1

Oma apellatsioonkaebuses palub Euroopa Ühenduste Komisjon tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 3. mai 2007. aasta otsuse kohtuasjas T-357/02: Freistaat Sachsen vs. komisjon (EKL 2007, lk II-1261, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus osaliselt tühistas komisjoni 24. septembri 2002. aasta otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi hõlmav programm – ettevõtjate tootlikkuse suurendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (coaching), 4 (messidel ja näitustel osalemine), 5 (koostöö) ja 7 (toodete disaini arendus) (EÜT 2003, L 91, lk 13; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), on ette nähtud menetlused, mida komisjon võib kohaldada talle EÜ artikliga 88 riigiabi ühisturuga kokkusobivuse osas seisukoha võtmiseks antud pädevuse teostamisel.

3

Käesolev apellatsioonkaebus põhineb täpsemalt nimetatud määruse järgmistel sätetel:

4

Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi valdkonnas annab nõukogu 7. mai 1998. aasta määruse (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite [87] ja [88] kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312), artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkt i komisjonile pädevuse kooskõlas EÜ artikliga 87 teatada, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antud abi sobib teatavatel tingimustel kokku ühisturuga ega eelda EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist.

5

Komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruses (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33; ELT eriväljaanne 08/02, lk 141), on ette nähtud kriteeriumid, millele peavad vastama üksiktoetused ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud abikavad, et need oleks EÜ artikli 87 lõike 3 mõttes ühisturuga kokkusobivad, ning vabastab EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustusest need, mis neile tingimustele vastavad.

6

Vastavalt artiklile 10 jõustus see määrus 2. veebruaril 2001 ehk kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

7

Nimetatud määruse põhjenduse 4 viimane lause täpsustab, et „[v]äikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevad [komisjoni] suunised [(EÜT 1996, C 213, lk 4)] tuleks käesoleva määruse jõustumise päevast kehtetuks tunnistada, sest [see asendab] nende sisu […]”.

8

Freistaat Sachsen (Saksimaa) andis vastavalt Saksimaa majandus- ja tööministeeriumi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete programmile, mille eesmärk oli selle liidumaa territooriumil asuvate ettevõtjate tootlikkuse suurendamine, vabade elukutsete esindajatele ning tööstus- ja kaubandusvaldkonna väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes olid kas asutatud liidumaal või kelle asukoht oli seal, nende taotluse alusel tagastamatut toetust projektidele, mis soodustasid majanduse arengut. Seda toetust anti abikava raames, millest komisjonile teatati esimest korda aastal 1992, mille komisjon heaks kiitis ja mida pärast komisjonilt uute heakskiitvate otsuste saamist korduvalt pikendati. Selle abi eesmärk oli väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamine.

9

Saksamaa Liitvabariik teatas 29. detsembri 2000. aasta kirjaga, mis saabus komisjoni 3. jaanuaril 2001, abikava uuest versioonist (edaspidi „esialgne teatis”).

10

12. jaanuaril 2001 võttis komisjon vastu määruse nr 70/2001, mis jõustus 2. veebruaril 2001.

11

2001. aasta detsembris algatas komisjon ametliku uurimismenetluse seoses osade teatatud abikavas ette nähtud meetmetega, nimelt alaprogrammide „coaching”, „messidel ja näitustel osalemine”, „koostöö” ja „toodete disaini arendus” osas (edaspidi koos „neli kõnealust alaprogrammi”). Seevastu muudele teatatud meetmetele ei esitanud komisjon ühtki vastuväidet.

12

Uurimise lõpus võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, milles ta esiteks leidis, et neljas kõnealuses alaprogrammis ette nähtud meetmed kujutavad endast riigiabi. Teiseks täpsustas ta, et selleks, et abi saaks pidada ühisturuga kokkusobivaks, ei tohi see väljuda määruse nr 70/2001 kohaldamisalast ega ületada selle määrusega ette nähtud osatähtsuse piirmäära – tingimused, millele kõnealused alaprogrammid vastavad, välja arvatud alaprogrammi „koostöö” raames ette nähtud tegevusabi, mille komisjon leidis olevat ühisturuga kokkusobimatu.

13

Vaidlustatud kohtuotsusega rahuldas Esimese Astme Kohus mitu Freistaat Sachseni poolt vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud nõuet, nimelt tühistas kohus järgmised sätted:

14

Hinnates kõnealuse abi kokkusobivust määrusega nr 70/2001, leidis Esimese Astme Kohus, et kuna see määrus ei kehtinud kuupäeval, mil komisjon sai kätte neid abimeetmeid puudutava teatise, kohaldas komisjon väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid puudutavaid uusi, selle määrusega kehtestatud eeskirju tagasiulatuvalt.

15

Esimese Astme Kohus tugines peamiselt teavitamise õiguslikele tagajärgedele riigiabi kavade hindamismenetluse raames. Kohus märgib täpsemalt, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud, ja lõige 5 sätestab, et teatise hindamiseks ette nähtud kahe kuu pikkune tähtaeg hakkab kulgema selle kättesaamisele järgnevast päevast.

16

Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et põhimõtteliselt tuleb kavandatava abi ühisturuga kokkusobivuse kontrollimine läbi viia üksnes nende eeskirjade alusel, mis kehtivad kuupäeval, mil komisjon sai kätte abi puudutava teatise. Kohus täpsustab, et seda lahendust õigustab läbipaistvuse ja prognoositavuse nõue, kuivõrd see võimaldab vältida olukorda, kus komisjon saaks võimaluse ühepoolselt otsustada, milliseid õigusnorme kohaldada abile, mida tal tuleb hinnata.

17

Esimese Astme Kohus leidis samuti, et neid põhjendusi toetab ka kohtupraktika. Kohus viitab selles osas 24. septembri 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon (EKL 2002, lk I-7869), mis käsitleb komisjoni niisuguste järjestikuste otsuste ajalist kohaldatavust, mis puudutavad terasetööstusele teatavatel piiratud arvul juhtudel antavat riigiabi ja mida tavaliselt nimetatakse nn teraseabikoodeksiks. Selles kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus, et see, kui komisjon teeb varasema seadustiku kehtivusajal väljamakstud abi kokkusobivuse kohta otsuse selle otsuse tegemise kuupäeval kehtiva teraseabikoodeksi sätete alusel, tähendab hilisema koodeksi tagasiulatuvat kohaldamist.

18

Esimese Astme Kohus leidis seejärel, et nii määruse nr 70/2001 sõnastusest kui ka eesmärgist ning samuti nõuetest, mis tulenevad õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kaitse põhimõtete järgmisest, tuleneb, et see määrus ei olnud mõeldud kohaldamiseks tagasiulatuvalt.

19

Esimese Astme Kohus on samuti sedastanud, et kui ka Saksamaa Liitvabariik oli esialgse teatamise kuupäeval teadlik kõnealuste abimeetmete uurimise kriteeriumide osas lähiajal toimuvatest arengutest, ei saa see õigustada määruse nr 70/2001 kohaldamist.

20

Lõpuks viitab Esimese Astme Kohus komisjoni teatisele ebaseadusliku riigiabi hindamise suhtes kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta (EÜT 2002, C 119, lk 22), mille kohaselt komisjon hindab selle abi kokkusobivust ühisturuga alati abi andmise kuupäeval kehtivate õigusaktide alusel. Esimese Astme Kohus leiab, et kui teatatud abikavasid saaks vastupidi hinnata nende õigusaktide alusel, mis kehtivad kuupäeval, mil komisjon võtab vastu neid puudutava otsuse, õhutaks see liikmesriike eirama menetluslikke kohustusi juhtudel, kui nad kavandavad niisuguse abi andmist, mille suhtes kohaldatavaid õigusnorme võidakse muuta senisest rangemaks.

21

Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, teha kohtuasja sisulistes küsimustes lõplik otsus, jättes Freistaat Sachseni tühistamishagi rahuldamata, ja mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Freistaat Sachsenilt.

22

Freistaat Sachsen palub jätta komisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja komisjonilt.

23

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Ta väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi esiteks järeldades, et komisjon on Saksamaa Liitvabariigi teatatud abikava hinnanud ekslikult määruse nr 70/2001 alusel, kuigi see määrus ei olnud esialgse teatise kättesaamise kuupäeval jõustunud, ja teiseks sedastades, et seda teatist tuleb pidada lõplikuks.

24

Komisjoni esimese väite kohaselt rikkus Esimese Astme Kohus EÜ artikli 88 lõikeid 2 ja 3, EÜ artikli 249 lõiget 2 ja EÜ artikli 254 lõike 2 teist lauset, määruse nr 659/1999 artiklit 3 ja järgnevaid artikleid, nagu ka määruse nr 70/2001 artikli 10 lõiget 1, kui ta leidis, et viimati nimetatud määruse kohaldamine abikavale, millest teatati enne nimetatud määruse jõustumist, on vastuolus tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega ja muudab vaidlusaluse otsuse seega õigusvastaseks.

25

Komisjon leiab, et määruse nr 70/2001 kohaldamine kõnealusele abikavale ei ole mingil moel tagasiulatuva iseloomuga, vaid on kooskõlas viivitamatu rakendamise põhimõttega, mille kohaselt ühenduse õigusnormi kohaldatakse jõustumise hetkest kõigile vastaval ajahetkel pooleliolevatele ja menetletavatele juhtumitele.

26

Komisjon väidab, et kuna Esimese Astme Kohus sedastas, et kavandatavast riigiabist teatamine loob õigusliku olukorra, millest tulenevalt tuleb kohaldada selle teatise kuupäeval kehtinud eeskirju, on Esimese Astme Kohus asunud õiguslikult väärale seisukohale.

27

Komisjon leiab, et niisugusel teatisel on ainult menetluslikud tagajärjed. Ta lisab, et hindamine, mille ta peab läbi viima, ei käsitle seda teatist kui niisugust, vaid pigem teatatud abi, ning see tuleb läbi viia mitte üksnes selle teatise raames edastatud informatsioonist lähtudes, vaid ka faktilisi asjaolusid ja otsuse vastuvõtmise ajal kehtivaid õigusakte arvesse võttes. Komisjon viitab siinkohal määruse nr 659/1999 artiklile 3, artikli 4 lõigetele 2–4 ja 6, artikli 5 lõikele 1, artiklile 6 ja artikli 7 lõigetele 2–4.

28

Komisjon väidab lisaks, et kavandatavast riigiabist teatamine on kohustus, mille asutamisleping kehtestab liikmesriikidele, ning see ei loo õigusi.

29

Ta täpsustab, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud teatise viivitamatu uurimine ei võta komisjonilt õigust selle määruse artikli 5 alusel nõuda asjaomaselt liikmesriigilt täiendavat teavet.

30

Komisjon väidab, et kahe kuu pikkune tähtaeg, mis määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 5 kohaselt hakkab kulgema teatise kättesaamisele järgnevast päevast ja mille möödumisel vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 6 tuleb abi lugeda heakskiidetuks, kujutab endast lihtsat menetlustähtaega. Komisjon väidab, et vastavalt selle määruse artikli 4 lõike 6 teisele lausele on ta igal juhul pädev tegema otsuse selle tähtaja lõpus, ja vajaduse korral algatama ametliku uurimismenetluse.

31

Komisjon väidab lisaks, et Saksamaa Liitvabariik oli täielikult teadlik eelnõust, mis viis määruse nr 70/2001 vastuvõtmiseni, muu hulgas seetõttu, et ta osales selle määrusega seotud ettevalmistustöödes.

32

Komisjon leiab, et eespool viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane, kuna see puudutab ebaseaduslikku abi, ning pealegi oli Euroopa Kohtu seisukoht selles otsuses põhjendatud teraseabikoodeksi eripära tõttu.

33

Komisjon vaidleb vastu ka Esimese Astme Kohtu analüüsile, mille kohaselt asjaolu, et määrus nr 70/2001 annab liikmesriikidele võimaluse ise kontrollida teatamiskohustuse olemasolu, näitab, et see määrus ei ole mõeldud kohaldamiseks varasemate teatiste suhtes. Komisjon väidab selles osas, et käesoleval juhul, pärast nimetatud määruse jõustumist, oli Saksamaa Liitvabariigil võimalik kontrollida, kas need meetmed, millest ta oli teatanud, kuuluvad erandjuhtude alla, ja vajaduse korral oli tal võimalik oma teatis määruse nr 659/1999 artikli 8 kohaselt tagasi võtta. Komisjon lisab, et määruse nr 70/2001 põhjendusest 4 tuleneb, et liikmesriigid võivad teatada selle määruse kohaldamisalasse kuuluvast riigiabist. Ta väidab, et nimetatud määrusega ei ole vastuolus, kui selle jõustumisel jäetakse senised, st olemasolevad teatised kehtima.

34

Komisjon väidab veel, et määruse nr 70/2001 põhjenduse 4 teises lauses toodud täpsustust, mille kohaselt komisjon hindab teatatud abikavasid „eelkõige” selles määruses sätestatud tingimuste põhjal, ei saa tõlgendada nii, nagu see võimaldaks kohaldada 1996. aasta jooksul vastu võetud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevaid ühenduse suuniseid, kuna need tunnistati selle määrusega kehtetuks, nagu sõnaselgelt täpsustab ka nimetatud põhjendus.

35

Lõpetuseks leiab komisjon, et paralleel, mille Esimese Astme Kohus tõmbas teatatud abikava ja ebaseadusliku abi vahele, ei ole asjakohane. Ta väidab selles osas, et komisjoni teatis ebaseadusliku riigiabi hindamise suhtes kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta, millele Esimese Astme Kohus on viidanud, ei oleks olnud mingil moel kohaldatav, kui Saksamaa Liitvabariigi teatatud abi oleks olnud ebaseaduslik. Tegelikult puudutab see teatis üksnes direktiivide või sarnaste instrumentide kohaldamist, kusjuures selle neljas lõik täpsustab, et see „ei mõjuta nõukogu ja komisjoni reeglite tõlgendust riigiabi eeskirjade valdkonnas”.

36

Freistaat Sachsen väidab, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta sedastas, et teatatud abikavale määruse nr 70/2001 kohaldamine enne selle jõustumist kujutab endast selle määruse tagasiulatuvat kohaldamist, mis muudab vaidlusaluse otsuse õigusvastaseks.

37

Freistaat Sachsen leiab, et abikavast teatamine ei kujuta endast üksnes lihtsat kohustust liikmesriikidele, vaid see toiming toob endaga kaasa ka konkreetseid kohustusi komisjonile, ning sellega hakkab kulgema tähtaeg, mille möödumisel on olulised õiguslikud tagajärjed asjaomastele pooltele.

38

Freistaat Sachsen leiab, et õiguskindlusega on põhimõtteliselt vastuolus, kui tagasiulatuvalt kohaldatakse ühenduse õigusakte, mis selles osas sõnaselget sätet ei sisalda.

39

Ta leiab, et seisukohta, mille Euroopa Kohus võttis ebaseadusliku riigiabi suhtes eespool viidatud kohtuotsuses Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, tuleb kohaldada ka teatatud abile.

40

Ta leiab, et liikmesriigi abikavast teatamine loob aluse selle liikmesriigi õiguspärasele ootusele, et hindamisel kasutatakse selle teatise ajal kehtivaid kriteeriume. Siiski jääb ruumi võimaluseks, et eeskiri, mis jõustus pärast abikavast teatamist, on asjaomasele liikmesriigile soodsam kui see, mis kehtis teatamise ajal.

41

Freistaat Sachsen leiab seejärel, et kuna komisjon väidab, et ebaseaduslikku abi tuleb hinnata selle abi andmise hetkel kehtinud sätete alusel, siis tuleb samuti kohaldada õigust, mis kehtis hetkel, kui nõuetekohaselt teatatud abi „sünnib” ehk siis, kui sellest teatatakse, et mitte panna ebasoodsasse olukorda neid liikmesriike, kes oma menetluslikke kohustusi täidavad.

42

Teise võimalusena väidab Freistaat Sachsen, et kui Euroopa Kohus tunnistab komisjoni esimese väite põhjendatuks, tuleks vaidlusalune otsus igal juhul tühistada, kuna komisjon ei ole tegelikkuses oma kaalutlusõigust teostanud. Selles osas ei võtnud komisjon määruse nr 70/2001 kohaldamisel arvesse Saksimaa ja teatatud abikava eripära.

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse uut eeskirja varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohe (vt selle kohta eelkõige 14. aprilli 1970. aasta otsus kohtuasjas 68/69: Brock, EKL 1970, lk 171, punkt 7, ja 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/84: Licata vs. MSK, EKL 1986, lk 2305, punkt 31). Lisaks on Euroopa Kohus selles osas täpsustanud, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamisala ei saa laiendada selleni, et see hakkab üldiselt takistama uue eeskirja kohaldamist varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes (vt eelkõige 14. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 278/84: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 1, punkt 36, ja 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 203/86: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1988, lk 4563, punkt 19).

44

Seevastu ühenduse materiaalõigusnorme tuleb tõlgendada nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus nähtub selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (vt eelkõige 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-162/00: Pokrzeptowicz-Meyer, EKL 2002, lk I-1049, punkt 49).

45

Riigiabi plaanidest teatamine, mis on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 3, on keskne tegur niisuguse abi kontrollimisel ühenduse eeskirjade kohaselt, ja riigiabi saanud ettevõtjad ei või toetuda selle seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele, kui abi ei ole antud kõnealust menetlust järgides (20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I-1591, punkt 25, ja 22. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-408/04 P: komisjon vs. Salzgitter, EKL 2008, lk I-2767, punkt 104).

46

Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 viimasele lausele ei tohi liikmesriik kavatsetud meetmeid rakendada enne, kui komisjon on nimetatud menetluse järgi teinud lõpliku otsuse.

47

Selles sättes kehtestatud keelu eesmärk on tagada, et abi toime ei avalduks enne, kui komisjonil on olnud võimalus mõistliku tähtaja jooksul abikava üksikasjalikult kontrollida ja vajaduse korral sama artikli lõikes 2 ette nähtud menetlus algatada (14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, nn Boussac Saint Frère’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I-307, punkt 17, nagu ka 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-199/06: CELF ja Ministre de la Culture et de la Communication, EKL 2008, lk I-469, punkt 36).

48

EÜ artikli 88 lõige 3 näeb seega ette uute abikavade ennetava kontrolli (11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz, EKL 1973, lk 1471, punkt 2, nagu ka eespool viidatud kohtuotsus CELF ja Ministre de la Culture et de la Communication, punkt 37).

49

Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõige 1, mille kohaselt komisjon vaatab teatise läbi niipea, „kui on selle kätte saanud”, näeb nimetatud kontrollimise käigus sellele institutsioonile ette üksnes erilise järelevalvekohustuse, ega kujuta seega endast teatatud abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamiskriteeriumi ratione temporis rakendusnormi. Niisugust reeglit ei saa tuletada ka sama määruse artikli 4 lõike 5 teisest lausest, mis näeb ette, et kahe kuu pikkune tähtaeg, mille jooksul komisjon viib läbi teatise esialgse uurimise, hakkab kulgema lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast.

50

Seevastu küsimusele, kas abi on riigiabi asutamislepingu tähenduses, saab vastata lähtuvalt objektiivsest olukorrast, mida tuleb hinnata kuupäeval, kui komisjon oma otsuse teeb (vt selle kohta 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5479, punkt 137, nagu ka 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk 4777, punkt 95). Seega peab ühenduse kohus arvestama hinnangut, mille komisjon on objektiivsele olukorrale andnud kuupäeval, mil ta on teinud otsuse (eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punkt 144).

51

Samuti tuleb toonitada, et riigiabi kokkusobivuse hindamise reeglid, põhimõtted ja kriteeriumid, mis kehtivad komisjoni otsuse tegemise kuupäeval, on konkurentsiolukorra hindamiseks põhimõtteliselt sobivamad.

52

Eeltoodust järeldub, et kuigi abikavast teatamine on selle kontrollimisel sisulise tähtsusega element, kujutab see endast siiski vaid menetluslikku kohustust, mis peaks komisjonil võimaldama tagada samal ajal nii ennetava kui ka tõhusa kontrolli abi üle, mida liikmesriigid kavatsevad ettevõtjatele anda. Seetõttu ei saa sel olla niisuguseid tagajärgi, et selle alusel määrataks kindlaks teatatud abi suhtes kohaldatav õiguslik raamistik.

53

Järelikult ei loo liikmesriigi poolt kavandatavast abist või abikavast teatamine lõplikult määratletud õiguslikku olukorda, mis nõuaks, et komisjon kohaldaks selle abi ühisturu kokkusobivuse hindamisel teatise kuupäeval kehtinud eeskirju. Vastupidi, komisjon peab kohaldama eeskirju, mis kehtivad vastava otsuse tegemise hetkel ja mis on ainsad eeskirjad, mille alusel saab hinnata tema poolt selles osas tehtud otsuse õiguspärasust.

54

Vastupidi Freistaat Sachseni väidetele ei ole see lähenemisviis niisugune, mis innustaks liikmesriike kavandavat abi ilma eelneva teavitamiseta viivitamatult rakendama eesmärgiga saada kasu rakendamishetkel kehtinud õiguslikust regulatsioonist. Isegi kui ebaseadusliku abi ühisturuga kokkusobivust tuleks hinnata igal juhul samal kuupäeval, kui see anti, oleks liikmesriikidel siiski äärmiselt keeruline aimata õigusaktide muudatuste üksikasju. Pealegi võib ebaseadusliku abi andmine seda andnud liikmesriigi asetada olukorda, kus see abi tuleb tagasi nõuda ning hüvitada ka abi ebaseaduslikkusega tekitatud kahju (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus CELF ja Ministre de la Culture et de la Communication, punkt 55).

55

Siiski tuleb märkida, et EÜ artikli 88 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punktist h tuleneb, et kui komisjon otsustab algatada abikava käsitleva ametliku uurimismenetluse, peab ta andma huvitatud pooltele, sealhulgas asjaomastele ettevõtjatele võimaluse esitada märkusi. Selline eeskiri on oma olemuselt vorminõue.

56

Sellest tuleneb, et kui õigusnorme, mille alusel liikmesriik teatab kavandatavast abist, muudetakse enne komisjoni otsuse tegemist, on komisjon otsuse tegemisel kohustatud uute eeskirjade alusel nõudma, et asjaosalised võtaksid seisukoha selle abi kokkusobivuse kohta uute eeskirjadega. Teistsuguse olukorraga on tegemist vaid juhtudel, kui uued õigusnormid ei sisalda varasematega võrreldes sisulisi muudatusi (vt selle kohta 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-49/05 P: Ferriere Nord vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 68–71).

57

Käesoleval juhul on selge esiteks see, et kavandatavat abikavast teatati komisjonile enne määruse nr 70/2001 jõustumist, teiseks see, et selle määruse jõustumise kuupäeval ei olnud komisjon veel otsust teinud, ja kolmandaks see, et nimetatud määrus kehtis vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval.

58

Toimikust ilmneb veel, et komisjon palus huvitatud pooltel võtta seisukoht teatatud abikavale nimetatud määruse kohaldamise suhtes.

59

Kõigest eeltoodust järeldub, et kuna Esimese Astme Kohus asus seisukohale, et vaidlusalune otsus rikub tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, siis rikkus Esimese Astme Kohus oma otsuses õigusnormi. Järelikult on komisjoni esimene väide põhjendatud. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja teist väidet kontrollida.

60

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesest lõigust tuleneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium lubab, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

61

Kuna käesoleval juhul on põhjendamatu väide, mille kohaselt määruse nr 70/2001 kohaldamine vaidlusalusele otsusele on tagasiulatuva iseloomuga, siis tuleb teha otsus Freistaat Sachseni poolt Esimese Astme Kohtus esitatud neljanda ja viienda väite osas, mis käsitlevad esiteks asjaolu, et komisjon ei kasutanud kõnealuse abi hindamisel talle kuuluvat kaalutlusõigust, ning on ühtlasi rikkunud sellega seonduvat põhjendamiskohustust, ja teiseks seda, et komisjon ei ole tõendanud, et abi oleks tegelikult või potentsiaalselt konkurentsi kahjustanud, ning on rikkunud sellega seonduvat põhjendamiskohustust.

62

Vastus nendele väidetele hõlmab keeruliste faktiliste asjaolude hindamist tõendite alusel, mida Esimese Astme Kohtus ei ole hinnatud. Euroopa Kohtus piirdus Freistaat Sachseni väidetega – mida täiendavalt ei täpsustatud –, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, kuna komisjon ei teostanud oma kaalutlusõigust, kuna ei võtnud määruse nr 70/2001 kohaldamisel arvesse ei Saksimaa ega teatatud abikava eripära.

63

Siit järeldub, et vaidlus ei ole menetlusstaadiumis, mis võimaldaks Euroopa Kohtul otsust teha, mistõttu kohtuasi tuleb saata tagasi Esimese Astme Kohtusse nende kahe väite osas otsuse tegemiseks.

64

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Esimese Astme Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: