—

A. L. Marra, esindaja: advokaat L. A. Cucinella,

—

E. De Gregorio, esindaja: advokaat G. Siporso,

—

A. Clemente, esindajad: advokaadid R. Capocasale ja E. Chiusolo,

—

Itaalia valitsus, esindaja: R. Adam, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Euroopa Parlament, esindajad: H. Krück, C. Karamarcos ja A. Caiola,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: I. Martínez del Peral ning F. Amato ja C. Zadra,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi liikmete immuniteete käsitlevate ühenduse eeskirjade, eelkõige 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli (edaspidi „protokoll”) artiklite 9 ja 10 ning Euroopa Parlamendi kodukorra (ELT 2005, L 44, lk 1; edaspidi „kodukord”) artikli 6 lõigete 2 ja 3 tõlgendamist.

2

Need taotlused esitati kahes kohtuvaidluses, mille poolteks on Euroopa Parlamendi endine liige A. L. Marra ning E. De Gregorio ja A. Clemente, kes esitasid A. L. Marra vastu hagi kahju hüvitamiseks, mille ta neile tekitas nende kohta solvavaid väljendeid sisaldava pamfleti ringlusselaskmisega.

3

Protokolli artikkel 9 sätestab:

„Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.”

4

Protokolli artikkel 10 sätestab:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

Parlamendiliikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust tühistada oma liikme immuniteet.”

5

Protokolli artikkel 19 sätestab:

„Käesoleva protokolli kohaldamisel teevad ühenduste institutsioonid koostööd asjaomaste liikmesriikide vastutavate ametiasutustega.”

6

Kodukorra artikli 5 „Eesõigused ja puutumatus” lõige 1 sätestab:

„Parlamendiliikmel on sellised eesõigused ja puutumatus, mis on ette nähtud Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga.”

7

Kodukorra artikkel 6 „Puutumatuse äravõtmine” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel taotleb parlament eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu terviklikkuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel.

2.   Kui mõne liikmesriigi pädev ametiasutus on esitanud presidendile mõnelt parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse, teatatakse esitatud nõudest parlamendi istungil ning see suunatakse edasi vastutavale komisjonile.

3.   Kui mõni parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, teatatakse esitatud taotlusest parlamendi istungil ning see suunatakse edasi vastutavale komisjonile.

Parlamendiliikme või endise parlamendiliikme esindajaks võib olla teine parlamendiliige. Esindatava parlamendiliikme nõusolekuta ei või teine parlamendiliige esindamise taotlust esitada.

[…]”

8

Parlamendiliikmete puutumatusega seonduvaid menetlusi reguleeriva artikli 7 lõiked 6 ja 7 sätestavad:

„6.   Eesõiguste või puutumatuse kaitsmise korral teeb vastutav komisjon kindlaks, kas asjaolud kujutavad endast administratiivset või muud piirangut, mis takistab parlamendiliikme vaba liikumist parlamendi koosoleku toimumise kohta või sealt tagasi või arvamuse väljendamist või hääletamist tema mandaadiga seotud ülesannete täitmisel, või kuuluvad need siseriiklikust õigusest väljaspool asuva privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 10 regulatsiooni alla; vastutav komisjon teeb ettepaneku, et asjaomane ametiasutus teeks vajalikud järeldused.

7.   Vastutav komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse vastuvõetavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta selle kohta, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles teda süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui komisjon on nõude läbivaatamisel juhtumi asjaolusid üksikasjalikult tundma õppinud.”

9

Itaalia põhiseaduse artikkel 68 sätestab:

„Parlamendi liikmeid ei tohi võtta vastutusele nende poolt oma ametikohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte eest.

Ilma selle koja loata, kuhu parlamendi liige kuulub, ei tohi teda ennast ega tema kodu läbi otsida, teda vahi alla võtta või muul viisil tema isiklikku vabadust piirata ega teda vahi all pidada, välja arvatud jõustunud süüdimõistva otsuse täitmisel või kui ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt, mille puhul on ette nähtud kohustuslik kinnipidamine.

Samasugune luba on nõutav ka [Itaalia] parlamendi liikme vestluste või muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks mis tahes vormis ning nende kirjavahetuse konfiskeerimiseks.”

10

Kahest eelotsusetaotlusest nähtub, et Tribunale di Napoli mõistis endiselt eurosaadikult A. L. Marralt välja hüvitise kahju eest, mida ta oli tekitanud E. De Gregoriole ja A. Clementele, lastes ajal, mil ta oli eurosaadik, ringlusse nende kohta solvavaid väljendeid sisaldava pamfleti.

11

Corte d’appello di Napoli jättis 23. jaanuari 2001. aasta ja . aasta otsusega need kaks Tribunale di Napoli otsust sisuliselt muutmata. Ta ei nõustunud sellega, et A. L. Marra tegevus E. De Gregorio ja A. Clemente suhtes oleks eurosaadiku kohustuste täitmisel avaldatud arvamus, ega jaganud A. Marra seisukohta, et tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemiseks on vaja Euroopa Parlamendi eelnevat luba vastavalt kodukorra artiklile 6.

12

Euroopa Parlamendi presidendile adresseeritud 26. märtsi 2001. aasta kirjas teatas A. L. Marra, et ta on saanud kohtukutse mitmelt Itaalia kohtult, viidates eelkõige E. De Gregorio ja A. Clemente hagide põhjal algatatud menetlustele. Ta kaebas, et Itaalia kohtud on rikkunud kodukorra artiklit 6, kuna nad ei taotlenud „luba” enne tema vastu menetluse algatamist.

13

Selle taotluse järel võttis Euroopa Parlament 11. juunil 2002 vastu resolutsiooni, mis käsitles parlamendiliikmete immuniteeti Itaalias ja Itaalia ametivõimude sellekohast praktikat (ELT 2003, C 261 E, lk 102) ning mille resolutiivosa oli järgmine:

14

Eelotsusetaotlustest nähtub, et see resolutsioon ei jõudnud ei esimese astme kohtusse ega ka Corte suprema di cassazionesse.

15

Viimati nimetatud kohtus tugines A. L. Marra oma immuniteedile ja väitis, et vastavalt kodukorra artiklile 6 oleks esimese astme kohtul ja apellatsioonikohtul tulnud enne tema kahjuks otsuse tegemist taotleda Euroopa Parlamendilt tema immuniteedi tühistamist.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Itaalia põhiseaduse artikkel 68 välistab Itaalia parlamendi liikmete tsiviil-, kriminaal- ja haldusvastutusele võtmise nende poolt oma ametikohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte eest, et tagada neile nende mandaadi vältel otsustusvabadus.

17

Lisaks märgib ta, et põhimõtteliselt ei eelda niisugune immuniteet Itaalia „parlamendilt eelneva otsuse taotlemist”. Corte costituzionale kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui parlament võtab immuniteedi osas seisukoha, on sellel siduvad tagajärjed kohtule, kus on algatatud menetlus asjassepuutuva parlamendiliikme vastu. Kui parlamendi ja kohtu arvamused lahknevad, näeb süsteem ette võimaluse suunata vaidlusküsimus Corte costituzionalele.

18

Viimaseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühenduse seadusandja loodud süsteemis – mis erineb Itaalia õigusega sätestatust – näeb kodukorra artikkel 6 ette, et puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse võib Euroopa Parlamendi presidendile esitada kas liikmesriigi pädev asutus või eurosaadik ise.

19

Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Corte suprema di cassazione menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on mõlemas põhikohtuasjas sõnastatud ühesuguselt:

või

20

Euroopa Kohtu presidendi 18. juuni 2007. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-200/07 ja C-201/07 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

21

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 esimene ja teine lõik näevad ette parlamendi õiguse esitada oma märkusi eelotsusetaotluste kohta, mis puudutavad parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu „ühiselt” vastuvõetud akti. Niisiis ei anta selle sättega sõnaselgelt parlamendile õigust esitada märkusi sellistes kohtuasjades nagu põhikohtuasi, mis on seotud protokolli ja kodukorraga.

22

Kuna aga mainitud artikkel 23 tunnustab parlamendi õigust esitada kirjalikke märkusi asjades, mis puudutavad sellise akti kehtivust või tõlgendamist, mille kaasautor ta on, tuleb a fortiori tunnustada parlamendi niisugust õigust siis, kui eelotsusetaotlus puudutab akti, mille on vastu võtnud parlament, kes on akti ainuautor – näiteks kodukorda.

23

Järelikult tuleb tunnustada parlamendi õigust esitada käesolevas menetluses märkusi.

24

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et protokolli artiklites 9 ja 10 ette nähtud eurosaadikute parlamentaarne immuniteet hõlmab kahte kaitsevormi, mis on tavaliselt tunnustatud liikmesriikide parlamendisaadikute puhul, s.o immuniteet nende poolt oma parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte suhtes ning parlamentaarne puutumatus, mis põhimõtteliselt tähendab kaitset kohtumenetluste eest.

25

Protokolli artikkel 10 sätestab, et parlamendi istungjärkude ajal on parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel ning teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes. Sama artikli viimane lõik näeb ette, et parlament võib oma liikme immuniteedi tühistada.

26

Protokolli artiklis 9 on sõnastatud eurosaadikute immuniteedi põhimõte seoses oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega. Kuna see artikkel siseriiklikele õiguskordadele ei viita, tuleb mainitud immuniteedi ulatus kindlaks teha üksnes ühenduse õiguse alusel (vt analoogia alusel 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 149/85: Wybot, EKL 1986, lk 2391, punkt 12).

27

Immuniteeti, millele põhikohtuasjas tugineb A. L. Marra, tuleb seetõttu, et selle eesmärk on kaitsta eurosaadikute arvamusvabadust ja sõltumatust, pidada absoluutseks immuniteediks, mis välistab igasuguse kohtumenetluse parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud hääle tõttu.

28

Olgu täpsustatud, et käsitletavate eelotsusetaotlustega ei ole Euroopa Kohtult palutud vastust küsimusele, kas põhikohtuasjades kõne all olev tegevus on parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamus protokolli artikli 9 mõttes, vaid tal on palutud kõigest selgitada siseriikliku kohtu ja parlamendi poolt selle artikli kohaldamise tingimusi.

29

Nende kahe küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui eurosaadik ei esita parlamendile oma immuniteedi kaitsmise taotlust või kui parlamendi otsust immuniteedi kohta ei ole edastatud siseriiklikele kohtutele, kelle menetluses on sellised asjad nagu põhikohtuasjad, on kohtud kohustatud parlamendilt taotlema saadiku immuniteedi tühistamist ning ära ootama parlamendi otsuse enne immuniteedi olemasolu kohta otsuse langetamist.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et põhikohtuasjades ei ole hageja pöördunud oma immuniteedi kaitsmiseks parlamendi poole ning järelikult ei ole parlament selle kohta mingit otsust teinud. Parlamendi esitatud tõenditest nähtub siiski, et A. L. Marra on esitanud oma immuniteedi kaitsmise taotluse ja parlament on vastu võtnud resolutsiooni, mis edastati Itaalia Vabariigi alalisele esindusele. Vaidlust ei ole selles, et esimese astme kohus ja Corte suprema di cassazione ei teadnud ei A. L. Marra taotlusest ega ka resolutsioonist.

31

Neid asjaolusid arvesse võttes ning eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasjade lahendamiseks tarviliku vastuse andmiseks tuleb eelotsuse küsimusi tõlgendada nii, et nendega soovitakse esiteks teada, kas juhul, kui eurosaadiku avaldatud arvamuste tõttu tema vastu esitatud kahju hüvitamise hagi lahendav siseriiklik kohus ei ole saanud mingit teavet, et saadik oleks esitanud parlamendile oma immuniteedi kaitsmise taotluse, võib kohus otsustada immuniteedi olemasolu üle protokolli artikli 9 alusel, pidades silmas konkreetseid asjaolusid; ja teiseks, kas juhul, kui siseriiklikule kohtule on teatatud, et saadik on niisuguse taotluse parlamendile esitanud, peab kohus ootama ära parlamendi otsuse enne menetluse jätkamist selle saadiku vastu, ning kolmandaks, kas juhul, kui siseriiklik kohus tõdeb immuniteedi olemasolu, peab ta kohtumenetluse jätkamiseks taotlema selle immuniteedi tühistamist. Kuna vastus neile küsimustele lähtub samadest kaalutlustest, tuleb neid küsimusi käsitleda üheskoos.

32

Selleks et teha kindlaks, kas protokolli artiklis 9 ette nähtud absoluutse immuniteedi tingimused on täidetud, ei pea siseriiklik kohus suunama küsimust parlamendile. Protokollis ei ole sätestatud parlamendi pädevust kontrollida, kas eurosaadiku vastu tema avaldatud arvamuste ja antud häältega seoses algatatud kohtumenetluste korral on täidetud selle immuniteedi kohaldamise tingimused.

33

Niisiis kuulub selline hindamine seda sätet kohaldavate siseriiklike kohtute ainupädevusse ning nad saavad immuniteeti kohaldada vaid siis, kui nad veenduvad selles, et kõnesolevad arvamused on avaldatud ja hääled antud parlamentaarsete kohustuste täitmisel.

34

Kui kohtud ei ole protokolli artikli 9 kohaldamisel kindlad selle tõlgendamises, võivad nad esitada Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel küsimuse selle protokolliartikli tõlgendamise kohta ning viimase astme kohtud on niisugusel juhul kohustatud Euroopa Kohtu poole pöörduma.

35

Kodukorra artiklitest 6 ja 7 – mis sisaldavad parlamentaarse immuniteedi tühistamise korda reguleerivaid sisenorme – ei saa isegi kaudselt tuletada siseriiklike kohtute kohustust anda enne eurosaadikute arvamuste ja häälte osas otsuse tegemist parlamendi otsustada, kas immuniteedi tunnustamist võimaldavad tingimused on täidetud.

36

Kodukorra artikli 6 lõige 2 piirdub protokolli artiklis 10 ette nähtud parlamentaarse immuniteedi tühistamise menetluse normide sätestamisega.

37

Kodukorra artikli 6 lõige 3 sätestab immuniteetide ja privileegide kaitsmise menetluse, mille võib algatada eurosaadik ja mis puudutab ka immuniteeti parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ja antud häälte osas. Kodukorra artikli 7 lõige 6 sätestab, et parlament „teeb kindlaks”, kas eurosaadiku vastu algatatud kohtumenetlus takistab arvamuse väljendamist või hääletamist ning „teeb ettepaneku, et asjaomane ametiasutus teeks vajalikud järeldused”.

38

Nagu parlament ja Euroopa Ühenduste Komisjon rõhutasid, on kodukord organisatsiooni sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei saa anda parlamendile pädevust, mida ei ole sõnaselgelt tunnustatud normatiivaktiga, antud juhul protokolliga.

39

Seega isegi kui parlament võtab eurosaadiku taotlusel kodukorra alusel vastu immuniteedi kaitsmise otsuse, on tegemist arvamusega, millel ei ole siduvaid tagajärgi siseriiklikele kohtutele.

40

Asjaolu, et liikmesriigi õiguses on ette nähtud oma riigi parlamendi saadikute kaitsmise menetlus, mis võimaldab parlamendil sekkuda, kui siseriiklik kohus immuniteeti ei tunnusta, ei anna samasugust pädevust Euroopa Parlamendile sellest riigist valitud eurosaadikute osas, kuna käesoleva otsuse punktis 32 tõdetu kohaselt ei sätesta protokolli artikkel 9 sõnaselgelt sellist parlamendi pädevust ega viita siseriiklikele õigusnormidele.

41

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 10 ette nähtud ja protokolli artiklis 19 korratud Euroopa institutsioonide ja siseriiklike ametiasutuste lojaalse koostöö kohustusel, mis lasub nii oma pädevuse piires tegutsevatel liikmesriikide kohtutel kui ka ühenduse institutsioonidel, eriline tähtsus siis, kui seda koostööd tehakse liikmesriikide kohtutega, kelle ülesanne on hoolitseda siseriiklikus õiguskorras ühenduse õiguse kohaldamise ja järgimise eest (vt eelkõige 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas C-2/88 IMM: Zwartveld jt, EKL 1990, lk I-3365, punkt 17, ja . aasta otsus kohtuasjas C-94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I-9011, punkt 93).

42

Tuleb asuda seisukohale, et kirjeldatud koostöökohustus on sellises vaidluses nagu põhikohtuasi kohaldatav. Niisiis peavad Euroopa Parlament ja siseriiklikud kohtud tegema koostööd, et vältida vastuolusid protokolli sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel.

43

Seega kui siseriiklikku kohtusse on esitatud hagi eurosaadiku vastu ja kui kohtule teatatakse, et on algatatud selle saadiku privileegide ja immuniteetide kaitsmise menetlus, mis on ette nähtud kodukorra artikli 6 lõikes 3, peab kõnesolev kohus menetluse peatama ja paluma parlamendil esitada võimalikult kiiresti oma arvamus.

44

Kui siseriiklik kohus on tuvastanud, et protokolli artiklis 9 ette nähtud absoluutse immuniteedi tunnustamise tingimused on täidetud, peavad selle immuniteediga arvestama nii mainitud kohus kui ka parlament. Järelikult ei saa parlament seda immuniteeti tühistada, mistõttu tuleb sel kohtul jätta eurosaadiku vastu esitatud hagi rahuldamata.

45

Esiteks ei anna protokolli artikkel 9 parlamendile vastavat pädevust. Teiseks on selle artikli näol tegemist erisättega, mis on kohaldatav kõigile kohtumenetlustele, mille suhtes on saadikul immuniteet seoses parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ja antud häältega, mistõttu ei saa immuniteeti tühistada protokolli artikli 10 kolmanda lõigu alusel, mis käsitleb immuniteeti kohtumenetluste suhtes, kus on kõne all muu kui artiklis 9 mainitud tegevus. Sellest tulenevalt saab vaid viimati nimetatud immuniteedi tühistada eurosaadiku vastu algatatud kohtumenetluse jätkamiseks.

46

Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esitatud küsimustele vastata, et eurosaadiku vastu tema avaldatud arvamuste tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi korral tuleb Euroopa Parlamendi liikmete immuniteeti käsitlevaid ühenduse eeskirju tõlgendada nii, et

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Eurosaadiku vastu tema avaldatud arvamuste tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi korral tuleb Euroopa Parlamendi liikmete immuniteeti käsitlevaid ühenduse eeskirju tõlgendada nii, et