—

H. Schaible, esindaja: Rechtsanwalt M. Winkelmüller,

—

Land Baden-Württemberg, esindaja: Rechtsanwältin C. Taubald,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja C. Candat,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: B. Koopman ja C. Wissels,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Szpunar,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: P. Mahnič Bruni, Z. Kupčová ja R. Wiemann,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. von Rintelen ja B. Burggraaf,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 17. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ning direktiive 92/102/EMÜ ja 64/432/EMÜ (ELT 2004 L 5, lk 8; ELT eriväljaanne 03/42, lk 56), mida on muudetud komisjoni 23. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 933/2008 (ELT L 256, lk 2) (edaspidi „määrus nr 21/2004”), artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 1 ja artikli 9 lõike 3 esimese lõigu kehtivust.

2

Taotlus on esitatud H. Schaible ja Land Baden-Württembergi vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas nimetatud sätted on liidu esmase õigusega kooskõlas.

3

Nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle (EÜT L 224, lk 29; ELT eriväljaanne 03/10, lk 138), artikli 1 ja artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb ühendusesiseses kaubanduses loomad identifitseerida ühenduse eeskirjade nõuete kohaselt ja registreerida viisil, mis võimaldab kindlaks teha päritolu- või vahepõllumajandusettevõtte, -keskuse või -organisatsiooni.

4

Määruse nr 21/2004 põhjendustes 1, 3, 7 ja 11 on öeldud järgmist:

[...]

[...]

[...]

5

Määruse nr 21/2004 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik kehtestab lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteemi käesoleva määruse sätete kohaselt.”

6

Selle määruse artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem koosneb järgmistest osadest:

7

Nimetatud direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kõik põllumajandusettevõttes pärast 9. juulit 2005 sündinud loomad identifitseeritakse lõike 2 kohaselt liikmesriigi kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul alates looma sündimisest ja igal juhul enne looma äraviimist sünniettevõttest. [...]

Liikmesriigid võivad erandina seda ajavahemikku pikendada kuni üheksa kuuni loomade ekstensiivse või vabapidamise korral. Asjaomased liikmesriigid peavad kohaldatud erandist teatama komisjonile. Vajaduse korral võib sätestada rakenduseeskirjad artikli 13 lõikes 2 nimetatud korras.

[…]

3.   Pädev asutus võib siiski lubada lisa A jao punktis 7 kirjeldatud identifitseerimisvahendit alternatiivina lõikes 2 nimetatud identifitseerimisvahendile alla 12 kuu vanuste tapaloomade puhul, kes ei ole ette nähtud ei ühendusesiseseks kaubanduseks ega ekspordiks kolmandatesse riikidesse.

[…]”.

8

Määruse nr 21/2004 artikli 5 lõike 1 kohaselt peab iga loomapidaja, välja arvatud vedaja, pidama ajakohastatud registrit, mis sisaldab vähemalt selle määruse lisa B jaos loetletud andmeid.

9

Selle määruse artikli 9 lõige 3 sätestab:

„Alates 31. detsembrist 2009 on lõikes 1 nimetatud suuniste kohane elektrooniline identifitseerimine kooskõlas lisa A jao asjakohaste sätetega kohustuslik kõikide loomade puhul.

Liikmesriigid, kus lammaste ja kitsede üldarv on 600000 või väiksem, võivad ette näha, et elektroonilise identifitseerimise rakendamine on vabatahtlik ühendusesisese kaubandusega hõlmamata loomade puhul.

Liikmesriigid, kus kitsede üldarv on 160000 või väiksem, võivad samuti ette näha, et selline elektrooniline identifitseerimine on vabatahtlik ühendusesisese kaubandusega hõlmamata kitsede puhul.”

10

Määruse nr 21/2004 lisa A jagu, millele viitab selle määruse artikkel 4, mis käsitleb individuaalset identifitseerimist, määrab kindlaks identifitseerimisvahendid ja näeb muu hulgas ette, et need vahendid peavad olema valmistatud selliselt, et need tagavad, et vähemalt üks märk on nähtav ja üks elektrooniliselt loetav, ning nende identifitseerimisvahendite omadused, vahenditel paiknevates koodides oleva teabe, kriteeriumid, millele esimene ja teine identifitseerimisvahend peab vastama, ja elektrooniliste tunnuste tehnilised näitajad.

11

Määruse nr 21/2004 lisa B jagu, millele viitab selle määruse artikkel 5 seoses põllumajandusettevõtte registriga, loetleb miinimumteabe, mis registris peab sisalduma.

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et siseriiklikud õigusnormid, mis võeti vastu kooskõlas määrusega nr 21/2004, sätestavad, et iga loom tuleb märgistada kahe 12 tähemärgist koosneva identifitseerimisvahendiga. Nendest kahest identifitseerimisvahendist üks on kollasel põhjal oleva musta kirjaga kõrvamärk ja teine, elektrooniline identifitseerimisvahend, on kõrvamärk või makku paigutatav tunnus.

13

Peale selle tuleb loomade individuaalsed identifitseerimisvahendid kanda põllumajandusettevõtte registrisse, mis peab muu hulgas sisaldama järgmisi andmeid: põllumajandusettevõtte tunnuskood; kui loomad viiakse põllumajandusettevõttest ära, siis sihtettevõtte tunnuskood; kui loomad saabuvad põllumajandusettevõttesse, siis lähteettevõtte tunnuskood; looma tunnuskood, sünniaasta ja identifitseerimise kuupäev; looma lõppemise kuu ja aasta põllumajandusettevõttes ning tõug ja genotüüp, kui see on teada.

14

H. Schaible, loomapidaja, kellele kuulub 450 utte, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles ta palub tunnistada, et tema suhtes ei kehti ei talle kuuluvate loomade individuaalse identifitseerimise kohustus, nende elektroonilise identifitseerimise kohustus ega kohustus pidada määruse nr 21/2004 kohast põllumajandusettevõtte registrit.

15

Land Baden-Württemberg palub jätta see kaebus rahuldamata.

16

Kuna Verwaltungsgericht Stuttgart kahtles määruse nr 21/2004 teatavate sätete kehtivuses, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas Euroopa Liidu ülimusliku õigusega on kooskõlas ja seega kehtiv

17

Euroopa Kohtu kantseleile 8. juulil 2013 esitatud dokumendis palus H. Schaible suulise menetluse uuendamist, väites, et Euroopa Kohtule ei selgitatud piisavalt Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni argumentide kahte aspekti, mis võivad olla otsuse tegemisel olulised.

18

Esiteks väidab H. Schaible, et vastupidi sellele, mida need institutsioonid kohtuistungil väitsid ning nagu tuleneb ettepanekust, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust loomatervise kohta (COM (2013) 260 final), ei ole kavandatud seadusandlikku reformi selleks, et laiendada individuaalse elektroonilise identifitseerimise nõuet ka sigadele. Teiseks väidab ta, et nimetatud määruse kohta tehtud ettepanekust on võimalik järeldada, et komisjon ei pea episootiliste haiguste tõhusal tõrjumisel elektroonilist ja individuaalset identifitseerimist enam vajalikuks ja et komisjon, olles teadlik loomade elektroonilise identifitseerimisega seotud tehnilistest probleemidest, mis tuleb veel lahendada, näeb ette, et enne loomade jälgitavuse hõlbustamiseks mõeldud integreeritud elektroonilise süsteemi väljatöötamist tuleb läbi viia teostatavusuuring ja keskkonnamõju hindamine.

19

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

20

Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on olemas kogu otsuse tegemiseks vajalik teave ja et H. Schaible taotlusest ei tulene uut asjaolu, millel võib olla tehtavale otsusele otsustav mõju, ega argumenti, mille üle pooled ei ole vaielnud ja mille alusel oleks võimalik asi lahendada.

21

Neil asjaoludel tuleb jätta rahuldamata H. Schaible taotlus suulise menetluse uuendamiseks.

22

Oma küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 21/2004 artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 1 ja artikli 9 lõike 3 esimese lõigu ning B lisa punkti 2 kehtivust ettevõtlusvabadusest ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes.

23

Selle kohtu sõnul võivad kohustused, mis tulenevad lamba- ja kitsekasvatajatele määruse nr 21/2004 nimetatud sätetest, st loomade individuaalse identifitseerimise, nende individuaalse elektroonilise identifitseerimise ja ajakohastatud registri pidamise kohustus (edaspidi „vaidlusalused kohustused”) esiteks rikkuda Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklit 16, mis sätestab ettevõtlusvabaduse, kuna need põhjustavad põhjendamatut sekkumist loomapidajate õigustesse, ja teiseks võivad need kohustused olla diskrimineerivad.

24

Harta artikli 16 järgi tunnustatakse ettevõtlusvabadust liidu õiguse kohaselt.

25

Artikliga 16 tagatud kaitse hõlmab majandus- või äritegevuse vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi, nagu see tuleneb sama artikli kohta antud selgitustest, mida vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 tuleb arvesse võtta harta tõlgendamisel (vt 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C-283/11: Sky Österreich, punkt 42).

26

Põhikohtuasjas arutusel olevad määruse nr 21/2004 sätted kehtestavad lamba- ja kitsekasvatajatele kohustused seoses loomade individuaalse identifitseerimise ja ajakohastatud põllumajandusettevõtte registri pidamisega. Seega võivad need sätted piirata kaubanduslikul eesmärgil loomi kasvatavate loomapidajate ettevõtlusvabadust.

27

Siiski on harta artikli 52 lõikes 1 mööndud, et selliste õiguste ja vabaduste teostamist – nagu ettevõtlusvabadus – võib piirata ainult siis, kui need piirangud on ette nähtud seadusega ja võtavad arvesse nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning need on proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes vajalikud ja on tegelikult kooskõlas Euroopa Liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkidega või vajadusega kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-92/09 ja C-93/09: Volker und Markus Schecke ja Eifert, EKL 2010, lk I-11063, punkt 65, ja eespool viidatud kohtuotsus Sky Österreich, punkt 48).

28

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei kujuta ettevõtlusvabadus endast absoluutset õigust. Avalik võim võib ettevõtlusvabaduse teostamisse sekkuda mitmel erineval viisil, millega võidakse üldistes huvides kehtestada piirangud majandustegevusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sky Österreich, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

29

Proportsionaalsuse põhimõttega seoses olgu meenutatud, et selle kohaselt ei või liidu institutsioonide tegevus ületada piire, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ja tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-343/09: Afton Chemical, EKL 2010, lk I-7027, punkt 45; 23. oktoobri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-581/10 ja C-629/10: Nelson jt, punkt 71, ja eespool viidatud kohtuotsus Sky Österreich, punkt 50).

30

Mis puudutab esiteks määruse nr 21/2004 eesmärke ja küsimust, kas selle määrusega kehtestatud meetmed on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad, siis tuleb esiteks meenutada määruse põhjendusi 1 ja 3, millest tuleneb, et liidu seadusandja soovib loomadega ja loomsete saadustega kauplemise siseturu rajamisel vältida nakkushaiguste, eeskätt suu- ja sõrataudi, mis põhjustas 2001. aastal lammaste ja kitsede seas haiguspuhangu, levikut.

31

Määruse nr 21/2004 vastu võtmise ajaks ei oldud lammastel ja kitsedel esinevate episootiliste haiguste ohu kõrvaldamise ega selles sektoris siseturu rajamise eesmärki saavutatud.

32

Selleks et tagada loomadega ja loomsete saadustega kauplemise turu tõhus toimimine, kaotas direktiiv 90/425 ühendusesisese loomade ja asjaomaste toodetega kauplemise arendamisel veterinaar- ja zootehnilised tõkked. Selle direktiivi artikli 1 ja artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on liikmesriikidevahelise piirikontrolli kaotamise tõttu vajalik, et loomad identifitseeritaks vastavalt liidu eeskirjadele ja registreeritaks viisil, mis võimaldab kindlaks teha päritolu- ja vaheettevõtte, -keskuse või -organisatsiooni.

33

Kõigepealt reguleeris lammaste ja kitsede identifitseerimist ja registreerimist direktiiv 92/102. Sellega kehtestatud süsteem põhines loomade identifitseerimisel põllumajandusettevõtete kaupa. Nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punkt b nägi ette, et lamba- või kitsepidaja peab registrit, mis sisaldab igal aastal selles majandis viibivate lammaste ja kitsede arvu, ja direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt tuli lambad ja kitsed märgistada kõrvamärgi või tätoveeringuga, mis võimaldab kindlaks teha põllumajandusettevõtte, kust need loomad pärinevad.

34

Pärast laiaulatuslikku suu- ja sõrataudi epideemiat 2001. aastal ilmnes siiski, et lambaid ja kitsi ohustavate epideemiate tõrje ning takistusteta toimiva lammaste ja kitsedega kauplemise siseturu rajamise eesmärki on võimalik saavutada üksnes direktiiviga 92/102 kehtestatud süsteemi tugevdamise teel. Sellest lähtudes viis liidu seadusandja määruse nr 21/2004 vastuvõtmisega sisse uue lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteemi.

35

Loomade kaitse, episootiliste haiguste tõrje ja loomade heaolu, mis on omavahel kattuvad sihid, on liidu õiguse üldise huvi õiguspärased eesmärgid, nagu ka asjaomases valdkonnas põllumajanduse siseturu loomine (vt selle kohta seoses loomade kaitsega 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I-2257, punkt 48, ja 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411, punkt 78, ja loomade heaoluga seoses 17. jaanuari 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handel ja ZVK, EKL 2008, lk I-69, punkt 22, ja 19. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-219/07: Nationale Raad van Dierenkwekers en Liefhebbers ja Andibel, EKL 2008, lk I-4475, punkt 27).

36

See asjaolu tuvastatud, tuleb analüüsida, kas määrusega nr 21/2004 kehtestatud meetmed on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad.

37

Nimetatud määrusega kehtestatud süsteem nägi ette iga looma individuaalse identifitseerimise kahe identifitseerimisvahendi abil. Arvates teatavad erandid välja, on nendeks kaheks identifitseerimisvahendiks tavapärane kõrvamärk ja elektrooniline seade kas elektroonilise kõrvamärgi, makku paigutatava tunnuse, süstitava transponderi või sõrgatsile kinnitatava tähise kujul, mida saab lugeda spetsiaalsete elektrooniliste riiderite abil. Iga looma identifitseerimisandmed tuleb märkida põllumajandusettevõtte registrisse. Peale selle tuleb loomade põllumajandusettevõttest äraviimise korral nende liikumine registreerida loomadega kaasas olevas dokumendis. Lisaks on iga liikmesriik kohustatud sisse seadma keskregistri või elektroonilise andmebaasi, kuhu märgitakse kõik tema territooriumil asuvad põllumajandusettevõtted, ning nendes põllumajandusettevõtetes peetavad loomad korrapäraste ajavahemike järel loendama.

38

H. Schaible leiab, et selline süsteem ei ole episootiliste haiguste tõrje eesmärgi saavutamiseks sobiv. Lisaks väidab ta, et nimetatud süsteem on ebatõhus, kuna 5% loomadele kinnitatud elektroonilistest identifitseerimisvahenditest läheb aja jooksul kaotsi või korrast ära.

39

Loomade individuaalse identifitseerimisega seoses tuleb märkida, et see võimaldab iga looma kontrollida ja jälgida, mis on laiaulatuslike episootiliste haiguspuhangute korral äärmiselt oluline. Elektrooniline identifitseerimisvahend muudab nakkushaiguste tõrje tõhusamaks, kuna tagab andmete edastamisel suurema usaldusväärsuse ja kiiruse.

40

Mis puudutab kohustust pidada iga põllumajandusettevõtte kohta registrit, siis tuleb sarnaselt Prantsuse valitsusega märkida, et elektrooniliste tunnuste abil saadud andmed tuleb märkida dokumenti, mida on võimalik kiiresti ajakohastada ja mida pädevad asutused saavad taotluse korral hõlpsasti kasutada. Niisiis võimaldab see süsteem teha kindlaks iga looma päritolu asukoha ja need erinevad paigad, kus loom on viibinud. Episootiliste haiguspuhangute korral on sellised andmed äärmiselt olulise tähtsusega täpsete epidemioloogiliste uuringute läbiviimiseks ja selliste ohtlike kontaktide kindlakstegemiseks, mis võivad haiguse levikule kaasa aidata, ning võimaldavad seega võtta pädevatel asutustel meetmeid, mis on vajalikud selleks, et hoida ära nakkushaiguse levik. Episootiliste haiguspuhangutega seoses tuleb märkida, et nõukogu 11. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/50/EÜ, millega muudetakse direktiivi 91/68/EMÜ seoses lammaste ja kitsede liikumise kontrolli tugevdamisega (ELT L 169, lk 51; ELT eriväljaanne 03/39, lk 236) põhjenduse 4 kohaselt levis teatavates liidu osades 2001. aastal puhkenud suu- ja sõrataud suures osas lammaste liikumise kaudu.

41

Mis puudutab väiteid identifitseerimissüsteemi tehniliste puuduste kohta, siis isegi eeldusel, et loomadele kinnitatud niisuguste identifitseerimisvahendite hulk, mis lähevad kaotsi või korrast ära, võib olla sedavõrd suur, nagu see on H. Schaible esitatud teabe kohaselt, ei tõenda selline puudus iseenesest, et asjaomane süsteem on tervikuna sobimatu.

42

Eeltoodust tuleb järeldada, et määrusega nr 21/2004 kehtestatud süsteemis ette nähtud kohustused on episootiliste haiguste tõrje eesmärgi saavutamiseks sobivad ja et esitatud ei ole ühtegi asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla selle süsteemi kui terviku tõhususe.

43

Edasi tuleb selleks, et teha kindlaks, kas määrusega nr 21/2004 kehtestatud meetmed on sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikud ja kas vaidlusalused kohustused võivad olla ebaproportsionaalsed, analüüsida H. Schaible esitatud kolme väidet.

44

Esiteks väidab ta, et varasem põllumajandusettevõtete identifitseerimissüsteem, mis võimaldas loomade liikumist tõhusalt jälgida ja episootilisi haigusi tõhusalt tõrjuda, on praktikas ennast õigustanud. H. Schaible leiab, et 2001. aastal puhkenud suu- ja sõrataudi epideemia ei sea kõnealust süsteemi kahtluse alla, kuna selle epideemia põhjustas mitte nimetatud süsteem iseenesest, vaid asjaolu, et ametiasutused ei olnud kontrolle nõuetekohaselt läbi viinud. Seetõttu ei olnud tema sõnul vaja, et liidu seadusandja vaataks varasema süsteemi uuesti üle, kuna direktiiviga 92/102 sisse viidud vähem piiravate meetmete kehtestamine ja kohaldamine oli piisav, et tagada taotletud eemärkide saavutamine.

45

Teiseks väidab H. Schaible, et vaidlusalused kohustused on loomapidajate jaoks liialt kulukad seetõttu, et nad peavad ostma lisavarustust, eeskätt transpondreid ja skannereid, ning seetõttu, et sellise varustuse kasutamine loomapidaja enda ja spetsialistide poolt, täpsemalt transpondri paigaldamine, koodide märkimine põllumajandusettevõtte registrisse, registri pidamine, riiderite hooldus ning arvutispetsialistide ja veterinaaride tasud, põhjustab väga suurt töökoormust.

46

Kolmandaks väidab H. Schaible, et vaidlusalused kohustused ei ole kooskõlas loomade heaolu põhimõtetega, kuna transpondrite paigaldamise tõttu saavad paljud loomad vigastada. Ta meenutab, et varasema süsteemi kohaselt kinnitati igale loomale üks identifitseerimismärk, mis võimaldas vähendada vigastuste ohtu 50% võrra, ja et mitteelektroonilised kõrvamärgid põhjustavad oluliselt vähem põletikke. Ta lisab, et makku paigaldatava tunnuse võib loom mäletsemise või seedeprotsessi käigus väljutada ja et loomade sõrgatsitele plastikust kinnitiga paigaldatud elektroonilised identifitseerimismärgid võivad kaasa tuua märkimisväärse vigastuste ohu.

47

Määruse sätete kehtivuse kohtuliku kontrolli osas olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on nende sätetega kehtestatud meetmete proportsionaalsust hinnates möönnud, et liidu seadusandjal on talle antud pädevuse teostamisel niisugustes valdkondades, kus ta peab tegema nii poliitilisi kui ka majanduslikke või sotsiaalseid valikuid või kus ta peab läbi viima keerulisi hindamisi, ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta 8. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-58/08: Vodafone jt, EKL 2010, lk I-4999, punktid 51 ja 52).

48

Põllumajanduse valdkonnas on liidu seadusandjal nimelt selline ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle ELTL artiklitega 40–43 antud poliitilisele vastutusele. Järelikult peab Euroopa Kohtu kontroll piirduma selle kindlakstegemisega, ega kõnealune ametivõim ei ole oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud (vt selle kohta 17. märtsi 2011. aasta otsus kohtuajas C-221/09: AJD Tuna, EKL 2011, lk I-1655, punkt 80, ja 14. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C-545/11: Agrargenossenschaft Neuzelle, punkt 43).

49

On selge, et liidu seadusandja peab isegi niisuguse kaalutlusõiguse olemasolul võtma tehtava valiku puhul aluseks objektiivsed kriteeriumid ja erinevate võimalike meetmetega seotud piiranguid hinnates uurima, kas meede, mille ta on otsustanud võtta, võib taotletavaid eesmärke arvestades õigustada ka arvestatavate negatiivsete majanduslike tagajärgede tekkimist osadele ettevõtjatele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Vodafone jt, punkt 53).

50

Siiski tuleb mainida, et liidu akti õiguspärasust tuleb analüüsida akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ja see analüüs või sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle akti tõhususe kohta Kui liidu seadusandja peab hindama vastuvõtmisele kuuluva õigusakti tulevast mõju, ehkki seda mõju ei saa täpselt ette näha, siis võib seadusandja hinnangut kontrollida üksnes siis, kui see näib olevat ilmselgelt ekslik, võttes arvesse neid tegureid, mis olid seadusandjale käsitletud õigusakti vastuvõtmise hetkel teada (vt selle kohta 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-504/04: Agrarproduktion Staebelow, EKL 2006, lk I-679, punkt 38, ja 28. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-309/10: Agrana Zucker, EKL 2011, lk I-7333, punkt 45).

51

Järelikult tuleb Euroopa Kohtu kontroll määruse nr 21/2004 asjaomasete sätete proportsionaalsuse üle läbi viia sellest raamistikust lähtudes.

52

Mis puudutab varasema süsteemi väidetavat sobivust, siis tuleb märkida, et kuna määrust nr 21/2004 ettevalmistaval ajal ja selle määruse vastuvõtmise ajal olnud loomatervise alasest, episootilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast lähtudes leidis liidu seadusandja õigesti, et isegi eeldusel, et direktiiviga 92/102 kehtestatud süsteemiga ette nähtud eeskirju on võimalik nõuetekohasemalt kohaldada, on need eeskirjad ja see süsteem vaja uuesti üle vaadata.

53

2001. aastal puhkenud episootilise haiguspuhangu ajal oli, nagu meenutas nõukogu, identifitseerimata lammaste ja nende jälgimise võimatuse tõttu vaja süstemaatiliselt tappa mitmeid miljoneid loomi, kusjuures hiljem selgus, et suur hulk tapetud loomadest ei olnud nakatunud. Kogu Ühendkuningriigist pärit koduloomade, liha ja loomsete saaduste ekspordile tuli liidu siseselt kehtestada erinevaid piiranguid ja ülemaailmselt ekspordikeeld. Need meetmed põhjustasid põllumajandus- ja toiduainete sektorile ning liikmesriikide ja liidu eelarvele märkimisväärset kahjumit.

54

Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 8/2004 suu- ja sõrataudi tõrjemeetmete ning nendega seonduvate kulutuste komisjonipoolse juhtimise ja järelevalve kohta koos komisjoni vastustega (ELT 2005, C 54, lk 1) punktist 9 tuleneb, et ainuüksi 2001. aasta kriisiga seoses ulatus nende kulude kogusumma, mida liikmeriigid deklareerisid loomade tapmise eest makstavate hüvitiste, loomade hävitamise ning põllumajandusettevõtete ja nende kasutatavate vahendite desinfitseerimisega seonduvate kuludena, 2693,4 miljoni euroni. Aruande punktis 36 on veel märgitud, et liidu määrused ei nõudnud lammaste individuaalset identifitseerimist ja et ka partiide identifitseerimise süsteemis esines puudusi, mis takistas nakkuskahtlaste loomade kindlakstegemist ja põhjustas seega nende tapmisega viivitamist.

55

Samuti oli komisjon juba 1998. aastal, enne 2001. aastal aset leidnud episootilist haiguspuhangut, algatanud projekti IDEA, mida juhtis Euroopa Liidu Teadusuuringute Ühiskeskus, mille lõpparuanne valmis 30. aprillil 2002. Ühe lõpparuandes esitatud järelduse kohaselt andsid erinevad Euroopa Liidus tuvastatud koduloomade haigused tunnistust sellest, et kõnealusel ajal kasutusel olnud loomade identifitseerimise süsteemid ei olnud piisavalt tõhusad ega usaldusväärsed, et võimaldada eri liiki koduloomade nõuetekohast jälgitavust ja veterinaarseiret. Loomade üle individuaalselt teostatava ja nende liikumise üle tehtava kontrolli tugevdamist hinnati loomatervisekaitse ja loomahaiguste tõrje seisukohast äärmiselt oluliseks, mistõttu on vaja, et iga looma asukohta on võimalik kindlaks teha mis tahes ajahetkel. Niisiis tehti loomade individuaalse jälgimise tõhustamiseks ettepanek identifitseerida iga loom kogu eluajaks kordumatu elektroonilise tunnuse abil.

56

Määruse nr 21/2004 põhjenduse 7 kohaselt näitas IDEA projekt, et lammaste ja kitsede identifitseerimise süsteeme saab oluliselt parandada elektrooniliste tunnuste kasutamise teel, juhul kui täidetakse kaasnevaid meetmeid käsitlevaid teatavaid tingimusi. Olgu lisatud, et – nagu nõukogu õigesti märkis – individuaalne identifitseerimine iseenesest ei taga täielikku jälgitavust, kuna see võimaldab üksnes koguda andmeid nende hilisemaks kasutamiseks, ja et loomade jälgitavuse süsteemis on keskse tähtsusega siiski register.

57

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 72–74, ei olnud Kontrollikoja eriaruanne nr 8/2004 ja IDEA lõpparuanne, pidades silmas pärast 2001. aasta episootilist haiguspuhangut läbi viidud erinevaid uuringuid, mingil juhul ainsad dokumendid, mis viitasid sellele, et loodmade identifitseerimist käsitlevad õigusnormid tuleb põhjalikult üle vaadata.

58

Määruse nr 21/2004 ja nimetatud aruannete vastuvõtmisega seotud loomatervishoiualast, episootilist, majanduslikku ja sotsiaalset tausta arvesse võttes võis liidu seadusandja esiteks asuda õiguspäraselt seisukohale, et loomi peab vaidlusalustest kohustustest tulenevalt individuaalselt identifitseerima ja et pädevatele ametiasutustele peab olema kättesaadav teave, mis tänu elektroonilistele tunnustele ja põllumajandusettevõtete registrile võimaldab võtta vajalikke meetmeid, selleks et hoida ära ja piirata nakkushaiguste levikut lammaste ja kitsede hulgas, ning teiseks leida, et varasem põllumajandusettevõtete identifitseerimise süsteem ei ole määrusega nr 21/2004 ette nähtud eesmärkide saavutamise tagamiseks samavõrd tõhus meede.

59

Niisiis tuleb märkida, et vaidlusalused kohustused on nimetatud määrusega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikud.

60

Mis puudutab vaidlusaluste kohustuste võimalikku ebaproportsionaalsust, siis tuleb märkida, et liidu seadusandja peab tasakaalustama asjassepuutuvaid huve (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Volker und Markus Schecke ja Eifert, punkt 77, ja Sky Österreich, punkt 59), st ühelt poolt lamba- ja kitsekasvatajate ettevõtlusvabadust ja teiselt poolt lammastel ja kitsedel esinevate loomataudide tõrje üldist huvi.

61

Seoses vaidlusalustest kohustustest tulenevate väidetavalt ülemääraste finantskuludega, mida Saksa kitsepidajate ühingu (Vereinigung deutscher Landesschafzuchtverbände eV) tehtud uuringus, millele H. Schaible tugineb, hinnatakse 20 eurole aastas ühe kitse kohta, tuleb mainida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei võta see uurimus arvesse kulusid, mis on põllumajandusettevõtte poolt tehtud identifitseerimisega nagunii seotud. Samuti võivad elektrooniliste kõrvamärkidega seotud kulud, nagu märgib ka komisjon, aja jooksul ja laiaulatuslikuma kasutuse tagajärjel väheneda. Lisaks, nagu väidab Madalmaade valitsus, võivad praegused kulud kujuneda väiksemaks kui kulud, mis on seotud haiguse tuvastamise korral võetavate mitteselektiivsete meetmetega, nagu ekspordikeeld või kariloomade ennetav tapmine.

62

Edasi tuleb märkida, et Euroopa Kohtule esitatud materjalist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla nõukogu ja komisjoni väite, mille kohaselt peeti määrusega nr 21/2004 kehtestatud uuest süsteemist tulenevate finantsalaste tegurite üle õigusloomeprotsessi käigus põhjalikke arutelusid ning sellest süsteemist tulenevad kulud ja soodustused tasakaalustati.

63

Lisaks tuleb märkida, et määruses nr 21/2004 on palju erandeid elektroonilise identifitseerimise kohustusest, et arvesse oleks võimalik võtta vaidlusalustest kohustustest tulenevate soodustuste ja nendega seotud kulude üle toimunud arutelude tulemusi.

64

Niisiis on liikmesriikidel selle määruse artikli 4 lõike 1 teise lõigu kohaselt lubatud ette näha, et loomi võib nende ekstensiivse või vabapidamise korral identifitseerida sellise ajavahemiku jooksul, mis on kuue kuu asemel üheksa kuu pikkune. Selle artikli lõike 3 kohaselt võib pädev asutus lubada identifitseerida alla 12 kuu vanuseid tapaloomi, kes ei ole ette nähtud ei ühendusesiseseks kaubanduseks ega ekspordiks kolmandatesse riikidesse, muu vahendiga kui elektrooniline identifitseerimisvahend. Määruse nr 21/2004 artikli 9 lõike 3 teine ja kolmas lõik sätestavad, et elektrooniline identifitseerimine ei ole kohustuslik liikmeriikides, kus loomade koguarv jääb allapoole teatavat künnist.

65

Olgu märgitud, et komisjon, võttes arvesse elektrooniliste tunnuste, riiderite ja andmetöötlusvahendite maksumust ning Euroopa Liidu Teadusuuringute Ühiskeskuse ja mitmete liikmeriikide tehtud arvutusi, pani ette võtta elektrooniline identifitseerimine kasutusele järk-järgult, alustades kõigepealt elektroonilisest märgistamisest ja sidudes seejärel liikumisandmed loomade individuaalsete tunnuskoodidega, et säästa kulutusi süsteemiga tutvumise perioodi jooksul, nagu tuleneb komisjoni poolt nõukogule 16. novembril 2007 esitatud aruande (KOM(2007) 711 (lõplik)) lammaste ja kitsede elektroonilise identifitseerimise rakendamise kohta punktist 2.3 ja määrusega nr 933/2008 määrusesse nr 21/2004 tehtud muudatustest.

66

Viimasena tuleb meenutada, et liidu seadusandja on leevendanud loomapidajatele tekkivaid lisakulusid, lubades liikmesriikidel ja piirkondadel anda neile vajaduse korral rahalist abi liidu vahenditest. Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391) muudeti veidi aega enne määruse nr 21/2004 vastuvõtmist. Nii sätestab määruse (EÜ) nr 1257/1999, mida on muudetud nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1783/2003 (ELT L 270, lk 70: ELT eriväljaanne 03/40, lk 338), artikli 21b lõige 1, et tehtud kulutuste ja saamatajäänud tulu osaliseks katmiseks ettenähtud ajutisi toetusi võib maksta põllumajandustootjatele, kes peavad rakendama ühenduse õigusaktidel põhinevaid ja hiljuti siseriiklikesse õigusaktidesse inkorporeeritud rangeid nõudeid. See säte kuulub kohaldamisele muu hulgas loomapidajatele, keda puudutavad vaidlusalused kohustused.

67

Selles osas mainib nõukogu, et see põllumajandustootjatele antud võimalus saada rahalist abi on oluline tegur, mida ta oma otsustusprotsessis arvesse võttis. Nõukogu märgib ka, et 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, lk 1), millega tunnistati kehtetuks määrus nr 1257/99 ja mis on praegu kehtiv, artiklis 31 on säilitatud selle sätte põhisisu.

68

Neil asjaoludel ei saa väita, et liidu seadusandja ei analüüsinud nõuetekohaselt täiendavaid kulutusi, mida lamba- ja kitsekasvatajad peavad tegema selleks, et vaidlusaluseid kohutusi täita, ega soodustusi, mida need kohustused võimaldavad saada, ja seda, et nõukogu tegi erinevate huvide kaalumisel ja tasakaalustamisel hindamisvea.

69

Mis puudutab väidet, et elektrooniliste identifitseerimisvahendite paigaldamise tagajärg on see, et loomadel vigastuste arv kasvab ja et nende vigastused muutuvad tõsisemaks, siis tuleb märkida, et enne määruse nr 21/2004 vastuvõtmist läbi viidud uuringutes analüüsiti ja võeti arvesse teatavat negatiivset mõju, mida lammaste ja kitsede tervisele ja heaolule võidakse põhjustada.

70

Eeskätt IDEA lõpparuandes analüüsiti, millised on pärast elektroonilise tunnuse paigaldamist esinenud vigastuste ja surmajuhtumite peamised põhjused, ja anti liidu seadusandjale tarvilikku teavet selle kohta, kuidas eri tüüpi seadmed võivad avaldada mõju loomade tervisele.

71

H. Schaible esitatud tõendid ei sea kahtluse alla liidu seadusandja poolt määruse nr 21/2004 vastuvõtmisel nende uuringute põhjal antud hinnanguid ega tehtud valikuid.

72

Asjaolu, et loomadele tuleb paigaldada ühe identifitseerimisvahendi asemel kaks ja et uued identifitseerimisvahendid põhjustavad loomadele statistika kohaselt rohkem vigastusi ja komplikatsioone, kui seni kasutusel olnud vahendid, kui võtta arvesse uute vahendite paigaldamise protseduuri ja kohta, kuhu need kinnitatakse ning nende vahendite kaalu, ei tõenda et liidu seadusandja hinnang lammaste ja kitsede identifitseerimise kohustuse kehtestamise eeliste kohta oli ekslik, kuna see ei võtnud arvesse loomade heaolu.

73

Lisaks tuleb mainida, et määrusega nr 21/2004 kehtestatud uus süsteem, mis võimaldab täpsemalt identifitseerida neid loomi, kes on omavahel episootiliste haiguspuhangute ajal kokku puutunud, on sobiv nakkushaiguste leviku piiramiseks ja võimaldab seega ära hoida nakatunud loomade kannatusi. Sellest vaatenurgast lähtudes aitavad vaidlusalused kohustused loomade heaolu kaitsele kaasa.

74

Niisiis tuleb tagasi lükata väited, mis esitati selle toetuseks, et määrus nr 21/2004 tuleb tühistada sellega kehtestatud lammaste ja kitsede elektroonilise identifitseerimise kohustusest loomade heaolule tuleneva negatiivse mõju ulatuse tõttu.

75

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja võis õiguspäraselt vaidlusalused kohustused kehtestada ja leida, et neist kohustustest tulenevad raskused ei ole määruse nr 21/2004 eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalsed, ja et ta ei teinud viga vaidlusaluste kohustuste eeliste ja puuduste kaalumisel kõigist asjassepuutuvatest huvidest lähtudes ega ole seetõttu rikkunud lamba- ja kitsekasvatajate ettevõtlusvabadust.

76

Olgu meenutatud, et harta artiklis 20 sätestatud põhimõte, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei kohelda erinevalt ega erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 11. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-313/04: Franz Egenberger, EKL 2006, lk I-6331, punkt 33).

77

Euroopa Kohtu praktika järgi on erinev kohtlemine õigustatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjassepuutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui erinevus on proportsionaalne selle kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes (16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-127/07: Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, EKL 2008, lk I-9895, punkt 47).

78

Kuna kõne all on liidu õigusakt, siis tuleb liidu seadusandjal tõendada, et selle akti põhjendusena on esitatud objektiivsed kriteeriumid, ja esitada Euroopa Kohtule tõendid, mis on vajalikud, et viimane saaks nende kriteeriumide olemasolu kontrollida (vt eespool viidatud kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, punkt 48).

79

Põhikohtuasjas on määruse nr 21/2004 teatavate sätete kehtivus nende sätete diskrimineeriva olemuse tõttu mitmes aspektis kahtluse alla seatud. Ühelt poolt väidetakse, et määruse nr 21/2004 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud erand (edaspidi „vaidlusalune erand”) põhjustab erinevat kohtlemist, mis ei ole õigustatud. Teiseks on selle määrusega kehtestatud vaidlusalused kohustused lamba- ja kitsekasvatajate suhtes veise-ja seakasvatajatega võrreldes diskrimineerivad.

80

H. Schaible väidab, et vaidlusalune erand, mis lubab liikmesriikidel, kus lammaste ja kitsede arv on väiksem, ette näha, et elektrooniline identifitseerimine on vabatahtlik, on diskrimineeriv ja annab selliste liikmesriikide loomakasvatajatele, kus niisugust soodustust ei ole kehtestatud, konkurentsieelise muude liidus asuvate loomakasvatajate ees. Ta leiab, et kummassegi kategooriasse kuuluvate liikmesriikide loomakasvatajatele pandud kohustuste maht ja ka neid ohustavate episootiliste haiguste risk on ühesugune.

81

Mis puudutab H. Schaible väiteid, siis tuleb märkida, et käesolevas asjas on selge, et kõne all olevast erandist tulenevalt koheldakse loomapidajaid õiguslikult erinevalt olenevalt sellest, kumma kategooria liikmesriigis nad asuvad.

82

Samas olgu mainitud, et vaidlusaluse erandi aluseks olev kriteerium on objektiivne ja mõistlik.

83

Nimelt põhinevad määruse nr 21/2004 artikli 9 lõikes 3 kehtestatud künnised esiteks täiesti objektiivsetel kriteeriumidel. Liikmesriigid, kelle puhul need kriteeriumid on sõltumata nende riikide absoluutsest geograafilisest suurusest täidetud ja kes otsustavad kasutada vaidlusalust erandit, võivad tulevikus kehtestada juhul, kui vastavad asjaolud muutuvad, elektroonilise identifitseerimise kohustuse, ja nad on isegi kohustatud sellise kohustuse kehtestama, kui loomade arv kõnealused künnised ületab.

84

Teiseks näivad vaidlusaluse erandiga ette nähtud künnised olevat mõistlikud ja määruse nr 21/2004 eesmärkidega proportsionaalsed, kuna – nagu rõhutab komisjon – juhul, kui loomade arv on väike ja need loomad ei ole mõeldud ühendusesiseseks kauplemiseks, ei ole mastaabisääst siseriiklikul tasandil, mis võimaldab hoida kokku elektroonilise süsteemiga seotud kulusid, võimalik.

85

Seoses kulude ja tasudega meenutab nõukogu õigustatult, et liikmesriikides, kus loomade arv on väike, võib rahaline kulu, mis tekib suurte episootiliste haiguspuhangute korral loomade kõrvaldamise ja hävitamise tõttu, olla väiksem kui kõnealuse elektroonilise identifitseerimise süsteemi kehtestamisega seotud kulu. Nii piirdub selline risk isegi suurenenud nakkusohu korral ainult nende liikmesriikidega, kes, kuna nad on otsustanud vaidlusalust erandit kasutada, võtavad kohustuse episootilise haiguspuhangu ajal niisugust rahalist kulu kanda.

86

Kuna vaidlusalune erand võimaldab liikmesriikidel lubada vabatahtlikku individuaalset elektroonilist identifitseerimist üksnes selliste loomade puhul, mis ei ole mõeldud ühendusesiseseks kaubavahetuseks, siis tuleb sarnaselt Prantsuse valitsusega märkida, et ei selle kohustuse mõju ega vaidlusalune erand ei aseta niisuguses liikmesriigis asuvat loomapidajat, kus nimetatud identifitseerimine on kohustuslik, majanduslikult ebasoodsasse olukorda. Nimelt tuleb iga loom, keda soovitakse kõnealusesse liikmesriiki viia, igal juhul elektrooniliselt identifitseerida, isegi kui loom pärineb liikmesriigist, kus loomi, mis ei ole mõeldud ühendusesiseseks kaubavahetuseks, ei pea individuaalselt elektrooniliselt identifitseerima.

87

Viimaks olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei puuduta diskrimineerimise keeld võimalikke erinevusi kohtlemises, mis võivad tuleneda liikmesriikide õigusaktide vahelistest erinevustest, kui need õigusaktid puudutavad kõiki nende kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid ühtemoodi (16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-428/07: Horvath, EKL 2009, lk I-6355, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on sedastanud, et kuigi see põhimõte on tõepoolest välja kujunenud liidu õigusnormide tõlgendamisel selle hindamiseks, kas siseriiklikud õigusnormid on diskrimineerimiskeeluga kooskõlas, kehtib nimetatud põhimõte samavõrd ka selle hindamisel, kas liidu õigusnorm, mis annab liikmesriikidele teatava kaalutlusõiguse, mille alusel nad neid erinevaid õigusnorme vastu võtavad, on kehtiv (vt analoogia alusel 19. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C-373/11: Panellinios Syndesmos Viomichanion Metapoiisis Kapnou, punktid 35 ja 36).

88

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et ilmnenud ei ole ühtegi asjaolu, mis võiks vaidlusaluse erandi kehtivuse selle erandi diskrimineeriva olemuse tõttu kahtluse alla seada.

89

H. Schaible väidab, et veise- ja seakasvatajatele ei ole kehtestatud iga looma elektroonilise identifitseerimise kohustust vaatamata sellele, et need loomad võivad episootilistesse haigustesse nakatuda samamoodi nagu lambad ja kitsed. Ta leiab, et põllumajandusettevõtte identifitseerimise süsteem võimaldab sigadel episootilisi haigusi tõhusalt tõrjuda. H. Schaible väidab, et veiste individuaalse elektroonilise identifitseerimise süsteemi ei ole kavandatud ja et 30. augusti 2011. aasta ettepanekust võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1760/2000 veiste elektroonilise identifitseerimise osas ja jäetakse välja loomaliha vabatahtlikku märgistamist käsitlevad sätted (KOM(2011) 525 (lõplik)), tuleneb, et komisjon pani ette säilitada veiste elektroonilise identifitseerimise vabatahtlikkus eeskätt nende probleemide tõttu, mis on tekkinud seoses lammaste ja kitsede kohutusliku individuaalse identifitseerimisega. Ta leiab, et liidu poliitika selles valdkonnas ei ole järjekindel ning liidu tasandil eksperimenteeritakse tehnoloogiaga, mida ei olda valmis rakendama sektoris, kus põllumajandusettevõtjate mõju on väike.

90

Prantsuse ja Madalmaade valitsus toovad esile lamba- ja kitsekasvatuse sektori ning veise- ja seakasvatuse sektori vahelised erinevused. Nad rõhutavad nende loomaliikide erisusi osas, mis puudutab nende kasvatamist, transportimist, turustamist ning neid ohustavaid haigusi ja haiguste riskiprofiile. Nimelt veetakse lambaid ja kitsi tavaliselt tihemini ühest paigast teise kui veiseid ja sigu ning lammaste ja kitsedega, erinevalt veistest ja sigadest, kaubeldakse palju tihemini tavaliselt väga suurte partiide kaupa. Lisaks muutuvad lammaste ja kitsede kooslused tihemini kui veiste ja sigade kooslused. Mis puudutab suu- ja sõrataudi, siis sellesse nakatumise oht on lammastel ja kitsedel suurem kui sigadel. Need asjaolud muudavad iga lamba ja kitse identifitseerimise ja jälgimise keerulisemaks.

91

Selles osas tuleb märkida, et kui liidu seadusandjal tuleb korraldada ümber või luua keeruline süsteem, võib ta seda teha etappide kaupa ja lähtuda olemasolevast kogemusest, kuid ta on siiski kohustatud tuginema oma valikutes objektiivsetele ja asjassepuutuvate õigusnormide eesmärgi seisukohalt sobivatele kriteeriumidele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, punktid 57 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

92

Seoses käesoleva kohtuotsuse punktides 89 ja 90 esitatud väidetega, mis puudutavad ühelt poolt lammaste ja kitsede ning teiselt poolt veiste ja sigade vahelisi sarnasusi ja erisusi, tuleb mainida, et nimetatud liikide vahel on erisused, mis, vaatamata nende erinevate imetajate teatavale sarnasusele, õigustavad iga loomaliigi suhtes erineva regulatsiooni kehtestamist. Liidu seadusandja võis, võttes arvesse 2001. aastal puhkenud suu- ja sõrataudi ajaloolist tausta, määrusega nr 21/2004 õiguspäraselt kehtestada konkreetsed õigusnormid, mis näevad ette selliste loomaliikide elektroonilise identifitseerimise, mida haiguspuhang eelkõige puudutas.

93

Järelikult ei olnud nõukogu kohustatud pärast komisjoni esitatud ettepanekut keelduma vastu võtmast määrust nr 21/2004 lammaste ja kitsede identifitseerimise kohta seetõttu, et määruse kohaldamisala on liiga kitsas.

94

Samas tuleb märkida, et kuigi seadusandja võis elektroonilise identifitseerimise kehtestamisel õiguspäraselt võtta niisuguse järkjärgulise lähenemisviisi, tuleb tal määruse nr 21/2004 eesmärkidest lähtudes kaaluda vajadust vaadata kehtestatud meetmed uuesti läbi, eeskätt osas, mis puudutab küsimust, kas elektrooniline identifitseerimine on vabatahtlik või kohustuslik (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, punkt 62).

95

Seetõttu tuleb sedastada, et kõnealune määrus ei diskrimineeri lamba- ja kitsekasvatajaid võrreldes veise-ja seakasvatajatega.

96

Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et määruses nr 21/2004 ette nähtud erand ja vaidlusalused kohustused rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet.

97

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimuste analüüsist ei ilmne ühtegi tegurit, mis võiks mõjutada määruse nr 21/2004 artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 1, artikli 9 lõike 3 esimese lõigu ja B lisa punkti 2 kehtivust.

98

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Esitatud küsimuste analüüsist ei ilmne ühtegi tegurit, mis võiks mõjutada nõukogu 17. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ning direktiive 92/102/EMÜ ja 64/432/EMÜ, mida on muudetud komisjoni 23. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 933/2008, artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 1, artikli 9 lõike 3 esimese lõigu ja B lisa punkti 2 kehtivust.