1

Euroopa Ühenduste Komisjon esitab oma hagis taotluse tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 24. mai 2007. aasta otsus, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduse nimel võetav seisukoht seoses teatavate ettepanekutega, mis esitati –. aastal Haagis (Madalmaad) toimunud ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 14. kohtumisel (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2

EÜ artikkel 253 sätestab:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühiselt vastuvõetud määrustes, direktiivides ja otsustes ning samasugustes nõukogu või komisjoni õigusaktides märgitakse põhjendused, millel need rajanevad, ning viidatakse kõikidele ettepanekutele ja arvamustele, mille saamist käesolevast lepingust tulenevalt tuli taotleda”.

3

EÜ artikli 300 lõige 2, mida on muudetud Nice’i lepinguga, näeb ette:

„Kui komisjonile selles valdkonnas antud volitustest ei johtu teisiti, otsustab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal lepingute allakirjutamise, millega võib kaasneda otsus ajutise kohaldamise kohta enne jõustumist, ja nende sõlmimise. Nõukogu teeb otsuse ühehäälselt, kui leping hõlmab valdkonda, mille puhul ühendusesiseste eeskirjade vastuvõtmiseks on nõutav ühehäälsus, ja artiklis 310 märgitud lepingute puhul.

Erandina lõikes 3 sätestatud eeskirjadest kohaldatakse sama menetlust lepingu kohaldamise peatamise otsuse suhtes, samuti selleks, et kehtestada seisukohad, mida tuleb ühenduse nimel võtta lepinguga loodud organil, kui seda organit kutsutakse üles võtma õiguslike tagajärgedega otsuseid, välja arvatud otsused, mis täiendavad või muudavad lepingu institutsioonilist raamistikku.

Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult igast käesoleva lõike alusel tehtud otsusest, mis käsitleb lepingu ajutist kohaldamist või selle peatamist, samuti ühenduse seisukoha kehtestamisest lepinguga loodud organis.”

4

Washingtonis 3. märtsil 1973 alla kirjutatud ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (edaspidi „CITES”) jõustus . Selle eesmärk on kaitsta ohustatud looduslikke looma- ja taimeliike, peamiselt nendega kauplemise piiramise või reguleerimise teel.

5

Ühendus ei ole CITES-i lepingupool. Tal on konventsiooniosaliste konverentsil vaatleja staatus. Siiski võtab ta alates 1982. aastast autonoomselt vastu meetmeid, mille eesmärk on viia ühendusesiseselt täide CITES-ist tulenevad liikmesriikide kohustused.

6

Viimati vastu võetud meede CITES-i autonoomseks rakendamiseks on nõukogu 9. detsembri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 61, lk 1; ELT eriväljaanne 15/03, lk 136). See määrus võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 130s lõike 1 alusel (muudetuna EÜ artikli 175 lõige 1).

7

4. aprillil 2007. aastal saatis komisjon nõukogule ettepaneku vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kohta, milles ta viitab selle otsuse õigusliku alusena ühelt poolt nii EÜ artikli 175 lõikele 1 ja EÜ artiklile 133, kui teiselt poolt ka EÜ artikli 300 lõike 2 teisele lõigule.

8

Nõukogu võttis 24. mail 2007. aastal vaidlustatud otsuse vastu, ilma et seal oleks mainitud õiguslikku alust, millel see põhineb.

9

Nõukogu saatis oma 14. juuni 2007. aasta kirjaga nimetatud otsuse Euroopa Parlamendile.

10

Vaidlustatud otsus on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Ühenduse seisukoht, mida esindavad ohustatud looduslike looma- ja taimeliikide rahvusvahelise kauplemise konventsiooni 14. konverentsil ühiselt ühenduse huvides tegutsevad liikmesriigid, on kooskõlas käesoleva otsuse lisades väljendatud seisukohtadega.

Artikkel 2

Kui artiklis 1 viidatud seisukohta on tõenäoliselt mõjutanud peale käesoleva otsuse vastuvõtmist ja enne osapoolte konverentsi või konverentsi ajal esitatud uus tehniline või teaduslik teave või kui ettepanekud tehakse küsimustes, mille suhtes ühendus ei ole veel seisukohta võtnud, tuleb kõnealuse ettepaneku suhtes seisukoht osas, mis puudutab ühenduse pädevusse kuuluvaid valdkondasid, vastu võtta kohapeal enne osapoolte konverentsi hääletamist antud ettepanekute üle.”

11

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

12

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

13

Euroopa Kohtu presidendi 20. novembri 2007. aasta määrusega lubati Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.

14

Nõukogu väidab menetluses esitatud sissejuhatavates märkustes, et hagil puudub ese, kuna vaidlustatud otsusega on juba kaasnenud kõik selle õiguslikud tagajärjed, sest selles sisalduvat ühenduse seisukohta väljendati juba CITES-i osaliste konverentsi 14. kohtumisel, mis leidis aset 3.– Haagis.

15

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetav, täpsustades, et käesoleva hagi esitamise eesmärk on see, et Euroopa Kohus teeks otsuse, mis takistaks nõukogul tulevikus võtta CITES-i osaliste konverentsi raames vastu otsuseid, milles ei mainita otsuste õiguslikku alust.

16

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon ei pea tõendama põhjendatud huvi olemasolu niisuguste otsuste tühistamishagide esitamiseks (vt selle kohta 26. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 45/86: komisjon vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1493, punkt 3).

17

Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba varem väljendanud seisukohta, et hagi, millega palutakse tühistada õigusakt, mis on juba täide viidud või mis ei ole hagi esitamise ajal enam kohaldatav, on vastuvõetav (vt 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21, ja . aasta otsus kohtuasjas 207/86: Apesco vs. komisjon, EKL 1988, lk 2151, punkt 16).

18

Järelikult on hagi vastuvõetav.

19

Oma hagi põhjenduseks esitab komisjon väite, et rikutud on EÜ artiklis 253 osutatud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsuses ei ole mainitud õiguslikku alust, millel see põhineb.

20

Komisjon märgib, et ta tegi ettepaneku kasutada vaidlustatud otsuse materiaalõigusliku alusena EÜ artiklit 133 ja EÜ artiklit 175, kuna CITES-i raames on liikidega kauplemise reguleerimine ja nende liikide säilitamine võrdse tähtsusega. Et puudub viide neile kahele õiguslikule alusele, on asjaomased ühenduse institutsioonid ja liikmesriigid jäetud ilma teabest, mis puudutab nende vastavat pädevust ning seega nende rolli CITES-i osaliste konverentsil. Asjaolu, et määrus nr 338/97 põhineb ainult EÜ artiklil 175, mitte EÜ artiklil 133 ning artiklil 175 nende koostoimes, on asjakohatu, kuna õigusakti õigusliku aluse kindlaksmääramisel peab lähtuma selle akti enda eesmärgist ja sisust, mitte õiguslikust alusest, mida kasutatakse muude sarnaste ühenduse õigusaktide vastuvõtmisel.

21

Mis puudutab menetlusõiguslikku alust, siis komisjon kinnitab, et juhul, kui CITES-i osaliste konverentsi otsus tuleb vastu võtta ja see vastuvõtmine võib mõjutada ühenduse õigusakte, võib ainuüksi nõukogu otsus, mis põhineb EÜ artikli 300 lõike 2 teisel lõigul, kujutada endast sobivat õiguslikku meedet ühenduse seisukoha määratlemiseks. Nimetatud õigusliku aluse märkimata jätmine tooks kaasa suure ebakindluse selles osas, millist menetlust nõukogu tegelikult järgis ja mõjutaks parlamendi eelisõigusi.

22

Osutades eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. nõukogu, väidab komisjon ühtlasi, et vaidlustatud otsuse õiguslikku alust ei ole võimalik tuletada ka selle otsuse muudest osadest. Lisaks on nõukogu vaidlustatud otsuses vältinud mis tahes viiteid asutamislepingule.

23

Komisjon vaidlustab nõukogu argumendi, mille kohaselt vaidlustatud otsus ei ole otsus EÜ artikli 249 tähenduses. Ta märgib sellega seoses, et asutamisleping ei anna alust vahetegemiseks kahte tüüpi otsuste vahel, mida nõukogu asutamislepingu saksakeelses versioonis sisalduva kahe erineva kasutatava mõiste (Entscheidung ja Beschluß) alusel teeb – mõisted, mis sisalduvad veel ainult kahes muukeelses asutamislepingu versioonis, nimelt hollandi (besluit ja beschikking) ja sloveenia (sklep ja odlocba) keeles. Lisaks ei tee asutamisleping vahet EÜ artiklis 253 osutatud otsuste ja muude otsuste vahel. Komisjon rõhutab, et EÜ artikli 300 lõike 2 teises lõigus mainitud õigusakte tähistatakse mõistega „otsused” ning eelkõige on seda terminoloogiat sisulisest aspektist järgitud asutamislepingu inglis- ja prantsuskeelsetes versioonides.

24

Komisjoni sõnul ei saa õigusliku aluse puudumist vaidlustatud otsuses õigustada asjaoluga, et see otsus on suunatud ainult osapooltele, kes selle vastuvõtmisel osalesid, kuna tuleb säilitada institutsioonide eelisõigused ja ei tohi takistada Euroopa Kohtu teostatavat õiguslikku kontrolli.

25

Komisjon vaidlustab käesoleval juhul selle, kas on asjakohane viide 31. märtsi 1971. aasta otsusele kohtuasjas 22/77: komisjon vs. nõukogu, nn AETR-i kohtuotsus (EKL 1971, lk 263), mis puudutab teatavaid „nõukogu läbirääkimisi”, kuna käesolevas kohtuasjas on kõne all otsus, mille nõukogu on vastu võtnud EÜ artikli 300 lõike 2 teise lõigu alusel ja mida on sõnaselgelt EÜ artiklis 253 mainitud. Komisjon täpsustab, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud AETR-i kohtuotsus, oli vastupidi kõne all väga erilistest asjaoludest lähtudes vastu võetud õigusakt, mis Euroopa Kohtu sõnul on kehtiv ainult nendel asjaoludel ning millega komisjon ka nõustus.

26

Komisjon väidab, et vaidlustatud otsuse õigusliku aluse märkimata jätmine ei kujuta endast puhtalt vormilist puudust, kuna Euroopa Kohtu sõnul on sobiva õigusliku aluse valik konstitutsioonilise tähtsusega (6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00, EKL 2001, lk I-9713, punkt 5), sest selline puudus on rikkumine, mis ohustab asutamislepinguga rajatud institutsioonide ning ühenduse ja liikmesriikide vahelist konstitutsioonilist tasakaalu. Lisaks on nõukogu tahtlikult jätnud kõne all oleva õigusliku aluse mainimata, andes seeläbi märku, et ta ei ole nõus vajadusega sellele sõnaselgelt viidata.

27

Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse puhul kinni peetud EÜ artikli 300 lõike 2 teises lõigus sätestatud menetlusest, kuna vaidlustatud otsus saadeti parlamendile alles kolm nädalat pärast selle vastuvõtmist, 14. juunil 2007, nii et see hilinenud saatmine rikkus parlamendi eelisõigusi.

28

Lõpuks vaidlustab komisjon nõukogu esitatud täiendavad märkused ühenduse seisukohtade kehtestamise praktika kohta ja meenutab, et kohtupraktika kohaselt ei või pelk nõukogu praktika viia asutamislepingu normidest kõrvalekaldumiseni (23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 68/86: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1988, lk 855, punkt 24).

29

Nõukogu väidab esimese võimalusena, et käesoleval juhul ei olnud vaja vaidlustatud otsuse õiguslikule alusele viidata, kuna vaidlustatud otsus on sui generis otsus, mis saksa keeles on tähistatud mõistega Beschluß ja mille nõukogu on vastu võtnud ühenduseväliste suhete raames vastavalt EÜ artikli 300 lõike 2 teisele lõigule. Seda otsust tuleb eristada otsusest, mis saksa keeles on tähistatud mõistega Entscheidung ja millele on osutatud EÜ artiklites 249 ja 235.

30

Nõukogu selgitab, et vaidlustatud otsus mõjutab ainult ühenduse ja liikmesriikide vahelisi suhteid ning suhteid institutsioonide vahel ning seega ei mõjuta see kuidagi selliste kolmandate poolte nagu füüsiliste isikute või äriühingute seaduslikke õigusi ja kohustusi, seega puudub põhjendamiskohustus, kuna nimetatud otsus on suunatud ainult nendele osapooltele, kes selle vastuvõtmisel osalesid. Sarnaselt sellele, mida Euroopa Kohus otsustas eespool viidatud AETR-i kohtuotsuses, mis puudutab „nõukogu läbirääkimisi” rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, on vaidlustatud otsus Beschluß ja ei esine sellisena ammendavas loetelus nendest õigusaktidest, mille suhtes kehtib põhjendamiskohustus.

31

Teise võimalusena väidab nõukogu, viidates 14. detsembri 2004. aasta otsusele kohtuasjas C-210/03: Swedish Match (EKL 2003, lk I-11893, punkt 44), et see, kui õigusaktis puudub viide õiguslikule alusele, ei kujuta iseenesest üksnes vormilist puudust. Lisaks ei olnud selle viite puudumisel vaidlustatud otsuses mingit mõju selle otsuse vastuvõtmise suhtes kohaldatava menetluse suhtes, kuna käesoleval juhul peeti EÜ artikli 300 lõike 2 teises lõigus sätestatud menetlusest kinni. Nõukogu täpsustab sellega seoses, et see säte nõuab ainult, et parlamenti tuleb asjaomasest otsusest teavitada, kuid ei sätesta selleks ühtegi tähtaega ning ei kohusta mingil viisil seda otsust parlamentaarsele kontrollile allutama.

32

Mis puudutab komisjoni esitatud kahte materiaalõiguslikku alust, siis väidab nõukogu, et kuna määrus nr 338/97 võeti vastu ainult asutamislepingu artikli 130s alusel, siis ei olnud nõukogus võimalik kokku saada kvalifitseeritud häälteenamust, mis lubaks selliselt esitatud õiguslikust alusest kinni pidada.

33

Nõukogu sõnul oli ühenduse seisukoht vastavalt asutamislepingus sätestatud menetlustele vaja vastu võtta enne CITES-i osaliste konverentsi 14. kohtumist. Vaidlustatud otsuses õigusliku aluse mainimata jätmisel ei olnud mingit mõju ei menetlusele, mida kasutati selle otsuse vastuvõtmiseks, selle otsuse siduvusele, konverentsil toimunud läbirääkimistele ega komisjoni ja liikmesriikide rollile nendel läbirääkimistel. Nõukogu täpsustab, et komisjoni roll nendel läbirääkimistel oli kindlaks määratud – ja piiratud – asjaoluga, et ühendus ei olnud CITES-i lepinguosaline, ega tulenenud sellest, et vaidlustatud otsuses ei olnud märgitud õiguslikku alust.

34

Nõukogu rõhutab, et vaidlustatud otsuses õigusliku aluse mainimata jätmine ei mõjutanud ka vastava ühendusesisese funktsiooniga õigusakti vastuvõtmist, kuna määruse nr 338/97 artikkel 19 sätestab eelkõige, et selle määruse lisade muutmine pärast CITES-i osaliste konverentsi ja alalise komitee otsuste vastuvõtmist toimub komitoloogiamenetluses.

35

Nõukogu märgib veel, et ühenduse seisukohtade kehtestamise praktika on piisavalt mitmekesine ja on selline olnud alates Nice’i lepingu jõustumisest. Esiteks on olemas nõukogu otsused, milles on ära märgitud ainult kas materiaalõiguslik alus või üksnes EÜ artikli 300 lõike 2 teine lõik. Teiseks on tavaline, et nõukogu kehtestab ühenduse seisukohad vastava seisukoha aluseks oleva teksti otsese heakskiitmise teel, ilma et heakskiidule oleks lisatud sui generis otsus. Viimasel juhul on nõukogu otsuse alati vastu võtnud komisjoni ettepaneku alusel, võttes arvesse komisjoni esitatud otsuse vormi.

36

Ehkki Ühendkuningriik toetab kõiki nõukogu argumente, lisab ta, et EÜ artikli 300 lõike 2 teine lõik ei sisalda ühtegi sätet, millega oleks kõne all olevas valdkonnas sui generis otsused asendatud EÜ artiklis 249 osutatud õigusaktidega. Lisaks andis komisjoni osalemine nii menetluses, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, kui ka CITES-it puudutavates läbirääkimistes talle kõik õiguslikud tagatised, mis on kolmandatele osapooltele tagatud EÜ artikliga 253. Sui generis aktid annavad ühendusele vajaliku paindlikkuse tõhusaks osalemiseks rahvusvaheliste lepingutega loodud organites ning ühenduse huvidega oleks vastuolus nõuda, et nõukogu täpsustaks igas seda tüüpi otsuses nagu käesoleval juhul käsitletu selle otsuse õiguslikku alust. Ühendkuningriik täpsustab, et asjaolu, et nõukogul ei ole vastavalt EÜ artiklile 253 ranget kohustust mainida sui generis otsuste õiguslikku alust, ei tähenda, et ta sellest peaks hoiduma.

37

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab põhjendamiskohustus, millele on pühendatud EÜ artikkel 253, et kõigis asjassepuutuvates õigusaktides peab olema ära toodud ülevaade põhjendustest, millele tuginedes institutsioon need vastu võttis, nii et Euroopa Kohus saaks teostada oma kontrolli ning et nii liikmesriigid kui ka huvitatud isikud teaksid, millistes tingimustes ühenduse institutsioonid asutamislepingut kohaldasid (vt selle kohta eelkõige 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-41/93: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1994, lk I-1829, punkt 34).

38

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kohustus viidata õigusakti õiguslikule alusele kuulub põhjendamiskohustuse alla (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 9, ja 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 203/86: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1988, lk 4563, punktid 36–38).

39

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et õiguskindlus eeldab, et kõigi niisuguste aktide siduv iseloom, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi, tuleneb mõnest ühenduse õigusnormist, mis on sõnaselgelt märgitud akti õiguslikuks aluseks ja mis näeb ette akti õigusliku vormi (16. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-325/91: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3283, punkt 26).

40

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb kindlaks määrata, kas vaidlustatud otsus on kehtivalt vastu võetud, kui selles ei ole mainitud õiguslikku alust. Seetõttu tuleb kontrollida, kas selle otsuse suhtes kehtib põhjendamiskohustus, ja sellest tulenevalt, kas otsus peab mainima õiguslikku alust.

41

Pooled põhjendavad oma väiteid peamiselt terminoloogiliste argumentidega, tuginedes EÜ artikli 300 lõike 2 erinevatele keeleversioonidele. Komisjon väidab, et vaidlustatud otsus on EÜ artikli 249 tähenduses otsus, mis on saksa keeles tähistatud mõistega Entscheidung ja mida peab sellest tulenevalt põhjendama. Nõukogu leiab vastupidi – ja teda toetab Ühendkuningriik –, et tegemist on sui generis otsusega, mida saksa keeles tähistab mõiste Beschluß, millele ei ole EÜ artiklis 253 osutatud.

42

Sellega seoses tuleb märkida, et selleks, et otsustada, kas vaidlustatud otsuse suhtes kehtib põhjendamiskohustus, ei ole selle otsuse kvalifitseerimine otsusena EÜ artikli 249 tähenduses või sui generis otsusena käesoleval juhul määrava tähtsusega. Lisaks peab see kohustus, mida eelkõige õigustab asjaolu, et Euroopa Kohtul peab olema võimalik kontrolli teostada, kehtima kõigi aktide suhtes, mille peale võib esitada tühistamishagi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on vaidlustatavad aktid EÜ artikli 230 tähenduses kõik institutsioonide poolt vastu võetud sätted, mille eesmärk on sõltumata nende õiguslikust vormist luua siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige eespool viidatud AETR-i kohtuotsus, punkt 42; 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ning . aasta otsus kohtuasjas C-521/06 P: Athinaïki Techniki vs. komisjon, EKL 2008, lk I-5829, punkt 42). Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt kehtib põhjendamiskohustus kõigi aktide suhtes, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed.

43

Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse artiklis 1 kehtestatud ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades seisukoht, mida esindavad CITES-i osaliste 14. konverentsil ühiselt ühenduse huvides tegutsevad liikmesriigid.

44

Vaidlustatud otsus on seega akt, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna see kehtestab ühenduse seisukoha nimetatud 14. konverentsiks ja on siduv ühelt poolt nõukogu ja komisjoni suhtes ning teiselt poolt liikmesriikide suhtes, kuna liikmesriigid on kohustatud seda seisukohta kaitsma.

45

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus peab olema põhjendatud ja peab seega viitama õiguslikule alusele, millel see põhineb, eelkõige selleks, et Euroopa Kohus saaks selle üle kohtulikku kontrolli teostada.

46

Õiguslikule alusele viitamist nõuab ka pädevuste jaotamise põhimõte, millele on pühendatud EÜ artikli 5 esimene lõik, mille kohaselt toimib ühendus asutamislepinguga talle antud volituste ning temale seatud eesmärkide piires nii ühenduse sisese kui ka rahvusvahelise tegevuse raamistikus (vt 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I-1759, punkt 24).

47

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba õigesti väljendanud seisukohta, et sobiva õigusliku aluse valik on konstitutsioonilise tähtsusega, kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, seega peab ühendus vaidlustatud otsuse siduma asutamislepingu sättega, mis annab talle õiguse see akt heaks kiita (vt selle kohta eespool viidatud arvamus 2/00, punkt 5).

48

Õiguslikule alusele viitamisel on eriline tähtsus ka akti vastuvõtmise menetlusega seotud ühenduse institutsioonide eelisõiguste säilitamisel. Nii võib kõnesolev viide käesolevas kohtuasjas mõjutada parlamendi pädevust, kuna EÜ artikliga 133, EÜ artikliga 175 ning EÜ artikli 300 lõikega 2 ette nähtud osalemise määr akti vastuvõtmisel ei ole sama. Samuti on õiguslikule alusele viitamine vajalik, et määrata kindlaks hääletamise viis nõukogus. Niisiis sätestab EÜ artikli 300 lõike 2 esimene lõik sellega seoses, et nõukogu teeb otsused kvalifitseeritud häälteenamusega, välja arvatud juhul, kui leping hõlmab valdkonda, mille puhul ühendusesiseste eeskirjade vastuvõtmiseks on nõutav ühehäälsus, ja teiseks EÜ artiklis 310 märgitud lepingute puhul.

49

Lisaks määrab viide õiguslikule alusele kindlaks pädevuste jaotumise ühenduse ja liikmesriikide vahel. Pealegi kaasnevad käesoleval juhul kas ainult EÜ artikli 175 või ainult EÜ artikli 133 kasutamisega ühenduse ja liikmesriikide vahelise pädevuste jaotumise küsimuses erinevad tagajärjed võrreldes olukorraga, kus neid kahte sätet on kasutatud koostoimes, kuna EÜ artikkel 133 annab ainupädevuse ühendusele, samas kui EÜ artikkel 175 sätestab jagatud pädevuse ühenduse ja liikmesriikide vahel. Õigusliku aluse märkimata jätmine võib seega tekitada segaduse ühenduse pädevuse osas ja nõrgestada ühendust rahvusvahelistel läbirääkimistel oma seisukoha kaitsmisel.

50

Järeldust, mille kohaselt peab vaidlustatud otsus mainima õiguslikku alust, millel see otsus põhineb, ei sea kahtluse alla ka nõukogu ja Ühendkuningriigi esitatud argumendid.

51

Mis puudutab esiteks nõukogu argumenti, mis tugineb eespool viidatud AETR-i kohtuotsusele, siis tuleb esmalt märkida, et vaidlustatud otsus ja selles kohtuotsuses kõne all olev otsus ei ole vastu võetud võrreldavates olukordades. Lisaks puudutab viimati nimetatu sobivaid koostöömeetmeid, mille eesmärk on tagada võimalikult tõhusalt ühenduse huvide kaitse rahvusvahelises autoveos töötava personali töötingimusi käsitleva Euroopa tasandi kokkuleppe sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel ja kokkuleppe sõlmimisel, kui uus ühendusesisene pädevuste jagunemise kord võib seada ohtu läbirääkimiste tulemuslikkuse. Seega on tegemist aktiga, mis on vastu võetud eespool viidatud AETR-i kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja konkreetselt iseloomustavaid asjaolusid arvestades. Midagi sellist käesolevas asjas ei ilmne, kuna nõukogu võttis otsuse vastu vastavalt EÜ artikli 300 lõike 2 teisele lõigule.

52

Mis puudutab teiseks Ühendkuningriigi argumenti, mille kohaselt liigne formaalsus takistab tõsiselt ühenduse tõhusat osalemist rahvusvaheliste lepingutega loodud organis, siis tuleb märkida esiteks, et kuigi tegutsemisvahendite paindlikkusel võib rahvusvaheliste läbirääkimiste raames kindlasti olla teatav tähtsus, on siiski tõsi, et ühendusel on vaid talle antud pädevus ja ta saab tegutseda ainult selle piires. Teiseks hinnatakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhjendamise nõuet lähtuvalt kõne all oleva akti olemusest ja selle sisust (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-333/07: Régie Networks, EKL 2008, lk I-10807, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult, kuigi akti põhjendus – vastavalt vajadusele vähem või rohkem üksikasjalik – võib sõltuda võimalikest rahvusvahelistel läbirääkimistel esinenud raskustest, ei nõua akti õigusliku aluse äramärkimine akti põhjendamisel siiski ülemäärast pingutust. Viidet õiguslikule alusele tuleb seega põhimõtteliselt käsitleda kui minimaalset teavet põhjendamise nõude täitmiseks, kuna ühendus peab vastuvõetud akti siduma asutamislepingu sättega, mis annab talle akti vastuvõtmise õiguse.

53

Kolmandaks ei saa pidada vastuvõetavaks ka Ühendkuningriigi esitatud argumenti, mis tugineb tähtajaga seonduvatele nõuetele. Kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, siis tuleb asutamislepingu artikkel, mis talle pädevuse annab, määrata kindlaks enne, kui ta tegutsema hakkab. Lisaks ei ole õigusliku aluse hilisem mainimine aktis, mille eesmärk on ühenduse tasandil täide viia CITES-iga tehtud muudatused, piisav põhjendamiskohustuse täitmiseks, kuna akti põhjendus peab sisalduma aktis endas (vt 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9991, punktid 73 ja 75, ning . aasta otsus kohtuasjas C-378/00: komisjon vs. parlament ja nõukogu, EKL 2003, lk I-937, punkt 66).

54

Lõpuks ei saa nõukogu esitatud argumendiga samuti nõustuda, selle kohaselt ei ole vastuvõtmise aluseks olevat õiguslikku alust mainitud ka varasemates samalaadsetes otsustes. Lisaks piisab, kui sellega seoses märkida, et pelk nõukogu praktika ei või viia asutamislepingu normidest kõrvalekaldumiseni ega saa järelikult luua pretsedenti, mis on ühenduse institutsioonidele õige õigusliku aluse valikul siduv (eespool viidatud kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, punkt 24, ja 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C-271/94: parlament vs. nõukogu, EKL 1996, lk I-1689, punkt 24).

55

Eelnevatest põhjendustest tuleneb, et põhjendamiskohustuse täitmine eeldab, et vaidlustatud otsuses oleks igal juhul pidanud olema mainitud õiguslik alus, millel see otsus põhines.

56

Siiski tuleb meenutada, et viite puudumine asutamislepingu konkreetsele sättele ei pruugi olla sisuline viga, kui õiguslikku alust on võimalik kindlaks teha akti muude osade abil. Sellegipoolest on otsene viide ilmtingimata vajalik juhul, kui selle puudumise korral jääks täpne õiguslik alus huvitatud isikute ja Euroopa Kohtu jaoks ebaselgeks (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 9).

57

Käesoleval juhul ei ole õiguslikku alust võimalik vaidlustatud otsuse muude elementide alusel kindlaks määrata. Pealegi on otsuses piirdutud viitega ettepanekule, mille komisjon nõukogule selle otsuse vastuvõtmiseks esitas. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1 on öeldud, et CITES on ühenduses rakendatud määrusega nr 338/97. Põhjendustes 2–4 on märgitud, et teatavate CITES-i osaliste konverentsi otsused võivad mõjutada ühenduse õigust, ühendus ei ole veel CITES-i lepingupool ning kui ühenduse eeskirjad asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud, ei ole liikmesriikidel õigust väljaspool ühenduse institutsioonilist raamistikku võtta endale kohustusi, mis võivad neid eeskirju mõjutada või nende ulatust muuta.

58

Lisaks nähtub Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest, et nõukogu ei olnud asjakohase õigusliku aluse valiku küsimuses üksmeelel. Samamoodi märkis komisjon sellega seoses – ilma, et talle oleks selles osas vastu vaieldud –, et teatavad liikmesriigid esitasid komisjoni poolt välja pakutud kahe materiaalõigusliku aluse suhtes vastuväiteid, kusjuures paljud neist eelistasid ainult EÜ artikli 175 kasutamist, samas kui teised liikmesriigid olid vastu esitatud menetlusõiguslikule alusele, st EÜ artikli 300 lõike 2 teise lõigu kasutamisele.

59

Lisaks märgib nõukogu, et ta lähtus vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel vastavalt EÜ artikli 300 lõike 2 teises lõigus sätestatud menetlusest, kuid leidis, et menetlusõigusliku aluse mainimine ei ole ilmtingimata vajalik. Nõukogu täpsustab, et komisjoni poolt välja pakutud kahe materiaalõigusliku aluse kasutamiseks ei olnud võimalik kokkulepet saavutada.

60

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse õiguslikku alust ei saa sellest otsusest endast selgelt järeldada ning õigusliku aluse märkimatajätmise põhjuseks olid nõukogus esinenud lahkarvamused, vähemalt materiaalõigusliku aluse osas.

61

Neil asjaoludel, vastupidi nõukogu ja Ühendkuningriigi väidetule, ei saa viite puudumist õiguslikule alusele vaidlustatud otsuses käsitleda puhtalt vormilise puudusena.

62

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna selles ei ole märgitud õiguslikku alust, millel see otsus põhineb.

63

Nõukogu, keda selles osas toetab Ühendkuningriik, palub Euroopa Kohtul juhul, kui viimane tühistab vaidlustatud otsuse, jätta selle otsuse tagajärjed jõusse. Komisjon ei ole sellele taotlusele vastu vaielnud.

64

Vastavalt EÜ artikli 231 teisele lõigule võib Euroopa Kohus määrust tühistades märkida, kui ta seda vajalikuks peab, milliseid tühiseks tunnistatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks. Seda sätet saab analoogia alusel kohaldada ka otsusele, kui esinevad olulised õiguskindlusest tulenevad kaalutlused, mis on võrreldavad teatavate määruste tühistamisel esinevate kaalutlustega ning mis õigustavad seda, et Euroopa Kohus teostab talle EÜ artikli 231 teises lõigus antud pädevust (6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-155/07: parlament vs. nõukogu, EKL 2008, lk I-8103, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse eesmärk oli kehtestada ühenduse seisukoht seoses teatavate ettepanekutega, mis esitati 3.–. aastal Haagis toimunud CITES-i osaliste konverentsi 14. kohtumisel. Sellega seoses ei ole vaidlustatud, et liikmesriigid väljendasid seda ühenduse seisukoha vastavalt vaidlustatud otsusele.

66

Nendel asjaoludel tuleb jätta käesoleva kohtuotsusega tühistatud vaidlustatud otsuse tagajärjed õiguskindluse kaalutlustel kehtima.

67

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu kohaselt kannab Ühendkuningriik kui käesolevas asjas menetlusse astunud liikmesriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: