—

Dynamic Medien Vertriebs GmbH, esindajad: advokaadid W. Konrad ja F. Weber,

—

Avides Media AG, esindaja: advokaat C. Grau,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma, C. Blaschke ja C. Schulze-Bahr,

—

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas P. McGarry, BL,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister M. Hoskins,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: B. Schima,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 28 ja 30 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille poolteks on kaks Saksa õiguse alusel asutatud äriühingut, st Dynamic Medien Vertriebs GmbH (edaspidi „Dynamic Medien”) ja Avides Media AG (edaspidi „Avides Media”), ning mis puudutab Avides Media selliste Ühendkuningriigist pärit videosalvestiste Interneti-müüki Saksamaal, mida kõrgem piirkondlik ametiasutus või vabatahtlikku järelevalvet teostav riiklik organisatsioon ei ole alaealiste kaitse eesmärgil kontrollinud ja klassifitseerinud ning mis ei kanna nimetatud ametiasutuse või organisatsiooni väljastatud selliste videosalvestiste vaatamise vanusepiiri märgistust.

3

Vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 1 lõikele 1 püüab see direktiiv aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.

4

Nimetatud direktiivi artikli 2 punktis h sätestatud määratluse kohaselt on „kooskõlastatud valdkond”„liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud”.

5

Nimetatud artikli 2 punkti h alapunkti ii kohaselt ei kuulu kooskõlastatud valdkonda kaupadele kui niisugustele ning kaupade tarnele esitatavad nõuded. Kaupadele esitatavate nõuete osas nimetatakse direktiivi 2000/31 põhjenduses 21 ohutusnorme, märgistamiskohustusi ja vastutust kaupade eest.

6

Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. Samas sätestatakse nimetatud artikli 3 lõikes 4, et liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel võtta konkreetse infoühiskonna teenuse osas meetmeid, mis on vajalikud avaliku korra, kaasa arvatud alaealiste kaitse, rahva tervise ning tarbijate kaitse põhjustel.

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319) artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, mida kohaldatakse tarbijate ja tarnijate vahel sidevahendi abil sõlmitud lepingutele.

8

23. juuli 2002. aasta Jugendschutzgesetz’i (alaealiste kaitse seadus, BGBl. 2002, I, lk 2730) § 1 lõike 4 kohaselt on sidevahendi abil müümine „iga tasuline tehing, mille puhul toimub kauba tellimine ja kättetoimetamine posti teel või elektrooniliselt, isikliku kontaktita tarnija ja tellija vahel või ilma et tehniliste või muude lahenduste abil oleks tagatud, et asjaomaseid kaupu ei tarnita lastele ega noorukitele”.

9

Alaealiste kaitse seaduse § 12 lõige 1 sätestab, et salvestusega videokassetid ja teised edastamiseks sobivad, ekraanidel esitamiseks või mängimiseks filmide või mängudega programmeeritud andmekandjad (videosalvestised) võib teha lastele või noorukitele avalikult kättesaadavaks üksnes juhul, kui programmid on liidumaa kõrgema ametiasutuse või vabatahtlikku järelevalvet teostava organisatsiooni poolt vastavate vanusegruppide jaoks alaealiste seaduse § 14 lõikes 6 sätestatud korras sobivaks tunnistatud ja vastavalt märgistatud, või juhul, kui tegemist on teabe-, juhend- või õppeprogrammiga, mis kannab tarnijapoolset märgistust „teabeprogramm” või „õppeprogramm”.

10

Alaealiste kaitse seaduse § 12 lõige 3 sätestab, et „videosalvestisi, mida liidumaa kõrgem ametiasutus või vabatahtlikku järelevalvet teostav organisatsioon ei ole märgistanud või millele on § 14 lõikes 6 osundatud menetluse raames vastavalt § 14 lõikele 2 kantud märgistus „alaealistele keelatud” või mis ei ole tarnija poolt kooskõlas § 14 lõikega 7 märgistatud ”, ei ole lubatud

11

Avides Media müüb oma Interneti-leheküljel ja ühes Interneti-poes sidevahendi abil audio- ja videosalvestisi.

12

Põhikohtuasi puudutab „anime’ks” nimetatud Jaapani joonisfilmide – DVD või videokassettide kujul – importimist eelnimetatud ettevõtja poolt Ühendkuningriigist Saksamaale. British Board of Film Classification (Ühendkuningriigi filmide klassifitseerimise amet, edaspidi „BBFC”) kontrollis kõnealuseid joonisfilme enne nende importimist. BBFC uuris Ühendkuningriigis kehtivate alaealiste kaitse sätetele tuginedes, millisele avalikkusele on nimetatud salvestised suunatud, ja liigitas need kategooriasse „alla 15-aastastele keelatud”. Kõnealused videosalvestised kannavad BBFC kleebist, mille kohaselt on nende vaatamine lubatud noorukitele, kes on 15-aastased või vanemad.

13

Avides Media konkurent Dynamic Medien esitas Landgericht Koblenzile ajutiste meetmete kohaldamise taotluse keelata Avides Medial asjaomaste videosalvestiste sidevahendi abil müümine. Dynamic Medieni sõnul keelab alaealiste kaitse seadus selliste salvestiste müügi sidevahendi abil, mida ei ole Saksamaal selle seaduse kohaselt kontrollitud ning mis ei kanna märgistust vanuse alampiiri kohta, mis vastaks kõrgema piirkondliku ametiasutuse või vabatahtlikku järelevalvet teostava riikliku organisatsiooni (edaspidi „pädev asutus”) poolt vastu võetud klassifitseerimisotsusele.

14

8. juuni 2004. aasta otsusega leidis Landgericht Koblenz, et üksnes BBFC-poolset vanuse alampiiri märgistust kandvate videosalvestiste müük sidevahendi abil on vastuolus alaealiste kaitse seaduse sätetega ja kujutab endast konkurentsivastast tegevust. Oberlandesgericht Koblenz kinnitas 21. detsembril 2004 ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustades seda otsust.

15

Kaaludes küsimust alaealiste kaitse seaduses sätestatud keelu kooskõla kohta EÜ artikliga 28 ja direktiiviga 2000/31, otsustas põhikohtuasja menetlev Landgericht Koblenz menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„[1.]   Kas Saksa õigusnorm, millega keelustatakse selliste videosalvestiste (DVD, videokassetid) sidevahendi abil müümine, millel puudub märgistus selle kohta, et need on tunnistatud Saksamaal alaealistele sobivaks, on vastuolus kaupade vaba liikumise põhimõttega EÜ artikli 28 tähenduses?

[2.]   Eelkõige: [k]as selliste videosalvestiste sidevahendi abil müümise keeld on samaväärse toimega meede EÜ artikli 28 tähenduses?

[3.]   Juhul kui vastus küsimusele on jaatav: [s]iis kas nimetatud keeld on õigustatud EÜ artikli 30 kohaselt direktiivi [2000/31] silmas pidades ka juhul, kui videosalvestis on tunnistatud alaealistele sobivaks mõnes teises liikmesriigis […] ja kannab vastavat märgistust, või kujutab kõnealuse kontrolli läbiviimine teise liikmesriigi poolt […] endast vähem piiravat meedet asjaomase sätte tähenduses?”

16

Eelotsuseküsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaupade vaba liikumise põhimõttega EÜ artiklite 28–30 tähenduses – kusjuures viimati nimetatud artiklit tuleb käesoleval juhul käsitleda koostoimes direktiivi 2000/31 sätetega – on vastuolus põhikohtuasja siseriikliku õigusnormiga sarnane siseriiklik õigusnorm, mis keelab selliste videosalvestiste müügi ja üleandmise sidevahendi abil, mida pädev asutus ei ole alaealiste kaitse eesmärgil kontrollinud ja klassifitseerinud ning mis ei kanna nimetatud asutuse väljastatud selliste videosalvestiste vaatamise vanusepiiri märgistust.

17

Mis puutub eelotsusetaotluses osundatud siseriiklikku õigusse, siis väidab Saksamaa valitsus, et kontrollimata videosalvestiste sidevahendi abil müümise keeld ei ole absoluutne. Tegelikult on selline müük siseriikliku õigusega kooskõlas juhul, kui on tagatud, et tellimuse esitas täiskasvanu ning kui asjaomase toote kättetoimetamine lastele või noorukitele on tõhusalt takistatud.

18

Neil asjaoludel tõstatub küsimus, kuidas määratleda sidevahendi abil toimuva müügi mõistet siseriiklikus õiguskorras. Toimikust nähtub, et see mõiste on alaealiste kaitse seaduse § 1 lõikes 4 defineeritud kui „iga tasuline tehing, mille puhul toimub kauba tellimine ja kättetoimetamine posti teel või elektrooniliselt, isikliku kontaktita tarnija ja tellija vahel või ilma et tehniliste või muude lahenduste abil oleks tagatud, et asjaomaseid kaupu ei tarnita lastele ega noorukitele”.

19

Euroopa Kohus ei tõlgenda eelotsusemenetluses siseriiklikke õigusnorme ega otsusta eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud tõlgenduse õigsuse üle (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-58/98: Corsten, EKL 2000, lk I-7919, punkt 24). Euroopa Kohus peab ühenduse ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotuse raames võtma arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt sõnastatud eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti (vt 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I-8089, punkt 10; 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-136/03: Dörr ja Ünal, EKL 2005, lk I-4759, punkt 46, ja 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-419/04: Conseil général de la Vienne, EKL 2006, lk I-5645, punkt 24).

20

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotlusele vastata lähtudes sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtule eeldusest, et põhikohtuasjas käsitletav õigusnorm keelab täielikult selliste videosalvestiste müügi sidevahendi abil, mida pädev asutus ei ole alaealiste kaitse eesmärgil kontrollinud ja klassifitseerinud ning mis ei kanna nimetatud asutuse väljastatud selliste videosalvestiste vaatamise vanusepiiri märgistust.

21

Peale selle tuleb märkida, et toimiku materjalidest nähtub, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid on kohaldatavad mitte ainult Saksamaa Liitvabariigis asuvatele tarnijatele, vaid ka nendele, kelle asukoht on teises liikmesriigis.

22

Põhikohtuasja asjaoludega sarnastele asjaoludele kohaldatavate ühenduse õigusnormide osas tuleb sedastada, et videosalvestiste sidevahendi abil toimuva müügi teatavad aspektid ei kuulu direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse. Kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti h alapunkti ii kohaselt ei reguleeri see direktiiv kaupadele kui niisugustele esitatavaid nõudeid. Sama kehtib direktiivi 97/7 kohta.

23

Kuna siseriiklikud õigusnormid, mis puudutavad alaealiste kaitset sidevahendi abil toimuva müügi puhul, ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, siis tuleb põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme hinnata EÜ artiklite 28 ja 30 suhtes.

24

Avides Media, Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon leiavad, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid kujutavad endast koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeid, mis on EÜ artikliga 28 põhimõtteliselt keelatud. Ühendkuningriigi valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni sõnul on sellised õigusnormid alaealiste kaitsega seonduvatel põhjustel siiski õigustatud.

25

Dynamic Medien, Saksamaa valitsus ja Iirimaa väidavad, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid puudutavad müügitingimust 24. novembri 1993. aasta otsuse mõttes liidetud kohtuasjades C-267/91 ja C-268/91: Keck ja Mithouard (EKL 1993, lk I-6097). Kuna need normid on eristusteta kohaldatavad nii kodumaistele kui ka imporditud toodetele ning mõjutavad nimetatud kaht liiki toodete turustamist õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi, siis ei kohaldu nendele õigusnormidele EÜ artiklis 28 sätestatud keeld.

26

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, vaadelda koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmetena ning seetõttu on need EÜ artikliga 28 keelatud (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5; 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-6445, punkt 25, ja 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-143/06: Ludwigs-Apotheke, EKL 2007, lk I-9623, punkt 25).

27

Vaatamata sellele, kas meetme eesmärk on reguleerida liikmesriikidevahelist kaubandust või mitte, on määrav meetme tegelik või potentsiaalne mõju ühendusesisesele kaubandusele. Nimetatud kriteeriumi kohaselt kujutavad kõik kaupade vabale liikumisele seatud tõkked, mis tulenevad siseriiklike õigusaktide ühtlustamise puudumisel teistest liikmesriikidest pärit ja seaduslikult toodetud ja turustatud kaupadele nõudeid (näiteks nimetuse, kuju, mõõtmete, kaalu, sisalduse, esitluse, märgistuse, pakendamise osas) kehtestavatest õigusaktidest, endast samaväärse toimega meetmeid, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele, välja arvatud juhul, kui nende kohaldamise tingivad üldised huvid, mis on kaupade vaba liikumise põhimõtte suhtes ülimuslikud (vt selle kohta 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: ReweZentral, nn Cassis de Dijon’i kohtuotsus, EKL 1979, lk 649, punktid 6, 14 ja 15; 26. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-368/95: Familiapress, EKL 1997, lk I-3689, punkt 8, ja 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-322/01: Deutscher Apothekerverband, EKL 2003, lk I-14887, punkt 67).

28

Euroopa Kohus on oma praktikas määratlenud EÜ artikliga 28 keelatud samaväärse toimega meetmetena siseriiklikud sätted, millega nähakse teises liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud kauba suhtes ette täiendav kontroll, arvestades ühenduse õiguses sätestatud või sellega tunnustatud erandeid (vt eelkõige 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I-607, punktid 36 ja 37, ning 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-14/02: ATRAL, EKL 2003, lk I-4431, punkt 65).

29

Seevastu teistest liikmesriikidest pärit toodetele teatud müügitingimusi piiravate või keelavate siseriiklike sätete kohaldamine ei saa otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liikmesriikidevahelist kaubandust eespool viidatud kohtuotsusest Dassonville tuleneva kohtupraktika mõttes, tingimusel et neid sätteid kohaldatakse kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning et need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punkt 16; 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-292/92: Hünermund jt, EKL 1993, lk I-6787, punkt 21, ja 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-434/04: Ahokainen ja Leppik, EKL 2006, lk I-9171, punkt 19). Kui need tingimused on täidetud, siis sedalaadi õigusnormide kohaldamine nende kaupade müügile, mis on pärit teistest liikmesriikidest ja mis vastavad selle riigi nõuetele, ei takista ega häiri oma olemuselt turule juurdepääsu rohkem kui kodumaiste kaupade puhul (vt eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punkt 17).

30

Hiljem käsitas Euroopa Kohus müügitingimusi reguleerivaid sätteid eespool viidatud kohtuotsuse Kecki ja Mithouard mõttes sätetena, mis käsitlevad teatavaid turustamisviise (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hünermund jt, punktid 21 ja 22; 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-254/98: TK-Heimdienst, EKL 2000, lk I-151, punkt 24, ning 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-441/04: A-Punkt Schmuckhandel, EKL 2006, lk I-2093, punkt 16).

31

29. juuni 1995. aasta otsuse kohtuasjas C-391/92: komisjon vs. Kreeka (EKL 1995, lk I-1621) punktist 15 tuleneb, et käesoleva otsuse punktis 29 viidatud kohtupraktika mõttes kujutab endast müügitingimust õigusnorm, mis piirab toodete turustamist teatavatele müügikohtadele ja mis mõjub ettevõtjate kaubandusvabandust piiravalt, sealjuures kõnealuste toodete omadusi puudutamata. Nii välistab vajadus kohandada asjaomaseid tooteid vastavalt turustamise liikmesriigis kehtivatele normidele, et tegemist võiks olla müügitingimusega (vt eespool viidatud kohtuotsus Canal Satélite Digital, punkt 30). Selline on olukord muu seas juhul, kui nõutakse imporditud toodete etiketi muutmist (vt eelkõige 3. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-33/97: Colim, EKL 1999, lk I-3175, punkt 37, 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-416/00: Morellato, EKL 2003, lk I-9343, punktid 29 ja 30).

32

Käesoleval juhul tuleb sedastada, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid ei kujuta endast müügitingimust eespool viidatud kohtuotsusest Keck ja Mithouard tuleneva kohtupraktika mõttes.

33

Kõnealused õigusnormid ei keela videosalvestiste müüki sidevahendi abil. Nendes nähakse ette, et selliselt toimuva müügi puhul peavad videosalvestised olema alaealiste kaitse eesmärgil läbinud siseriikliku kontrolli- ja klassifitseerimismenetluse, ning seda sõltumata asjaolust, kas ekspordiriigis on videosalvestiste suhtes analoogne menetlus juba läbi viidud. Peale selle sätestatakse asjaomastes õigusnormides tingimus, millele videosalvestised peavad vastama – nimelt tingimus, mis puudutab nende märgistust.

34

Tuleb märkida, et sellised õigusnormid muudavad muudest liikmesriikidest kui Saksamaa Liitvabariigist pärit videosalvestiste impordi keerulisemaks ja kulukamaks, mis võib väheneda huvitatud isikute tahe selliseid videosalvestisi kõnealuses liikmesriigis turustada.

35

Eeltoodust tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid kujutavad endast koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeid EÜ artikli 28 mõttes, mis on sellest artiklist tulenevate kohustustega põhimõtteliselt vastuolus, välja arvatud juhul, kui need normid on objektiivselt õigustatud.

36

Ühendkuningriik ja komisjon leiavad, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid on õigustatud, kuna nendega soovitakse kaitsta alaealisi. Nimetatud eesmärk on eeskätt seotud kõlbluse ja avaliku korraga, mis on EÜ artiklis 30 tunnustatud õigustused. Peale selle lubavad direktiivid 97/7 ja 2000/31 sõnaselgelt piirangute kehtestamist üldistes huvides.

37

Dynamic Medien, Saksamaa valitsus ja Iirimaa jagavad seda seisukohta juhul, kui tuvastatakse, et kõnealused õigusnormid ei jää EÜ artiklis 28 sätestatud keelu alt välja. Saksamaa valitsus väidab, et need õigusnormid on kehtestatud avaliku korra eesmärgil ning võimaldavad tagada, et noored saavad arendada isiklikku vastutustunnet ning seltskondlikkust. Peale selle on alaealiste kaitse eesmärk otseselt seotud inimväärikuse austamise tagamisega. Iirimaa tugineb ka tarbijate kaitse imperatiivsele nõudele, mida on tunnustatud eespool viidatud kohtuotsuses Cassis de Dijon.

38

Avides Media leiab, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid on ebaproportsionaalsed, kuna nende alusel keelustatakse süstemaatiliselt selliste videosalvestiste müük sidevahendi abil, mis ei kanna kõnealustes normides ette nähtud märgistust, ning seda sõltumata asjaolust, kas asjaomaseid videosalvestisi oli teises liikmesriigis alaealiste kaitse eesmärgil kontrollitud või mitte. Saksa õiguses ei ole sätestatud ka lihtsustatud menetlust juhuks, kus vastav kontroll on tegelikult läbi viidud.

39

Selles osas tuleb meenutada, et lapse õiguste kaitset tunnustavad mitmed rahvusvahelised õigusaktid, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud, näiteks 19. detsembril 1966 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee poolt vastu võetud ja 23. märtsil 1976 jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja 20. novembril 1989 nimetatud assamblee poolt vastu võetud ja 2. septembril 1990 jõustunud lapse õiguste konventsioon. Euroopa Kohtul on juba olnud põhjust meenutada, et nimetatud rahvusvahelised õigusaktid kuuluvad nende inimõiguste kaitset puudutavate rahvusvaheliste õigusaktide hulka, mida ta ühenduse õiguse üldpõhimõtete kohaldamisel arvesse võtab (vt eelkõige 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-5769, punkt 37).

40

Selles osas tuleb märkida, et lapse õiguste konventsiooni artikli 17 alusel tunnustavad osalisriigid massiteabevahendite tähtsust ja tagavad lapse juurdepääsu mitmekülgsele siseriiklikule ja rahvusvahelisele teabele ja materjalidele, eriti neile, mille eesmärk on lapse sotsiaalse, vaimse ja kõlbelise heaolu ning füüsilise ja vaimse tervise areng. Selle artikli punkt e täpsustab, et osalisriigid ergutavad vastavate põhisuundade arendamist kaitsmaks last tema heaolu kahjustava teabe ja materjali eest.

41

Lapse õiguste kaitset käsitletakse ka Euroopa Liidu raames välja töötatud õigusaktides, näiteks 7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (EÜT C 364, lk 1), mille artikli 24 lõige 1 sätestab, et lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 58). Peale selle tunnustavad mõned ühenduse õiguse instrumendid, näiteks direktiiv 2000/31, liikmesriikide õigust võtta vajalikke meetmeid alaealiste kaitsega seonduvatel põhjustel.

42

Kuigi lapse kaitse on õigustatud huvi, mille tõttu võib üldjuhul olla õigustatud isegi selliste EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabaduste piiramine, nagu kaupade vaba liikumine (vt analoogia alusel 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I-5659, punkt 74), saavad sellised piirangud olla õigustatud üksnes siis, kui need on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-36/02: Omega, EKL 2004, lk I-9609, punkt 36, 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, EKL 2007, lk I-10779, punkt 75).

43

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et põhikohtuasja siseriiklike õigusnormide eesmärk on kaitsta last tema heaolu kahjustava teabe ja materjali eest.

44

Selles osas tuleb märkida, et ei ole tingimata vajalik, et liikmesriikide ametiasutuste määratud piiravad meetmed, mida on käsitletud käesoleva otsuse punktides 39–42, vastaks kõigi liikmesriikide käsitlusele asjaomase õiguse kaitsetasemest ja -korrast (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Omega, punkt 37). Kuna see käsitlus võib liikmesriigiti vastavalt kõlbelistele ja kultuurilistele kaalutlustele erineda, tuleb tunnustada liikmesriikide vaieldamatu kaalutlusruumi olemasolu.

45

Ehkki vastab tõele, et juhul, kui vastavat valdkonda ei ole ühenduses ühtlustatud, tuleb liikmesriikidel kaaluda, millisel tasemel nad soovivad asjaomast kaitset tagada, tuleb seda kaalutluspädevust teostada ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi järgides.

46

Kuigi põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid vastavad lapse kaitse sellisele tasemele, mida Saksa seadusandja on soovinud Saksamaa Liitvabariigis tagada, peavad võetud meetmed olema kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

47

Kahtlemata kujutab selliste videosalvestiste sidevahendi abil toimuva müügi ja üleandmise keeld, mida pädev asutus ei ole alaealiste kaitse eesmärgil kontrollinud ja klassifitseerinud ning mis ei kanna nimetatud asutuse väljastatud selliste videosalvestiste vaatamise vanusepiiri märgistust, endast meedet, mis iseenesest kaitseb last tema heaolu kahjustava teabe ja materjali eest.

48

Asjaomase keelu sisulise ulatuse kohta tuleb märkida, et alaealiste kaitse seadus ei keela kontrollimata videosalvestiste kõiki turustamisviise. Eelotsusetaotlusest nähtub, et selliseid videosalvestisi on lubatud importida ja täiskasvanutele müüa selliste turustuskanalite kaudu, mis hõlmavad tarnija ja ostja isiklikku kontakti ning võimaldavad seetõttu valvata selle järele, et lastel ei oleks asjaomastele videosalvestistele ligipääsu. Neid asjaolusid arvestades tundub, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid ei lähe kaugemale sellest, mis on asjaomase liikmesriigi eesmärgi saavutamiseks vajalik.

49

Mis puutub siseriiklikus õiguses lapse kaitsmiseks tema heaolu kahjustava teabe ja materjali eest kehtestatud kontrollimenetlusse, siis ei saa pelk asjaolu, et üks liikmesriik valis teises liikmesriigis rakendatavast erineva kaitsekorra, omada tähtsust selles valdkonnas vastuvõetud siseriiklike sätete proportsionaalsuse hindamisel. Kõnealuseid õigusnorme tuleb hinnata seoses asjaomase eesmärgiga ning kaitsetasemega, mida vastav liikmesriik soovib tagada (vt analoogia alusel 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-124/97: Läärä jt, EKL 1999, lk I-6067, punkt 36, ja eespool viidatud kohtuotsus Omega, punkt 38).

50

Siiski peab selline kontrollimenetlus olema lihtsalt ligipääsetav, see tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul ning juhul, kui menetlus lõpeb keelduva otsusega, peab olema võimalik see kohtulikult vaidlustada (vt selle kohta 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-344/90: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1992, lk I-4719, punkt 9, ja 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-95/01: Greenham ja Abel, EKL 2004, lk I-1333, punkt 35).

51

Käesoleval juhul tuleneb Saksamaa valitsuse poolt Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormidega sätestatud kontrolli- ja klassifitseerimismenetlus ning videosalvestiste märgistamine vastavad eelmises punktis osundatud tingimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes lahendab põhikohtuasja ning vastutab langetatava kohtuotsuse eest, peab kontrollima, kas see vastab tõele.

52

Kõiki eespool nimetatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et EÜ artikliga 28 ei ole vastuolus põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku õigusnormiga sarnane siseriiklik õigusnorm, mis keelab selliste videosalvestiste müügi ja üleandmise sidevahendi abil, mida pädev asutus ei ole alaealiste kaitse eesmärgil kontrollinud ja klassifitseerinud ning mis ei kanna nimetatud asutuse väljastatud selliste videosalvestiste vaatamise vanusepiiri märgistust, välja arvatud juhul, kui ilmneb, et nende õigusnormidega kehtestatud kontrolli- ja klassifitseerimismenetlus ning videosalvestiste märgistamine ei ole lihtsalt ligipääsetav, seda ei saa läbi viia mõistliku aja jooksul või siis keelduvat otsust ei ole võimalik kohtulikult vaidlustada.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: