—

Espada Sánchez jt, esindajad: abogado C. Chulio Purroy ja abogado D. Miró García,

—

Iberia Líneas Aéreas de España SA, esindajad: abogado J. Fillat Boneta ja abogado M. Fillat Torné,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Pardo Quintillán ja K. Simonsson,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon”), artikli 22 lõiget 2.

2

See taotlus esitati ühelt poolt P. Espada Sáncheze, A. Oviedo Gonzálese ja nende kahe alaealise lapse Lucía ja Pedro ning teiselt poolt lennuettevõtja Iberia, Líneas Aéreas de España SA (edaspidi „Iberia”) vahelises vaidluses, mille ese on nõue hüvitada selle ettevõtja teostatud lennule registreeritud pagasi kaotsiminekust tulenev kahju.

3

Montréali konventsiooni preambuli kolmandas lõigus osalisriigid „tunnista[vad], et rahvusvahelisel õhuveol on tähtis tagada tarbijate huvide kaitse ning et selleks tuleb kahju hüvitamise põhimõttest lähtudes maksta õiglast hüvitist”.

4

Nimetatud preambuli viiendas lõigus on märgitud:

„[…] sobivaim viis huvide õiglase tasakaalu saavutamiseks on riikide koostöö rahvusvahelise õhuveo nõuete edasisel ühtlustamisel ja kodifitseerimisel uues konventsioonis […]”.

5

Montréali konventsiooni artikli 3 „Reisijad ja pagas” lõikes 3 on sätestatud:

„Vedaja väljastab reisijale iga registreeritud pagasiühiku kohta pagasikviitungi.”

6

Selle konventsiooni artikli 17 „Reisija surm ja reisija vigastused; pagasile tekitatud kahju” lõigetes 2 ja 4 on ette nähtud:

„2.   Vedaja vastutab registreeritud pagasi hävimise, kaotsimineku või kahjustumise tõttu tekkinud kahju eest ainult juhul, kui hävimise, kaotsimineku või kahjustumise põhjustanud sündmus toimus õhusõiduki pardal või aja jooksul, mil registreeritud pagas oli vedaja valduses. Vedaja ei vastuta, kui kahju on tekkinud pagasi enda defekti, puuduse või muu omaduse tõttu. Reisija isiklike asjade ja muu registreerimata pagasi puhul vastutab vedaja kahju eest, mis on tekkinud vedaja enda, tema teenistuja või esindaja süül.

[…]

4.   Mõiste „pagas” tähendab selles konventsioonis nii registreeritud kui ka registreerimata pagasit, kui ei ole sätestatud teisiti.”

7

Nimetatud konventsiooni artikli 22, milles on kehtestatud „hilinemise ning pagasi ja lastiga seotud vastutuse piirmäärad”, põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis on lõikes 2 sätestatud:

„Pagasiveol on vedaja vastutus pagasi hävimise, kaotsimineku, kahjustumise või hilinemise eest piiratud 1000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikuga [SDR] reisija kohta, välja arvatud juhul, kui reisija on registreeritud pagasit vedajale üle andes teinud erideklaratsiooni sihtkohas üleantava pagasi väärtuse kohta ja on vajaduse korral tasunud lisasumma. Sel juhul on vedaja kohustatud maksma deklareeritud summa, kui ta ei tõenda, et summa on suurem kui pagasi tegelik väärtus.”

8

Montréali konventsioon jõustus ühenduse jaoks 28. juunil 2004.

9

Otsuse 2001/539 põhjenduses 1 on märgitud:

„Euroopa Ühenduse lennuettevõtjatele on kasulik tegutseda ühtsete ja selgete kahju eest vastutamist käsitlevate nõuete alusel ja sellised nõuded peaksid olema samad kui need, mida kohaldatakse kolmandate riikide lennuettevõtjate suhtes.”

10

Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 489), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002 (EÜT L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246; edaspidi „määrus nr 2027/97”), artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega rakendatakse Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad reisijate ja nende pagasi õhuvedu, ja kehtestatakse teatavad lisasätted. […]”

11

Määruse nr 2027/97 artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühenduse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, kohaldatakse kõiki Montreali konventsiooni asjakohaseid sätteid.”

12

Määruse nr 889/2002 põhjenduses 12 on märgitud, et „[ü]htsed vastutusmäärad pagasi kadumise, kahjustumise või hävimise ja hilinemisest tuleneva kahju korral, mis kehtivad kõikide reiside puhul, mida ühenduse lennuettevõtjad sooritavad, tagavad nii reisijatele kui ka lennuettevõtjatele lihtsad ja selged reeglid ja võimaldavad reisijatel kindlaks teha, millal on vaja lisakindlustust”.

13

P. Espada Sánchez, A. Oviedo Gonzáles ja nende kaks alaealist last läksid 1. augustil 2008 lennuettevõtja Iberia lennule Barcelonast (Hispaania) Pariisi (Prantsusmaa). Selle neljaliikmelise pere pagas oli jagatud kahte kohvrisse. Kohvrid läksid lennul kaotsi ja neid ei leitudki üles.

14

Seetõttu nõuavad neli reisijat Iberialt Montréali konventsiooni artikli 22 lõike 2 alusel kahjuhüvitist summas 4400 eurot, mis vastab 4000-le Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikule (edaspidi „SDR”) – 1000 SDR-i iga reisija kohta.

15

Juzgado Mercantil no 2 de Barcelona rahuldas 18. märtsi 2010. aasta otsusega nende nõude osaliselt ja mõistis Iberialt välja 600 eurot koos seadusliku intressiga.

16

Selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust lahendades tekkisid Audiencia Provincial de Barcelonal kahtlused Montréali konventsiooni artikli 22 lõike 2 tõlgendamise suhtes. Ta märgib selle kohta, et ei ole välistatud, et see säte koostoimes konventsiooni artikli 3 lõikega 3 näeb ette, et ainult viimati nimetatud sättes mainitud pagasikviitungi saanud reisijal on pagasi kaotsimineku korral õigus hüvitisele.

17

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Barcelona menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Oma küsimustega, mida on sobilik analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Montréali konventsiooni artikli 22 lõiget 2 koostoimes selle artikli 3 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et õigus hüvitisele ja pagasi kaotsimineku eest vedajal lasuva vastutuse piirmäär on kohaldatavad ka reisija suhtes, kes nõuab hüvitist sellise pagasi kaotsimineku eest, mis on registreeritud teise reisija nimel.

19

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et määruse nr 2027/97 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et ühenduse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, kohaldatakse kõiki Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid.

20

Kuna nimetatud konventsiooni sätted moodustavad alates selle jõustumise hetkest liidu õiguskorra lahutamatu osa, siis on Euroopa Kohus pädev vastama selle tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele, järgides üldise rahvusvahelise õiguse tõlgendamise reegleid, mis liidu suhtes kehtivad (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-386/08: Brita, EKL 2010, lk I-1289, punktid 39–42, ja 6. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas C-63/09: Walz, EKL 2010, lk I-4239, punktid 20 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

21

Selles suhtes on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuigi 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon ei ole liidule ega kõigile liikmesriikidele siduv, peegeldab see rahvusvahelise tavaõiguse norme, mis iseenesest on liidu institutsioonidele siduvad ja kuuluvad liidu õiguskorda (eespool viidatud kohtuotsus Brita, punkt 42).

22

Nii on selle konventsiooni artiklis 31 täpsustatud, et lepingut tuleb tõlgendada ausameelselt, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminitele kontekstis, samuti lepingu objektist ja eesmärkidest lähtudes (15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-70/09: Hengartner ja Gasser, EKL 2010, lk I-7233, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Walz, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Montréali konventsiooni artikli 17 lõikest 2 nähtub sisuliselt, et vedaja vastutab muu hulgas pagasi kaotsimineku tõttu tekkinud kahju eest. Sama konventsiooni artikli 22 lõikes 2 on sätestatud, et „[p]agasiveol on vedaja vastutus pagasi […] kaotsimineku […] eest piiratud 1000 […] [SDR-iga] reisija kohta”.

24

Eelmises punktis viidatud sätetest tuleneb, et esiteks on lennuettevõtja vastutuse aluseks veetava pagasi kaotsimineku korral tekkinud kahju ning teiseks on tekkinud kahju hüvitamisele konventsioonis kehtestatud piirides õigus reisijal.

25

Lisaks ilmneb Montréali konventsiooni artikli 17 lõikest 2, et lennuettevõtja vastutab kogu reisijatele kuuluva pagasi kaotsiminekuga seotud kahju eest, olgu pagas registreeritud või registreerimata. Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et Montréali konventsiooni artikli 22 lõikes 2 on täiendavate täpsustusteta kasutatud sõna „pagas”, mis on sama konventsiooni artikli 17 lõikes 4 määratletud sel viisil, et see tähendab „nii registreeritud kui ka registreerimata pagasit”, kui ei ole sätestatud teisiti.

26

Sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla Montréali konventsiooni artikli 3 lõige 3, mille kohaselt „[v]edaja väljastab reisijale iga registreeritud pagasiühiku kohta pagasikviitungi”. Vastupidi Iberia ja Euroopa Komisjoni väidetele kehtestatakse selle sättega – nagu Saksamaa valitsus õigesti väitis – lennuettevõtjale üksnes kohustus registreeritud pagas tuvastada ning sellest ei saa järeldada, et konventsiooni artikli 22 lõikes 2 sätestatud õigus hüvitisele pagasi kaotsimineku korral ja sellega seotud piirmäär kehtivad ainult nendele reisijatele, kes on ühe või mitu pagasiühikut registreerinud.

27

Seega tuleb Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid tõlgendada nii, et neid koostoimes tõlgendades tuleb lennuettevõtjat pidada kohustatuks maksma reisijale hüvitist, kui samale lennule läinud teise reisija nimel registreeritud pagas on kaotsi läinud, kuivõrd kaotsiläinud pagasis olid ka esimesena nimetatud reisija asjad, mille kaotsiminek on käsitatav talle tekitatud kahjuna. Järelikult mitte ainult reisijale, kes oli oma pagasi eraldi registreerinud, vaid ka reisijale, kelle asjad olid samale lennule läinud teise reisija registreeritud pagasis, on Montréali konventsiooniga antud eraldi õigus saada tema asjade kaotsimineku korral hüvitist vastavalt selle konventsiooni artikli 17 lõike 2 esimeses lauses kehtestatud korrale ja selle artikli 22 lõikes 2 kehtestatud piirides.

28

See järeldus on kooskõlas ka eesmärkidega, mille tõttu Montréali konventsioon vastu võeti.

29

Selles suhtes tuleb märkida, et kõnealuse konventsiooni preambuli kolmandas lõigus on tunnistatud, et „rahvusvahelisel õhuveol on tähtis tagada tarbijate huvide kaitse ning et selleks tuleb kahju hüvitamise põhimõttest lähtudes maksta õiglast hüvitist”. Need kaks eesmärki seataks aga tingimata ohtu, kui reisijal, kelle asjad olid samale lennule läinud teise reisija registreeritud pagasis, ei oleks võimalik isiklikult saada mingit hüvitist kahju eest, mis talle tekitati tema asjade kaotsimineku tõttu.

30

Peale selle, arvestades neid eesmärke, otsustasid kõnealuse konventsiooni osalised kehtestada vastutuse range korra, mis eeldab siiski, et säilitatakse „huvide õiglane tasakaal”, eelkõige lennuettevõtjate ja reisijate huvide osas (vt eespool viidatud kohtuotsus Walz, punktid 31 ja 33). Niisuguse tasakaalu säilitamiseks on Montréali konventsioonis teatud juhtudeks – eelkõige artikli 22 lõike 2 kohaselt pagasi hävimise, kaotsimineku, kahjustumise või hilinemise korral – ette nähtud lennuettevõtjate vastutuse piiramine ning sellest tulenevat hüvitise piirmäära kohaldatakse „reisija kohta” (vt eespool viidatud kohtuotsus Walz, punkt 34).

31

See ei oleks aga nii, kui reisija asjade puhul, mis on teise reisija registreeritud pagasi hulgas, peaks konventsioonis ette nähtud õigus hüvitisele olema välistatud põhjendusel, et esimene reisija ei ole kõnealust pagasit registreerinud.

32

Pealegi ei saa tulemuslikult väita, et kui Montréali konventsiooni artikli 22 lõikes 2 ette nähtud õigus hüvitisele antakse ka reisijale, kelle asjad olid teise reisija registreeritud pagasis, siis kahjustatakse huvide õiglast tasakaalu seeläbi, et selle tagajärjel pandaks lennuettevõtjatele väga raske hüvitamiskohustus, mida oleks keeruline tuvastada ja välja arvutada ning mis võiks nende ettevõtjate majandustegevust kahjustada või selle isegi halvata ning mis oleks seega konventsiooniga vastuolus.

33

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et niisuguse õiguse andmine ei takista kuidagi lennuettevõtjate võimalust neil lasuda võivat hüvitamiskohustust selgelt iga reisija kohta tuvastada ja välja arvutada.

34

Edasi ei saa seda võimalikku kohustust pidada nende vedajate majandustegevust kahjustavaks või halvavaks. Nimelt tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud vastutuse piirmäärad kehtivad lennuettevõtjate kasuks ning et pagasi osas on ette nähtud piirmäär vastavalt Montréali konventsiooni artikli 22 lõikele 2 hüvitise ülemmäär, mida seega ei kohaldata igale reisijale tema pagasi kaotsimineku korral automaatselt ja kindla summana. Pealegi, vastavalt selle konventsiooni artikli 17 lõikele 2 ei vastuta vedaja juhul, kui kahju on tekkinud pagasi enda defekti, puuduse või muu omaduse tõttu.

35

Lõpuks tuleb märkida, et Montréali konventsiooni artikli 22 lõikes 2 ette nähtud hüvitise saamiseks on asjassepuutuvad reisijad kohustatud siseriikliku kohtu kontrolli all õiguslikult piisavalt tõendama oma kaotsiläinud pagasi sisu ning seda, et teise reisija nimel registreeritud pagas sisaldas tõepoolest samale lennule läinud teise reisija asju. Sellega seoses võib siseriiklik kohus arvesse võtta asjaolu, et need reisijad on sama perekonna liikmed, et nad ostsid oma piletid koos või et nad registreerisid end samal ajal.

36

Eespool esitatut silmas pidades tuleb esitatud küsimustele vastata, et Montréali konventsiooni artikli 22 lõiget 2 koostoimes selle artikli 3 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et õigus hüvitisele ja pagasi kaotsimineku eest vedajal lasuva vastutuse piirmäär on kohaldatavad ka reisija suhtes, kes nõuab seda hüvitist sellise pagasi kaotsimineku eest, mis on registreeritud teise reisija nimel, kui kaotsiläinud pagas sisaldas tõepoolest esimese reisija asju.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, artikli 22 lõiget 2 koostoimes selle konventsiooni artikli 3 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et õigus hüvitisele ja pagasi kaotsimineku eest vedajal lasuva vastutuse piirmäär on kohaldatavad ka reisija suhtes, kes nõuab seda hüvitist sellise pagasi kaotsimineku eest, mis on registreeritud teise reisija nimel, kui kaotsiläinud pagas sisaldas tõepoolest esimese reisija asju.