Kohtuasi C‑87/10

Electrosteel Europe SA

versus

Edil Centro SpA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Vicenza)

Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 5 punkt 1 alapunkti b esimene taane – Asjaomase lepingulise kohustuse täitmise paiga kohus – Kauba müük – Üleandmise koht – Leping, mis sisaldab tingimust „hangitud tehasest”

Kohtuotsuse kokkuvõte

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Valikuline kohtualluvus – Kohtualluvus lepingutega seotud asjades artikli 5 punkt 1 alapunkti b esimese taande tähenduses

(Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 5 punkt 1 alapunkti b esimene taane)

Määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 5 punkt 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi puhul peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal.

Kontrollimaks, kas üleandmise koht on kindlaks määratud „lepingu kohaselt”, peab siseriiklik kohus arvesse võtma kõiki selle lepingu asjaomaseid mõisteid ja tingimusi, mille abil on võimalik seda kohta selgelt määratleda, kaasa arvatud selliseid rahvusvahelises kaubanduses üldtunnustatud ja üldkasutatavaid mõisteid ja tingimusi nagu Rahvusvahelise Kaubanduskoja koostatud Incoterms („international commercial terms”) aastal 2000 avaldatud versioonis.

Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus toimus kauba füüsiline üleandmine, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade käsutusõiguse.

(vt punkt 26 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. juuni 2011(*)

Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades –Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane – Asjaomase lepingulise kohustuse täitmise paiga kohus – Kauba müük – Üleandmise koht – Leping, mis sisaldab tingimust „hangitud tehasest”

Kohtuasjas C‑87/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale ordinario di Vicenza (Itaalia) 30. jaanuari 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. veebruaril 2010, menetluses

Electrosteel Europe SA

versus

Edil Centro SpA,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud D. Šváby, R. Silva de Lapuerta, E. Juhász (ettekandja) ja T. von Danwitz,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Edil Centro SpA, esindaja: avvocatessa R. Campese,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: N. Bambara ja M. Wilderspin,

olles 3. märtsi 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „määrus”) artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande tõlgendamist.

2        See taotlus esitati Arles’is (Prantsusmaa) asuva Electrosteel Europe SA (edaspidi „Electrosteel”) ja Piovene Rocchette’s (Itaalia) asuva Edil Centro SpA (edaspidi „Edil Centro”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab müügilepingu täitmist.

 Õiguslik raamistik

3        Määruse artikli 2 lõige 1, mis kuulub nimetatud määruse II peatüki 1. jao „Üldsätted” alla, näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

4        Määruse artikli 3 lõige 1, mis kuulub samuti 1. jakku, sätestab:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”

5        Määruse artikkel 5 „[Valikuline] kohtualluvus” [täpsustatud tõlge], mis kuulub määruse II peatüki 2. jakku, on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

1)      a)     lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;

b)      kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:

–        müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,

–        teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

c)      kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a;

[…]”

6        Määruse artikli 23 lõikes 1, mis kuulub nimetatud määruse II peatüki 7. jao „Kokkulepe kohtualluvuse kohta” alla, on sätestatud:

„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

a)      kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või

b)      vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või

c)      rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.”

7        Määruse artikli 60 lõikes 1, mis kuulub nimetatud määruse V peatüki „Üldsätted” alla, on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühingu alaline asukoht, seal, kus on tema:

a)      põhikirjajärgne asukoht või

b)      juhatuse asukoht või

c)      peamine äritegevuse koht.”

 Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimus

8        Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et müüja Edil Centro ja ostja Electrosteel sõlmisid kauba müügilepingu. Lepingu täitmise üle puhkenud vaidluse tagajärjel esitas müüja Tribunale ordinario di Vicenzale taotluse, milles nõudis, et ostjat kohustataks ostetud kauba eest tasuma 36 588,26 eurot.

9        Ostja väitis sellele kõigepealt vastu, et määruse sätete kohaselt puudub asjaomasel Itaalia kohtul selle vaidluse lahendamise pädevus. Vastuväite toetuseks kinnitas ostja, et tema asukoht on Prantsusmaal ning seega tuleks teda hageda selle liikmesriigi kohtus.

10      Edil Centro väidab vastupidi, et tema asukohas Itaalias sõlmitud leping sisaldab kauba üleandmise koha osas tingimust „Resa: Franco ns. [nostra] sede” („üleandmine: franko meie asukoht”) ning järelikult on Itaalia kohus pädev asja lahendama.

11      Edil Centro viitab Pariisis asuva Rahvusvahelise Kaubanduskoja välja töötatud tingimustele „Incoterms” („international commercial terms”), täpsemalt 2000. aastal avaldatud redaktsiooni ametlikule, st ingliskeelsele versioonile (edaspidi „Incoterms”) ning väidab, et tingimus „Resa: Franco nostra sede” vastab Incoterms tingimuse „EXW” („Ex Works”) punktidele A4 ja B4, mis määravad kindlaks kauba üleandmise koha.

12      Need Incoterms tingimuse „Ex Works” punktid on sõnastatud järgmiselt:

„A4      Delivery

The seller must place the goods at the disposal of the buyer at the named place of delivery, not loaded on any collecting vehicle, on the date or within the period agreed or, if no such time is agreed, at the usual time for delivery of such goods. If no specific point has been agreed within the named place, and if there are several points available, the seller may select the point at the place of delivery which best suits his purpose.

B4      Taking delivery

The buyer must take delivery of the goods when they have been delivered in accordance with A4 […].”

13      Kohtutoimikust ilmneb, et vaidlusaluse lepingu esemeks oleva kauba andis ostjale üle vedaja, kes sai kauba kätte müüja asukohas Itaalias ning kes tarnis selle ostja asukohta Prantsusmaal.

14      Eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimeses taandes sätestatud mõiste „üleandmise koht” „asjaomase kohustuse täitmise kohana” on Itaalias kaasa toonud olukorra, kus nii madalama astme kohtute kui ka Corte suprema di cassazione tõlgendused on erinevad.

15      Neid erinevaid tõlgendusi arvesse võttes otsustas Tribunale ordinario di Vicenza menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse […] artikli 5 punkti 1 alapunkti b ning seega ühenduse õigust tuleb selles osas, millega sätestatakse, et kohustuse täitmise kohana käsitatakse müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, tõlgendada nii, et pädeva kohtu kindlaksmääramisel käsitatakse üleandmiskohana lepingu esemeks oleva kauba lõplikku sihtkohta, või sellises tähenduses, et selleks on koht, kus müüja konkreetse juhu suhtes kohaldatavatest materiaalõigusnormidest lähtuvalt täidab oma üleandmiskohustuse, või tuleb eespool viidatud sätet teisiti tõlgendada?”

 Eelotsuse küsimus

16      Kõigepealt tuleb märkida, et pärast seda, kui kohus oli käesolevas asjas esitanud eelotsusetaotluse, tegi Euroopa Kohus 25. veebruari 2010. aasta otsuse kohtuasjas C‑381/08: Car Trim (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), mille resolutsiooni punktis 2 ta sedastas, et määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi puhul peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Euroopa Kohus lisas, et kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus toimus kauba füüsiline üleandmine, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade käsutusõiguse.

17      Tõlgendust, mille Euroopa Kohus andis kõnealusele sättele eespool nimetatud kohtuotsuses Car Trim, saab kohaldada ka käesolevas põhikohtuasjas ning see annab peaaegu täieliku vastuse Tribunale ordinario di Vicenza küsimusele.

18      Jääb üle lahendada vaid küsimus, kuidas tõlgendada määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimeses taandes kasutatud mõistet „lepingu kohaselt”, eeskätt see, mil määral on võimalik arvesse võtta lepingu mõisteid ja tingimusi, mis ei kirjelda otseselt ja sõnaselgelt üleandmise kohta, mille määrab kindlaks pooltevahelise vaidluse lahendamiseks pädev kohus.

19      Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse artikli 23 kohaselt saab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida nii kirjalikult kui suuliselt, kui see on kirjalikult kinnitatud, kui ka vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.

20      Ei ole alust arvata, et liidu seadusandja soovis jätta need kaubandustavad arvesse võtmata määruse teiste sätete tõlgendamisel, eeskätt pädeva kohtu määramisel määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande alusel.

21      Üldtunnustatud kutseühingute koostatud, täpsustatud ja avaldatud kaubandustavadel, mida paljud ettevõtjad praktikas järgivad, on oluline koht rahvusvahelise kaubanduse normide hulgas, mis ei ole riigi poolt kehtestatud. Nad muudavad ettevõtjatel lepingu koostamise lihtsamaks, kuna lühikesi ja lihtsaid mõisteid kasutades on võimalik reguleerida suurt osa nende kaubandussuhetest. Rahvusvahelise Kaubanduskoja väljatöötatud tingimusi Incoterms, mis määratlevad ja kodifitseerivad rahvusvahelises kaubanduses enamlevinud mõistete ja tingimuste sisu, tunnustatakse ja kasutatakse praktikas eriti laialdaselt.

22      Seega kui siseriiklik kohus analüüsib lepingut eesmärgiga tuvastada üleandmise koht määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande tähenduses, peab ta arvesse võtma kõiki selle lepingu asjaomaseid mõisteid ja tingimusi, vajaduse korral ka selliseid rahvusvahelises kaubanduses üldtunnustatud ja üldkasutatavaid mõisteid ja tingimusi nagu Incoterms, kuivõrd nende abil on võimalik seda kohta selgelt määratleda.

23      Kui asjaomane leping sisaldab selliseid mõisteid või tingimusi, võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas tegemist on kokkuleppega, milles määratakse üksnes kindlaks kauba transpordi risk ja sellega seotud kulude jagamine lepingupoolte vahel või on tegemist ka kauba üleandmise koha määratlusega. Põhikohtuasjas kõne all oleva Incoterms tingimuse „Ex Works” osas tuleb märkida, et nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 leidis, ei koosne see tingimus üksnes punktide A5 ja B5 „Transfer of risks” sätetest, mis puudutavad riski üleminekut ja punktide A6 ja B6 „Division of costs” sätetest, mis käsitavad kulude jagamist, vaid eraldi ka punktide A4 ja B4, vastavalt „Delivery” ja „Taking delivery” sätetest, mis viitavad samale kohale ning võimaldavad seega kindlaks määrata kauba üleandmise koha.

24      Seevastu kui lepingu esemeks olev kaup läbib transiidina liikmesriigi territooriumi, mis on kolmas riik võrreldes lepingupoolte asukohtade ja kauba lähetamise või saabumise kohaga, tuleb eeskätt kontrollida, kas selles liikmesriigis asuva koha märkimisega lepingusse sooviti jagada ainult kauba transpordiga seotud kulusid ja riski või kindlaks määrata ka kauba üleandmise koht.

25      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on välja selgitada, kas põhikohtuasjas lepingus kasutatud tingimus „Resa: Franco [nostra] sede” vastab Incoterms tingimuse „Ex Works” punktidele A4 ja B4 või mõnele teisele tingimusele või kaubanduses tavaliselt kasutatavale tavale, mille abil on võimalik selgelt määratleda kauba üleandmise koht vastavalt lepingule, ilma et oleks vaja tugineda lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele.

26      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi puhul peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Kontrollimaks, kas üleandmise koht on kindlaks määratud „lepingu kohaselt”, peab siseriiklik kohus arvesse võtma kõiki selle lepingu asjaomaseid mõisteid ja tingimusi, mille abil on võimalik seda kohta selgelt määratleda, kaasa arvatud selliseid rahvusvahelises kaubanduses üldtunnustatud ja üldkasutatavaid mõisteid ja tingimusi nagu Pariisis asuva Rahvusvahelise Kaubanduskoja koostatud Incoterms aastal 2000 avaldatud versioonis. Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus toimus kauba füüsiline üleandmine, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade käsutusõiguse.

 Kohtukulud

27      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi puhul peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal.

Kontrollimaks, kas üleandmise koht on kindlaks määratud „lepingu kohaselt”, peab siseriiklik kohus arvesse võtma kõiki selle lepingu asjaomaseid mõisteid ja tingimusi, mille abil on võimalik seda kohta selgelt määratleda, kaasa arvatud selliseid rahvusvahelises kaubanduses üldtunnustatud ja üldkasutatavaid mõisteid ja tingimusi nagu Rahvusvahelise Kaubanduskoja koostatud Incoterms („international commercial terms”) aastal 2000 avaldatud versioonis.

Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus toimus kauba füüsiline üleandmine, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade käsutusõiguse.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.