—

Aventis Pasteur SA, esindaja: G. Leggatt, QC, keda abistas barrister P. Popat,

—

OB, esindaja: S. Maskrey, QC, keda abistas barrister H. Preston,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: G. Wilms,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/34/EÜ (EÜT L 141, lk 20; ELT eriväljaanne 15/04, lk 147), (edaspidi „direktiiv 85/374”), tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Prantsusmaal asutatud äriühingu Aventis Pasteur SA (edaspidi „APSA”) ja OB vahelises kohtuvaidluses seoses väidetavalt puudusega vaktsiini käibelelaskmisega.

3

Direktiivi 85/374 põhjendustes 1, 10, 11 ja 13 on öeldud:

„[arvestades, et] vaja on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad tootja vastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused, sest olemasolevad lahknevused võivad moonutada konkurentsi, mõjutada kaupade liikumist ühisturul ja kaasa tuua tarbijate erineva kaitstuse kahju suhtes, mida puudusega toode põhjustab tema tervisele või varale;

[…]

hüvitust taotleva hagi esitamise ühetaoline aegumistähtaeg on nii kahjukannataja [mõiste „kahjukannataja” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kannatanu”] kui ka tootja huvides;

ajapikku tooted vananevad, arendatakse välja kõrgemaid ohutusstandardeid ning teadus ja tehnoloogia liiguvad edasi; seetõttu oleks põhjendamatu panna tootjat oma toote puuduste eest vastutama piiramata ajaks; sel põhjusel peaks vastutus kohase ajavahemiku möödudes aeguma, ilma et see mõjutaks lahendamisel olevate kahjutasunõuete läbivaatamist;

[…]

vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist niisuguse lepingust tuleneva või lepinguvälise vastutuse alusel, mida ei ole sätestatud käesolevas direktiivis; niivõrd kui kõnealused sätted on mõeldud tulemusliku tarbijakaitse saavutamiseks, ei tohiks käesolev direktiiv neid mõjutada; […]”

4

Direktiivi 85/374 artikkel 1 sätestab, et „[t]ootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus.”

5

Direktiivi 85/374 artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   „Tootja” tähendab valmistoote valmistajat, mis tahes tooraine tootjat või koostisosa valmistajat ja iga isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana.

2.   Ilma et see piiraks tootja vastutuse kohaldamist, peetakse käesoleva direktiivi tähenduses tootjaks ja tootjana vastutavaks iga isikut, kes oma äritegevuse käigus impordib ühendusse müügiks, laenutamiseks, liisimiseks või mõnes muus vormis turustamiseks mõeldud toote.

3.   Kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid. Kui toode ei osuta lõikes 2 nimetatud importija andmetele, kehtib seesama ka sisseveetud toote puhul, isegi kui tootja nimi on märgitud.”

6

Direktiivi 85/374 artikkel 11 sätestab:

„Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et kui kannatanu ei ole vahepeal tootja vastu kohtuasja algatanud, kehtivad käesoleva direktiivi alusel kannatanule antud õigused 10 aastat alates päevast, mil tootja lasi käibele kahju põhjustanud toote.”

7

Nimetatud direktiivi artikli 13 kohaselt ei mõjuta see direktiiv „ühtki õigust, mis kannatanul võib olla vastavalt lepingust tulenevat või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele või käesoleva direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivale vastutuse kohaldamise erikorrale.”

8

Direktiiv 85/374 tehti liikmesriikidele teatavaks 30. juulil 1985.

9

Direktiiv 85/374 võeti Ühendkuningriigi õigusesse üle 1987. aasta tarbijakaitse seadusega (Consumer Protection Act 1987, edaspidi „1987. aasta seadus”).

10

Muu hulgas lisati 1987. aasta seadusega 1980. aasta aegumise seadusse jagu 11 A, mille punkt 3 sätestab:

„Hagi, millele kohaldatakse käesolevat jagu, ei saa esitada kümneaastase aegumistähtaja möödumisel alates asjaomasest ajahetkest […]; käesolevast alapunktist tulenevalt lõpeb hagi esitamise õigus eespool sätestatud kümneaastase tähtaja möödumisel ning seda olenemata asjaolust, kas nimetatud hagi esitamise õigus on tekkinud või käesolevas seaduse järgmistes sätetes ette nähtud tähtajad kulgema hakanud.”

11

1980. aasta aegumise seaduse 35. jao kohaselt ei või põhimõtteliselt kohtumenetluses poolt pärast aegumistähtaja möödumist asendada. Erandina on kohtul nimetatud jao punkti 5 alapunkti b ja punkti 6 alapunkti a kohaselt õigus teatud asjaoludel pool menetlusnormide alusel asendada alates algse hagi esitamisest. Sellisel juhul asendatakse uue poolega „pool, kelle nimi esines ekslikult uue poole asemel algses hagis esitatud nõuetes”.

12

Tsiviilkohtumenetluse eeskirjade (Civil Procedure Rules) eeskirja 19.5 lõike 3 alapunkti a kohaselt on kohtul nimetatud menetluspoole asendamise pädevus, mida ta võib teostada kaalutlusõigust kasutades. Nimetatud säte näeb siiski ette, et ka juhul, kui selle pädevuse teostamise tingimused on täidetud, peab kohus arvesse võtma asjaolu, et poole asendamise tulemusel jääb kostja ilma aegumistähtaja vabastavast mõjust, ja lubama poole asendamist üksnes juhul, kui ta leiab, et konkreetsel juhul tuleb seda teha, et tagada asja õiglane lahendamine.

13

Prantsuse äriühing Pasteur Mérieux Sérums et Vaccins SA (edaspidi „Pasteur Mérieux”), kellest pärast nime muutmist sai APSA, valmistab farmaatsiatooteid, sealhulgas HIB-vaktsiini.

14

Inglise äriühing Merieux UK Ltd (edaspidi „Mérieux UK”) oli 1992. aastal APSA 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja, kes tegutses viimase toodete edasimüüjana Ühendkuningriigis.

15

18. septembril 1992 saatis APSA Mérieux UK-le HIB-vaktsiini partii, mille viimane sai kätte 22. septembril 1992. APSA saatis nimetatud tütarettevõtjale kõnealuse partii kohta arve, mille see õigeaegselt tasus.

16

Pärast seda, kindlakstegemata kuupäeval, arvatavasti 1992. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses, müüs Mérieux UK osa nimetatud kaubapartiist Ühendkuningriigi tervishoiuministeeriumile viimase poolt määratud haigla tarbeks. Nimetatud haigla toimetas vaktsiini omakorda ühele Ühendkuningriigi arstikabinetile.

17

3. novembril 1992 manustati selles arstikabinetis OB-le kõnealust vaktsiini.

18

Vaktsineerimise järel tekkis OB-l raske tervisekahjustus. OB raviarstid leidsid, et ajukahjustuse põhjustas herpes simplex viirusesse nakatumine. Kuid OB väidab, et kahjustuse põhjustas talle manustatud puudusega vaktsiin.

19

1994. aastal asutas APSA ühisettevõtte Merck Inc. of the United Statesiga. Merieux UK Limited muutus seejärel kõnealuse ühisettevõtte Ühendkuningriigis asuvaks tütarettevõtjaks. Nimevahetuse tagajärjel muutus ta Aventis Pasteur MSD-ks (edaspidi „APMSD”).

20

2. novembril 2000 esitas OB High Court of Justice (Englnad & Wales), Queen’s Bench Division’ile APMSD vastu kahju hüvitamise hagi. 1. augustil 2001 esitatud faktikirjelduses väitis OB, et toote oli valmistanud APMSD ning see oli puudusega, mistõttu tekib nimetatud äriühingul 1987. aasta seaduse alusel tootjapoolne vastutus.

21

APMSD väitis 29. novembril 2001 esitatud vastuväidetes, et on üksnes OB-le manustatud vaktsiini edasimüüja, mitte valmistaja.

22

17. aprillil 2002, vastuseks järelpärimisele, kas APMSD on kõnealuse vaktsiini tootja, vastas viimane eitavalt. Ta nimetas tootjana Pasteur Mérieux’d, jättes täpsustamata, et see on APSA endine nimi.

23

OB esitas 16. oktoobril 2002 High Court of Justice’ile kahju hüvitamise hagi APSA vastu.

24

APSA möönab, et on toote valmistaja, kuid väidab, et tema vastu esitatud hagi on aegunud, kuna tema väitel oli 1987. aasta seadusega ette nähtud hagi esitamise tähtaeg möödunud 18. septembriks või 22. septembriks 2002 olenevalt sellest, kas aegumistähtaeg hakkas kulgema päevast, mil APSA saatis vaktsiini Mériuex UK-le või päevast, mil viimane vaktsiini kätte sai.

25

OB esitas 10. märtsil 2003 taotluse selle kohta, et APMSD vastu novembris 2000 algatatud menetluses asendataks APMSD APSA-ga. Taotluse aluseks oli asjaolu, et nimetatud menetluse algatamise hetkel arvas OB ekslikult, et APSMD oli kõnealuse toote valmistaja.

26

On selge, et kostja asendamise taotlus esitati pärast väidetavalt puudusega toote valmistaja vastu kohtumenetluse algatamise kümneaastase tähtaja möödumist.

27

APSA väitis, et kuna siseriiklik õigus võimaldab kostja asendamist pärast kõnealuse tähtaja möödumist, ei ole see kooskõlas nõukogu direktiivi 85/374 artikli 11 õige tõlgendusega; OB vaidles sellele väitele vastu.

28

High Court of Justice esitas 18. novembri 2003. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. märtsil 2004, eelotsusetaotluse, millele Euroopa Kohus vastas 9. veebruari 2006. aasta otsusega kohtuasjas C-127/04: O’Byrne (EKL 2006, lk I-1313).

29

Eespool viidatud otsuse O’Byrne aluseks olnud kohtuasjas High Court of Justice’i poolt esitatud teine ja kolmas eelotsuse küsimus olid sõnastatud järgmiselt:

30

Eespool viidatud otsuses O’Byrne vastas Euroopa Kohus nimetatud küsimustele järgmiselt:

„Kui hagi on esitatud äriühingu vastu, keda ekslikult peeti tootjaks, kui tegelikult oli selle toote valmistaja teine äriühing, siis tuleb tingimused, millele vastavalt võib kohtuasjas poole asendada teise isikuga, kehtestada põhimõtteliselt siseriiklikus menetlusõiguses. Hinnates sellise asendamise tingimuste täitmist, peab siseriiklik kohus tagama, et direktiivi 85/374 artiklites 1 ja 3 sätestatud direktiivi isikulist kohaldamisala järgitakse.”

31

Pärast otsust eespool viidatud kohtuasjas O’Byrne rahuldas High Court of Justice 20. oktoobril 2006 OB taotluse kostja asendamiseks, põhjendusel et APMSD oli APSA asemel kostjana märgitud eksituse tõttu.

32

APSA kaebas selle otsuse edasi Court of Appealile. Viimane jättis apellatsioonkaebuse 9. oktoobril 2007 rahuldamata.

33

House of Lords, kellele APSA kaebuse esitas, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiiviga [85/374] on kooskõlas see, kui liikmesriigi õigus lubab direktiivi alusel algatatud kohtuasjas asendada esialgse kostja uue kostjaga pärast seda, kui direktiivi [85/374] artiklist 11 tulenev kannatanu õiguste teostamiseks antud kümneaastane tähtaeg on möödunud, kui kõnealuse kümneaastase tähtaja jooksul algatatud kohtuasja ainsa kostjana oli märgitud direktiivi artiklis 3 nimetamata isik?”

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib põhimõtteliselt, kas direktiivi 85/374 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad nimetatud direktiiviga ette nähtud vastutuse korra alusel algatatud kohtumenetluses asendada ühe kostja teisega pärast seda, kui nimetatud direktiivi artiklis 11 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg on möödunud, kui enne nimetatud tähtaja möödumist algatatud kohtuasja kostjana on märgitud isik, kes ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, mis on määratletud selle artiklis 3?

35

Selles küsimuses tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuse O’Byrne punktis 34 leidis Euroopa Kohus, et kuna direktiiv 85/374 ei reguleeri menetluslikke reegleid, mida tuleb rakendada, kui kannatanu esitab tootjavastutuse hagi, kuid eksib tootja isikus, siis tuleb tingimused, millele vastavalt võib kohtuasjas poole asendada teise isikuga, kehtestada põhimõtteliselt siseriiklikus menetlusõiguses.

36

Olles eespool viidatud kohtuotsuse O’Byrne punktis 35 meenutanud, et pidades silmas direktiivi 85/374 eesmärki saavutada sellega reguleeritud küsimuste osas täielik ühtlustamine, tuleb selle direktiivi artiklites 1 ja 3 kehtestatud vastutavate isikute ringi, kelle vastu kannatanu saab esitada nimetatud direktiivis ette nähtud vastutuse kohaldamise korra kohaselt hagi, määratlust pidada ammendavaks, täpsustas Euroopa Kohus nimetatud otsuse punktis 38, et hinnates tingimusi, mille täitmisel võib konkreetse kohtuasja poole asendada teise isikuga, peab siseriiklik kohus siiski tagama, et artiklis 3 sätestatud direktiivi isikulist kohaldamisala järgitakse.

37

Direktiivi 85/374 artikkel 11 põhineb samal eesmärgil ühtlustada ühenduse tasandil täielikult selle direktiivi alusel kannatanule antud õiguste aegumise kohta kehtestatud eeskirjad.

38

Nimetatud artikkel näeb ette ühtse kümneaastase aegumistähtaja, mille möödumisel kõnealused õigused lõppevad. See artikkel kehtestab kohustuslikult aegumistähtaja algusena kuupäeva, mil tootja lasi kahju põhjustanud toote käibele. Nimetatud artikli kohaselt katkeb aegumistähtaeg üksnes juhul, kui asjaomase tootja vastu algatatakse kohtumenetlus.

39

Direktiivi 85/374 põhjendusest 10 tuleneb, et aegumistähtaegu käsitlevate eeskirjade ühtlustamisel oli ühenduse seadusandja eesmärk pidada silmas nii kannatanu kui tootja huve.

40

See ühtlustamine aitab ühelt poolt saavutada direktiivi 85/374 põhjenduses 1 toodud üldist eesmärki kaotada siseriiklikes õigusnormides sisalduvad lahknevused, millega võivad kaasneda tarbijakaitse erisused ühenduse piires.

41

Teiselt poolt on direktiivi 85/374 põhjenduse 11 kohaselt selle direktiivi eesmärk piirata ühenduse tasandil tootjate vastutust mõistliku ajavahemikuga, võttes arvesse seda, et tooted järk-järgult vananevad, arendatakse välja rangemaid ohutusstandardeid ning teadus ja tehnoloogia arenevad pidevalt.

42

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktides 49 ja 50, eeldab ühenduse seadusandja tahe näha ette direktiiviga 85/374 kehtestatud süüst sõltumatule vastutusele konkreetsed ajalised piirid, et võetakse arvesse ka asjaolu, et süüst sõltumatu vastutus on tootja jaoks suurem koorem kui tavapärane vastutus ja et selle eesmärk on mitte takistada tehnoloogia arengut ja anda võimalus sellise erilise vastutusega kaasnevad riskid kindlustada (vt selle kohta komisjoni 31. jaanuari 2001. aasta aruande direktiivi 85/374 kohaldamise kohta seoses tootevastutusega, KOM(2000) 893 (lõplik), punkt 3.2.4).

43

Eeltoodust tuleneb, et ilma et see piiraks lepingust tulenevat või lepinguvälist vastutust käsitlevate õigusaktide või direktiivi 85/374 teatavakstegemise hetkel kehtinud vastutuse kohaldamise erikorra võimalikku kohaldamist, mida nimetatud direktiiv ei mõjuta, nagu nähtub selle direktiivi artiklist 13 ja põhjendusest 13, on „tootja” nimetatud direktiivi artiklis 3 määratletud tähenduses kõnealuse direktiivi artikli 11 sõnastuse kohaselt selle direktiivi alusel vastutusest vabastatud pärast seda, kui on möödunud kümme aastat asjaomase toote käibelelaskmisest, välja arvatud juhul, kui nimetatud ajavahemiku jooksul on tootja vastu algatatud kohtumenetlus.

44

Neil tingimustel ei saa siseriiklikku õigusnormi, mis lubab kohtumenetluses asendada ühe kostja teisega, direktiivi 85/374 silmas pidades kohaldada selliselt, et asjaomast tootjat võib kohtumenetlusse kaasata kostjana pärast kõnealuse tähtaja möödumist menetluses, mis nimetatud tähtaja jooksul algatati teise isiku vastu.

45

Vastupidine lahendus tähendaks esitaks möönda, et direktiivi 85/374 artiklis 11 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja võib asjaomase tootja suhtes katkestada muul põhjusel kui tema vastu algatatud kohtumenetlus, mis oleks vastuolus selle küsimuse täieliku ühtlustamise eesmärgiga, mida nimetatud direktiiv taotleb.

46

Teiseks kaasneks niisuguse lahendusega see, et aegumistähtaeg nimetatud tootja suhtes pikeneb, mistõttu ei ole viimasel võimalik teada täpset kuupäeva, mil ta direktiivi 85/374 artikli 11 alusel nimetatud direktiivist tulenevast vastutusest vabaneb, mis oleks vastuolus mitte üksnes ühenduse seadusandja eesmärgiga seda aegumistähtaega ühtlustada, vaid ka õiguskindluse põhimõttega, mida artikliga 11 soovitakse tootjatele tagada seoses selle direktiiviga kehtestatud süüst sõltumatu vastutusega.

47

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, millega kaasneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, eelkõige, et õigussubjektid peavad saama õigusnormide kohaldamist ette näha ja õiguskindluse põhimõtte nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, selleks et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada nende kohustuste ulatust, mis neile kõnealuste normidega pannakse (vt 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-201/08: Plantanol, EKL 2009, lk I-8343, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Tuleb veel lisada, et subjektiivsed tegurid, nagu asjaolu, et kannatanu arvas ekslikult, et väidetavalt puudusega toote valmistaja on äriühing, kes seda ei ole, või kannatanu tegelik tahe esitada nimetatud äriühingu vastu algatatud menetluses nõue tegeliku tootja vastu, ei õigusta – ilma et see oleks vastuolus direktiivis 85/374 sätestatud ühtlustamiseeskirjade objektiivse ulatusega – selle tootja asendamist menetluspoolena pärast nimetatud direktiivi artiklis 11 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja möödumist selle tähtaja jooksul teise isiku vastu algatatud kohtumenetluses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus O’Byrne, punkt 26, ja analoogia alusel 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-51/05 P: komisjon vs. Cantina sociale di Dolianova jt, EKL 2008, lk I-5341, punktid 59–63).

49

Eeltoodut arvesse võttes tuleb direktiivi 85/374 artiklit 11 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide, mis lubavad kohtumenetluses asendada ühe kostja teisega, selline kohaldamine, mille tulemusel võib „tootja” nimetatud direktiivi artikli 3 tähenduses pärast selles direktiivis sätestatud aegumistähtaja möödumist kaasata kostjana selle tähtaja jooksul teise isiku vastu algatatud kohtumenetlusse.

50

Siiski võib Euroopa Kohus eelotsust langetades esitada toimikumaterjale silmas pidades täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut otsuse tegemisel (vt selle kohta 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-366/98: Geffroy, EKL 2000, lk I-6579, punkt 20, ja 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-446/07: Severi, EKL 2009, lk I-8041, punkt 60).

51

Selles küsimuses tuleb esiteks meenutada, et eelotsusetaotlusest nähtub, et APMSD (varem Mérieux UK), kes tarnis 1992. aastal Ühendkuningriigi tervishoiusüsteemile OB-le manustatud vaktsiini, oli sel ajal APSA (varem Pasteur Mérieux) 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja.

52

Neil asjaoludel tuleb siseriiklikul kohtul siseriiklike tõendite esitamise põhimõtteid käsitlevate õigusnormide alusel hinnata, kas otsuse asjaomase toote käibelelaskmise kohta tegi selle valmistanud emaettevõtja.

53

Kui siseriiklik kohus tuvastab selle asjaolu, ei ole direktiivi 85/374 artikliga 11 vastuolus see, kui nimetatud kohus leiab, et tütarettevõtja vastu nimetatud artiklis sätestatud tähtaja jooksul ja selles kehtestatud vastutuse korra alusel algatatud kohtumenetluses võib selle tütarettevõtja asendada emaettevõtja ehk „tootjaga” kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.

54

Teiseks, võttes arvesse eespool punktis 51 viidatud asjaolu, et APMSD oli OB-le manustatud vaktsiini tarnija, tuleb meenutada, et direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 kohaselt tuleb juhul, kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitada toote tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid.

55

Nagu rõhutasid nii Euroopa Komisjon kui ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 97, tuleb kõnealust sätet tõlgendada nii, et see käsitleb olukorda, kus konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ei olnud väidetavalt puudusega toote tõttu kannatanul võimalik enne toote tarnija suhtes oma õiguste teostamist mõistlikult kindlaks teha kõnealuse toote valmistajat – asjaolu, mis käesoleval juhul tuleb vajadusel kindlaks teha siseriiklikul kohtul.

56

Sellisel juhul tuleneb direktiivi 85/374 artikli 3 lõikest 3, et tarnijat tuleb käsitada „tootjana”, kui ta ei ole kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks teinud tootja või talle toote tarninud isiku andmeid.

57

Käesolevas küsimuses tuleb esiteks märkida, et pelk asjaolu, et toote tarnija eitab seda, et ta on kõnealuse toote valmistaja – kui ta seejuures ei anna teavet tootja või talle toote tarninud isiku kohta, ei ole piisav, et teda loetaks kannatanule direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 3 sätestatud teavet andnuks ja välistataks see, et teda peetakse nimetatud sätte alusel „tootjaks”.

58

Lisaks tuleb rõhutada, et tingimus, mille kohaselt tuleb nimetatud teave anda „mõistliku aja jooksul” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses, tähendab, et tarnijal, kelle suhtes on kannatanu kohtumenetluse algatanud, on kohustus teha kannatanule omal algatusel ja viivitamata teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmed.

59

Põhikohtuasjas tuleb siseriiklikul kohtul käesoleva juhtumi asjaolude alusel vajadusel kindlaks teha, kas APMSD seda kohustust täitis, võttes arvesse eelkõige konkreetset asjaolu, et APMSD-le, kes APSA tütarettevõtjana ostis kõnealuse vaktsiini otse viimaselt, oli selgelt teada selle vaktsiini tootja hetkel, kui OB tema vastu kohtumenetluse algatas.

60

Juhul kui siseriiklik kohus jõuab järeldusele, et direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 kohaldamise tingimused on täidetud, tuleb APMSD-d käsitada selle direktiivi tähenduses „tootjana”. Sellisel juhul võib asuda seisukohale, et novembris 2000 OB poolt nimetatud äriühingu vastu kõnealuses direktiivis sätestatud vastutuse korra alusel algatatud kohtumenetlus katkestas nimetatud direktiivi artikli 11 alusel aegumistähtaja selle äriühingu suhtes.

61

Seevastu käesoleva otsuse punktides 37–47 viidatud põhjustel ei ole niisuguse järelduse, nagu ka vastupidise järelduse korral võimalik direktiivi 85/374 rikkumata rahuldada taotlust asendada kõnealuses kohtumenetluses APMSD APSA-ga, pidades silmas käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud asjaolu, et OB esitas nimetatud taotluse pärast seda, kui oli möödunud tähtaeg, mis on talle direktiivi 85/374 artikli 11 kohaselt antud nimetatud direktiivi alusel APSA suhtes oma õiguste tagamiseks.

62

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 85/374 artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide, mis lubavad kohtumenetluses asendada ühe kostja teisega, selline kohaldamine, mille tulemusel võib „tootja” nimetatud direktiivi artikli 3 tähenduses pärast kõnealuses direktiivis sätestatud aegumistähtaja möödumist kaasata kostjana selle tähtaja jooksul teise isiku vastu algatatud kohtumenetlusse.

63

Artiklit 11 tuleb siiski esiteks tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik kohus leiab, et nimetatud artiklis sätestatud tähtaja jooksul direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 1 sätestatud määratlusele vastava „tootja” 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja vastu algatatud menetluses võib nimetatud tütarettevõtja asendada tootjaga, kui nimetatud kohus leiab, et otsuse asjaomase toote käibelelaskmise kohta tegi tegelikult tootja.

64

Teiseks tuleb direktiivi 85/374 artikli 3 lõiget 3 tõlgendada selliselt, et juhul, kui väidetavalt puudusega toote tõttu kannatanul ei olnud enne toote tarnija suhtes oma õiguste teostamist mõistlikult võimalik tootjat kindlaks teha, tuleb toote tarnijat käsitada selle „tootjana”, eelkõige kõnealuse direktiivi artikli 11 kohaldamisel, kui ta ei teinud omal algatusel ja viivitamata kannatanule teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid – asjaolu, mis tuleb käesoleva juhtumi asjaolude alusel kindlaks teha siseriiklikul kohtul.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklike õigusnormide, mis lubavad kohtumenetluses asendada ühe kostja teisega, selline kohaldamine, mille tulemusel võib „tootja” nimetatud direktiivi artikli 3 tähenduses pärast kõnealuses direktiivis sätestatud aegumistähtaja möödumist kaasata kostjana selle tähtaja jooksul teise isiku vastu algatatud kohtumenetlusse.

Artiklit 11 tuleb siiski esiteks tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik kohus leiab, et nimetatud artiklis sätestatud tähtaja jooksul direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 1 sätestatud määratlusele vastava „tootja” 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja vastu algatatud menetluses võib nimetatud tütarettevõtja asendada tootjaga, kui nimetatud kohus leiab, et otsuse asjaomase toote käibelelaskmise kohta tegi tegelikult tootja.

Teiseks tuleb direktiivi 85/374 artikli 3 lõiget 3 tõlgendada selliselt, et juhul, kui väidetavalt puudusega toote tõttu kannatanul ei olnud enne toote tarnija suhtes oma õiguste teostamist mõistlikult võimalik tootjat kindlaks teha, tuleb toote tarnijat käsitada selle „tootjana”, eelkõige kõnealuse direktiivi artikli 11 kohaldamisel, kui ta ei teinud omal algatusel ja viivitamata kannatanule teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid – asjaolu, mis tuleb käesoleva juhtumi asjaolude alusel kindlaks teha siseriiklikul kohtul.