—

Spector Photo Group NV ja C. Van Raemdonck, esindajad: advokaadid K. Van den Broeck, W. Henckens ja W. Devroe,

—

Commissie voor het Bank-, Financie- en Assurantiewezen (CBFA), esindajad: advokaadid J. Cerfontaine, F. Deruyck ja H. Gilliams,

—

Belgia valitsus, esindaja: J.-C. Halleux, keda abistas advokaat J. Meyers,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-C. Gracia,

—

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas J. Newman, BL,

—

Itaalia valitsus, esindaja: R. Adam, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Küprose valitsus, esindaja: D. Lysandrou,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja C. Guerra Santos,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Ossowski, keda abistas barrister A. Henshaw,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Dejmek ja W. Roels,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT L 96, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 367) artiklite 2 ja 14 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Spector Photo Group NV (edaspidi „Spector”) ja ühe selle juhatuse liikme C. Van Raemdoncki ning Commissie voor het Bank-Financie- en Assurantiewezeni (pangandus-, rahandus- ja kindlustuskomisjon, edaspidi „CBFA”) vahelises vaidluses, kuna CBFA määras neile siseringitehingute tõttu trahvid.

3

Nõukogu 13. novembri 1989. aasta direktiivi 89/592/EMÜ siseringitehinguid käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 334, lk 30) artikli 2 lõige 1 määratleb siseringitehingut järgmiselt:

„Iga liikmesriik keelab isikutel, kes

valdavad siseteavet, kasutada seda teavet teadlikult ära selleks, et otsesel või kaudsel teel omandada või võõrandada enda või kolmandate isikute arvel sellise teabega seotud emitendi või emitentide vabalt kaubeldavaid väärtpabereid.” [mitteametlik tõlge]

4

Direktiivi 89/592 tunnistati kehtetuks direktiivi 2003/6 jõustumise päevast 12. aprillil 2003. Direktiivi 2003/6 artikkel 2 sätestab:

„1.   Liikmesriigid keelavad kõigil teises lõigus osutatud ja siseteavet valdavatel isikutel kasutada kõnealust teavet selleks, et oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt omandada või loovutada või püüda omandada või loovutada sellise teabega seotud finantsinstrumente.

Esimest lõiku kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes valdavad sellist teavet:

2.   Kui lõikes 1 osutatud isik on juriidiline isik, kohaldatakse nimetatud lõikes sätestatud keeldu ka füüsiliste isikute suhtes, kes osalevad otsuses sooritada tehing asjaomase juriidilise isiku arvel.

3.   Käesolevat artiklit ei kohaldata tehingute suhtes, mis on tehtud täitmisele kuuluva finantsinstrumentide omandamise või loovutamise kohustuse täitmiseks, kui kohustus tuleneb lepingust, mis sõlmiti enne, kui siseteave oli jõudnud asjaomase isiku valdusesse.”

5

Direktiivi 2003/6 artikkel 8 sätestab siiski, et need keelud ei kehti tehingutele, millega äriühingud ostavad tagasi oma aktsiaid. Artikli 8 rakendusmeetmed on täpsustatud komisjoni 22. detsembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2273/2003, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/6/EÜ seoses tagasiostuprogrammidele ja finantsinstrumentide stabiliseerimisele ettenähtud eranditega (EÜT L 336, lk 33; ELT eriväljaanne 06/06, lk 342), mis jõustus 23. detsembril 2003.

6

Direktiivi 2003/6 artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”

7

Komisjoni 22. detsembri 2003. aasta direktiiv 2003/124/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/6/EÜ seoses siseteabe määratluse ja avalikustamisega ning turuga manipuleerimise määratlusega (EÜT L 339, lk 70; ELT eriväljaanne 06/06, lk 348), täiendab direktiivi 2003/6, määratledes täpsemalt siseteabe avalikustamise ja turuga manipuleerimise mõisted.

8

Belgia 2. augusti 2002. aasta seadus finantssektori järelevalve ning finantsteenuste kohta (Moniteur belge, 4.9.2002, lk 39121; edaspidi „2. augusti 2002. aasta seadus algversioonis”) artikli 25 lõige 1 sätestas:

„Kõigil isikutel,

[…]”.

9

2. augusti 2002. aasta seaduse, muudetud 22. detsembri 2003. aasta programmseadusega (Moniteur belge, 31.12.2003, lk 62160; edaspidi „2. augusti 2002. aasta seadus muudetud versioonis”), artikli 25 lõige 1 sätestab:

„Kõigil isikutel,

[…]”.

10

Viimati nimetatud säte on kohaldatav üksnes pärast 31. detsembrit 2003 aset leidnud asjaoludele.

11

Spector on Belgia õiguse alusel asutatud ja börsil noteeritud äriühing. Oma kasumijaotamise poliitika raames pakub ta optsiooniprogrammi, mis võimaldab tema personalil omandada aktsiaid. Nende optsioonide täitmisel oma kohustuste täitmiseks tahtis Spector kõigepealt kasutada tema omandis olevaid aktsiaid ning vajaduse korral puuduolev osa turult juurde osta. 2002. aastal pidi Spector seetõttu ostma turult üle 45000 aktsia.

12

21. mail 2003 teavitas Spector toona kehtinud Belgia õigusnormide alusel Euronext Brussels’it enda kavatsusest osta optsiooniprogrammi läbiviimiseks teatav hulk oma aktsiaid.

13

Ajavahemikus 28. maist 30. augustini 2003 suutis Spector osta kokku 27773 aktsiat. Kõigepealt sooritati neli üksteisele järgnenud tehingut igaüks 2000 aktsiaga. Seejärel esitas C. Van Raemdonck 11. ja 13. augustil 2003 kaks ostuorderit, mis võimaldasid Spectoril omandada 19773 aktsiat keskmise hinnaga 9,97 eurot, samas kui hind optsiooni läbiviimise hetkel oli 10,45 eurot.

14

Viimaks avaldas Spector teatud andmeid oma majandustulemuste ning kaubanduspoliitika kohta. Tema aktsiate hind tõusis seejärel veelgi. 31. detsembril 2003 oli aktsia hind 12,50 eurot.

15

28. novembri 2006. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) luges CBFA 11. ja 13. augusti 2003. aasta orderite alusel sooritatud ostud siseringitehinguteks, mis on 2. augusti 2002. aasta seaduse algversioonis artikli 25 lõike 1 alusel keelatud. Pärast seda, kui CBFA oli määranud Spectorile trahvi summas 80000 eurot ning C. Van Raemdonckile trahvi summas 20000 eurot, esitasid viimati nimetatud isikud selle otsuse peale kaebuse hof van beroep te Brusselile.

16

Selles õigusvaidluses on põhikohtuasja kaebajad esitanud kolm gruppi argumente, mis on eelotsusetaotluse aluseks ning mis puudutavad leebema uue seaduse tagasiulatuvat jõudu (tagasiulatuv jõud in mitius), siseringitehingu koosseisutunnuseid ja etteheidetava rikkumise karistamise proportsionaalsust.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja kaebajad heidavad CBFA-le kõigepealt ette seda, et viimane ei ole arvesse võtnud tagasiulatuva jõu in mitius põhimõtet. Nad väidavad sisuliselt, et 2. augusti 2002. aasta seaduse muudetud versioonis artikli 25 lõige 1 ei ole kooskõlas direktiivi 2003/6 artiklis 2 asuva siseringitehingu määratlusega ning seda sätet ei saa seega kohaldada. Selle tulemusel leiavad nad, et nende sätete vastuolu direktiiviga 2003/6 põhjustas õigusliku lünga, mis on analoogne leebema karistusõigusnormiga, mis takistab CBFA-l kohaldada 2. augusti 2002. aasta seaduse algversioonis artikli 25 lõiget 1.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et CBFA kohaldas 2. augusti 2002. aasta seaduse muudetud versioonis artikli 25 lõiget 1, samas kui süükspandavad asjaolud leidsid aset enne selle sätte kehtima hakkamist 1. jaanuaril 2004. Kohus leiab, et on võimalik, et nimetatud sättega on siseringitehingu määratlus muudetud tähenduse poolest rangemaks. Selleks et tegemist oleks siseringitehinguga, ei ole artikli 25 lõike 1 kohaselt enam nõutav siseteabe „kasutamine”, vaid üksnes selle teabe „valdamine”.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liikmesriigid võivad siseringitehingu koosseisutunnuseid määratleda rangemalt, kui seda on tehtud direktiivi 2003/6 artiklis 2, ning kuidas tõlgendada siseteabe „kasutamise” mõistet viidatud sätte tähenduses.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja kaebajad väidavad teise võimalusena, et siseringitehingu tunnused ei ole 2. augusti 2002. aasta seaduse algversioonis artikli 25 lõike 1 puhul täidetud. CBFA ei ole tõendanud, et põhikohtuasjas kõnealused aktsiate ostutehingud sooritati asjaomase äriühingu majandustulemuste eelseisva avaldamise tõttu.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, milliste tõendite abil on võimalik tõendada, et siseteavet on direktiivi 2003/6 artikli 2 tähenduses „kasutatud”.

22

Eelotsusetaotluse kohaselt väidavad põhikohtuasja kaebajad, et määratud karistused on rikkumise raskusega võrreldes ebaproportsionaalsed. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada kriteeriume, mis võimaldavad karistuse proportsionaalsust hinnata.

23

Seetõttu otsustas hof van beroep te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

CBFA ning Belgia ja Saksamaa valitsus kahtlevad eelotsusetaotluse vastuvõetavuses. Nad väidavad sisuliselt, et esitatud küsimused on hüpoteetilist laadi, kuna need puudutavad 2. augusti 2002. aasta seaduse muudetud versioonis artikli 25 kooskõla, samas kui vaidlustatud otsus ei põhine sellel sättel, vaid 2. augusti 2002. aasta seaduse algversioonis artiklil 25.

25

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I-6199, punkt 43, ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-414/07: Magoora, EKL 2008, lk I-10921, punkt 22).

26

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et asjakohased on need ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima. Euroopa Kohus saab jätta siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-222/05–C-225/05: van der Weerd jt, EKL 2007, lk I-4233, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Direktiivi 2003/6 tõlgendamise – selleks et hinnata 2. augusti 2002. aasta seaduse muudetud versioonis artikli 25 kooskõla ühenduse õigusega – asjakohasus näib sellegipoolest, nagu seda leiab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 19, väga vaieldav, kuna vaidlustatud otsus ei põhine sellel sättel.

28

Käesolevas asjas ei ole siiski ilmne, et direktiivi 2003/6 taotletud tõlgendamine ei ole ilmselt mitte mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. Põhikohtuasja asjaolud leidsid aset pärast selle direktiivi kehtima hakkamist ning nende tegude eest karistati siseriikliku õiguse alusel, mis keelab siseringitehingud. Pealegi on faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida on Euroopa Kohtul vaja, et ta saaks anda talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse, kirjeldatud eelotsusetaotluses, mis viitab ka õigusaktidele, mille tõlgendamist taotletakse.

29

Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

30

Oma teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb uurida koos ning kõigepealt, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult direktiivi 2003/6 artikli 2 lõikes 1 asuva mõiste „siseteabe kasutamine” tähenduse kohta. See säte näeb ette, et liikmesriigid keelavad kõigil teises lõigus osutatud (edaspidi „esmane sisering”) ja „siseteavet valdavatel isikutel kasutada kõnealust teavet selleks, et oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt omandada või loovutada […] sellise teabega seotud finantsinstrumente” või püüda sellist tehingut turul sooritada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib täpsemalt kindlaks teha, kas tehingu keelatud siseringitehinguna kvalifitseerimiseks piisab, kui siseteavet valdav esmane sisering teeb tehingu sellise teabega seotud finantsinstrumentide turul, või on peale selle vajalik ka tuvastada, et kõnealune isik „kasutas” seda teavet „teadlikult”.

31

Direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1 ei sätesta, et keelatud tehing tuleks sooritada „teadlikult”, vaid piirdub pigem sellega, et keelab esmasel siseringil turul tehingu tegemisel kasutada siseteavet. See artikkel määratleb keelatud tehingu koosseisutunnused, viidates sõnaselgelt kahte liiki tunnustele, nimelt esiteks isikud, kes võivad kuuluda selle sätte reguleerimisalasse, ning teiseks selle tehingu moodustavad konkreetsed teod.

32

Seevastu ei näe see säte sõnaselgelt ette subjektiivseid tingimusi nende konkreetsete tegudeni viinud tahtluse kohta. Nii ei täpsusta direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1, kas esmase siseringi pidi olema tegutsema pannud spekulatiivne kavatsus, sellel siseringil pidi olema kavatsus panna toime pettus või sisering pidi olema tegutsenud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu. See artikkel ei sätesta sõnaselgelt, et vajalik on tõendada, et siseteabe alusel jõuti otsusele teha kõnealusel turul tehing, ega näe sõnaselgelt ette, et esmane sisering pidi olema teadlik, et tema valduses olev teave on siseteave.

33

Selles osas tuleb märkida, et direktiivi 2003/6 välja töötades soovis ühenduse seadusandja ületada teatavaid lünki, mis olid direktiivi 89/592 kohaldamisel tuvastatud. Direktiivi 89/592 artikli 2 lõike 1 eesmärk on „siseteavet valdavatel isikutel” sooritada turul tehing asjaomaste väärtpaberitega, „kasutades teadlikult seda siseteavet”. Nimetatud sätte ülevõtmine siseriiklikku õigusesse tõi mõiste „teadlikult kasutamine” tõlgendamisel liikmesriikide poolt endaga kaasa varjundid, kuna mõne siseriigi õigussüsteemis võrdustati see mõiste subjektiivse külje tingimusega.

34

Selles kontekstis tugines 30. mail 2001 Euroopa Ühenduste Komisjoni ettepanek (2001/0118(COD)), mis puudutas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta, direktiivi 89/592 artikli 2 lõike 1 sõnastusele, jättes välja väljendi „teadlikult”, kuna „oma olemuselt on [esmasel siseringil] igapäevane juurdepääs siseteabele ning see sisering on teadlik saadava teabe konfidentsiaalsusest”. Kohtujuristi ettepaneku punktis 58 viidatud järgnevad ettevalmistavad materjalid kinnitavad lisaks, et parlament soovis lähtuvalt komisjoni eelistatud siseringitehingu mõiste objektiivsest lähenemisest asendada tegusõna „ära kasutama” tegusõnaga „kasutama”, et mitte jätta siseringitehingute mõistesse eesmärki või kavatsust puudutavat elementi.

35

Need asjaolud kinnitavad, et direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1 määratleb siseringitehingud objektiivselt, ilma et selles määratluses sisalduks sõnaselge viide nende tehinguteni viinud tahtlusele, ning nii, et jõutaks liikmesriikide õiguse ühetaolise ühtsustamiseni.

36

Asjaolu, et direktiiv 2003/6 artikli 2 lõige 1 ei näe sõnaselgelt ette subjektiivset külge, saab esiteks selgitada siseringitehingu eripäraga, mis võimaldab eeldada seda subjektiivset külge, kui selles sättes nimetatud koosseisutunnused on täidetud. Kõigepealt tähendab usaldussuhe, mis seob artikli 2 lõike 1 punktides a–c märgitud esmase siseringi nende finantsinstrumentide emitendiga, mida siseteave puudutab, siseringi poolset vastavat erilist vastutust. Edasi viib turul tehingu tegemiseni kindlasti hulk otsuseid, mis asuvad keerulises kontekstis, mille tõttu on üldjuhul võimalik välistada, et selle tehingu sooritaja võis tegutseda, ilma et ta oleks neist toimingutest teadlik. Viimaks, kui selline tehing turul tehakse nii, et tehingu sooritaja valdab siseteavet, tuleb üldjuhul lähtuda sellest, et siseteavet kasutati selles otsustusprotsessis.

37

Asjaolu, et direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1 ei näe siseringitehingu koosseisutunnuste hulgas ette subjektiivset külge, saab teiseks selgitada direktiivi 2003/6 eesmärgiga, milleks on – nagu see on sätestatud direktiivi põhjendustes 2 ja 12 – tagada ühenduse finantsturgude terviklikkus ja suurendada investorite usaldust nende turgude vastu. Ühenduse seadusandja pooldas siseringitehingute vältimise ja haldussanktsioonide mehhanismi, mille tõhusus väheneb, kui see seatakse subjektiivse külje süstemaatilisest uurimisest sõltuvusse. Nagu on kohtujurist märkinud oma ettepaneku punktis 55, ilmneb üksnes siis, kui siseringitehingute keeld võimaldab tõhusalt karistada rikkumiste eest, selle keelu täielik mõju, tagades kestvalt, et kõik turuosalised järgivad kehtestatud korda. Turul tehingute keelu tõhus rakendamine põhineb seega lihtsal struktuuril, kus subjektiivsed kaitsemeetmed on piiratud, et keelu rikkumisel mitte üksnes karistada, vaid ka keelu rikkumist tõhusalt vältida.

38

Direktiivi 2003/6 artikli 2 lõikes 1 loetletud siseringitehingu tunnuste täitmine võimaldab seega eeldada selle tehingu sooritaja tahtlust.

39

Selline eeldus ei saa siiski kahjustada põhiõigusi ning eelkõige süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on muu hulgas sätestatud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikes 2.

40

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist Euroopa Kohus tagab (3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6351, punkt 283).

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub ka, et inimõiguste austamine on üks ühenduse õigusaktide seaduslikkuse tingimustest ja et ühenduses ei ole lubatud meetmed, mis oleks inimõiguste austamisega vastuolus (eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 284).

42

Tõepoolest ei kohusta direktiivi 2003/6 artikli 14 lõige 1 liikmesriike kehtestama siseringitehingute sooritajate suhtes kriminaalkaristusi, vaid see säte näeb üksnes ette, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et selle „direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone”, lisaks peavad liikmesriigid tagama, et need meetmed on „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad”. Arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning võimalike sanktsioonide raskusastet, võib selliseid sanktsioone EIÕK kohaldamise tähenduses sellegipoolest lugeda kriminaalsanktsioonideks (vt analoogia alusel 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punkt 150, ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas Engel jt vs. Madalmaad, A-seeria, nr 22, punkt 82; 21. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas Öztürk vs. Saksamaa, A-seeria, nr 73, punkt 53, ja 25. augusti 1987. aasta otsus kohtuasjas Lutz vs. Saksamaa, A-seeria, nr 123, punkt 54).

43

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et igas õigussüsteemis kasutatakse faktilisi või õiguslikke eeldusi ning EIÕK ei keela üldjuhul neid, kuid karistusõiguses paneb see lepingupoolteks olevatele riikidele kohustuse mitte ületada teatavat piiri. Nii ei jäta EIÕK artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte hõlmamata faktilisi või õiguslikke eeldusi, mis esinevad karistusseadustes. See põhimõte nõuab, et riigid tagaksid nende eelduste jäämise mõistlikkuse piiridesse, võttes arvesse rikkumise raskust ning tagades kaitseõigused (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas Salabiaku vs. Prantsusmaa, A-seeria, nr 141-A, punkt 28, ja 25. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas Pham Hoang vs. Prantsusmaa, A-seeria, nr 243, punkt 33).

44

Tuleb jõuda järeldusele, et süütuse presumptsiooni põhimõte ei keela direktiivi 2003/6 artikli 2 lõikes 1 sätestatud eeldust, et siseringitehingu sooritaja tahtlust saab otseselt tuletada selle rikkumise sisulistest koosseisutunnustest, kuna see eeldus on ümberlükatav ning kuna kaitseõigused on tagatud.

45

Sisetehingute vältimise ja nende tehingute eest karistamise tõhusa ning ühtse korra kehtestamine õiguspärasel eesmärgil kaitsta finantsturgude terviklikkust võis ühenduse seadusandja viia selleni, et ta võttis aluseks keelatud siseringitehingu koosseisutunnuste objektiivse määratluse. Asjaolu, et direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1 ei sätesta sõnaselgelt moraalset külge, ei tähenda siiski, et seda sätet tuleks tõlgendada nii, et siseteavet valdav kogu esmane sisering, kes sooritab turul tehingu, kuulub automaatselt siseringitehingute keelu kohaldamisalasse.

46

Nagu rõhutasid eelkõige Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus, sisaldab direktiivi 2003/6 artikli 2 lõike 1 laiendav tõlgendamine endas ohtu laiendada selle keelu kohaldamisala rohkem, kui see on kohane ja vajalik selle direktiivi taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Selline tõlgendamine võib praktikas tuua kaasa selle, et keelatakse turul teatavad tehingud, mis tingimata ei kahjusta selle direktiiviga kaitstavaid huve. Seega on vajalik eristada „siseteabe kasutamist”, mis võib vastavaid huve kahjustada, sellisest kasutamisest, mis neid huve ei kahjusta.

47

Selleks tuleb viidata direktiivi 2003/6 eesmärgile. Nagu nähtub direktiivi pealkirjast, on selle eesmärk võidelda turu kuritarvitamise vastu. Selle direktiivi põhjendustest 2 ja 12 tuleneb, et sarnaselt direktiiviga 89/592 keelab see siseringitehingud, et kaitsta finantsturgude terviklikkust ning suurendada investorite usaldust, mis põhineb eelkõige asjaolul, et neid koheldakse võrdväärsena ja kaitstakse siseteabe õigusvastase kasutamise eest (vt analoogia alusel 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-384/02: Grøngaard ja Bang, EKL 2005, lk I-9939, punktid 22 ja 33).

48

Seega on direktiivi 2003/6 artikli 2 lõikes 1 sätestatud keelu eesmärk tagada lepingupoolte võrdsus börsitehingutes, vältides seda, et siseteavet valdav ja seetõttu teiste investoritega võrreldes eelisseisundis olev lepingupool saaks sellest kasu teisi lepingupooli kahjustades, kes seda teavet ei valda (vt analoogia alusel 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-391/04: Georgakis, EKL 2007, lk I-3741, punkt 38).

49

Direktiivi 2003/6 vastuvõtmiseni viinud ettepaneku seletuskirjas märkis komisjon, et „turgu võidakse kuritarvitada, kui investoreid on otseselt või kaudselt kahjustanud isikud, kes […] on enda või kolmandate isikute huvides kasutanud avaldamata teavet […]. Seda liiki tegevus võib luua eksliku mulje tehingutest finantsinstrumentidega ning kahjustada üldpõhimõtet, et kõiki investoreid koheldakse võrdväärsena […] seoses juurdepääsuga teabele. Siseringi valduses on konfidentsiaalne teave. Sellele teabele tuginevad tehingud annavad siseringile õigustamatud majanduslikud eelised siseringi mittekuuluvate isikute arvel.” Direktiivi ettepanek põhines seega tahtel keelata siseringil saada turul tehingu sooritamisel siseteabe abil eeliseid nende turuosaliste arvel, kellel see teave puudub.

50

Järelikult esineb tihe seos sisetehingute keelamise ja siseteabe mõiste vahel, kuna direktiivi 2003/6 artikli 1 kohaselt on siseteave „täpset laadi avaldamata teave” finantsinstrumentide emitendi või finantsinstrumendi kohta ning siseteabel „on avaldamise korral tõenäoliselt märkimisväärne mõju nende finantsinstrumentide hinnale või seotud tuletisinstrumentide hinnale”.

51

Turuosaliste õiguskindluse suurendamiseks täpsustas direktiiv 2003/124 kaht siseteabe määratluses sisalduvat tähtsat tegurit, nimelt selle teabe täpset laadi ning hindadele avalduva võimaliku mõju olulisust. Selle direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab nimelt, et teavet peetakse „täpseks, kui see viitab ilmnenud või mõistliku eelduse kohaselt ilmnevatele asjaoludele või toimunud või mõistliku eelduse kohaselt toimuda võivale sündmusele ja kui see on sedavõrd üksikasjalik, et võimaldab teha järelduse mõju kohta, mida need asjaolud võivad või see sündmus võib avaldada finantsinstrumentide või nendega seotud tuletisinstrumentide hindadele”. Artikli 1 lõige 2 sätestab, et teave, mis avaldaks tõenäoliselt märkimisväärset mõju asjaomaste finantsinstrumentide hindadele, on teave, „mida mõistlik investor tõenäoliselt võtaks arvesse oma investeerimisotsuste tegemisel”.

52

Tänu oma mitteavalikule ja täpsele laadile ning võimele avaldada olulist mõju asjaomaste finantsinstrumentide hindadele annab siseteave seda teavet valdavale siseringile eelise võrreldes kõigi ülejäänud turuosalistega, kellel see teave puudub. See võimaldab kõnealusel siseringil, kui viimane tegutseb turul tehingu sooritamisel kooskõlas selle teabega, oodata sellest majanduslikku eelist, ilma et tal oleks sama riisiko kui teistel turuosalistel. Siseringitehingu peamised tunnused peituvad seega asjaolus, et teabest saadakse õigusvastaselt eelis nende kolmandate isikute ees, kes seda teavet ei valda, ning järelikult kahjustatakse finantsturgude terviklikkust ja investorite usaldust.

53

Järelikult kehtib siseringitehingute keeld, kui siseteavet valdav esmane sisering õigusvastaselt kasutab sellest teabest tulenevat eelist, tehes turul selle teabe alusel tehingu.

54

Sellest tuleneb, et asjaolu, et siseteavet valdav esmane sisering sooritab selle teabega seotud finantsinstrumentidega turul tehingu, viitab sellele, et nimetatud isik „kasutas kõnealust teavet” direktiivi 2003/6 artikli 2 lõike 1 tähenduses, eeldusel, et järgitakse kaitseõigusi ning iseäranis õigust see eeldus ümber lükata.

55

Siiski selleks, et direktiiv 2003/6 artikli 2 lõikes 1 sätestatud keeld ei läheks kaugemale sellest, mis on kohane ja vajalik selle direktiivi taotletavate eesmärkide saavutamiseks, võib teatavate olukordade puhul olla nõutav faktiliste asjaolude põhjalik kontrollimine, mis võimaldab tagada siseteabe tõepoolest õigusvastast kasutamist, mida see direktiiv püüab finantsturgude terviklikkuse ja investorite usalduse eesmärgil keelata.

56

Selles osas tuleb märkida, et direktiivi 2003/6 preambul toob mitu näidet olukordadest, kus asjaolu, et siseteavet valdav esmane sisering teeb turul tehingu, ei pruugi iseenesest kujutada „siseteabe kasutamist” selle direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses.

57

Nii on direktiivi 2003/6 põhjenduses 18 sätestatud, et siseteabe kasutamine „võib hõlmata finantsinstrumentide omandamist ja loovutamist, kuigi isik teab või oleks pidanud teadma, et tema käsutuses olev teave on siseteave”. Sellele juhtumile on nimelt sõnaselgelt viidatud nimetatud direktiivi artiklis 4, mis laiendab siseringitehingute keeldu igale siseteavet valdavale isikule, kes teab või oleks pidanud teadma, et tegemist on siseteabega. Sellegipoolest ähvardab nende kriteeriumide automaatne kohaldamine finantsturu teatavatele elukutsetele, kes peavad valdama siseteavet turul kolmandate isikute teostatavate tehingute kohta, viia selleni, et neil keelatakse nende tegevuse – mis on finantsturgude nõuetekohaseks toimimiseks siiski õiguspärane ja kasulik – jätkamine. Nimetatud direktiivi põhjendus 18 täpsustab selles osas, et asjaolu, millist teavet mõistlik isik peaks või oleks pidanud valdama, hindab „konkreetsetel asjaoludel” pädev ametivõim.

58

Lisaks täpsustab see põhjendus, et „[s]iseteabe kasutamisena ei tohiks siiski käsitada juhtumeid”, kui siseteavet valdavad turutegijad, vastaspooltena tegutsema volitatud asutused ja isikud, kes on volitatud täitma korraldusi kolmandate isikute nimel, piirduvad turul õiguspäraste tehingute nõuetekohase sooritamisega.

59

Direktiivi 2003/6 põhjendus 29 täpsustab, et „[s]iseringitehinguna ei tohiks käsitada juhtumeid”, kui on juurdepääs teist äriühingut käsitlevale siseteabele ja seda kasutatakse avaliku ülevõtmispakkumise tegemisel või ühinemisettepaneku tegemisel. Tehingut, mis seisneb selles, et ettevõtja, olles saanud sihtäriühingut puudutava siseteabe, esitab seejärel avaliku ülevõtmispakkumise selles äriühingus osaluse omandamiseks turuhinnast kõrgema hinnaga, ei saa üldjuhul lugeda keelatud siseringitehinguks, kuna see ei kahjusta selle direktiiviga kaitstavaid huve.

60

Direktiivi 2003/6 põhjendus 30 sätestab, et kuna turul tehingu tegemine eeldab kindlasti tehingut kavandava isiku eelnevat otsust, ei tuleks sellist tehingut „iseenesest käsitada siseteabe kasutamisena”. Kui see ei oleks nii, võiks direktiivi artikli 2 lõige 1 nimelt tuua kaasa selle, et isikul, kes otsustas teha avaliku ülevõtmispakkumise, keelatakse kasutada seda otsust, kuna see on siseteave. Niisugune tulemus ei lähe mitte üksnes kaugemale sellest, mida võib lugeda kohaseks ja vajalikuks direktiivi eesmärkide saavutamisel, vaid võib avalike ülevõtmispakkumiste esitamist takistades kahjustada isegi finantsturgude nõuetekohast toimimist.

61

Eespool toodust tuleneb, et küsimust, kas siseteavet valdav esmane sisering „kasutab kõnealust teavet” direktiivi 2003/6 artikli 2 lõike 1 tähenduses, tuleb analüüsida selle direktiivi eesmärki arvestades, mis seisneb finantsturgude terviklikkuse kaitsmises ja investorite usalduse tugevdamises, kusjuures investorite usaldus põhineb eelkõige asjaolul, et neid koheldakse võrdväärsena ja kaitstakse siseteabe õigusvastase kasutamise eest. Üksnes selle eesmärgiga vastuolus olev kasutamine kujutab endast keelatud siseringitehingut.

62

Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/6 artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et selle sätte teises lõigus viidatud ja siseteavet valdav isik omandab või loovutab või püüab omandada või loovutada sellise teabega seotud finantsinstrumente oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt, viitab sellele, et nimetatud isik „kasutas kõnealust teavet” selle sätte tähenduses, eeldusel, et järgitakse kaitseõigusi ning iseäranis õigust see eeldus ümber lükata. Küsimust, kas see isik rikub siseringitehingute keeldu, tuleb analüüsida selle direktiivi eesmärki arvestades, mis seisneb finantsturgude terviklikkuse kaitsmises ja investorite usalduse tugevdamises, kusjuures investorite usaldus põhineb eelkõige asjaolul, et neid koheldakse võrdväärsena ja kaitstakse siseteabe õigusvastase kasutamise eest.

63

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiiv 2003/6 kujutab endast siseringitehingute keelu täielikku ühtlustamist, nii et liikmesriigid ei saa kehtestada sellele kitsamat määratlust kui see on sätestatud direktiivi artikli 2 lõikes 1.

64

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et see küsimus on esitatud juhuks, kui direktiivi artikli 2 lõige 1 keelab oletuse, et asjaolu, et siseteavet valdav esmane sisering sooritab turul tehingu finantsinstrumentidega, mida see teave puudutab, võib viidata sellele, et nimetatud isik „kasutas kõnealust teavet” selle sätte tähenduses. Arvestades teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele antud vastust, tuleb tõdeda, et olukorda, millele esimene küsimus tugineb, ei ole tekkinud. Seega ei ole sellele küsimusele vaja vastata.

65

Nende kahe küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas siseringitehingu eest sanktsiooni määramisel proportsionaalsuse põhimõtet järgides on vajalik võtta arvesse saadud kasu ning – jaatava vastuse korral – millisest ajahetkest tuleb saadud varalise kasu kindlakstegemisel lähtuda.

66

Lisaks küsib nimetatud kohus, et kas siseteabe avalikustamist tuleb pidada asjaomase finantsinstrumendi hinna mõjutajaks ning – jaatava vastuse korral – millisest tasemest saab seda mõju käsitleda märkimisväärsena.

67

Viimase punkti osas tuleb rõhutada, et teabe võime mõjutada märkimisväärselt sellise teabega seotud finantsinstrumentide hinda on siseteabe mõiste üks tunnusjoontest.

68

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, iseloomustab direktiivi 2003/6 artikli 1 lõikes 1 määratletud mõistet „siseteave” asjaolu, et siseteabel on avaldamise korral „tõenäoliselt märkimisväärne mõju nende finantsinstrumentide hinnale või seotud tuletisinstrumentide hinnale”, kusjuures seda mõistet ennast on direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikes 2 määratletud kui „teavet, mida mõistlik investor tõenäoliselt võtaks arvesse oma investeerimisotsuste tegemisel”.

69

Vastavalt direktiivi 2003/6 eesmärgile tuleb võimet hinda märkimisväärselt mõjutada hinnata eelkõige kõnealusest teabest ja selle kontekstist lähtudes. Selleks et tuvastada, kas teave on siseteave, ei ole seega vajalik kontrollida, kas teabe avaldamine tõepoolest mõjutab oluliselt nende finantsinstrumentide hinda, mida see teave puudutab.

70

Nende küsimuste esimese osa puhul tuleb meenutada, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et selle direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid on kohustatud seejuures tagama, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

71

Tuleb tõdeda, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõige 1 ei kehtesta ühtegi kriteeriumi sanktsiooni tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamiseks. Nende kriteeriumide sisustamine kuulub siseriikliku õiguse pädevusalasse.

72

Sellegipoolest tuleb meenutada, et direktiivi 2003/6 põhjendus 38 sätestab, et sanktsioonid peavad olema küllalt hoiatavad, rikkumise raskuse ja saadud kasuga proportsionaalsed ning neid tuleb kohaldada järjekindlalt.

73

Seega tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et siseringitehingust tulenev majanduslik eelis võib tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava sanktsiooni kindlaksmääramisel kujutada endast asjakohast tegurit. Selle majandusliku eelise arvutamise meetod ning iseäranis selle aluseks olev kuupäev või ajavahemik kuuluvad siseriikliku õiguse pädevusalasse.

74

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas direktiivi 2003/6 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik näeb ette võimaluse rakendada peale selles sättes ette nähtud haldussanktsiooni ka kriminaalõiguslikku rahalist karistust, siis tuleb haldussanktsiooni kindlaksmääramise staadiumis võtta arvesse hilisema rahalise kriminaalkaristuse võimalust ja/või selle karistuse suurust.

75

Direktiivi 2003/6 artikli 14 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et meetmed või haldussanktsioonid, mis nad kehtestavad turu kuritarvitamise – nagu siseringitehing – eest vastutavatele isikutele, oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, ilma et see mõjutaks liikmesriikide õigust määrata kriminaalkaristusi.

76

Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et see kehtestab pädevatele siseriiklikele ametivõimudele kohustuse võtta rahalise halduskaristuse kindlaksmääramise staadiumis arvesse võimalust määrata hilisem rahaline kriminaalkaristus. Direktiivis 2003/6 sätestatud haldussanktsioonide tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamine ei saa nimelt sõltuda hüpoteetilisest hilisemast kriminaalsanktsioonist.

77

Järelikult tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on näinud ette võimaluse rakendada peale selles sättes ette nähtud haldussanktsiooni ka kriminaalõiguslikku rahalist karistust, siis ei tule haldussanktsiooni tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamisel arvesse võtta hilisema võimaliku kriminaalsanktsiooni võimalust ja/või selle sanktsiooni suurust.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: