, kui viimane täidab põllumajandusministeeriumi suunistes ja toetuslepingus talle kehtestatud kohustused toetuslepingus ette nähtud tähtaja jooksul.

33

Leedu riigi nõuete toetuseks menetlusse astunud rahandusministeerium selgitab, et Baltlantaga ei olnud allkirjastatud toetuslepingut ja seetõttu ei pidanud Leedu Vabariik määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e alusel komisjonile taotlusega seotud kohtumenetlusest teatama. Ta märgib lisaks, et põllumajandusministeeriumil ei olnud õiguslikku võimalust reserveerida rahalisi vahendeid projektide jaoks, mille suhtes on kohtumenetlus pooleli.

34

Neil asjaoludel otsustas Vilniaus apygardos administracinis teismas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Alustuseks tuleb märkida, et määruse nr 2792/1999 artikli 19 varem kehtinud redaktsioon, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus taotleb, ei ole ratione temporis põhikohtuasjas kohaldatav, kuna Euroopa Kohtule esitatud toimikust tulenevalt esitas Baltlanta toetustaotluse abi raames, mis kiideti heaks alles pärast 1. jaanuari 2003, mil jõustus määrus nr 2369/2002, mille artikli 1 punktiga 15 määruse nr 2792/1999 artiklit 19 muudeti.

36

Seega tuleb läbi vaadata eelotsuse küsimused, mis puudutavad määruse nr 2792/1999 artikli 19 tõlgendamist määrusega nr 2369/2002 muudetud redaktsioonis.

37

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma eelotsuse küsimustes, mida tuleks analüüsida koos, teada sisuliselt seda, kas määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e, määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artiklit 19 ning komisjoni suuniste punkte 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes kohustatakse asjassepuutuvaid ametiasutusi teatama komisjonile käimasolevast kohtuvaidlusest, mis puudutab toetustaotluse abikõlblikkust käsitlevat haldusotsust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ning võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud.

38

Esiteks on määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõikes 1 sätestatud, et ilma et see piiraks komisjoni vastutust liidu üldeelarve rakendamise eest, vastutavad abi finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Selles sättes on toodud mitteammendav loetelu meetmetest, mida liikmesriigid peavad selleks võtma.

39

Üks nendest meetmetest on sätestatud määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punktis e, mille kohaselt liikmesriigid väldivad, avastavad ja parandavad eeskirjade eiramist. Vastavalt kehtivatele eeskirjadele teatavad liikmesriigid nendest ning haldus‑ ja kohtumenetluse kulgemisest komisjonile.

40

Määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punktis e osutatud olukordade selgitamiseks tuleb märkida, et selles määruses ei ole määratletud kõnealuses artiklis sisalduvat mõistet „eeskirjade eiramine”.

41

Järelikult, kuna määruses nr 1260/1999 puudub mõiste „eeskirjade eiramine” definitsioon, tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selle termini tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle tavakeele tähendusest, võttes arvesse termini kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osaks ta on (vt kohtuotsus Diakité, C‑285/12, EU:C:2014:39, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Tavakeeles peetakse mõiste „eeskirjade eiramine” all silmas olukorda, kus on rikutud õigusnormi, milleks käesoleval juhul on liidu õigusnorm.

43

Määrusega nr 1260/1999 taotletava eesmärgi kohta on oluline märkida, et määruse artikli 8 lõikes 3 on sätestatud, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamisel ja ilma et see piiraks komisjoni kui liidu üldeelarve rakendamise eest vastutaja volitusi, vastutavad abi rakendamise eest asjakohasel territoriaalsel tasandil liikmesriigid vastavalt iga liikmesriigi eripärale. Määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõikes 1 on sätestatud seega nimetatud põhimõte.

44

Kuna asjassepuutuval liikmesriigil on niisugune finantskontrolli ülesanne, lasub tal liidu rahaliste vahendite tõhusa kasutamise eest peamine vastutus, mis aitab liidu üldeelarvet nõuetekohaselt täita, ilma et see piiraks komisjoni pädevust.

45

Seega on määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e eesmärk kaitsta liidu üldeelarvet mis tahes tegevuse või tegevusetuse eest, mis võib seda kahjustada.

46

Mis puudutab määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e normatiivset konteksti, siis on oluline märkida, et artikli 38 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud, et asjaomane riik teeb tuvastatud eeskirjade eiramiste finantsmõju komisjonile teatavaks, misjärel võib komisjoni esitada oma märkused. Lisaks on sama määruse artikli 38 lõikes 5 sätestatud, et kui komisjon leiab, et asjassepuutuvad kulutused on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole parandatud, ja et viivitamatult tuleb võtta meetmeid, võib ta vahemakse täielikult või osaliselt peatada.

47

Veel tuleb meenutada, et Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse Comune di Ancona (C‑388/12, EU:C:2013:734) punktis 44, et vastavalt määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punktides e ja h sätestatud kohustustele peab asjaomane liikmesriik kontrollima, kas muudatus, mis ei kuulu määruse artikli 30 lõike 4 kohaldamisalasse, ei kujuta endast eeskirjade eiramist määruse artiklite 38 ja 39 tähenduses, mille puhul tuleb järelikult teha vajalikud finantskorrektsioonid ning nõuda tagasi kaotatud summad ja nõuda viivist, kui see on asjakohane.

48

Määruse nr 1260/1999 artikli 38 üldisest ülesehitusest tuleneb, et mõiste „eeskirjade eiramine” seondub liidu rahaliste vahendite ebaseadusliku kasutamisega.

49

Eelnevaid seisukohti arvestades tuleb määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punktis e sätestatud mõistet „eeskirjade eiramine” tõlgendada nii, et see viitab igasugusele liidu õigusnormi rikkumisele, mis on tingitud tegevusest või tegevusetusest, mis võib kahjustada liidu üldeelarvet.

50

Mõiste „eeskirjade eiramine” niisugusest määratlusest lähtudes tuleb määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e tõlgendada nii, et selles kohustatakse liikmesriike vältima, avastama ja parandama liidu õigusnormi rikkumisi, mis on tingitud liidu üldeelarvet kahjustada võivast tegevusest või tegevusetusest, teatama niisugustest rikkumistest komisjonile ja hoidma komisjoni kursis rikkumisi puudutava haldus‑ ja kohtumenetluse käiguga.

51

Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1260/1999 artikli 9 punktis k on mõiste „tegevus” määratletud kui „mis tahes projekt või toiming, mille rakendajaks on lõplik abisaaja”. Seega on projekti või toimingu asjaomase abi osaks lugemine selle mõiste üheks põhitunnuseks.

52

Vastavalt määruse nr 1260/1999 artikli 30 lõikele 1 on „[t]egevustega seonduvad kulutused […] kõlblikud saama fondidelt toetust ainult juhul, kui need tegevused on asjaomase abi osa”. Selle sätte sõnastusest tuleneb, et asjaomastelt fondidelt on kõlblikud toetust saama ainult „tegevused” nimetatud määruse artikli 9 punkti k tähenduses.

53

Siit järeldub, et liidu üldeelarvet saavad kahjustada üksnes sellised eeskirjade eiramised, mis on seotud „tegevustega” määruse nr 1260/1999 artikli 9 punkti k tähenduses.

54

Seega tuleb kontrollida, kas selline projekt, nagu Baltlanta põhikohtuasjas esitas, kuulub mõiste alla „tegevus” määruse nr 1260/1999 artikli 9 punkti k tähenduses.

55

Määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti a kohaselt tuleb liikmesriikidel kontrollida juhtimis‑ ja kontrollisüsteemide kehtestamist ja rakendamist viisil, mis tagab liidu vahendite tõhusa ja nõuetekohase kasutamise. Määruse nr 438/2001 artiklis 4 on täpsustatud, et nimetatud süsteemid sisaldavad menetlust, et tagada kehtivate siseriiklike ja liidu normide täitmine, eelkõige kulude vastavus struktuurifondidest toetuse saamise tingimustele seoses asjaomase abiliigiga.

56

Peale selle on oluline meenutada, et liidu õigusaktidega väljatöötatud toetuste süsteemi aluseks on eeskätt see, et abisaaja täidab rea kohustusi, mis annab talle õiguse saada ette nähtud rahalist abi (vt kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, C‑383/06–C‑385/06, EU:C:2008:165, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Seega peavad pädevad siseriiklikud asutused siseriiklike juhtimis‑ ja kontrollisüsteemides ette nähtud menetluses tagama, et abisaaja täidab kohustused, mis annab talle õiguse saada ette nähtud rahalist abi.

58

Selleks võivad siseriiklikud ametiasutused nõuda niisuguse kohustuse täitmist taotlejalt, kellele on otsustatud anda oma projekti elluviimiseks rahalist abi, enne kui nimetatud projektist saab asjaomase abi osa.

59

See peab paika põhikohtuasjas kõne all oleva menetluse puhul, mis on Leedu õiguses kehtestatud ja mille kohaselt sõlmitakse toetusleping taotlejaga, kellele on otsustatud anda rahalist abi.

60

Siit järeldub, et niisuguse lepingu puudumisel ei saa selline projekt, nagu Baltlanta esitas, olla asjaomase abi osaks ja seega ei või seda pidada „tegevuseks” määruse nr 1260/1999 artikli 9 punkti k tähenduses.

61

Seega, kuna ei ole toimunud „eeskirjade eiramist”, mis on seotud „tegevustega” määruse nr 1260/1999 artikli 9 punkti k tähenduses, ei ole selle määruse artikli 38 lõike 1 punkt e põhikohtuasjas kohaldatav.

62

Teiseks tuleb määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artikliga 19 seoses märkida, et selles sättes on tehtud erand ELTL artiklis 108 sätestatud teatamiskohustusest ja selle kohaselt ei pea liikmesriigid komisjonile teatama määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artikli 3 lõikes 3 nimetatud ja määruse nr 1260/1999 artikli 9 punktis b määratletud abikavadest. Seevastu liikmesriikide antavast muust riigiabist kalandussektoris tuleb komisjonile tingimata teatada.

63

Järelikult ei kohustata määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artiklis 19 mingil viisil asjassepuutuvat liikmesriiki kehtestama abikava, mille eesmärk on rahastada projekti, mis on rahalise abi saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäetud.

64

Kolmandaks tuleb komisjoni suuniste punktide 6 ja 7 kohta esiteks märkida, et kuigi suuniste eesmärk ei ole kohustuslike tagajärgede tekitamine, on siseriiklikud kohtud kohustatud nende menetluses olevate asjade lahendamisel neid arvesse võtma, eriti kui suunised toovad selgust nende rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete tõlgendamisel või kui nende eesmärk on täiendada siduvaid liidu õigusnorme (vt analoogia alusel kohtuotsused Grimaldi, C‑322/88, EU:C:1989:646, punkt 18, ja Altair Chimica, C‑207/01, EU:C:2003:451, punkt 41).

65

Teiseks olgu märgitud, et neid suuniseid tuleb tõlgendada kooskõlas siduvate liidu õigusnormidega, mida suunistega soovitakse täiendada, nimelt määrusega nr 1260/1999.

66

Sellega seoses viidatakse suuniste punktides 6 ja 7 vastavalt „lõpule viimata ja sulgemise ajal mittetoimivatele tegevustele” ning „kohtu‑ või haldusmenetluse tõttu peatatud tegevustele”. Siit järeldub, et mõistet „tegevus” komisjoni suuniste tähenduses tuleb tõlgendada kooskõlas mõistega „tegevus”, mis on toodud määruse nr 1260/1999 artikli 9 punktis k.

67

Kuna komisjoni suuniste kohaldamisala on piiratud „tegevustega”, mis on asjaomase abi osa, siis tuleb sedastada, et ka kõnesolevad suunised ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad.

68

Sellest tulenevalt ei saa selline rahalise abi taotleja nagu Baltlanta tugineda ei määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punktile e ega määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artiklile 19 ega ka komisjoni suuniste punktidele 6 ja 7 sellises riigivastutust puudutavas menetluses, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

69

Tuleb siiski märkida, et osutatud liidu õigusnormid ei mõjuta liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist siseriikliku õiguse väidetava rikkumise alusel.

70

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 1260/1999 artikli 38 lõike 1 punkti e, määrusega nr 2369/2002 muudetud määruse nr 2792/1999 artiklit 19 ning komisjoni suuniste punkte 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes ei kohustata asjassepuutuvaid ametiasutusi teatama komisjonile käimasolevast kohtuvaidlusest, mis puudutab toetustaotluse abikõlblikkust käsitlevat haldusotsust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ega võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud.

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta, artiklit 38 lõike 1 punkti e, nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2792/1999, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord (muudetud nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusega nr 2369/2002), artiklit 19 ning struktuurifondidest antava abi (2000–2006) sulgemise suuniste, mis on vastu võetud komisjoni 1. augusti 2006. aasta otsusega COM(2006)3424 (lõplik), punkte 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes ei kohustata asjassepuutuvaid ametiasutusi teatama Euroopa Komisjonile käimasolevast kohtuvaidlusest, mis puudutab toetustaotluse abikõlblikkust käsitlevat haldusotsust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ega võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud.