—

Belgische Petroleum Unie VZW, Continental Tanking Company NV, Belgische Olie Maatschappij NV, Octa NV, Van Der Sluijs Group Belgium NV, Belgomazout Liège NV, Martens Energie NV, Transcor Oil Services NV, Mabanaft BV, Belgomine NV, Van Raak Distributie NV, Bouts NV, Gabriels & Co NV, Joassin René NV, Orion Trading Group NV, Petrus NV ja Argosoil Belgium BVBA, esindajad: advocaat P. Mallien ja advocaat M. Deketelaere,

—

Belgia riik, esindaja: advocaat J-F. De Bock,

—

Belgian Bioethanol Association VZW ja Belgian Biodiesel Board VZW, esindaja: advokaat P. De Bandt,

—

Belgia valitsus, esindaja: C. Pochet, keda abistas advocaat J-F. De Bock,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja B. Koopman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Alcover San Pedro ja K. Herrmann ning E. Manhaeve,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi ning nõukogu direktiivi 93/12/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 350, lk 58; ELT eriväljaanne 13/23, lk 182), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/30/EÜ (ELT L 140, lk 88) (edaspidi „direktiiv 98/70”), artikleid 3–5, ELL artikli 4 lõiget 3, ELTL artikli 26 lõiget 2, ELTL artiklit 28 ja ELTL artikleid 34–36 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337; edaspidi „direktiiv 98/34”), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8), artiklit 8.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Belgische Petroleum Unie VZW, Continental Tanking Company NV, Belgische Olie Maatschappij NV, Octa NV, Van Der Sluijs Group Belgium NV, Belgomazout Liège NV, Martens Energie NV, Transcor Oil Services NV, Mabanaft BV, Belgomine NV, Van Raak Distributie NV, Bouts NV, Gabriels & Co NV, Joassin René NV, Orion Trading Group NV, Petrus NV ja Argosoil Belgium BVBA (kõik koos edaspidi „BPU jt”) ning Belgia riigi vahelises kohtuvaidluses tarbimiseks ringlusse lubatud fossiilkütuste hulka biokütuse segamise kohustust käsitleva 22. juuli 2009. aasta seaduse üle (Belgisch Staatsblad, 3. august 2009, lk 51920; edaspidi „biokütuse seadus”).

3

Direktiivi 98/34 artikkel 1 kõlab järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]

[...]”

4

Direktiivi artikli 8 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.”

5

Direktiivi artikli 10 lõige 1 näeb ette:

„Artikleid 8 ja 9 ei kohaldata liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide või vabatahtlike kokkulepete suhtes, mille abil liikmesriigid:

[...]

6

Direktiivi 98/70 artikkel 3 „Bensiin” näeb lõigetes 1–3 ette järgmist:

„1.   Liikmesriigid keelustavad oma territooriumil pliibensiini turustamise hiljemalt 1. jaanuaril 2000.

2.   Liikmesriigid tagavad, et bensiini tohib nende territooriumil turule viia ainult siis, kui see vastab I lisas sätestatud keskkonnakaitselistele spetsifikatsioonidele.

Liikmesriigid võivad siiski äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise bensiini kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Käesolevat sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.

3.   Liikmesriigid nõuavad tarnijatelt maksimaalselt 2,7% hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5% etanoolisisaldusega bensiini turuleviimist kuni aastani 2013 ja võivad nõuda sellise bensiini turuleviimist pikemaks ajavahemikuks, kui nad peavad seda vajalikuks. Nad tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele bensiini biokütusesisalduse ning eriti eri bensiinisegude sobiva kasutamise kohta.”

7

Direktiivi 98/70 I lisas „Ottomootoriga sõidukites kasutamiseks turustatavate kütuste keskkonnakaitselised spetsifikatsioonid” on bensiini puhul etanooli maksimaalseks piirväärtuseks määratud 10% v/v.

8

Direktiivi artikkel 4 „Diislikütus” sätestab lõikes 1:

„Liikmesriigid tagavad, et diislikütust tohib nende territooriumil turustada ainult siis, kui see vastab II lisas sätestatud spetsifikatsioonidele.

Olenemata II lisa nõuetest võivad liikmesriigid lubada turustada diislikütust, mille rasvhappe metüülestri (FAME) sisaldus ületab 7%.

Liikmesriigid tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele diislikütuse biokütusesisalduse, eelkõige FAME sisalduse kohta.”

9

Direktiivi II lisa „Diiselmootoritega sõidukites kasutamiseks turustatavate kütuste keskkonnakaitselised spetsifikatsioonid” kohaselt on rasvhappe metüülestrite sisalduse maksimaalseks piirväärtuseks diislikütuses määratud 7% v/v.

10

Direktiivi artikkel 5 „Vaba ringlus” kõlab järgmiselt:

„Ükski liikmesriik ei tohi keelata, piirata ega vältida käesoleva direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimist.”

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivi 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT L 123, lk 42; ELT eriväljaanne 13/31, lk 188), põhjendustes 19 ja 21 on öeldud:

[...]

12

Direktiivi eesmärk on artikli 1 kohaselt soodustada biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist diislikütuse või bensiini asemel iga liikmesriigi transpordis, aidates sel viisil kaasa eesmärkide saavutamisele, nagu on kliimamuutustega seotud kohustuste täitmine, keskkonnasõbralik varustuskindlus ja taastuvate energiaallikate soodustamine.

13

Direktiivi artikli 3 lõige 1 kõlab järgmiselt:

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16) põhjenduses 9 on öeldud:

„2007. aasta märtsis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu kinnitas ühenduse pühendumust taastuvatest energiaallikatest toodetava energia arendamisele kogu ühenduses ka pärast 2010. aastat. Ülemkogu kinnitas kohustusliku eesmärgi suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ühendusesiseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20%-ni ja kohustusliku miinimumeesmärgi 10%, mille kõik liikmesriigid peavad saavutama aastaks 2020 seoses biokütuste osakaaluga transpordis kasutatava bensiini ja diislikütuse tarbimisest, tehes seda kulutõhusal viisil. Ülemkogu märkis, et biokütusealase eesmärgi siduv olemus on asjakohane eeldusel, et tootmine on säästlik, müügile jõuavad teise põlvkonna biokütused ning tehakse muudatused [direktiivis 98/70/EÜ], et lubada kütusesegude sobivaid tasemeid. [...]”

15

Direktiivi 2009/28 artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. […]”

16

Direktiivi artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus on sätestatud:

„Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10% energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.”

17

Direktiivi artikli 26 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Direktiivi 2003/30/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõiked 2, 3 ja 5 ning artiklid 5 ja 6 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.

3.   Direktiivid 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2012.”

18

Biokütuse seaduse artikli 4 §-s 1 on sätestatud:

„Registreeritud naftaettevõtjad, kes bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad, on kohustatud samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse lubama ka alljärgnevalt kindlaksmääratud koguse säästvaid biokütuseid:

19

Biokütuse seaduse artikkel 5 kõlab järgmiselt:

„Artiklis 4 nimetatud säästvate biokütuste tarbimiseks ringlusse lubamine toimub tarbimiseks ringlusse lubatud bensiini- ja/või diislitoodetega segamise abil, kusjuures diislitoodete puhul järgitakse tootenorme NBN EN 590 ja bensiinitoodete puhul tootenorme NBN EN 228.”

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule 15. oktoobril 2009 saadetud kaebuses palusid BPU jt tunnistada biokütuse seadus kehtetuks.

21

Neil asjaoludel otsustas Grondwettelijk Hof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Belgian Bioethanol Association VZW ja Belgian Biodiesel Board VZW väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ei ole BPU jt kunagi väitnud, et direktiivi 98/34 ja direktiivi 98/70 on rikutud, mistõttu selle kohtu palutud liidu õiguse tõlgendusel puudub ilmselgelt igasugune seos põhikohtuasja esemega.

23

Selles osas on sobilik meelde tuletada, et asjaolu, et põhikohtuasja pooled ei tõstatanud eelotsusetaotluse esitanud kohtus liidu õiguse küsimust, ei takista viimasel asja Euroopa Kohtusse saatmast. ELTL artikli 267 teise ja kolmanda lõigu – mille kohaselt Euroopa Kohtule võib eelotsusetaotluse esitada, „kui selline küsimus antakse liikmesriigi kohtusse” – eesmärk ei ole piirata kõnealust menetlust üksnes juhtudega, kus üks põhikohtuasja pooltest on omal algatusel tõstatanud küsimuse liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta, vaid sellega on hõlmatud ka olukorrad, kus nimetatud küsimuse tõstatab liikmesriigi kohus ise, kes leiab, et Euroopa Kohtu otsust selles küsimuses on „otsuse tegemiseks […] vaja” (16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 126/80: Salonia, EKL 1981, lk 1563, punkt 7, ja 8. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-251/11: Huet, punkt 23).

24

Pealegi on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-341/05: Laval un Partneri, EKL 2007, lk I-11767, punkt 45, ja 18. märtsi 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-317/08-C-320/08: Alassini jt, EKL 2010, lk I-2213, punkt 25).

25

Pealegi ei saa väita, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu palutud liidu õiguse tõlgendusel puudub ilmselgelt igasugune seotud põhikohtuasja esemega, kuivõrd direktiiv 98/70 sisaldab sätteid, mis näevad ette keskkonnakaitselised spetsifikatsioonid sellise bensiini ja diislikütuse koostisele, mille vaba ringluse tagamine Euroopa Liidu piires on selle direktiivi eesmärk, ning kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nende sätete rikkumine Belgia õiguses on vastuolus kaubandus- ja majandustegevuse vabadusega ning võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega.

26

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

27

Kõigepealt tuleb meenutada, et kui teatud valdkond on liidu tasandil ühtlustatud, tuleb seda puudutavat siseriiklikku meedet hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist (vt 12. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-37/92: Vanacker ja Lesage, EKL 1993, lk I-4947, punkt 9, 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897, punkt 32, ning 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-132/08: Lidl Magyarország, EKL 2009, lk I-3841, punktid 42 ja 46).

28

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 98/70 artikleid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt bensiini ja/või diislikütust turule viivad naftaettevõtjad on kohustatud viima samal kalendriaastal turule ka teatava koguse biokütust, mida arvestatakse protsendina nende toodete kogumahust, mida need naftaettevõtjad aasta jooksul turustavad.

29

Direktiivi 98/70 artikli 3 lõige 2 koosmõjus selle direktiivi I lisaga määrab bensiini puhul etanooli maksimaalseks piirväärtuseks 10% v/v.

30

Vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 1 koosmõjus sama direktiivi II lisaga on rasvhappe metüülestrite sisalduse maksimaalseks piirväärtuseks diislikütuses määratud 7% v/v, kui selle lõike 1 teises lõigus sätestatud loast ei tulene teisiti.

31

Kohustades naftaettevõtjaid turustama miinimumkoguse bioetanooli ja FAME-t, nimelt 4% turuleviidavast bensiini või vastavalt diislikütuse kogusest, näeb biokütuse seadus seega ette biokütuste kohustuslikud miinimumkogused, mis on väiksemad direktiivi 98/70 artiklites 3 ja 4 sätestatud maksimaalsetest piirväärtustest.

32

Sellest nähtub, et need kogused on kooskõlas artiklitega 3 ja 4 ning et sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole nimetatud sätetega vastuolus.

33

Samas tuleb märkida, et direktiiv 98/70 ei määra kindlaks bensiinis ja diislikütuses sisalduvate biokütuste minimaalseid piirväärtusi ning et selle direktiivi artikli 5 kohaselt ei tohi keelata, piirata ega vältida direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimist.

34

Biokütuse seadus näeb aga ette biokütuste kohustuslikud miinimumkogused, mis tuleb selle seaduse artikli 5 kohaselt turule viia bensiini ja diislikütusega segamise abil.

35

Biokütuse seadusega ette nähtud biokütuste kohustuslikke miinimumkoguseid ei kohaldata igale turule viidud kütuseliitrile, vaid aasta jooksul turustatud kütuste koguhulgale.

36

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 48–52 märkis, võib selline kohustus piirata direktiivi 98/70 nõuetele vastava kütuse turustamist.

37

Siiski ei saa direktiivi 98/70 sätteid ja eelkõige selle artiklit 5 tõlgendada eraldiseisvalt direktiivi 2003/30 ja direktiivi 2009/28 sätetest, mis kehtisid põhikohtuasja asjaolude toimumise ja eelotsusetaotluse esitamise ajal.

38

Asjaolust, et direktiivid 2009/28 ja 2009/30, mis võeti vastu ja jõustusid samal ajal, kusjuures viimasega muudeti direktiivi 98/70, ning faktist, et need direktiivid kuuluvad koos direktiiviga 2003/30 ulatuslikku meetmepaketti soodustamaks taastuvenergia tootmist ja kasutamist, nähtub nimelt, et liidu seadusandja soovis tagada nende direktiivide vahel vajalikku ühtsust.

39

Siinkohal tuleb meenutada, et direktiiv 2003/30, mille eesmärk on selle artikli 1 kohaselt soodustada biokütuste kasutamist diislikütuse või bensiini asemel iga liikmesriigi transpordis, ei näe liikmesriikidele meetodi osas, kuidas liikmesriigid direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud siseriiklikud soovituslikud eesmärgid peaksid saavutama, ette mingeid nõudeid, vaid jätab neile õiguse otsustada, millised meetodid nad soovivad kehtestada (vt 10. septembri 2009. aasta otsus C-201/08: Plantanol, EKL 2009, lk I-8343, punkt 35).

40

Nii nähtub kõnealuse direktiivi põhjendusest 19, et liikmesriikide käsutuses on erinevad meetmed selle direktiiviga ette nähtud eesmärkide saavutamiseks, eelkõige näiteks maksuvabastuse süsteem, finantsabi töötlevale tööstusele ning naftaettevõtjatele kohustusliku biokütuste määra kehtestamine (vt eespool viidatud kohtuotsus Plantanol, punkt 36).

41

Sellest nähtub, et direktiivi 98/70 artikkel 5 koosmõjus direktiivi 2003/30 sätetega ei takista liikmesriigil kohustada naftaettevõtjaid viima oma turule kohustuslik kogus transpordis kasutatavat biokütust viimati nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud siseriiklike soovituslike eesmärkide saavutamiseks.

42

Selline järeldus näib eriti loogiline, kui lugeda seda artiklit 5 koosmõjus direktiivi 2009/28 sätetega, millega seatakse direktiivi põhjenduse 9 ja artikli 1 kohaselt kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga transpordisektoris.

43

Selles osas kajastub nimetatud põhjenduses 2007. aasta märtsis Euroopa Ülemkogu seatud miinimumeesmärk 10%, mille kõik liikmesriigid peavad saavutama aastaks 2020 seoses biokütuste osakaaluga transpordis kasutatava bensiini ja diislikütuse tarbimises, tehes seda kulutõhusal viisil.

44

Seda eesmärki kinnitab direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 4 esimene lõik, mille kohaselt taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides peab 2020. aastal olema vähemalt 10% energia lõpptarbimisest kõigi liikmesriikide transpordisektoris.

45

Seetõttu muudeti direktiivi 98/70 direktiiviga 2009/30, et kooskõlas viimati nimetatud direktiivis ja direktiivides 2003/30 ja 2009/28 liikmesriikidele seatud eesmärkidega võimaldada sobivas suhtes fossiilkütuste ja biokütuste segusid, mis tulenevad direktiivi 98/70 artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõikest 1 koosmõjus vastavalt direktiivi I ja II lisaga.

46

Siseriiklik õigusnorm, millega kehtestatakse naftaettevõtjatele kohustuslikud biokütuste määrad direktiivides 2003/30 ja 2009/28 seatud siseriiklike soovituslike eesmärkide saavutamiseks, ei ole seega vastuolus direktiivi 98/70 artiklitega 3–5, kui need määrad on kooskõlas selles direktiivis sätestatud maksimaalsete piirväärtustega ning kui neid ei kohaldata igale turule viidud kütuseliitrile, vaid aasta jooksul nende ettevõtjate turustatud kütuste koguhulgale.

47

Eeltoodust lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 98/70 artikleid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt kooskõlas direktiivides 2003/30, 2009/28 ja 2009/30 liikmesriikidele seatud eesmärgiga edendada biokütuste kasutamist transpordisektoris, on bensiini ja/või diislikütust turule viivad naftaettevõtjad kohustatud viima samal kalendriaastal turule ka teatava koguse biokütust seda nimetatud toodetega segades, kui seda kogust arvestatakse protsendina nende toodete kogumahust, mida need naftaettevõtjad aasta jooksul turustavad ning kui see protsent on kooskõlas direktiivis 98/70 sätestatud maksimaalsete piirväärtustega.

48

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 98/34 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et see näeb ette nõude teatada siseriikliku õigusnormi eelnõust, mis kohustab bensiini ja/või diislikütust turule viivaid naftaettevõtjaid viima samal kalendriaastal turule ka teatava koguse biokütust.

49

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on direktiivi 98/34 eesmärk kaitsta preventiivse kontrolli abil kaupade vaba liikumist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest, ning nimetatud kontroll on vajalik niivõrd, kuivõrd kõnealuse direktiivi rakendusalaga hõlmatud tehnilised eeskirjad võivad olla takistuseks liikmesriikidevahelises kaubavahetuses, samas kui sellised takistused on lubatud ainult siis, kui need on vajalikud üldise huvi eesmärgiga kohustuslike nõuete täitmiseks (vt 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-303/04: Lidl Italia, EKL 2005, lk I-7865, punkt 22, 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-433/05: Sandström, EKL 2010, lk I-2885, punkt 42, ning 9. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-361/10: Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz, EKL 2011, lk I-5079, punkt 10).

50

Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sisalduv teatamiskohustus on oluline vahend niisuguse kontrolli saavutamisel ning nimetatud kontroll on seda tõhusam, kui direktiivi tõlgendatakse nii, et teatamiskohustuse eiramise puhul on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mis tingib tehniliste eeskirjade kohaldamatuse, mistõttu ei saa nende täitmist üksikisikutelt nõuda (vt eespool viidatud kohtuotsus Lidl Italia, punkt 23, ja kohtuotsus Sandström, punkt 43).

51

Selles küsimuses tuleb meenutada, et direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 11 tuleneb, et mõiste „tehnilised eeskirjad” jaguneb kolmeks kategooriaks: esiteks „tehniline spetsifikatsioon” direktiivi artikli 1 punkti 3 mõttes, teiseks „muud nõuded” direktiivi artikli 1 punkti 4 määratluses ja kolmandaks sama direktiivi artikli 1 punktis 11 sätestatud keeld toodet valmistada, importida, turustada või kasutada (vt 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-267/03: Lindberg, EKL 2005, lk I-3247, punkt 54, 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-20/05: Schwibbert, EKL 2007, lk I-9447, punkt 34, ning eespool viidatud kohtuotsus Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz, punkt 11).

52

Isegi kui eeldada, et biokütuse seaduse sätteid saab liigitada neist kolmest ühe kategooria alla, tuleb kõigepealt kontrollida, kas sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab kohaldada direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud teatamiskohustust.

53

Siinkohal tuleb meenutada, et direktiivi 98/34 artikli 10 lõike 1 viimase lõigu kohaselt ei kohaldata selle direktiivi artiklit 8 liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide suhtes, mille abil liikmesriigid piirduvad komisjoni nõudel tehniliste eeskirjade muutmisega direktiivi artikli 1 punkti 11 tähenduses, et kõrvaldada kaubandustõke.

54

Mis puudutab põhikohtuasja, siis nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Belgia Kuningriik edastaski direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu alusel komisjonile 2007. aastal õigusnormi eelnõu, mis kehtestas biokütuste turustamise kohustuse, mille tulemusena esitas komisjon selle direktiivi artikli 9 lõike 2 ja artikli 8 lõike 2 alusel vastavalt üksikasjaliku arvamuse ja märkused, mis puudutasid selles eelnõus ette nähtud biokütuste miinimumkoguseid ja nende kohaldamise tingimusi.

55

Sellest toimikust nähtub ka, et nimetatud üksikasjaliku arvamuse ja märkuste alusel edastas Belgia Kuningriik 2009. aastal biokütuse seaduse esialgse eelnõu, milles oli kõnealust arvamust ja märkusi arvesse võttes muudetud biokütuste kohustuslikke miinimumkoguseid ja nende kohaldamise tingimusi puudutavaid sätteid.

56

Eeltoodust järeldub, et Belgia Kuningriik piirdus komisjoni nõudel õigusnormi eelnõu sätete muutmisega, et kõrvaldada kaubandustõke, mistõttu direktiivi 98/34 artikli 10 lõike 1 viimase lõigu kohaselt ei kohaldata biokütuse seaduse eelnõule selle direktiivi artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud teatamiskohustust.

57

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 98/34 artiklit 8 koosmõjus selle direktiivi artikli 10 lõike 1 viimase lõiguga tuleb tõlgendada nii, et see ei näe ette nõuet teatada siseriikliku õigusnormi eelnõust, mis kohustab bensiini ja/või diislikütust turule viivaid naftaettevõtjaid viima samal kalendriaastal turule ka teatava koguse biokütust, kui sellest eelnõust teatati kõnealuse artikli 8 lõike 1 esimese lõigu kohaselt ning seejärel muudeti seda komisjoni vastavasisuliste märkuste põhjal ja selliselt muudetud eelnõust teatati seejärel taas komisjonile.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: