I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Euroopa Liidu põhiõiguste harta

2. Direktiiv 2003/88

B. Siseriiklik õigus

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Poolte peamised argumendid

A. Esimene eelotsuse küsimus

B. Teine eelotsuse küsimus

C. Kolmas eelotsuse küsimus

VI. Õiguslik hinnang

A. Esimene eelotsuse küsimus

B. Teine eelotsuse küsimus

1. Üldist

a) Peamised õiguslikud aspektid

b) Eraisikutevahelise kohtuvaidluse olemasolu

2. Siseriikliku kohtu roll eraisikutevahelises kohtuvaidluses

a) Liidu õigusest tulenevad direktiivide kohaldatavuse piirid

b) Võimalikud alternatiivsed lähenemisviisid

i) Harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse vahetu kohaldatavus

– Harta kohaldatavus

– Põhiõiguslik olemus

– Õigusmõju puudumine kolmandatele isikutele

– Järeldus

ii) Võimaliku õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavus

– Põhipuhkuse õiguse tase liidu õiguskorras

– Õiguse üldpõhimõtte kohaldatavus eraisikutevahelistes suhetes

– Järeldus

iii) Õiguse üldpõhimõtte kohaldamine sellisena, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88

– Euroopa Kohtu lähenemisviis kohtuotsuses Kücükdeveci

– Selle lähenemisviisi ülekantavus põhipuhkuse õigusele

– Järeldus

c) Kokkuvõttev järeldus

3. Teise võimalusena, liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest

4. Järeldus

C. Kolmas eelotsuse küsimus

VII. Ettepanek

1.

Käesolevas ELTL artikli 267 kohases eelotsusemenetluses esitab Prantsusmaa Cour de cassation (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule kolm küsimust, mis puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta ( 2 ) artikli 7 tõlgendamist.

2.

Käesoleva eelotsusetaotluse alus on M. Dominguezi (edaspidi „põhikohtuasja hageja”) ja tema tööandja, Centre informatique du Centre Ouest Atlantique’i (edaspidi „põhikohtuasja kostja”) vaheline kohtuvaidlus, mis puudutab küsimust, kas, ja kui, siis millises ulatuses on viimane kohustatud maksma rahalist hüvitist põhipuhkuse eest, mida M. Dominguez ei saanud õnnetuse tõttu võtta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohast on seejuures oluline selgitamist vajav aspekt viis, kuidas selle puhkuse pikkust tuleb arvestada, kusjuures käesoleva juhtumi eripära on asjaolu, et esiteks sõltub vastavalt asjakohasele siseriiklikule õigusele tasulise põhipuhkuse õiguse tekkimine sellest, et töötaja peab töötama minimaalse arvu päevi, ning teiseks ei arvestata tööaja hulka igat liiki õnnetusjuhtumist tingitud töölt eemalviibimist.

3.

Puhkuse õiguse olemasolu ja vajaduse korral selle täpse kestuse kindlakstegemine ei ole siiski võimalik, kui ei ole selge, kas eespool nimetatud siseriiklikke sätteid saab üldse pidada direktiivi 2003/88 artikliga 7 kooskõlas olevaks ja kas hageja saab kostja vastu tugineda vahetult kõnealusele direktiivile. Käesolev kohtuasi tõstatab esiteks õigusküsimusi, millele Euroopa Kohus on juba ühese vastuse andnud, mistõttu võib ta põhimõtteliselt piirduda viitega asjakohastele kohtuotsustele. Teisalt palutakse Euroopa Kohtu seisukohta küsimuses, kuhu tuleb õigus tasulisele põhipuhkusele paigutada liidu õiguskorra normihierarhias ning kas töötaja võib ka suhetes oma tööandjaga vahetult sellele õigusele tugineda.

4.

Selleks tuleb uurida nelja erinevat lähenemisviisi, mis peaksid töötajal aitama kaitsta oma õigusi suhetes tööandjaga. Kõigepealt tuleb uurida direktiivide horisontaalse õigusmõju võimalust. Seejärel tuleb – võttes arvesse, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta on vahepeal omandanud õigusliku siduvuse – kontrollida harta artikli 31 lõike 2 vahetut kohaldatavust. Järgmise alternatiivina tuleb uurida õiguse üldpõhimõtte – mis annab töötajale põhipuhkuse õiguse – võimalikku vahetut kohaldatavust. Lõpetuseks kontrollin ma, mil määral saab kohaldada Euroopa Kohtu poolt otsuses Kücükdeveci ( 3 ) välja töötatud lähenemisviisi. Seejuures analüüsin ma üksikasjalikult kõnealuse lähenemisviisi eeliseid ja puudusi. Käesolev kohtuasi pakub Euroopa Kohtule võimaluse käsitleda nimetatud lähenemisviisi dogmaatiliselt, et seda vajadusel täpsustada.

5.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) IV jaotis („Solidaarsus”) viitab artiklis 31 iga töötaja õigusele „headele ja õiglastele töötingimustele”. Artikli 31 lõige 2 sätestab järgmist:

„Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.”

6.

VII jaotis („Üldsätted”) määrab artiklis 51 kindlaks harta kohaldamisala. Artikli 51 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õigusaktide kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt.”

7.

Direktiivi 2003/88 artikkel 1 näeb ette:

„Eesmärk ja kohaldamisala

1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]”.

8.

Nimetatud direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Põhipuhkus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

9.

Direktiivi 2003/88 artikkel 17 sätestab, et liikmesriigid võivad selle direktiivi teatud sätetest erandeid teha. Nimetatud direktiivi artikli 7 suhtes ei ole erandite tegemine lubatud.

10.

Põhikohtuasjas kohaldatavas Code du travail’ (tööseadustik) artikli L. 223-2 lõikes 1 on sätestatud:

„Töötajal, kes tõendab, et ta töötas arvestusaasta jooksul tööandja juures vähemalt ühe tegelikult töötatud kuuga võrdväärse aja jooksul, on õigus puhkusele, mille kestuseks on määratud kaks ja pool tööpäeva töötatud kuu kohta, kusjuures nõutava puhkuse kogupikkus ei saa ületada 30 tööpäeva”.

11.

Uue, 20. augusti 2008. aasta seadusest tuleneva redaktsiooniga Code du travail’ artiklis L. 3141-3 on sätestatud:

„Töötajal, kes tõendab, et ta töötas sama tööandja juures vähemalt kümne tegelikult töötatud päevaga võrdväärse aja jooksul, on õigus puhkusele kestusega kaks ja pool tööpäeva töötatud kuu kohta. Nõutava puhkuse kogupikkus ei saa ületada 30 tööpäeva”.

12.

Sel ajal kehtinud Code du travail’ artiklis L. 223-4 on sätestatud:

„Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel loetakse tegelikult töötatud kuuga võrdseks nelja töönädala või kahekümne kaheksa tööpäeva pikkune periood. Tegeliku töötamise ajavahemikena käsitletakse tasulise puhkuse ajavahemikke, käesoleva seadustiku artikliga L. 212-5-1 ja Code rural’i (põllumajandusseadustik) artikliga L. 713-9 ette nähtud hüvituseks antavat puhkeaega, artiklites L. 122-25–L. 122-30 ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkuseid, tööaja vähendamise alusel saadud puhkepäevi ja ajavahemikke, mille kestus on piiratud ühe aastaga, mille käigus töölepingu täitmine on pidevalt peatatud tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu. (Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitletakse tegeliku töötamise ajavahemikuna ka ajavahemikke, mil töötaja või kutseõpilane peab mis tahes alusel jääma pikemalt kohustuslikku ajateenistusse või tsiviilteenistusse või on sinna tagasi kutsutud.)”

13.

Code du travail’ praegu kehtiv artikkel L. 3141-5 sätestab omakorda järgmist:

„Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitletakse tegeliku töötamise ajavahemikena:

14.

Riiklikule sotsiaalkindlustusasutuste töötajate kollektiivlepingule lisatud näidiseeskirjade artikkel XIV näeb neljandas lõigus ette, et õigus põhipuhkusele ei teki aastal, mida iseloomustab töölt eemal viibimine haiguse või pikaajalise haiguse tõttu, mis põhjustab järjest vähemalt 12 kuud kestva töökatkestuse; töölt eemal viibimine kohustusliku ajateenistuse tõttu ja kollektiivlepingu artiklites 410, 44 ja 46 ette nähtud palgata puhkuse tõttu. See õigus tekib uuesti tööle asumise kuupäeval, kusjuures puhkuse kestus määratakse kindlaks proportsionaalselt tegelikult töötatud ajaga, mille eest ei ole veel antud põhipuhkust.

15.

Põhikohtuasja hageja töötab alates 10. jaanuarist 1987 kostja juures, kelle suhtes kohaldatakse sotsiaalkindlustusasutuste töötajate kollektiivlepingut.

16.

Hagejaga toimus 3. novembril 2005 tema elu- ja töökoha vahelisel teekonnal õnnetus. Selle õnnetuse tagajärjel viibis ta 3. novembrist 2005 kuni 7. jaanuarini 2007 haiguspuhkusel.

17.

Hageja alustas 8. jaanuaril 2007 uuesti oma tööd poole kohaga ja alates 8. veebruarist 2007 täiskohaga. Tööle naasmise järel teavitas põhikohtuasja kostja teda puhkusepäevade arvust, mida tal on õigus kostja arvestuse kohaselt töölt eemalviibimise perioodi eest saada. Selle peale esitas põhikohtuasja hageja vaide ja nõudis oma tööandjalt eespool nimetatud perioodi eest 22,5 tasulise puhkuse päeva või teise võimalusena 1971,39 euro suuruse puhkusehüvitise väljamõistmist.

18.

Kõigepealt kaitses ta oma õigusi Conseil de prud’hommes de Limoges’is (töökohus), mis lükkas tema taotlused 15. jaanuari 2008. aasta kohtuotsusega tagasi. Nimetatud otsuse peale esitas põhikohtuasja hageja seejärel apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Limoges’ile. Tema apellatsioonkaebus lükati 16. septembri 2008. aasta kohtuotsusega siiski tagasi, ning Cour d’appel tuvastas seejuures muu hulgas, et põhikohtuasja kostja on tööandjana kohaldanud asjakohaseid tööõiguse sätteid õigesti ning ta keeldus seetõttu õigustatult tunnustamast puhkuse õiguse tekkimist, sest põhikohtuasja hageja viibis oma teel tööle toimunud õnnetuse tagajärjel rohkem kui 12 kuud töölt eemal ning ei teinud sel ajal tegelikult tööd. Cour d’appel leidis lisaks, et põhikohtuasja hageja ei saa tugineda tööõnnetuse puhul kohaldatavatele tööõiguse eeskirjadele.

19.

Cour de cassationile esitatud kassatsioonkaebusega vaidlustab põhikohtuasja hageja eespool toodud kohtuotsuse, kusjuures ta väidab esiteks, et teel tööle toimunud õnnetus tuleb lugeda samaväärseks tööõnnetusega ning seetõttu peab ta saama tugineda samale eeskirjale. Teiseks toob ta välja, et tasulise puhkuse arvestamisel tuleb teel tööle toimunud õnnetusele järgnenud töölepingu katkemise periood võrdsustada tegeliku tööajaga.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes – millele ta ulatuslikult viitab – kahtlusi nii asjakohaste siseriiklike tööõiguse eeskirjade kooskõla suhtes kui ka siseriikliku kohtu kohustuse osas jätta liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud sätted kohaldamata.

21.

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 2. juuni 2010. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. juunil 2010.

23.

Põhikohtuasja pooled, Prantsusmaa valitsus, Taani valitsus ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud tähtaja jooksul.

24.

Kohtuistungil, mis toimus 17. mail 2011, osalesid suuliste avalduste esitamiseks põhikohtuasja poolte, Prantsusmaa valitsuse, Taani valitsuse ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni esindajad.

25.

Kõik menetlusosalised on üksmeelsel seisukohal, et esimese eelotsuse küsimuse vastuse saab tuletada Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuotsustest BECTU ( 5 ) ja Schultz-Hoff jt ( 6 ). Nad teevad vastavalt ettepaneku vastata kõnealusele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu).

26.

Nii argumendid kui ka menetlusosaliste pakutud vastused sellele eelotsuse küsimusele on üksteisest väga erinevad.

27.

Põhikohtuasja hageja viitab kohtuotsustele Simmenthal ( 7 ) ning Melki ja Abdeli ( 8 ) ning selgitab selles osas, et Euroopa Kohtu seisukohad kohtuotsuses BECTU ei kahjusta direktiivi 2003/88 artikli 7 vahetut kohaldatavust. Põhikohtuasja hageja arvates on olukord siseriikliku kohtu jaoks selles osas lihtne, et kohus on kohustatud jätma kohaldamata need siseriiklikud sätted, mille kohaselt sõltub tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamine liidu õigusega vastuolus oleva tingimuse täitmisest.

28.

Põhikohtuasja kostja tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tsiteeritud kohtupraktikale ja teeb sellest vastupidise järelduse. Tema arvates osutavad kõnealuses kohtupraktikas välja arendatud põhimõtted sellele, et siseriiklik kohus ei saa eraisikutevahelises kohtuvaidluses jätta kohaldamata siseriiklikku sätet, tuues põhjenduseks, et nimetatud säte on direktiiviga vastuolus. Taoline teguviis vastaks contra legem-tõlgendamisele. Võttes arvesse direktiivi enda definitsiooni, mille kohaselt annab see juhised liikmesriikidele ja selle alusel ei teki üksikisikutel otseseid kohustusi, ei eksisteeri mingit põhjust kõnealuse väljakujunenud kohtupraktika ümbervaatamiseks, sest vastasel juhul oleks see võrdne direktiivide ja määruste vahelise erinevuse kaotamisega.

29.

Prantsusmaa valitsus ja Madalmaade valitsus lähevad kohtupraktika analüüsimisel veelgi kaugemale.

30.

Prantsusmaa valitsus meenutab näiteks mitte ainult Cour de cassation’i tsiteeritud kohtupraktikat, vaid samuti kohtuotsuseid Mangold ( 9 ) ja Kücükdeveci ( 10 ). Nendes kohtuasjades arendas Euroopa Kohus edasi oma praktikat, mis käsitles siseriikliku kohtu olukorda liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku sätte olemasolu korral. Nimetatud kohtuotsustest tuleneb, et siseriikliku sätte ja liidu õiguse üldpõhimõtte vahelise konflikti korral peab siseriiklik kohus jätma siseriikliku sätte vajadusel kohaldamata. Prantsusmaa valitsus viitab sellega seoses asjaolule, et õigus tasulisele põhipuhkusele kujutab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt endast küll „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet”, kuid Euroopa Kohus ei ole seda veel tunnustanud sellise liidu õiguse üldpõhimõttena nagu vanuse alusel diskrimineerimise keeldu. Järelikult ei saa eespool nimetatud kohtupraktikat laiendada tasulise põhipuhkuse õigusele.

31.

Seetõttu teeb Prantsusmaa valitsus ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele selliselt, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 on vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu), siis ei anna direktiivi kõnealune säte eraisikutevahelist kohtuvaidlust lahendavale siseriiklikule kohtule õigust jätta siseriiklik säte kohaldamata.

32.

Madalmaade valitsuse selgitused piirduvad käesoleva eelotsuse küsimusega. Ta on seisukohal, et vastavalt Cour de cassationi viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole eraisikutevahelist kohtuvaidlust lahendaval siseriiklikul kohtul kohustust jätta kohaldamata siseriiklik säte, mis on direktiivi sättega vastuolus. Siseriiklik kohus peab hoopis siseriiklikku õigust tõlgendama ja kohaldama kooskõlas direktiiviga.

33.

Madalmaade valitsuse arvates ei võimalda kohtuotsus Kücükdeveci ja asjaolu, et põhipuhkuse õigust peetakse „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtteks”, teha mingit teistsugust järeldust, seda enam, et kõnealuse põhimõtte näol ei ole tegemist õiguse üldpõhimõttega.

34.

Kui Prantsusmaa valitsus ja Madalmaade valitsus jõuavad järeldusele, et Euroopa Kohtu kaalutlusi kohtuotsuses Kücükdeveci ei saa kohaldada, siis komisjon ei näe mingit põhjust, et välistada nende analoogia alusel kohaldamine põhikohtuasjas.

35.

Komisjoni hinnangul tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et siseriiklikul kohtul on kohustus tagada oma pädevuse piires üksikisiku õiguskaitse ja liidu õiguse täielik tõhusus, mille puhul võib ta vajadusel jätta kohaldamata iga siseriikliku sätte, mis ei ole kooskõlas tasulise põhipuhkuse õigusega.

36.

Põhikohtuasja hageja teeb ettepaneku vastata kõnealusele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tasulise põhipuhkuse kestuse erinevus olenevalt sellest, mis on töötaja töölt eemalviibimise põhjus. Vastupidi, direktiivi nimetatud säte näeb ette, et töötajatel on õigus võrdse kestusega tasulisele põhipuhkusele, olenemata sellest, millest on töötaja eemalviibimine tingitud.

37.

Põhikohtuasja kostja on vastupidisel seisukohal. Selle kohaselt ei ole direktiivi 2003/88 artikliga 7 vastuolus, kui tasulise põhipuhkuse kestust reguleerivad sätted on töölt eemalviibimise perioodi tegelikult töötatud ajaga võrdsustamise osas soodsamad nendele töötajatele, kes viibivad töölt eemal haiguse või tööõnnetuse tõttu, kui nendele töötajatele, kes viibivad töölt eemal muul põhjusel kui tööõnnetus.

38.

Prantsusmaa valitsus järeldab eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et tasulise põhipuhkuse kestus võib olla erinev, olenevalt sellest, mis on töötaja töölt eemalviibimise põhjus, sest tagatud on direktiivi kõnealuses sättes ette nähtud vähemalt neljanädalane puhkus.

39.

Komisjon märgib küll, et eelotsusetaotlusest ei nähtu üheselt, millise siseriiklikus õiguses väljendatud olukorraga antud eelotsuse küsimus seondub, kuid siiski teeb ta ettepaneku vastata sellele küsimusele samamoodi, nagu pani ette Prantsusmaa valitsus.

40.

Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teavet selle kohta, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 lubab liikmesriigil seada tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise sõltuvusse siseriiklikus õiguses täpsemalt määratletud minimaalsest tööajast, kusjuures Prantsuse õiguse kohaselt oli kõnealune minimaalne tööaeg algselt üks kuu ning seadusemuudatuse tagajärjel on see nüüdsest kümme päeva.

41.

Kõnealuse eelotsuse küsimuse vastus tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige aga kohtuotsustest BECTU ja Schultz-Hoff jt. Seetõttu on otstarbekas meenutada Euroopa Kohtu vastavaid asjakohaseid järeldusi ning seejärel uurida nende ülekantavust põhikohtuasjale.

42.

Nagu Euroopa Kohus on väljakujunenud kohtupraktikas selgitanud, kujutab õigus tasulisele põhipuhkusele endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis 2003/88 selgesõnaliselt sätestatud piirides. ( 11 ) Tasulise põhipuhkuse õiguse kehtestamisega teisese õiguse tasemel soovis liidu seadusandja tagada, et töötaja saaks kõikides liikmesriikides kasutada tegelikku puhkeaega, „tagamaks tema turvalisuse ja tervise tõhus kaitse”. ( 12 ) Nagu Euroopa Kohus on oma praktikas selgitanud, on tasulise põhipuhkuse eesmärk võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega. ( 13 )

43.

Eelkõige erakordse tähtsuse tõttu, mida liidu õiguskord sellele põhimõttele omistab, on Euroopa Kohus juba mainitud kohtuotsuse BECTU punktis 52 leidnud, et direktiivi 93/104/EÜ artikli 7 lõige 1 – mille sõnastus on identne sellele järgnenud direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 sättega – „keelab liikmesriikidel ühepoolselt piirata kõikidele töötajatele antud õigust tasulisele põhipuhkusele sel moel, et liikmesriigid seavad sellele õigusele tingimuse, mille tagajärjel ei saa teatud töötajad kõnealust õigust kasutada”.

44.

Sama kohtuotsuse punktis 53 selgitas Euroopa Kohus seejärel, et liikmesriikidel on õigus „kehtestada siseriiklikes õigusnormides tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, määratledes konkreetsed olukorrad, mille puhul töötajad saavad kasutada seda õigust, mis neile kõikide täitunud tööperioodide suhtes kuulub, ning liikmesriikidel on keelatud seada mis tahes tingimusi selle vahetult direktiivist 93/104 tuleneva õiguse tekkimisele.”

45.

Nimetatud kohtuotsuse punktis 55 selgitas Euroopa Kohus lisaks, et meetmed, mida liikmesriigid võtavad eeskirjade rakendamiseks, võivad olla küll tasulise põhipuhkuse kasutamise tingimuste osas teatud määral erinevad, sest direktiiv kehtestab kokkuvõttes miinimumeeskirjad tööaja korralduse liiduüleseks ühtlustamiseks ning jätab muus osas liikmesriikide ülesandeks kehtestada vajalikud rakendussätted. Seejuures rõhutas Euroopa Kohus, et „direktiiv ei luba aga liikmesriikidel välistada juba kõikidele töötajatele antud õiguse tekkimist ennast”.

46.

Eespool toodud kohtupraktikat tuleb mõista nii, et Euroopa Kohus tunnustab põhimõtteliselt liikmesriikide pädevust kehtestada niinimetatud rakenduskord, millega nad võivad täpsemalt reguleerida põhipuhkuse õiguse kasutamise teatud aspekte, näiteks viis, kuidas töötajad võivad võtta puhkust, mida neil on õigus saada esimeste töönädalate eest. Liikmesriikide kõnealuse reguleerimispädevuse piir asub siiski seal, kus valitud säte kahjustab tasulise põhipuhkuse õiguse tõhusust selles mõttes, et puhkuse õiguse eesmärgi saavutamine ei ole enam tagatud. Sellega on tegemist näiteks siseriikliku sätte puhul, mis otsustab mitte selle üle, „kuidas”, vaid „kas” nimetatud õigust kasutada.

47.

Põhikohtuasjas on ilmselgelt tegemist taolise sättega – nagu on möönnud ka Prantsusmaa valitsus –, sest õiguse enda tekkimine on seotud tingimusega, et töötaja oleks töötanud vähemalt ühe kuu (vahepeal muudetud Code du travail’ artikli L. 223-2 lõike 1 puhul) või kümme päeva (hetkel kehtiva Code du travail’ artikli L. 3141-3 kohaselt). Nagu Prantsusmaa valitsus oma kirjalikes märkustes üksikasjalikult põhjendas, saab kümnepäevase minimaalse tööaja kehtestamist selgitada põhipuhkuse kestuse arvestamise korraga. Viimane vastab tööpäevade teatavale arvule, kusjuures üks puhkusepäev on selle arvestusmeetodi kohaselt võrdne kümne tööpäevaga.

48.

Viide põhipuhkuse täpse arvestamise vajadusele üksikjuhul ei muuda – nagu Prantsusmaa valitsus samuti möönnud on – siiski midagi asjaolus, et Euroopa Kohtu praktika ei näe ette mingeid erandeid reeglist, et siseriiklike meetmetega ei tohi kahjustada tasulise põhipuhkuse õiguse teostamist selle ülevõtmisel liikmesriikide tasandil. Selles kontekstis tuleb viidata asjaolule, et kohtuasja BECTU aluseks olid sarnased asjaolud nagu käesolevas kohtuasjas, mistõttu on nimetatud kohtuasjas välja töötatud kohtupraktika põhimõtted põhikohtuasjale vahetult ülekantavad. Tolles kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul nimelt langetada otsus küsimuses, kas direktiivi 93/104 artikli 7 lõige 1 lubas liikmesriigil kehtestada siseriiklikku sätet, mille kohaselt sai töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele alles siis, kui ta oli sama tööandja juures töötanud katkematult vähemalt 13 nädalat. Kuna Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele üheselt eitavalt, tundub mulle ilmne, et vaidlusalust Prantsuse sätet ei saa pidada direktiiviga 2003/88 kooskõlas olevaks.

49.

Järgnev õigusküsimus, mis tõstatati põhikohtuasja vaidluses ning – millele põhikohtuasja kostja oma kirjalikes märkustes ( 14 ) õigesti osutas – mida tuleb käesoleva eelotsusemenetluse tarvis samuti selgitamist vajavaks pidada, on nimelt see, kas õigus tasulisele põhipuhkusele võib tekkida ka perioodil, mil töötaja viibis haiguse tõttu töölt eemal. Kõnealuse õigusküsimuse selgitamise vajalikkust saab põhjendada asjaoluga, et sellest sõltub kokkuvõttes, kas põhikohtuasja hagejal on üldse õigus nimetatud aja eest puhkust saada või kas talle saab töölt eemalviibimist ette heita.

50.

Ka sellele küsimusele vastamiseks pakub kohtupraktika kasulikke viiteid. Eriti tähelepanuväärne on kohtuotsus Schultz-Hoff jt, milles Euroopa Kohus leidis punktis 39 kõigepealt, et direktiivi artikli 7 lõiget 1 kohaldatakse „iga töötaja” õiguse suhtes tasulisele põhipuhkusele. Seejuures on olulised Euroopa Kohtu järgnevad selgitused kõnealuse kohtuotsuse punktis 40, milles Euroopa Kohus leidis, et „direktiivis 2003/88 ei eristata tasulise põhipuhkuse õiguse puhul töötajaid, kes viibivad arvestusperioodil töölt eemal kas pika- või lühiajalise haiguspuhkuse tõttu, ja töötajaid, kes on nimetatud perioodi jooksul tegelikult töötanud”.

51.

Sellest on Euroopa Kohus otsuse punktis 41 teinud minu arvates ka käesoleva eelotsusemenetluse jaoks olulise järelduse, täpsemalt, et „nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate suhtes ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele seada liikmesriigi poolt sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi poolt kehtestatud arvestusperioodi jooksul tegelikult töötanud”.

52.

Eespool toodud kohtupraktikat tuleb seega mõista nii, et haigusest tingitud töötaja eemalviibimine vastaval arvestusaastal ei takista tema tasulise põhipuhkuse õiguse tekkimist, kui töötaja oli nõuetekohaselt haiguspuhkusele vormistatud. Õiguslikust seisukohast tähendab see, et töölt eemalviibimist sellistel põhjustel, mis eksisteerivad, olenemata kõnealuse töötaja tahtest, näiteks haigus, tuleb arvestada tööajana. Seda väljendab ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (uus redaktsioon) artikli 5 lõike 4 eeskiri, mille Euroopa Kohus on võtnud aluseks oma kaalutlustele põhipuhkuse ja haiguspuhkuse vahelise suhte osas.

53.

Kokkuvõttes tuleb tuvastada, et vaidlusalune eeskiri ei ole direktiiviga 2003/88 kooskõlas. Sellele järeldusele jõuab ka Prantsusmaa valitsus, kes teatas oma kirjalikes märkustes, et ta taotleb Code du travail’ artikli L. 3141-3 muutmist. ( 15 ) Järelikult tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu).

54.

Teine eelotsuse küsimus on sõnaselgelt esitatud üksnes juhuks, kui tuvastatakse vaidlusaluse siseriikliku sätte vastuolu liidu õigusega, nagu eespool ka ilmnes. Nagu tuleneb eelotsusetaotluse selgitustest, mis puudutavad konkreetselt seda eelotsuse küsimust, ( 16 ) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikkel 7 võib talle panna liidu õigusest tuleneva kohustuse jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses vaidlusalune siseriiklik säte kohaldamata.

55.

Kõnealusele küsimusele vastamiseks on tarvilikud mõningad selgitused kahe peamise õigusliku aspekti osas, mis on teineteisega seotud. Esiteks on tegemist siseriiklike kohtute rolliga kohaldada liidu õigust viisil, nagu see tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Teiseks käsitletakse tähtsust, mille liidu õiguskord omistab põhipuhkuse õigusele, ning selle rakendatavust.

56.

Enne kui ma asun käsitlema neid eelotsuse küsimuse keskseid aspekte, soovin ma terviklikkuse huvides märkida, et minu arvates on väljaspool kahtlust asjaolu, et põhikohtuasjas on vastamisi kaks eraisikut.

57.

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika järgi kuulub Euroopa Kohtule esitatava eelotsuse küsimuse eseme määratlemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. ( 17 )

58.

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub oma eelotsusetaotluses selgelt eraisikutevahelisest kohtuvaidlusest ning igal juhul ei käsitle küsimust põhikohtuasja kostja võimalikust kuulumisest Prantsuse riigile, täpsemalt avaliku halduse osana, siis on Euroopa Kohus seotud ka selle hinnanguga.

59.

Seevastu võib Euroopa Kohus aga anda hinnangu neile põhjustele, mis on ajendanud siseriiklikku kohut teatud küsimust esitama. Kohtupraktika kohaselt on sellega tegemist siis, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, kui taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 18 )

60.

Vastavad tingimused ei ole siin täidetud. Menetlusosaliste poolt kohtuistungil antud täpsustavate selgituste kohaselt on põhikohtuasjas tegemist töölepingust tuleneva vaidlusega, kusjuures põhikohtuasja kostja esindab end põhikohtuasja hageja suhtes eraisikuna, mitte aga avaliku võimu pädevust omava ametiasutusena. Need selgitused kinnitavad kokkuvõttes eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut.

61.

Siseriikliku kohtu rolli osas eraisikutevahelise sellise vaidluse lahendamisel, kus ilmneb, et käsitletav siseriiklik õigusnorm on vastuolus liidu õigusega – nagu põhikohtuasjas –, on Euroopa Kohus sedastanud, et liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine on siseriiklike kohtute ülesanne. ( 19 ) Eraisikutevahelise vaidluse korral eksisteerib siiski oluline piirang selles osas, et kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi kui sellisega panna isikule kohustusi ning seda ei saa kasutada isiku vastu. ( 20 )

62.

Euroopa Kohtu arvates järeldub sellest, et isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa kohaldada üksnes eraisikutevahelises menetluses. Euroopa Kohus põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et vastasel juhul viiks see olukorrani, et liidule antaks pädevus seada isikute kahjuks vahetu mõjuga kohustusi, kuigi ta võib seda teha üksnes nendes valdkondades, kus talle on antud määruste kehtestamise pädevus. ( 21 ) Selline seisukoht on kooskõlas direktiivi erilise iseloomuga, kuna määratluse kohaselt saab direktiiv panna otseselt kohustusi üksnes liikmesriikidele, kellele see on ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt adresseeritud, ning see saab üksikisikutele panna kohustusi vaid siseriiklike ülevõtmismeetmete vahendusel.

63.

Nimetatud kohtupraktikaga tuleb nõustuda. Seega tuleb tagasi lükata ka horisontaalsete suhete osas erinevalt välja pakutud ( 22 ) direktiivide positiivse ja negatiivse vahetu õigusmõju eristamine. Kõnealuse seisukoha kohaselt ei saa küll üle võtmata direktiivid panna üksikisikule vahetult kohustusi teiste eraõiguslike isikute suhtes; siiski peab direktiividega vastuolus oleva siseriikliku õiguse – liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttele tuginedes – ka eraisikutevahelistes vaidlustes kohaldamata jätma. Nimetatud seisukoha suhtes esitatakse õige vastuväide, et taoline lähenemisviis kahjustaks õiguskindlust. ( 23 ) Olenevalt sellest, millises normatiivses kontekstis direktiividega vastuolus olev säte siseriiklikus õiguses paikneb, võib selle kohaldamata jätmine viia just eraõiguslike isikute kohustuste laiendamiseni; see, kas sellega on tegemist, sõltub – liidu õiguse seisukohast – pigem juhuslikest faktoritest, näiteks sellest, kas siseriiklikus õiguses on mõni muu (kohustusi loov) säte, millele saab direktiividega vastuolus oleva õiguse ajutise peatamise korral tugineda.

64.

Järelikult ei või põhikohtuasja hageja selle kohtupraktika kohaselt tugineda direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikele 1, nõudmaks eelotsusetaotluse esitanud kohtult liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku sätte kohaldamata jätmist.

65.

Euroopa Kohus on siiski kompenseerinud seda direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumist sellega, et on rõhutanud selliste alternatiivsete lahenduste olemasolu, millega on võimalik rahuldada sellise üksikisiku vajadusi, kes tunneb, et tema huve on direktiivi üle võtmata jätmise või puuduliku ülevõtmisega kahjustatud. Seejuures on esiteks tegemist siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise võimalusega, teiseks aga liidu õigusest tuleneva liikmesriigi vastutuse põhimõttega liidu õiguse rikkumise korral.

66.

Euroopa kohus on direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise meetodit põhjendanud kõigi liikmesriigi võimuorganite ja seega oma pädevuse raames ka kohtute kohustusega saavutada direktiivis ette nähtud eesmärk ning võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine. ( 24 ) Ta osutab sellele, et siseriiklike õigusnormide kohaldamisel tuleb seda õigust kõiki võimalikke tõlgendusmeetodeid kasutades tõlgendada nii, et lähtuda võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, selleks et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ja järgida seega ELTL artikli 288 kolmandat lõiku. ( 25 ) Kohtuotsuses Pfeiffer jt ( 26 ) selgitas Euroopa Kohus, kuidas peab siseriiklik kohus toimima eraisikutevahelises kohtuvaidluses. Kui siseriikliku õiguse poolt tunnustatud tõlgendusmeetodite kohaldamine lubab teatud tingimustes siseriiklikku õigusnormi tõlgendada viisil, mis välistab vastuolu mõne teise siseriikliku õigusnormiga, või kitsendada sel eesmärgil selle sätte kohaldamisala, kohaldades seda vaid määral, milles see on teise normiga kooskõlas, on siseriiklik kohus seega kohustatud neid meetodeid kasutama, et saavutada direktiiviga ette nähtud eesmärk.

67.

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, piiravad siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise kohustust siiski õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse põhimõte, ja nimelt selles tähenduses, et see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem–tõlgendusele. ( 27 )

68.

Eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt, kas siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas olev tõlgendamine on üleüldse võimalik. Siiski võib eelotsusetaotluse tervikuna hindamisest järeldada, et jõudmaks direktiividega kooskõlas olevale tõlgendamistulemusele, jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtule ilmselgelt ainsaks väljapääsuks võimalus jätta vaidlusalune eeskiri kohaldamata. Võttes arvesse asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kordas oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtu praktikat kõnealuse tõlgendusmeetodi piiride kohta, võib lähtuda sellest, et direktiividega kooskõlas olev tõlgendamine ei ole põhikohtuasjas võimalik, ilma et siseriiklikku õigust tõlgendataks contra legem.

69.

Seega tuleb uurida küsimust, kas siseriiklikul kohtul on siiski teatud tingimustel lubatud toimida nii, et jätta vaidlusalune säte eraisikutevahelises suhtes kohaldamata. Minu arvates tuleb kõne alla kolm erinevat lähenemisviisi, mida ma üksikasjalikult selgitan ning mille kohaldatavust ma järgnevalt uurin.

70.

Kõigepealt tuleb uurida, kas kõne alla tuleb harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse vahetu kohaldatavus. ( 28 ) Seejärel on vaja analüüsida küsimust, kas õigust tasulisele põhipuhkusele saab kvalifitseerida liidu õiguse üldpõhimõttena ning kas seda saab eraisikutevahelises suhtes vahetult kohaldada. ( 29 ) Lõpetuseks tuleb kriitiliselt käsitleda Euroopa Kohtu lähenemisviisi kohtuotsuses Kücükdeveci, pidades silmas kõnealuse lähenemisviisi ülekantavust käesolevale kohtuasjale. ( 30 )

71.

Esimene lähenemisviis, nagu juba märgitud, võib seisneda harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud tasulise põhipuhkuse põhiõiguse kohaldamises.

72.

Kuna hartal oli algselt eelkõige deklaratiivne iseloom, sest seda tuli mõista liidu poolt endale seatud kohustuse väljendusena järgida põhiõigusi, siis Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009 omandas see tekst EL lepingu artikli 6 lõike 1 kohaselt lõplikult esmase õiguse seisundi liidu õiguskorras. ( 31 ) Selle tagajärjel tuleb liidu institutsioonide poolt tööaja korralduse valdkonnas kehtestatud õigusakte harta artikli 51 lõikes 1 määratud põhiõiguste siduvuse kohaselt nüüdsest hinnata selle sätte kriteeriumi alusel. Samuti on harta nüüdsest siduv liikmesriikidele, kui nad kohaldavad liidu õigust. ( 32 )

73.

Võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasja ajendiks olnud asjaolud leidsid aset aastatel 2005–2007 ja seega ajal, mil harta ei olnud veel jõustunud, tuleb selle ratione temporis-kohaldatavust käesoleva kohtuasja aluseks olevatele asjaoludele rangelt võttes eitada. Seejuures jäetaks aga tähelepanuta, et liidu kohtud omistasid hartale liidu õiguse tõlgendamisel suurt tähtsust juba ammu enne selle formaalset inkorporeerimist liidu õiguskorda. ( 33 ) Harta kui tõlgendamise abivahendi kaasamist ei saa vaidlustada, seda enam, et see kinnitab neid õigusi, mis on sätestatud arvukates õigusinstrumentides ning mis tulenevad liikmesriikide ühistest konstitutsioonilistest tavadest, mistõttu võib hartat kokkuvõttes pidada Euroopa väärtuskorra väljenduseks.

74.

Pärast vahepeal toimunud harta jõustumist on selle siduv iseloom tõlgendamise puhul nüüdsest vaieldamatu, mida kinnitab eelkõige asjaolu, et Euroopa Kohus kaasas kohtuotsuse Kücükdeveci punktis 22 harta oma kaalutlustesse, hoolimata selle selgest ratione temporis-kohaldamise võimatusest. ( 34 ) Seetõttu tundub järjekindel kasutada ka käesolevas kohtuasjas vastavaid asjakohaseid harta sätteid liidu õiguse kõikide teiste normide, sealhulgas õiguse üldpõhimõtete ja teisese õiguse tõlgendamise lähtepunktina. Eelkõige tuleb vältida mis tahes normide tõlgendamist, mis võivad olla harta väärtustega vastuolus.

75.

Harta artikli 31 lõikes 2 tagatud töötaja tasulise põhipuhkuse õiguse kvalifitseerimine sotsiaalse põhiõigusena ei valmista minu arvates mingeid erilisi raskusi. Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Schultz-Hoff jt ( 35 ), kujutab asjaolu, et kõnealune õigus on sätestatud hartas, kinnitust selle põhiõiguslikule olemusele. Seejuures ühinesin ma kohtujurist Tizzano seisukohaga, kes tõi selle välja juba oma ettepanekus kohtuasjas BECTU ( 36 ). Minu teada on samal seisukohal ka oluline osa õigusteaduslikust kirjandusest, ( 37 ) kusjuures nimetatud seisukoha kaitseks tuuakse välja sarnaseid argumente. Need tuginevad peamiselt kõnealuse põhiõiguse normi sõnastusele ja õiguslikule ülesehitusele.

76.

Tegelikult võimaldab juba kõnealuse sätte sõnastus teha järelduse, et tasulise põhipuhkuse õigus on mõeldud „põhiõigusena”, millega võib kohe välistada kuuluvuse harta artikli 51 lõikes 1 nimetatud „põhimõtete” hulka, mis ei loo vahetuid subjektiivseid õigusi, vaid vajavad adressaatidepoolset konkretiseerimist nende pädevuse raames. Harta artikli 31 lõikes 2 on sätestatud, et „igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele”. Siin tuleb selgelt esile tagatise inimõiguse kvaliteet, sest nimetatud sättes seisab esiplaanil inimväärikus tööelus. ( 38 ) Sellega eristub kõnealune säte selgelt teistest harta IV jaotise („Solidaarsus”) eeskirjadest, mis on sõnastatud pigem objektiivõigusliku garantii tähenduses selliselt, et selles tagatud õigusi tuleb „tunnustada” või „järgida”. Need erinevad sõnastused toovad esile kaitse astmelise intensiivsuse olenevalt õigushüvest. ( 39 )

77.

Vastavalt kõnealusele astmelisele kaitsesüsteemile määravad need sätted, mis sisaldavad üksnes „põhimõtteid” ja mis on harta artikli 52 lõike 5 esimese lause kohaselt esmajoones siduvad seadusandjale õiguse ülevõtmisel, sageli ka kindlaks, et kaitse tagatakse üksnes „liidu õiguse või siseriiklike õigusnormide ja tavade kriteeriumide alusel” ( 40 ). Põhimõtete oluline tunnus on nimelt asjaolu, et nende kohaldamine eeldab sageli rakendusmeetmete vastuvõtmist, mis võib toimuda vaid asutamislepinguga ette antud pädevusjaotuse alusel ning subsidiaarsuse põhimõtet järgides. ( 41 ) Asjaolu, et põhimõtted vajavad mõju avaldamiseks liidu ja selle liikmesriikide õiguslikke ja organisatoorseid ning ka praktilisi meetmeid, tuleb esile ka nende suhtes kehtivas harta artikli 51 lõike 1 teise lause fragmendis „edendavad nende kohaldamist”.

78.

Harta artikli 31 lõike 2 puhul sellega siiski tegemist ei ole, sest nimetatud säte põhineb selles osas individuaalsel nõudel. Asjaolu, et harta artikli 31 lõige 1, milles viidatakse „õigus[ele] töötingimustele, mis on […] tervise, ohutuse ja väärikuse kohased”, on sõnastatud suhteliselt abstraktselt ning vajab kõigepealt lõike 2 poolset täpsustamist, ei saa kasutada argumendina kogu kõnealuse sätte harta artikli 51 lõike 1 tähenduses „põhimõttena” kvalifitseerimise poolt, sest põhiõiguse normid peavad põhimõtteliselt olema sõnastatud väga abstraktselt, eelkõige võtmaks arvesse poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi. ( 42 ) See kehtib just nimelt sotsiaalsete õiguste suhtes, mis vajavad sageli täpsustamist, eelkõige nendega kaasnevate kulude tõttu, mis võivad nende õiguste teostamise seada kokkuvõttes sõltuvusse riigi tegelikest majanduslikest võimalustest. ( 43 )

79.

Teistsuguse tulemuseni ei vii ka süstemaatiline tõlgendamine. Harta artiklid 28 ja 29 kõnelevad samuti sellest, et vastavatel põhiõiguste kandjatel on „õigus”, ning sellega annavad mõlemad sätted subjektiivseid õigusi. ( 44 ) Nende sätete läheduse tõttu harta artiklile 31, nende sisulise seose ja struktuurilise samasuse tõttu tuleb ka harta artikli 31 puhul lähtuda subjektiivsest õigusest.

80.

Harta artikli 31 sõnastus võib esmapilgul viia eksimuseni omistada normile kolmandatele isikutele avalduv õigusmõju ( 45 ) ning kohaldada seda vahetult töötaja ja tööandja vahelisele suhtele. Sellega kohustataks teoreetiliselt ka eraisikuid tagama õiglased ja sobivad töötingimused. Harta artikli 51 lõike 1 esimese lause kohaselt kehtib see siiski ainult „liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral”. Järgnevalt kehtestab harta artikli 52 lõige 2, et „hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade või Euroopa Liidu lepingu sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires”. Minu arvates osutavad need sätted põhiõiguste adressaatide ringi ettekavatsetud piiramisele, mis annab omakorda selgitust liidu seadusandja poolt taotletava põhiõiguste kaitse viisi kohta.

81.

Sellekohaselt võib artikliga 31 tagatud valdkonda sekkuda üksnes siis, kui liit või liikmesriigid ei taga oma teenistujatele õiglaseid ja sobivaid töötingimusi või kui nad ei kehtesta eeskirju harta artiklis 31 nimetatud õiguste tagamiseks, kuigi neil on vastav pädevus. ( 46 ) Kõnealune säte annab üksikisikule seega subjektiivse õiguse, mis seisneb eelkõige liidu ja selle liikmesriikide kaitsekohustuses tema suhtes.

82.

Liikmesriigi tegevusest põhjustatud põhiõiguse riive tuleb harta artikli 51 lõike 1 esimese lause ühest sõnastust arvesse võttes kõne alla üksnes liidu õiguse kohaldamisel, näiteks direktiivide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse. ( 47 ) Nimetatud sättes kinnitatakse lõpetuseks Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud põhiõiguste siduvust liikmesriikide suhtes liidu õiguse rakendamisel. ( 48 ) Seejuures tuleb siiski meeles pidada, et põhiõiguste kohustatud subjektidel on ülevõtmisel märkimisväärne pädevus, sest harta artikkel 31 kui kaitsev põhiõigus eeldab just rakenduseeskirjade kehtestamist. ( 49 )

83.

Võttes arvesse asjaolu, et esiteks määrab harta artikli 51 lõike 1 esimene lause põhiõiguste kohustatud subjektide ringi üheselt kindlaks ning teiseks ammendub harta artiklist 31 tuleneva põhiõiguse ülesanne selle reguleerimise eesmärgi alusel hinnates liidu ja liikmesriikide kaitsekohustuse loomisel, tuleb lähtuda sellest, et eraisikutele ei tulene nimetatud põhiõigusest vahetut kohustust. ( 50 ) Täiendava argumendina põhiõiguste kolmandatele isikutele avalduva vahetu õigusmõju puudumise kohta üldiselt võib järgnevalt välja tuua, et eraisikud ei suuda täita ka harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud seaduse reservatsiooni („Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega”). Kõnealune õigusriiklik nõue põhiõigustesse sekkumise puhul saab loomulikult olla suunatud üksnes liidule ja selle liikmesriikidele kui avaliku võimu kandjatele. Eraisikuid saab seetõttu äärmisel juhul kohustada kaudselt, kaitsekohustuse ülevõtmise eeskirjade kaudu. ( 51 ) Peale selle toimib põhiõigustega kooskõlas olev tõlgendamine ka eraõiguse eeskirjade puhul. Käesoleva menetluse eesmärkide suhtes ei ole see siiski enam oluline. Pigem on asjakohane järeldus, et harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasulisele põhipuhkusele ei saa vahetult kohaldada eraisikutevahelistes suhetes.

84.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK”) ette nähtud põhiõiguste süsteem tõendab seda, et niinimetatud horisontaalsuhetes sobiva põhiõiguste kaitse tagamiseks ei ole tingimata vajalik põhiõigustest tuleneva õigusmõju siduvus eraisikute suhtes, vaid piisab hoopis sellest, kui üksikisik saab põhiõiguste kahjustamist eraisikute poolt takistada seadusandja kaitsekohustusele tuginedes.

85.

EIÕK ei näe küll ette harta artikli 31 lõikega 2 võrreldavat põhipuhkuse õigust, kuid tuleb siiski meeles pidada, et harta artikli 52 lõike 3 ja artikli 53 kohaselt on EIÕK-s sisalduv põhiõiguste kaitse tase liidu õiguskorra jaoks määrav. Kõnealuseid sätteid tuleb vastavalt nende mõttele ja eesmärgile mõista nimelt nii, et hartaga tagatud põhiõiguste kaitse tase ei tohi jääda alla EIÕK miinimumstandarditele. ( 52 ) Sel põhjusel, aga ka liidu tulevase ühinemise tõttu EIÕK-ga, nagu on ette nähtud EL lepingu artikli 6 lõike 2 esimeses lauses, näib selle üle-euroopalise põhiõiguste kaitse süsteemi pakutavate lahenduste arvessevõtmine vältimatu.

86.

Selles osas tuleb tuvastada, et mitte üheski EIÕK poolt tagatavas põhiõiguses ei leidu viiteid, mis võimaldaks eeldada kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju olemasolu, isegi kui eksisteerib sätteid, mis lubavad seda nii mõista. ( 53 ) Õigusmõju kolmandatele isikutele seisaks ka menetluslikel põhjustel pea ületamatute takistuste ees, sest EIÕK artikli 35 kohaselt on kaebused EIÕK-s tagatavate õiguste rikkumise tõttu eraisikute poolt algusest peale ratione personae vastuvõetamatud. ( 54 ) Selle asemel toimub põhiõiguste kaitse eraisikutevahelistes suhetes sel moel, et riigile pannakse kaitsekohustus, mida ta peab täitma positiivsete meetmete (niinimetatud obligations positives) võtmisega. Nimetatud käsituse kohaselt on riigi ülesanne ära hoida eraisikute (rikkujate) rünnakuid asjaomase põhiõiguste kandja (ohvri) õigusliku seisundi suhtes, ( 55 ) kusjuures riigil on meetmete valikul teatud kaalutlusõigus. EIÕK nõuab karistusega tagatud seaduslikke keelde põhiõiguste kaitse tarvis üksnes erilistel asjaoludel, näiteks EIÕK artikli 2 kohase õiguse elule kaitseks eraisikutepoolsete rünnakute eest. Oma kaitsekohustust täidab riik seadustega ja nende täitmisega, hoolitsedes näiteks eraõiguses EIÕK-ga kooskõlas oleva huvide tasakaalu eest, kaitstes põhiõiguste kandjaid kriminaalõiguse abil eraisikutepoolsete õigusrikkumiste eest või reguleerides naabrusõigustest tulenevaid huvisid sobivalt haldusõiguses. ( 56 ) Kõnealuse kaitsekohustuse rikkumise tuvastab Euroopa Inimõiguste Kohus vastava riigi süüdimõistmisega siduvalt. ( 57 ) Eraisikute kostjaks olemise õiguse puudumise tõttu ei ole aga sellise süüdimõistmisega seotud rikkuja kaasvastutus, millest põhiõiguste riive kokkuvõttes tuleneb.

87.

Juba sellest lühikesest ülevaatest ilmneb, et kaitsekohustuste dogmaatika, millel põhineb EIÕK kohane põhiõiguste kaitse süsteem, näitab, et põhiõigustest tuleneva õigusmõju siduvus eraisikute suhtes on üleliigne, sest see pakub sobivaid vastuseid õigusküsimustele, mille üle arutletakse tavaliselt kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju teema raames. ( 58 ) Seega ei saa väita, et kui eitatakse harta põhiõiguste vahetut kohaldatavust horisontaalsetes suhetes, siis jääb liidu põhiõiguste kaitse tase EIÕK tasemele alla.

88.

Järelikult ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineda harta artikli 31 lõikele 2, et jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses kohaldamata liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, mida ei saa direktiividega kooskõlas olevalt tõlgendada.

89.

Järgmine mõeldav lähenemisviis seisneb liidu õiguse võimaliku üldpõhimõtte – mis võib ette näha töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele – kohaldamises eraisikutevahelistes suhetes.

90.

Nimetatud lähenemisviis eeldab siiski kahe olulise küsimuse selgitamist. Esiteks tuleb uurida küsimust, kas õigus tasulisele põhipuhkusele omab liidu õiguskorras üldse õiguse üldpõhimõtte staatust. Teiseks tuleb selgitada, kas see õiguse üldpõhimõte oleks vajadusel kohaldatav ka eraisikutevahelistes suhetes.

91.

Esimese küsimuse analüüsi sissejuhatuseks tuleb lühikeses ülevaates käsitleda õiguse üldpõhimõtete mõistet ja funktsiooni liidu õiguses.

92.

Liidu õiguse üldpõhimõtetel on Euroopa Kohtu praktikas eriline koht. Siiski on õiguse üldpõhimõtete mõiste tänaseni vaidluse all. ( 59 ) Terminoloogia on ebaühtlane nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas. Osalt seisnevad erinevused üksnes sõnavalikus, näiteks viitavad Euroopa Kohus ja kohtujuristid „üldtunnustatud õigusnormile” ( 60 ), „üldtunnustatud põhimõttele” ( 61 ), „peamistele põhimõtetele” ( 62 ), „aluspõhimõttele” ( 63 ), lihtsalt „põhimõttele” ( 64 ), „õigusnormile” ( 65 ) või „võrdsuse üldpõhimõttele, mis kuulub ühenduse õiguse aluspõhimõte hulka” ( 66 ).

93.

Siiski ollakse üksmeelel selles, et õiguse üldpõhimõtetel on kohtupraktikas lünkade täitjana ja tõlgendamise abivahendina suur tähtsus. ( 67 ) See tuleneb suurel määral sellest, et ühenduse õiguskord on arenev õiguskord, milles leidub paratamatult lünki ja tõlgendamisvõimalusi, kuna see on avatud suuremale integratsioonile. Ilmselt seetõttu on ka Euroopa Kohus loobunud õiguse üldpõhimõtteid täpsemalt liigitamast, et säilitada paindlikkus, mida ta vajab, et lahendada kerkivad sisulised küsimused terminoloogilistest erinevustest sõltumata. ( 68 ) Lisaks sellele on õiguse üldpõhimõtted olulised oma funktsiooni tõttu liidu õigusaktide õiguspärasuse ja kehtivuse hindamise kriteeriumidena ( 69 ) ning kohtuliku õigusloome alusena ( 70 ).

94.

Ühe õiguskirjanduses esitatud määratluse kohaselt hõlmavad õiguse üldpõhimõtted liidu kirjutamata esmase õiguse alussätteid, mis on olemas Euroopa Liidu õiguskorras või on liikmesriikide õiguskorras ühesugused. ( 71 ) Põhimõtteliselt saab eristada liidu õiguse üldpõhimõtteid kitsamas tähenduses, nimelt neid, mis põhinevad eranditult asutamislepingu mõttel ja ülesehitusel ning puudutavad liidu õiguse eriprobleeme, ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õigus- ja põhiseaduslikus korras ühesugused. ( 72 ) Samal ajal kui esimene õiguse üldpõhimõtete rühm tuleneb otseselt liidu esmasest õigusest, kasutab Euroopa Kohus teise rühma kindlaksmääramiseks eelkõige kriitilist õiguslikku võrdlust, ( 73 ) mis ei tähenda siiski väikseima ühise nimetaja kasutamist. Samuti ei peeta vajalikuks, et sel viisil väljatöötatud põhimõtted nende konkreetses sõnastuses liidu tasandil oleksid ühel ja samal ajal olemas kõikides võrreldavates õiguskordades. ( 74 )

95.

Õiguse üldpõhimõtteid iseloomustab see, et need kehastavad liidu ja selle liikmesriikide aluspõhimõtteid, mis selgitab nende staatust esmase õigusena liidu õiguskorra normihierarhias. ( 75 ) Eriti oluline on eelkõige liidu kohtute poolt selle üldnimetuse all välja töötatud ja tagatud põhiõiguste kaitse kitsamas tähenduses ning selliste põhiõigustega samaväärsete menetlusõiguste väljatöötamine, mis on õigusriigi üldpõhimõtetena tõstetud liidus riigiõiguse tasandile. ( 76 ) Õiguse üldpõhimõtted hõlmavad seetõttu ka põhimõtteid, mis on tihedalt seotud Euroopa Liidu struktuuripõhimõtetega, nagu vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriik EL lepingu artikli 2 tähenduses, ja võivad neist tuleneda. Kui liikmesriik rikub neid põhimõtteid, võib käivituda EL lepingu artiklis 7 sätestatud eriomane sanktsioonimehhanism.

96.

Liidu õiguse üldpõhimõtetena on tunnustatud näiteks selliseid olulisi õigusriigi põhimõtteid nagu proportsionaalsuse põhimõte ( 77 ), õigusselgus ( 78 ) ja igaühe õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ( 79 ). Need hõlmavad ka mitut hea halduse üldpõhimõtet, näiteks õiguspärase ootuse põhimõte ( 80 ), ne bis in idem-põhimõte ( 81 ), kaitseõigus ( 82 ), sealhulgas võimalus esitada huve kahjustavate meetmete kohta märkusi ( 83 ), õigusaktide põhjendamise kohustus ( 84 ) ja omaalgatusliku kontrollimise põhimõte ( 85 ). Nende hulka kuulub ka „vääramatule jõule” ( 86 ) tuginemine. Ent leida võib ka lepinguõiguses tuntud põhimõtteid, nagu õiguse üldpõhimõte pacta sunt servanda ( 87 ) või ka põhimõte clausula rebus sic stantibus ( 88 ).

97.

Sotsiaalriigi suunas viitab näiteks ka solidaarsuse põhimõtte ( 89 ) tunnustamine või ametiasutuse kohustus hoolitseda oma teenistujate eest ( 90 ). Föderaalsete kohustuste tunnustamiseks Euroopa Liidus rõhutatakse sageli liikmesriikidevahelise koostöö põhimõtet ja liikmesriikide koostöökohustust liidu ees. Euroopa Kohus on EÜ artikli 10 alusel välja töötanud vastastikuse ühenduse lojaalsuse põhimõtte ( 91 ). Euroopa Kohus on tunnustanud ka demokraatia põhimõtet, märkides näiteks, et on vajalik, et parlament osaleks tõhusalt ühenduse õigusloomemenetluses vastavalt asutamislepingus ette nähtud menetlusele. ( 92 )

98.

Liidu põhiõigused, mida Euroopa Kohus on tunnustanud eespool nimetatud hindava õigusliku võrdluse abil ning võttes arvesse rahvusvahelisi ja Euroopa inimõiguste konventsioone, hõlmavad liberaalsetele ja demokraatlikele ühiskondadele omaseid põhi- ja inimõigusi, nagu sõnavabadus ( 93 ) ja ühinemisvabadus ( 94 ). Need hõlmavad ka vahetult asutamislepingutest tulenevaid aluspõhimõtteid, nagu kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld ( 95 ) ja soolise diskrimineerimise keeld ( 96 ).

99.

On küsitav, kas tasulise põhipuhkuse õigus vastab õiguse üldpõhimõtet puudutava kohtupraktika nõuetele. Selleks peaks see liidu tööõiguse valdkonna õigus olema sarnaselt eespool nimetatud näidetega nii suure tähtsusega, et see väljenduks paljudes esmase õiguse või liidu teisese õiguse normides.

100.

Täiendava teabeallikana tuleb arvesse võtta paljusid inimõiguste kaitse ning töötajate kaitse alaseid rahvusvahelisi lepinguid, millega liidu liikmesriigid on ühinenud.

101.

Lõpetuseks tuleb analüüsida liikmesriikide endi õigust. Euroopa Kohtu poolt sageli kasutatud õigusliku võrdluse lähenemisviisi kaasamine võib nimelt anda teavet selle kohta, kas sellel õigusel on põhiseaduslike tavade ( 97 ) või vähemalt siseriikliku tööõiguse põhisätete kohaselt oluline positsioon siseriiklikus õiguskorras.

102.

Asjakohaste liidu õiguse sätete osas võib järgnevalt viidata eespool toodud selgitustele tasulise põhipuhkuse õiguse põhiõigusena kvalifitseerimise kohta. Nagu juba mainitud, kujutab nimetatud õiguse kodifitseerimine harta artikli 31 lõikes 1 endast kinnitust selle väljapaistvale seisundile liidu õiguskorras. Selles kontekstis tuleb meenutada, et nagu võib lugeda harta preambuli põhjendusest 5, kinnitatakse hartaga „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast”. Teisisõnu annab harta edasi ei midagi vähemat kui põhiõiguste tänapäevase seisu Euroopa Liidus.

103.

Kuigi on selge, et direktiivi 93/104 artikli 7 lõige 1 – direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 eellane – oli eeskujuks harta artikli 31 lõike 1 sõnastamisel, ei tohi see viia ekslikule arvamusele, et õigus tasulisele minimaalsele põhipuhkusele kehtestati alles tööaja direktiiviga. Pigem loetakse seda õigust, olenemata tagatava puhkuseaja kestusest, juba ammu rahvusvahelises õiguses tunnustatud sotsiaalsete põhiõiguste hulka.

104.

Rahvusvahelisel tasandil on asjaomast põhiõigust nimetatud inimõiguste ülddeklaratsiooni ( 98 ) artiklis 24, mille kohaselt on igal inimesel „õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele, kaasa arvatud mõistlikule tööpäeva lühendamisele ja tasulisele perioodilisele puhkusele”. Euroopa sotsiaalharta ( 99 ) artikli 2 lõikes 3, samuti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti ( 100 ) artikli 7 punktis d tunnustatakse seda kui iga inimese õigust headele ja õiglastele töötingimustele. Ka Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta artikkel 8 näeb ette iga töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele. ( 101 ) Viimane on oluline seetõttu, et sel hartal on Euroopa Kohtu praktikas teabeallikana märkimisväärne tähtsus. See kajastab liikmesriikide ühiseid seisukohti ja traditsioone ning seda peetakse põhiprintsiipide deklaratsiooniks, millest liit ja selle liikmesriigid soovivad kinni pidada. ( 102 ) ÜRO eriorganisatsiooni Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) raames on õigus minimaalsele tasulisele põhipuhkusele olnud tänini kahe mitmepoolse konventsiooni ese, kusjuures 30. juunil 1973 jõustunud konventsiooniga nr 132 ( 103 ) muudeti seni kehtinud konventsiooni nr 52 ( 104 ). Need sisaldavad osalisriikidele siduvaid sätteid seoses kõnealuse sotsiaalse põhiõiguse teostamisega siseriikliku õiguskorra piires.

105.

Eeltoodud mitmekesised rahvusvahelised õigusaktid erinevad üksteisest siiski nii normatiivse sisu kui ka ulatuse poolest, sest tegemist on ühelt poolt rahvusvahelise õiguse lepingutega, teiselt poolt üksnes kõrgelennuliste deklaratsioonidega, millel puudub siduv õigusjõud. ( 105 ) Samuti on erinev isikuline kehtivusala, mistõttu õigustatud isikute ring ei ole identne. Lisaks annavad asjaomased õigusaktid allakirjutanud riikidele kui adressaatidele nende aktide rakendamisel reeglina suurema paindlikkuse, nii et soodustatud isikud ei saa kõnealusele õigusele vahetult tugineda. ( 106 ) Ometi on märkimisväärne, et õigus tasulisele põhipuhkusele kuulub kõigis eelnimetatud rahvusvahelistes õigusaktides sõnaselgelt töötajate põhiõiguste hulka.

106.

Sotsiaalsed õigused väljenduvad konstitutsiooniõiguse tasemel väga erinevalt. Näiteks sisaldavad mitmed, kuid siiski mitte kõik põhiseaduste tekstid töötingimuste osas tagatisi, mis hõlmavad töötajate õigust puhkusele.

107.

Näiteks seavad Luksemburgi põhiseaduse artikli 11 lõige 5 ja Hispaania põhiseaduse artikli 40 lõige 2 riigile kohustuse luua tervislikud töötingimused ning tagada töötajatele puhkuse võimalus või kanda selle eest hoolt. ( 107 ) Põhjalikum ja harta artikli 31 sõnastusele sarnasem on Itaalia põhiseaduse artikkel 36, mis näeb muu hulgas ette ka õiguse ühele puhkepäevale nädalas ja tasulisele põhipuhkusele. Üks harta sätete eeskujudest näib olevat Portugali põhiseadus, sest selle artikli 59 lõike 1 punkt d näeb ette õiguse puhkusele ja vabale ajale, igapäevase tööaja ülempiiri, iganädalase puhkuse ning regulaarse tasulise puhkuse. ( 108 ) Siiski tuleb nentida, et kõnealustes põhiseadustes üksikasjalikult ja subjektiivselt sõnastatud sotsiaalseid põhiõigusi tuleb mõista pelgalt avalik-õiguslike ülesannetena, mitte aga õigustena, mille täitmist saab kohtus vahetult nõuda. ( 109 )

108.

Enamikus Euroopa Liidu vanades liikmesriikides rajaneb tasulise põhipuhkuse õigus seevastu lihtseadustel, mis liidu õigusega hõlmatud valdkondades kajastavad direktiividega ette nähtud teisese õiguse sätteid. Sellega on tegemist näiteks Saksa õiguses, mis tunnustab küll „sotsiaalriigi põhimõtet”, millest tulenevad mitmed sotsiaalsed miinimumõigused, põhiseaduse artikli 20 lõikes 1 riikliku eesmärgina, kuid jätab põhipuhkuse reguleerimise muus osas seadusandja pädevusse. ( 110 ) Sellest hoolimata sisaldavad Saksamaa liidumaade põhiseadused arvukalt sotsiaalseid garantiisid ja põhimõtteid, mis näevad muu hulgas ette ka liidumaa seadusandja kohustuse kehtestada piisav tasuline puhkus. ( 111 )

109.

Seevastu uutes liikmesriikides on kõnealune õigusvaldkond reeglina põhjalikult kodifitseeritud, välja arvatud Küprose õiguses. See kehtib näiteks Slovakkia põhiseaduse artikli 36 punkti f, Poola põhiseaduse artikli 66 lõike 2, Ungari põhiseaduse artikli 70/B lõike 4, Läti põhiseaduse artikli 107, Rumeenia põhiseaduse artikli 41 lõike 2, Bulgaaria põhiseaduse artikli 48 lõike 5, Malta põhiseaduse artikli 13 lõike 2 ning Leedu põhiseaduse artikli 49 esimese lõigu kohta, mis tagavad tasulise minimaalse põhipuhkuse sõnaselgelt. Töötingimusi üldiselt puudutatakse Sloveenia põhiseaduses (artikkel 66), Tšehhi põhiseaduses (artikkel 28) ning Eesti põhiseaduses (§ 29 neljas lõik). ( 112 )

110.

Tasulise põhipuhkuse õiguse tähtsust on Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud juba ammu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab õigus tasulisele põhipuhkusele endast „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet”, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis 2003/88 selgesõnaliselt sätestatud piirides. Euroopa Kohus ei ole seni siiski selgelt väljendanud, kas kõnealuse printsiibi näol on tegemist liidu õiguse üldpõhimõttega. Ühest klassifitseerimist raskendab veelgi asjaolu, et kohtupraktikas ei kasutata taoliste õiguse üldpõhimõtete kirjeldamisel ühtset terminoloogiat. ( 113 )

111.

Eespool toodud õiguse võrdlev analüüs näitab siiski, et arusaam, mille kohaselt on töötajal õigus regulaarsele puhkusele, on liidu ja selle liikmesriikide õiguskordadele omane. Asjaolu, et nimetatud ideel on nii liidu tasandil ( 114 ) kui ka paljudes liikmesriikides konstitutsiooniline staatus ( 115 ), kõneleb juba iseenesest selle õiguse väljapaistvast seisundist, mis viitab liidu õiguse üldpõhimõttena kvalifitseerimisele.

112.

Seejuures ei ole oluline, et mitte kõik liikmesriigid ei anna nimetatud õigusele oma õiguskordades konstitutsioonilist staatust, ( 116 ) sest igal juhul käsitletakse seda siseriikliku õiguse tuumikelemendina – sõltumata sellest, kas tegemist on eraõiguslike või avalik-õiguslike töösuhetega –, mida tunnustatakse pealegi ka Euroopa Kohtu praktikas. ( 117 ) Piirdudes mitte ühe konkreetse õigusvaldkonnaga, vaid olles pigem sektoriülene, st kehtides paljudes erialavaldkondades nii tööõiguses kui ka teenistusõiguses, kõikides liikmesriikides, pretendeerib põhipuhkuse õigus sellisele üldkehtivusele, mida õiguse üldpõhimõtted tavaliselt omavad ning mis eristab neid erinormidest. ( 118 ) See ei ole teisiti ka liidu seadusandluse valdkonnas, sest nagu ma rõhutasin hiljuti oma ettepanekus kohtuasjas C-155/10: Williams jt ( 119 ), näevad puhkuseõiguse sätted ette ka need tööaja korralduse direktiivid, mis sisaldavad üksikute erialavaldkondade erisuste tõttu sektorispetsiifilisi eeskirju, ( 120 ) mida võib selles osas pidada direktiivi 2003/88 sätete suhtes lex specialis’eks.

113.

Peale selle avaldub tasulise põhipuhkuse õiguse sisus minimaalne normatiivne täpsus, mida peetakse üldiselt õiguse üldpõhimõttena tunnustamise tingimuseks. ( 121 ) Seda kinnitab esiteks mõningate kohtupraktikas tunnustatud õiguse põhimõtete analüüsimine, näiteks juba nimetatud „demokraatia põhimõte” või „solidaarsuse põhimõte”, mis eristuvad nende abstraktsuse tõttu. Teiseks näitab seda õiguse eesmärgi selgus. Olenemata seadusandjapoolsest vajalikust korraldusest, on põhipuhkuse õiguse sisuline eesmärk töötaja ajutine vabastamine lepingujärgsest töökohustusest. Kuivõrd kõnealune õigus täidab igal juhul sisu täpsusele esitatud minimaalsed nõuded, siis täidab see ka tingimused, käsitlemaks seda õiguse üldpõhimõttena.

114.

Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et põhipuhkuse õigusele liidu õiguskorras õiguse üldpõhimõtte staatuse andmist toetavad mitmed argumendid.

115.

Järgnevalt tuleb selgitada, kas kõnealune õiguse üldpõhimõte on vajadusel kohaldatav ka eraisikutevahelistes suhetes.

116.

Euroopa Kohtu praktikas tunnustatakse, et üksikisikud saavad suhetes riigiga tugineda õiguse üldpõhimõtetele. ( 122 ) Seevastu põhimõttelise küsimuse osas, kas põhiõigused kui õiguse üldpõhimõtted on eraisikutevahelistes suhetes üldse kohaldatavad, ei ole Euroopa Kohus seni selget seisukohta võtnud.

117.

Nimetatud küsimus nõuab erilist tähelepanu just individuaalsete põhiõiguste kaitse olulisuse tõttu. Esiteks võib õiguse üldpõhimõtete päritolule ja eesmärgile viidates väita, et nende eesmärk on eelkõige üksikisiku kaitsmine avaliku võimu sekkumiste eest, mille tagajärjel tuleks vahetu kohaldamise idee eraisikutevahelistes suhetes tagasi lükata. Teisalt võib asuda seisukohale, et traditsiooniline „avaliku/era-” vastasseis ei ole modernses riigis enam ajakohane. Tegelikult võib kujutleda olukordi, milles põhiõiguste kaitse eraõiguslike isikute eest tundub sama vajalik nagu ametiasutuste eest, mistõttu oleks põhiõiguste kaitse tagamata jätmine võrdne põhiõiguste rikkumisega. ( 123 )

118.

Sellega oleks tegemist näiteks töösuhete puhul, nagu käesoleval juhul lahendamist vajavas kohtuasjas, eriti kuna töösuhet – olenemata sellest, kas see on üksikjuhul era- või avalik-õiguslik – iseloomustab reeglina tööandja ja töötaja vaheline tasakaalust väljas olev võimujaotus. ( 124 ) Kuna aga sageli sõltub juhusest, kas tööandja on eraõiguslik subjekt või avalik sektor, ( 125 ) siis oleks raske põhjendada, miks tehakse põhiõiguste kaitse puhul vahet olenevalt olukorrast.

119.

Põhiõiguste kui õiguse üldpõhimõtete eraisikute suhtes kohaldatavuse kasuks kõneleb eelkõige kasuliku mõju (effet utile) põhimõte liidu õiguses ning liidu õiguskorra ühtsus. Põhiõiguste õigusmõju tunnustamine kolmandate isikute suhtes teatavates valdkondades võimaldaks aidata kaasa liidu õiguse tõhususe kasvule. Sellal kui liikmesriigid tohivad põhiõigustega seotuse tõttu kohaldada liidu õigust ainult põhiõigustega kooskõlas olevalt, võivad üksikisikud ohustada liidu õiguse kasulikku mõju oma õigussuhetes, kui nad tohivad liidu õigusega määratletud valdkondades põhiõigusi rikkuda. Sellega ohustataks liidu õiguse ühtsust. ( 126 )

120.

Senise kohtupraktika analüüsimine paljastab Euroopa Kohtu argumentatsioonis vastava sellesuunalise lähenemisviisi.

121.

Viiteid õiguse üldpõhimõtete vahetule kohaldatavusele eraisikutevahelistes suhetes võib leida näiteks kohtuotsuses Defrenne ( 127 ), milles Euroopa Kohus tuvastas, et EMÜ asutamislepingu artiklis 119 (nüüd ELTL artikkel 157) välja toodud põhimõte on aluseks meessoost ja naissoost töötajate õigusele võrdsele töötasule, millele võivad asjaomased isikud tugineda siseriiklikes kohtutes, seda samamoodi nii suhetes avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike tööandjatega.

122.

Pidepunkte võib leida ka eraisikute suhtes põhivabaduste kohaldamist puudutavast kohtupraktikast, näiteks kohtuotsusest Walrave ( 128 ), milles Euroopa Kohus leidis, et kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld EMÜ asutamislepingu artiklites 7, 48 ja 59 (nüüd ELTL artiklid 18, 45 ja 56) ei kehti üksnes riigiasutuste toimingute suhtes, vaid laieneb ka muudele meetmetele – konkreetsel juhul spordiorganisatsiooni meetmetele –, mis hõlmavad kollektiivseid eeskirju töövaldkonnas ja teenuste osutamise alal. Euroopa Kohus põhjendas oma otsust sellega, et kui isikute ja teenuste vaba liikumise takistuste riiklike piirangute kõrvaldamise mõju neutraliseeritaks omakorda sellega, et eraõiguslikud ühingud või asutused loovad selliseid takistusi oma õiguslikule autonoomiale tuginedes, siis ohustaks see isikute ja teenuste vaba liikumise tõkete kõrvaldamist. Kuna töötingimusi reguleeritakse pealegi olenevalt liikmesriigist kas seaduste ja määrustega või lepingute või muude tehingutega, mis sõlmitakse või teostatakse eraisikute vahel, eksisteeriks riiklike meetmetega piirdumisel oht, et asjaomast keeldu ei kohaldata ühtselt. ( 129 ) Euroopa Kohus leidis hiljem otsuses Bosman ( 130 ), et töötajate vaba liikumist puudutavaid esmase õiguse sätteid kohaldatakse ka rahvusvaheliste jalgpalliliitude FIFA („Fédération Internationale de Football Association”) ja UEFA („Fédération Européenne des Associations de Football”) üleminekureeglite suhtes.

123.

Teisalt on küsitav, kas kohtuotsustest Walrave ja Bosman võib ilma pikemata teha järeldusi õiguse üldpõhimõtete vormis olevate põhiõiguste üldise vahetu kohaldatavuse kohta eraisikutevahelistes suhetes, eriti kuna mõlemas kohtuasjas oli tegemist põhiõiguste kohaldatavusega eraõiguslike organisatsioonide suhtes, mis omasid teatud mõttes reguleerimispädevust ning neil oli seetõttu peaaegu avalik-õiguslik iseloom. Seega võiks õigustatult eeldada, et Euroopa Kohtu otsus oli nimetatud kohtuasjade eriliste asjaolude tõttu põhjendatud. Kui järgida kõnealust seisukohta, siis oleks mis tahes paralleelid keelatud, võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasja hageja ei ole kindlasti taoline reguleerimispädevust omav eraõiguslik organisatsioon.

124.

Järgmise tõendina õiguse üldpõhimõtete vahetu kohaldamise kasuks eraisikutevahelistes suhetes võib välja tuua kohtuotsuse Angonese, mis puudutas juurdepääsu töötamisele erapangas ja milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et „[ELTL artiklis 45] väljendatud kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeld […] [kehtib] eraisikute suhtes”. ( 131 )

125.

Lõpetuseks ei tohi selles kontekstis mainimata jätta kohtuotsust Kücükdeveci ( 132 ), milles Euroopa Kohus kohaldas eraisikutevahelistele töösuhetele vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, mille staatust õiguse üldpõhimõttena tunnustati liidu õiguskorras esmakordselt kohtuotsuses Mangold ( 133 ). Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kasutanud õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavuse põhjendamiseks oma lähenemisviisi, mis vajab lähemat uurimist dogmaatilises mõttes eelkõige oma innovatiivse laadi tõttu. Seepärast tuleb siinkohal juba osutada minu järgnevatele selgitustele ( 134 ) selle lähenemisviisi osas, mida ma analüüsin eraldi ja üksikasjalikult.

126.

Kokkuvõttes tuleb tuvastada, et kõnealuse kohtupraktika alusel ei saa põhimõtteliselt välistada õiguse üldpõhimõtete vormis olevate põhiõiguste vahetut kohaldatavust eraisikutevahelistes suhetes. ( 135 )

127.

Harta jõustumise järel on tasulise põhipuhkuse õiguse alus nüüdsest harta artikli 31 lõikes 2. Euroopa Kohtu poolt vajaduse korral eespool toodud kaalutluste alusel väljatöötatav õiguse üldpõhimõte, mis näeb sisuliselt ette sama õiguse, võib siiski edaspidi iseseisvalt kehtida, sest EL lepingu artikkel 6 nimetab lõigetes 1 ja 3 selgelt ja kõrvuti nii hartat kui ka õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid põhiõigusi. ( 136 ) Nendest sätetest saab hartast tulenevate õiguste ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevate õiguste vahelise suhte kohta järeldada, et nimetatud õigused eksisteerivad üksteise kõrval võrdselt. ( 137 ) Seega võib neid ka kumulatiivselt kohaldada, mistõttu ei ole üksikisikul keelatud tugineda ulatuslikumale garantiile. Sisu poolest võivad kõnealused õigused aga suures osas kattuda, sest esiteks kinnitab harta – nagu tuleneb selle preambulist – õigusi, mis tulenevad Euroopa Kohtu kasutatud õiguse allikatest, teiseks on harta tõend liikmesriikide ühiste konstitutsiooniliste tavade sisu kohta. Ei saa siiski välistada, et õiguse üldpõhimõtetest tuletatud ja edasi arenevatel põhiõigustel on laiem kaitsevaldkond kui hartal. ( 138 )

128.

Kui lähtuda järgnevalt hartast tulenevate põhiõiguste ja õiguse üldpõhimõtete paralleelsest kehtivusest liidu õiguskorras, tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et põhipuhkuse õigust ette nägeva õiguspõhimõtte vahetu kohaldamine peidab vähemalt eraisikutevahelise vaidluse puhul endas väärtuste vastuolu tekkimise ohtu. Nagu juba selgitatud, tuleb harta artikli 51 lõike 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasulisele põhipuhkusele ei kohaldata vahetult eraisikutevahelistes suhetes. Kui võimaldada eraisikutel ühtlasi tugineda õiguse üldpõhimõtetele, siis tooks see endaga kaasa olukorra, et minnakse mööda liidu seadusandja poolt hartas kehtestatud põhiõiguste kohustatud subjektide ringi piirangust.

129.

Samas nõuab põhiõiguste järjekindla kaitse vajadus, et mõlemaid põhiõigusi tuleb tõlgendada võimalikult kooskõlastatult. ( 139 ) Kuna õiguse üldpõhimõtetest tulenevad põhiõigused ja eelkõige neid puudutav Euroopa Kohtu praktika tuleb harta preambuli põhjenduse 5 kohaselt integreerida hartast tulenevate põhiõiguste tõlgendamisse, siis ei tohi nende mõlema põhiõiguste kategooria vahel olla mingit sisulist vastuolu. Neid tuleb hoopis tõlgendada ühtlustavalt, kui hartast tulenev põhiõigus seda vähegi lubab. ( 140 )

130.

Käesoleval juhul ei oleks õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise korral töötaja ja tööandja vahelistes suhetes ühtlustav tõlgendamine võimalik. Liidu seadusandja otsus tagada põhiõiguste kaitse – põhikohtuasja juhul harta artikli 31 lõike 2 kaudu – ainult kaudselt, pannes liidule ja selle liikmesriikidele kaitsekohustuse, nurjataks sellega, kui õiguse kirjutamata üldpõhimõtete kaudu antaks lõpuks siiski kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju võimalus, mis hõlmab õigust nõuda siseriiklikult kohtult liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku õiguse kohaldamata jätmist ka eraisikutevahelistes suhetes. Vastuolu vältimiseks tuleb õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavuse idee tagasi lükata. ( 141 )

131.

Sellest hoolimata tuleb rõhutada, et kõnealused selgitused kehtivad ainult siis, kui harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse ning õiguse üldpõhimõtte näol on tegemist sama põhiõigusega või sama kaitseulatust omavate põhiõigustega. Nagu sissejuhatavalt selgitatud, ei saa aga välistada, et õiguse üldpõhimõtetest tuletatud ning edasi arenevad põhiõigused tagavad ulatuslikuma kaitse kui harta põhiõigused. Taolisel juhul võib vastuolu harta artikli 51 lõike 1 esimese lausega muutuda teatud asjaoludel kehtetuks.

132.

Järgnevad selgitused kehtivad üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus ei leia, et põhipuhkuse tagamisele suunatud õiguse üldpõhimõtte kohaldamisel eraisikutevahelistes suhetes tekib vastuolu harta artikli 51 lõike 1 esimese lausega.

133.

Kuivõrd õiguse üldpõhimõtete vormis esinevate põhiõiguste vahetut kohaldatavust eraisikutevahelistes suhetes ei saa põhimõtteliselt välistada, tuleb kontrollida, kas selle tingimused on täidetud.

134.

Kõigepealt peab kõnealuse põhipuhkuse õiguse eesmärk olema subjektiivsete õiguste andmine. Nagu juba selgitatud, tagab õiguse üldpõhimõte subjektiivse õiguse, luues aluse töötaja õigusele tööandja suhtes, mis hõlmab peamiselt seda, et töötaja vabastataks ajutiselt lepingulisest töökohustusest, et saada piisav aeg puhkamiseks. Selles suhtes vastab kõnealune õiguse üldpõhimõte vahetu kohaldatavuse esimesele tingimusele.

135.

Lisaks peab õiguse üldpõhimõte olema sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpne, et sellele saaks tugineda eraisikust tööandja vastu. Õigusnorm on sisu poolest tingimusteta siis, kui selles sätestatud kohustus ei ole seotud ühegi tingimusega ja see ei vaja ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsioonide või liikmesriikide poolt. ( 142 ) Säte on piisavalt täpne, kui see seab üheselt kohustuse ( 143 ) ehk on õiguslikult eraldiseisev ja iga kohus saab seda sellisena kohaldada. ( 144 )

136.

On küsitav, kas need tingimused on põhipuhkuse õiguse puhul täidetud, sest on selgusetu, kui kaugele ulatub õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkond tegelikult. Kuna selle ulatus ei ole algusest peale ühene ja lõplikult määratletav, tuleb igal üksikjuhul uurida, kas liidu ja/või selle liikmesriikide meetmed võivad kaitsevaldkonda riivata. See ülesanne lasuks Euroopa Liidu kohtul, kes tegeleb liidu õiguse üldpõhimõtete tõlgendamisega. ( 145 )

137.

Olemaks piisavalt täpne, peab õiguse üldpõhimõte hõlmama tasulise põhipuhkuse õiguse mitmeid aspekte, mida peab aga loogiliselt võttes reguleerima ainult seadusandja ise, võtmaks sobivalt ja piisavalt paindlikult arvesse aja nõudeid. Kõnealused reguleerimist vajavad aspektid puudutavad – kui tuua ainult paar näidet – esiteks tagatavate puhkusepäevade arvu, mille puhul tekib muu hulgas küsimus, kas sellega mõeldakse täpselt kindlaksmääratud arvu või pigem minimaalset päevade arvu. Olemaks tööandja suhtes vahetult kohaldatav, peab õiguse üldpõhimõte lisaks määratlema, kuidas puhkusepäevi aasta peale jagada, et põhipuhkus saaks täita oma ülesannet võimaldada puhkamist. Peale selle peaks õiguse üldpõhimõte võtma arvesse iga majandusvaldkonna eripära, sisaldades vajaduse korral sektorispetsiifilisi eeskirju üksikute tegevusvaldkondade tarvis.

138.

On ilmselge, et see ei ole võimalik. Esiteks ei saa eksisteerida nii kõikehõlmavat õiguse üldpõhimõtet, ilma et samal ajal tekiks kahtlus selle mõiste piiritlemise suhtes õiguse erinormidest. ( 146 ) Teiseks tuleb meeles pidada, et nimetatud üksikasjade sätestamine kuulub seadusandja põlisesse pädevusse. Eelkõige just seetõttu jätavad ka nende liikmesriikide põhiseadused, kes tunnustavad põhipuhkuse õigust sõnaselgelt põhiõigusena, rakenduskorra kehtestamise siseriikliku seadusandja ülesandeks. Sarnane olukord on liidu tasandil harta artikli 31 ja direktiivi 2003/88 vahelises suhtes.

139.

Asutamislepingute kohaselt teostavad liidu seadusandlikku pädevust nõukogu ja Euroopa Parlament ühiselt. Igal juhul peab säilima õigusnormide kehtestamise eelisõigus, mis neil on seadusandjatena puhkuseõiguse kui liidu sotsiaalõiguse osa valdkonnas. Seda ei nõua mitte ainult eespool välja toodud praktilised põhjused, vaid ka liidusisene institutsioonide tasakaal. Viimane ei põhine võimude lahususel riigiõiguse tähenduses, vaid pigem ülesannete lahususe põhimõttel, mille kohaselt täidavad liidu ülesandeid need institutsioonid, kellel on selleks aluslepingute alusel parimad eeldused. Erinevalt võimude lahususe põhimõttest, mille üks eesmärk on tagada eraõigusliku isiku kaitse riigivõimu vaoshoidmise teel, peab ülesannete lahususe põhimõte tagama ühenduse eesmärkide tõhusa saavutamise. ( 147 )

140.

Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas C-101/08: Audiolux jt, on Euroopa Kohus kui ühenduse institutsioon EL lepingu artikli 12 lõike 1 tähenduses samuti institutsioonide tasakaalu osa. ( 148 ) See tähendab, et ühenduse kohtuinstitutsioonina, kellel on õigus oma pädevuse piires tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, austab ta nõukogu ja parlamendi seadusandlikku pädevust. ( 149 ) See eeldab vältimatult, et ühelt poolt jätab ta liidu seadusandjale asutamislepinguga antud ülesande tegelda tööaja korralduse valdkonna õigusloomega ja teiselt poolt arvestab edaspidigi vajaliku kaalutlusruumiga nende liidu õiguse üldpõhimõtete väljatöötamisel, mis võivad minna vastuollu seadusandja eesmärkidega.

141.

Õiguse üldpõhimõtte – mis näeb ette töötaja põhipuhkuse nõude tööandja vastu – vahetu kohaldatavus eeldaks seega kõigepealt, et Euroopa Kohus annaks sellele tõlgenduse abil piisavalt täpse normatiivse sisu, millega peaks ta aga vajalike eeskirjade rohkust arvesse võttes lõpuks teostama pädevust, mis kuulub traditsiooniliselt liidu seadusandjale. Kuna see ei ole eespool toodud põhjustel lubatud, tuleb lähtuda eeldusest, et kõnealust õiguse üldpõhimõtet ei saa vähemalt selle puhtas vormis pidada sisu poolest tingimusteta olevaks, vaid see vajab hoopis seadusandjapoolset väljaarendamist.

142.

Järelikult ei täida kõnealune õiguse üldpõhimõte tingimusi, mis lubaksid seda eraisikutevahelistes suhetes vahetult kohaldada.

143.

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa tugineda õiguse üldpõhimõttele, et jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses kohaldamata liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, mida ei saa direktiividega kooskõlas olevalt tõlgendada.

144.

Järgmine mõeldav lähenemisviis seisneb eespool nimetatud õiguse üldpõhimõtte kohaldamises sellisena, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88. ( 150 )

145.

Kohtuotsuses Kücükdeveci, millele mõned menetlusosalised on oma selgitustes viidanud, kasutas Euroopa Kohus sarnast lähenemisviisi ning kinnitas seejuures iga siseriikliku kohtu kohustust rakendada vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ( 151 ) jättes vajadusel kohaldamata iga kõnealuse keeluga vastuolus oleva siseriikliku õiguse sätte. ( 152 )

146.

Kõnealuse järeldusega laiendas Euroopa Kohus liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõtet siseriikliku õiguse ees niinimetatud horisontaalsuhetele. ( 153 ) Selles mõttes on nimetatud lähenemisviis kooskõlas senise kohtupraktikaga direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumise osas, ( 154 ) kuna Euroopa Kohus ei otsustanud näiteks, et direktiivi 2000/78 tuleb kohaldada eraisikutevahelistes suhetes, vaid ta leidis pelgalt seda, et selles konkretiseeritud vanuse alusel diskrimineerimise keeld kujutab endast – nagu juba tuvastatud kohtuotsuses Mangold ( 155 ) – liidu õiguse üldpõhimõtet kui võrdse kohtlemise üldpõhimõtte konkreetset rakendust. ( 156 ) Euroopa Kohtu poolt otsuses Kücükdeveci kohaldatud lähenemisviis tugineb peamiselt arusaamale, et sellist üldpõhimõtet nagu vanuse alusel diskrimineerimise keed tuleb individuaalse õiguskaitse ning liidu õiguse tõhususe huvides järjekindlalt rakendada ka siseriiklikul tasandil. ( 157 ) Dogmaatilises mõttes kujutab see lähenemisviis endast Mangoldi kohtupraktika edasiarendust.

147.

Vastavalt Euroopa Kohtu selgitustele tuleb vanuse alusel diskrimineerimise keelu – nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2000/78 – vahetu kohaldatavus eraisikutevahelistes suhetes ilmselgelt kõne alla alles siis, kui on täidetud teatud tingimused. Selleks peab põhikohtuasja juhtumil esiteks olema tegemist objektiivselt põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega vanuse alusel, mis tuleb kindlaks teha direktiivi 2000/78 kohaldamise tingimuste alusel. ( 158 ) Teiseks peab vastav siseriiklik säte hõlmama direktiiviga reguleeritavat valdkonda. ( 159 )

148.

Kõnealuse lähenemisviisi analoogia alusel kohaldamine põhikohtuasjas, andmaks siseriiklikule kohtule pädevus jätta liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus kohaldamata, eeldaks muu hulgas, et tasulise põhipuhkuse õigusel oleks lisaks selle kodifitseerimisele teiseses õiguses direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 liidu õiguskorras õiguse üldpõhimõtte staatus, mille kasuks kõnelevad juba välja toodud argumendid. ( 160 )

149.

Järgneva tingimusena tuleb nõuda töösuhte olemasolu, mis põhikohtuasja juhtumil ilmselgelt eksisteerib. Lõpetuseks peab õigus puhkusele olema olemas vastavalt direktiivi tingimustele. Viimane tagaks selle, et õiguse üldpõhimõtet ei kohaldata piiramatult, vaid üksnes sel määral, mil asjaomane siseriiklik säte kuulub direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse. Ka see tingimus on põhikohtuasjas täidetud, sest vaidlusaluse sätte ese on siseriikliku seadusandja poolt kehtestatud tingimus põhipuhkuse kasutamiseks. ( 161 )

150.

Selleks et õiguse üldpõhimõtet saaks aktiveerida ja vastastada siseriiklikule õigusele, oleks lõpetuseks vajalik, et tegemist oleks direktiivis sätestatud puhkuse õiguse rikkumisega. Viimast kinnitati juba esimese eelotsuse küsimuse analüüsi juures. ( 162 )

151.

Formaalsest seisukohast võttes oleks õiguse üldpõhimõtte kujul oleva põhipuhkuse õiguse (nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88) vahetu kohaldamise tingimused tegelikult täidetud. Siiski näib olevat mõttekas analüüsida taolise lähenemisviisi eeliseid ja puudusi, enne kui üldse kaaluda selle kasutamist käesolevas kohtuasjas. ( 163 )

152.

Kõnealuse lähenemisviisi eeliseks on õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise juba nimetatud puudujääkide kõrvaldamine puhtal kujul. ( 164 ) See kehtib eelkõige „piisava täpsuse” nõude osas. Kui direktiiv täpsustab õiguse üldpõhimõtet, siis saavutab viimane lõpuks sisulise täpsuse, mis on vajalik vahetu kohaldamise puhul.

153.

Siiski tuleb selle lähenemisviisi dogmaatilise õigsuse suhtes välja tuua kahtlused, mida ma järgnevalt selgitan.

154.

Minu kahtlused puudutavad kõigepealt liidu õiguskorras erinevat staatust omavate õigusallikate lubamatu segiajamise ohtu, mida ei saa välistada ning mis tuleneb õiguse üldpõhimõtte ja direktiivi kombineeritud kohaldamisest.

155.

Objektiivselt võttes tugineb see lähenemisviis peamiselt eeldusele, et õiguse üldpõhimõtte sisu peab olema kajastatud direktiivi sisus ning seetõttu on selle sisu autonoomne määratlemine tõlgendamise teel põhimõtteliselt ülearune. Lõppkokkuvõttes ei eeldata midagi muud, kui et õiguse üldpõhimõtte ja direktiivi konkretiseeriva sätte kaitsevaldkonnad kattuvad suurel määral. ( 165 )

156.

Sellel on siiski see puudus, et jäetakse täiesti avatuks, kui ulatuslik vastava õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkond tegelikult on ning kas direktiiv võib sisaldada kaugemaleulatuvamaid sätteid, mida kaitsevaldkond üldse ei hõlmagi. ( 166 ) Eeldus, millele kõnealune lähenemisviis tugineb, viib lisaks eksiteele, et direktiivi sisu ja esmase õiguse sisu kokkulangemine ei ole mingil juhul kohustuslik, vaid tegelikkuses hoopis erand, sest teisene õigus sisaldab enamasti kaugemaleulatuvamaid sätteid. ( 167 ) See kujutab endast probleemi, sest taolisel juhul ei tuleks nimetatud lähenemisviisi kasutamine kõne alla. Kui selle lähenemisviisi eesmärk – nagu väidab Euroopa Kohus – on tõesti õiguse üldpõhimõtte kohaldamine, siis oleks siiski dogmaatiliselt õige määratleda esiteks autonoomselt selle sisu, selle asemel et otsustada vastupidi hoopis direktiivi sätete alusel õiguse üldpõhimõtte sisu üle. ( 168 )

157.

Kuna nimetatud lähenemisviisi kohaselt võetakse kokkuvõttes normi kaitsevaldkonna kindlaksmääramise aluseks direktiiv, mitte aga õiguse üldpõhimõte ise, ( 169 ) siis peidab taoline teguviis endas ohtu, et direktiivide normatiivset sisu nähakse üha rohkem õiguspõhimõtte osana. Teisisõnu, direktiiv võib teoreetiliselt areneda õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkonna rikastamise ammendamatuks allikaks, mis tooks endaga pikaajalises perspektiivis kaasa erinevate tasemete õigusallikate ühtesulamise. ( 170 ) Viimaks viiks selline praktika nende normatiivsete sisude tagasipööramatu „tardumiseni”. Seadusandjalt võetaks nimelt üha rohkemate direktiivi normatiivsete sisude inkorporeerimisega õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkonda võimalus teha direktiivis muudatusi, sest taolised normatiivsed sisud tõstetaks esmase õiguse staatusesse, mida seadusandja ei saa mõjutada.

158.

Võttes arvesse asjaolu, et tasulise põhipuhkuse õiguse näol on tegemist sotsiaalse põhiõigusega, mis vajab – vastavalt oma olemusele – olulisel määral täpsustamist ning mida saab lisaks sageli tagada üksnes sõltuvalt asjaomasest majanduslikust ja sotsiaalsest reaalsusest, ( 171 ) võivad sellel lähenemisviisil olla liidule ja selle liikmesriikidele ettearvamatud tagajärjed. Tuleb märkida, et taolise õiguse üldpõhimõtte täpsustamisel seadusandja poolt on vajalik teatud paindlikkus, sest ühiskonna arusaam sellest, mis on „sotsiaalne” või „sotsiaalselt õiglane”, võib esiteks aja jooksul muutuda ning teiseks põhineb sageli kompromissidel. ( 172 ) Järgnevalt ei tohi tähelepanuta jätta seda, et sotsiaalriigi idee rakendamine võib sõltuda vastavast majanduslikust olukorrast liidus ja selle liikmesriikides. Seetõttu tuleb vältida sotsiaalsete standardite kinnistamist, võtmata arvesse majanduslikku ja sotsiaalset tegelikkust.

159.

Seda ei tohi aga mõista nii, et liit peab jätma integratsiooni sotsiaalse mõõtme tähelepanuta. Ühiskondliku ühtsuse edendamine „solidaarsuse” idee tähenduses on ja jääb Euroopa integratsiooni oluliseks eesmärgiks, nagu tuleneb üheselt EL lepingu artiklist 2 („solidaarsus” kui liidu väärtus) ja EL lepingu artikli 3 lõikest 3 („võitlemine sotsiaalse tõrjutuse vastu”; „sotsiaalne õiglus”; „sotsiaalne kaitse”; „naiste ja meeste võrdõiguslikkus”; „põlvkondade solidaarsus”; „lapse õiguste kaitse”) ning ELTL artiklist 9 („kõrge tööhõive taseme edendamine”; „piisava sotsiaalse kaitse tagamine”; „sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus”). Pigem tuleb järgida liidu seadusandjale põhiõigusest tuleneva kaitsekohustuse täitmisel antud kaalutlusõigust.

160.

Isegi kui Euroopa Kohus ei jaga neid kahtlusi, oleks küsitav, kas kohtuotsuses Kücükdeveci kasutatud lähenemisviis oleks põhikohtuasjale ülekantav, sest direktiiv 2003/88 ei täpsusta õiguse üldpõhimõtet kaugeltki mitte piisavalt, võimaldamaks selle vahetut kohaldamist eraisikutevahelistes suhetes.

161.

Direktiiv 2003/88 ei näe üksnes ette hulka erisätteid, lubades näiteks artiklis 15 liikmesriikide soodsamate sätete kehtestamist või artiklis 17 erandite tegemist mõnedest direktiivi kesksetest sätetest. ( 173 ) Peale selle annab direktiiv liikmesriikidele laia kaalutlusõiguse. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette, et liikmesriigid „võtavad vajalikke meetmeid”, et tagada iga töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele „vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega”. Konkreetseid vastuseid puhkuseõiguse olemuslike küsimuste kohta, näiteks kui palju tuleb puhkust anda, ei tulene otseselt ei direktiivist ega ka harta artikli 31 lõike 2 sõnastusest, ( 174 ) mis on põhipuhkust puudutava põhiõiguse garantii osas määratletud isegi lühemalt kui asjakohane rakendussäte direktiivi 2003/88 artiklis 7.

162.

Selles seisneb oluline erinevus diskrimineerimiskeeldudega, mille tarbeks arendati välja kohtuotsuses Kücükdeveci kasutatud lähenemisviis. Diskrimineerimiskeeldude eripära on see, et nende sisuline tuum on esmase ja teisese õiguse tasandil peamises osas identne. Seda, mis on diskrimineerimine, saab kindlaks teha ka esmase õiguse diskrimineerimiskeeldude tõlgendamise kaudu. Direktiivide sätted ei ole selles osas midagi enamat kui esmase õiguse põhimõtete üksikasjalikumad määratlused. Üksnes sel määral, mil direktiivid reguleerivad isikulist ja materiaalset kohaldamisala ning õiguslikke tagajärgi ja menetlust, kehtestavad nad sätteid, mida ei saa sisu osas ilma pikemata otseselt esmasest õigusest tuletada. Harta artiklis 27 jj sätestatud töötajate põhiõiguste puhul on see teisiti, sest need on algusest peale kavandatud seadusandja poolt konkretiseerimist vajavatena. ( 175 )

163.

Võttes arvesse asjaolu, et direktiiv 2003/88 ei reguleeri põhipuhkust ammendavalt, vaid viitab suurel määral siseriiklikule õigusele, tekib küsimus, kas õiguse üldpõhimõtte konkretiseerimisel tohib kaasata ka siseriikliku ülevõtva õiguse. Minu arvates põrkuks see lähenemisviis aga takistustele. Võttes arvesse erinevate siseriiklike sätete arvukust puhkuseõiguse valdkonnas, oleks küsitav mitte ainult taolise lähenemisviisi teostatavus. Peale selle ei oleks tagatud liidu õiguse ühtne kohaldamine kõikides liikmesriikides.

164.

Teiseks eksisteerivad kahtlused selle lähenemisviisi kooskõla osas õiguskindluse nõudega. Viimane kujutab endast samuti liidu õiguse üldpõhimõtet. ( 176 ) Nagu Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, nõuab õiguskindluse põhimõte, et üksikisikutele soovimatuid tagajärgi kaasa toov regulatsioon peab olema selge ja täpne ning selle kohaldamine tema subjektidele ettenähtav. ( 177 ) Kuna aga üksikisik ei saa kunagi olla kindel selles, millal asjakohase direktiiviga konkretiseeritud õiguse kirjutamata üldpõhimõte omandab eesõiguse siseriikliku kirjutatud õiguse suhtes, siis on tema seisukohalt tegemist samasuguse ebakindlusega siseriikliku õiguse kehtivuse osas nagu direktiivi vahetu kohaldamise puhul eraisikutevahelistes suhetes, mida Euroopa Kohus – nagu ta oma praktikas nii sageli on kinnitanud ( 178 ) – soovib just vältida. ( 179 ) Tagajärjed võivad olla märkimisväärsed just tööõiguse valdkonnas, mis reguleerib vaevu hõlmatava hulga töösuhete üksikasju.

165.

Eksisteerib siiski oht, mida ei saa välistada, et siseriiklikud kohtud näevad end kõnealuse lähenemisviisi tõttu olevat sunnitud jätma kohaldamata siseriikliku õiguse – mis on mis tahes vormis direktiivi reguleerimisalaga kaetud, kuid mis kehtestati direktiiviga mingit seost omamata – ja seda põhjendusega, et direktiivi kõnealused sätted konkretiseerivad liidu õiguse üldpõhimõtteid või kehastavad esmase õiguse staatusega õigushüvesid, ( 180 ) ja seda hoolimata asjaolust, kas siseriiklikel kohtutel on siseriikliku õiguse kohaselt vastav kohaldamata jätmise pädevus. Kõnealune oht eksisteerib seda enam, et kohtuotsusest Kücükdeveci tuleneb selgelt, et siseriiklik kohus ei ole sellises olukorras kohustatud esmalt Euroopa Kohtult eelotsust paluma. ( 181 )

166.

Kui taoline lähenemisviis peaks Euroopa Kohtu praktikas läbi minema, antaks direktiividele positsioon, mida neil esmase õiguse käsituse kohaselt ei ole. Direktiivid võimaldaksid esmase õiguse äärmiselt laia kohaldamist, mis ulatuks palju kaugemale sellest valdkonnast, mida neid kehtestanud liidu institutsioonid neile andsid või anda soovisid. Kombinatsioonis esmasest õigusest tuleneva tagajärjega, kui siseriiklikku normi ei ole võimalik kohaldada, ning Euroopa Kohtu poolt tunnustatud siseriiklike kõigi astmete kohtute pädevusega jätta normid kohaldamata ilma eelneva eelotsusemenetluse läbiviimiseta tooks see endaga kaasa siseriiklike eeskirjade ulatusliku erosiooni, võttes arvesse asjaolu, et direktiivid puudutavad mingil moel suurt hulka õigusvaldkondi.

167.

On siiski kaheldav, kas see on kooskõlas asutamislepingutega loodud õigusloome ja õigusemõistmise süsteemiga.

168.

Minu poolt õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise suhtes esitatud vastuväide seoses harta artikliga 51 vastuolu tekkimise ohuga ( 182 ) kehtib samamoodi ka kõnealuse lähenemisviisi kasutamisel. Selles osas viitan ma oma selgitustele selle probleemi osas. Harta artikli 51 lõike 1 esimeses lauses kehtestatud põhiõiguste kohustatud subjektide ringi piirang keelab seega samuti õiguse üldpõhimõtte kohaldamise, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88.

169.

Eeltoodu põhjal järeldan ma, et õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamine, nagu seda tehti kohtuasjas Kücükdeveci, tõrjumaks kõrvale liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, ei ole põhikohtuasjas võimalik.

170.

Kokkuvõttes tuleb sedastada, et liidu õigus ei anna siseriiklikule kohtule võimalust jätta vaidlusalune säte eraisikutevahelistes suhetes kohaldamata. Kuna eelotsuse küsimus on sõnastatud nii, et sellega soovitakse tegelikult teavet, kas eksisteerib taoline liidu õigusest tulenev siseriikliku kohtu kohustus, siis tuleb kõnealusele küsimusele selle mõtte kohaselt vastata nii, et siseriiklik kohus ei ole liidu õigusest tulenevate juhiste puudumise korral selleks ka kohustatud.

171.

Kui on kindel – nagu põhikohtuasjas –, et tegemist on liidu õiguse rikkumisega direktiivi 2003/88 artikli 7 puuduliku ülevõtmise tõttu, kuid siseriiklik kohus ei saa liidu õigusega vastuolus olevat siseriiklikku sätet sellest hoolimata kohaldamatuks kuulutada, siis ei tähenda see mingil juhul, et põhikohtuasja hageja jäetaks oma õigustest ilma.

172.

Nagu sissejuhatuses märgitud, ( 183 ) jääb talle hoopis liidu õigusest tuleneva tasulise põhipuhkuse õiguse teostamiseks võimalus esitada lepingut rikkunud liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõue. Liidu õigusest tulenev riigivastutuse õigusinstituut võib isikule sellises olukorras rahulduse tuua, pannes asjaomasele liikmesriigile kohustuse hüvitada isikule kahju, mis tal riigipoolsest liidu õiguse rikkumisest tekib.

173.

Liidu õigus tunnustab õigust hüvitisele kolme tingimuse täitmise korral: rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge, ning riigil lasuva kohustuse rikkumise ja kahju kandnud isikutel tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. ( 184 ) Kohtuotsuses Dillenkofer jt ( 185 ) sõnastas Euroopa Kohus esimese tingimuse eeskätt seoses juhtumitega, mil liikmesriik on jätnud direktiivi õigeaegselt üle võtmata, lisaks seda vähesel määral ümber sõnastades – direktiivi eesmärk on anda üksikisikutele õigusi, mille sisu saab kindlaks määrata direktiivi alusel –, rõhutades samal ajal, et tingimuste mõlemal sõnastusel on sisuliselt üks ja seesama tähendus. ( 186 )

174.

Pädevuse jaotuse osas liidu kohtute ja siseriiklike kohtute vahel tuleb märkida, et siseriiklike kohtute ülesanne on tuvastada, kas täidetud on tingimused, mille puhul tekib liikmesriigi vastutus ühenduse õiguse rikkumise eest. ( 187 ) Seevastu liidu õiguse rikkumisest tekkivast kahjust tuleneva riigi vastutuse olemasolu ja ulatuse küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist, mis on Euroopa Kohtu pädevuses. ( 188 )

175.

Eeltoodu põhjal tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei pane eraisikutevahelist vaidlust lahendavale siseriiklikule kohtule kohustust jätta kohaldamata siseriiklik säte, mis seab õiguse tasulisele põhipuhkusele sõltuvusse tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva, kui seda sätet ei ole võimalik direktiiviga kooskõlas tõlgendada.

176.

Oma kolmanda eelotsuse küsimuse sõnastamisel lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus ilmselgelt teatud siseriiklikust õiguslikust raamistikust, mis näeb ette õiguse erineva pikkusega põhipuhkusele, olenevalt sellest, mis on töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimise põhjus, kusjuures ilmselt eristatakse selle alusel, kas põhjus oli tööõnnetus, kutsehaigus, teel tööle toimunud õnnetus või tööga mitteseotud haigus. Eelotsusetaotlusest ei nähtu, kui pikk on puhkus asjaomastel juhtudel. On üksnes kindel, et kõnealune siseriiklik õiguslik raamistik näeb teatud tingimustel ette tasulise põhipuhkuse pikema kestuse kui direktiivis kehtestatud neljanädalane minimaalne kestus.

177.

Juba oma selgitustes esimese eelotsuse küsimuse osas tõin ma esile, et direktiivi 2003/88 artiklis 7 tagatud õigus tasulisele põhipuhkusele tekib, olenemata sellest, kas töötaja oli kõnealusel perioodil töölt eemal haiguse tõttu, kui ta oli nõuetekohaselt haiguspuhkusele vormistatud. ( 189 ) Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses õigesti märgib, ei tee direktiivi 2003/88 artikkel 7 vahet haigusest tingitud eemalviibimise põhjustel. Kõnealust direktiivi sätet kohaldatakse seoses tasulise põhipuhkuse õigusega hoopis „iga töötaja” suhtes. Seega on kõigil töötajatel, kaasa arvatud nendel, kes on haiguspuhkusel eespool toodud põhjustel, artikli 7 lõike 1 kohaselt vähemalt neljanädalane põhipuhkus.

178.

See ei tähenda aga siiski, et liikmesriikidel oleks keelatud kehtestada oma siseriiklikes sätetes põhipuhkus, mille kestus on liidu õigusega määratud neljanädalasest perioodist pikem, sest viimase näol on tegemist – nagu reedab juba sätte sõnastus – pelgalt minimaalse kestusega. Kõnealust sätet tuleb nimelt tõlgendada kooskõlas direktiivi 2003/88 üldise eesmärgiga, mis seisneb vastavalt artikli 1 lõikele 1 „tööaja korralduse minimaalsete ohutus- ja tervishoiunõuete” sätestamises ning ei mõjuta muus osas artikli 15 kohaselt liikmesriikide õigust „kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist”. Sellest võib tuletada liikmesriikide pädevuse kehtestada tasulise põhipuhkuse õiguse osas soodsamaid eeskirju, kui liidu õigusega ette nähtud.

179.

Sama vähe takistab direktiiv 2003/88 omalt poolt liikmesriike seadmast soodsamat kohtlemist ette nägevaid sätteid sõltuvusse teatud tingimustest, eeldusel et sellega ei kahjustata direktiiviga tagatud minimaalset kaitset. Selles kontekstis tuleb meenutada kohtuotsust Merino Gómez ( 190 ), milles Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid „vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega”, tuleb mõista selliselt, et „siseriikliku rakendamise korraga tuleb igal juhul tagada õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele puhkusele” ( 191 ). Põhikohtuasja probleemistiku jaoks tähendab see, et liikmesriigil on põhimõtteliselt õigus kohelda töötajaid põhipuhkuse minimaalse kestuse osas erinevalt, sõltuvalt töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimise põhjusest, kui puhkuse kestus ei jää alla direktiivi artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse nelja nädala.

180.

Teistsuguse hinnanguni viia võivaid võimalikke juhiseid ei tulene ka sätetest, mis reguleerivad haiguspuhkuse õigust ja selle kasutamise korda, sest kõnealune õigus – nagu Euroopa Kohus otsuses Schultz-Hoff õigesti leidis – „ei kuulu kehtiva liidu õiguse kohaselt liidu õiguse kohaldamisalasse”. ( 192 ) Nimetatud õigus kuulub hoopis liikmesriikide reguleerimispädevusse. Seega on neil ka õigus kehtestada eeskirju, mis võivad põhipuhkuse kestust ka lühendada, kui igal juhul on täidetud direktiivis 2003/88 sätestatud vähemalt neljanädalase põhipuhkuse tingimus.

181.

Haigusest tingitud töölt eemalviibimise perioodi tööaja sisse arvestamise võimatus vastavalt siseriikliku õiguse eeskirjadele sellistel juhtudel nagu tööteekonnal juhtunud õnnetuse või tööga mitteseotud haigestumise puhul ei tohi avaldada kahjulikku mõju vähemalt neljanädalasele põhipuhkusele. Prantsusmaa valitsusega ( 193 ) peab nõustuma selles osas, et vajaduse korral tuleb seda vältida selliselt, et töötajale antakse võimalus kasutada oma puhkust mõistliku pikkusega ülekandeperioodi jooksul tagantjärele, millega võetakse arvesse direktiiviga 2003/88 taotletavat puhkamise eesmärki. Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Federatie Nederlandse Vakbeweging ( 194 ), tuleb selleks, et põhipuhkuse positiivne mõju töötaja ohutusele ja tervisele ilmneks täielikult, kasutada seda küll selleks ette nähtud aasta jooksul, s.o jooksva aasta jooksul. Siiski ei kaota see puhkus oma tähtsust ka juhul, kui seda kasutatakse mõnel hilisemal ajavahemikul, näiteks puhkuse ülekandeperioodi kestel.

182.

Eespool toodud kaalutlustest tuleb seega järeldada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusaktid ja/või tavad, mis näevad vastavalt töötaja töölt eemalviibimise põhjusele ette tasulise puhkuse erineva kestuse, kui direktiivi kõnealuses sättes ette nähtud neljanädalane minimaalne kestus on igal juhul tagatud.

183.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: