Õiguslik raamistik

Saksa õigusnormid

DSD kollektiivsüsteem, logo kasutamise leping ja teenuste leping

Direktiiv 89/104/EMÜ

Vaidluse taust

Vaidlusalune otsus

Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

Menetlus Euroopa Kohtus

Apellatsioonkaebus

Esimene väide, et vaidlustatud kohtuotsuse vastuoluliste põhjenduste tõttu on rikutud põhjendamiskohustust

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Teine väide, et moonutatud on logo kasutamise lepingut ja teisi toimikus asuvaid dokumente

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kolmas väide, et põhjendused ei ole piisavad, moonutatud on asjaolusid ning seoses DGP-d puudutavate ainuõigustega on rikutud õigusnormi

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Neljas väide, et rikutud on ühenduse kaubamärgiõigust

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Viies väide, et rikutud on EÜ artiklit 82

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kuues väide, et rikutud on määruse nr 17 artiklit 3 ja proportsionaalsuse põhimõtet

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Seitsmes väide, et rikutud on menetlusnorme

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kaheksas väide, et rikutud on põhiõigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtukulud

1

Oma apellatsioonkaebusega palub Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (edaspidi „DSD”) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 24. mai 2007. aasta otsuse kohtuasjas T-151/01: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2007, lk II-1607; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus jättis rahuldamata hageja nõude tühistada komisjoni . aasta otsus 2001/463/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise menetluses (juhtum COMP D3/34493 – DSD) (EÜT L 166, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

12. juunil 1991 võeti vastu Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen (pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus; BGBl. 1991 I, lk 1234), mille muudetud versioon, mis on käesolevas kohtuasjas kohaldatav, jõustus (edaspidi „pakendimäärus”). Selle määruse eesmärk on vähendada pakendijäätmete keskkonnamõju ning selleks kohustab määrus pakendite tootjat ja turustajat kasutatud müügipakendid tagasi võtma ja taaskasutama väljaspool jäätmete kõrvaldamise avalikku süsteemi.

3

Täpsemalt peavad tootja ja turustaja võtma pakendimääruse reguleerimisalasse kuuluvad kasutatud pakendid tasuta tagasi müügipunktis või selle vahetus läheduses ning pakendid taaskasutama (edaspidi „individuaalsüsteem”). Tarbijat tuleb teavitada sellest võimalusest selgelt äratuntavate siltidega.

4

See määrus vabastab tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest siiski need tootjad ja turustajad, kes liituvad süsteemiga, mis tagab kasutatud müügipakendite korrapärase kogumise lõpptarbija juurest või viimase elukoha lähedusest kogu turustaja kaubandusalal, selleks et need pakendid taaskasutada (edaspidi „kollektiivsüsteem”). Kollektiivsüsteemiga liitunud tootjad ja turustajad on vabastatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest kõigi selle süsteemiga hõlmatud pakendite osas ning nad peavad oma osalemise selles süsteemis tegema nähtavaks sildiga varustamise või muu kohase vahendi abil. Nii võivad nad süsteemis osalemist mainida pakenditel või kasutada muid meetmeid, näiteks klientide teavitamine müügikohas või pakendile lisatud teade.

5

Liidumaa pädevad ametivõimud peavad kollektiivsüsteemidele loa andma. Loa saamiseks peavad need süsteemid hõlmama vähemalt ühe liidumaa territooriumi, koguma korrapäraselt pakendeid tarbijate elukoha läheduses ning nad peavad lähtuma kirjalikust lepingust kohaliku omavalitsuse asutustega, kes vastutavad jäätmekäitluse eest. Iga ettevõtja, kes täidab liidumaal need tingimused, võib liidumaal korraldada kollektiivsüsteemi.

6

Alates 1. jaanuarist 2000 peavad kollektiivsüsteemid ja individuaalsüsteemi valinud tootjad ja turustajad järgima samasid taaskasutamise määrasid. Need määrad, mis sisalduvad pakendimääruse I lisas, varieeruvad vastavalt pakendi koostisainele. Tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste järgimine tagatakse individuaalsüsteemi puhul sõltumatute ekspertide väljastatavate tunnistustega ning kollektiivsüsteemi puhul andmete esitamisega kogutud ja taaskasutatud pakendite hulga kohta.

7

DSD on äriühing, kes rakendab alates 1991. aastast kollektiivsüsteemi kogu Saksamaal (edaspidi „DSD süsteem”). Selleks andsid 1993. aastal pädevad ametivõimud kõigis liidumaades DSD-le loa.

8

DSD ja tema süsteemiga liituvate tootjate ning turustajate vahelisi suhteid reguleerib leping, mille ese on logo „Der Grüne Punkt” kasutamine (edaspidi „logo kasutamise leping”). Kui liituv ettevõtja on selle lepingu sõlminud, on tal lubatud DSD süsteemiga hõlmatud müügipakenditel tasu eest kasutada logo „Der Grüne Punkt” (edaspidi „logo DGP”).

9

DSD lasi 1991. aastal kaubamärgina registreerida Saksa patendi- ja kaubamärgiametis niisuguse logo:

10

Logo DGP kasutamiseks väljaspool Saksamaad, nimelt Euroopa Ühenduse teistes liikmesriikides, loovutas DSD oma kasutusõigused üldlitsentsina Packaging Recovery Organisation Europe SPRL (ProEurope)’le, mis asub Brüsselis (Belgia).

11

Saksamaal tagab DSD logo kasutamise lepingu artikli 2 alusel tema süsteemiga liituvatele ettevõtjatele, et kasutatud müügipakendid, millega nad on otsustanud DSD süsteemis osaleda, kogutakse, sorditakse ja taaskasutatakse, vabastades ettevõtjad sedasi nende kohustusest kõnealuseid pakendeid tagasi võtta ja taaskasutada. Selle lepingu artikli 3 lõike 1 kohaselt on liituvad ettevõtjad kohustatud teatama, millist liiki pakendeid nad soovivad käidelda DSD süsteemis, ning märgistama logoga DGP iga pakendi, mis kuulub neisse liikidesse ja mis on mõeldud Saksamaa-siseseks tarbimiseks.

12

Käesoleva vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal kehtinud logo kasutamise lepingu sätete kohaselt maksab logo DGP kasutaja DSD-le tasu kõikide pakendite eest, mis kannavad seda logo ja mida ta turustab Saksamaa territooriumil vastavalt sellele lepingule. Lepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb erandid sellest reeglist eraldi kirjalikult kokku leppida. Sama lepingu artikli 5 lõige 1 sätestab ka, et tasuda tuleb kõigi logo DGP kandvate pakendite eest, mida logo kasutaja Saksamaa territooriumil turustab.

13

Tasusumma arvutatakse lähtuvalt kaht liiki teguritest, st esiteks pakendi kaalust ja kasutatud materjali liigist ning teiseks pakendi mahust või pindalast. Logo kasutamise lepingu artikli 4 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatakse tasu seda kasumist tuleneva koefitsiendiga korrutamata ja tasu on mõeldud ainult kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulude ning nendega kaasnevate halduskulude katmiseks.

14

DSD süsteemi raames võidakse logo DGP kandvaid pakendeid koguda kas spetsiaalsetesse prügikastidesse, mis on eristatud vastavalt sellele, kas tegemist on metalli, plastiku või komposiitmaterjaliga, või elamute lähedusse paigutatud konteineritesse (eriti paberi ja klaasi puhul), samal ajal kui muud jäätmed tuleb visata jäätmete kõrvaldamise avaliku süsteemi prügikastidesse.

15

Samas ei kogu ega taaskasuta DSD ise kasutatud pakendeid, vaid ostab allhanke korras selle teenuse jäätmete kogumisega tegelevatelt kohalikelt ettevõtjatelt. DSD ja nende ettevõtjate vahelisi suhteid reguleerib palju kordi muudetud tüüpleping, mille ese on luua ja rakendada süsteem pakendite kokkukorjamiseks ja sortimiseks (edaspidi „teenuste leping”). Vastavalt DSD ja 537 kohaliku ettevõtja vahel sõlmitud teenuste lepingutele on kõigil neil ettevõtjatel ainuõigus tegeleda kindlaksmääratud piirkonnas DSD arvel pakendite kogumisega. Sordituna viiakse need pakendid jäätmekäitluskohta taaskasutamiseks.

16

Teenuste leping on komisjoni 17. septembri 2001. aasta otsuse 2001/837/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP asutamislepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtumid COMP/34493 – DSD; COMP/37366 – Hofmann + DSD; COMP/37299 – Edelhoff + DSD; COMP/37291 – Rethmann + DSD; COMP/37288 – ARGE ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37287 – AWG ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37526 – Feldhaus + DSD; COMP/37254 – Nehlsen + DSD; COMP/37252 – Schönmakers + DSD; COMP/37250 – Altvater + DSD; COMP/37246 – DASS + DSD; COMP/37245 – Scheele + DSD; COMP/37244 – SAK + DSD; COMP/37243 – Fischer + DSD; COMP/37242 – Trienekens + DSD; COMP/37267 – Interseroh + DSD) (EÜT L 319, lk 1) ese. Esimese Astme Kohtu . aasta otsusega kohtuasjas T-289/01: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2007, lk II-1691), mille peale ei esitatud Euroopa Kohtusse apellatsioonkaebust, jäeti DSD hagi otsuse 2001/837 tühistamiseks rahuldamata.

17

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

18

Sama direktiivi artikkel 8 sätestab:

„1.   Kaubamärk võib olla litsentsi objektiks ühe või kõigi kaupade või teenuste osas, mille jaoks ta on registreeritud, kogu asjaomases liikmesriigis või mõnes selle osas. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents.

2.   Kaubamärgi omanik võib kasutada sellest kaubamärgist tulenevaid õigusi sellise litsentsiaadi suhtes, kes rikub oma litsentsilepingu sätteid seoses selle kestusega, kaubamärgi registreeritud kasutusviisiga, litsentsi objektiks olevate kaupade ja teenuste ulatusega, territooriumiga, kus võib kaubamärki kinnitada või litsentsiaadi valmistatavate kaupade või pakutavate teenuste kvaliteediga.”

19

Direktiiv 89/104 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25), mis jõustus 28. novembril 2008. Sellegipoolest on käesolevas asjas asjaolude kuupäevi arvestades kohaldatav direktiiv 89/104.

20

DSD edastas 2. septembril 1992 Euroopa Ühenduste Komisjonile logo kasutamise lepingu ja teenuste lepingu, et saada sekkumatustõend või teise võimalusena erand.

21

Pärast seda, kui komisjon 27. märtsil 1997 avaldas Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT 1997, C 100, lk 4) teatise, milles ta andis teada oma kavatsusest lugeda teatatud lepingud lubatavateks, esitasid huvitatud kolmandad isikud komisjonile märkused, mis puudutasid eelkõige logo kasutamise lepingu kohaldamise erinevaid aspekte. Täpsemalt väitsid need huvitatud kolmandad isikud, et juhul kui osaletakse DSD süsteemis ja mõne teise teenuseosutaja süsteemis, tuleb maksta kahekordset tasu ning see kahjustab konkurentsi.

22

DSD esitas 15. oktoobril 1998 komisjonile loetelu kohustustest, mis ta oli võtnud selleks, et vältida olukorda, kus DSD süsteemiga liituvad pakenditootjad ja -turustajad peaksid maksma kahekordset tasu juhul, kui nad osalevad ka mõnes muus kollektiivsüsteemis, mis tegutseb piirkondlikul tasandil. Eriti pidas DSD silmas olukorda, kus kollektiivsüsteemid, mis on piiratud ühe või mitme liidumaaga, luuakse paralleelselt DSD süsteemiga. Sellisel juhul võib sama liiki ja sama turustaja või tootja pakendeid tagasi võtta neis liidumaades üks uutest kollektiivsüsteemidest ja teistes liidumaades DSD süsteem. DSD võttis endale seoses sellega järgmise kohustuse:

„Kui muud süsteemid kui [DSD süsteem], mis toimivad piirkondlikul tasandil, rakendatakse ja liidumaa kõrgeimad ametivõimud annavad neile vastavalt pakendimääruse[le] ametliku loa, on [DSD] valmis kohaldama logo kasutamise lepingut sellisel viisil, et liitujatel oleks võimalus osaleda teatava osa pakenditega ühes nendest süsteemidest. [DSD] ei saa logo kasutamise lepingu alusel mingit tasu kõnealuste süsteemide kogutud pakendite eest, kui selline kogumine on tõendatud. Teine tingimus logo [DGP] kandvate pakendite eest võlgnetava tasu maksmisest vabastamiseks on see, et ei kahjustata kaubamärgi [DGP] kaitset.”

23

Komisjon leidis 3. novembril 1999, et DSD poolt esitatud kohustused peaksid sisaldama ka osade pakendite käitlemiseks kasutatavaid individuaalsüsteeme, mitte piirduma ainult kollektiivsüsteemidega.

24

Teatavad pakenditootjad esitasid 15. novembril 1999 komisjonile kaebuse. Nad väitsid, et logo kasutamise leping takistab pakendite tagasivõtmise individuaalsüsteemi rakendamist. Nad leidsid, et logo kasutamine ilma, et DSD tegelikult osutaks jäätmekäitlusteenust, kujutab endast DSD turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

25

DSD teavitas 13. märtsi 2000. aasta kirjaga komisjoni kahest täiendavast kohustusest. Üks neist puudutas olukorda, kus tootjad ja turustajad valivad oma pakenditest ühe osa jaoks individuaalsüsteemi ning ülejäänud pakendite osas liituvad DSD süsteemiga. Sellisel juhul kohustub DSD mitte nõudma logo kasutamise lepingu alusel tasu nende pakendite eest, mis võetakse tagasi individuaalsüsteemi raames, tingimusel et talle esitatakse tõendid selle teist liiki kogumise kohta.

26

Komisjon saatis 3. augustil 2000 DSD-le vastuväiteteatise, millele DSD vastas . aasta kirjaga.

27

Komisjon võttis 20. aprillil 2001 vastu vaidlusaluse otsuse.

28

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 20 märgitakse, et Saksa ametivõimude märkustest ilmneb, et määrus võimaldab kombineerida individuaal- ja kollektiivsüsteemi nii, et kollektiivsüsteemis osaletakse üksnes osade turustatud pakendite tagasivõtmise osas (edaspidi „segasüsteemid”). Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 23 rõhutatakse samuti, et Saksa ametivõimude varasemast vastusest nähtub, et pakendimäärus ei tähenda seda, et ainult ühe süsteemi kasutamine on võimalik. Seadusandjal ei ole kunagi olnud kavatsust võimaldada ainult ühe süsteemi rakendamist kogu riigis või igal liidumaal.

29

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 95 võetakse samuti lähtepunktiks asjaolu – millele DSD vastu ei vaidle –, et viimasel on turgu valitsev seisund, mis seisneb selles, et vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel oli DSD ainus ettevõtja, kes pakkus kollektiivsüsteemi kogu Saksamaa territooriumil, ning DSD süsteemis kogutakse ligikaudu 70% müügipakenditest Saksamaal ja ligikaudu 82% müügipakenditest lõpptarbijate juures Saksamaal.

30

Vaidlusaluse otsuse põhjenduste 100–102 kohaselt põhineb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine asjaolul, et tasule, mida DSD saab neilt tootjatelt ja turustajatelt, kes liituvad DSD süsteemiga, ei ole seatud eeltingimuseks selle süsteemi tegelikku kasutamist, vaid tasu arvutatakse lähtuvalt nende pakendite arvust, mis kannavad logo DGP ja mida need tootjad ja turustajad turustavad Saksamaal. DSD süsteemiga liituvad tootjad ja turustajad peavad logoga DGP märgistama iga pakendi, millest DSD-le on teatatud ja mis on mõeldud tarbimiseks Saksamaal. Komisjoni läbi viidud uurimise tulemusena ilmnes, et DSD-le makstava tasu arvutamise viis takistab teatavaid pakenditootjaid, kes on DSD süsteemi kliendid, kasutamast omaenda individuaalsüsteemi või mõnda muud kollektiivsüsteemi ühe osa pakendite puhul, mida nad turustavad.

31

Vaidlusaluse otsuse põhjenduste 103–107 kohaselt on DSD pakutud lahendus, st loobumine märgistamast logoga DGP pakendeid, mis ei ole hõlmatud DSD süsteemiga, majandusliku tegelikkuse tõttu võimatu. Selline lahendus toob kaasa pakendite valikulise sildistamise vajaduse (logoga DGP või ilma selleta), mis tähendab märkimisväärset lisakulu. Lisaks nõuaks selline lahendus neilt pakenditootjatelt ja -turustajatelt, kes kasutavad segasüsteeme, et nad veenduksid, et logo DGP kandvad pakendid viidaks tõepoolest kohtadesse, kust DSD süsteem need tagasi võtab, ning et need pakendid, millel ei ole kõnealust logo, viidaks kohtadesse, kust tagasivõtmise tagavad muud süsteemid – mis oleks praktikas võimatu. Lõpuks, võttes arvesse asjaolu, et tihti otsustab lõpptarbija alles pärast pakendatud toote ostmist või isegi pärast selle kasutamist, kas ta viib pakendi oma elukoha lähedal asuvasse kollektiivsüsteemi või tagasi müügipunkti, et tagastada see individuaalsüsteemile, oleks võimatu ühte osa pakenditest, mis kannavad logo DGP, liigitada ühe või teise kogumisviisi alla.

32

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 111–115 leiab komisjon, et turgu valitseva seisundi kuritarvituse tagajärjed on kahesugused. Esiteks, seades tasu sõltuvusse ainult logo DGP kasutamisest, asetab DSD ettevõtjad, kes ei kasuta tema teenust või kes kasutavad seda üksnes osade pakendite puhul, ebaõiglaste hindade ja tehingutingimuste olukorda. Kuna teenuse osutamisega kaasneva kulu ja selle teenuse hinna vahe on ülemäära suur, on tegemist turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtumiga EÜ artikli 82 teise lõigu punkti a tähenduses. Teiseks ei ole tasu maksvatel ettevõtjatel logo kasutamise lepingus määratletud tasusüsteemi tõttu majanduslikult otstarbekas liituda konkureeriva individuaal- või kollektiivsüsteemiga, kuna need ettevõtjad peavad kas lisaks konkurendile maksma tasu ka DSD-le või võtma kasutusele eri pakendiliinid ja turustuskanalid. Tasusüsteem raskendab seega DSD süsteemi konkurentide turuletulekut.

33

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 143–153 täpsustab komisjon, et turgu valitseva seisundi tuvastatud kuritarvitamine ei ole õigustatud vajadusega säilitada logo DGP eristusvõime. Selles küsimuses sätestab vaidlusalune otsus, et selle logo põhiülesanne on täidetud, kui see annab tarbijale teada, et tal on võimalus, et pakendit käitleb DSD.

34

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 155–160 märgib komisjon, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis tuleneb vaidlusaluse lepingulise tasu arvutamise korrast, võib märkimisväärselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, võttes arvesse pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise asjaolusid Saksamaal ja ühisturul.

35

Seoses EÜ artikliga 82 märgib komisjon juhtumit puudutava lõppjäreldusena vaidlusaluse otsuse artiklis 1 järgmist:

„[DSD] tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab vastavalt logo kasutamise lepingu artikli 4 lõike 1 esimesele lausele ja artikli 5 lõike 1 esimesele lausele tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo [DGP] kandvate müügipakendite eest, on ühisturuga kokkusobimatu, kui pakendimääruse alusel kohustatud ettevõtjad:

36

Olles tuvastanud, et turgu valitsevat seisundit on kuritarvitatud, määras komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 3 lõike 1 alusel vaidlusaluse otsuse põhjendustes 161–167 ning artiklites 2–7 kindlaks viisi, kuidas DSD peab tuvastatud rikkumise lõpetama.

37

Põhiline meede nende meetmete hulgas kohustab DSD-d mitte nõudma tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo DGP kandvate pakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete käitlemise kohustusest vabastavat teenust ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil. See meede, mis on määratletud vaidlusaluse otsuse artiklis 3, kõlab järgmiselt:

„DSD on kõigi logo kasutamise lepingu sõlminud isikute ees kohustatud mitte nõudma tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo [DGP] kandvate müügipakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust vastavalt kõnealuse logo kasutamise lepingu artiklile 2 ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil.

Esimeses lõigus nimetatud kohustus asendab logo kasutamise lepingu artikli 4 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandi.”

38

Lisaks esitab komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 5 nende juhtumite puhul nõutavad tõendamisreeglid järgmiselt:

„1.   Kui osa pakenditest või kõik pakendid võtab tagasi konkureeriv kollektiivsüsteem, on süsteemi haldaja kinnitus, et vastava koguse eest vastutab see konkureeriv kollektiivsüsteem, piisav tõend selle kohta, et pakendimäärusega pandud kohustused, mida on nimetatud artiklites 3 ja 4, täidetakse muul viisil.

2.   Kui osa pakenditest või kõik pakendid kogub individuaalsüsteem, piisab sellest, kui hiljem esitada sõltumatu eksperdi kinnitus, et tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustus on täidetud. Kinnituse võib anda kas iga tootja või turustaja kohta eraldi või kõigi individuaalsüsteemis osalevate ettevõtjate kohta koos.

[…]

4.   Sõltumata pakendimääruse vastavast versioonist, piisab DSD-le esitatavate tõendite puhul sellest, kui kinnitusest ilmneb lepingupartneritele, et tagasivõtmise ja taaskasutamise nõuded on täidetud teatava hulga pakendite osas.

[…]”.

39

Vaidlusaluse otsuse artikkel 4 täpsustab:

„1.   DSD-l ei ole õigust nõuda tasu pakendite eest, mis mõni muu logo [DGP] kasutav tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteem on teises liikmesriigis tagasi võtnud ja mida logoga märgistatuna turustatakse pakendimääruse kohaldamisalal, tingimusel et esitatakse kinnitus, et pakendimäärusega pandud kohustused on täidetud muul viisil kui DSD poolt […] rakendatud süsteemiga liitumise teel.

[…]”.

40

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. juulil 2001 saabunud hagiavaldusega palus DSD tühistada vaidlusaluse otsuse.

41

Samal päeval esitatud eraldiseisva aktiga esitas DSD EÜ artikli 242 alusel ka taotluse peatada kõnealuse otsuse artikli 3 kohaldamine ning samuti artiklite 4–7 kohaldamine osas, milles need viitavad artiklile 3, kuni Esimese Astme Kohtu poolt sisulise otsuse tegemiseni.

42

15. novembri 2001. aasta määrusega kohtuasjas T-151/01 R: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2001, lk II-3295) jättis Esimese Astme Kohtu president vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamise taotluse rahuldamata.

43

Esimese Astme Kohus andis 5. novembri 2001. aasta määrusega Vfw AG-le (nüüd Vfw GmbH, edaspidi „Vfw”), Landbell AG für Rückhol-Systeme’le (edaspidi „Landbell”) ja BellandVision GmbH-le (edaspidi „BellandVision”) loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Need ettevõtjad, kes on DSD konkurendid, esitasid oma seisukohad .

44

Viimased seisukohad esitati 27. mail 2002. Kirjaliku menetluse lõpust teatati pooltele .

45

Juunis 2006 otsustas Esimese Astme Kohus alustada suulist menetlust. Menetlust korraldavate meetmete raames saatis kohus pooltele mitu küsimust kohtuistungil suuliselt vastamiseks. Küsimused käsitlesid pakendite kogumise ja taaskasutamise protsessi erinevaid etappe ja tingimusi, milles individuaal- ja kollektiivsüsteemide vaheline konkurents võib eksisteerida. Samuti palus Esimese Astme Kohus komisjonil edastada dokumendi, mille Saksa ametivõimud olid esitanud haldusmenetluses. Komisjon edastas kõnealuse dokumendi 26. juunil 2006.

46

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 11. ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungitel.

47

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata ning jättis DSD kohtukulud tema enda kanda ja mõistis komisjoni, Landbelli ja BellandVisioni kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja samuti DSD-lt. Esimese Astme Kohus jättis Vfw kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, tema enda kanda, kuna viimane ei olnud nõudnud nende kulude väljamõistmist DSD-lt.

48

DSD esitas kolm väidet, millest esimene puudutas EÜ artikli 82 rikkumist, teine määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ning kolmas EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumist.

49

Esimeses väites väitis DSD, et logo kasutamise lepingu vaidlusalused sätted on vajalikud selleks, et tagada pakendimääruse eesmärkide saavutamine, mis seisneb kaubamärgi Der Grüne Punkt (edaspidi „kaubamärk DGP”) erinevate ülesannete säilitamises, ja tagada DSD süsteemi tõrgeteta toimimine.

50

Vastusena erinevatele argumentidele, mille DSD esitas selle väite raames, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139–154, et pakenditootjal või -turustajal on samal ajal võimalik kasutada mitut segasüsteemi, et järgida taaskasutamismäärasid:

[…]

51

Esimese Astme Kohus leidis ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, et „asjaolu, et logo [DGP] ja märge „kohase vahendi” kohta, mis viitab mõnele muule kollektiivsüsteemile […], on samal pakendil, kui kasutatakse korraga kahte kollektiivsüsteemi, ning asjaolu, et samal pakendil on logo [DGP] ja märge võimaluse kohta pakend kauplusesse tagastada, kui kasutatakse korraga DSD süsteemi ja individuaalsüsteemi, ilmselgelt ei kahjusta DSD kaubamärgi põhiülesannet”.

52

Oma otsuse punktis 163 lisas Esimese Astme Kohus, et „mis puudutab DSD süsteemi tõrgeteta toimimise tagamise vajadusega seotud argumente […], siis […] segasüsteemid ei sea seda ohtu. Igal juhul ei saa DSD süsteemi toimimisega seotud vajadustega õigustada hageja tegevust, mida on kirjeldatud Bundesgerichtshofi otsuses BäKo ja Oberlandesgericht Düsseldorf’i otsuses Hertzel, millele komisjon viitas […], komisjonile esitatud erinevates kaebustes […] ja seisukohas, mille DSD algselt hagiavalduses esitas […], ning mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo [DGP] kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem”.

53

Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164, et „pakendimäärus, kaubamärgiõigus ega DSD süsteemi toimimisega seotud vajadused [ei anna DSD-le] õigust nõuda tema süsteemi kasutavatelt ettevõtjatelt tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo [DGP] kandvate pakendite eest, isegi kui need ettevõtjad tõendavad, et osade või kõikide pakendite puhul ei kasuta nad DSD süsteemi”.

54

Oma teises väites leidis DSD, et pakendite valikuline märgistamine vastavalt kasutatavale süsteemile on sobivam kui vaidlusaluses otsuses kehtestatud kohustus. Selle otsuse artiklid 3 ja 4 on ebaproportsionaalsed, kuna need kohustavad DSD-d andma kolmandatele isikutele litsentsi.

55

Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi. Ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173, et „asjaolu, et teoreetiliselt on võimalik pakendid logoga [DGP] valikuliselt märgistada, ei tohiks kaasa tuua [vaidlusaluses otsuses võetud] meetmete tühistamist, arvestades, et selle lahenduse rakendamine on pakenditootjate ja -turustajate jaoks kulukam ja keerulisem kui [selle otsuse] artiklites 3–5 määratletud meetmed […]”.

56

Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 samuti, et vaidlusaluses otsuses toodud kohustuste eesmärk ei ole „DSD-le anda määramata ajaks litsents [logo DGP] kasutamiseks, vaid üksnes kohustada DSD-d mitte nõudma tasu kõikide logo [DGP] kandvate pakendite eest, kui tõendatakse, et kõik või osad pakendid võeti tagasi ja taaskasutati mõne muu süsteemi kaudu”.

57

Esimese Astme Kohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196, et vaidlusalust otsust tuleb tõlgendada nii, et see ei välista DSD võimalust saada asjakohast tasu ainult kaubamärgi kasutamise eest, juhul kui on tõendatud, et seda logo kandva pakendi võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu süsteem.

58

Selle järelduse toetuseks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193 ja 194 järgmist:

59

Oma kolmandas väites leidis DSD, et EÜ artikli 82 rikkumine on välistatud, kuna talle on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses, st jäätmekäitlus keskkonnakaitse eesmärgil.

60

Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208, et isegi kui eeldada, et DSD-le on antud sellise teenuse osutamine, on siiski tõsi, et ei ole tõendatud selle ülesande ohtuseadmine vaidlusaluse otsusega.

61

DSD esitas käesoleva apellatsioonkaebuse 8. augustil 2007.

62

Interseroh Dienstleistungs GmbH (edaspidi „Interseroh”), kes rakendab alates 2006. aastast kollektiivsüsteemi kogu Saksamaal, palus Euroopa Kohtu kantseleisse 16. novembril 2007 esitatud taotlusega luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president andis selle loa oma . aasta määrusega.

63

DSD palub Euroopa Kohtul:

64

Komisjon, Vfw, Landbell, BellandVision ja Interseroh paluvad Euroopa Kohtul:

65

DSD leiab, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamisel rikkunud oma põhjendamiskohustust, tuginedes vastuolulistele järeldustele väidetava turgu valitseva seisundi kuritarvitamise osas.

66

Selle väite toetuseks võrdleb DSD viisi, kuidas komisjon esitas kõnealust kuritarvitamist vaidlusaluse otsuse põhjendustes 101, 102, 111 ja 115, nagu Euroopa Kohus võttis selle üle vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48, 50, 58, 60, 119, 163 ja 164, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 esitatud põhjendusega.

67

Ühelt poolt tugines Esimese Astme Kohus asjaolule, et DSD nõuab ettevõtjatelt, kes tõendavad, et nad ei kasuta oma süsteemi või et nad kasutavad seda vaid logo DGP kandvatest müügipakenditest osa puhul, et need ettevõtjad tasuksid logo kasutamise lepingu alusel võlgnetava litsentsitasu täies ulatuses.

68

Teiselt poolt leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194, et DSD süsteemi mittekuuluvate pakendite eest ei nõua DSD tingimata kogumis- ja taaskasutamisteenuse hinda. Esimese Astme Kohtu järeldused on seega ilmselgelt vastuolulised.

69

Komisjon meenutab, et tasu on ette nähtud pakendite kogumise, sortimise ja taaskasutamisega seotud kulude ja halduskulude katmiseks ega ole seega vastutasu kaubamärgi kasutamise eest. Järelikult ei puuduta vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus tasu kaubamärgi DGP kasutamise eest.

70

Vfw, Landbell ja BellandVision, nagu ka komisjon vaidlevad vastu DSD viidatud vastuolu olemasolule. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 194 ei sisalda ühtegi asjaolu, mis puudutaks Esimese Astme Kohtu järeldusi turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta. See punkt käsitleb vaid küsimust, kas pakendite pelgal märgistamisel logoga DGP võiks olla hind, isegi kui DSD ei osuta ühtegi pakendite käitlemise teenust.

71

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab küsimus, kas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada (vt eelkõige 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 25; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-403/04 P ja C-405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I-729, punkt 77, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6513, punkt 90).

72

Käesolevas asjas leiab DSD, et esineb vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 toodud järelduse ning selle järelduse vahel, milles Esimese Astme Kohus kinnitas komisjoni seisukohta, et kuritarvitatud on turgu valitsevat seisundit.

73

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 193 ja 194, puudutavad need asjaolu, et vaidlusaluses otsuses komisjoni määratud kohustuste tõttu ei ole DSD-l enam võimalik saada logo kasutamise lepingus ette nähtud litsentsitasu talle teatatud ja logoga DGP varustatud pakendite eest, mille puhul on tõendatud, et neid pakendeid DSD süsteem ei kogu ega taaskasuta.

74

Selle otsuse punktis 194 märgib Esimese Astme Kohus, et vaatamata sellele asjaolule ei saa välistada, et nende pakendite tootjad ja turustajad peavad kandma teatava summa DSD-le vastutasuna pakendite pelga märgistamise eest logoga DGP, kuna selline märgistamine tähendaks seda, et DSD süsteem antakse tarbija kasutusse, mis kujutab endast kaubamärgi DGP kasutamist, millel võib olla teatav hind.

75

Nagu Esimese Astme Kohus ise samas punktis täpsustas, on summa, mida DSD võib teataval juhul saada vastutasuna kaubamärgiga DGP tähistamise eest, erinev tasust, mis tuleb logo kasutamise lepingu alusel maksta tegelikult DSD kogutud ja taaskasutatud pakendite eest.

76

Eespool toodust tuleneb esiteks, et Esimese Astme Kohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 üleüldse leidnud, et DSD võib oma süsteemi pelgalt kasutada andmise eest vastutasuks saada summa, mis vastab kogumis- ja taaskasutamisteenuse hinnale.

77

Teiseks tuleneb sellest, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 194 puudutab vaidlusaluses otsuses nimetatud meetmete tagajärgi, mitte aga turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamist. Selle punkti ese on üksnes tuvastada, et vaidlusaluse otsuse tagajärg ei ole – vastupidi Esimese Astme Kohtus DSD väidetule – teha DSD-l võimatuks nõuda teatavat summat üksnes pakendite tähistamise eest kaubamärgiga DGP.

78

Seega, kuna DSD väide põhjenduste vastuolulisuse kohta ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide järelikult tagasi lükata.

79

DSD märgib, et vaidluse keskmes on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 111 esitatud järeldus, et „DSD kohaldab ebaõiglasi hindu iga kord siis, kui logo [DGP] kandvate pakendite hulk on suurem kui nendel pakenditel, mis kuuluvad kollektiivsüsteemi”. Selles kontekstis leidis Esimese Astme Kohus, et logo kasutamise lepingu kohaselt annab DSD nn isoleeritud litsentsi logo DGP kasutamiseks, st litsentsi selliste pakendite tähistamiseks, mis ei kuulu DSD süsteemi.

80

See järeldus kujutab endast logo kasutamise lepingu moonutamist, kuna nimetatud leping piirdub sellega, et annab õiguse kasutada logo DGP seoses pakendimäärusest tulenevatest kohustustest vabanemisega.

81

See järeldus moonutab lisaks ka teisi toimikus asuvaid dokumente. Siinkohal rõhutab DSD, et komisjoni ja tema vahelisest kirjavahetusest haldusmenetluses selgub, et ta ei andnud litsentsi Esimese Astme Kohtu kirjeldatud ulatuses, vaid et ta keeldus komisjoni ettepanekul nõusoleku andmisest sellele, et konkureerivatesse käitlussüsteemidesse kuuluvad pakendid võiksid kanda logo DGP.

82

Esimese Astme Kohtu järeldus „isoleeritud litsentsi” kohta moonutab ka toimikus asuvaid dokumente, millele kõnealune kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 163 ise sõnaselgelt tugines, nagu Saksa kohtute teatavad otsused ja komisjonile esitatud kaebused.

83

Komisjon, Vfw, Landbell, BellandVision ja Interseroh leiavad, et Esimese Astme Kohus ei jõudnud niisama „isoleeritud litsentsi” puudutavale järeldusele, mida DSD viimasele süüks paneb.

84

Vfw, Landbell ja BellandVision on ka arvamusel, et see väide on vastuvõetamatu, kuna DSD ei saa oma apellatsioonkaebuses tugineda asjaolude väidetavalt valele hindamisele, vaid üksnes õigusnormi rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt.

85

Vastupidi Vfw, Landbelli ja BellandVisioni kinnitatule on see väide logo kasutamise lepingu ja toimikus asuvate teiste dokumentide moonutamise kohta vastuvõetav.

86

DSD poolt Esimese Astme Kohtule etteheidetav viga puudutab logo kasutamise lepingu alusel antava litsentsi ulatuse moonutamist.

87

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 11, on logo kasutamise lepingu eesmärk võimaldada DSD lepingupartneritel vabastada ennast oma kohustusest koguda ja taaskasutada pakendeid, millest nad teatavad DSD-le. Kõnealune leping sätestab, et DSD süsteemiga liitunud ettevõtjad peavad märgistama logoga DGP iga pakendi, millest nad teatavad DSD-le ja mis on ette nähtud tarbimiseks Saksamaal.

88

Neist asjaoludest nähtub, et DSD klientidele antud logo kasutamise litsents puudutab kõigi selliste pakendite tähistamist logoga DGP, millest on teatatud DSD-le ja mis on ette nähtud tarbimiseks Saksamaal.

89

Nagu tuleneb eeskätt vaidlusaluse otsuse artiklist 1, seisneb komisjoni tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine asjaolus, et logo kasutamise leping seab DSD klientidele kohustuse maksta tasu kõigi pakendite eest, millest on DSD-le teatatud, isegi kui tõendatakse, et teatud osa pakenditest koguvad ja taaskasutavad konkureerivad kollektiivsüsteemid või individuaalsüsteemid.

90

Seega tuleb jõuda järeldusele, et Esimese Astme Kohus ei ole moonutanud neid toimikus asuvaid dokumente.

91

Nii täpsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141 õigesti, et „ainult neid logo kasutamise lepingu sätteid, mis puudutavad tasu, käsitletakse vaidlus[aluses] otsuses kuritarvitusena [ning et] [see] otsus ei kritiseeri seega asjaolu, et [kõnealune] leping kohustab tootjat või turustajat, kes soovib kasutada DSD süsteemi, märgistama logoga [DGP] kõik pakendid, millest on teatatud ja mis on mõeldud siseturul tarbimiseks”.

92

Mis puudutab konkreetsemalt logo kasutamise lepingu alusel antud litsentsi ulatust, siis DSD ei ole suutnud välja tuua vaidlustatud kohtuotsuse lõike, milles Esimese Astme Kohus kirjeldas valesti selle litsentsi ulatust. Seoses lõikudega, kus Esimese Astme Kohus esitab oma hinnangu faktilise ja õigusliku olukorra kohta, nimetab DSD käesoleva väite raames vaid vaidlustatud kohtuotsuse punkte 119, 163 ja 164, milles Esimese Astme Kohus meenutas vaidlusaluse otsuse sisu ja jõudis järeldusele, et vaatamata DSD argumentidele, mis puudutavad vajadust tagada tema süsteemi nõuetekohane toimimine, leidis komisjon õigesti, et kuritarvitav on nõuda tasu maksmist kõikide DSD-le teatatud ja logo DGP kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem.

93

Eespool toodust tuleneb, et ka teine väide tuleb tagasi lükata.

94

DSD on arvamusel, et piisavalt ei ole põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 esitatud seisukoht, et logo DGP ei ole väidetavalt ainuõiguslik, mistõttu DSD ei saa anda litsentsi, mis kehtib üksnes tema süsteemi kuuluvate pakendite suhtes. See tõdemus tugineb põhiliselt järeldustele, milleni Esimese Astme Kohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130 ja sellele järgnevates punktides pärast seda, kui ta kuulas poolte kohtukõned ja vastused ära kohtuistungil, ilma et oleks võimalik kindlaks määrata, milline oli pooltevahelise võistleva vaidluse tegelik ese.

95

Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 esitatud järeldus, et „pakenditootja või -turustaja ei anna DSD-le üle kindlat arvu pakendeid, mis on märgistatavad logoga [DGP], vaid hoopis materjalikoguse, mida kõnealune tootja või turustaja kavatseb Saksamaal turustada ja mille tagasivõtmise ja taaskasutamise ta soovib DSD süsteemile usaldada”, ilmses vastuolus logo kasutamise lepingu sätetega pakendite teatamise ja litsentsi andmise osas, pakendimääruse sätetega käitlemiskohustusest vabastamise osas, sellest määrusest tuleneva läbipaistvusnõudega ning kaubamärgiõigusest tuleneva nõudega, et DSD süsteemi kuuluvad pakendid peavad olema identifitseeritavad.

96

Ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 129 ja 154, mille kohaselt võivad DSD süsteemi pakendid samal ajal kuuluda mõnesse muusse käitlussüsteemi, moonutavad toimikus sisalduvaid dokumente, sealhulgas pakendimäärust.

97

Selle kohtuotsuse punkt 137, mille kohaselt võib kollektiivsüsteemiga liitunud turustaja hiljem isiklikult täita kogumise ja taaskasutamise kohustust ning vastupidi, moonutab samuti pakendimäärust. Selle määruse kohaselt toob osalemine kollektiivsüsteemis endaga kaasa käitlemise kohustustest vabanemise. Järelikult ei ole kollektiivsüsteemi pakendite puhul võimalik, et need kuuluksid hiljem individuaalsüsteemi.

98

Esimese Astme Kohtu järeldused on lisaks ka vastuolus kaubamärgiõigusega. Esimese Astme Kohtu kirjeldatud olukord, kus DSD süsteemis mittekäideldavad pakendid võivad kanda logo DGP, võtab sellelt logolt eristusvõime. DSD rõhutab, et kõnealune logo kui registreeritud kaubamärk viitab eranditult tema süsteemile ja seega tema teenustele.

99

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus kirjeldas DSD kritiseeritud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes kontrolli, mille ta viis läbi logo DGP eristusvõime ja selliste segasüsteemide, nagu DSD süsteemi ja mõne muu kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi kombinatsiooni toimimise osas.

100

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 154 osas leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus võttis selles punktis õigesti aluseks Saksamaa valitsuse avaldusi, et sama pakend võib kuuluda korraga erinevatesse süsteemidesse. DSD annab pakendimäärusele ekslikult üksikpakenditele keskenduva tähenduse, mis ei vasta aga segalahenduste puhul majandustingimustele.

101

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 osas märgib komisjon, et võimalike korrigeerimismehhanismide puhul, kui ei saavutata taaskasutamismäärasid, on tegemist obiter dictum’iga. Seega ei ole kohtuotsuse seda punkti puudutav DSD kriitika mingil juhul põhjendatud.

102

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 161, siis on komisjon seisukohal, et logo DGP viitab vaid pelgale võimalusele DSD poolt pakendeid koguda ja taaskasutada. Komisjoni arvates on selle logo eesmärk teavitada kaubanduskeskkonda ja lõpptarbijat sellest, et selle logoga tähistatud pakendit saab käidelda DSD süsteemis.

103

Vfw arvates kinnitas DSD ekslikult, et pakend ei saa kuuluda kahte erinevasse süsteemi.

104

Landbell ja BellandVision märgivad, et see väide on ilmselgelt põhjendamatu osas, mis puudutab soovi pakendimäärusele ja kaubamärgiõigusele tuginedes õigustada turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Vastupidi DSD väidetule on segasüsteemid lubatavad, nagu seda muu hulgas kinnitas ka Saksamaa valitsus.

105

Interserohi arvates käsitleb DSD pakendimäärust valesti, kui ta leiab, et käitlemiskohustustest vabastamise teenus viitab konkreetsele pakendile.

106

Kõigepealt tuleb märkida, et DSD argumendid, et tema süsteemi poolt käitlemisele mittekuuluvad logo DGP kandvad pakendid rikuvad kaubamärgiõigust, langevad sisuliselt kokku apellatsioonkaebuse neljanda väitega. Neid argumente kaalutakse seega viimati nimetatud väite raames.

107

Lisaks väidab DSD käesolevas väites sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139, 154 ja 161 Esimese Astme Kohtu esitatud järeldused on ebapiisavalt põhjendatud ning moonutavad toimikus asuvaid teatavaid dokumente.

108

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 järeldas Esimese Astme Kohus selle otsuse punktides 129–138 esitatud asjaoludest ja kaalutlustest, et pakendi tootjatel ja turustajatel on võimalik kasutada segasüsteeme, et vabaneda pakendimääruses sätestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustustest.

109

Nagu nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 129 ja 154, puudutab Esimese Astme Kohtu järeldus segasüsteemide osas asjaolu – millele vaidleb vastu hageja –, et DSD pädevuses olev ja logo DGP kandev pakend võib samal ajal kuuluda mõnda teise tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemi kui DSD süsteem.

110

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131–138 esitatud põhjendustest tuleneb üheselt, et Esimese Astme Kohus tugines oma põhjendustes järeldusele, et määrav ei ole küsimus, kas pakendil on logo DGP. Esimese Astme Kohtu arvates on oluline üksnes see, et tootja või turustaja poolt turule toodud taaskasutamisele kuuluv materjalikogus tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse ning et pakendimääruses sätestatud taaskasutamismäärad sel moel saavutatakse.

111

Selles kontekstis esitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 näite kiirtoitlustusketi plastjäätmete kogumise ja taaskasutamise kohta.

112

Nagu komisjon õigesti märkis, kujutab punkt 137 endast obiter dictum’it. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel on selleks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139, 154 ja 161 Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt puudub igasugune ainuõiguslik seos logo DGP kandvate pakendite ning DSD tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuste vahel.

113

Esiteks on Esimese Astme Kohus esitanud piisavalt põhjusi, mille tulemusel jõudis ta sellele järeldusele.

114

Selles osas tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus ei nõua, et Esimese Astme Kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja et põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks Esimese Astme Kohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (vt eelkõige 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 372; . aasta otsus kohtuasjas C-167/06 P: Komninou jt vs. komisjon, punkt 22, ja eespool viidatud kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 96).

115

Vaidlustatud kohtuotsus vastab üksikasjalikult DSD argumentidele seoses ainuõigusega, mis on väidetavalt seotud logoga DGP, ning võimaldab Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. Esimese Astme Kohus selgitas üksikasjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131–138 ning punktides 150–154, miks ta leiab, et pakendimääruse ja toimikus asuvate dokumentide alusel on võimalik jõuda järeldusele, et logo DGP kandev pakend ei kuulu ilmtingimata ainult DSD süsteemi.

116

Teiseks tuleb märkida, et vastupidi DSD väidetule ei moonuta Esimese Astme Kohtu järeldused pakendimäärust ega logo kasutamise lepingut.

117

Selles osas tuleb tuvastada, et DSD ei ole nimetanud pakendimääruse sätteid või lõike, millest nähtuks, et iga konkreetset pakendit saab käidelda vaid süsteemis ning et seega tuleb logo DGP kandvat pakendit ilmtingimata käidelda DSD süsteemis. DSD ei ole ka tõendanud, et logo kasutamise lepingus on vastavad viited.

118

Lõpuks, mis puudutab läbipaistvuse nõuet, siis ei ole DSD esitanud konkreetseid viiteid sellele, et toimikus asuvaid dokumente moonutaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 toodud komisjoni ja Esimese Astme Kohtu tõlgendus, mille kohaselt tuleb nii tarbijatele kui ametivõimudele selgelt näidata, milliste pakendite suhtes kehtib pakendite müügipunktides või nende vahetus läheduses tagasivõtmise kohustus ning milliste pakendite suhtes see kohustus ei kehti. Lisaks ei ole ta tõendanud, et kõnealuse läbipaistvuse eesmärgiga läheks vastuollu see, kui logoga DGP varustatakse pakendid, mida käitleb mõni muu DSD süsteemist erinev süsteem. Kõnealuse logoga sellise pakendi tähistamine, millest on teatatud DSD süsteemile, tähendab tarbijatele ja asjaomastele ametivõimudele selgelt – sõltumata küsimusest, kas kõnealust pakendit käideldakse tegelikult selles või mõnes muus süsteemis – seda, et nimetatud pakend ei ole enam seotud kohustusega võtta see tagasi müügipunktides või nende vahetus läheduses, vaid et sellest on teatatud DSD-le.

119

Eespool toodut arvestades tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide tagasi lükata.

120

DSD väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 toodud järeldus, et logo DGP – nagu väidab selle omanik – ei ole ainuõiguslik, kuna selline ainuõigus „tooks kaasa selle, et pakenditootjaid ja -turustajaid takistataks kasutamast segasüsteemi ning muudetaks õiguspäraseks see, kui hageja saab tasu ka teenuse eest, mille osas huvitatud isikud on tõendanud, et seda teenust ei ole tegelikult osutatud”, on vastuolus direktiivi 89/104 artikliga 5, mis annab kaubamärgi omanikule ainuõiguse. Selle järeldusega rikutakse seega ühenduse kaubamärgiõigust.

121

Komisjoni arvates erineb direktiivi 89/104 artiklis 5 kirjeldatud ainuõigus sellest, millest räägitakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161. Vaidlustatud kohtuotsuse selles väljavõttes puudutas Esimese Astme Kohus üksnes järeldusi, mis ta tegi selle kohtuotsuse punktides 156 ja 157 toodud kaalutlustest lähtuvalt, mille kohaselt logo DGP viitab vaid ühele käitlusvõimalusele ning selle algne funktsioon ei puutu asjasse, kui seda logo kandvat pakendit on võimalik ka muul moel käidelda.

122

Komisjon lisab, et vaidlusaluse otsusega ei ole seotud ka kaubamärgi alusetu kasutamine, st kasutamine isikute poolt, kellega DSD ei ole lepingulistes suhetes.

123

Vfw märgib, et logo DGP ei ole klassikalises tähenduses kaubamärk. Ta meenutab, et kaubamärgiga tähistatakse kaupu või teenuseid, mis on identsed või sarnased nendega, milleks kaubamärk registreeriti. Logo DGP eesmärk on üksnes viidata osalemisele kollektiivsüsteemis, mitte aga tähistada identseid või sarnaseid kaupu või teenuseid.

124

Kõigepealt tuleb märkida, et nõustuda ei saa VfW argumendiga, et logo DGP ei saa tegelikult lugeda kaubamärgiks. Vaidlus puudub nimelt selles, et see logo on kaubamärgina registreeritud Saksa patendi- ja kaubamärgiametis jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutamise teenuste jaoks.

125

Edasi, mis puudutab Esimese Astme Kohtu poolt direktiivi 89/104 artikli 5 väidetavalt arvesse võtmata jätmist, siis tuleb meenutada, et selle artikli lõike 1 punkti a kohaselt annab registreeritud kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse, mille kohaselt on omanikul õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

126

Kinnitades, et Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 tähelepanuta ainuõiguse kasutada logo, mille omanik ta on, ja viidates selles kontekstis direktiivi 89/104 artiklile 5, väidab DSD, et Esimese Astme Kohtul lasus kohustus tuvastada, et vaidlusalune otsus takistas ebaseaduslikult tal keelata kolmandatel isikutel kasutada tema logoga identset tähist. DSD toonitas seda argumenti kohtuistungil, rõhutades seejuures, et vaidlusaluses otsuses loetletud kohustuste ning Esimese Astme Kohtu poolt nende kinnitamise tõttu on logo DGP praktikas muutunud kättesaadavaks igaühe jaoks.

127

Sellele argumendile vastamiseks tuleb eristada logo DGP kasutamist DSD lepingupartnerite poolt ning sama logo võimalikku kasutamist kolmandate isikute poolt.

128

Logo DGP kasutamise osas DSD lepingupartnerite poolt tuleb märkida, et direktiivi 89/104 artikli 5 sõnastusest endast tuleneb, et see säte ei hõlma olukorda, kus kolmas isik kasutab kaubamärki selle omaniku nõusolekul. Selline olukord tekib nimelt siis, kui omanik annab litsentsilepinguga oma lepingupartneritele õiguse kasutada oma kaubamärki.

129

DSD ei saa seega tulemuslikult tugineda logo DGP alusel saadud ainuõigusele, niivõrd kui tegemist on selle logo kasutamisega tootjate ja turustajate poolt, kes on sõlminud temaga selle logo kasutamise lepingu. Direktiivi 89/104 artikli 8 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud, et kaubamärgi omanik võib kasutada sellest kaubamärgist tulenevaid õigusi sellise litsentsiaadi suhtes, kes rikub oma litsentsilepingu sätteid seoses selle direktiivi sama sättega. Siiski, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 192, lõi DSD käesolevas asjas ise süsteemi, mis kehtestas kohustuse märgistada logoga DGP kõik teatatud pakendid, isegi kui osa neist ei kuulunud sellesse süsteemi. Seega on selge, et logo DGP kõigil nendel pakenditel kasutamise kohustus, millest on teatatud DSD-le, tuleneb litsentsilepingust ning on järelikult kooskõlas selle lepinguga.

130

Mis puudutab seda, et DSD väidab, et komisjoni kehtestatud meetmete tulemusel on logo DGP kasutamine selle litsentsi saanud isikute poolt osaliselt tasuta, siis on kohane meenutada, et vaidlusaluse otsuse ainus eesmärk ja tagajärg on takistada DSD-l saada tasu nende kogumis- ja taaskasutamisteenuste eest, mille puhul on tõendatud, et neid ei ole see äriühing osutanud. Niisugused meetmed ei ole vastuolus direktiivis 89/104 sätestatud korraga.

131

Lisaks, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 õigesti järeldas, ei saa välistada, et DSD süsteemi kuuluvate või mittekuuluvate pakendite märgistamisel logoga DGP võiks olla hind, mis – isegi kui see ei ole kogumise ja taaskasutamise tegelik hind – tuleb kanda DSD-le vastutasuna kaubamärgi pelga kasutamise eest.

132

Mis puudutab logo DGP võimalikku kasutamist muude kolmandate isikute kui DSD lepingupartnerite poolt, siis tuleb märkida, et ei vaidlusaluses otsuses ega vaidlustatud kohtuotsuses ole märgitud, et kaubamärgiõigus lubaks sellist kasutamist. Selles osas on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180 õigesti leidnud, et vaidlusaluses otsuses määratletud kohustused puudutavad vaid suhteid DSD ja „pakenditootja[te] või -turustaja[te] vahel, kes on kas DSD lepingupartnerid logo kasutamise lepingu raames […] või kellel on litsents kaubamärgi [DGP] kasutamiseks mõnes muus liikmesriigis süsteemi tagasivõtmis- või taaskasutamissüsteemi raames, mis kasutab kõnealusele kaubamärgile vastavat logo […]”.

133

Seega ei saa logo DGP võimalikku kasutamist muude kolmandate isikute kui DSD lepingupartnerite poolt süüks panna ei komisjonile ega Esimese Astme Kohtule. Miski ei takista ka DSD-l esitada hagi selliste kolmandate isikute vastu pädevale siseriiklikule kohtule.

134

Eespool toodud põhjendustest nende kogumis tuleneb, et apellatsioonkaebuse neljas väide tuleb samuti tagasi lükata.

135

Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 82 seeläbi, et ebapiisavalt põhjendades ning vastuolus toimiku materjalidega leidis ta, et DSD kuritarvitas oma seisundit, väljastades logo DGP kasutamise litsentsi eraldi DSD süsteemi kasutamisest ning nõudes tasu litsentsi kasutamise eest ka siis, kui litsentsi saaja tõendab, et ta ei ole seda süsteemi kasutanud.

136

DSD leiab, et kui Esimese Astme Kohus oleks teinud korrektse õigusliku analüüsi, oleks ta ilmtingimata jõudnud järeldusele, et DSD ei väljasta oma logo kasutamise litsentsi eraldi DSD süsteemi kasutamisest, mistõttu tuleb vaidlusalust otsust tõlgendada nii, et sellise litsentsi väljastamisest keeldumine kujutab endast kuritarvitust. Selle otsuse eesmärk oli seega kohustada DSD-d väljastama litsents. Esimese Astme Kohus jättis seega tähelepanuta asjaolu, et sellise kohustuse õigustamiseks vajalikud tingimused ei olnud täidetud. See tähelepanuta jätmine kujutab endast õigusnormi rikkumist.

137

DSD lisab, et vaidlustatud kohtuotsuse tulemusel muutub võimalikuks osaliselt osaleda DSD süsteemis (sh näiteks üksnes 0,1% ulatuses DGP logo kandvate pakenditega), ilma et DSD saaks kontrollida nii madala osalemise usutavust või õiguspärasust. Iseäranis ei saa DSD kontrollida, kas täidetud on tingimused, mis vaidlusaluse otsuse kohaselt muudavad vajalikuks kõigi kaupade tähistamise logoga DGP, kuigi vaid üks osa kaupadest kuulub DSD süsteemi. DSD süsteemis väikese ja suvalise osalemise näide, kus logoga DGP märgistatakse kõik pakendid, toob veelgi enam nähtavale asjaolu, et vaidlusalune otsus paneb kohustuse anda litsents selle logo kasutamiseks.

138

Komisjon, Landbell ja BellandVision on seisukohal, et vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus ei tugine oletusele, et litsents väljastatakse logo DGP kasutamiseks eraldi DSD süsteemi kasutamisest, vaid need otsused võtavad arvesse osutatud teenustega kaasneva tasu suurust. Samuti ei kohusta need otsused DSD-d väljastama logo DGP kasutamiseks litsentsi nendele tootjatele ja turustajatele, kellele ta seda väljastada ei soovi.

139

Vfw leiab, et see väide põhineb vaidluse eseme vääral mõistmisel, kuna komisjon ei soovinud panna DSD-le kohustust väljastada selline litsents, vaid pelgalt takistada seda äriühingut kasutamast oma valitsevat seisundit selleks, et välistada konkureerivatest süsteemidest tulenev konkurents.

140

Ka Interseroh märgib, et Esimese Astme Kohus ei eelda kuidagi vaidlustatud kohtuotsuses, et DSD annaks litsentsi logo DGP kasutamiseks eraldi DSD süsteemi kasutamisest. Vaidlustatud kohtuotsus ei pane seega DSD-le kohustust anda see litsents.

141

Nagu Esimese Astme Kohus meenutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, nähtub EÜ artikli 82 lõike 2 punktist a, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine võib seisneda iseäranis ebaõiglaste hindade või muude ebaõiglaste tehingutingimuste otseses või kaudses kehtestamises.

142

Vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis viitab Esimese Astme Kohus väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tegemist juhul, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja nõuab oma teenuste eest tasu, mis on osutatud teenuste majandusliku väärtuse suhtes ebaõiglane või ebaproportsionaalne (vt eelkõige Euroopa Kohtu 11. novembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 226/84: British Leyland vs. komisjon, EKL 1986, lk 3263, punkt 27, ja . aasta otsus kohtuasjas C-340/99: TNT Traco, EKL 2001, lk I-4109, punkt 46).

143

Nagu Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 analüüsi põhjal, mille ta viis läbi selle otsuse punktides 119–163, kujutab vaidlusaluse otsuse artiklis 1 DSD-le etteheidetav käitumine, mis seisneb tasu nõudmises kõigi pakendite eest, mida turustatakse Saksamaal logoga DGP, isegi kui selle äriühingu kliendid tõendavad, et osade või kõikide pakendite puhul ei kasuta nad DSD süsteemi, endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist kõnealuse sätte ja viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 107–117 ja 126–133, et Esimese Astme Kohtu kõnealune hinnang on piisavalt põhjendatud ning ei sisalda faktilisi või õiguslikke vigu, millele DSD juhtis tähelepanu logoga DGP seotud ainuõiguste alusel.

144

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 õigesti, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise korral on komisjonil määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel õigus kohustada DSD-d lõpetama tuvastatud rikkumine.

145

Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis, ei ole vaidlusaluse otsuse artiklis 3 DSD-le pandud kohustus logo kasutamise lepingu pooltelt mitte nõuda tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo DGP kandvate müügipakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete käitlemise kohustusest vabastamise teenust ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil, tingitud mitte millestki muust kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamisest ning sellest, et komisjon teostab oma õigust kohustada DSD-d rikkumist lõpetama.

146

Peale selle ei kehtesta vaidlusaluse otsuse artiklis 3 toodud kohustus vastupidi DSD väidetule mingil moel kohustust väljastada logo DGP kasutamise litsents. Selles otsuses ei sisaldu ühtegi meedet, mis piiraks DSD vaba valikut isikute osas, kellega ta sõlmib logo kasutamise lepingu ja kellele ta annab seega kõnealuse litsentsi. Vaidlusalune otsus kohustab DSD-d vaid mitte nõudma oma lepingupartneritelt tasu maksmist kogumise ja taaskasutamise teenuste eest, mida ta ei ole osutanud.

147

Eespool toodud kaalutlusi tervikuna arvesse võttes tuleb jõuda järeldusele, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkunud EÜ artiklit 82, ning seega tuleb apellatsioonkaebuse viies väide tagasi lükata.

148

DSD leiab esiteks, et pakendimäärus ja kaubamärgiõigus keelavad panna DSD-le kohustust väljastada logo DGP kasutamise litsents. Vaidlusaluse otsuse artiklis 3 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud meetmed panevad talle sellise kohustuse. Jättes tähelepanuta nende meetmete õigusvastasuse, rikkus Esimese Astme Kohus määruse nr 17 artiklit 3, mis sätestab, et kui komisjon leiab, et tegemist on EÜ artikli 81 või 82 rikkumisega, võib ta otsusega nõuda vastavatelt ettevõtjatelt sellise rikkumise lõpetamist.

149

Teiseks märgib DSD, et pakendimäärus ja kaubamärgiõigus välistavad selle, et tal keelatakse nõuda oma klientidelt, et nad tähistaksid pakendid, mis kannavad logo DGP, kuid mida ei käidelda DSD süsteemis, märkusega, millega on võimalik neutraliseerida tema kaubamärgi eristav mõju. Lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 kõrvale DSD peamise argumendi, mille kohaselt peab logo DGP kandvaid pakendeid, mis on hõlmatud DSD süsteemiga, olema võimalik eristada neist, mis on märgistatud sama logoga, kuid mis ei ole selle süsteemiga hõlmatud, jättis Esimese Astme Kohus tähelepanuta asjaolu, et vaidlusaluse otsuse artikkel 3 rikub määruse nr 17 artiklit 3 ja proportsionaalsuse põhimõtet.

150

Komisjon, Landbell ja BellandVision on arvamusel, et selle väite raames esitatud esimene argument lähtub ekslikust eeldusest, et Esimese Astme Kohus tugines logo DGP kasutamisel nn isoleeritud litsentsi hüpoteesile.

151

DSD teise argumendi osas väidab komisjon, et pakendimäärus ega kaubamärgiõigus ei nõua erinevate pakendite tähistamist nii, et neid oleks võimalik anda DSD-le või mõnele muule käitlejale. Landbell ja BellandVision nõustuvad selle seisukohaga ja lisavad, et selgitav märkus, millest nähtuvalt ei kuulu pakend DSD süsteemi, ei välista DSD kuritarvitavat käitumist.

152

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 146, ei pane vaidlusalune otsus DSD-le kohustust väljastada logo DGP kasutamise litsents.

153

Seega ei saa nõustuda kuuenda väite toetuseks esitatud esimese argumendiga.

154

Mis puudutab DSD argumenti, mille kohaselt peab logo DGP kandvaid pakendeid, mis on hõlmatud DSD süsteemiga, olema võimalik eristada neist, mis on märgistatud sama logoga, kuid mis ei ole selle süsteemiga hõlmatud, siis leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200, et segasüsteemide olemasolu tõttu ei ole DSD soovitud eristamine võimalik.

155

See järeldus ei ole vale. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 129, kehtestas DSD ise oma lepingupartneritele kohustuse märgistada logoga DGP kõik talle teatatud pakendid. Nagu leiab kohtujurist oma ettepaneku punktis 240, ei ole võimalik ette kindlaks teha, milline on pakendi liikumisteekond. Seega ei ole pakendamisel või pakendatud kauba müügi hetkel võimalik eristada logo DGP kandvaid tooteid, mis on DSD süsteemiga hõlmatud, sellistest toodetest, mis kannavad sama logo ning mida käideldakse mõnes muus süsteemis.

156

Järelikult on kuuenda väite toetuseks esitatud teine argument samuti põhjendamatu.

157

Seega tuleb see väide tagasi lükata.

158

DSD heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane asendas komisjoni põhjenduse enda omaga ja jättis tähelepanuta haldusmenetlust reguleerivad normid, nimelt õiguse olla ära kuulatud.

159

Esimese Astme Kohus esitas uued kaalutlused, mis tuginesid poolte avaldustele kohtuistungil. Seejuures oli tegemist vastustega üksikasjalikele küsimustele, mille Esimese Astme Kohus esitas peaaegu kolm nädalat enne kohtuistungit või kohtuistungil, näitamata ära, milliseid järeldusi ta kavatses neist küsimustest teha või milline seos oli küsimuste ja vaidlusaluses otsuses sisalduvate järelduste vahel.

160

Esimese Astme Kohtu need järeldused on uued ka seetõttu, et nende ese ei nähtu vaidlusalusest otsusest ega DSD või komisjoni kirjalikest materjalidest.

161

DSD viitab iseäranis kahele järeldusele, nimelt esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139 ja 154 asuvale järeldusele, et DSD-le jäetud pakendid võivad paralleelselt kuuluda kollektiivsüsteemi ja individuaalsüsteemi, ning teiseks selle kohtuotsuse punktides 137 ja 139 mainitud järeldusele, et pakendimäärus sätestab hulga korrigeerimismehhanisme, mis võimaldavad tootjatel ja turustajatel võtta endale pakendimäärusest tulenevaid kohustusi, jättes pakendid hiljem individuaalsüsteemi või kollektiivsüsteemi hooleks.

162

Komisjon, Vfw, Landbell ja BellandVision leiavad, et vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda midagi uut võrreldes sellega, mida juba uuriti haldusmenetluses ja seejärel kirjalikus menetluses Esimese Astme Kohtus.

163

Tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada. Seda, kas talle esitatud ja toimikus asuv materjal on või ei ole piisav, hindab ta täiesti iseseisvalt, lähtudes asjaoludest, mis ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatu on sisult ebatäpne (vt eelkõige 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda, EKL 2001, lk I-5281, punkt 19, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-75/05 P ja C-80/05 P: Saksamaa jt vs. Kronofrance, EKL 2008, lk I-6619, punkt 78).

164

Seega ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta esitas pooltele enne kohtuistungit või selle ajal rea üksikasjalikke küsimusi, et täiendada tal juba olemasolevat teavet ning teha teatavad järeldused neile küsimustele poolte antud vastustest.

165

Lisaks tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus järgis vaidluse eset, nagu see tuleneb DSD esitatud hagist, ning ei lisanud vaidlusaluses otsuses toodud aspektidele uusi tähelepanekuid. Mis puudutab eeskätt võimalust kombineerida erinevaid tagasivõtmise ja taaskasutamise süsteeme, nähtub selle otsuse punktidest 20 ja 23 selgelt, et komisjon kontrollis segasüsteemide küsimust oma uurimise raames ning et järelikult ei ole see küsimus Esimese Astme Kohtu poolt toimikusse lisatud uus asjaolu.

166

Seega tuleb apellatsioonkaebuse seitsmes väide tagasi lükata.

167

DSD väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus menetlusnormi ja kahjustas tema huve, jättes tähelepanuta põhiõiguse asja arutamisele mõistliku aja jooksul, nagu on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ning Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artiklis 47.

168

DSD meenutab, et menetlus Esimese Astme Kohtus algas 5. juulil 2001 ja lõppes . Isegi kui võtta arvesse keerukust, mis on omane menetlustele ühenduste kohtus, on selline menetluse kestus ülemäära pikk. Siinkohal märgib ta, et kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamise ja tehtud otsuse vahel alustada suulist menetlust ja paluda pooltel vastata kohtuistungil teatavatele küsimustele möödus rohkem kui 45 kuud, ilma et sel perioodil oleks võetud ühtegi meedet.

169

DSD leiab ka, et menetluse ülemäära pikk kestus kujutab endast tema õiguste olulist rikkumist, mida muu hulgas iseloomustab äri- ja tegevusmudeli riive ning võimaluse võtmine saada kohast tasu logo DGP pelga kasutamise eest.

170

DSD arvates tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 58 koostoimes artikliga 61, et kui apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väide, et Esimese Astme Kohtus on rikutud menetlusnormi, mille tõttu kahjustatakse hageja huve, on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse. Nagu seda leidis ka Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, on see norm õigustatud menetlusökonoomia kaalutlustel ja sellise menetluseeskirjade rikkumise kohese ja tõhusa leevendamise tagamiseks.

171

DSD leiab Euroopa Kohtu põhikirja artiklite 58 ja 61 alusel ka, et Esimese Astme Kohtus selline menetlusnormide rikkumine õigustab Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamist sõltumata küsimusest, kas see rikkumine mõjutas kohtuasja lahendit.

172

Komisjon, Landbell ja BellandVision on arvamusel, et käesolevas asjas ei nähtu mitte millestki, et esineks seos menetluse kestuse ja kohtuasja lahendi vahel. Lisaks pikendaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine veelgi menetluse kestust.

173

Igal juhul õigustab menetluse kestust kohtuasja keerukus, mille eest on DSD ise vastutav, kuna ta esitas hulga kirjalikke dokumente koos arvukate lisadega. Sama kehtib ka eespool viidatud kohtuasja T-289/01: Duales System Deutschland vs. komisjon kohta, milles otsus tehti 24. mail 2007 ning mida Esimese Astme Kohus menetles koos kohtuasjaga T-151/01, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus.

174

Komisjoni arvates ei ole õiged DSD väited, et tema huve on kahjustatud. Eelkõige DSD ärimudeli osas leiab komisjon, et kuritarvituse lõpetamiseks EÜ artikli 82 alusel tehtud iga korraldus toob endaga kindlasti kaasa asjaomase ettevõtja kaubanduspoliitika muudatuse.

175

Vfw märgib, et DSD-d ei ole menetluse kestuse tõttu pandud halvemasse olukorda, kuna ta sai jätkata oma tegevust ning tema seisund turul ei nõrgenenud märkimisväärselt. Isegi kui oletada, et hageja huve kahjustati, oleks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine ebaproportsionaalne.

176

Nagu tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja kohtupraktikast, on Euroopa Kohus pädev kontrollima, kas Esimese Astme Kohtus toimus hageja huve kahjustav menetlusnormide rikkumine, ning ta peab tagama, et järgitaks ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 19, ja 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-13/99 P: TEAM vs. komisjon, EKL 2000, lk I-4671, punkt 36).

177

Mis puudutab käesolevas väites esile toodud rikkumist, siis tuleb meenutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõige 1 sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.

178

Ühenduse õiguse üldpõhimõttena kohaldatakse seda õigust ka juhul, kui komisjoni otsuse peale on hagi esitatud (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 21, ja 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I-4777, punkt 45).

179

Seda õigust tunnustatakse ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, kinnitab see artikkel tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-432/05: Unibet, EKL 2007, lk I-2271, punkt 37; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6351, punkt 335, ja . aasta otsus kohtuasjas C-47/07 P: Masdar (UK) vs. komisjon, EKL 2008, lk I-9761, punkt 50).

180

Kuna komisjon ja Vfw vaidlevad vastu menetluse kestuse ja DSD huvide vahelise seose olemasolule ja tõstatavad sel viisil küsimuse, kas käesolev väide puudutab tõepoolest Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu tähenduses menetlusnormi rikkumist, mille tõttu kahjustatakse hageja huve, siis tuleb märkida, et ettevõtjal, kes esitab hagi, et tühistada otsus, millega sunnitakse teda kohandama tüüplepingut, mille ta sõlmib oma klientidega, on kaubanduspoliitika ilmsetel põhjustel konkreetne huvi, et mõistliku aja jooksul vaadataks läbi tema argumendid, milles ta väidab, et see otsus on õigusvastane. Asjaolu, et teistes kohtuasjades kontrollis Euroopa Kohus menetluse kestuse küsimust hagi raames, mis oli esitatud komisjoni otsuste peale, millega määrati trahvid konkurentsiõiguse rikkumise eest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 21; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10821, punkt 154, ja eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 115), samal ajal kui käesolevas asjas DSD-le niisugust trahvi ei määratud, ei ole selles kontekstis asjakohane.

181

Samuti tuleb meenutada, et lahendi tegemise aja mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel, nagu kohtuasja keerukus ja poolte käitumine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika, samuti 26. märtsi 2009. aasta määrus kohtuasjas C-146/08 P: Efkon vs. parlament ja nõukogu, punkt 54).

182

Selles osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et nende kriteeriumide loetelu ei ole ammendav ja aja mõistlikkuse hindamine ei nõua kohtuasja asjaoludest iga asjaolu süstemaatilist uurimist, kui menetluse kestus tundub olevat põhjendatud ka juba ühe asjaoluga. Seega võib kohtuasja keerukus või hagejast tingitud viivitus olla aluseks, et põhjendada aega, mis esmapilgul näib liiga pikk (15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 188, ja eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 156).

183

Käesolevas asjas tuleb jõuda järeldusele, et Esimese Astme Kohtu menetluse kestust – ligikaudu 5 aastat ja 10 kuud – ei saa õigustada ühegi kohtuasjale omase asjaoluga.

184

Nimelt selgub, et ajavahemik, mis jääb septembris 2002 kirjaliku menetluse lõppemisest teatamise ja juunis 2006 suulise menetluse avamise vahele, on 3 aastat ja 9 kuud pikk. Selle perioodi pikkust ei saa selgitada kohtuasja asjaoludega, nagu kohtuasja keerukus, poolte käitumine või ootamatud menetluslikud küsimused.

185

Iseäranis tuleb kohtuasja keerukuse osas märkida, et kuigi DSD esitatud hagi vaidlusaluse otsuse ja otsuse 2001/837 peale muutis vajalikuks põhjalikult kontrollida pakendimäärust, DSD lepingulisi suhteid, komisjoni otsuseid ja DSD esitatud argumente, ei olnud see siiski nii keeruline või ulatuslik, et see oleks takistanud Esimese Astme Kohtul lühema aja kui 3 aasta ja 9 kuu jooksul tutvuda toimikuga ning valmistada ette suuline menetlus.

186

Nagu Euroopa Kohus juba märkis, kujutavad pealegi konkurentsieeskirjade rikkumist puudutavas kohtuasjas alustingimusena õiguskindlus, mis peab ettevõtjatele olema garanteeritud, ning eesmärk tagada, et siseturul ei moonutataks konkurentsi, endast märkimisväärset huvi mitte üksnes hageja enese ja tema konkurentide, vaid ka kolmandate isikute jaoks suure hulga asjassepuutuvate isikute ja kõnealuse rahalise huvi tõttu (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 30). Käesolevas asjas on DSD turgu valitseva seisundi tõttu, selle teenuste turu mahu tõttu, kus DSD ja tema konkurendid tegutsevad, kohtuasja tulemuse võimaliku mõju tõttu pakendatud kaupade tootjate ja turustajate järgitavale praktikale ja makstavatele tasudele ning kohtuasjas tõusetunud küsimuste tõttu logo DGP äärmiselt laialdase kasutamise kohta aeg, mis möödus kirjaliku menetluse lõpust kuni sellele järgnenud menetlusetapini, ülemäära pikk.

187

Nagu seda märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 293–299, ei ole kõnealune ajavahemik ka katkenud Esimese Astme Kohtu poolt menetlust korraldavate meetmete võtmise või menetlustoimingute ega pooltest tingitud menetluslike küsimuste tõttu.

188

Arvestades eespool nimetatud asjaolusid, tuleb jõuda järeldusele, et Esimese Astme Kohtu menetluses jäeti tähelepanuta nõuded lahendi tegemiseks mõistliku aja jooksul.

189

Esimese Astme Kohtu menetluse mõistliku kestuse järgimata jätmise tagajärgede osas viitab DSD Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus sätestatud normile, mille kohaselt juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse. Kuna käesolev väide põhineb asjaolul, et lahendi tegemisel ei järgitud mõistlikku aega, ning see kujutab endast selle põhikirja artikli 58 tähenduses menetlusnormi rikkumist, mille tõttu kahjustatakse hageja huve, peab selle rikkumise tuvastamine DSD arvates endaga tingimata kaasa tooma vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise sõltumata sellest, kas kõnealune rikkumine mõjutas kohtuasja tulemust. Kui Euroopa Kohus seda otsust ei tühista, rikub ta oma põhikirja artiklit 61.

190

Nende argumentidega teeb DSD Euroopa Kohtule ettepaneku kalduda kõrvale oma praktikast, mille kohaselt lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine toob endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise üksnes siis, kui esinevad kaudsed tõendid selle kohta, et menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud kohtuasja käiku (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 49). Käesolevas asjas ei ole DSD selliseid kaudseid tõendeid esitanud.

191

Mõistagi on tõsi, nagu seda rõhutas DSD, et lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine kujutab endast menetlusnormi rikkumist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 48).

192

Siiski tuleb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimest lõiku tõlgendada ja kohaldada tõhusal viisil.

193

Kuna puuduvad kaudsed tõendid, millest nähtuks, et lahendi tegemisel mõistliku aja järgimata jätmine võis mõjutada kohtuasja tulemust, ei heastaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine Esimese Astme Kohtu poolt toime pandud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist.

194

Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 305 ja 306, ei saa Euroopa Kohus, võttes arvesse vajadust tagada ühenduse konkurentsiõiguse järgimine, võimaldada üksnes põhjusel, et on eiratud lahendi tegemise mõistlikku aega, hagejal seada kahtluse alla rikkumise toimepanemist, samal ajal kui kõik väited, mis ta esitas Esimese Astme Kohtu järeldustele kõnealuse rikkumise ja sellega seotud haldusmenetluse kohta, lükati põhjendamatuse tõttu tagasi.

195

Seevastu, nagu leiab kohtujurist oma ettepaneku punktis 307 ja sellele järgnevates punktides, võib lahendi tegemise mõistliku aja Esimese Astme Kohtu poolt järgimata jätmine tuua endaga kaasa kahju hüvitamise nõude ühenduse vastu EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel.

196

Järelikult tuleb põhjendamatuteks lugeda DSD argumendid, et mõistliku aja ületamine peab endaga kaasa tooma vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise, et selline menetlusnormi rikkumine heastada. Kaheksas väide tuleb seega tagasi lükata.

197

Kuna mitte ühegi DSD esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

198

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon, Interseroh, Vfw, Landbell ja BellandVision on kohtukulude hüvitamist DSD-lt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva menetluse kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: