1

Oma apellatsioonkaebuses palub Euroopa Ühenduste Komisjon tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsuse kohtuasjas T-189/02: Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles kohus lükkas tagasi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite.

2

Oma apellatsioonkaebuses palus Ente per le Ville Vesuviane (edaspidi „Ente”) tühistada vaidlustatud kohtuotsus, milles Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 13. märtsi 2002. aasta otsus D(2002) 810111, millega lõpetati Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) rahalise abi andmine, mis oli ette nähtud infrastruktuuriinvesteeringuteks Campanias (Itaalia) seoses integreeritud kavaga kolme Vesuuvi villa korrastamiseks turismi eesmärgil (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

3

ERF asutati nõukogu 18. märtsi 1975. aasta määrusega (EMÜ) nr 724/75 (EÜT L 73, lk 1, ja – parandus – EÜT L 119, lk 44), mida on korduvalt muudetud ning mis asendati alates nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 1787/84 ERF kohta (EÜT L 169, lk 1). Struktuurifondide reeglistikku uuendati 1988. aastal nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9).

4

Nõukogu võttis 19. detsembril 1988 vastu määruse (EMÜ) nr 4254/88, milles nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi suhtes (EÜT L 374, lk 1). Määrus nr 4254/88 asendas määruse nr 1787/84. Seda muudeti nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2083/93 (EÜT L 193, lk 34).

5

Määruse nr 4254/88 artikkel 12 „Üleminekusätted” sätestab:

„Need osad summadest, mis on ERF-ist ette nähtud enne 1. jaanuari 1989 komisjoni poolt heakskiidetud projektide abistamiseks ning mille kohta ei ole komisjonile esitatud lõppmakse taotlust enne , vabastab komisjon automaatselt hiljemalt , ilma et see piiraks kohtumenetluse tõttu peatatud projekte.”

6

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 4–16 välja järgmiselt:

7

Hagiavaldusega, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. juunil 2002, esitas Ente hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

8

Oma hagi põhjenduseks esitas Ente rea väiteid, mis tulenesid vastavalt määruse nr 4254/88 artikli 12, kaitseõiguste ja põhjendamiskohustuse rikkumisest ning komisjoni instruktsioonide puudumisest.

9

Kostja vastuses tõi komisjon esile hagi vastuvõetamatuse, väites, et Ente ei olnud EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes „vaidlusalusest otsusest otseselt ja isiklikult puudutatud”.

10

Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Esimese Astme Kohus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite tagasi ning tunnistas hagi vastuvõetavaks.

11

Olles meelde tuletanud tingimusi, mille kohaselt füüsilist või juriidilist isikut võib käsitada „otsusest isiklikult puudutatuna” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, leidis Esimese Astme Kohus, et Ente õiguslik olukord erines oluliselt hagejate olukorrast mitmes Euroopa Kohtu otsuses, kus tehti järeldus nende isikliku puutumuse puudumise kohta (vt 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-417/04 P: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3881, ja . aasta otsus kohtuasjas C-15/06 P: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2007, lk I-2591).

12

Esiteks rõhutab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et vastupidi ühenduse abi andmise otsustele, mida käsitleti kahes eespool viidatud Regione Siciliana kohtuotsuses, kus Regione Sicilianat nimetati üksnes taotluse eest vastutavaks ametiasutuseks või projekti elluviimise eest vastutavaks ametiasutuseks, määratleb käesolevas asjas käsitletav abi andmise otsus nii oma artiklis 3 kui põhjenduses 3 Entet samal ajal projekti elluviimise eest vastutava ametiasutusena ja ühenduse abi saajana.

13

Teiseks märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 48, et Itaalia ametiasutused on käesoleval juhul selgelt väljendanud oma kavatsust mitte sekkuda hageja toetuseks, leevendamaks ühenduse abi võimalikust vähendamisest tingitud finantsmõju, mistõttu võimalus, et Itaalia Vabariik võtaks oma eelarvesse vastutuse ühenduse peatatud rahalise abi mahus finantsiliste kohustuste eest, oli puhtalt hüpoteetiline.

14

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52 lisab Esimese Astme Kohus, et vastupidi hageja olukorrale kohtuasjas SLIM Sicilia vs. komisjon (Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2002. aasta määrus kohtuasjas T-105/01, EKL 2002, lk II-2697) nimetati käesoleva asja hagejat abi andmise otsuses nimelt ühenduse abi saajaks ja talle anti sõnaselgelt õigus enne kõikide lõplike otsuste vastuvõtmist esitada komisjonile oma märkusi. Vajadus kindlustada selliselt antud menetluslike tagatiste kohtulik kaitse kinnitab hageja õigust, et tunnustataks tema õigust esitada vaidlusaluse otsuse peale hagi.

15

Sisulises osas lükkas Esimese Astme Kohus Ente kolm väidet vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–77 ja 87–100 ning 101 toodud põhjustel põhjendamatuse tõttu tagasi.

16

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17

Ente palub Euroopa Kohtul:

18

Ente palub Euroopa Kohtul:

19

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

20

Euroopa Kohtu presidendi 12. märtsi 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-445/07 P ja C-455/07 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

21

Kõigepealt leiab komisjon, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 esimesele lõigule on tal õigus Esimese Astme Kohtu otsus tühistamiseks edasi kaevata, kuivõrd viimane lahendas avalduse vastuvõetamatust käsitleva menetlusküsimuse vaatamata selle edukusele, kuna vaidlustatud kohtuotsuses oli Ente hagi jäetud rahuldamata põhjendamatuse tõttu.

22

Selles osas täpsustab komisjon, et 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-23/00 P: nõukogu vs. Boehringer (EKL 2002, lk I-1873) ja . aasta otsus kohtuasjas C-141/02 P: komisjon vs. max.mobil (EKL 2005, lk I-1283) on tema suhtes kohaldatavad, kuigi ta esitas vastuvõetamatuse vastuväite kostja vastuses, mitte eraldi dokumendiga, nagu näeb ette Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõige 1.

23

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon ainult ühe väite tuvastamaks, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kaldudes käesolevas asjas kõrvale Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mis käsitleb EÜ artikli 230 neljandas lõigus nimetatud mõistet „otseselt puudutatud isik”.

24

Komisjoni arvates on Esimese Astme Kohus teinud vea, viidates teatavatele teguritele, mis eristavad Ente olukorda hagejate olukorrast eespool viidatud 2. mai 2006. aasta ja . aasta kohtuotsustes Regione Siciliana vs. komisjon.

25

Komisjon leiab kõigepealt, et seda asjaolu, et abi andmise otsuses nimetatakse Entet nimelt ühenduse abi lõplikuks saajaks, erinevalt hagejatest eespool viidatud kohtuotsustes Regione Siciliana vs. komisjon, kes esinevad seal vastavalt kui taotluse eest vastutavad ametiasutused ja projekti elluviimise eest vastutavad ametiasutused, ei saa arvesse võtta tuvastamaks „otsest” mõju EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

26

See, et Esimese Astme Kohus eristab lõplikku abisaajat ja projekti eest vastutavat isikut, on pealegi vastuolus struktuurifondide süsteemi loogika ja terminoloogiaga – see on süsteem, mis on üles ehitatud just nende kahe funktsiooni tihedale omavahelisele seosele. Selles osas tuletab komisjon meelde, et liikmesriigile antud finantsabi saajal on õigus saada seda finantsabi mitte ühenduse otsuse, vaid üksnes selle otsuse tulemusel vastu võetud siseriiklike sätete alusel.

27

Järgmiseks, asjaolu, et käesoleval juhul väljendasid Itaalia ametiasutused soovi anda vaidlusaluse otsusega seotud finantsilised tagajärjed edasi abi lõplikule saajale, ei ole asjakohane, et analüüsida hagi vastuvõetavust EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel. Komisjoni arvates on ainuüksi see, kui komisjoni otsuste adressaatideks olevatel liikmesriikidel on kaalutlusõigus selle otsuse rakendamise osas, piisav välistamaks, et sellel otsusel võiks olla otsene mõju isikutele, kes ei ole selle adressaadid (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu määrus eespool viidatud kohtuasjas SLIM Sicilia vs. komisjon, ja 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-341/02: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2877).

28

Lõpuks märgib komisjon, et Esimese Astme Kohus, tunnustades oma otsuse punktis 52 Ente õigust esitada hagi ja põhjendades seda vajadusega kindlustada talle abi andmise otsusega antud menetluslike tagatiste tõhus kohtulik kaitse, läks vastuollu Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nimel ei saa füüsilisele või juriidilisele isikule, kes EÜ artikli 230 neljandas lõigus esitatud tingimustele ei vasta, anda õigust esitada tühistamishagi ühenduse akti peale, mille adressaat ta ei ole (vt 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677, ja . aasta otsus kohtuasjas C-263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I-3425).

29

Sama kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis võimaldab tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele. Järelikult oleks Ente pidanud siseriiklikus kohtus tooma esile vaidlusaluse otsuse kehtetuse, kutsudes kohut üles esitama EÜ artikli 234 alusel kehtivust puudutava eelotsusetaotluse.

30

Ente leiab seevastu, et Esimese Astme Kohus on selles osas õigesti järeldanud, et tema puhul oli tegemist „isiklikult puudutatud isikuga” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

31

Mis puutub kõigepealt ühenduse finantsabi saajaks liigitamist, siis leiab Ente, et Esimese Astme Kohtu eespool viidatud määruse kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon punkti 67 a contrario tõlgendamisest tuleneb selgelt, et finantsabi lõplik saaja on otseselt puudutatud otsusest, mis nimetatud abi peatab või vähendab. Niisugune tõlgendus on kooskõlas riigiabi käsitleva kohtupraktikaga, mille kohaselt komisjoni otsusega keelatud või vähendatud abi saajad on nendest otsustest otseselt puudutatud ja võivad EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel esitada hagi nende tühistamiseks (vt eelkõige 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, EKL 2000, lk I-8855, punktid 34–36, ja . aasta otsus kohtuasjas C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4087, punkt 39).

32

Ente leiab, et struktuurifondide süsteemi loogika, millele viitab komisjon, ei ole käesoleva hagi hindamisel tulemuslik, kuna normid, mis kinnitavad vastutava isiku ja lõpliku abisaaja funktsioonide ühildamise põhimõtteid, on kohaldatavad programmeerimisperioodidele, mis on hilisemad kui käesolevas asjas käsitletav periood. Selles kontekstis on tarbetu ka viidata siseriiklikele õigusnormidele, mis on vastu võetud pärast finantsabi andmise otsust, kuna niisugustel meetmetel ei saa olla mingit mõju õigusele, mille komisjon andis Entele, kõnealuse abi saajale.

33

Seejärel lükkab Ente ümber komisjoni argumentatsiooni Itaalia ametiasutuste kaalutlusõiguse kohta. Selles osas väidab ta peamiselt, et Esimese Astme Kohtu põhjendused on tugeval alusel, kuna vaidlusalune otsus tekitas kohustuse maksta tagasi alusetult saadud summad ning lisaks viis algselt antud, kui väljamaksmata summa vabanemiseni. Niisugusel vabanemisel oli Entele kui finantsabi saajale otsene mõju, ilma et Itaalia ametiasutuste või siseriiklike õigusnormide sekkumine oleks sealjuures olnud vajalik.

34

Igal juhul, nagu tuleneb nii eespool viidatud Esimese Astme Kohtu määrusest Regione Siciliana vs. komisjon kui ka kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanekust kohtuasjas, milles langetati eespool viidatud 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, kui siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigus on olemuselt teoreetiline, kuna pole kahtlust nende siseriiklike ametiasutuste kavatsustes, kellele oli usaldatud ühenduse otsuse rakendamine, on hageja otseselt puudutatud. Käesolevas asjas on see nii, arvestades, et Itaalia ametiasutused teatasid komisjonile ametlikult . aasta kirjas oma soovist nõuda Entelt tagasi komisjonile tagastatavad summad juhul, kui otsustatakse abi lõpetada. Järelikult ei avalda nimetatud ametiasutuste autonoomne tahe mõju vaidlustatud otsusele ja finantsabi saajale tekkivatele tagajärgedele.

35

Mis puudutab lõpetuseks Esimese Astme Kohtu arutluskäiku seoses tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, siis tuletab Ente meelde, et tulenevalt abi andmise otsusest on tal õigus olla ära kuulatud ning et vaidlusalust otsust vastu võttes rikkus komisjon seda õigust. Selle õiguse olemasolu aitab pealegi kaasa otsese õigusliku seose tuvastamisele komisjoni otsuse ja Ente positsiooni vahel.

36

Vastupidi komisjoni kinnitusele ei soovinud Esimese Astme Kohus – tunnistades hagi vastuvõetavust esimeses kohtuastmes – mingil moel luua erakorralist kohtulikku õiguskaitsevahendit, vaid kohaldas õigesti EÜ artiklit 230.

37

Ente rõhutab, et komisjoni pakutud lahendus, mille eesmärk oli tuvastada lõpetamisotsuse kehtetus Itaalia kohtus ja kutsuda viimast üles pöörduma EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse, toob tegelikkuses kaasa selle menetluse vastuvõetamatuse. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale (14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu, EKL 1962, lk 901, ja eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores) piirdub Euroopa Kohtu pädevus EÜ artikli 234 esimese lõigu punkti b raames vaid normatiivsete või üldiste õigusaktidega. Vaidlusalune otsus kui üksikjuhtumit käsitlev akt ei saa seega olla eelotsusetaotluse ese.

38

Pealegi, kui tunnistada, et hageja võib vaidlusaluse otsuse täitmise selle õigusvastasuse tõttu siseriiklikus kohtus vaidlustada, annaks see hagejale võimaluse minna mööda sellest, et tema suhtes on see otsus lõplik pärast seda, kui on möödunud EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud hagi esitamise tähtajad.

39

Esiteks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt võib otsuse edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud.

40

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus on vastu võtnud apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega oli jäetud rahuldamata vastuvõetamatuse vastuväide, kuigi Esimese Astme Kohus oli hiljem sama asja jätnud põhjendamatuse tõttu rahuldamata (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, punkt 50; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. max.mobil, punktid 50 ja 51, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4333, punkt 37).

41

Käesoleval juhul on selge, et nagu tuleneb ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 23, esitas komisjon Esimese Astme Kohtule vastuvõetamatuse vastuväite, et see vastuväide lükati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 tagasi ja et nimetatud kohtuotsuses on seejärel jäetud Ente hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

42

Lahendamaks komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse põhjendatuse küsimust, tuleb rõhutada, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel võib piirkondlik või kohalik omavalitsusüksus, kui tal on liikmesriigi õiguse alusel juriidilise isiku staatus, esitada hagi temale adresseeritud otsuse peale ja sellise vormiliselt määruse või teisele isikule adresseeritud otsusena tehtud otsuse peale, mis puudutab teda otseselt ja isiklikult (vt 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-452/98: Nederlandse Antillen vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-8973, punkt 51, ja . aasta otsus kohtuasjas C-142/00 P: komisjon vs. Nederlandse Antillen, EKL 2003, lk I-3483, punkt 59).

43

Kuna komisjon teatas vaidlusalusest otsusest Itaalia Vabariigile, tuleb kontrollida, kas Ente on pädev esitama nimetatud otsuse peale tühistamishagi, ja täpsemalt, kas see otsus teda isiklikult ja otseselt puudutab.

44

Kuivõrd ei ole vaidlustatud seda, et vaidlusalune otsus Entet isiklikult puudutas, piirdub Esimese Astme Kohtu analüüs otsese puutumuse küsimusega.

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, kahe kumulatiivse kriteeriumi ühinemist, nimelt esiteks, et ühenduse vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja et teiseks ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-404/96 P: Glencore Grain vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2435, punkt 41; . aasta otsus kohtuasjas C-486/01 P: Front national vs. parlament, EKL 2004, lk I-6289, punkt 34; eespool viidatud . aasta otsus kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 28, ja eespool viidatud . aasta otsus kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 31).

46

Sama on kohaldatav ka siis, kui abisaajate võimalus kõnealust akti mitte täita on üksnes teoreetiline ja ei ole kahtlust nende tahtes tegutseda selle aktiga kooskõlas (5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2309, punkt 44; vt selle kohta ka . aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punktid 8–10).

47

Mis puudutab esimest kriteeriumi, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et ühenduse finantsabi andmise otsuses ei tähenda regionaalse või kohaliku omavalitsusüksuse määramine ERF-i projekti elluviimise eest vastutavaks ametiasutuseks seda, et abi saamise õigus kuuluks sellele omavalitsusüksusele (eespool viidatud 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon, punktid 29 ja 30, ja eespool viidatud . aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 32).

48

Pealegi ei ole tõsiasjal, et seda omavalitsusüksust mainitakse kui ametiasutust, kes on vastutav rahalise abi taotluse eest, ka sellist mõju, mis seoks ta otseselt ühenduse abiga, mida asjaomane liikmesriik sama otsuse täpsustuste kohaselt taotles ja mis asjaomasele liikmesriigile anti (eespool viidatud 22. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 36).

49

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 4, et Ente oli asutatud Itaalia õiguse alusel eesmärgiga kaitsta ja korrastada teatavat arhitektuurilist ansamblit Campania maakonnas ja ta ühendas erinevaid Itaalia avalik-õiguslikke isikuid, sh Itaalia riiki, ning et komisjon ei ole sellega kuidagi seotud.

50

Lisaks nähtub nimetatud kohtuotsuse punktist 5, et Itaalia riik esitas komisjonile ERF finantsabi taotluse selleks, et Ente viiks lõpule ettenähtud infrastruktuurimeetmed, ning komisjon andis sellele liikmesriigile finantsabi.

51

Neil tingimustel – nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 50 märkinud – on Itaalia riik kui vaidlusaluse otsuse adressaat see, kellel on õigus kõnealust finantsabi saada.

52

Pealegi ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et Ente oleks vaidlusalusest otsusest endast või selle otsuse mõju reguleerivast mis tahes ühenduse õigusnormist tulenevalt pidanud maksma tagasi summa, mis vastas ühenduse vabanenud finantsabi ülejäänud summale.

53

Vastupidi – vaidlustatud kohtuotsuse punktist 7 nähtub, et komisjon nägi vaidlusaluses otsuses sõnaselgelt ette Itaalia riigi pädevuse jätta finantsabi saajale juba omal algatusel väljamakstud summad tagasi nõudmata.

54

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus sedastab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, ei erista pelk asjaolu, et abi andmise otsuse põhjenduses 3 ja artiklis 3 määratleti Ente nimelt kui ühenduse finantsabi saaja, Ente õiguslikku olukorda nende üksuste õiguslikust olukorrast, keda käsitletakse eespool viidatud 2. mai 2006. aasta ja . aasta kohtuotsustes Regione Siciliana vs. komisjon, ning see ei tähenda seega, et Entel endal oleks olnud õigus finantsabile.

55

Mis puudutab teist otsese puudutatuse kriteeriumi, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktikast, et see kriteerium on täidetud, kui ühenduse meetme rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

56

Asjaolu, et Itaalia ametiasutused väljendasid oma kavatsust tagasi nõuda summad, mis Ente alusetult sai, kujutab käesoleval juhul endast nende autonoomset tahteavaldust olukorras, kus ühenduse õigusest ei tulene selles osas ühtki kohustust.

57

Seega vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–48, ei ole asjaolu, et komisjonile saadetud kirjas väljendasid Itaalia ametiasutused kavatsust jätta Ente kanda finantstagajärjed, mis võimalik komisjoni otsus ühenduse finantsabi lõpetamise kohta endaga kaasa toob, piisav selleks, et tuvastada EÜ artikli 230 neljandas lõigus nõutud otsest huvi.

58

Euroopa Kohus sedastas erandina, et vaatamata rakendusmeetmete puudumisele siseriiklikul tasandil võib hageja olla „isiklikult puudutatud” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, kui teised tegurid – nende hulgas puhtalt teoreetiline õigus vaidlusalust otsust mitte täita – võimaldavad järeldada tema otsest huvi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Dreyfus vs. komisjon, punktid 47 ja 52, ja Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktid 7, 9 ja 10).

59

Tuleb siiski nentida, et seda kohtupraktikat ei saa käesolevas asjas kohaldada.

60

Tegelikult, nagu rõhutab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, ei piisa Esimese Astme Kohtu kaalutlustest selleks, et teha järeldust vaidlusaluse otsuse adressaadi hilisema käitumise kohta. Ente otsest puutumust ei saa tuletada pelgalt sellest, kui Itaalia ametiasutused lihtsalt teatavad õiguslikult mittesiduvalt oma kavatsusest nõuda Entelt abi tagasi, kuivõrd muu hulgas ei saa välistada, et erilised asjaolud võiksid viia Itaalia riigi kui Ente ühe osaniku selleni, et ta võtab Ente vastu esitatud asjaomase abi tagasimaksmise nõude tagasi.

61

Samuti ei ole asjakohane riigiabi käsitlev kohtupraktika, millele Ente oma apellatsioonkaebuses viitab. Erinevalt komisjoni tavapärasest praktikast ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi valdkonnas, mille hulgas on otsused, mis sisaldavad liikmesriike alusetuid summasid abisaajatelt tagasi nõudma kutsuvaid sätteid, ei ole vaidlusalune otsus – nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktis 52 meelde tuletatakse – mingil moel pannud asjaomasele liikmesriigile kohustust nõuda need summad lõplikelt abisaajatelt tagasi.

62

Selles osas, vastupidi Ente väidetule, ei saa ka lõpliku abisaaja teavitamiskohustust käsitada niisuguse korraldusena.

63

Kõigest eeltoodust järeldub, et Entel ei ole vaidlusaluse otsusega „otsest puutumust” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses ning et tema hagi Esimese Astme Kohtule on seega vastuvõetamatu.

64

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Esimese Astme Kohtu argument vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, mille kohaselt vajadus kindlustada Entele antud menetluslike tagatiste – eelkõige õiguse olla sõnaselgelt volitatud komisjonile oma märkusi esitama – kohtulik kaitse kinnitab, et tuleb tunnustada tema õigust esitada vaidlusaluse otsuse peale hagi.

65

Kuigi üksikisikud peavad saama oma ühenduse õigusest tulenevatele õigustele tõhusat kohtulikku kaitset (eespool viidatud kohtuotsused Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 29, komisjon vs. Jégo-Quéré, punkt 29, ja 22. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 39), ei saa niisuguse kaitse õigusele viitamine seada kahtluse alla EÜ artiklis 230 sätestatud tingimusi.

66

Väljakujunenud kohtpraktika kohaselt peab nende füüsiliste või juriidiliste isikute kohtulik kaitse, kes EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ei saa vaidlusaluse otsuse taolist ühenduse õigusakti vaidlustada, olema tõhusalt tagatud siseriiklikes kohtutes kasutatavate õiguskaitsevahenditega. Vastavalt EÜ artiklis 10 rõhutatud lojaalse koostöö põhimõttele on siseriiklikud kohtud kohustatud tõlgendama ja kohaldama hagi esitamisega seotud siseriiklikke menetlusnorme viisil, mis võimaldab neil isikutel kohtus vaidlustada iga sellise nende kohta tehtud siseriikliku otsuse või muu abinõu õiguspärasuse, mis on seotud mõne ühenduse õigusakti – nagu see, mida käesolevas asjas käsitletakse – kohaldamisega nende suhtes, taotledes viimase kehtetuks tunnistamist ja paludes siseriiklikel kohtutel küsida asjas eelotsust Euroopa Kohtult (vt eespool viidatud kohtuotsused Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punktid 40–42; komisjon vs. Jégo-Quéré, punktid 30–32, ja eespool viidatud 22. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 39).

67

Sellest tulenevalt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, leides, et vaidlusalune otsus puudutab Entet otseselt. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

68

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib nimetatud kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral ise teha asjas lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja otsustamiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse.

69

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tema käsutuses on kõik vajalikud andmed, et ise teha lõplik otsus Esimese Astme Kohtule esitatud Ente hagi vastuvõetavuse kohta.

70

Käesoleva kohtuotsuse punktides 49–66 esitatud põhjustel ei saa Entet pidada vaidlusalusest otsusest otseselt puudutatuks.

71

Neil asjaoludel tuleb Ente hagi Esimese Astme Kohtule jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

72

Kuna Ente poolt Esimese Astme Kohtule esitatud hagi on vastuvõetamatu, on Ente apellatsioonkaebus, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsust niivõrd, kui selles otsustatakse hagi põhjendatuse kohta, minetanud oma eseme, mistõttu ei ole vaja seda analüüsida.

73

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Ente on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: