—

Ü. Bekleyen, esindaja: Rechtsanwalt C. Rosenkranz,

—

Taani valitsus, esindajad: J. Bering Liisberg ja R. Holdgaard,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: C. M. Wissels,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja G. Rozet,

1

Eelotsusetaotlus puudutab assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artikli 7 teise lõigu tõlgendamist. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10).

2

Nimetatud taotlus esitati Türgi kodaniku Ü. Bekleyeni ja Land Berlini (Berliini liidumaa) vahelises kohtuvaidluses seoses Land Berlini otsusega keelduda Saksamaal elamise loa andmisest.

3

23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli artikkel 59 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.”

4

Otsuse nr 1/80 artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Arvestades artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete õigust saada tööd, tulenevaid erisusi, on liikmesriigi seaduslikul tööturul tegutseval Türgi päritolu töötajal:

5

Otsuse nr 1/80 artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul tegutseva Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46; parandused: ELT 2004, L 229, lk 35; ELT 2005, L 197, lk 34, ja ELT 2007, L 204, lk 28), artikkel 7 sätestab:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

7

Ü. Bekleyen, kes on sündinud 1975. aastal Berliinis, elas kuni 14. eluaastani koos oma vanematega Saksamaal. Tema vanemad, kes on Türgi kodanikud, olid mõlemad Saksamaal töötanud alates 1971. aastast. Ü. Bekleyen pöördus 1989. aastal koos kogu oma perekonnaga tagasi Türki, kus ta lõpetas üldhariduskooli ja õppis kõrgkoolis maastikuarhitektuuri erialal.

8

1999. aasta jaanuaris saabus Ü. Bekleyen ilma perekonnata õpingute jätkamise eesmärgil Land Berlini loal uuesti Saksamaale. Sama aasta märtsis sai ta ajutise elamisloa, mida mitu korda pikendati – viimati tähtajalise elamisloana kuni 31. detsembrini 2005. 2005. aasta suvel lõpetas ta õpingud Berliini Tehnikaülikoolis, omandades inseneridiplomi maastikuarhitektuuri erialal.

9

19. detsembril 2005 taotles Ü. Bekleyen oma Saksamaal omandatud kõrgharidusele viidates otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu alusel elamisluba. Land Berlin jättis oma 21. septembri 2006. aasta otsusega taotluse rahuldamata põhjusel, et ei olnud täidetud tingimused, mille täitmisel saab elamisõiguse lepingu alusel, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel. Land Berlin kinnitas, et nimetatud artikli 7 teine lõik nõuab, et vanemate ja lapse elamine riigis oleksid ajaliselt seotud – see tingimus ei olnud käesoleval juhul täidetud. Tema sõnul tuleneb selle sätte sõnastusest, et elamisloa saamiseks peab vähemalt üks vanematest elama vastuvõtvas liikmesriigis veel sel ajal, kui laps oma kutseõpinguid alustab.

10

2007. aasta mais sai Ü. Bekleyen otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 esimese taande alusel sellest lähtudes, et ta oli ühes Saksamaa äriühingus töötanud, elamisloa kehtivusega kuni 13. maini 2009.

11

2006. aasta juulis algselt tegevusetuse peale esitatud kaebusega, mida seejärel laiendati 21. septembri 2006. aasta otsusele, taotles Ü. Bekleyen otsuse nr 1/80 artikli 7 teisest lõigust tuleneva elamisõiguse kinnitamist.

12

Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus) jättis 9. augustil 2007 tehtud kohtuotsusega kaebuse rahuldamata. Nimetatud kohus leidis, et kaebus on küll vastuvõetav, kuna olenemata Ü. Bekleyenile otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 alusel antud elamisõigusest oli viimasel põhjendatud huvi. Kui tunnustataks tema õigust viidata nimetatud otsuse artikli 7 teisele lõigule, oleks tal õigus pääseda Saksamaa tööturule. Siiski jäeti kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata, sest Ü. Bekleyeni pikaajaline Türgis elamine lõpetas tema õiguse otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus ette nähtud sooduskohtlemisele.

13

Ü. Bekleyen esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

14

Leides, et neil tingimustel on vaidluse lahendamisel vaja otsuse nr 1/80 tõlgendust, otsustas Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] otsuse nr 1/80 […] artikli 7 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, õigus pääseda tööturule ja sellega kaasnev elamisõigus tekib pärast kutseõpingute lõpetamist vastuvõtvas riigis ka juhul, kui vastuvõtvas riigis sündinud laps, kes on koos oma vanematega pöördunud tagasi päritoluriiki, pöördub täiskasvanuna asjaomasesse liikmesriiki kutseõpingute alustamiseks üksinda tagasi kümme aastat pärast seda, kui tema Türgi kodakondsusega vanemad, kes töötasid varem selles liikmesriigis palgalisel töökohal, on sealt alatiseks lahkunud?”

15

Selle küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui Türgi päritolu töötaja on vastuvõtvas liikmesriigis üle kolme aasta seaduslikult töötanud, võib selle töötaja laps nimetatud liikmesriigis pärast selles riigis kutseõpingute lõpetamist tugineda õigusele pääseda tööturule ja sellega kaasnevale riigis elamise õigusele isegi siis, kui ta pärast seda, kui ta oli pöördunud koos oma vanematega tagasi päritoluriiki, pöördus üksinda uuesti nimetatud liikmesriiki, et alustada seal õpinguid.

16

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse nr 1/80 artikli 7 teisel lõigul liikmesriikides vahetu õigusmõju, nii et need Türgi kodanikud, kes ettenähtud tingimustele vastavad, võivad selle sättega antud õigustele vahetult tugineda (5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-355/93: Eroglu, EKL 1994, lk I-5113, punkt 17, ja 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-502/04: Torun, EKL 2006, lk I-1563, punkt 19).

17

Otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu alusel Türgi päritolu töötaja lapsele antud õigused eeldavad tingimata seda, et asjaomasel isikul oleks vastav riigis elamise õigus, ilma milleta kaotaks õigus pääseda tööturule ja seal tegelikult töötamise õigus oma mõju (vt eespool viidatud kohtuotsus Eroglu, punktid 20 ja 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Torun, punkt 20).

18

Euroopa Kohus selgitas veel, et nagu tuleneb nimetatud artikli 7 teise lõigu sõnastusest, seab see säte õiguse võtta vastuvõtvas liikmesriigis vastu kõiki tööpakkumisi sõltuvusse kahest tingimusest: esiteks peab asjaomase töötaja laps olema omandanud kutsehariduse kõnealuses liikmesriigis ja teiseks peab vähemalt üks vanematest olema selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat (19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-210/97: Akman, EKL 1998, lk I-7519, punkt 25).

19

Pealegi ei ole Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt vajalik, et ajal, mil laps oma õpingud lõpetab ja omandab õiguse pääseda vastuvõtva liikmesriigi tööturule ja seega õiguse saada selleks seal elamise luba, töötaks nimetatud lapse vanem veel nimetatud liikmesriigis või elaks veel selle riigi territooriumil, kuna ta on varem seal seaduslikult vähemalt kolm aastat töötanud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Akman, punkt 51, ja 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-329/97: Ergat, EKL 2000, lk I-1487, punkt 44).

20

Käesolevas asjas on selge, et Ü. Bekleyen omandas kutsehariduse Saksamaal ja et tema vanemad on seal töötanud rohkem kui kolm aastat.

21

Taani ja Madalmaade valitsus väidavad siiski, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teine lõik seab Türgi päritolu töötaja lapse õiguse pääseda tööturule sõltuvaks tingimusest, et ühe vanema vastuvõtvas liikmesriigis töötamine või vähemalt seal elamine toimuks samal ajal, kui laps kutseõpinguid alustab. Kuna põhikohtuasjas niisugune ajaline seos puudub, ei saa Ü. Bekleyen otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõiguga antud õigustele tugineda.

22

Seda väidet ei saa toetada.

23

Kõigepealt on oluline täpsustada, et sellist tingimust ei ole otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus sõnaselgelt sätestatud ning nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei tohi seda sätet tõlgendada kitsendavalt (eespool viidatud kohtuotsus Akman, punkt 39).

24

Otsuse nr 1/80 eesmärk on soodustada nende Türgi kodanike järkjärgulist integreerimist vastuvõtvasse liikmesriiki, kes täidavad selle otsuse sätetest ühes ette nähtud tingimused ning kes on seega omandanud neile selle sättega antud õigused (18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-337/07: Altun, EKL 2008, lk I-10323, punkt 29).

25

Selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse nr 1/80 artikli 7 teine lõik sama artikli esimese lõiguga võrreldes soodsam säte, mille alusel koheldakse Türgi päritolu töötajate perekonnaliikmete seas eriliselt lapsi, püüdes hõlbustada kutsehariduse omandamisele järgnevat tööturule sisenemist, et järk-järgult saavutada töötajate vaba liikumine vastavalt nimetatud otsuse eesmärgile (eespool viidatud kohtuotsus Akman, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus Torun, punkt 23).

26

Vastupidi otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesele lõigule, mis kohustab Türgi päritolu töötaja perekonnaliiget tema juures vähemalt kolm aastat pidevalt elama (eespool viidatud kohtuotsus Altun, punkt 30), ei näe sama artikli teine lõik ette ühtegi tingimust töötajaga tegelikult ühises majapidamises kooselamise osas.

27

See on nii seetõttu, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu eesmärk ei ole mitte vastuvõtvas liikmesriigis perekonna taasühinemiseks soodsate tingimuste loomine (eespool viidatud kohtuotsus Akman, punkt 43), vaid Türgi päritolu töötajate laste tööturule pääsu soodustamine.

28

See tõdemus toetab otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu niisugust tõlgendust, mille kohaselt ei sea see säte Türgi päritolu töötaja lastele antud õigustele tingimust, et ajal, mil laps alustab vastuvõtvas liikmesriigis oma kutseõpinguid, töötaks või elaks üks tema vanematest veel selles riigis.

29

Kohe, kui otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus ette nähtud tingimused on täidetud, annab see säte Türgi päritolu töötaja lapsele enesele õiguse pääseda vastuvõtva liikmesriigi tööturule ja sellega kaasneva õiguse riigis elada.

30

Loomulikult põhineb Türgi päritolu töötaja lapse õigus pääseda tööturule selle töötaja varasemal töötamisel vastuvõtvas liikmesriigis.

31

Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 märgib, tuleneb nimetatud artikli 7 teise lõiguga seatud eesmärgist, et nõuet, mille kohaselt üks vanematest peab olema selles riigis töötanud vähemalt kolm aastat, ei saa mõista nii, et selle kohaselt peab nimetatud vanem sellel ajal veel töötama, kui laps oma kutseõpinguid alustab. Nimetatud nõude eesmärk on vaid paralleelselt lapse kutseõpingutega tagada tema piisav integreeritus vastuvõtvasse liikmesriiki, et ta saaks kasutada selles sättes ette nähtud erilist kohtlemist.

32

Nõue, mille kohaselt vanem peab veel riigis töötama, ning nõue, et vanemate ja lapse elamine riigis, kui viimane kutseõpinguid alustab, oleksid ajaliselt seotud, oleks raskesti kokkusobitatav otsuse nr 1/80 artikli teise lõigu eesmärgiga, mis – nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 – ei taotle soodsate tingimuste loomist perekonna taasühinemiseks nimetatud liikmesriigis.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab veel küsimuse, kas otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu niisugune tõlgendus ei vii selleni, et 23. novembril 1970 allkirjastatud lisaprotokolli artiklit 59 rikkudes koheldakse Türgi päritolu töötajate lapsi soodsamalt, kui liidu õigus näeb ette liikmesriikide kodanike laste suhtes.

34

Eelotsusetaotlusest selgub, et põhikohtuasja vaidlus puudutab vaid küsimust, kas Saksamaal elamise õigus, mida Ü. Bekleyen taotleb pärast Saksamaal kutseõpingute lõpetamist ja seal tööturule suudumist, peab põhinema otsuse nr 1/80 artikli 7 teisel lõigul, nagu ta väidab, või selle otsuse artikli 6 lõike 1 esimesel taandel, nagu tuleneb talle väljastatud kuni 13. maini 2009 kehtivast elamisloast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus näib tulenevat sellest, et ta leiab, et liikmesriigi kodaniku lapsel ei ole ühenduse õiguse alusel automaatset riigis elamise õigust, kui tema vanemad on vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud ja kui see laps pöördub üksi sellesse riiki tagasi, et seal kutseõpinguid alustada.

35

Selles osas tuleb meenutada, et otsus nr 1/80 ei vähenda liikmesriikide õigust reguleerida nii Türgi kodanike sisenemist oma territooriumile kui ka nende esimese tööleasumise tingimusi (16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-237/91: Kus, EKL 1992, lk I-6781, punkt 25, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punkt 48).

36

Liikmesriigid on säilitanud oma pädevuse reguleerida Türgi päritolu töötaja pereliikme sisenemist nende territooriumile ja talle elamisloa andmise tingimusi esimese kolmeaastase perioodi jooksul, mis eelneb sellele, mil tal on õigus võtta vastu kõiki tööpakkumisi (eespool viidatud kohtuotsus Ergat, punkt 42).

37

Erinevalt liikmesriikide töötajatest ei ole Türgi kodanikel Euroopa Liidus vaba liikumise õigust, vaid neil on teatavad õigused ainult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil (18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-325/05: Derin, EKL 2007, lk I-6495, punkt 66).

38

Mis täpsemalt puudutab vastuvõtva liikmesriigi tööturule pääsu tingimusi, siis on oluline meenutada, et kui Ü. Bekleyen peab täitma otsuse nr 1/80 artikli 7 teises lõigus ette nähtud tingimused, siis liikmesriigi kodanikust töötaja lapse niisugune õigus tuleneb otseselt EÜ artikli 39 lõikest 1, mille eesmärk on tagada töötajate vaba liikumine liidus.

39

Liikmesriigi tööturule pääsu tingimuste osas on veel selge, et Ü. Bekleyeni õpingute eesmärgil Saksamaale tagasipöördumine ning talle selleks väljastatud elamisluba põhinesid siseriikliku ametiasutuse otsustel, mis olid tehtud mitte otsuse nr 1/80, vaid siseriikliku õiguse alusel.

40

Ü. Bekleyeni olukorrale analoogses olukorras jääb varem vastuvõtvas liikmesriigis töötanud teise liikmesriigi kodaniku lapse vastuvõtvasse liikmesriiki tagasipöördumine ja seal elamine aga hoopis liidu õiguse kohaldamisalasse.

41

Niisugusel juhul on liikmesriigi kodanikust töötaja lapsel õigus asuda vastuvõtvasse liikmesriiki õpingute eesmärgil elama, mis tuleneb EÜ artikli 18 lõikest 1, mis annab igale liidu kodanikule õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

42

Selle elamisõiguse kasutamise suhtes kehtivad vaid direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimused, mille kohaselt peab liidu kodanikul olema vastuvõtvas liikmesriigis üldine ravikindlustus ja piisavalt vahendeid, et mitte koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

43

Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevate õiguste piiramise tingimusi, näeb lisaks avaliku korra, julgeoleku või rahvatervisega seotud erandile, mida kohaldatakse ühtemoodi nii Türgi kodanike kui ka ühenduse kodanike suhtes, ette veel teise nimetatud õigusi lõpetava põhjuse, mis puudutab üksnes Türgi päritolu rändajaid, nimelt selle, kui nad lahkuvad vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ilma õiguspärase põhjuseta (vt eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 67).

44

Seega ei saa väita, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teise lõigu tõlgendus – nagu see tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 23–32 – viiks selleni, et Türgi päritolu töötaja laps oleks soodsamas olukorras, kui on tagatud liikmesriigi kodaniku lapsele.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et otsuse nr 1/80 artikli 7 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui Türgi päritolu töötaja on vastuvõtvas liikmesriigis üle kolme aasta seaduslikult töötanud, võib selle töötaja laps nimetatud liikmesriigis pärast selles riigis kutseõpingute lõpetamist tugineda õigusele pääseda tööturule ja sellega kaasnevale riigis elamise õigusele isegi siis, kui ta pärast seda, kui ta oli pöördunud koos oma vanematega tagasi päritoluriiki, pöördus üksinda uuesti nimetatud liikmesriiki, et alustada seal õpinguid.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsiooni loomise lepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta artikli 7 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui Türgi päritolu töötaja on vastuvõtvas liikmesriigis üle kolme aasta seaduslikult töötanud, võib selle töötaja laps nimetatud liikmesriigis pärast selles riigis kutseõpingute lõpetamist tugineda õigusele pääseda tööturule ja sellega kaasnevale riigis elamise õigusele isegi siis, kui ta pärast seda, kui ta oli pöördunud koos oma vanematega tagasi päritoluriiki, pöördus üksinda uuesti nimetatud liikmesriiki, et alustada seal õpinguid.