—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: V. Kreuschitz,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT L 177, lk 1) (edaspidi määrus nr 1408/71”)) artikleid 77 ja 78 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, ja parandus ELT 2004, L 200, lk 1) (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009 (ELT L 284, lk 43) (edaspidi „määrus nr 883/2004”)) artiklit 67.

2

Taotlus on esitatud P. Würkeri ja Familienkasse Nürnbergi (Nürnbergi peretoetuste kassa, edaspidi „Familienkasse”) vahelises vaidluses, mis puudutab viimase keeldumist P. Würkerile lapsetoetuse maksmisest.

3

Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkt u sätestab, et selles määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

4

Kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punkti h kohaselt kohaldatakse seda määrust „kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike: […] perehüvitised”.

5

Sama määruse III jaotise „Eri liiki hüvitistega seotud erisätted” 3. peatükk, mis hõlmab artikleid 44–51, kannab pealkirja „Vanadus ja toitjakaotus (pensionid)”, 8. peatükk, milles paiknevad artiklid 77–79a, on aga pealkirjastatud „Hüvitised pensionäride ülalpeetavatele lastele ja orbudele”.

6

Määruse nr 1408/71 artiklis 77 „Pensionäride ülalpidamist vajavad lapsed” on sätestatud:

„1.   Käesoleva artikli kohaldamisel mõistetakse terminit „hüvitised” kui vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspensioni saavatele isikutele makstavat peretoetust ning nende laste eest makstavat pensionisuurendit või pensionilisa, välja arvatud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusskeemi alusel määratav pensionilisa.

2.   Olenemata sellest, millise liikmesriigi territooriumil elab pensionär või elavad tema lapsed, antakse hüvitisi vastavalt järgmistele reeglitele:

[...]”

7

Määruse artikkel 78 „Orvud” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab mõiste „hüvitis” peretoetusi ja vajaduse korral orbude lisa- või eritoetusi.

2.   Olenemata sellest, millise liikmesriigi territooriumil orb või teda tegelikult ülalpidav füüsiline või juriidiline isik elab või asub, antakse orvuhüvitisi vastavalt järgmistele reeglitele:

[...]”

8

Kõnealuse määruse artikli 79 „Ühissätted pensionäri ülalpeetavate laste ja orbude hüvitiste suhtes” lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Artiklites 77, 78 ja 78a määratletud hüvitisi antakse vastavalt nimetatud artiklite sätete kohaldamisel kindlaksmääratud õigusaktidele selliste õigusaktide kohaldamise eest vastutava asutuse poolt ja arvel, nii nagu oleksid pensionäri või surnud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes kehtinud üksnes pädeva riigi õigusaktid.”

9

Määrus nr 1408/71 on asendatud määrusega nr 883/2004, mis hakkas vastavalt viimati nimetatud määruse artiklile 91 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT L 284, lk 1), artiklile 97 kehtima 1. mail 2010, ehk kuupäeval, mil tunnistati kehtetuks määrus nr 1408/71.

10

Määruse nr 883/2004 põhjenduses 34 on selgitatud:

„Kuna perehüvitiste kohaldamisala on väga lai, võimaldades kaitset nii klassikalistes kui ka eriiseloomuga olukordades, […] on vaja reguleerida kõiki selliseid hüvitisi.”

11

Määruse artikkel 1 näeb ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]

12

Nimetatud määruse artikkel 67 on sõnastatud järgmiselt:

„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.”

13

Õigus saada lapsetoetust tuleneb lapsetoetuste seadusest (Bundeskindergeldgesetz).

14

Tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz) kohaselt on lapsetoetuse maksmise tingimuseks, et toetuse saajal oleks üldine maksukohustus Saksamaal, ning seega – eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul –, et kõnealuse isiku elukoht oleks selles liikmesriigis.

15

Sotsiaalkindlustusseadustiku (Sozialgesetzbuch, Sechstes Buch, edaspidi „SGB VI”) VI köite § 47 lõike 1 kohaselt on kindlustatutel õigus saada üldisesse pensioniikka jõudmiseni kasvatuspensioni juhul, kui:

16

Eelotsusetaotluses on märgitud, et kasvatuspension on Saksa õigusnormide kohaselt olemuslikult toitjakaotuspension (surmapuhune pension).

17

Saksamaa kodanik P. Würker, kes on sündinud 24. veebruaril 1963, saab pärast oma lahutatud abikaasa – kellega tal oli tütar Diana – surma 4. detsembril 1991. aastal, SGB VI § 47 lõike 1 alusel kasvatuspensioni.

18

P. Würker elab alates 1. septembrist 2008 Rootsis koos oma teiste laste Laura ja Chrisiga ning nende isaga, kellega ta ei ole abielus.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on P. Würkeril õigus saada SGB VI § 47 lõike 1 alusel kasvatuspensioni oma laste Laura ja Chrisi eest, kes on sündinud vastavalt 24. märtsil 1995 ja 15. novembril 1997, kuigi Diana on juba saanud 18‑aastaseks.

20

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et võttes eelkõige arvesse asjaolu, et P. Würker saab SGB VI kohast kasvatuspensioni, lükkasid Rootsi ametiasutused tagasi tema taotluse saada Rootsi õigusnormide alusel ette nähtud peretoetusi.

21

Eelotsusetaotluse kohaselt ei ole põhikohtuasja poolte vahel vaidlust selles osas, et alates 1. septembrist 2008 ei ole P. Würkeril enam õigust tulumaksuseaduse alusel lapsetoetust saada. Plaueni (Saksamaa) peretoetuste kassa leidis nimelt 11. jaanuari 2010. aasta otsuses, et P. Würkeril puudub õigus sellisele toetusele, kuna ta ei ela Saksamaal ja ta ei ole seal tulumaksu osas maksukohustuslane. See otsus on muutunud vaidlustamatuks.

22

Familienkasse jättis 7. septembri 2010. aasta otsusega muutmata 22. veebruaril 2010 tehtud otsuse, millega keelduti rahuldamast P. Würkeri taotlust, et talle määrataks alates Rootsi elama asumisest lapsetoetus oma laste Laura ja Chrisi eest. Seda otsust põhjendati asjaoluga, et esiteks ei saavat P. Würker ühtegi neist pensioni liikidest, mis on loetletud määruse nr 1408/71 artiklis 77, ja teiseks, et selle määruse artikkel 78 ei anna kõnealustele lastele enam õigust nimetatud toetusele, sest need lapsed ei ole P. Würkeri lahutatud ja surnud abikaasa lapsed.

23

Põhikohtuasjas esitatud kaebusega kõnealune otsus vaidlustatakse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on tema menetluses oleva vaidluse ese lapsetoetuse saamise õigus vastavalt lapsetoetuste seadusele koosmõjus sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise liidu tasandi eeskirjadega.

24

Nimetatud kohtu järelepärimise peale leidis Familienkasse, et P. Würkeril ei ole õigust saada lapsetoetust ka vastavalt määrusele nr 883/2004, millega alates 1. maist 2010 asendati määrus nr 1408/71.

25

Septembrist 2008 kuni aprillini 2010 kestnud ajavahemiku osas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta kaldub pigem järgima Familienkasse argumentatsiooni. Seevastu 1. maist 2010 alanud ajavahemiku osas leiab see kohus, et õigus saada peretoetusi vastavalt Saksa õigusnormidele on määruse nr 883/2004 alusel põhjendatud.

26

Neil asjaoludel otsustas Sozialgericht Nürnberg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 77 lõike 2 punkt a ja artikli 78 lõike 2 punkt a näevad ette, et kui vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspensioni saava isiku või surnud töötaja suhtes kehtisid üksnes ühe liikmesriigi õigusaktid, antakse peretoetusi vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealuse määruse artikli 79 lõike 1 esimese lõigu kohaselt antakse neid hüvitisi vastavalt nimetatud õigusaktidele selliste õigusaktide kohaldamise eest vastutava asutuse poolt ja arvel.

28

Kohtupaktikast tuleneb, et „peretoetused”, mille maksmise näevad ette määruse nr 1408/71 artiklid 77 ja 78, on üksnes selle määruse artikli 1 punkti u alapunkti ii määratlusele vastavad hüvitised ning nende alla ei kuulu mis tahes muud ülalpeetavate laste puhul makstavad perehüvitised (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-225/10: Perez Garcia jt, EKL 2011, lk I-10111, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul on selge, et Saksa õigusnormides ette nähtud lapsetoetus vastab sellele määratlusele ning järelikult võib see kuuluda määruse nr 1408/71 artiklite 77 ja 78 kohaldamisalasse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Pérez Garcia jt, punkt 33).

30

Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et määruse nr 1408/71 artikkel 78 reguleerib selle lõike 2 punkti a ja punkti b esimese lõigu sõnastuse kohaselt üksnes „surnud töötaja orvu” hüvitise saamise õigust (vt 14. märtsi 1989. aasta otsus kohtuasjas 1/88: Baldi, EKL 1989, lk 667, punkt 15, ja 21. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑619/11: Dumont de Chassart, punkt 35).

31

Euroopa Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kuigi P. Würker saab jätkuvalt SGB VI alusel makstavat kasvatuspensioni oma laste Laura ja Chrisi eest, ei ole need surnud isiku lapsed.

32

Sellest järeldub, et niisugune pension ei kuulu määruse nr 1408/71 artikli 78 kohaldamisalasse.

33

Määruse nr 1408/71 artikli 77 lõike 1 osas tuleneb selle sõnastusest, et nimetatud sättega peetakse silmas ainult „vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspensioni” saavaid isikuid.

34

Sellisel juhul nagu põhikohtuasjas peaksid Saksa ametiasutused kui selle pensioni maksmiseks pädevad asutused andma P. Würkerile peretoetust tema laste Laura ja Chrisi eest ainult siis, kui SGB VI‑s ette nähtud kasvatuspensioni võiks hoolimata selle seaduse sõnastusest samastada mõnega neist pensioni liikidest, mis on loetletud kõnealuses artikli 77 lõikes 1.

35

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 1408/71 artikli 77 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist hüvitist nagu SGB VI § 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspension, mis on määratud lahutatud abikaasa surma korral selle abikaasa laste kasvatamiseks, võib samastada „vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspensioniga” selle määruse nimetatud sätte tähenduses.

36

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale põhineb määruse nr 1408/71 üldises ülesehituses määratletud hüvitise liigitamine sisuliselt selle hüvitise moodustavatel koostisosadel, eelkõige hüvitise eesmärgil ja andmise tingimustel, mitte aga liigitusel, mis on sellele antud siseriiklikes õigusaktides (vt analoogia alusel määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste eristamise kohta eelkõige 6. juuli 1978. aasta otsus kohtuasjas 9/78: Directeur régional de la Sécurité sociale de Nancy, EKL 1978, lk 1661, punkt 12; 5. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C-160/96: Molenaar, EKL 1998, lk I-843, punkt 19, ja 24. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑177/12: Lachheb, punkt 28).

37

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 15, ei eelda SGB VI artikli 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspensioni saamine tööõnnetuse toimumist või kutsehaiguse olemasolu ega ka füüsilist, vaimset või psüühilist hälvet, mis takistaks õigustatud isikul töötamist.

38

Euroopa Kohtule esitatud toimikust, eeskätt Saksamaa valitsuse seisukohtadest, ilmneb, et 1. juulil 1977 kehtestatud kasvatuspension on saanud alguse Saksa abielu- ja perekonnaõiguse reformist, mille käigus esiteks asendati lahutuse valdkonnas „süü põhimõte”„abielu purunemise põhimõttega” ja teiseks eraldati õigus lahutusejärgsele ülalpidamisele põhimõtteliselt vastutusest abielu purunemise korral. Selle reformi raames oli kasvatuspensioni eesmärk täita kindlustatuse osas lüngad, mis võivad üleelanud lahutatud abikaasa kahjuks ilmneda „pensioniõiguste kompensatoorse jaotamise” – mille sisseviimine muutis kehtetuks üleelanud lahutatud abikaasale seni antud toitjakaotuspensioni – ja lahutatud abikaasa ülalpidamise vahel.

39

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 15, on selle kasvatuspensioni saamise eelduseks lahutatud abikaasa surm. Saksamaa valitsuse esitatud selgituste kohaselt on kõnealuse pensioni eesmärk kompenseerida lapse ülalpidamisega seotud nõue, mis lahutatud abikaasa surmaga lõppes, ja vältida seda, et üleelanud vanem oleks kohustatud töötama, mis ei oleks lapse huvides.

40

Euroopa Kohtule esitatud andmetest tuleneb samuti, et kuni 1991. aastani oli kasvatuspensioni saamise õigus ainult juhul, kui üleelanud abikaasa kasvatas last, kellel oleks õigus saada orvupensioni. Alates 1992. aastast aga suurendati selle pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi nii, et kõnealuse lahutatud abikaasa surma korral antava pensioni saamise õigus oleks ka siis, kui laps on sündinud uuest suhtest, mis annab selleks õiguse, nagu põhikohtuasja juhtumil.

41

Lisaks ilmneb Saksamaa valitsuse esitatud selgitustest, et õigus saada kasvatuspensioni ei ole seotud õigustatud isiku vanuse alampiiri tingimusega ning et Saksa õigusnormide järgi ette nähtud üldise pensioniea saabumise fakt jätab isiku ilma selle pensioni saamise õigusest, kasvatuspension asendatakse siis vanaduspensioniga.

42

Võttes arvesse eeltoodut, tuleb tõdeda, et selline hüvitis nagu SGB VI‑s ette nähtud kasvatuspension, on olemuslikult pigem surmapuhune pension nagu toitjakaotuspension kui selline pension, mis kuuluks määruse nr 1408/71 artikli 77 lõikes 1 konkreetselt loetletud pensioni liikide alla, st „vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspension”.

43

Sellest järeldub, et sellist hüvitist nagu SGB VI § 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspension ei saa samastada mõnega neist pensioni liikidest, mis on loetletud kõnealuses artikli 77 lõikes 1.

44

Seda järeldust ei sea kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu meenutatud asjaolu, et asjaomane kasvatuspension sisaldab olulisi aspekte, mis on omased pensioniõigusele, mis on omandatud töötajana Saksa sotsiaalkindlustussüsteemi kuulumise minimaalse kestuse alusel (vt analoogia alusel 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-43/99: Leclere ja Deaconescu, EKL 2001, lk I-4265, punkt 50).

45

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 77 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist hüvitist nagu SGB VI § 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspension, mis on määratud lahutatud abikaasa surma korral selle abikaasa laste kasvatamiseks, ei saa samastada „vanadus-, invaliidsus- või tööõnnetus- või kutsehaiguspensioniga” selle määruse nimetatud sätte tähenduses.

46

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, tuleb teist küsimust mõista nii, et sellega soovitakse kindlaks teha, kas määruse nr 883/2004 artiklit 67 tuleb tõlgendada nii, et selline hüvitis nagu SGB VI § 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspension kuulub mõiste „pension” alla artikli 67 tähenduses.

47

Selles suhtes tuleb märkida, et viimati nimetatud säte asub määruse nr 883/2004 III jaotise 8. peatükis „Perehüvitised”. See peatükk käsitleb hüvitisi, mis olid varem sätestatud määruse nr 1408/71 III jaotise 7. ja 8. peatükis.

48

Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis z toodud uue „perehüvitiste” mõiste määratluse tõttu ei kuulu määruse nr 1408/71 kohaldamisel tehtav „peretoetuste” ja „perehüvitiste” vaheline eristamine – mida on meenutatud käesoleva otsuse punktis 29 – kohaldamisele olukordades, mis kuuluvad määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse, kuna nimetatud määruse eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 34 reguleerida kõiki perehüvitisi, võttes arvesse nende väga laia kohaldamisala.

49

Nagu nähtub määruse nr 883/2004 artikli 67 enda pealkirjast, puudutab perehüvitiste maksmine eelkõige „teises liikmesriigis elavate pereliikmete” juhtumit. Nimetatud artikli viimane lause kujutab endast selles osas erisätet, mille kohaselt „pensionäril on [sellisel juhul] õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele”.

50

Tuleb märkida, et erinevalt määruse nr 1408/71 artikli 77 lõikest 1, ei piirdu eespool nimetatud sätte kohaldamine ainult teatavate isikutega, kes saavad teatavat liiki pensione.

51

Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis w sisalduv mõiste „pension” määratlus hõlmab oma olemuselt lisaks pensionidele, mis on seotud eelneva töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega – nagu pensionid, millele on viidatud määruse nr 1408/71 artikli 77 lõikes 1 –, ka surmapuhuseid pensione nagu SGB VI alusel ette nähtud kasvatuspension.

52

Sellest järeldub, et selline olukord, nagu esineb P. Würkeri puhul, kes on asjaomase kasvatuspensioni saaja, kuulub määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse.

53

Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artiklit 67 tuleb tõlgendada nii, et selline hüvitis nagu SGB VI § 47 lõikes 1 ette nähtud kasvatuspension kuulub mõiste „pension” alla artikli 67 tähenduses.

54

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: