I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

Direktiiv 77/91/EMÜ

Soovitus 77/534/EMÜ

Direktiiv 79/279/EMÜ

Direktiiv 2001/34/EÜ

Direktiiv 2004/25/EÜ

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Poolte peamised argumendid

VI. Õiguslik hinnang

A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

B. Eelotsuse küsimuste uurimine

1. Esimene küsimus

a) Sissejuhatavad märkused

b) Üldpõhimõtted

i) Mõiste

ii) Aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte ühenduse õiguses

– Asjaomaste ühenduse õigusnormide analüüs

Esmane õigus

Rahvusvahelised suunised

Ühenduse institutsioonide õigusaktid

– Vastuväited üldpõhimõtteks liigitamisele

Põhiseadusega võrreldava staatuse puudumine

Ühise õiguskäsituse puudumine õigusteoorias

Üldkehtivuse puudumine

Kindlate õiguslike tagajärgede puudumine

Seadusandja tahtest kõrvalehoidmise keeld

Institutsioonide tasakaalu tagamine

Õiguskindluse huvi

c) Kokkuvõte

2. Teine küsimus

3. Kolmas küsimus

C. Järeldused

VII. Ettepanek

1.

Luksemburgi Cour de cassation on esitanud Euroopa Kohtule kolm küsimust, mille sisuline eesmärk on saada teada, kas mitmest ühenduse institutsioonide äriühinguõigust käsitlevate aktide sättest võib järeldada, et ühenduse õiguses on olemas aktsionäride võrdset kohtlemist nõudev üldpõhimõte, mis kaitseb äriühingu vähemusaktsionäre, kui teine äriühing omandab kontrolli, nii et neil on õigus võõrandada oma väärtpabereid samadel tingimustel nagu kõik teised aktsionärid.

2.

Käesolev eelotsusetaotlus esitati aktsiaseltsi RTL Group vähemusaktsionäride (edaspidi „põhikohtuasja hagejad”) ning Belgia õiguse alusel asutatud äriühingu Groupe Bruxelles Lambert (GBL), Saksa õiguse alusel asutatud äriühingu Bertelsmann AG (Bertelsmann), aktsiaseltsi RTL Group ja RTL Groupi juhatuse liikmete (edaspidi „põhikohtuasja kostjad”) vahelises õigusvaidluses. Hagis paluvad põhikohtuasja hagejad tühistada GBL-i ja Bertelsmani vaheline leping, mille kohaselt loovutas GBL oma 30% osaluse RTL Groupi aktsiakapitalis, saades vastu 25% Bertelsmanni aktsiakapitalist, või tunnistada põhikohtuasja kostjad hagejatele tekitatud kahju eest solidaarselt vastutavaks ja mõista neilt välja kahjuhüvitis.

3.

Direktiivi 77/91 ( 2 ) põhjenduse 5 kohaselt on „artikli 54 lõike 3 punkti g eesmärke silmas pidades […] vaja, et liikmesriikide kapitali suurendamist või vähendamist reguleerivad seadused tagaksid ühesuguses seisundis aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtte ning enne vähendamiseotsust oma nõuded esitanud võlausaldajate kaitse põhimõtte järgimise ja ühtlustamise”.

4.

Direktiivi 77/91 artiklid 20 ja 42 sätestavad:

„Artikkel 20

1.   Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei kohalda artiklit 19:

[…]

[…]

Artikkel 42

Käesoleva direktiivi rakendamisel tagavad liikmesriigid ühesuguses seisundis aktsionäride võrdse kohtlemise.”

5.

Soovituse 77/534/EMÜ ( 3 ) punkti 6 kohaselt on „komisjon […] asjaomaste ringkondadega konsulteerides saanud tõdeda, et neis ringkondades on juhendi põhimõtete osas laiaulatuslik konsensus”. [Siin ja edaspidi on nimetatud soovitust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

6.

Nimetatud soovituse punkt 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Üldpõhimõtted on tegevusjuhendi põhinormid ja on esmatähtsad.

Need on olulisemad kui neile järgnevad ja üksnes näitlikustamiseks esitatud üksikud sätted ja lähevad viimastest palju kaugemale.

[…]

[…]”

7.

Nimetatud soovituse lisas on toodud Euroopa tegevusjuhend tehinguteks väärtpaberitega, mille kolmas üldpõhimõte on sõnastatud järgmiselt:

„Sama äriühingu emiteeritud sama tüüpi väärtpaberite kõiki omanikke tuleks kohelda võrdselt; iga toimingu puhul – millega otseselt või kaudselt kaasneb osaluse üleminek, mis võimaldab õiguslikku või sisulist kontrolli niisuguse äriühingu üle, kelle väärtpaberitega turul kaubeldakse – võetakse arvesse kõikide aktsionäride õigusi ja koheldakse neid aktsionäre sarnaselt.”

8.

Euroopa tegevusjuhendi lisasäte 17 näeb ette järgmist:

„Ühtegi tehingut, millega kaasneb kontrollosaluse üleminek kolmanda üldpõhimõtte tähenduses, ei või teha salaja, teistele aktsionäridele ja väärtpaberituru järelevalve asutustele teavet jagamata.

On soovitav pakkuda kõigile niisuguse äriühingu aktsionäridele, kelle kontrollosalus antakse üle, samadel tingimustel võimalus oma aktsiaid müüa, välja arvatud juhul, kui neil on olemas muu kaitsevahend, mida võib käsitada samaväärsena.”

9.

Direktiivi 79/279 ( 4 ) artikli 4 lõike 2 kohaselt „[peavad] väärtpaberibörsil ametlikult noteeritavate väärtpaberite emitendid […] järgima käesoleva direktiivi lisa skeemis C või D loetletud tingimusi vastavalt sellele, kas tegemist on aktsiate või võlakirjadega”. [Siin ja edaspidi on nimetatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes].

10.

Nimetatud direktiivi lisas toodud skeemi C, mis sätestab „selliste äriühingute kohustused, kelle aktsiad on väärtpaberibörsil ametlikult noteeritud”, punkti 2 alapunkt a näeb ette: „Äriühing tagab kõikide samas seisundis olevate aktsionäride võrdse kohtlemise.”

11.

Eespool nimetatud säte võeti üle direktiivi 2001/34 ( 5 ) artikli 65 lõikesse 1 ning selle direktiivi artikli 111 lõikega 1 tunnistati direktiiv 79/279 kehtetuks.

12.

Direktiivi 2001/34 artikkel 65 tunnistati siiski direktiivi 2004/109 ( 6 ) artikli 32 punkti 5 alusel alates 20. jaanuarist 2007 kehtetuks. Direktiivi 2004/109 artikli 17 „Nõuded reguleeritud turul kauplemisele lubatud aktsiate emitentide poolt esitatavale teabele” lõige 1 sätestab:

„Reguleeritud turul kauplemisele lubatud aktsiate emitent peab võrdsetel asjaoludel kohtlema kõiki aktsionäre võrdselt.”

13.

Direktiivi 2004/25 ( 7 ) põhjendused 8, 9 ja 10 näevad ette:

14.

Direktiivi 2004/25 artikli 3 „Üldpõhimõtted” lõike 1 punkt a ja lõike 2 punkt b näevad ette järgmist:

„1.   Käesoleva direktiivi rakendamiseks tagavad liikmesriigid, et järgitakse alljärgnevaid põhimõtteid:

[…]

2.   Lõikes 1 sätestatud põhimõtete järgimiseks liikmesriigid:

[…]”

15.

Direktiivi 2004/25 artikli 5 „Vähemusaktsionäride kaitse, kohustuslik pakkumine ja õiglane hind” lõiked 1, 3 ja 4 sätestavad järgmist:

„1.   Kui füüsiline või juriidiline isik üksi või koos temaga kooskõlas tegutsevate isikutega on omandanud artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtte väärtpabereid, mis koos tema ja temaga kooskõlas tegutsevate isikute varasema osalusega annavad talle kõnealuses ettevõttes otseselt või kaudselt kindlaksmääratud hääleõiguste protsendi, mis tagab talle kontrolli kõnealuse ettevõtte üle, tagavad liikmesriigid, et sellisel isikul on kohustus teha pakkumine, mis on kõnealuse ettevõtte vähemusaktsionäre kaitsvaks meetmeks. Pakkumine tuleb võimalikult kiiresti saata kõigile asjaomaste väärtpaberite omanikele ja selles tuleb pakkuda nende kõigi väärtpaberite ostmist lõikes 4 nimetatud õiglase hinnaga.

[…]

3.   Protsent hääleõigustest, mis annab kontrolli lõikes 1 määratletud tähenduses, ja selle protsendi arvutamismeetod määratakse kindlaks selle liikmesriigi seadusandlusega, kus ettevõte on registreeritud.

4.   Õiglaseks hinnaks loetakse kõrgeimat hinda, mida pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevad isikud on maksnud samade väärtpaberite eest lõikes 1 sätestatud pakkumisele eelnenud minimaalselt kuue- ja maksimaalselt 12-kuulise ajavahemiku jooksul, mille täpse kestuse määravad kindlaks liikmesriigid. […]

Tingimusel, et järgitakse artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, võivad liikmesriigid anda järelevalveasutustele volituse kohandada esimeses lõigus osutatud hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel. […]”

16.

Direktiivi 2004/25 artikli 21 kohaselt on ülevõtmise tähtaeg 20. mai 2006.

17.

Audiolux SA ja teised põhikohtuasja hagejad on aktsiaseltsi RTL Group, kes on registreeritud Luksemburgis ja kelle aktsiad on noteeritud Luxembourgi, Brüsseli ja Londoni reguleeritud börsil, vähemusaktsionärid. Nagu toimikust nähtub, kuulus GBL-ile enne põhikohtuasja aluseks olnud asjaolude asetleidmist 30% RTL-i aktsiatest. Bertelsmann omas 80% osalust Bertelsmann Westdeusche TV GmbH-s (edaspidi „BWTV”), millest ülejäänud 20% kuulus Westdeutsche Allgemeine Zeitungsverlagsgesellschaft E. Brost & J. Funke GmbH & Co-le (edaspidi „WAZ”). RTL-i aktsiatest 37% kuulus BWTV-le, 22% Ühendkuningriigi kontsernile Pearson Television ning 11% ülejäänud aktsionäridele, kelle hulgas oli ka Audiolux.

18.

Mitme 2001. aasta esimese poole jooksul toimunud tehinguga loovutas GBL oma 30% osaluse RTL-i aktsiakapitalis, saades vastu 25% Bertelsmanni aktsiakapitalist.

19.

Seejärel omandas Bertelsmann 2001. aasta detsembris Pearson Televisioni osaluse. Pärast seda lasi RTL oma aktsiad Londoni börsi ametlikust nimekirjast kustutada. Audiolux S.A., BGL Investment Partners ja teised vähemusaktsionärid (edaspidi „põhikohtuasja hagejad”) esitasid GBL-i, Bertelsmanni ja RTL Groupi ning teiste RTL Groupi juhatuse liikmete vastu Tribunal d’arrondissement de Luxembourg’i kaubanduskolleegiumile hagi, mille ese on GBL-i osaluse loovutamine Bertelsmannile ning milles paluti tühistada GBL-i ja Bertelsmanni vahelised lepingud, mille kohaselt loovutas GBL oma 30% osaluse RTL-i aktsiakapitalis Bertelsmannile, saades vastu 25% viimase aktsiakapitalist. Teise võimalusena taotlesid põhikohtuasja hagejad, et põhikohtuasja kostjad tunnistataks hagejatele tekitatud kahju eest solidaarselt vastutavaks ja et neilt mõistetaks välja kahjuhüvitis ning et hagejatel lubataks oma osalust müüa samadel tingimustel. Hagejad esitasid hiljem oma hagiavalduses lisanõudeid.

20.

Täiendava hagiga Bertelsmanni ning teiste äriühingute vastu palusid põhikohtuasja hagejad, et kostjaid kohustataks täitma RTL Groupi väärtpaberite Londoni börsil noteerimiseks 30. juunil 2000 koostatud prospektis võetud kohustusi, sealhulgas tõstma RTL Groupi aktsiate pakkumise avalikkusele 15%-ni ning mitte arvama neid välja Londoni börsi nimekirjast. Nad esitasid sellega seoses mitu nõuet ning , ja . aasta hagiavaldusega.

21.

Tribunal d’arrondissement de Luxembourg tegi esimeses kohtuasjas, mis puudutas GBL-i osaluse loovutamist Bertelsmannile, otsuse 8. juulil 2003, jättes hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata, kuna Audioluxi nõuded ei põhinenud ühelgi õigusnormil ega Luksemburgi õiguses tunnustatud põhimõttel. Põhikohtuasja hagejad esitasid . aasta kirjaga selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Cour d’appel’ile.

22.

Tribunal d’arrondissement de Luxembourg tegi teises kohtuasjas otsuse 30. märtsil 2004, jättes hagejate nõuded rahuldamata. Põhikohtuasja hagejad esitasid . aasta kirjaga ka selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Cour d’appel’ile.

23.

Cour d’appel liitis need kaks kohtuasja ja jättis apellatsioonkaebuse 12. juuli 2006. aasta otsusega rahuldamata. Ta kinnitas, et ei Luksemburgi äriühinguõiguses ega finantsõiguses ei ole aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet ning Euroopa Ühenduste Kohtule sellekohase eelotsuse küsimuse esitamiseks puudub vajadus.

24.

Põhikohtuasja hagejad esitasid nimetatud kohtuotsuse peale Cour de cassation’ile 22. novembri 2006. aasta kirjaga kassatsioonkaebuse, milles oli seitse väidet. Audioluxi kassatsioonkaebuse esimene väide puudutab aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumist või täpsemalt väära kohaldamist, seda eelkõige juhul, mil äriühingu aktsiad on väärtpaberibörsil noteeritud.

25.

Kuna Cour de cassation leiab, et kassatsioonkaebuse esimene väide puudutab ühenduse õiguse tõlgendamisega seotud küsimust, millele antav vastus on kohtuasja lahendamise seisukohalt oluline, peatas ta menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26.

Eelotsusetaotlus, mis tehti 4. märtsil 2008, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse .

27.

Audiolux, GBL, Bertelsmann, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa ja Poola Vabariigi valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul.

28.

Kohtuistungil, mis toimus 30. aprillil 2009, osalesid Audioluxi, GBL-i, Bertelsmanni, Iirimaa valitsuse ning komisjoni poolt volitatud isikud, et esitada selgitusi.

29.

Audiolux leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav. Ta teeb ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele jaatavalt. Esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud ühenduse õigusaktid ja nende sätted näitavad, et aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte on olemas. Seoses direktiiviga 77/91 märgib Audiolux eelkõige, et selle põhjendusest 5 ilmneb, et ühenduse seadusandja pidas aktsionäride võrdset kohtlemist juba kehtivaks põhimõtteks. Audiolux viitab ka tegevusjuhendi punktidele 6 ja 11. Asjaolu, et tegevusjuhend on pelgalt soovitus, ei tähenda, et see ei kajasta ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Audiolux tugineb oma väidetes ka kõrgetasemelise äriühinguõiguse ekspertide rühma 2002. aasta jaanuarikuu lõpparuandele (edaspidi „Winter I”).

30.

Audioluxi arvates näitavad direktiivi 2004/25 ettevalmistavad materjalid, et artiklis 5 ettenähtud vähemusaktsionäride kaitse suhtes valitses üksmeel. Nimetatud direktiivi põhjendus 10 viitab pelgalt direktiivi ajalisele kohaldamisele ega puuduta artikli 3 lõike 1 punktis a ettenähtud aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet. Sarnaselt kohtuasjale Mangold ( 8 ) tuleb teha vahet ühelt poolt direktiivi sätete kohaldamisel ja teiselt poolt nende aluseks oleva üldpõhimõtte kohaldamisel.

31.

Teise eelotsuse küsimuse suhtes väidab Audiolux, et EÜ artikli 44 lõike 2 punktis g ei tehta vahet aktsionäride kaitsel äriühingu eest ja aktsionäride kaitsel üksteise eest. Sellist vahetegemist ei leidu ka direktiivis 77/91, nagu kinnitab selle artikkel 20. Tegevusjuhendi kolmandas üldpõhimõttes ja lisasättes 17 tunnistatakse, et aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldatakse ka aktsionäridevahelistes suhetes.

32.

Audiolux on seisukohal, et enamusaktsionäri mõju äriühingu juhtimisele hägustab äriühingu organite ja enamusaktsionäride vahelise erinevuse. Kõikide aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte eeldab seega, et see põhimõte oleks enamusaktsionärile siduv. Lõpuks viitab Audiolux kohtuotsusele Mangold, mis tema arvates toetab ühenduse õiguse üldpõhimõtte kohaldamist käesolevas asjas.

33.

Seoses kolmanda eelotsuse küsimusega on Audiolux seisukohal, et aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine käesolevas asjas ei tähenda nimetatud direktiivi tagasiulatuvat kohaldamist, sest see põhimõte sätestati tegevusjuhendis juba 30 aastat tagasi ja selle suhtes on oldud kümme aastat üksmeelel, mida tõendab direktiivi 2004/25 vastuvõtmine.

34.

Põhikohtuasja kostjad 1–10 (edaspidi koos „GBL”) märgivad seoses esimese ja teise eelotsuse küsimusega esmalt, et ühenduse õiguse üldpõhimõtte tunnustamine eeldab kõigepealt seda, et kõnealune põhimõte tugineb aluslepingu eesmärgile ja on piisavalt sisukas. Sellega seoses viitavad nad kohtuotsustele Jippes ( 9 ) ja Portugal vs. nõukogu ( 10 ).

35.

Seoses esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud ühenduse õigusaktidega väidab GBL sisuliselt seda, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa tegevusjuhendil olla õigusmõju. Esiteks ei ole seda Luksemburgi õigusesse üle võetud ja teiseks viitab see üksnes ühenduse õigusnormidele, mida see peab täiendama. Pealegi osutavad direktiivi 2004/25 olemasolu ja ettevalmistavad materjalid aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtte puudumisele. Selle väite toetuseks viitab GBL aruandele Winter I ja kõrgetasemelise äriühinguõiguse ekspertide rühma 2002. aasta novembri aruandele, mis käsitleb Euroopa äriühinguõiguse tänapäevast õiguslikku raamistikku (edaspidi „Winter II”). Lisaks näitavad nii liikmesriikidele jäetud arvukad valikuvõimalused kui ka miinimumnõuete kehtestamine, et sellist õiguspõhimõtet ei ole olemas.

36.

Seoses kolmanda eelotsuse küsimusega viitab GBL õiguskindlust ja eelkõige tagasiulatuvat jõudu puudutavale Euroopa Kohtu praktikale, et tõendada aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtte puudumist. Igal juhul ei tohiks seda põhimõtet kohaldada enne direktiivi 2004/25 jõustumist asetleidnud asjaolude suhtes.

37.

Põhikohtuasja kostjate 11–18 (edaspidi koos „Bertelsmann”) arvates on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu. Selles ei ole esitatud asjakohaseid tegelikke asjaolusid, mis võimaldaksid Euroopa Kohtul vastata eelotsuse küsimustele fakte ja õiguslikku raamistikku arvesse võttes.

38.

Esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud direktiivide 77/91 ja 79/279 sätted on eranditult seotud äriühingu ja tema aktsionäride vaheliste suhetega ning puudutavad täiesti konkreetseid olukordi, mis ei ole põhikohtuasjas tõstatatud probleemistikuga seotud. Kuigi soovitusele lisatud tegevusjuhend näeb ette pakkumise tegemise kohustuse, on see lisasätte 17 kohaselt vaid „soovitav” ja seda ainult juhul, kui „samaväärne” kaitsevahend puudub.

39.

Seoses direktiiviga 2004/25 väidab Bertelsmann eelkõige, et direktiivi ettevalmistavate materjalide väljatöötamise ajal esines erimeelsusi küsimuses, kas pakkumise tegemise kohustus peaks olema ainus vähemusaktsionäride kaitse vahend. Pealegi on liikmesriikide käsutuses olevad arvukad valikuvõimalused, pakkumise tegemise kohustust käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad ja ajaline kohaldatavus väidetava üldpõhimõttega vastuolus. Kui sellise põhimõtte olemasolu leiaks kinnitust, tuleks teha järeldus, et nimetatud direktiiv on tühine.

40.

Bertelsmanni arvates ei ole ei siseriiklikul ega rahvusvahelisel tasandil õiguskäsitust (opinio iuris), mis kinnitaks sellise õiguse üldpõhimõtte olemasolu, nagu ilmneb ka aruandest Winter I. Arvukatest viidetest aktsionäride võrdset kohtlemist käsitlevates teisese õiguse aktides ei piisa, et teha järeldust õiguse üldpõhimõtte olemasolu kohta. Väidetav põhimõte erineb kohtupraktikas juba tunnustatud üldpõhimõtetest oma põhimõtteliselt erineva sisu poolest. Igal juhul on see liiga ebamäärane, et pakkumise tegemise kohustus võiks sellele tugineda.

41.

Pealegi riivaks sellise üldpõhimõtte tunnustamine ühenduse seadusandja pädevust, kuna kehtestataks eeskirjad, mida on pädev vastu võtma üksnes tema. Eelkõige rikutaks õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, eriti pidades silmas tagasiulatuva jõu puudumist. Seda näitavad direktiivi 2004/25 sätted, millest nähtub, et pakkumise tegemise kohustust käsitlevaid eeskirju ei kohaldata enne siseriiklike rakendussätete jõustumist asetleidnud asjaolude suhtes. Lisaks ei kohaldata ühenduse õiguse üldpõhimõtteid üldiselt eraõiguslike isikute vahelistele suhetele. Ainsad erandid, sealhulgas kohtuotsuses Mangold nimetatud, erinevad käesolevast kohtuasjast, kuna nende otsuste tegemise õiguslik raamistik oli täiesti teistsugune.

42.

Prantsuse valitsus avaldab arvamust üksnes esimese eelotsuse küsimuse kohta ja leiab, et selles küsimuses nimetatud ühenduse õigusaktid tõendavad aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtte olemasolu. Selle kohaldamine eeldab siiski, et asjaosalised oleksid võrreldavas olukorras. Lisaks võib sellest põhimõttest teha erandi, kui ebavõrdne kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

43.

Iirimaa valitsus hoiatab, et eelotsuse küsimustele jaatava vastuse andmine tooks kaasa rasked tagajärjed põhiseaduslikul tasandil, pidades silmas pädevuse jaotust ühenduse institutsioonide vahel ja õiguskindlust, samuti äriühinguõiguse tasandil. Iirimaa valitsus toetab sõnaselgelt eelotsuse küsimustele eitava vastuse andmist.

44.

Seoses esimese eelotsuse küsimusega väidab Iirimaa valitsus, et miski selles nimetatud ühenduse õigusnormides ei viita sellele, et need põhinevad ühisel aktsionäride võrdsuse üldpõhimõttel. Need on pigem erieeskirjad, mis on seotud konkreetsete olukordadega. Iirimaa valitsus märgib veel, et kõnealust põhimõtet ei saa selle eriomase laadi tõttu pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtteks. Viimati nimetatud põhimõtted, nagu neid on tunnustatud Euroopa Kohtu praktikas, puudutavad ühenduse õiguskorra põhiaspekte, mida ei saa väita kõnealuse põhimõtte kohta. Lisaks juhib Iirimaa valitsus tähelepanu sellele, et äriühinguõigus, mis püüab saavutada huvide tasakaalu, on märkimisväärselt keerukas. Järelikult on selle põhimõtte vahetu kohaldamine välistatud.

45.

Seoses teise eelotsuse küsimusega leiab Iirimaa valitsus, et mis tahes üldpõhimõtet saab kohaldada üksnes äriühingu ja tema aktsionäride vahelistele suhetele. Ta märgib selle kohta, et direktiivis 2004/25 ettenähtud pakkumise tegemise kohustus on äriühinguõigusest tehtav erand, mida ei saa seetõttu pidada üldpõhimõttest tulenevaks.

46.

Seoses kolmandale küsimusele vastamisega väidab Iirimaa valitsus, et täpsemate sätete vajalikkuse tõttu tähendaks selle põhimõtte kohaldamine lõppkokkuvõttes direktiivi 2004/25 kohaldamist, enne kui direktiiv on jõustunud. Iirimaa valitsus peab seda vastuvõetamatuks, kuna see tooks kaasa nimetatud direktiivi horisontaalse kohaldamise juba enne direktiivi ülevõtmistähtaja möödumist.

47.

Poola valitsus avaldab arvamust esimese ja kolmanda eelotsuse küsimuse kohta ja leiab, et aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte. See on Euroopa ja siseriikliku äriühinguõiguse aluspõhimõte, mis oli kohaldatav juba ammu enne direktiivi 2004/25 jõustumist. Seda põhimõtet tunnustatakse sõnaselgelt või kaudselt paljudes ühenduse õigusaktides.

48.

Seda põhimõtet ei saa selle üldisuse tõttu siiski vahetult kohaldada, mistõttu on see adresseeritud eelkõige seadusandjale. See põhimõte nõuab vaid sarnaste olukordade võrdset kohtlemist, võimaldades erinevat kohtlemist juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Selle põhimõtte kohaselt on aktsionäridel samad õigused vastavalt sellele, kui suur on nende osalus äriühingu aktsiakapitalis, ilma et oleks välistatud vähemusaktsionäride kaitseks mõeldud eriõigused. Need eeskirjad võtavad siiski arvesse vähemusaktsionäride eriolukorda võrreldes enamusaktsionäridega ja seetõttu peab need kehtestama seadusandja.

49.

Seoses teise eelotsuse küsimusega väidab Poola valitsus, et aktsionäride võrduse põhimõtet kohaldatakse üksnes äriühingu ja tema aktsionäride vahelistele suhetele, mistõttu ei ole aktsionärid põhimõtteliselt kohustatud arvestama teiste aktsionäride huvidega.

50.

Komisjon teeb ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele eitavalt. Tema arvates ei saa aktsionäride võrdsust ja vähemusaktsionäride kaitset pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtteks. Nagu Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, võib teisesest õigusest kaalukamaks ja ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvaks pidada üksnes teatavaid aluspõhimõtteid. Aktsionäride võrdsus ja vähemusaktsionäride kaitse on liiga täpsed õiguspõhimõtted, et neid saaks pidada ühenduse õiguse „üldisteks” põhimõteteks. Komisjon märgib veel, et tegemist ei ole liikmesriikide õiguskorra ühise põhimõtte ega EÜ asutamislepingus sätestatud põhiõigusega.

51.

Komisjoni arvates puudutavad esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud teisese õiguse sätted väga konkreetseid olukordi ja neid ei saa seetõttu pidada üldpõhimõttest tulenevaiks. Direktiivi 2004/25 vastuvõtmine tõendab, et ühenduse seadusandja pidas vajalikuks kehtestada eeskirjad vähemusaktsionäride kaitseks äriühingut kontrollivate isikute ringi muutumise korral.

52.

Seoses teise eelotsuse küsimusega väidab komisjon esiteks, et direktiiviga 2004/25 enamusaktsionärile vähemusaktsionäride ees seatud kohustust ei saa pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtte väljenduseks. Teiseks ei sätesta esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud teisese õiguse aktid aktsionäridevaheliste suhetega seotud kohustusi. Lõpuks märgib komisjon, et ühenduse õiguse üldpõhimõttel ei saa olla vahetut mõju eraõiguslike isikute vahelistele suhetele.

53.

Seoses kolmanda eelotsuse küsimusega väidab komisjon, et direktiivis 2004/25 ei mainita aktsionäride võrdset kohtlemist ja eeskätt vähemusaktsionäride kaitset puudutava, direktiivi vastuvõtmisele eelneda võinud üldpõhimõtte olemasolu.

54.

Esimesena käsitletav õigusküsimus puudutab Bertelsmanni esitatud väidet, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

55.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab vajadus anda siseriiklikule kohtule vajalik ühenduse õiguse tõlgendus seda, et siseriiklik kohus esitab faktiliste ja õiguslike asjaolude kogumi, mille põhjalt küsimused esitati, või vähemalt selgitab faktilist olukorda, millel kõnealused küsimused põhinevad. ( 11 )

56.

Eelotsusetaotluses sisalduv teave ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda vajalikke vastuseid, vaid andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud isikutele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad. Kohtu pädevuses on tagada selle võimaluse olemasolu, võttes arvesse asjaolu, et mainitud sätte alusel teavitatakse huvitatud isikuid vaid eelotsusetaotlusest. ( 12 )

57.

Käesolevas asjas esitatakse eelotsusetaotluses lühidalt, kuid piisavalt täpselt asjaomane siseriiklik ja ühenduse õiguslik raamistik ning vaidluse alus ja laad. Sellest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on piisavalt määratlenud nii faktilise kui ka õigusliku raamistiku, milles ta esitas oma ühenduse õiguse tõlgendamise taotluse, ning et ta on edastanud Euroopa Kohtule kogu vajaliku teabe, et viimasel oleks võimalik vastata nimetatud taotlusele nii, et sellest oleks asja lahendamisel kasu.

58.

Järelikult tuleb tagasi lükata Bertelsmanni argument, mille kohaselt tulnuks eelotsusetaotlus tervikuna vastuvõetamatuks lugeda.

59.

Käesoleva kohtuasja keskmes on esimene eelotsuse küsimus, millega tahetakse sisuliselt teada, kas aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte. Teine ja kolmas eelotsuse küsimus esitatakse üksnes juhul, kui Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele jaatavalt. Küsimusi käsitletakse seepärast nende esitamise järjekorras.

60.

Esiteks tuleb märkida, et esimene eelotsuse küsimus vajab täpsustamist.

61.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtul EÜ artikli 234 alusel algatatud eelotsusemenetluses – hoolimata siseriikliku kohtu ja Euroopa Kohtu vahelisest pädevuse jaotusest – õigus võtta ebatäpselt sõnastatud küsimuste korral eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud aspektide kogumist ja eriti eelotsusetaotluse põhjendustest välja need ühenduse õiguse aspektid, mida peab vaidluse eset silmas pidades tõlgendama. ( 13 )

62.

Esimest eelotsuse küsimust tuleb eelotsusetaotluse objektiivsel hindamisel ja põhikohtuasja poolte huvisid arvesse võttes mõista nii, et sellega tahetakse teada, kas ühenduse õiguses on olemas aktsionäride võrdset kohtlemist nõudev üldpõhimõte ja kas see põhimõte kaitseb äriühingu vähemusaktsionäre nii, et neil on äriühingu kontrolli ülemineku korral õigus võõrandada oma osalus samadel tingimustel nagu teised aktsionärid.

63.

Uurides täiendavat küsimust, kas kõnealune üldpõhimõte näeb ette piisavalt täpse õigusliku tagajärje, mis on põhikohtuasja hagejatele soodne, välditakse Euroopa Kohtu vastuse abstraktseks jäämist. ( 14 ) Sellest tulenevalt käsitlen ma järgnevalt põhiküsimust, mida on mainitud viisil täpsustatud.

64.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab esimeses eelotsuse küsimuses mitmele EÜ artikli 249 kohasele ühenduse institutsiooni aktile, mis ei ole õiguslikult ühtsed, kuid viitavad kõik otsesemalt või kaudsemalt aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttele, mida ei ole täpsemalt määratletud. Oma seisundi tõttu positiivses õiguses on need sätted järgneva õigusliku analüüsi oluline lähtekoht.

65.

Süstemaatilisuse huvides tuleks kõigepealt käsitleda ühenduse õiguse üldpõhimõtte mõistet ja seejärel küsimust, kas on täidetud eeltingimused, mille alusel saaks Euroopa Kohus tunnistada aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtteks.

66.

Ühenduse õiguse üldpõhimõtetel on Euroopa Kohtu praktikas eriline koht.

67.

Üldpõhimõtte mõiste tekitab siiski tänaseni vaidlusi. ( 15 ) Terminoloogia on ebaühtlane nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas. Osalt seisnevad erinevused üksnes sõnavalikus, näiteks viitavad Euroopa Kohus ja kohtujuristid üldtunnustatud õigusnormile ( 16 ), üldtunnustatud põhimõttele ( 17 ), peamistele põhimõtetele ( 18 ), aluspõhimõttele ( 19 ), põhimõttele ( 20 ), õigusnormile ( 21 ) või võrdsuse üldpõhimõttele, mis kuulub ühenduse õiguse aluspõhimõte hulka ( 22 ).

68.

Siiski ollakse üksmeelel selles, et üldpõhimõtetel on kohtupraktikas lünkade täitjana ja tõlgendamisabina suur tähtsus. ( 23 ) See tuleneb suurel määral sellest, et ühenduse õiguskord on arenev õiguskord, milles leidub paratamatult lünki ja tõlgendamisvõimalusi, kuna see on avatud suuremale integratsioonile. Ilmselt seetõttu on ka Euroopa Kohus loobunud üldpõhimõtteid täpsemalt liigitamast, et säilitada paindlikkus, mida ta vajab, et lahendada kerkivad sisulised küsimused terminoloogilistest erinevustest sõltumata. ( 24 )

69.

Ühe õiguskirjanduses esitatud määratluse kohaselt hõlmavad üldpõhimõtted ühenduse kirjutamata esmase õiguse alussätteid, mis on olemas Euroopa ühenduste õiguskorras või on liikmesriikide õiguskorras ühesugused. ( 25 ) Põhimõtteliselt saab eristada ühenduse õiguse üldpõhimõtteid kitsamas tähenduses, nimelt neid, mis põhinevad eranditult EÜ asutamislepingu mõttel ja ülesehitusel ning puudutavad ühenduse õiguse eriprobleeme, ja üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õigus- ja põhiseaduslikus korras ühesugused. ( 26 ) Samal ajal kui esimene üldpõhimõtete rühm tuleneb otseselt ühenduse esmasest õigusest, kasutab Euroopa Kohus teise rühma kindlaksmääramiseks esmajoones kriitilist õiguslikku võrdlust ( 27 ), mis ei tähenda siiski väikseima ühise nimetaja kasutamist. Samuti ei peeta vajalikuks, et sel viisil väljatöötatud põhimõtted nende konkreetses sõnastuses ühenduse tasandil oleksid ühel ja samal ajal olemas kõikides võrreldavates õiguskordades.

70.

Üldpõhimõtteid iseloomustab see, et need kehastavad ühenduse ja selle liikmesriikide aluspõhimõtteid, mis selgitab nende staatust esmase õigusena ühenduse õiguskorra normihierarhias. ( 28 ) Eriti oluline on eelkõige ühenduse kohtute poolt selle üldnimetuse all välja töötatud ja tagatud põhiõiguste kaitse kitsamas tähenduses ning selliste põhiõigustega samaväärsete menetlusõiguste väljatöötamine, mis on õigusriigi üldpõhimõtetena tõstetud ühenduses riigiõiguse tasandile. ( 29 ) Üldpõhimõtted hõlmavad seetõttu ka põhimõtteid, mis on tihedalt seotud Euroopa Liidu struktuuripõhimõtetega, nagu vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriik EL lepingu artikli 6 lõike 1 tähenduses, ja võivad neist tuleneda. Kui liikmesriik rikub neid põhimõtteid, võib käivituda EL lepingu artiklis 7 sätestatud eriomane sanktsioonimehhanism.

71.

Ühenduse õiguse üldpõhimõtetena on tunnustatud näiteks olulisi õigusriigi põhimõtteid, nagu proportsionaalsuse põhimõte ( 30 ), õigusselgus ( 31 ) ja igaühe õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ( 32 ). Need hõlmavad ka mitut hea halduse üldpõhimõtet, nagu õiguspärase ootuse põhimõte ( 33 ), ne bis in idem põhimõte ( 34 ), kaitseõigus ( 35 ), sealhulgas võimalus esitada huve kahjustavate meetmete kohta märkusi ( 36 ), õigusaktide põhjendamise kohustus ( 37 ) ja omaalgatusliku kontrollimise põhimõte ( 38 ). Nende hulka kuulub ka vääramatule jõule ( 39 ) tuginemine. Ent leida võib ka lepinguõiguses tuntud põhimõtteid, nagu üldpõhimõte pacta sunt servanda ( 40 ) või põhimõte clausula rebus sic stantibus ( 41 ).

72.

Sotsiaalriigi suunas viitab näiteks ka solidaarsuse põhimõtte ( 42 ) tunnustamine ja ametiasutuse kohustus hoolitseda oma teenistujate eest ( 43 ). Föderaalsete kohustuste tunnustamiseks Euroopa Ühenduses rõhutatakse sageli liikmesriikidevahelise koostöö põhimõtet ja liikmesriikide koostöökohustust ühenduse ees. Euroopa Kohus on EÜ artikli 10 alusel välja töötanud vastastikuse ühenduse lojaalsuse põhimõtte. ( 44 ) Euroopa Kohus on tunnustanud ka demokraatia põhimõtet, märkides näiteks, et on vajalik, et parlament osaleks tõhusalt ühenduse õigusloomemenetluses vastavalt asutamislepingus ettenähtud menetlusele. ( 45 )

73.

Ühenduse põhiõigused, mida Euroopa Kohus on tunnustanud eespool nimetatud hindava õigusliku võrdluse abil ning võttes arvesse rahvusvahelisi ja Euroopa inimõiguste konventsioone, hõlmavad liberaalsetele ja demokraatlikele ühiskondadele omaseid põhi- ja inimõigusi, nagu sõnavabadus ( 46 ) ja ühinemisvabadus ( 47 ). Need hõlmavad ka vahetult EÜ asutamislepingust tulenevaid aluspõhimõtteid, nagu kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld ( 48 ) ja soolise diskrimineerimise keeld ( 49 ).

74.

On küsitav, kas aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet saab tuletada ühenduse õiguskorrast. Selleks peaks see ühenduse äriühinguõiguse põhimõte olema sarnaselt eespool nimetatud näidetega nii suure tähtsusega, et see väljenduks esmases õiguses või paljudes ühenduse teisese õiguse normides.

75.

Sellist üldpõhimõtet ei saa tuletada kirjutatud esmasest õigusest, kuna aluslepingutes ühetähenduslikud sätted puuduvad. Ei EÜ artiklis 3 loetletud ühenduse eesmärgid ega EÜ artiklis 56 ja järgmistes artiklites sisalduvad kapitali ja maksete vaba liikumist käsitlevad sätted ei võimalda teha selle kohta täpseid järeldusi.

76.

Põhikohtuasja hagejate esitatud võrdse kohtlemise nõude alusena võiks kõne alla tulla võrdsuse üldpõhimõte. Võrdsuse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi sarnaseid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud, on üks ühenduse põhialustest ( 50 ). Sätted, mis käsitlevad võrdsust seaduse ees, on ka liikmesriikide ühesuguste põhiseaduslike tavade osaks.

77.

Põhiõigused, mille hulka kuulub ka võrdsus, on põhimõtteliselt õigused, mis kaitsevad eraõiguslikku isikut riigivõimu eest. Seepärast tundub mulle küsitav, kas Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud võrdsuse üldpõhimõtet saab – nagu Audiolux näib soovitavat – vahetult kohaldada valdkonnas, mis liikmesriikide tasandil liigitatakse eraõiguse alla. Võrdsuse põhimõte ja diskrimineerimiskeeld ei kuulu eraõiguse tavapäraste juhtpõhimõtete hulka. ( 51 ) Olenemata sellest ei ole võrdsuse üldpõhimõtet selle üldisust arvestades ilmselt võimalik põhikohtuasja lahendamiseks kohaldada, sest sellest ei ole võimalik tuletada selle kohaldamise tegelikke tingimusi ega selle rikkumise piisavalt täpseid õiguslikke tagajärgi.

78.

Võrdsuse üldpõhimõte võis siiski panna aluse võrdse kohtlemise nõudele ühenduse äriühinguõiguses. Seepärast tuleb uurida, kas aktsionäride võrdse kohtlemise nõue on võrdsuse üldpõhimõtte eriväljendus.

79.

OECD Corporate Governance põhimõtted, mis võeti vastu 1999. aastal ja mida muudeti 2004. aastal, annavad täpse pildi börsil noteeritud äriühingute suhtes kogu maailmas kehtivatest võrdlusalustest. Neid tuleb seepärast esmajoones arvesse võtta, kui otsustatakse, kas rahvusvahelises õiguses on olemas aktsionäride võrdse kohtlemise nõue, mis väljendub õiguses nõuda enamusosaluse omandamise korral aktsiate väljaostu. OECD soovitusi mõjutasid peamised finantsturgude stabiilsust käsitlevad riiklikud ja rahvusvahelised standardid. Eelnevalt konsulteeriti oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide ja mitmesuguste ettevõtjate ühendustega.

80.

Dokument, mis koostati 1999. aastal, ei näinud ette aktsionäride võrdse kohtlemise eeskirju. Alles siis, kui põhimõtteid 2004. aastal muudeti, mainiti võrdse kohtlemise põhimõtet esimest korda 1. osa III jaos „Aktsionäride võrdne kohtlemine”. ( 52 ) Punkt 2 näeb ette: „Vähemusaktsionäre tuleb kaitsta enamusaktsionäride otseste või kaudsete kuritarvituste või viimaste huvides toime pandud kuritarvituste eest, ja nende käsutuses peavad olema tõhusad õiguskaitsevahendid.” [Siin ja edaspidi on nimetatud dokumenti tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] ( 53 ) III jao selgitavate märkuste kohaselt on oht, et enamusaktsionärid osalevad tegevustes, mis edendavad nende enda huvisid vähemusaktsionäride arvelt. ( 54 ) Lahenduseks pakutakse mitmesuguseid meetodeid, nagu vähemusaktsionäride õiguste maksmapanemise parandamine, teabevahetuse parandamine, kvalifitseeritud häälteenamuse nõue aktsionäride teatavate otsuste puhul jne. Õigust nõuda aktsiate väljaostmist ei ole sõnaselgelt nimetatud. Märgitakse üksnes, et „mõnes riigis” on enamusaktsionäridel teatud asjaoludel kohustus või võimalus osta teiste aktsionäride osalus välja sõltumatute asjatundjate poolt kindlaksmääratud hinnaga. Seega on selge, et rahvusvaheline õigus ei tunne aktsionäride võrdse kohtlemise nõuet.

81.

Järeldusi selle üldpõhimõtte kohta võib teha teisese õiguse või muude ühenduse institutsioonide õigusaktide põhjal. Tegelikult sisaldavad paljud ühenduse õigusnormid viiteid ühesuguses seisundis aktsionäride võrdse kohtlemise nõudele. ( 55 )

82.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab eelotsusetaotluses järgmistele sätetele: direktiivi 77/91 artikkel 42, direktiivi 79/279 skeemi C punkti 2 alapunkt a, mis lisati direktiivi 2001/34 artiklisse 65, ja direktiivi 2004/25 artikli 3 lõike 1 punkt a. Viiteid kõnealusele nõudele leidub ka teistes äriühinguõigust käsitlevates direktiivides, nagu direktiiv 2004/109, mille artikli 17 lõige 1 sätestab: „Reguleeritud turul kauplemisele lubatud aktsiate emitent peab võrdsetel asjaoludel kohtlema kõiki aktsionäre võrdselt”. Selle artikli 18 lõige 1 näeb lisaks ette, et [r]eguleeritud turul kauplemisele lubatud võlaväärtpaberite emitent peab samaväärsete võlaväärtpaberite omanikke kohtlema võrdselt (pari passu) kõigi nimetatud võlaväärtpaberitega seotud õiguste osas. Sama kehtib direktiivi 2007/36/EÜ noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste kasutamise kohta ( 56 ) puhul, mille artikkel 4 sätestab: „Äriühing tagab kõigi üldkoosolekul osalemise ja hääleõiguse kasutamise õiguste osas samas seisus olevate aktsionäride võrdse kohtlemise”.

83.

Ka direktiivi 2004/25 artikli 5 lõige 1 sätestab vähemusosalusega väärtpaberiomanike kaitse kohustuse, et tagada tõhusalt kõigi aktsionäride võrdne kohtlemine kontrolli ülemineku korral. See õigusnorm, mis on lahti seletatud nimetatud direktiivi põhjenduses 9, näeb ette, et isikut, kes on omandanud äriühingu üle kontrolli, tuleb kohustada tegema kõigile selle äriühingu väärtpaberite omanikele pakkumine osta kõik nende väärtpaberid ühise määratluse kohase õiglase hinnaga.

84.

Eelnimetatud sätete lähemal uurimisel ilmneb siiski, et need reguleerivad sisuliselt äriühinguõiguse väga konkreetseid juhtumeid, pannes äriühingule teatavad kohustused kaitsta kõiki oma aktsionäre. Seega puudub nendel sätetel üldine laad, mis on omane õiguse üldpõhimõtetele.

85.

Lisaks ei ole kõik viidatud sätted õiguslikult siduvad, nagu näitab soovitus 77/534/EMÜ. Nagu arvamused, nii ei ole ka soovitused EÜ artikli 249 viienda lõigu kohaselt siduvad ühenduse institutsioonide õigusaktid, ning neist võib küll olla abi tõlgendamisel, kuid need ei sea eraõiguslikele isikutele kohustusi ega anna neile õigusi. ( 57 ) Nende õigusaktide mittesiduvat toimet näitab ka see, et Euroopa tegevusjuhendi lisasätte 17 kohaselt on vaid „soovitav” pakkuda kõikidele aktsionäridele äriühingu kontrolli ülemineku korral võimalust müüa oma väärtpaberid samadel tingimustel. See ei ole sugugi piisav alus, millele tuginedes saaksid vähemusaktsionärid nõuda ühenduses enamusaktsionäridelt aktsiate väljaostmist. Järelikult väidavad komisjon ja Bertelsmann õigesti, et Euroopa Kohus peab isikute õigusliku seisundi kindlaksmääramisel loobuma tuginemast vahetult soovituse sisule.

86.

Kõnealused õigusnormid annavad selgelt märku ühenduse seadusandja püüdlustest vältida aktsionäride meelevaldset, see tähendab objektiivselt põhjendamata ebavõrdset kohtlemist. Nende põhjal ei saa siiski otseselt järeldada, et ühenduse õiguses on olemas aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõte.

87.

Nagu juba märgitud, iseloomustab üldpõhimõtteid eelkõige nende põhiseadusega võrreldav staatus ühenduse õiguskorras. Üldpõhimõtted väljendavad tavaliselt õiguskorrale omaseid õiguse aluspõhimõtteid ja väärtusi. Lisaks erinevad need erinormidest selle poolest, et on teatud määral üldkehtivad ega piirdu kindla õigusvaldkonnaga. ( 58 )

88.

Aktsionäride võrdse kohtlemise idee läbib ühenduse ja selle liikmesriikide äriühinguõigust punase joonena ja on ilmselt selles õigusvaldkonnas oluline ideaal. ( 59 ) Kuid sellel ei ole seni siiski üheski siseriiklikus õiguskorras põhiseadusega võrreldavat staatust. Nii siseriiklikus kui ka ühenduse õiguses piirdub selle kodifitseerimine pigem üksikute lihtseadustega.

89.

Õiguskirjanduse uurimine näitab, et hinnangud aktsionäride võrdse kohtlemise idee täpse õigusliku olemuse või süstemaatilise asetuse kohta liikmesriikide õiguskorras on vägagi lahknevad. Samal ajal kui mõned autorid lähtuvad „äriühinguõiguse aluspõhimõtte” ( 60 ) olemasolust, nimetavad teised aktsionäride võrdset kohtlemist üksnes „põhiideeks” ( 61 ) või „lihtsustatud ideaaliks äriühingu organite poolse meelevaldse ebavõrdse kohtlemise vältimiseks” ( 62 ). Mõned autorid leiavad isegi, et see „väljendab õigluse üldpõhimõtet, mille alus ei ole seaduses, vaid on õigusväline, positiivse õiguse ülene” ( 63 ).

90.

Sõltumata täpsest liigitusest ollakse ilmselt üksmeelel, et aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttel ei ole täpset määratlust, mistõttu „seda ei saa käsitada mõistena, vaid see on pelgalt paindlik vahend teatavate eesmärkide saavutamiseks”. ( 64 ) Kuna selle põhimõtte aluse, kohaldamisala, sisu ja rikkumise õiguslike tagajärgede kohta ei ole selgust, jõutakse õiguskirjanduses valdavalt järeldusele, et põhimõtte sisu peab vältimatult täpsustama seadusandja või kohtupraktika, et seda saaks järgida. ( 65 )

91.

Winter I ja Winter II ( 66 ) aruannet ei saa samuti käsitada tõendina selle kohta, et õigusteoorias või liikmesriikide õiguskorras on olemas ühine õiguskäsitus sellise üldpõhimõtte olemasolu kohta.

92.

Winter I aruandest ilmneb näiteks selgelt, et enne direktiivi 2004/25 vastuvõtmist olid ülevõtmispakkumisi reguleerivad normid eri liikmesriikides väga erinevad, mistõttu ülevõtmispakkumisi ei saanud teha sama edulootusega ja liikmesriikide aktsionäridel ei olnud oma aktsiate müügiks pakkumisel võrdseid võimalusi. Sellest tulenevalt soovitas rühm ülevõtmispakkumisi hõlbustavat õigusnormi. ( 67 ) Samuti olid väga erinevad liikmesriikide sätted makstava tasu kohta, seda nii tasu suuruse kui ka laadi poolest. ( 68 ) Tasu piisava eelneva väljaarvutamise huvides, mis on rühma arvates vajalik Euroopa Liidu kapitaliturgude tõhusaks toimimiseks, toetasid rühma liikmed sõnaselgelt ühtsete kriteeriumide kehtestamist ühenduse tasandil.

93.

Kui oleks olemas ülevõtmispakkumiste tingimusi piisavalt reguleeriv aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte, nagu märgib näiteks Audiolux ( 69 ), ei oleks olnud vaja ühenduse tasandil vastu võtta ühtlustavaid sätteid, et üle saada liikmesriikide õiguslikust killustatusest. Kõnealustest aruannetest võib seevastu välja lugeda tungiva ühenduse tasandil reguleerimise vajaduse.

94.

Lisaks piirdub aktsionäride võrdse kohtlemise idee kehtivus ühenduse ja selle liikmesriikide äriühinguõigusega, see tähendab konkreetse õigusvaldkonnaga, mis näitab, et see ei ole üldkehtiv. Seega ei ole täidetud ka see üldpõhimõttele tavaliselt iseloomulik kriteerium. ( 70 )

95.

See järeldus seab aktsionäride võrdse kohtlemise idee selgesse vastuollu Euroopa Kohtu poolt tegelikult tunnustatud üldpõhimõtetega, millel on põhiseadusega võrreldav staatus, näiteks õigusriigi põhimõttega, mis on ühine kõikidele liidu liikmesriikidele ja millele liit on EL artikli 6 lõike 1 kohaselt rajatud, mida on tunnustatud Euroopa Kohtu praktikas ja millel on teiseses õiguses palju väljendusi, nagu õiguskindlus, õigus ärakuulamisele ja tõhus õiguskaitse.

96.

Nii selle idee põhiseadusega võrreldava staatuse kui ka üldkehtivuse puudumine viitavad sellele, et seda ei tohiks liigitada ühenduse õiguse üldpõhimõtteks.

97.

Seega ei ole põhimõtteliselt vaja vastata täiendavale küsimusele, kas on olemas üldpõhimõte, mis kaitseb äriühingu vähemusaktsionäre nii, et neil on äriühingu kontrolli ülemineku korral õigus võõrandada oma väärtpabereid samadel tingimustel nagu kõik teised aktsionärid.

98.

Kui Euroopa Kohus peaks vastupidi siin esitatud seisukohale leidma, et aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõte on olemas, oleks minu arvates ikkagi äärmiselt küsitav, kas sellist üldpõhimõtet saab määratleda piisavalt täpselt, et see tooks kaasa põhikohtuasja hagejate soovitud õiguslikud tagajärjed. Nagu komisjon õigesti märgib, oleks selline üldpõhimõte liiga täpne, et seda saaks pidada „üldiseks”.

99.

Sätted, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses eelotsuse küsimuses viitab, ei sisalda ühtki normi, mis näeks põhikohtuasja hagejate soovitud õigusliku tagajärje sõnaselgelt ette.

100.

Erandiks võib olla direktiivi 2004/25 artikli 5 lõige 1, mis reguleerib kohustuslikke pakkumisi, mille peab tegema füüsiline või juriidiline isik, kes omandab äriühingus osaluse, mis tagab talle kontrolli. See säte kohustab liikmesriike tagama, et kõikidele väärtpaberiomanikele tehakse pakkumine osta kõik nende väärtpaberid õiglase hinnaga. Kõnealune säte täpsustab teataval määral nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a, mis sätestab pakkumise objektiks oleva äriühingu väärtpaberite kõigi omanike võrdse kohtlemise põhimõtte. Viimati nimetatud säte näeb veel ette, et kui isik omandab äriühingu üle kontrolli, tuleb teisi väärtpaberiomanikke kaitsta.

101.

Direktiivi vahetu kohaldamine ei tule käesoleval juhul siiski kõne alla. Esiteks leidsid põhikohtuasja aluseks olnud asjaolud aset enne direktiivi jõustumist või täpsemalt enne ülevõtmistähtaja lõppu, nii et Luksemburgi Suurhertsogiriik ei olnud kõnealusel ajal veel kohustatud direktiivi kohaldama. ( 71 ) Sellel on kaks tagajärge. Esiteks ei saa põhikohtuasja hagejad vahetult sellele õigusaktile tugineda. Teiseks tuleb meeles pidada, et kui tunnustataks aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, millel on sisuliselt samad õiguslikud tagajärjed nagu direktiivi 2004/25 artikli 5 lõikel 1, antaks direktiivile 2004/25 vältimatult tagasiulatuv jõud, mis ei saa siiski ilmselgelt olla ühenduse seadusandja eesmärk, sest vastasel juhul ei oleks olnud vaja kehtestada erinormi.

102.

Direktiivi 2004/25 põhjendusest 1 ilmneb, et EÜ artikli 44 lõike 2 punkti g kohaselt tuleb kooskõlastada teatavaid liikmesriikide tagatisi, pidades silmas selliste tagatiste muutmist võrdväärseks kogu ühenduse ulatuses. Asjaolu, et kõnealuses valdkonnas oli tekkinud vajadus, et ühenduse seadusandja sekkuks ja kehtestaks turul osalejate täpsed kohustused ja aktsionäride võrdse kohtlemise korra, annab tunnistust sellest, et nii enne kui ka pärast direktiivi 2004/25 jõustumist puudus aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõte, mis oleks iseenesest õiguslikult piisav.

103.

Lisaks tuleb märkida, et kui Euroopa Kohus tunnustaks aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis oma materiaalõigusliku täpsuse poolest vastab pigem õigusnormile, oleks oht rikkuda asutamislepingus ette nähtud institutsioonide tasakaalu, kuna ühenduse seadusandlik pädevus kuulub ühiselt nõukogule ja Euroopa Parlamendile.

104.

Institutsioonide tasakaal ühenduses ei põhine võimude lahususel riigiõiguse tähenduses ( 72 ), vaid pigem ülesannete lahususe põhimõttel, mille kohaselt täidavad ühenduse ülesandeid need institutsioonid, kellel on selleks aluslepingute alusel parimad eeldused. Erinevalt võimude lahususe põhimõttest, mille üks eesmärk on tagada eraõigusliku isiku kaitse riigivõimu vaoshoidmise teel, peab ülesannete lahususe põhimõte tagama ühenduse eesmärkide tõhusa saavutamise. ( 73 )

105.

Sellest asjaolust teadlik olles võttis Euroopa Kohus juba 1958. aastal lähtuvalt kohtuasjades Meroni tehtud otsustest ( 74 ) ja seejärel väljakujunenud kohtupraktikas kasutusele mõiste „institutsioonide tasakaal”, ühendades Euroopa ühenduste asutamislepingute, eelkõige EÜ asutamislepingu korralduspõhimõtted ja pädevused, ja andis sellele normatiivse, vaidlustatava põhimõtte staatuse. ( 75 )

106.

Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses parlament vs. nõukogu ( 76 ), et asutamisleping lõi ühenduse institutsioonide vahelise pädevuse jaotuse süsteemi, määrates igale institutsioonile oma rolli ühenduse institutsioonilises struktuuris ja ühendusele usaldatud ülesannete täitmisel. Institutsioonide tasakaalu tagamine tähendab, et iga institutsioon peab oma pädevuse teostamisel arvestama teiste institutsioonide pädevusega. See nõuab ka, et tasakaalu rikkumise puhul oleks võimalik vastutusele võtmine. Euroopa Kohus tõdes samas kohtuotsuses veel, et aluslepingute kohaselt peab ta tagama, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest. Seega peab Euroopa Kohus suutma säilitada institutsioonide tasakaalu ja järelikult tagama ühenduse institutsioonide pädevuse teostamise üle kohtuliku kontrolli. ( 77 )

107.

Euroopa Kohus kui ühenduse institutsioon EÜ artikli 7 lõike 1 tähenduses on samuti institutsioonide tasakaalu osa. See tähendab, et ühenduse kohtuinstitutsioonina, kellel on EÜ artikli 220 esimese lõigu kohaselt õigus oma pädevuse piires tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest, austab ta nõukogu ja parlamendi seadusandlikku pädevust. ( 78 ) See eeldab vältimatult, et ühelt poolt jätab ta ühenduse seadusandjale viimasele asutamislepinguga antud ülesande tegeleda äriühinguõiguse valdkonna õigusloomega ja teiselt poolt kannab edaspidigi hoolt vajaliku enesepiiramise eest nende ühenduse õiguse üldpõhimõtete väljatöötamisel, mis võivad minna vastuollu seadusandja eesmärkidega. Euroopa Kohus võib üldpõhimõtteid arvesse võtta, et leida talle esitatud tõlgendamisprobleemidele asutamislepingu eesmärkidega kooskõlas olevaid lahendusi. Ta ei tohi siiski asuda ühenduse seadusandja asemele, kui olemasoleva õiguslünga saab täita viimati nimetatu. ( 79 )

108.

Õigusloome käigus tuleb tavaliselt kaaluda erinevaid poliitilisi ja ühiskondlikke huvisid, mida esindavad õigusloomemenetluses osalevad institutsioonid ja organid. Lisaks asjakohasele demokraatlikule õiguspärasusele on neil olemas vajalik asjatundlikkus neile pandud poliitilise vastutuse kandmiseks. Sellega seoses tuleb märkida, et ühenduse kohtud on oma praktikas sõnaselgelt tunnustanud ühenduse seadusandja hindamis- ja otsustamispädevust teatud õigusvaldkondades. ( 80 )

109.

Lisaks tuleb tähelepanu pöörata Iirimaa valitsuse esitatud kahtlustele. ( 81 ) Iirimaa valitsusega tuleb nõustada, et äriühinguõiguse keerukust ja sageli liikmesriigi majandustingimustega seotud siseriiklike õigusnormide mitmekesisust silmas pidades tuleb olla ettevaatlik. Iirimaa valitsus märgib õigesti, et äriühinguõiguse muutmine, olgu seadusandlikul või kohtulikul teel, tuleb kõigepealt põhjalikult läbi mõelda. Ühenduse seadusandjal on parimad võimalused eri liikmesriikide seisukohtade ühtlustamiseks. Kui Euroopa Kohus tunnustaks aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu põhikohtuasja hagejad seda soovivad, oleksid tagajärjed ettearvamatud.

110.

Lõpuks tuleb üldpõhimõtete kui lünkade täitjatega ( 82 ) seoses meeles pidada, et üksikasjalikult reguleeritud valdkondades nagu äriühinguõigus on neile tuginemine vähem vajalik kui vähem reguleeritud valdkondades.

111.

Kohtulik enesepiiramine on vajalik ka õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse huvides. Õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõte on osa ühenduse õiguskorrast. Neid peavad seetõttu järgima nii ühenduse institutsioonid kui ka liikmesriigid, kui nad teostavad neile ühenduse direktiividega antud pädevust. ( 83 )

112.

Õiguskindluse põhimõtte eesmärk on tagada ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvate õiguslike olukordade ja õigussuhete ettenähtavus. ( 84 ) Aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtte tunnustamine tõstataks aga palju küsimusi seoses selle täpse esemelise, isikulise ja ajalise kohaldamisalaga. Euroopa Kohus peaks vajaduse korral kindlaks määrama, millised eeldused peavad konkreetsel juhul olema täidetud, et seda üldpõhimõtet saaks kohaldada.

113.

Keeruline oleks ka kindlaks määrata täpne ajahetk, millest alates seda üldpõhimõtet tuleks ühenduse õiguses kohaldama hakata. Nagu juba märgitud, tooks selle põhimõtte tunnustamine lõpuks möödapääsmatult kaasa direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 1 tagasiulatuva kohaldamise, mis oleks tagasiulatuva jõu keelust üleastumine, kui võtta arvesse seadusandja selget otsust nimetatud õigusnormi jõustumise täpse aja kohta. Õiguskindluse põhimõttega on üldjuhul vastuolus ühenduse õigusakti ajaline kehtivus, mis algab enne selle avaldamist. Erandjuhul võib see aga olla teisiti siis, kui seda nõuab üldine huvi ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud. ( 85 ) Käesoleval juhul ei ole siiski näha, et tagasiulatava jõu keelust üleastumine oleks üldistes huvides.

114.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes jõuan järeldusele, et ühenduse õiguses ei ole olemas aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis äriühingu kontrolli ülemineku korral kaitseb äriühingu vähemusaktsionäre nii, et neil on õigus võõrandada oma väärtpabereid samadel tingimustel nagu kõik teised aktsionärid.

115.

Seda järeldust arvesse võttes ei ole kohtuotsuse Mangold uurimine minu arvates vajalik. Selle kohtuotsuse ülekandmiseks põhikohtuasjale tuleks kahtlusteta tuvastada ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis võimaldaks seda üldpõhimõtet kohaldada veel enne sisuliselt sama normatiivse sisuga teisese õiguse akti jõustumist. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Mangold, et võrdse kohtlemise põhimõtet töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ei ole ette nähtud direktiivis 2000/78, vaid see on ühenduse õiguse üldpõhimõte. See Euroopa Kohtu järeldus põhines asjaolul, et vanuse alusel diskrimineerimise keeld tuleneb mitmest rahvusvahelisest lepingust ja liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. ( 86 ) Nagu juba märgitud, ei ole see tingimus käesoleval juhul täidetud.

116.

Seetõttu ei ole teisele eelotsuse küsimusele tegelikult vaja vastata. Järgnev arutluskäik on asjakohane üksnes juhul, kui Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele erinevalt siin esitatud õiguslikust arusaamast jaatavalt.

117.

Kõigepealt tuleb märkida, et sätted, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses eelotsuse küsimuses viitas, panevad kohustusi üksnes aktsiate emitentidele ja äriühingule, mitte aktsionäridele nende omavahelistes suhetes.

118.

Samal ajal kui direktiivi 2004/109 artiklid 17 ja 18 näevad ette aktsiate emitentide kohustused, sätestab direktiivi 2007/36 artikkel 4 äriühingute kohustuse tagada võrdne kohtlemine. Seevastu direktiivi 77/91 artiklis 42 ei täpsustata, kellele on adresseeritud direktiivi kohaselt vastuvõetavad siseriiklikud õigusnormid, mis peavad tagama aktsionäride võrdse kohtlemise. ( 87 ) Kõik selle direktiivi sätted käsitlevad siiski äriühingu toiminguid, sealhulgas aktsiaseltsi asutamist, aktsiakapitali suurendamist ja vähendamist ning aktsiate sundtühistamist. Kui on ette nähtud, et otsus tuleb teha üldkoosolekul, näiteks direktiivi 77/91 artikli 25 lõike 1 kohase aktsiakapitali suurendamise korral, tuleb järgida võrdse kohtlemise nõuet. Sellest järeldub, et võrdse kohtlemise nõue on siduv äriühingu organeile, kuid siiski mitte aktsionäridele.

119.

See järeldus on kooskõlas ka õiguskirjanduses levinud arusaamaga. Selle kohaselt on äriühing ainus võrdse kohtlemise põhimõtte vahetu adressaat äriühinguõiguses. ( 88 ) Aktsionäridevahelistes suhetes kehtib seevastu parimal juhul lojaalsuskohustus ( 89 ), mille kohaselt peavad aktsionärid äriühinguga seotud õigusi kasutades arvesse võtma kaasaktsionäride huve. Kaugemale minevaid aktsionäride kohustusi kaasaktsionäride ees ei saa aga järeldada.

120.

Seda, et põhikohtuasja hagejad ei saa tugineda vahetult aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõttele, tõendab ka see, et üldpõhimõtted on põhimõtteliselt siduvad üksnes ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele ning nende allüksustele, mitte aga eraõiguslikele isikutele nende omavahelistes suhetes. ( 90 ) Seda näitavad nii üldpõhimõtete päritolu kui ka eesmärk kaitsta eraõiguslikke isikuid ametiasutuste poolt toimepandava põhiõiguste ebaseadusliku riive eest. ( 91 )

121.

Teiselt poolt ei saa jätta tähelepanuta, et ühenduse õigus loob mõnikord subjektiivseid õigusi ka eraõiguslike isikute vahelistes suhetes. See kehtib näiteks teisese õiguse sätete kohta. ( 92 ) Kuid need õigusnormid panevad eraõiguslikele isikutele kohustusi üldjuhul alles pärast seda, kui need on siseriiklikku õigusesse üle võetud, või direktiiviga kooskõlas oleva tõlgenduse alusel, sest direktiividel endal ei ole horisontaalset mõju. ( 93 ) Kohtupraktika tunnistab sellegipoolest, et teatavatel esmase õiguse sätetel, nagu EÜ artiklites 12, 39, 49 ja 141 sätestatud diskrimineerimiskeeld, võib olla horisontaalne mõju. ( 94 )

122.

Kohtuotsuse Mangold põhjal ei saa siiski järeldada, et eraõiguslike isikute vaheliste suhete puhul saab üldpõhimõtetele vahetult tugineda, sest Euroopa Kohus ei täpsustanud, kas vanuse alusel diskrimineerimise keeld kehtib ka horisontaalselt. ( 95 ) Olenemata sellest, et kõnealuse kohtuasja aluseks olnud menetlus oli tsiviilõiguslik vaidlus, pidi Euroopa Kohus eelotsusemenetluses sisuliselt otsustama, kas ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille alusel on tööandjatel võimalus sõlmida ilma piiranguteta tähtajalisi lepinguid vähemalt 52-aastaseks saanud töötajatega. Eelkõige oli küsimus siseriikliku õiguse kooskõlas ühenduse õigusnormidega.

123.

Eelnevat silmas pidades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet – kui see on ühenduse õiguses üldse olemas – saab kohaldada üksnes äriühingu ja tema aktsionäride vahelistes suhetes.

124.

Kolmas eelotsuse küsimus esitati vaid juhuks, kui mõlemale eelmisele eelotsuse küsimusele vastatakse jaatavalt. Kuna käesolevas asjas lähtutakse sellest, et aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet ei ole olemas, ja kuna küsimuse aluseks olevaid õiguslikke aspekte on juba esimese ja teise küsimusega seoses käsitletud, ei ole kolmandale eelotsuse küsimusele minu arvates vaja vastata.

125.

Kokkuvõttes võib märkida, et kõnealuse üldpõhimõtte olemasolu vastu räägib esiteks asjaolu, et aktsionäride võrdsel kohtlemisel ei ole põhiseadusega võrreldavat staatust ei ühenduse ega liikmesriikide õiguskorras. ( 96 ) Lisaks tuvastati uurimise käigus, et õigusteoorias ei ole sellise üldpõhimõtte olemasolu suhtes kindlat ühtset õiguskäsitust. ( 97 ) Pidades silmas asjaolu, et kõnealune põhimõte on piiratud äriühinguõiguse erivaldkonnaga, puudub sellel ka üldpõhimõtetele omane üldkehtivus õiguskorras. ( 98 )

126.

Kui Euroopa Kohus peaks vastupidi siin esitatud seisukohale leidma, et kõnealune üldpõhimõte on olemas, oleks ikkagi küsitav, kas sellel võiksid olla sedavõrd kindlad õiguslikud tagajärjed, et see annaks vähemusaktsionäridele aluse nõuda aktsiate väljaostu. ( 99 ) Ühenduse institutsioonilises õiguses kehtiva ühenduse institutsioonide ülesannete lahususe alusel kuulub nende õiguslike tagajärgede kindlaksmääramine üksnes ühenduse seadusandja pädevusse, kes peab sätestama täpsed õigusnõuded, võttes vajaduse korral vastu asjakohase õigusnormi. ( 100 ) Tunnustades üldpõhimõttena vähemusaktsionäride õigust nõuda aktsiate väljaostu kohtu teel, mindaks vastuollu ühenduse seadusandja tahtega. Selle tagajärjeks oleks direktiivi 2004/25 tagasiulatuv kohaldamine, mis kahjustaks ka õiguskindlust. ( 101 )

127.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes jõuan järeldusele, et ei ole olemas aktsionäride võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis oleks võrdsuse üldpõhimõtte eriväljendus ja kaitseks äriühingu vähemusaktsionäre äriühingu kontrolli ülemineku korral nii, et neil on õigus võõrandada oma väärtpabereid samadel tingimustel nagu kõik teised aktsionärid.

128.

Aktsionäride võrdse kohtlemise õiguslikust liigitusest sõltumata tuleb märkida, et see saab anda õigusi ja panna kohustusi üksnes äriühingu ja tema aktsionäride vahelistes suhetes, mitte aga aktsionäride omavahelistes suhetes. ( 102 )

129.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassation’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: