KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 19. mail 2011(1)

Kohtuasi C‑447/09

Reinhard Prigge

Michael Fromm

Volker Lambach

versus

Deutsche Lufthansa AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht (Saksamaa))

Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Direktiiv 2000/78/EÜ – Vanuse alusel diskrimineerimise keeld – Artikli 2 lõige 5 – Artikli 4 lõige 1 – Artikli 6 lõige 1 – Põhiõiguste harta artiklid 21 ja 28 – Kollektiivleping, mis näeb lennuettevõtja pilootide puhul ette töösuhte lõppemise 60 aasta vanuses („kohustuslikus korras pensionilesaatmine”) – Lennuohutus – Kollektiivläbirääkimiste autonoomia – Olulised ja määravad kutsenõuded – Sotsiaalpoliitika – Proportsionaalsus

I.      Sissejuhatus

1.        Käesoleva eelotsuse küsimusega soovib Bundesarbeitsgericht (föderaalne töökohus) Euroopa Kohtult teada sisuliselt seda, kas kollektiivleping, mis näeb lennuohutuse tagamiseks ette lennuettevõtja pilootide töösuhte lõppemise 60 aasta vanuses, on vastuolus nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(2) või vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõttega.

2.        Selles mõttes annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse arendada edasi oma kohtupraktikat seoses vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega töösuhete kontekstis,(3) seda taas kord seoses klausliga, mis sisaldub kollektiivlepingus, mis näeb ette töösuhte lõppemise, kui töötaja jõuab pensioniea lähenedes teatavasse vanusesse.(4) Täpsemalt on eesmärk arendada seda kohtupraktikat edasi seisukohast, mille Euroopa Kohus kinnitas hiljutises, juba viidatud kohtuotsuses Rosenbladt. Käesoleva kohtuasja muudavad eripäraseks peamiselt kaks asjaolu. Esiteks see, et töösuhte lõppemine ei ole ette nähtud mitte 65‑aastaselt (vanus, mille kohta Euroopa Kohus on üldjoontes teinud soodsaid otsuseid, kusjuures praegu ei ole vaja täpsematesse üksikasjadesse laskuda), vaid tunduvalt varem, 60‑aastaselt; ning teiseks see, et käesoleval juhul on Euroopa Kohtule esitatud juhtum seotud piloodi kutsealaga,(5) millel tegutsemisel on n-ö aegumistähtaeg (vastavalt rahvusvahelistele normidele 65 eluaastat). Võttes lähtepunktiks piloodi elukutse viimati nimetatud eripära, soovitan Euroopa Kohtul võtta arvesse, et kollektiivläbirääkimiste tagatis kuulub sotsiaalpoliitika õiguspäraste eesmärkide hulka direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Vaatamata eespool öeldule, kallutab proportsionaalsuse seisukohast poleemilise konkreetse sätte ajalise kohaldatavuse kontroll mind selle poole, et soovitada selle kokkusobimatust liidu õigusega.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvahelised õigusnormid

3.        15. aprillil 2003 kiitsid Joint Aviation Authorities(6) (Ühinenud Lennuametid) heaks Joint Aviation Requirements – Flight Crew Licensing 1.060a (ühtsed lennundusnõuded – lennumeeskonna liikmete lubade väljaandmine 1.060a, edaspidi „JAR‑FCL 1.060a”), mis sisaldavad üksikasjalikke sätteid piirangute kohta, mida kohaldatakse 60‑aastaste või vanemate lennundusloa omanike suhtes. Täpsemalt on sätestatud, et 60–64 aasta vanuses võib piloodiloa omanik ärilises lennutranspordis piloodina tegutseda üksnes tingimusel, et ta kuulub mitmest piloodist koosnevasse meeskonda ja et teistel pilootidel ei ole 60. eluaasta veel täitunud. Teiseks ei või üle 65‑aastane piloodiloa omanik ärilises lennutranspordis piloodina tegutseda.

4.        29. aprillil 2003 avaldas föderaalne transpordi-, ehitus- ja elamuministeerium need eeskirjad Bundesanzeiger’is (liitvabariigi ametlik väljaanne) nr 80a.

B.      Euroopa Liidu õigus

1.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta

5.        Harta artikli 21 lõige 1 sätestab : „Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas […] vanuse […] tõttu.”

6.        Harta artiklis 28 on sätestatud, et „[t]öötajatel ja tööandjatel või nende organisatsioonidel on liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt õigus pidada […] läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida […]”.

2.      Direktiiv 2000/78/EÜ

7.        Direktiivi 2000/78 eesmärk vastavalt selle artiklile 1 on „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

8.        Artikli 2 lõikes 5 on sätestatud, et direktiiv „ei piira siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks”.

9.        Artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et olenemata artikli 2 lõigetest 1 ja 2 (milles on määratletud võrdse kohtlemise põhimõte ning otsene ja kaudne diskrimineerimine), „võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on teatud kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, tingimusel et eesmärk on õigustatud ja nõue sellega proportsionaalne”.

10.      Lõpuks on konkreetselt vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatust käsitleva artikli 6 lõikes 1 sätestatud:

„Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

a) tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse;

b) vanuse, töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud tööle pääsemise või teatavate töösoodustuste miinimumtingimuste kehtestamine;

c) tööle võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.”

C.      Saksa õigus

1.      Osalise tööaja ja tähtajaliste töölepingute seadus

11.      21. detsembri 2000. aasta seaduse osalise tööaja ja tähtajaliste töölepingute kohta(7) (Gesetz über Teilzeitarbeit und befristete Arbeitsverträge, edaspidi „TzBfG”) § 14 sätestab, et tähtajalise töölepingu sõlmimine on õiguspärane, kui selleks on objektiivne põhjus.

2.      Üldine võrdse kohtlemise seadus

12.      Direktiiv 2000/78 võeti Saksa õiguskorda üle 14. augusti 2006. aasta võrdse kohtlemise seaduse (Allgemeines Gleichbehandlungsgesetz, edaspidi „AGG”) vastuvõtmisega.(8) Nimetatud seaduse §‑d 8 ja 10 kordavad küllalt täpselt vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1.

3.      Lennunduslubade ajalist piiramist käsitlevad sätted

13.      Esiteks viitab lennuliikluse litsentseerimise korra (Luftverkehrs-Zulassungs-Ordnung, edaspidi „LuftVZO”)(9) § 20 lõige 2 kõigi lennundusloa tingimuste reguleerimiseks õhusõiduki meeskonnaliikmeid käsitlevale määrusele (Verordnung über Luftfahrtpersonal) ja ühtlasi tunnistab era- ja elukutseliste pilootide ning mitmeliikmelise meeskonna liinipilootide suhtes kohaldatavaks eespool viidatud JAR‑FCL 1.060a.

14.      Teiseks sätestab 15. aprilli 2003. aasta õhusõiduki meeskonnaliikmeid käsitleva määruse esimene rakendusmäärus (Erste Durchführungsverordnung zur Verordnung über Luftfahrtpersonal, edaspidi „1. DV LuftPersV”),(10) et Saksamaal välja antud ametipiloodi või liinipiloodi loa omanik võib teostada oma loa kohaseid õigusi Saksamaa Liitvabariigi territooriumil pärast 60. eluaastat kuni 65. eluaasta täitumiseni, käitades ühe piloodiga õhusõidukit reisijate, posti või kauba ärilise transpordi raames.

4.      Kollektiivleping

15.      Lõpuks on siin otseselt vaidlustatud siseriiklik säte Deutsche Lufthansa lennukipersonali käsitleva üldise kollektiivlepingu nr 5a (edaspidi „üldine kollektiivleping nr 5a”) § 19 lõige 1, millega reguleeritakse põhikohtuasja poolte töösuhteid. 14. jaanuari 2005. aasta redaktsioonis sätestas nimetatud artikkel 19 järgmist: „Töösuhe lõpeb – ilma vajaduseta lepingut üles öelda – selle kuu lõpus, mil töötajal täitub 60 eluaastat […]”. Sellest ajast alates saavad piloodid, keda see säte mõjutab, üleminekuhüvitist.(11)

16.      Eelotsusetaotluses on märgitud, et Lufthansa kontserni teistes lennuettevõtjates töötavad piloodid kuni 65. eluaasta täitumiseni.

III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17.      R. Prigge, M. Fromm ja V. Lambach esitasid Arbeitsgericht Frankfurt am Mainile (Maini-äärse Frankfurdi töökohus) hagi lennuettevõtja Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Deutsche Lufthansa”) vastu, kus nad töötasid pilootide ja kaptenitena, lennuettevõtja otsuse peale lugeda lõppenuks nende töösuhe, kuna hagejatel täitus 60 eluaastat, mis on nende suhtes kohaldatavas kollektiivlepingus nr 5a kehtestatud vanusepiir. Hagejad leiavad, et nimetatud otsus kujutab endast vanuse alusel diskrimineerimist, mis on vastuolus direktiiviga 2000/78 ja AGG‑ga.

18.      Arbeitsgericht jättis hagi rahuldamata ja Landesarbeitsgericht Hessen (Hesseni teise astme töökohus) jättis rahuldamata sellele järgnenud apellatsioonkaebuse. Huvitatud isikud esitasid Bundesarbeitsgerichtile apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

19.      Võttes arvesse, et nimetatud kaebuse lahendus sõltub direktiivi 2000/78 mitme artikli ja vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte tõlgendusest, esitas Bundesarbeitsgericht Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) artikli 2 lõiget 5, artikli 4 lõiget 1 ja/või artikli 6 lõike 1 esimest lauset ja/või ühenduse õiguse üldpõhimõtet vanuse alusel diskrimineerimise keelu kohta tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud sätted, mis tunnistavad lennuohutuse tagamise eesmärgil vastuvõetavaks pilootidele kollektiivlepingus seatud 60. eluaasta vanusepiiri?”

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

20.      Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 18. novembril 2009.

21.      Kirjalikud märkused esitasid Saksamaa Liitvabariik, Iirimaa, komisjon ning ühised märkused esitasid põhikohtuasja kolm hagejat (R. Prigge, M. Fromm ja V. Lambach).

22.      8. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitasid suulisi märkusi R. Prigge, M. Frommi ja V. Lambachi esindaja, komisjon, Saksamaa Liitvabariik ja Iirimaa.

V.      Esialgsed kaalutlused

23.      Enne Bundesarbeitsgerichti esitatud eelotsuse küsimusele vastuse andmist pean asjakohaseks esitada mõned kaalutlused kõigepealt küsimuse enda sõnastuse kohta ning seejärel nii kõnealuse diskrimineerimiskeelu kui ka kollektiivläbirääkimiste õiguse mõju kohta kohtuasjale.

A.      Küsimuse sõnastus

24.      Kõigepealt väärivad kommentaari liidu õiguse kaks punkti, mille tõlgendamist võrdluses siseriikliku õiguse sättega meilt taotletakse, niisuguses järjestuses: teisese õiguse norm, direktiiv 2007/78 ja liidu õiguse üldpõhimõte, milleks on vanuse alusel diskrimineerimise keeld, mis on direktiivi aluseks ja mille „konkreetne väljendus” direktiiv omakorda on.

25.      Alustades kõrgema astme elemendist, tuleb eelkõige kinnitada, et vanuse alusel diskrimineerimise keeld eelkõige töösuhete valdkonnas on tõepoolest liidu õiguse üldpõhimõte. See asjaolu on teada juba vähemalt 2005. aastast, mil Euroopa Kohus kinnitas seda juba viidatud kohtuotsuses Mangold, ning seda ei vaidlustata siinkohal mingil viisil. Sellest ajast alates on kohtupraktikas seda põhimõtet sõnaselgelt või vaikimisi tõhustatud, kusjuures peaaegu alati seoses direktiiviga 2000/78, millele iga juhtumi puhul viidatakse.

26.      Ehkki juba kohtuotsuse Mangold tegemise ajal oli pidulikult välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis sisaldab sõnaselget vanuse alusel diskrimineerimise keeldu (artikkel 21), on see alles Lissaboni lepingu jõustumisega omandanud täielikult õigusliku olemuse ja esmase õiguse staatuse ning koos hartaga ka nimetatud diskrimineerimise põhjus kui eelviimane keeld nimetatud artiklis sisalduvate sõnaselgete diskrimineerimiskeeldude seas. Minu arvates tähendab see, et nimetatud keelu „kirjapandud põhiseaduseks” muutmise tagajärjel on selle diskrimineerimiskeelu põhimõtte alus liidu õiguses par excellence nimetatud harta artikkel 21. Seda väidet tuleb mõista, ilma et see piiraks EL artikli 6 lõike 1 teise (liidu pädevus) ja kolmanda lõigu (VII jaotis ja selgitused) sätteid (mis osutab ühelt poolt eelkõige EÜ artiklile 13, praegu ELTL artikkel 19, ja teiselt poolt harta artiklile 52). Teisisõnu, kuigi kohtuotsuses Mangold sisalduv kinnitus on täielikult kehtiv ja seda korratakse kohtuotsuses Kücükdeveci,(12) mille kohaselt on vanuse alusel diskrimineerimise keeld liidu õiguse üldpõhimõte, mis „tuleneb erinevatest rahvusvahelise õiguse aktidest ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest”,(13) on nimetatud põhimõte kinnitatud „Lissaboni hartas”, mistõttu tuleb selle mõju võimalusi ja piiranguid selgitada lähtuvalt sellest dokumendist.(14)

27.      Seoses teisese õiguse elemendi, direktiiviga 2000/78, ei ole siinkohal vaja palju etteruttavalt öelda. Piisab, kui öelda, et esiteks kujutab direktiiv endast normi, mis „teostab” liidu pädevust kõnealuses valdkonnas ja mis saab selles mõttes selle teostamise eelduseks liidu tasandil. Ja teiseks tuleb märkida seda, et nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, „konkretiseerib” direktiiv oma valdkonnas vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte.(15)

28.      Küsimuse sõnastuse viimane iseärasus on selles leiduv kinnitus, mille kohaselt vaidlustatud lepinguklausel „põhineb lennuohutuse tagamisel”. Etteruttavalt võib öelda, et nimetatud klausel ei sisalda selles osas mingit täpsustust; et tegemist on pigem sõnadega, mida selgitatakse, kuna see on põhjendus, mille Bundesarbeitsgericht on viidatud sätte objektiivse põhjusena omaks võtnud, ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas see AGG jõustumisele eelnev kohtupraktika on kooskõlas liidu õigusega.

29.      Nagu komisjon lisaks väidab, on võimalik, et Euroopa Kohtu vastus, mis piirdub selle kitsa sõnastusega, ei täida eesmärki pakkuda Bundesarbeitsgerichtile tarvilikku vastust. Olen nimelt seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohut huvitab, kas töösuhte varasemat lõppemist käsitlev klausel on kooskõlas liidu õigusega, olgu siis koos põhjendusega, mida siseriiklik kohtupraktika seda laadi sätetele on omistanud, või ilma selleta.

30.      Eespool öeldut arvesse võttes leian, et küsimus tuleb ümber sõnastada järgmiselt:

„Kas direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõiget 5, artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõike 1 esimest lauset koostoimes harta artikliga 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus pilootidele kollektiivlepingus seatud 60 eluaasta vanusepiir?”

B.      Vanus kui diskrimineerimise põhjus, eelkõige töösuhete valdkonnas

31.      Sõnaselged diskrimineerimiskeelud on liikmesriikide põhiseaduslikes traditsioonides ammu juurdunud. Poliitilise ühenduse liikmed ja inimolendid laiemalt on võrdsed väärikuses, isikuväärikuses, ning see inimväärikus väljendub – algselt väikeses – arvus konkreetsetes diskrimineerimiskeeldudes, kusjuures nende keeldude sõnastus on tihedalt seotud meie põhiseadusliku kultuuri seisukorra ja arenguga.(16) Tänapäeval sisaldab harta artikkel 21 artikli 20 võrdsuse üldpõhimõtte vahetu jätkuna lausa viitteist keelatud diskrimineerimiskriteeriumi, millest eelviimane on vanusekriteerium.

32.      Juba see „vanuse” kriteeriumi asukoht sätte loetelus viitab asjaolule, et tegemist ei ole just kõige vanema või „klassikalisema” diskrimineerimiskeeluga. See loomulikult ei tähenda, et see oleks ülejäänutest vähem oluline. Küll aga annab see alust väita, et keelu vaieldamatu nüüdisaegsus teeb sellest konsolideerimisetapis oleva diskrimineerimiskeelu kriteeriumi, mille puhul toimub mõnes selle dimensioonis sotsiaalse ja poliitilise konsensuse loomise protsess.

33.      Igal juhul ei sisalda säte iseenesest mingisugust „erinevat kohtlemist” seoses eri diskrimineerimiskriteeriumidega: kõigi nende puhul on ühtemoodi keelatud „igasugune” diskrimineerimine. Erinevused tulenevad teisalt selle suuremast või väiksemast kohalolust, mis tuleneb liidu õiguse praegusest olukorrast. Oluline on see, et kõigele vaatamata valitseb heterogeensus eri „tegelikkuste” vahel, mis kujundavad ümber sõnastuse, mis annab edasi eri diskrimineerimiskeelde.

34.      Nii rõhutas vanuse eripära juba kohtujurist Jacobs oma ettepanekus kohtuasjas Lindorfer vs nõukogu, sõnastuses, mis ei vaja täpsemat kommentaari: „samas kehtivad vanuselise võrdse kohtlemise puhul paljud tingimused ja erandid, nagu mitmesugused vanusepiirangud, mis on sageli õiguslikult siduvad ja mida ei peeta mitte ainult vastuvõetavaks, vaid ka kasulikuks ja vahel ka vältimatult vajalikuks.”(17) See kehtib kahtlemata nii eripärase valdkonna puhul nagu töösuhete valdkond. Sellega võtame aluseks teistsuguse vaatepunkti.

35.      Põhiõiguste ja üldpõhimõtete kehtivus töösuhete valdkonnas on nimelt seotud nende õiguste ja põhimõtete „horisontaalse dimensiooni” suhtelise uudsusega, see tähendab isikutevahelistes suhetes, nagu seda on enamasti ja eelkõige tööandjad.(18)

36.      Diskrimineerimiskeelud töösuhete valdkonnas on nii liidu esmases kui ka teiseses õiguses ammu juurdunud.(19) „Vanusega” seotud diskrimineerimiskeeldu on edasi arendatud ja konkretiseeritud selle lisamisega direktiivi 2000/78 koos kolme muu diskrimineerimiskeeluga (usutunnistus või veendumused, puuded ja seksuaalne sättumus).(20)

37.      Direktiiv käsitleb neid nelja kriteeriumi põhimõtteliselt ühtemoodi. Näeme siiski, et vanuse puhul on lisatud kategooria, teatavate erineva kohtlemise juhtumite „õigustatus” (direktiivi artikli 6 lõige 1), mis puudub ülejäänud kriteeriumides ja ka kahes ülejäänud direktiivis.

38.      Just see erinevus võimaldab jaotada direktiivi 2000/78 kolm sätet, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsuse küsimuses sõnaselgelt nimetas, kahte rühma. Kõik need sätted „piiravad” ühel või teisel viisil negatiivselt diskrimineerimiskeelu põhimõtte ulatust või tõhusust tööhõive valdkonnas ning sel viisil võiks neile toetuda vaidlusaluse meetme õiguspärastamisel. Kuid nende ulatus on väga erinev.

39.      Esimene rühm, kuhu kuuluvad artikli 2 lõige 5 ja artikli 4 lõige 1, käsitleb diskrimineerimiskeelu nelja kategooriat elukutse ja töö valdkonnas, mis on selle direktiivi konkreetne ese. Seega ei võimalda need sätted tingimusi seada mitte üksnes vanuse, vaid ka usutunnistuse või ideoloogia, puuete või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keelu kehtivusele.(21) Seetõttu peavad kahte esimest juhtumit hõlmavad põhjendused olema veenvad. Sellest tulenevalt kasutatakse artikli 2 lõikes 5 sõnastust, mis tuletab mingil viisil meelde põhiõiguste piiramist (harta artikkel 52), ja artikli 4 lõikes 1 kasutatakse ühendatud mõju, mis on kahel kergelt mitmetähenduslikul omadussõnal: „oluline ja määrav”.

40.      Seevastu artikli 6 lõige 1, mis moodustab teise mainitud rühma, on säte, mis on konkreetselt suunatud vanuse alusel diskrimineerimise, sh otsese diskrimineerimise „õigustatusele”. Sel viisil laiendab artikli 6 lõige 1 diskrimineerimiskeelu erandi – mis peab küll olema täpne, proportsionaalne ja põhjendatud – tegemise võimalusi, kui põhjuseks on vanus. See direktiivi artikkel koos direktiivi põhjendusega 25 võimaldab seoses selle põhjendusega kasutada terminoloogiat („põhjendatud” erinev kohtlemine), mida on ehk raskem aktsepteerida näiteks seksuaalse sättumuse või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise korral.

C.      Õigus kollektiivläbirääkimistele

41.      Asjaolul, et vaidlustatud säte sisaldub kollektiivlepingus ja tuleneb seega selliste sotsiaalpartnerite tegevusest, kellel on õigus kollektiivläbirääkimistele (harta artikkel 28), on küsimusele teatav mõju, nagu võib lisaks järeldada varasemast kohtupraktikast.(22) Eespool öeldu koos käesoleva kohtuasja muude eripäradega sunnivad arvesse võtma selle asjaolu kogu potentsiaali igal juhul suuremal määral, kui seda nõudis teiste kohtuasjade eripära, milles Euroopa Kohus on varem otsuseid teinud. Selles mõttes pean asjakohaseks esitada juba siinkohal esimesed kaalutlused kollektiivläbirääkimiste õiguse ulatuse kohta, käsitledes hiljem nende konkreetset mõju kohtuasjale.

42.      Praegu harta artiklis 28 sisalduv õigus on seotud mõistega „kollektiivläbirääkimiste autonoomia”. Nimetatud autonoomia on võtmetegur mõistmaks Euroopa tööõiguse arengut, mille ümber koonduvad esindusdemokraatia süsteemide eeskirjad ja kehtestatakse õiguslikud piirangud seoses ametiühinguga liitumise vabadusega.(23) Vaatamata erinevustele, mis valitseb eri liikmesriikide vahel kollektiivlepingu küsimuses,(24) on kollektiivläbirääkimiste autonoomia leidnud nende õigustraditsioonis erilist tunnustust.(25)

43.      Kollektiivläbirääkimiste tagatis eeldab seega selle keskse rolli tunnustamist, mida lepingud etendavad töösuhete – nende loomuliku tegevusvaldkonna – reguleerimisel, tagades alati lepingute mõistliku tasakaalu seaduste ja eelkõige liidu õigusega. Kohtupraktika uurimine kinnitab, et Euroopa Kohus on püüdnud selle keeruka tasakaalu tagada.

44.      Nii on Euroopa Kohus kinnitanud, et liikmesriikidel on lubatud võimaldada „sotsiaalpartneritel ellu viia sotsiaalpoliitika eesmärke, mis on püstitatud selle valdkonna direktiivis”, täpsustades samas, et „see volitus ei vabasta neid kohustusest tagada, et kõigile ühenduse töötajatele pakutaks direktiiviga ettenähtud täielikku kaitset”.(26)

45.      Samuti on kohtupraktikas käsitletud rohkelt juhtumeid, kus kollektiivläbirääkimiste õigusele, mida kasutatakse „siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”,(27) toetutakse kui liidu õiguse kohaldamise piirile. Nii kinnitati kohtuotsuses Albany,(28) et kollektiivlepingute suhtes, mille eesmärk on parandada kutse- ja töötingimusi, ei kohaldata ELTL artikli 101 lõike 1 (endine EÜ artikkel 81) konkurentsieeskirju. Arvukas kohtupraktikas on seevastu väidetud, et kollektiivlepingud ei ole asutamislepinguga kaitstavate vabadustega seotud sätete kohaldamisalast välja arvatud,(29) ja täpsemalt, et mees- ja naistöötajate vahelise töötasuga seotud diskrimineerimise keelu põhimõtet, nagu see on sätestatud aluslepingutes (järjestikku EÜ artiklid 119 ja 141, praegu ELTL artikkel 157) ja teiseses õiguses, kohaldatakse lepingute suhtes kohustusliku eeskirjana.(30) Erinevalt ELTL artiklist 157 ei ole ELTL artikkel 19 liikmesriikidele suunatud säte (see on säte, mis annab pädevuse nõukogule), küll aga on nii direktiivil 2000/78 kui loomulikult ka harta artiklil 21 „kohustuslik laad”, nagu nõuab kohtupraktika.

46.      Kõike eespool öeldut arvesse võttes võib kokkuvõtlikult öelda, et ehkki kollektiivlepingud ei ole liidu õiguse kohaldamisalast välja jääv valdkond (samuti ei ole need siseriikliku õiguse vaatepunktist seaduse järgimisest täielikult vabastatud valdkond), väärib kollektiivläbirääkimiste autonoomia liidu tasandil asjakohast kaitset.

VI.    Eelotsuse küsimuse analüüs

47.      Bundesarbeitsgerichti esitatud küsimuse sõnastus sunnib järjestikku kaaluma vaidlustatud sätte võimalikku vastavust direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikele 5, artikli 4 lõikele 1 ja artikli 6 lõikele 1, tõlgendatuna harta artikli 21 kohaselt.

A.      Direktiivi artikli 2 lõige 5: direktiivi väljajätmine võimalikest siseriiklikus õiguses vastu võetud meetmetest, mis on vajalikud avaliku julgeoleku ja tervisekaitse jaoks

48.      Direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 5 kohaselt „ei piira [direktiiv] siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks”. Selle sättega, mis on kohaldatav kõigi direktiivis käsitletavate diskrimineerimise põhjuste suhtes, tunnistab ühenduse seadusandja võimalikku pinget tööalase võrdse kohtlemise üldpõhimõtte kaitsmise ning muude põhiõiguste ja -väärtuste tagamise vahendite vahel, pidades viimaseid erandkorras esmatähtsaks.

49.      Konkreetselt käsitleb artikkel kolme liiki meetmeid, mis on vajalikud demokraatlikus ühiskonnas: avaliku julgeoleku tagamiseks vajalikud meetmed (mille hulgas nimetatakse konkreetselt korra tagamist ja kuritegude ennetamist), tervise kaitseks ning viimaks üldiselt teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks mõeldud meetmed.

50.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas kõnealuse sättega seostatud lennuohutuse kaitse võiks vaidlustatud meedet põhjendada. Oleks raske eitada, et lennuohutuse kaitset võib lugeda nii avaliku julgeoleku alla kuuluvaks kui ka – nagu väidab Saksamaa valitsus – kodanike (olgu need meeskonnaliikmed, lennureisijad või nende piirkondade elanikud, mille kohal lennud toimuvad) tervise kaitse meetmeks. Põhimõtteliselt leian, et lennuliikluse ohutuse tagamisele suunatud meede kuulub loomulikul viisil just artikli 2 lõike 5 alla.

51.      Esiteks eeldab säte meetme vastuvõtmist „siseriikliku õiguse” kaudu, mis on tahtlikult kitsendavam väljend, kui seda on üldisem „võivad liikmesriigid ette näha”, mida kasutatakse, nagu edaspidisest nähtub, direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 1 ja artikli 6 lõikes 1. Tunnistades küll, et kasutatud terminoloogia ei ole päris ühetähenduslik, võimaldab selle tõlgendamine seoses ülejäänud lausega mõista, et kaalutlused, mis võivad viia direktiivi eiramiseni, peavad igal juhul olema vähemalt vastu võetud ametiasutuste poolt.(31) Kui see ei ole nii, ei näi selliste meetmete autonoomne vastuvõtmine konkreetsete tööturu osapoolte poolt kuidagi vastavat direktiivi artikli 2 lõike 5 nõuetele.

52.      Teisalt, ehkki tööturu osapooled võivad kollektiivläbirääkimistel võtta arvesse eesmärke, mis on põhimõtteliselt nende tegevusala suhtes kõrvalised, siis artikli 2 lõige 5 viitab sõnaselgelt meetmetele, mis on „vajalikud” viidatud eesmärkide saavutamiseks. Minu arvates nimetatud omadussõna mitte üksnes ei viita vajadusele kontrollida asjaomase meetme proportsionaalsust nimetatud eesmärgi suhtes, vaid tõstab esile põhiolemuse, mis meetmel peab kõnealuse eesmärgi saavutamiseks olema. Igasuguse diskrimineerimiskeelu (mis on mäletatavasti see, mida kõnealuses artiklis käsitletakse) põhimõttest erandi tegemise erandlikkus selgitab asjaolu, et tegemist ei saa olla meetmetega, mis aitavad avalikule julgeolekule või tervisele kaasa vaid teisejärgulisel viisil, vaid sätetega, mis on vastu võetud just nendel eesmärkidel, mis väärivad erilist kaitset.

53.      Kokkuvõttes leian, et otsuste vastuvõtmine korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise valdkonnas kuulub loomupäraselt siseriiklike ametiasutuste pädevusse ja jääb kollektiivläbirääkimiste tegevusulatusest olemuslikult välja, jättes kõrvale teatava kaudse ja igal juhul teisejärgulise mõju võimaluse. Kokkuvõttes ei ole need valdkonnad, mida pooled saavad vabalt korraldada, ja seetõttu jäävad need väljapoole sotsiaalpartnerite sekkumise piire.(32) Artikli 2 lõike 5 eesmärgid nõuavad peaaegu täielikult ühtset tegutsemist, mis on seega kokkusobimatu kollektiivläbirääkimistega, mis viib oma olemuselt mitmekesiste eeskirjadeni.(33)

54.      Eespool öeldut arvesse võttes olen seega seisukohal, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 5 ei võimalda põhjendada kollektiivlepingus sätestatut, mille kohaselt lõpeb pilootide töösuhe lennuohutuse tagamise eesmärgil nende 60‑aastaseks saamisel.

B.      Direktiivi artikli 4 lõige 1: oluliste ja määravate kutsenõuete ainulaadne kord

55.      Artikli 4 lõige 1 lubab liikmesriikidel „ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on teatud kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, tingimusel et eesmärk on õigustatud ja nõue sellega proportsionaalne”.

56.      Nimetatud lõikes (mis on Saksa õigusesse üle võetud AGG §‑ga 8 ja taas kord potentsiaalselt kohaldatav kõigi direktiivis käsitletavate diskrimineerimispõhjuste suhtes) sisalduv säte sõltub väga rangete nõuete täitmisest: esiteks peab diskrimineeriva meetme „eesmärk olema õigustatud”, teiseks peab see põhinema diskrimineerimise põhjusega „seotud omadusel” ja viimaks peab nimetatud diskrimineeriv omadus lisaks proportsionaalsusele olema „oluline ja määrav” kutsenõue.

1.      Õigustatud eesmärk

57.      Mis puudutab vaidlustatud eesmärki, see tähendab lennuohutust, siis jättes kõrvale kaalutlused selle asjakohasuse üle kollektiivläbirääkimiste raames, on kõigepealt asjakohane märkida vaid seda, et nimetatud eesmärk võiks endast kindlasti kujutada õigustatud eesmärki kõnealuse artikli tähenduses.

2.      Erinev kohtlemine, mis põhineb diskrimineerimise põhjusega „seotud omadusel”

58.      Teiseks tuleb meelde tuletada, et artikli 4 lõige 1 lubab põhjendada erinevat kohtlemist „ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel”. Selline sõnastus sunnib vahet tegema diskrimineerimise põhjuse kui sellise ja sellega seotud omaduse vahel. Just viimane peab olema „oluline ja määrav kutsenõue” erineva kohtlemise põhjenduseks, mitte diskrimineerimise põhjus iseenesest.(34)

59.      Käesolevas kohtuasjas on diskrimineerimise põhjus ilmselgelt vanus ning seega oleksid sellega „seotud omaduseks” sel juhul teatavad füüsilised või psüühilised võimed, mille kaotust seostatakse kõrgema vanusega, mis käesoleval juhul väljendub vanusepiiri valimises, mis on kehtestatud n-ö aprioorselt.

3.      „Oluline ja määrav” kutsenõue

60.      „Olulise ja määrava” kutsenõude käsitlemisel on artikli 4 lõige 1 kahtlemata selge: kahe omadussõna „oluline ja määrav” eesmärk on selgelt kõnealuse sättega pakutavate võimaluste kitsas tõlgendamine „erandina direktiiviga kinnitatud individuaalsest õigusest”.(35) Nii tuleneb ka direktiivi 2000/78 põhjendusest 23, mille kohaselt võib artikli 4 lõikes 1 esinevat põhjendust kohaldada üksnes „väga piiratud asjaoludel”, mis aga „tuleks lisada teabele, mille liikmesriigid edastavad komisjonile”.

61.      Kohtupraktikas esineb tõendeid nimetatud erandi mõõduka kasutamise ja tahte kohta seda kitsalt tõlgendada, kuid seejuures mööndes, et see hõlmab ka juhtumeid, kus asjaomase kutsetegevuse erilist olemust arvesse võttes vähendab vanuse või muu diskrimineerimise põhjusega seotud omaduse esinemine märgatavalt (või sätet parafraseerides olulisel ja määraval viisil) isiku võimet kutsetegevusega korrektselt ja tõhusalt tegeleda.

62.      Eespool viidatud kohtuotsus Wolf on ainus juhtum, mille puhul Euroopa Kohus on direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 1 kaasnevat erijuhtu seni arvesse võtnud. Tegemist oli just vanuse alusel diskrimineerimise juhtumiga, mille puhul leiti, et sätet võib kohaldada sellise siseriikliku õigusnormi põhjendamiseks, mis kehtestab tuletõrje tehnilise teenistuse nooremametniku töölevõtmisel vanuse ülempiiriks 30 eluaastat. Kohtuotsuse Wolf põhjendavale osale lisati sõnaselge viide direktiivi 2000/78 põhjendusele 18, milles on märgitud, et direktiiviga ei või nõuda, et politsei, vangla- või „päästetalitused” „võtaksid tööle [...] isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda seoses õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime”.(36) Minu arvates on tõenäoline, et kohtuasja Wolf seosel avaliku julgeoleku kaitsega, mis on direktiivi nimetatud põhjendusest selgelt nähtuv eesmärk, on teatav mõju otsusele, mille Euroopa Kohus toona tegi, otsustades meedet omal algatusel põhjendada artikli 4 lõike 1 kohaldamisega, selle asemel et kasutada artikli 6 lõiget 1, millele toetusid kohtuasja pooled.(37)

63.      Selle kohtupraktika põhjal ei peaks vähemalt põhimõtte tasandil seega miski takistama andmast direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 1 ruumi vanusepiirangu olemasolule kutsealal tegutsemise puhul sellisel eesmärgil nagu lennuohutus ja nii eripäraste omadustega elukutse puhul, nagu seda on piloodi elukutse. Probleem aga on selles, et see ei ole siin vaidlustatud siseriikliku meetme täpne mõte ega ulatus.

64.      Kindlasti on sellel kutsealal tegutsemise puhul raske vanuseküsimust kahtluse alla seada.(38) Lisaks sellele võib asjaolu, et JAR-FCL 1.060a sisalduvate rahvusvaheliste eeskirjade laadne eeskiri seab pilootidele 60 ja 65 eluaasta vahel teatavaid piiranguid (nad võivad lennata vaid juhul, kui meeskonnas on teine, alla 60 aasta vanune piloot), viidata mitte üksnes sellele, et piloodi elukutse nõuab kindlate füüsiliste ja psüühiliste omaduste olemasolu, vaid ka sellele, et 60 eluaasta täitumisel võivad selles valdkonnas olla teatavad tagajärjed.

65.      Leian siiski, et kuna nii siseriiklik norm kui ka rahvusvahelised eeskirjad võimaldavad lennata, ehkki teatavate piirangutega, kuni 65 eluaasta täitumiseni, ei saaks sellest väiksem vanusepiir kuuluda direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 1 erandi alla.

66.      Minu arvates ja vastavalt sellele, nagu kõnealusel kutsealal tegutsemist on praegu rahvusvaheliselt reguleeritud, on piloodi kutsealal tegutsemise korral alla 65 aasta vanuse näol ilmselt tegemist olulise ja määrava kutsenõudega direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Üksnes asjaolu, et sellised rahvusvahelised eeskirjad nagu JAR-FCL 1.060a näevad sellise vanusepiiri ette absoluutsel ja üldisel viisil, on piisav tõend tingimuste kohta, mida direktiivi kõnealune säte nõuab.

67.      Hoopis teist laadi aga on siin esitatud juhtum, mille puhul on ette nähtud teatava lennuettevõtja pilootide töösuhte automaatne lõppemine 60 eluaasta täitumisel. Arvestades, et rahvusvahelised eeskirjad lubavad üle 60‑aastastel pilootidel lennata, ehkki teatavatel tingimustel, siis ei näi sellest vaatepunktist loogiline arvata, et kui 60 eluaastat ei ole veel täitunud, on see „oluline ja määrav” kutsenõue direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Tingimustel, mis on kehtestatud nimetatud vanusepiiri ületanud isikute suhtes, ei saa olla muud mõju kui see, mis tuleneb direktiivis väljendatust. Nende tingimuste raames ei ühti kõnealusel kutsealal tegutsemine ühegi teise võimaliku vaidlustatud nõude täitmata jätmisega, mistõttu tuleb kokkuvõttes kinnitada, et vaidlustatud sätet ei saa põhjendada direktiivi artikli 4 lõikega 1.

68.      Lõppkokkuvõttes leian, et kumbki direktiivi säte, mis on suunatud kõigi direktiivi esemeks olevate diskrimineerimiskeeldude – konkreetselt artikli 2 lõike 5 ja artikli 4 lõike 1 – ulatuse hindamisele, ei võimalda kinnitada, et asjaomase kollektiivlepingu kõnealune klausel on kooskõlas liidu õigusega. Tuleb veel analüüsida kõnealust klauslit selle sätte vaatepunktist, mis on konkreetselt suunatud vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte kehtivuse paindlikumaks muutmisele, milleks on artikkel 6. Vastus, mis direktiivi selle sätte kohta tuleb anda, on seotud mõneti keerukamate küsimustega.

C.      Direktiivi artikli 6 lõige 1: vanuse alusel erineva kohtlemise põhjendatus

69.      Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et „erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”. Seega esitab direktiivi artikli 6 lõige 1 erineva kohtlemise õigustamiseks esitab kaks nõuet: esiteks õigustatud eesmärgi olemasolu ja teiseks meetme „asjakohane ja vajalik” olemus, see tähendab selle proportsionaalsus.

1.      Õigustatud eesmärk

70.      Esimene kahest nimetatud nõudest on konkreetsemalt seotud toetumisega „tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmavale õigustatud eesmärgile”.

71.      Toetumine lennuohutusele kui siin vaidlustatud meetme eesmärgile sunnib eelnevalt kindlaks tegema, kas seda laadi eesmärk on artikli 6 lõikes 1 hõlmatud. Edaspidi aga viitan võimalusele siduda kollektiivläbirääkimiste autonoomia kaitse kui sotsiaalpoliitika õiguspärane eesmärk nii eripärase kontekstiga, nagu seda on käesoleva kohtuasja kontekst.

a)      Lennuohutuse eesmärk

72.      Sätte sõnasõnaline tõlgendus võiks hõlmata mis tahes liiki õigustatud eesmärki: sättes kasutatud sõna „hõlmav”(39) näib viitavat sellele, et sellele eelnev loetelu on näitlik, mitte ammendav ega välistav, nagu on näitlikud ka sättes edaspidi nimetatud juhtumid, mis viitavad erineva kohtlemise liikidele, mille võiks selle põhjendusviisi alla koondada.(40) Siiski võimaldavad seda laadi näited, nagu pakub direktiiv, teatavaid piiranguid selles suhtes, mis puudutab kõnealuste põhjenduste olemust.

73.      Nii saab selgitada asjaolu, et kohtupraktikas on toetatud sätte kitsamat tõlgendust, piirates seda kokkuvõttes sotsiaalpoliitika eesmärkidega üldiselt. Nii on juba viidatud kohtuotsuses Age Concern England sõnaselgelt sätestatud, et „direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et eesmärke võib selle sätte tähenduses pidada „õigustatuks” ning seega vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest erandi tegemist põhjendavaks, kui need eesmärgid tulenevad sotsiaalpoliitikast, olles seotud näiteks tööhõivepoliitika, tööturu või kutseõppega” (punkt 46).(41)

74.      Minu arvates väljendub nendes otsustes mõte, et artikli 6 lõike 1 loetelu ei ole iseenesest ammendav, nii et see ei piirdu „tööhõivepoliitika, tööturu ja kutseõppe” eesmärkidega (mida on ainsana sõnaselgelt nimetatud), kuigi nende ulatust ei saa laiendada ka väljapoole laiast või üldisest vaatepunktist mõistetud sotsiaalpoliitika eesmärke, mille pelgaks väljenduseks või näiteks on loetletud eesmärgid.

75.      See tõlgendus langeb täielikult kokku kohtupraktikaga, mis võimaldab sotsiaalpartnerite sekkumist artikli 6 lõike 1 konkreetses kontekstis.(42) Kuna nimetatud säte on loodud selleks, et võimaldada meetmeid, mis põhinevad sotsiaal- või tööhõivepoliitika kaalutlustel, mis on kollektiivläbirääkimistele omane valdkond, siis on loogiline, et sätte kohaldamise võib usaldada tööturu osapooltele.(43)

76.      Eespool öeldut arvesse võttes leian, et sellist eesmärki nagu lennuohutus ei saa selle selge seose puudumise tõttu sotsiaalpoliitika ja töösuhete valdkonnaga pidada „õigustatud eesmärgiks” direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses, nagu sätte seda punkti on kohtupraktikas mõistetud. Nagu juba öeldud, oleks sellise eesmärgi nagu lennuohutus loomulik alus artikli 2 lõige 5.

77.      Sellesse punkti jõudnuna ja arvestades, et Bundesarbeitsgericht peab vaidlustatud meetme eesmärgiks sõnaselgelt lennuohutust, võiks kohtuasja analüüsi seoses viidatud artikli 6 lõikega 1 siinkohal lõpetada. On tõsi, et lõpuks on siseriikliku kohtu „ainupädevuses hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid ja tõlgendada kohaldatavat siseriiklikku õigust ning tema ülesanne on teha kindlaks kõnesoleva meetme kehtima jätmise põhjus ja tuvastada niiviisi selle meetmega taotletav eesmärk”.(44) Soovimata seada kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu lõplikku pädevust, leian, nagu ma juba etteruttavalt olen öelnud, et andmaks nimetatud kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab tal siseriikliku vaidluse lahendada, ei tohi esitatud küsimuse analüüs vähemalt artikli 6 lõike 1 valdkonnas piirduda hüpoteesiga, et vaidlustatud meetmega taotletav eesmärk on lennuohutus, vaid silmas peab pidama ka muid võimalusi.

b)      Kollektiivläbirääkimiste autonoomia säilitamine kui sotsiaalpoliitika õiguspärane eesmärk direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses

78.      Nagu Euroopa Kohtu käsitletud muude sarnaste juhtumite puhul, ei ole meid huvitavat töösuhte „enneaegset” lõppemist asjaomases siseriiklikus õiguskorras juurutatud mingit liiki õigusnormi, vaid just kollektiivlepingu abil. Minu arvates võimaldab see asjaolu otsida alternatiivseid võimalusi vaidlustatud meetmega võib-olla taotletava õigustatud eesmärgi analüüsimisel.(45) See analüüs võiks lähtuda Euroopa Kohtu mõnest varasemast sellealasest otsusest, arendades otsuseid „loomulikul viisil edasi”.

79.      Loomulikult tasub alustuseks meelde tuletada, et kollektiivlepingutele on tunnustatud spetsiifiline funktsioon kui osa liikmesriikide õiguskorrast, et saavutada direktiivi eesmärke (direktiivi põhjendus 36 ja artikkel 18). Kuid küsimus ei seisne selles. Küsimus on selles, kas väljaspool seda vaieldamatut funktsiooni ei võiks eesmärk säilitada sellealaste kollektiivläbirääkimiste võimalus (st määrata kindlaks konkreetne aeg töösuhte katkestamiseks vanaduspensioni õiguse saamise kontekstis) omandada direktiivi tähenduses sotsiaalpoliitika õigustatud eesmärgi jooned.

80.      Tuleb märkida, et siin ei esitata uut versiooni vaidlust põhjustanud kaalutlusest, kui seda nii väljendada, „põhiõiguste” ja „põhivabaduste” vahel. Siin on tegemist tagasihoidlikuma küsimusega, nimelt üksnes püüdega muuta kollektiivläbirääkimised sotsiaalpoliitika „õigustatud eesmärgiks”, mis võimaldab täpselt hinnata vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte ulatust. Leian, et nii hiljutine kohtupraktika kui ka kohtuasja asjaolud ise sunnivad seda seisukohta omaks võtma. Kõigepealt, mis puutub kohtupraktikasse, siis näib see eespool viidatud kohtuotsustes Palacios de la Villa ja Rosenbladt osutavat Euroopa Kohtu praktika suunitlusele, mille kohaselt kollektiivlepingus heaks kiidetud klauslid töösuhte lõppemise kohta samaaegselt vanaduspensioni saamisega on direktiivi kohaselt vastuvõetavad, sest need vastavad vaikimisi õigustatud eesmärgile, milleks on lihtsalt öeldes võimaldada järgmistele põlvkondadele ligipääs töösaamise õigusele.(46) Sellega kaasneb kaalutlus praegu hartaga tagatud kollektiivläbirääkimiste funktsioonist ja „paindlikkusest”, mida leping eeldab.(47)

81.      Nimelt oli Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Rosenbladt seisukohal, et kollektiivlepingus võib kokku leppida töölepingu automaatse lõppemise isegi ajal, mil on täiesti kindel, et jätkuvalt on täidetud vajalikud tingimused asjaomase töö jätkamiseks, tingimusel et on olemas võimalus hakata saama vanaduspensioni. Leitakse, et selline klausel vastab õigustatud eesmärgile võimaldada noorematele põlvkondadele ligipääs tööle.

82.      Arvan, et seda kohtupraktikat ei saa terviklikult ja täielikult mõista, võtmata arvesse asjaolu, et selles viidatakse kollektiivläbirääkimistest tulenevale meetmele, mis võimaldab läbirääkimiste õiguspärasust tugevdada.(48) Sellest tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul selle kohtupraktika alusel tunnustada teatavatel asjaoludel sotsiaalpoliitika võimaliku õigustatud eesmärgina kollektiivläbirääkimiste spetsiaalse koha säilitamist.(49)

83.      Siit alates ja teiseks tuleb arvesse võtta käesoleva juhtumiga, see tähendab piloodi kutsealal tegutsemisega seotud asjaolusid. Nimelt eeldab hagejate nõue algses kohtuasjas, st nõue lubada neil lendamist jätkata, sealhulgas üle 60‑aastastele isikutele esitatavatel tingimustel kuni ajani, mil JAR‑FCL 1.060a kohaselt nende lennuõigus lõpeb, et sotsiaalpartnerite õiguspäraste läbirääkimiste mis tahes parameeter selle konkreetses punktis tühistatakse. Nimelt on üks joon, mis muudab käesoleva kohtuasja võrreldes varasemate kohtulahenditega tõeliselt eripäraseks, ja selleks on asjaolu, et piloodi kutsealal tegutsemine on üldiselt ja rahvusvaheliste eeskirjade kohaselt seotud vanusepiiriga, mida ületades ei saa seda teha. Seega, kui võtta arvesse mõnda käesolevas menetluses esitatud põhjendust, ei oleks pilootide poolt läbi räägitud kollektiivlepingute puhul erinevalt muude elukutsete lepingutest muud võimalust, kui ühitada töösuhte automaatse lõppemise kuupäev lennundusloa kehtetuks muutumise ajaga.

84.      Ilma vajaduseta tõstatada küsimus, kas sellisel viisil ei või tekkida põhjendamatu diskrimineerimise tegur piloodi ja enamiku ülejäänud elukutsete vahel, ning vajaduseta püstitada ka kahe õiguse vahel otsustamise küsimus, näib selge vähemalt see, et asjaomaste kollektiivläbirääkimiste tegevusruumi põhimõtteline säilitamine võib eeldada tunnustamist sotsiaalpoliitika õigustatud eesmärgina direktiivi artikli 6 lõike 1 esimese lõigu tähenduses.

85.      Seetõttu leian, ilma et seda peaks praegu rohkem täpsustama, et on olemas konkreetne kollektiivlepingute tegevusulatus, spetsiaalne ala, kus need võivad õiguspäraselt toimida, ning et töösuhete lõppemisega seotud eeskirjad kuuluvad loomulikul viisil kollektiivläbirääkimiste konkreetse ulatuse või ala juurde. Juba üksnes asjaolu, et kollektiivlepingud on selle valdkonna ja nende teemadega seotud, kujutab endast olulist sammu nende otsuste õiguspäraseks muutmisel, kuid selles valdkonnas ei ole neil siiski absoluutset toimimisvabadust, sest kui on kinnitatud artikli 6 lõike 1 kohaldamisega seotud eesmärgi õiguspärasus, tuleb meetme puhul kontrollida ka proportsionaalsust, nagu nimetatud säte ette näeb. See tähendab, et piloodi elukutse asjaolude puhul ei ole väiksema kui 65 eluaasta vanusepiiri hüpotees, mis on avatud kollektiivläbirääkimistele, põhimõtteliselt direktiiviga 2000/78 vastuolus, muidugi juhul, kui on kontrollitud selle proportsionaalsust.

2.      Meetme proportsionaalsus

86.      Enne proportsionaalsuse analüüsimist tasub aga kõrvale heita meetme ühtsuse puudumise süüdistus, mis tuleneb asjaolust, et meedet ei kohaldata kõigi Saksa(50) ja isegi mitte kõigi Lufthansa kontserni pilootide suhtes, vaid üksnes ettevõtja Deutsche Lufthansa pilootide suhtes. Minu arvates on ühtede ja teiste kollektiivlepingute vahelise ühtsuse nõue väga problemaatiline põhjusel, et autonoomia on kollektiivläbirääkimiste olemuslik osa. Mitte ilmaaegu ei ole see suurel määral põhjus, mille tõttu on lepingu meetodit loetud sobimatuks, et käsitleda avaliku julgeoleku eesmärke. Küsimus aga on väites, et asjaomaste eri lepingute läbirääkijad olid ühed ja samad, ning juba kohtuotsus Enderby tõi ilmsiks, et ühe ja sama ettevõtja sees ning ühe ja sama ametiühingu puhul ei oleks kollektiivläbirääkimiste autonoomia piisav selleks, et vältida kahe eri lepingu vahelise ühtsuse nõuet.(51) Näib siiski, et käesolevas asjas ei ole täielikult tegemist nimetatud samasusega: kuigi esiteks on osutatud, et kõigi siin asjakohaste Lufthansa kontserni lepingute üle pidas läbirääkimisi ametiühing „Cockpit”, ei välista see võimalust, et läbirääkijad olid erinevad vastavalt ettevõtjale, keda iga leping puudutas; teiseks, mis puutub konkreetselt ettevõtjasse, leian, et asjaolu, et Deutsche Lufthansa kuulub koos teiste lennuettevõtjatega Lufthansa kontserni, ei tähenda, et lepingute üle pidas läbirääkimisi ettevõtjate rühm kui selline, vaid pigem iga sellesse kuuluv ettevõtja.

87.      Nüüd, kui ebaühtsuse väide on ümber lükatud, tuleb analüüsida meetme proportsionaalsust. Sellega seoses tuleb arvesse võtta erinevaid, meetmele iseloomulikke tegureid.

88.      Esiteks tuleb meelde tuletada, et asjaomased piloodid saavad lennuettevõtjalt ajavahemikul, mis ulatub nende töösuhte „enneaegsest” lõppemisest 60 aasta vanuses kuni kuupäevani, mil neil tekib õigus vastavale vanaduspensionile, s.o 63 aasta vanuses, kompensatsioonilist üleminekuhüvitist, mille suurus on umbes 60% pensionisüsteemi sissemaksetest.(52)

89.      Teiseks tuleb arvesse võtta meetme kestust, mis on viis aastat, sest teises lennuettevõtjas võiks asjaomane piloot tegutsemist jätkata (ehkki teatavate piirangutega) kuni 65. eluaastani. See on minu arvates peamine vastuväide, mille vaidlustatud meede proportsionaalsuse vaatepunktist tekitab, kusjuures meede ei ole seotud üksnes vanusepiiriga, mis jääb alla selle vanuse, mille ületamisel ei lubata lendamist jätkata (65 eluaastat), vaid on lepingu automaatse lõppemise vanusepiiri alandanud 60. eluaastani.

90.      Loomulikult ei saa väita, et tegemist oleks meelevaldse vanusepiiriga. Alates 60. eluaastast on kehtestatud ettevaatusabinõu (kaaspiloodi kohalolek), mis kujutab endast vähemalt tähelepanu juhtimist inimorganismi vananemisprotsessile. Kuid seda laadi ettevaatusabinõudele ei tasu, nagu juba oleme võinud näha, omistada määravat tähtsust.

91.      Küsimus on aga selles, et kuna avalik julgeolek ei ole põhjus, mis on pannud tööturu osapooli selles meetmes kokku leppima (kuigi see on osa selle aluseks olevast ratsionaalsusest või loogikast), siis tuleb analüüsida hoopis seda, kas nii märkimisväärne vanusepiiri ettepoole nihutamine inimese tööelus, nagu seda on viis aastat, on proportsionaalne õigustatud eesmärgiga säilitada kollektiivläbirääkimiste toimimisruumi.

92.      Selles punktis olen arvamusel, et tegemist on ebaproportsionaalse meetmega vähemalt piloodi kutsealal tegutsemise puhul. Esiteks tuleb rõhutada viieaastase ajavahemiku koormavamat olemust kogu ametialases karjääris, mis peab lõppema 65 aasta vanuses. Teiseks on vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttel liidu õiguses tänapäeval piisavalt kindel positsioon selleks, et astuda kollektiivläbirääkimiste kaalutlusele selles konkreetses punktis vastu soodsamalt positsioonilt. Sellega tahan öelda vaid seda, et vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte nõudeid ei pea loovutama rohkem, kui vaid kitsa meetme osas, mida juhtumi asjaolud nõuavad. Lõpuks, ehkki seda mõõdet ei ole käesolevas asjas käsitletud, on töösuhte enneaegse lõppemisega seotud algatustel mõju õigusele töötada, eelkõige siin käsitletavates vanuserühmades.

93.      Kõige selle põhjal leian, et töölepingu kestuse kehtestamisega 60. eluaastani on kollektiivleping väljunud toimimisruumist, mis tal põhimõtteliselt on. Seega ei saa vaidlusalust meedet ka direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel õiguspäraseks tunnistada.

VII. Kokkuvõte

94.      Käesolevas kohtuasjas vaidlustatud siseriikliku sätte sarnasel sättel ei ole seetõttu, et see võimaldab ühe lennuliini pilootide töösuhte automaatset lõppemist nende 60‑aastaseks saamisel, ja seetõttu, et see on vastu võetud kollektiivlepingu raames, sellise meetme staatust, mis on kehtestatud siseriiklike õigusaktidega demokraatlikus ühiskonnas kas siis avaliku julgeoleku või tervisekaitse eesmärgil direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 5 tähenduses.

95.      Kohtuasja asjaoludel võib pilootide töösuhte automaatset lõppemist nende 60‑aastaseks saamisel põhjendada direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 1, eelkõige seetõttu, et tingimustele, mis on seatud sellel kutsealal tegutsemisele nimetatud vanusest alates, ei saa omistada mõju, mis ulatub kaugemale nimetatud tingimustes väljendatust. Küll aga võiks olla seisukohal, et piloodi kutsealal tegutsemise piiramist nende inimeste puhul, kes ei ole saanud 65‑aastaseks, peab vastavalt rahvusvaheliste eeskirjade praegusele olukorrale tõlgendama kui olulise ja määrava kutsenõude väljendust ja tagajärge nimetatud sätte tähenduses.

96.      Sellises olukorras ei ole sellise elukutse puhul nagu äriliste lendude piloot, mille suhtes kehtib olulise ja määrava kutsenõude väljendusena vanusepiiri nõue, direktiiviga 2000/78 ja eelkõige selle artikli 6 lõikega 1 vastuolus see, kui kollektiivlepingu alusel ja sotsiaalpoliitika eesmärgiga säilitada kollektiivläbirääkimiste ruum lubatakse proportsionaalsuse põhimõtet arvestades sätestada töösuhte automaatne lõppemine, mis on seotud töötaja jõudmisega vanusesse, mis jääb alla vanuse, mis on kehtestatud nimetatud olulise ja määrava kutsenõudena. Sellisel juhul on vajalik tingimus see, et töötajale tagataks kõnealusel ajal õigus saada vanaduspensioni või et talle makstaks kuni selle õiguse saamiseni piisavat üleminekuhüvitist. Siseriiklike kohtute ülesanne on teha kindlaks, kas asjaomane lepingusäte on nimetatud eesmärgiga proportsionaalne nii töösuhte varasema lõppemise aja osas kui ka vajaduse korral üleminekuhüvitise suuruse osas.

97.      Igal juhul on direktiiviga 2000/78 vastuolus selline säte – kuivõrd see on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ja võttes eelkõige arvesse kutsealal tegutsemisele seatud ajalist piirangut – nagu käesolevas menetluses käsitletav säte, mis võimaldab töösuhte lõppemist viis aastat varem, võrreldes vanusepiiriga, mis on kehtestatud olulise ja määrava kutsenõude väljendusena lennuliinide pilootide suhtes.

VIII. Ettepanek

98.      Kokkuvõttes soovitan Euroopa Kohtul vastata Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa) esitatud küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ning eelkõige selle artikli 2 lõikega 5, artikli 4 lõikega 1 ja artikli 6 lõikega 1, tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 alusel, on vastuolus see, kui kollektiivlepinguga sätestatakse ärilise lennuettevõtja pilootide töösuhte automaatne lõppemine nende 60‑aastaseks saamisel.

---

1 – Algkeel: hispaania.

---

2 – EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79.

---

3 – Olgu siinkohal öeldud, et kõnealune kohtupraktika, mis sai alguse 22. novembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981) ja mis on välja kujunenud arvukates hilisemates kohtuotsustes, on andnud olulise tõuke diskrimineerimiskeelu põhimõttele, rõhutades samas selle eripära. Vanuse alusel diskrimineerimise uurimisel selles valdkonnas tasub arvuka bibliograafia seas esile tõsta järgmisi teoseid: Sprenger, M., Das arbeitsrechtliche Verbot der Alterdiskriminierung nach der Richtlinie 2000/78/EG, Hartung-Gorre Verlag Konstanz, 2006; Temming, F., Alterdiskriminierung im Arbeitsleben, Verlag C. H. Beck Manchen, 2008; ten Bokum, N., Flanagam, T., Sands, R. ja von Steinau-Steinrück, R, Age Discrimination Law in Europe, Wolters Kluwer, 2009; Sargeant, M., The Law on Age Discrimination in the EU, Kluwer Law International, 2008; Schiek, D., Waddington, L. ja Bell, M., Non discrimination Law, Hart Publishing, 2007. Vt ka Nogueira Gustavino, M., „Extinción del contrato de trabajo y discriminación por razón de edad”, Tratado de jubilación. Homenaje al Profesor Luis Enrique de la Villa Gil con motivo de su jubilación, López Cumbre (koord.), Iustel, 2007.

---

4 – Väljendit „pensioniiga” kasutatakse edaspidi viitamaks vanusele, mil töötaja tavaliselt tööalase tegevuse lõpetab ja mis langeb kokku pensionisaamise õigusega. Samas pensionilejäämise kontekstis vt 16. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑411/05: Palacios de la Villa (EKL 2007, lk I‑8531); 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑388/07: Age Concern England (EKL 2009, lk I‑1569, edaspidi „Age Concern”); 12. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑341/08: Petersen (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata); 12. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑45/09: Rosenbladt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ja 18. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑250/09 ja C‑268/09: Georgiev (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

---

5 – Täpsemalt öeldes kaubanduslike lennuliinide pilootide elukutsega, kuid lühiduse huvides räägin edaspidi „pilootidest”.

---

6 – Euroopa tsiviillennunduskonverentsi asutus, mis esindab paljude Euroopa riikide, sh Saksamaa tsiviillennundust reguleerivaid ametiasutusi.

---

7 – Bundesgestzblatt 2000 I, lk 1966.

---

8 – Bundesgestzblatt 2006 I, lk 1897.

---

9 – Bundesgestzblatt 2008 I, lk 1229.

---

10 – Bundesanzeiger nr 82b, 3.5.2003.

---

11 – Vastavalt kohtuistungil esitatud teabele maksab ettevõtja nimetatud pensionihüvitist kuni 63. eluaastani, millest alates on pilootidel õigus vastavale vanaduspensionile.

---

12 – 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Seda Kücükdeveci (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

---

13 – Eespool viidatud kohtuotsused Mangold (punkt 74) ja Kücükdeveci (punkt 21).

---

14 – Kohtuotsuse Kücükdeveci punkt 22 sisaldab juba lühikest viidet harta artiklile 21.

---

15 – Eespool viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 27; [11. juuli 2006.] aasta otsus kohtuasjas C‑13/05: Chacón Navas (EKL 2006, lk [I‑6467]) ja 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑13/94: P vs. S (EKL 1996, lk I‑2143). Teisalt ei ole kahtluse all direktiivi kohaldatavus käesoleva juhtumi puhul. Käesoleva kohtuasja kolme huvitatud isiku töösuhe lõppes 2006. aasta novembris ning 2007. aasta juunis ja aprillis, seega pärast direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriikliku seaduse jõustumist (mis leidis aset 18. augustil 2006), mistõttu valdkonda reguleeris juba liidu õigus, vaatamata sellele, et ülevõtmise tähtaeg oli 2006. aasta detsember. Seoses viimase punktiga vt 8. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 80/86: Kolpinghuis Nijmegen (EKL 1987, lk 3969, punkt 15) ja tõlgendusega a contrario 23. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑427/06: Bartsch (EKL 2008, lk I‑7245, punkt 24) ja 10. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-147/08: Römer (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 63).

---

16 – Vt Stern, K., „Die Idee der Menschen- und Grundrechte”, Handbuch der Grundrechte in Deutschland und Europa, Band I, Entwicklung und Grundlagen, C. F. Müller Verlag, Heidelberg, 2004, lk 3.

---

17 – 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑227/04 P (EKL 2007, lk I‑6767), 27. oktoobri 2005. aasta ettepaneku punkt 85.

---

18 – Vt Papier, H.‑J., „Drittwirkung der Grundrechte”, Handbuch der Grundrechte in Deutschland und Europa, Band II, Grundrechte in Deutschland, Allgemeine Lehren I, C.F. Müller Verlag, Heidelberg, 2006, lk 1331.

---

19 – Siinkohal on kohane viidata EÜ artiklitele 13 ja 141 ning nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivile 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187).

---

20 – Rassilist päritolu reguleerib üldiselt nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT L 180, lk 22; ELT eriväljaanne 20/01, lk 23).

---

21 – Lisaks sellele on artikli 4 lõige 1 vastavuses vastavalt soo ja etnilise päritolu alusel diskrimineerimist käsitlevate direktiivide 76/207 ja 2000/43 tekstiga.

---

22 – Seoses harta artikliga 28 vt Rixen, S., „Artikel 28 GRCh (Artikel II 88 VVE) Recht auf Kollektivverhandlungen und Kollektivmaßnahmen”, Europäische Grundrechte-Charta, Verlag C.H. Beck, München, 2006, lk 540.

---

23 – Sciarra, S., „La evolución de la negociación colectiva. Apuntes para un estudio comparado en los países de la Unión europea”, Revista de derecho Social nº38 (2007), lk 196.

---

24 – Vt selle kohta Lord Wedderburn, „Inderogability, Collective Agreements and Community Law”, The Industrial Law Journal, Oxford University Press, 1992, ja Valdés Dal-Ré, „Negociación colectiva y sistemas de relaciones laborales: modelos teóricos y objetos y métodos de investigación”, Relaciones Laborales, nr 21, 1.–15. nov 2000, lk 83.

---

25 – Sellele asjaolule lisandub see, et nagu rõhutas kohtujurist Jacobs oma ettepanekus juba viidatud kohtuasjades Albany, Brentjen's ja Drijvende Bokken, „valitseb üldine konsensus selles osas, et ettevõtjate ja töötajate vahelised kollektiivlepingud hoiavad ära kulukaid töökonflikte, vähendavad kollektiivse ja eeskirjapõhise läbirääkimisprotsessi abil tehingukulusid ning suurendavad ootuspärasust ja läbipaistvust. Teatav tasakaal kummagi poole läbirääkimisvõimu vahel aitab tagada kummagi poole ja ühiskonna jaoks tervikuna tasakaalustatud tulemuse” (28. jaanuari 1999. aasta ettepaneku punkt 181).

---

26 – 30. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 143/83: komisjon vs. Taani (EKL 1985, lk 427, punkt 8) ja 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 235/84: komisjon vs. Itaalia (EKL 1986, lk 2291, punkt 20). Nendes otsustes peetakse direktiivi tõhusust teatud mõttes tähtsamaks kui kollektiivläbirääkimiste edendamist (vt selle kohta Davies, P., „The European Court of Justice, National Courts, and the Member States”, European Community Labour Law. Principles And Perspectives. Liber Amicorum Lord Wedderburn, Clarendon Press, Oxford, 1996, lk 121), kuid samuti eeldatakse seal lepingute positsiooni selget tunnustamist ühenduse õiguslikus raamistikus.

---

27 – Harta artikkel 28.

---

28 – 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑67/96 (EKL 1999, lk I‑5751). Vt selle kohta ka sama kuupäeva otsus liidetud kohtuasjades C‑115/97–C‑117/97: Brentjens' (EKL 1999, lk I‑6025), otsus kohtuasjas C‑219/97: Drijvende Bokken (EKL 1999, lk I‑6121) ja otsus kohtuasjas C‑222/98: Van der Woude (EKL 2000, lk I‑7111). Vt ka 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑271/08: komisjon vs. Saksamaa (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45).

---

29 – 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑15/96: Schöning-Kougebetopoulou (EKL 1998, lk I‑47); 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/97: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1998, lk I‑5325); 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑400/02: Merida (EKL 2004, lk I‑8471); 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, nn Viking Line’i kohtuotsus (EKL 2007, lk I‑10779, punkt 54); eespool viidatud otsus kohtuasjas Laval un Partneri (punkt 98) ja eespool viidatud otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa (punktid 42–47). Nimetatud kohtuotsused Viking Line (punkt 44) ja Laval (punkt 91) sätestavad sõnaselgelt, et kuigi kollektiivse tegutsemise õigust, mille sätestab ka harta artikkel 28, tuleb „tunnustada kui põhiõigust, mis on lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, võib selle kasutamisele siiski seada piiranguid”.

---

30 – 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 43/75: Defrenne (EKL 1976, lk 455, punkt 39); 27. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑33/89: Kowalska (EKL 1990, lk I-2591, punkt 12); 7. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑184/89: Nimz (EKL 1991, lk I‑297, punkt 11); 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑333/97: Lewen (EKL 1999, lk I‑7243, punkt 26); 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑284/02: Sass (EKL 2004, lk I‑11143, punkt 25) ja 9. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑19/02: Hlozek (EKL 2004, lk I‑11491, punkt 43). Vt ka 8. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 165/82: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1983, lk 3431, punkt 11).

---

31 – Näiteks võeti eespool viidatud kohtuotsuse Petersen puhul asjaomane meede (lepinguliste hambaarstide vanuse ülempiir) vastu seaduse staatuses oleva õigusnormi abil (vt kohtuotsuse punkt 11). Sellest vaatepunktist ja seepärast, et viidati tervisekaitse eesmärgile, oleks kehtestatud erinev kohtlemine võinud kuuluda nimetatud artikli 2 lõike 5 alla. Kuid see ei kuulunud sinna alla ühtsuse puudumise tõttu, sest seda ei kohaldatud mittelepinguliste hambaarstide suhtes.

---

32 – 18. detsembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑341/05: Laval un Partneri (EKL 2007, lk I‑11767) viidati, ehkki täiesti teistsuguses kontekstis, kollektiivlepingute ja avaliku korra suhetele, märkides, et tööturu osapooled, „kes ei ole avalik-õiguslikud isikud”, ei saa kollektiivläbirääkimistel toetuda direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõikele 10, „et tugineda avalikust korrast tulenevatele põhjustele tõestamaks, et niisugune kollektiivne tegutsemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas ühenduse õigusega” (punkt 84). Vt selle kohta ka 19. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑319/06: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2008, lk I‑4323).

---

33 – Seoses sellega tasub meelde tuletada, millist tähtsust omistatakse eespool viidatud kohtuotsuses Petersen direktiivi kõnealuse artikli 2 lõike 5 raames meetme ühtsusele (kohtuotsuse punktid 61 ja 62).

---

34 – 12. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑229/08: Wolf (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).

---

35 – Selles punktis võib analoogia alusel toetuda 15. mai 1986. aasta otsusele kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punkt 36) ja 26. oktoobri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C‑273/97: Sirdar (EKL 1999, lk I‑7403, punkt 23), mis nõuavad direktiivi 76/207 (algredaktsioon) endise artikli 2 lõike 2 kitsast tõlgendamist, ning see säte on analoogne siin analüüsitava sättega, kuid kohaldatav üksnes soolise diskrimineerimise valdkonnas (pärast muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2003. aasta direktiiviga 2002/73 sai sellest direktiivi 76/207 artikli 2 lõige 6, kusjuures selle sõnastus sarnaneb rohkem direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 1 omaga).

---

36 – Eespool viidatud kohtuotsus Wolf, punkt 38.

---

37 – Ka direktiivi 76/207 eespool viidatud artikli 2 lõikega 2 seotud kohtupraktikas võib leida peamiselt avalikku julgeolekut käsitlevaid kohtuasju. Nii leidis Euroopa Kohus pärast seda, kui oli eitanud „asutamislepingus kätketud üldise erandi olemasolu, millega välistatakse ühenduse õiguse kohaldamisalast kõik riigi julgeolekuga seotud põhjustel võetavad meetmed” (ja eelkõige „üldise erandi olemasolu meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on seotud relvajõudude korraldusmeetmetega, mille põhjendus on avaliku julgeoleku kaitsmine”), et direktiivi 76/20 eespool nimetatud artikli 2 lõike 2 põhjal võib olla põhjendatud naiste kõrvalejätmine teatavatest tegevustest, nagu politseitegevus tõsistes riigisisestes häireolukordades (eespool viidatud kohtuotsus Johnston, punktid 36 ja 37), vangivalvuri töö (30. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 318/86: komisjon vs Prantsusmaa, EKL 1988, lk 3559, punktid 11–18) või teenistus Royal Marines’i laadsetes lahinguüksustes (eespool viidatud kohtuotsus Sirdar, punktid 29–31). Seevastu ei saa õigustada sätet, mis jätab naised kõrvale kõigist relvade kasutamist eeldavatest sõjalistest elukutsetest (11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil, EKL 2000, lk I‑69, punktid 25–29).

---

38 – Bundesarbeitsgericht ise nimetas näiteks oma 20. veebruari 2002. aasta kohtuotsuses sõjaväelennukite pilootide juhtumit, kelle puhul seati ametlikuks vanusepiiriks 41 aastat, märgina sellest, et seadusandja leidis, et teatavad füüsilised ja psüühilised võimed hakkavad nimetatud vanusest alates kahanema (BAG v 20.2.2002 AP nr 18 BGB § 620 Altersgrenze, § 611 Luftfahrt). Paljudes teistes kohtuasjades, mida Bundesarbeitsgericht on varem menetlenud, lähtus nimetatud kohus „empiirilistest meditsiinilistest andmetest, mille kohaselt puutub lennuki salongipersonal kokku eriliselt intensiivse füüsilise ja psüühilise koormusega, mille tagajärjel kasvab vanusest tingitud muutuste ja ootamatute valereaktsioonide risk”.

---

39 – Prantsuskeelses versioonis „notamment”, ingliskeelses „including”, itaaliakeelses „compresi”, soomekeelses „erityisesti”, saksakeelses „insbesondere”, kõik samas tähenduses.

---

40 – Seda küsimust on käsitlenud näiteks kohtujurist Sharpston eespool viidatud ettepanekus kohtuasjas Bartsch, punkt 110.

---

41 – Vt selle kohta 18. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑88/08: Hütter (EKL 2009, lk I‑5325, punkt 41); kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas Kücükdeveci (eespool viidatud ettepaneku punkt 37) ja 3. septembri 2009. aasta ettepanek kohtuasjas Petersen (punkt 55). Kaudsemaid põhjendusi sellele seisukohale võib leida [direktiivi] põhjenduses 25, eespool viidatud kohtuotsustes Mangold (punkt 63), Palacios de la Villa (punkt 68) või Petersen (punktid 48–50).

---

42 – Vt otsus kohtuasjas Palacios de la Villa (punkt 68) ja 12. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑45/09: Rosenbladt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 41).

---

43 – Vt direktiivi põhjendus 36, milles on sõnaselgelt viidatud sellele võimalusele „kollektiivlepinguid käsitlevate sätete osas”.

---

44 – Eespool viidatud kohtuasi Petersen, punkt 42.

---

45 – Sellele võimalusele osutati sõnaselgelt juba kohtuistungil.

---

46 – Eespool viidatud kohtuotsus Rosenbladt, punktid 43 ja 48.

---

47 – Nii on eespool viidatud kohtuotsuse Rosenbladt punktis 67 sätestatud, et „[a]sjaolu, et tööturu osapooltele on seega antud võimalus määratleda tasakaal nende konkreetsete huvide vahel, annab märkimisväärse paindlikkuse, kuna kumbki pooltest võib vajadusel kokkuleppe üles öelda”.

---

48 – Keelatud erineva kohtlemise valdkonnas üldiselt on Euroopa Kohus analüüsinud, kui oluline on asjaolu, et diskrimineerimine saab alguse kollektiivläbirääkimiste kontekstis. Eelkõige võib esile tõsta otsust kohtuasjas Royal Copenhagen, milles on sätestatud, et kuigi mees- ja naistöötajate võrdse töötasu põhimõte on kohaldatav ka siis, kui töötasu on kollektiivlepinguga kindlaks määratud, võib siseriiklik kohus nimetatud asjaolu arvesse võtta, kui „hindab, kas kahe töötajaterühma keskmise töötasu erinevused tulenevad objektiivsetest ja mis tahes soolise diskrimineerimise välistest teguritest”. 31. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑400/93 (EKL 1995, lk I‑1275, punktid 45 ja 46).

---

49 – Mis puudutab selle lisamist „sotsiaalpoliitika” kategooriasse, tasub meenutada, et ELTL artiklis 151, millega algab lepingu X jaotis ja mis on pühendatud just liidu „sotsiaalpoliitikale”, nimetatakse selle poliitika eesmärkide seas „tööturu osapoolte dialoogi”, ning samasse jaotisesse kuuluvas artiklis 155 viidatakse samuti tööturu osapoolte vahelisele dialoogile liidu tasandil.

---

50 – Saksa üldnormi kohaselt võib 60– 65-aastane piloot ärilise transpordi raames lennata, kuigi vaid Saksamaa Liitvabariigi piires, jäädes pensionile 65. eluaasta täitumisel (Durchführungsverordnung zur Verordnung über Luftfahrtpersonal, § 4).

---

51 – 27. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑127/92 (EKL 1993, lk I‑5535). Selle punktis 22 on öeldud, et „kui erineva töötasu õigustamiseks piisaks sellest, et tööandja väidab kõigi kõnealuste läbirääkimiste raames eraldi, et diskrimineerimist ei esine, võiks ta eraldi läbirääkimiste abil võrdse töötasu põhimõttest hõlpsalt kõrvale hoida” [mitteametlik tõlge] (punkt 22).

---

52 – Vastavalt kohtuistungil esitatud teabele.