1. 

19. aprilli 2006. aasta otsusega esitas Rechtbank Groningen (Madalmaad) Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel kaks eelotsuse küsimust, millest esimene käsitleb EÜ artiklite 25 ja 90 ning teine EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamist.

2. 

Need küsimused tõusetusid kohtumenetluse raames, mille Essent Netwerk Noord B.V. (edaspidi „Essent”) algatas Aluminium Delfzijl B.V. (edaspidi „Aldel”) vastu ning mille ese on nõue maksta hageja poolt kostjale üle kantud elektri koguse alusel arvutatud summa, mille maksmine on ette nähtud seaduses ja mis on suunatud luhtunud kulude katmiseks, mis tekkisid riiklikel elektritootjatel Madalmaade elektrituru liberaliseerimise protsessi algatamisele eelnenud ajavahemikul.

3.

EÜ artikkel 25 sätestab järgmist:

„Liikmesriikide vahel on keelatud impordi- ja ekspordimaksud ja samaväärse toimega maksud. See keeld kehtib ka fiskaalsete tollimaksude suhtes”.

4.

EÜ artikli 90 alusel:

„Ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.

Liiatigi ei kehtesta ükski liikmesriik teiste liikmesriikide toodetele selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset”.

5.

Kuni selleni, kui 1. augustil 1998 jõustus Elektriciteitswet 1998 (1998. aasta elektriseadus), millega algatati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta ( 2 ) rakendades elektrisektori liberaliseerimise protsess, reguleeris elektri pakkumist Madalmaades Elektriciteitswet 1989.

6.

Põhikohtuasjas tähtsust omaval ajavahemikul 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 tagasid elektri tootmise, impordi ja ülekandmise neli elektritootjat (edaspidi „elektritootjad”) ( 3 ) ja nende ühine tütarettevõtja N.V. Samenwerkende Elektriciteitsproductiebedrijven (SEP) ( 4 ). Eelotsusetaotluse kohaselt kontrollisid 1999. aastani kõiki elektritootjaid kohalikud omavalitsusüksused ja provintsid, samas kui asjaomasel ajavahemikul allus vaid EPZ selle aktsionäride Essente ja Delta kaudu kaudselt avaliku võimu kontrollile. ( 5 ) Elektritootjad ja SEP tegutsesid ühiselt „Koostöö konventsiooni” alusel. ( 6 )

7.

Elektriciteitswet 1989 kehtivusajal tegi SEP kas üksi või koos elektritootjatega teatud pikaajalisi investeeringuid, mille tegemist avalik võim nõudis energia- ja/või keskkonnapoliitika vallas tehtud valikute raames, sealhulgas eelkõige kaugkütte projektide raames kokkulepete sõlmimine ja eksperimentaalse söegaasistamistehase (Demkolec) ehitamine. Need investeeringud põhjustasid konkurentsile avatud korras luhtunud kulusid (nn „stranded costs”; edaspidi „luhtunud kulud”).

8.

Turu peatse liberaliseerimisega arvestades ja eesmärgiga võimaldada elektritootmise sektoril nimetatud kulud katta, sõlmisid SEP ja elektritootjad 21. jaanuaril 1997 elektri jaotamisega tegelevate ettevõtjatega ( 7 ) vastastikuse mõistmise protokolli elektri tarnimise kohta ajavahemikul 1997–2000 (edaspidi „protokoll”). Selle protokolli alusel võtsid elektri jaotamisega tegelevad ettevõtjad endale kohustuse maksta SEP-ile igal aastal 400000000 Hollandi kuldna (NLG) suuruse summa luhtunud kulude katmiseks; nimetatud summa jaotati ettevõtjate vahel energiakoguse alusel, mida SEP neile tarnis. Nimetatud summasid tuli rahastada elektri jaotamisega tegelevate ettevõtjate poolt teatud kasutajate kategooriatele (väikesed, keskmised ja suured „tavapärased kliendid”) kohaldatava hinnatõusu abil.

9.

Elektriciteitswet 1998 artikli 97 kohaselt tuli protokolli täita 1. jaanuarini 2001; sel kuupäeval pidi lõppema elektrituru liberaliseerimise protsess Madalmaades.

10.

2000. aastal sattusid nimetatud ettevõtjad uute hindu käsitlevate sätete jõustumise tõttu, mille kohaselt elektri jaotamisega tegelevad ettevõtjad peavad arvel eraldi kajastama elektri tarnimisega ja selle ülekandmisega seonduvad summad, olukorda, kus neil oli võimatu koguda lõpptarbijatelt summasid, mida nad protokolli alusel pidid luhtunud kulude katteks SEP-ile maksma.

11.

Neil asjaoludel võeti 21. detsembril 2000 vastu Overgangswet Elektriciteitsproductiesector (Elektritootmise valdkonda käsitlev üleminekuseadus; edaspidi „OEPS”), mille artikkel 9 sätestab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi puudutavas järgmist:

„1.   Lisaks summale, mida ta peab lepingu alusel maksma selle territooriumi ülekandevõrgu operaatorile, kus ta asub, peab klient, v.a kaitstud klient, maksma selle ülekandevõrgu operaatorile 0,0117 kuldnat kilovatt-tunni eest, mis arvutatakse kogu selle energiakoguse alusel, mida võrguoperaator kandis kliendile üle 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000.

2.   Lisaks summale, mida ta peab lepingu alusel maksma selle territooriumi loa omanikule, kus ta asub, peab kaitstud klient maksma selle loa omanikule 0,0117 kuldnat kilovatt-tunni eest, mis arvutatakse kogu selle energiakoguse alusel, mida see loa omanik kandis üle kliendile 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000.

3.   […]

4.   Võrguoperaatorid või loa omanikud kannavad nende summade, mida kliendid peavad lõigete 1 ja 2 alusel maksma, kogusumma enne 1. juulit 2001 üle selleks määratud äriühingule ( 8 ).

5.   Selleks määratud äriühing teavitab ministeeriumi lõikes 4 viidatud kogusummast ja lisab teatele audiitori kinnituse tsiviilseadustiku 2. raamatu artikli 393 lõike 1 tähenduses, milles kinnitatakse selle teabe usaldusväärsust. Kui kogusumma ületab 400000000 kuldnat, siis kannab selleks määratud äriühing nimetatud summat ületava osa üle ministeeriumile, mis suunab selle artiklis 7 nimetatud kulude katmiseks.”

12.

OEPS-i artikli 25 kohaselt jõustusid eespool tsiteeritud sätted 29. detsembril 2000 ja neid kohaldati tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2000. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatu kohaselt ei teatatud OEPS-i artiklist 9 eraldi komisjonile. 30. augusti 2000. aasta kirjaga edastasid Madalmaade ametiasutused siiski komisjonile OEPS-i seaduseelnõu täieliku teksti, sh artikli 9.

13.

Siinkohal tuleb veel meenutada OEPS-i artiklite 6–8 väljatöötamisega seonduvaid asjaolusid, olgugi et need artiklid ei ole põhikohtuasjaga otseselt seotud.

14.

OEPS-i seaduseelnõu tekstis määratlesid need artiklid luhtunud kulude katmise rahastamise menetluse 1. jaanuarile 2001 järgneval ajavahemikul. Nimetatud menetlus nägi ette, et valitsus kehtestas igal aastal kõigi klientide — v.a võrguoperaatorite — suhtes kohaldatava lisatasu, mis väljendub elektri ülekandmise ja sellega seonduvate teenuste eest maksmisele kuuluva summa protsendis. Nimetatud artiklitest teatati komisjonile esimest korda 20. veebruaril 1998 direktiivi 96/92 artikli 24 alusel ja teist korda 16. oktoobril 1998 EÜ artiklite 87 ja 88 alusel. 8. juuli 1999. aasta otsusega teatas komisjon Madalmaade valitsusele, et sätted, millest talle teatati, ei sisaldanud meetmeid eespool viidatud direktiivi tähenduses, vaid et neid tuli uurida EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.

15.

30. augustil 2000 teatasid Madalmaad komisjonile, et kõnealustesse sätetesse oli tehtud teatud muudatused. Sel puhul, nagu eespool rõhutatud, edastati komisjonile kogu OEPS-i tekst koos viidatud muudatustega. Pärast seda muudeti OEPS-i artikleid 6–8 veel kord ja nendes ette nähtud mehhanism asendati riigi eelarvest rahastamise süsteemiga (OEPS-i praegused artiklid 7 ja 8). 25. juuli 2001. aasta otsusega luges komisjon uued meetmed EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel lubatavaks.

16.

Kasutades Elektriciteitswet 1989 artiklis 32 sätestatud selleks määratud äriühingu õigust sõlmida suurte tööstusklientidega eraldi tarnelepinguid, sõlmisid SEP, üks elektritootjatest (Epon) ja elektri jaotamisega tegelev äriühing Edon ( 9 ) 1996. aasta detsembris käesolevas kohtuasjas kostjaks oleva Aldeliga „lepingu elektrivõimsuse käsutusse andmise, elektri ülekandmise ja load management’i kohta”. Selles lepingus on erinevatele pakutavatele teenustele kehtestatud üks hind, mis ei hõlma luhtunud kulusid.

17.

Alates 1. jaanuarist 2000 tagab Aldelile elektri ülekandmise Essent kui kohaliku ülekandevõrgu operaator, ( 10 ) kes on käesolevas kohtuasjas hageja ning kes moodustati elektri jaotamisega tegeleva äriühingu Edon tegevuse eraldamisel. Essent ei ole eespool nimetatud tarnelepingu pool. Nii Essent kui ka Aldel on asutatud Madalmaades.

18.

Ajavahemikul 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 kandis Essent Aldelile üle 717413761 kilovatt-tundi elektrit. Sellel ajavahemikul Aldelile osutatud teenuste eest esitas Essent arve kogusummas, mis hõlmas OEPS-i artiklis 9 nimetatud hinnatõusu.

19.

Kuna Aldel keeldus nimetatud hinnatõusuga seonduvaid summasid maksmast, esitas Essent Rechtbank Groningen’ile hagi; Aldel väitis sama menetluse raames, et OEPS-i artikkel 9 on vastuolus ühenduse õigusega. ( 11 )

20.

Asjaomane kohus leidis, et kohtuvaidluse lahendamiseks on vajalik esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Essent, Aldel, NEA (varem SEP), Madalmaade valitsus ja komisjon esitasid märkusi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses ja nad kuulati ära 10. mai 2007. aasta kohtuistungil.

22.

Euroopa Kohus palus Essentil, Aldelil, NEA-l, Madalmaade valitsusel ja komisjonil vastata mõnele kirjalikule küsimusele enne kohtuistungit.

23.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas EÜ artiklitega 25 ja 90 on vastuolus sellise hinnatõusu kohaldamine, nagu on ette nähtud OEPS-i artiklis 9.

24.

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt sellise küsimuse tähtsus põhikohtuasja lahendamisel. Euroopa Kohtule esitatud teabest ei tulene nimelt, kas ja mil määral imporditi Aldelile 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 üle kantud elektrit teistest liikmesriikidest.

25.

Tuleb märkida, et vaidlusaluse hinnatõusu võimalik õigusvastaseks tunnistamine põhjusel, et see on vastuolus EÜ artiklitega 25 ja 90, puudutaks üksnes neid summasid, mida maksti imporditud elektrilt. Teiste sõnadega võimaldaks selline õigusvastaseks tunnistamine Aldelil vastu vaielda üksnes selliselt tootelt arvestatava tasu maksmisele ja üksnes ulatuses, milles need on vastuolus asutamislepingu sätetega.

26.

Sellest tuleneb, et kui tuvastatakse, et Aldelile üle kantud elekter oli üksnes kodumaist päritolu, siis ei oma Euroopa Kohtu vastus esimesele eelotsuse küsimusele mingit tähtsust põhikohtuasjas Essenti poolt Aldeli vastu esitatud nõuete rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. ( 12 )

27.

Kuid vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöös siseriiklik kohus pädev hindama, kas nende menetluses olevas kohtuasjas otsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on asjas tähtsust; viimane võib seda hinnangut kontrollida üksnes siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaolude või esemega. ( 13 )

28.

Kuna käesolevas kohtuasjas see nii ei ole, siis teen Euroopa Kohtule ettepaneku uurida esimest eelotsuse küsimust, ehkki sellele antava vastuse kasulikkus sõltub hilisematest tuvastustest, mida siseriiklik kohus peab läbi viima.

29.

EÜ artiklid 25 ja 90, mis näevad vastavalt ette tollimaksude ja samaväärse toimega maksude ning diskrimineerivate riigimaksude keelu, järgivad asutamislepingu süsteemis teineteist täiendavalt eesmärki kõrvaldada mis tahes siseriiklik maksumeede, mis võib kaasa tuua teistest liikmesriikidest pärit või sinna suunatud toodete diskrimineerimise, takistades neil ühenduses vabalt tavapärastes konkurentsitingimustes liikuda.

30.

Ehkki Euroopa Kohtu praktikas tunnustatakse üldiselt nende artiklite teineteist täiendavat laadi ( 14 ), eristatakse kahte asutamislepingus sätestatud keeldu siiski formaalselt — Euroopa Kohus on korduvalt täpsustanud, et EÜ artikleid 25 ja 90 ei saa kohaldada kumulatiivselt; ( 15 ) seetõttu ei saa neist esimese kohaldamisalasse kuuluva maksukorra õiguspärasust samal ajal hinnata teise sätte alusel. ( 16 )

31.

Kohtupraktikas eristatakse samaväärse toimega makse ja riigimakse selle alusel, et esimesi kohaldatakse vaid imporditavate või eksporditavate toodete ja mitte sarnaste või konkureerivate kodumaiste toodete suhtes, samas kui viimaseid kohaldatakse mõlemate suhtes.

32.

Euroopa Kohtu praktikas kasutatava määratluse kohaselt kujutab endast samaväärse toimega maksu EÜ artikli 25 tähenduses iga kas või tühine ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus, hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib nii kodumaiste kui ka välismaiste toodete suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri, ja seda isegi siis, kui seda ei nõuta sisse riigi huvides, sellel ei ole diskrimineerivat või kaitsvat mõju ja toode, mille suhtes seda kohaldatakse, ei konkureeri kodumaise tootega. ( 17 ) Euroopa Kohtu hinnangul selline rahaline kohustus, mida kohaldatakse konkreetselt imporditud toote suhtes ja mitte sarnase kodumaise toote suhtes, muutes selle hinda, avaldab samasugust kaupade liikumist takistavat mõju, nagu tollimaks. ( 18 )

33.

Maksud, mis kuuluvad nii kodumaiste kui ka imporditud toodete suhtes kohaldatavate riigimaksude üldisesse korda, kuuluvad samade kriteeriumide kohaselt hoopis EÜ artikli 90 kohaldamisalasse. ( 19 )

34.

Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et nii kodumaiste kui ka imporditud toodete suhtes kohaldatavate maksude määratlemisel ja neile õigusliku hinnangu andmisel võib osutuda vajalikuks arvesse võtta seda, kuidas maksutulu kasutatakse, sest just nimelt selle kasutuse tõttu võivad nii struktuuri kui ka kohaldamise viisi poolest formaalselt neutraalsed maksud avaldada neile kahte liiki toodetele erinevat tegelikku majanduslikku mõju.

35.

Kui nii imporditud kui ka kodumaiste toodete suhtes kohaldatavast maksust tulenev maksutulu on suunatud sellise tegevuse rahastamiseks, millest saavad erilist kasu viimased, siis neutraliseerib saadud soodustus väiksemal või suuremal määral kodumaiselt tootelt arvestatavad rahalised kohustused, samas kui imporditud toote puhul kujutavad rahalised kohustused endast netomaksu. ( 20 )

36.

Seetõttu, kui uuritakse maksutaolise lõivu kokkusobivust EÜ artiklitega 25 ja 90, siis tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnata seda, mil määral neutraliseerivad kodumaiselt tootelt arvestatavad rahalised kohustused maksutulu abil rahastatavaid soodustusi.

37.

Kui need neutraliseerivad rahalised kohustused täielikult, siis kujutab maks endast samaväärse toimega maksu, kuna seda kohaldatakse tegelikult ainult imporditud toote suhtes ja see tuleb tunnistada täies ulatuses õigusvastaseks; kui rahalised kohustused ja soodustused neutraliseerivad teineteist vaid osaliselt, siis tuleb maksu käsitada diskrimineeriva riigimaksuna, kui see mõjutab olulisemal määral imporditud toodet, kui kodumaist toodet, ja seda tuleb seega proportsionaalselt vähendada. ( 21 )

38.

Kohtupraktikas ollakse lisaks üksmeelel selles, et sellise hinnangu peab andma siseriiklik kohus, kellel ainsana on ülevaade kõigist hindamise läbiviimiseks vajalikest asjaoludest, sh faktilistest asjaoludest. ( 22 ) Sel eesmärgil peab ta esiteks kontrollima, kas maksustatav toode ja toode, mille suhtes kohaldatakse soodustust, on samased. ( 23 ) Lisaks peab siseriiklik kohus tuvastama seoses teatud viiteperioodiga, kas kodumaistelt toodetelt arvestatavate rahaliste kohustuste summa ja seoses nende toodetega erandkorras antavad soodustused on rahaliselt võrdväärsed. Selles osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et niisugusel tuvastamisel ei arvestata peale rahalise võrdväärsuse parameetri muude parameetritega — näiteks soodustuse laadi, tähtsuse või vajalikkusega —; muid parameetreid ei käsitata piisavalt objektiivsena hindamaks siseriikliku maksumeetme kooskõla asutamislepingu sätetega. ( 24 )

39.

Selle kohtupraktika lühida käsitluse lõpus pean vajalikuks märkida, nagu on mitu kohtujuristi teinud enne mind, et äsja kirjeldatud kohtupraktika tõstatab vaieldamatult raskusi kohaldamisel, sest siseriiklik kohus peab andma tihtipeale keerukaid ja aleatoorseid majanduslikke hinnanguid, ( 25 ) vaatamata sellele, et oma põhijoontes on see selge. ( 26 ) Selliste raskustega arvestades ei tohi unustada, et kui on vaja ühenduse õiguse alusel hinnata niisuguse maksutaolise lõivu õiguspärasust, mille maksutulu kasutatakse kodumaist tootmist soodustava riikliku korra rahastamiseks, siis võib viitamist EÜ artiklites 25 ja 90 sätestatud keeldudele käsitada lihtsa alternatiivina asutamislepingu riigiabi käsitlevate sätete kohaldamisele. ( 27 )

40.

Esiteks tuleb uurida mõnda SEP-i ja Madalmaade valitsuse esitatud argumenti, kuivõrd nende eesmärk on vaidlustada kõnealuse hinnatõusu maksuna käsitlemine. Eelkõige leiab SEP, et OEPS-i artikkel 9 ei kujuta endast muud, kui vahendit, millega elektrit jaotaval äriühingul lubati koguda oma klientidelt summad, mille elektritootjatele maksmise kohustus neil protokolli alusel lasus. Ka Madalmaad rõhutavad, et kõnealune hinnatõus on õigustatud protokollist tulenevalt ja toonitavad asjaolu, et see kujutab endast ühte elektri ülekandmise teenuse eest maksmisele kuuluva summa elementi.

41.

Ma ei arva, et selliste argumentide alusel oleks võimalik järeldada, et kõnealune hinnatõus — ehkki tal on omadusi, mis eristavad teda klassikalisest maksust — ei kuulu samaväärse toimega maksu mõiste alla EÜ artikli 25 tähenduses või riigimaksu mõiste alla EÜ artikli 90 tähenduses.

42.

Esiteks, nagu me eespool nägime, on samaväärse toimega maksu mõiste kohtupraktikas määratletud eriti laialt. Sellest määratlusest tuleneb, et kõnealuse õigusmõiste sisu väljendub mõjus, mida teatud rahaline kohustus avaldab liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Sellised formaalsed aspektid nagu nimetus, quantum, struktuur, kohaldamise viis, eesmärk, maksutulu saaja ja taotletavad eesmärgid ei oma seevastu mingit tähtsust samaväärse toimega maksuna määratlemisel, kui kõnealusel rahalisel kohustusel on õiguslikult kohustuslik iseloom („ühepoolselt kehtestatud”). ( 28 ) Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatud selle maksu kohustuslikkust, mida peavad maksma kõik kasutajad, kes vastavad OEPS-i artikli 9 lõikes 1 sätestatud tingimustele; samuti ei ole vaidlust selles, et kasutaja peab kasutama selle võrguoperaatori teenuseid, kelle teeninduspiirkonnas ta asub.

43.

Sama lai on riigimaksu mõiste EÜ artikli 90 tähenduses. ( 29 )

44.

Teiseks on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus hinnata EÜ artiklite 25 ja 90 alusel rahalisi kohustusi, mis kujutasid endast seadusega reguleeritud tariifi või hinna elemente. ( 30 )

45.

Samuti tuleb kohe alguses uurida SEP-i argumenti, mille kohaselt EÜ artikkel 25 ei ole kohaldatav, kuna vaidlusalune hinnatõus puudutab elektri ülekandmise teenuse tariifi ja mitte elektri hinda. SEP juhib lisaks tähelepanu sellele, et sellist teenust osutavad Madalmaade võrguoperaatorid Madalmaade territooriumil.

46.

Nagu teada, reguleerib EÜ artikkel 25 üksnes neid rahalisi kohustusi, mida kohaldatakse kaupade suhtes. Kui järgida SEP-i teesi, siis on selle sätte kohaldamine käesolevas kohtuasjas välistatud juba ainuüksi seetõttu, et siin puudub kaup, mille suhtes maksu kohaldatakse.

47.

Selles osas tuleb esiteks märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud juhust kinnitada, et elekter kujutab endast kaupa asutamislepingu kaupade vaba liikumist käsitlevate sätete tähenduses. ( 31 ) Otsustades EÜ artikli 31 rikkumise alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi üle, täpsustas Euroopa Kohus muu hulgas, et „elektri importimiseks ja eksportimiseks ning selle ülekandmiseks ja jaotamiseks vajalikud teenused ei kujuta endast muud, kui tarbijale kauba tarnimist asutamislepingu tähenduses” ( 32 ), tunnustades seega nimetatud teenuste täiendavat laadi teenuse eseme suhtes.

48.

Lisaks tuleb meelde tuletada, et samaväärse toimega maksu mõiste alla kuuluvad mis tahes rahalised kohustused, hoolimata nende kohaldamise viisist, mida kohaldatakse nii kodumaiste kui ka välismaiste toodete suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri. Sellistele tingimustele vastab ka maks, mille kohaldamist tingivaks asjaoluks ei ole mitte teatud asja import või eksport, vaid selliste toimingute teostamiseks vajaliku või sellega seonduva teenuse osutamine ( 33 ) tingimusel, et see võib mõjutada kõnealuse asja liikumist ühenduses. Minu arvates on ilmne, et ülekandmise teenusele kohaldatav ja ülekantava asja koguse alusel määratletav rahaline kohustus, mida kaudselt kohaldatakse ülekantava asja suhtes, on põhimõtteliselt võimeline sellist mõju avaldama.

49.

Euroopa Kohtul on lisaks juba olnud juhust avaldada arvamust uuritavaga analoogilise küsimuse suhtes, kuigi seoses EÜ artikliga 90. Kohtuotsuses Schöttle ( 34 ), millele komisjon oma märkustes viitas, esitati Euroopa Kohtule mõned küsimused nimetatud sätte tõlgendamise kohta seoses Saksamaal kehtiva kaupade autoveo maksuga. Nõustumata Saksamaa valitsuse esitatud argumentidega, mille kohaselt kõnealune maks ei kuulunud EÜ artikli 90 kohaldamisalasse, kuna seda ei kohaldatud toote kui sellise suhtes, leidis Euroopa Kohus, et uuritavaga sarnane maks, „mis on kehtestatud kaupade rahvusvahelise autoveo suhtes vastavalt riigi territooriumil läbitud teepikkusele ja kõnealuste kaupade massile” ( 35 ), kujutab endast „toodete suhtes kehtestatud kaudset maksu” ( 36 ). Euroopa Kohus leidis nimelt, et „sellist maksu, mis mõjutab kohe kodumaise ja imporditud kauba hinda, tuleb vastavalt [EÜ] artiklile 9[0] kohaldada imporditud tooteid diskrimineerimata” ( 37 ).

50.

Eespool toodud põhjustel ei leia ma, et vaidlusaluse rahalise kohustuse õiguspärasuse hindamine EÜ artikli 25 alusel peaks olema välistatud üksnes sel põhjusel, et selle kohaldamist tingivaks asjaoluks on teenus (ülekandmise teenus), mis on vajalik asjaomase asja turustamiseks.

51.

Eelnev täpsustatud, tuleb nüüd uurida vaidlusaluse hinnatõusu omadusi, et selgitada välja, kas see kuulub EÜ artikliga 25 või EÜ artikliga 90 kehtestatud keelu alla.

52.

Vaidlust ei ole selles, et kõnealust rahalist kohustust kohaldatakse eristamata ja samal viisil nii Madalmaades toodetud elektri kui ka imporditud elektri suhtes. Selle näilik neutraalsus tundub seega välistavat EÜ artikli 25 kohaldamise ja kallutab selle hindamisele EÜ artikli 90 alusel.

53.

Siiski tuleb vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale ( 38 ) enne sellise järelduse tegemist kindlaks teha, kas niisugune neutraalsus kaob, kui arvestada seda, kuidas maksutulu kasutatakse. Kui kodumaiselt tootelt arvestatav rahaline kohustus on täielikult neutraliseeritud soodustustega, mida viimane võib vaidlusaluse hinnatõusu kohaldamise tulemusel saadud maksutulu jaotamisest saada, siis oleks kohaldatav EÜ artikkel 25 ja mitte EÜ artikkel 90, sest näivast erinevalt kohaldatakse rahalist kohustust tegelikult vaid imporditud toote suhtes.

54.

Isegi kui väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub selle tuvastamine siseriikliku kohtu pädevusse, pean siiski vajalikuks, et Euroopa Kohus annaks oma pädevuse piires selle kohta mõned viited, arvestades eelkõige siseriikliku menetluse poolte esitatud argumente.

55.

Sellest lähtepunktist esitan järgnevad märkused.

56.

Kõnealustest siseriiklikest õigusnormidest ja eelotsusetaotlusest tuleneb, et summad, mida võrguoperaatorid OEPS-i artikli 9 lõike 1 alusel klientidelt kogusid, pidid nad üle kandma SEP-ile. Nimetatud summasid koos sama artikli lõike 2 alusel kogutud summadega tuli 400000000 kuldna ulatuses kasutada 2000. aasta luhtunud kulude katmiseks, samas kui kogutud summa ülejäänud osa pidi SEP kandma üle majandusministeeriumile ning need olid suunatud OEPS-i artikli 7 kohaste 2000. aastale järgnevate aastate luhtunud kulude katmiseks (artikli 9 lõike 5 lõpp).

57.

Sellise mehhanismi kohaselt pidi kogutud kogusumma katma luhtunud kulud ja see tuli kanda üle SEP-ile (või elektritootjatele) vastavalt OEPS-i artikli 9 lõikele 4 või 400000000 kuldnat ületavate summade osas OEPS-i artikli 7 alusel.

58.

Seega, kui tuvastatakse, et nimetatud sätetes ette nähtud ülekanded tõesti tehti ja et vastavaid summasid kasutati tõepoolest ja täies ulatuses siseriiklike elektritootjate kasuks — nii, et rahalised kohustused ja soodustused olid sellest tulenevalt rahaliselt võrdväärsed — näib loogiline järeldada, ( 39 ) nagu seda teeb komisjon oma märkustes, et vaidlusaluse hinnatõusu majanduslik mõju siseriiklikule elektrile oli täielikult neutraliseeritud.

59.

Siiski peab siseriiklik kohus sellise järelduse tegemiseks eelnevalt kindlaks tegema, kas: i) vaidlusaluse hinnatõusu kohaldamise alusel saadud summad on tõepoolest suunatud selliseks kasutamiseks, mis annab kodumaisele tootele erilise eelise ja ii) „maksustatav toode ja toode, mille suhtes kohaldatakse soodustust, on samased”.

60.

Mis puudutab esimest küsimust, siis peab siseriiklik kohus tuvastama, kas ja mil määral oleksid asjaomased luhtunud kulud otseselt või kaudselt mõjutanud elektritootjate bilanssi juhul, kui neid ei oleks kaetud vaidlusaluse hinnatõusu tulemusel saadud maksutulu abil või kui oleks puudunud mis tahes avaliku võimu sekkumine.

61.

Arvestades sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib lähtuvat eeldusest, et SEP oli nende kulude eest ainuvastutav, ( 40 ) siis eeldab selline tuvastamine eelkõige nende finantsmehhanismidega arvestamist, mille abil viidi SEP-i vahendusel kõnealuste kulude tekkimise ajal läbi nelja elektritootja vahelist reguleeritud koostööd. ( 41 )

62.

Lisaks ei ole välistatud see, et oma hindamise käigus peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse ka protokolli, et teha selgeks, kuidas nähti ette see luhtunud kulude ulatuslik ülekandmine elektri jaotamisega tegelevatele äriühingutele (või isikutele, kes pidid vaidlusaluse hinnatõusu koguma). ( 42 ) Selles osas tuleb märkida, et nagu väidab SEP, oli Essent maksnud talle protokolli alusel 2000. aasta eest maksmisele kuuluva summa juba enne OEPS-i artikli 9 jõustumist. Selle artikli sätetes ette nähtud hinnatõus näib seega esmajärjekorras soodustavat elektri jaotamise valdkonda, ( 43 ) võimaldades neil äriühingutel koguda tarbijatelt summad, mis olid juba SEP-ile makstud, või mida tuli maksta; seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas juhul, kui selline kogumine ei ole võimalik, lasub nimetatud äriühingutel siiski protokollis ette nähtud kohustus need summad tasuda.

63.

Kui sellise uurimise tulemusel, mis Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele poolte antud vastuseid arvestades ei saa olema kerge, peaks ilmnema, et 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 olid elektritootjad kas otsesed või nende osaluse tõttu SEP-is peamised või teisesed vastutajad kõnealuste luhtunud kulude eest, siis tuleb kodumaise tootmise erilise eelise nõue lugeda täidetuks. Ma ei arva, et üksnes asjaolu, et OEPS-i artikli 9 lõikes 4 ja artiklis 7 ette nähtud ülekanded tehti SEP-i ja mitte elektritootjate huvides, võimaldaks — nagu seda väidavad Madalmaade valitsus ja SEP — kohe välistada sellise eelise olemasolu, kui on siiski võimalik tuvastada, et nimetatud summasid kasutati tegelikult ja täies ulatuses nende kulude katmiseks, mis lasuvad otseselt või kaudselt elektritootjatel.

64.

Madalmaade valitsus vaidlustab ka eelise olemasolu kodumaise toote kasuks, tuginedes asjaolule, et OEPS-i artikli 9 lõikes 4 SEP-i kasuks ette nähtud ülekanded ei toonud kaasa riigis toodetud elektri hinna langust.

65.

Selles osas piisab kui märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole nõutav, et maksutulu kasutataks tootmiskulude katmiseks; rahalised kohustused, mis sellise maksu kohaldamise tõttu tekivad kodumaise toote suhtes, võivad olla neutraliseeritud ka näiteks teavitus- või teadustegevuse rahastamise teel, mis küll annavad kodumaisele tootele eelise, kuid ei kujuta endast soodustusi, mis mõjutaksid kohe selle müügihinda.

66.

Mis puudutab eespool punktis 59 esitatud teist küsimust, siis peab eelkõige eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas vaidlusaluse hinnatõusu kohaldamise viis ja eelkõige asjaolu, et seda ei maksa mitte elektritootjad, vaid lõpptarbijad, välistab selle, et maksustatav toode ja toode, mille suhtes kohaldatakse soodustust, on samased. Essenti ja Madalmaade valitsuse arvates välistab see asjaolu neutraliseerimise võimaluse Euroopa Kohtu praktikas nõutud tähenduses.

67.

Selline tees ei näi olevat täiesti põhjendamatu.

68.

On tõesti õige, et lõpptarbija suhtes kohaldatav hinnatõus või viimaselt lisatasu sissenõudmine võib korras, mis on avatud konkurentsile, tuua otseselt või kaudselt maksustatud tootega seoses kaasa rahalise kohustuse, kuna see mõjutab selle hinda turul. Sellegipoolest võib tõstatada küsimuse, kas sellist rahalist kohustust võib arvesse võtta hindamaks, kas esineb neutraliseerimine eespool viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna selline hinnang, nagu me eespool nägime, põhineb üksnes rahalisel võrdlusel makstud summade ja saadud soodustuste vahel.

69.

Lisaks sellele näib olevat õigustatud küsimus sellest, kas — arvestades sellega, et vaidlusalust hinnatõusu kohaldatakse tarbija suhtes ja see on elektri ülekandmise tariifi ja mitte elektri hinna element ning seda kohaldatakse mittediskrimineerival moel — on võimalik konkreetselt leida, et imporditud toote suhtes kohaldatakse mingisugust rahalist kohustust või et selle toote liikumist on mingil moel muudetud või et see on nimetatud hinnatõusu tõttu konkurentsi seisukohast konkreetselt ebasoodsamas olukorras, mis on eraldiseisev sellest, mis tuleneb selle maksutulu kasutamisest kodumaiste toodete kasuks tehtavate sekkumiste rahastamiseks (mis on asutamislepingu riigiabi käsitlevate sätete kohaselt keelatud).

70.

Essenti ja Madalmaade tees ei näi siiski kohtupraktika kohaselt vastu pidavat uurimisele, mis ei nõua seda, et maksu tasumiseks kohustatud isikud ja selle maksutulu abil rahastatavatest tegevustest kasu saavad isikud oleks ühed ja samad, vaid üksnes seda, et maksustatav (kodumaine) toode ja toode, mille suhtes kohaldatakse soodustust, oleksid samased, nii et on välistatud neutraliseerimise võimalus juhul, kui maksutulu kasutatakse sellise tootmistegevuse huvides, mis on samane sellega, mida maksustatakse. Kui tooted on samased, siis ei oma seega tähtsust asjaolu, kas asjaomast maksu kohaldatakse teatud asja tootmise (ja impordi) suhtes või selle tarbimise suhtes.

71.

Teiselt poolt olukord, kus tarbija on teatud maksu passiivne subjekt ja olukord, kus ta on vastupidi subjekt, kellelt tootja ja importija poolt tasumisele kuuluv maks maksustatava asja müügihinna tõstmisega kogutakse, ei ole minu arvates majanduslikust vaatepunktist väga erinevad, kuna mõlemal juhul kannavad maksustamisest tulenevat rahalist kohustust tootjast ja importijast erinevad isikud. Kuid teisel juhul on kohtupraktikas mööndud neutraliseerimise võimalust. ( 44 )

72.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab uurimise tulemusel järeldusele, et vaidlusaluse hinnatõusu tulu oli konkreetselt suunatud siseriiklikul elektril otseselt või kaudselt lasuvate kulude katmisele ja et see võimaldas selle tootjatel neutraliseerida nimetatud hinnatõusu kohaldamise abil tegelikult kantavaid kulusid, siis peab ta hindama, kas neutraliseerimine oli täielik, nagu näib tulenevat OEPS-i artikli 9 sisust, või üksnes osaline. Esimesel juhul on kõnealune hinnatõus määratletav samaväärse toimega maksuna EÜ artikli 25 tähenduses ja teisel juhul diskrimineeriva riigimaksuna EÜ artikli 90 tähenduses.

73.

Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et neutraliseerimist ei esine, siis ei ole kohaldatav ei üks ega teine artikkel, kuna vaidlusalust hinnatõusu kohaldatakse erisusteta kodumaise toote ja imporditud toote suhtes mittediskrimineerival viisil.

74.

Eespool toodud arutelu alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Selline hinnatõus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mida kogutakse eristamata ja samadel tingimustel nii siseriikliku kui ka imporditud elektri ülekandmiselt, kujutab endast tollimaksuga samaväärse toimega maksu, mis on keelatud EÜ artikliga 25, kui selle tulu on suunatud selliste tegevuste rahastamiseks, millest saab kasu ainult kodumaine toode ja kui sellest tulenevad soodustused neutraliseerivad täielikult nimetatud tootega seonduva rahalise kohustuse; kui nimetatud soodustused neutraliseerivad vaid osaliselt kodumaise tootega seonduva rahalise kohustuse, siis kujutab nimetatud hinnatõus endast diskrimineerivat riigimaksu, mis on EÜ artikliga 90 keelatud.

Siseriiklik kohus peab läbi viima kontrolli, mis on vajalik asjaomase maksu õiguslikuks kvalifitseerimiseks. Selle kontrolli raames peab siseriiklik kohus uurima, kas ja mil määral lasuvad kulud, mille katmiseks on suunatud kõnealuse hinnatõusu tulu, otseselt või kaudselt riiklikel elektritootjatel.

75.

Teise eelotsuse küsimusega soovib siseriiklik kohus teada, kas OEPS-i artikli 9 lõikega 1 kehtestatud kord kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

76.

Selles osas tuleb meenutada, et siseriiklik kohus võib olla sunnitud tõlgendama EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud riigiabi mõistet, arvestades EÜ artikli 88 lõike 3 viimasele lausele kohtupraktikas omistatud vahetut õigusmõju. ( 45 ) Nimelt peavad siseriiklikud kohtud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaitsma üksikisikute õigusi juhul, kui siseriiklikud ametiasutused ei ole järginud keeldu rakendada nimetatud sättega keelatud abi. ( 46 )

77.

Mis aga puudutab meetmeid, mida võib või tuleb võtta nimetatud kohtuliku kaitse tagamiseks, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et „siseriiklik kohus peab nii abimeetmete rakendamist käsitlevate õigusaktide kehtivuse kui ka EÜ artikli 88 lõiget 3 eirates määratud rahalise abi tagastamise küsimustes tegema kõik asjassepuutuvad järeldused sellise rikkumise osas, millele õigustatud isikud viitavad, vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele” ( 47 ).

78.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selle kohta küsimusi esitanud, on siiski vajalik meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei saa abimeedet uurida lahus selle rahastamisviisi mõju hindamisest, kui viimane kujutab endast sellise meetme lahutamatut osa. ( 48 ) Abi rahastamisviis võib muuta abi ühisturuga kokkusobimatuks ja seda isegi siis, kui on täidetud asutamislepingu teistes sätetes, eelkõige EÜ artiklites 25 ja 90 sätestatud tingimused. ( 49 )

79.

Kohtuotsuses Van Calster selgitas Euroopa Kohus lisaks, et sarnasel juhul peab liikmesriik, „et tagada teatamiskohustuse kasulik mõju ja riigiabi sobiv ning täielik uurimine komisjoni poolt, […] nimetatud kohustuse järgimiseks teatama mitte üksnes riigiabi projektist endast, vaid ka selle abi rahastamisviisist, kuivõrd viimane on kavatsetava meetme lahutamatu osa” ( 50 ). Lisaks sellele tuleb Euroopa Kohtu arvates ning „võttes arvesse seda, et teatamiskohustus hõlmab ka abi rahastamisviisi, […] siseriiklike ametiasutuste poolsest [EÜ] artikli [88 lõike 3 viimase lause] eiramisest tulenevaid tagajärgi kohaldada samuti selle abimeetme aspekti suhtes” ( 51 ). Sellest tuleneb, et „juhul kui abimeede, mille lahutamatuks osaks on selle rahastamisviis, on ellu viidud teatamiskohustust rikkudes, peavad siseriiklikud kohtud põhimõtteliselt otsustama konkreetselt selle abi rahastamiseks kogutud maksude või maksete tagasimaksmise” ( 52 ).

80.

Kohtuotsuses Streekgewest täpsustas Euroopa Kohus, et „[s]elleks, et maksu saaks käsitleda abimeetme lahutamatu osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti selline püsiv seos, kus maksutulu on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks” ja mõjutab otseselt antava abi suurust ning järelikult ka hinnangut selle abi kokkusobivuse kohta ühisturuga. ( 53 )

81.

Käesolevas kohtuasjas kõne all olevat hinnatõusu kohaldatakse spetsiifiliselt ja ainuüksi selleks, et võimaldada SEP-il ja/või elektritootjatel katta neil lasuvad luhtunud kulud. Püsiv seos, mille olemasolu maksu — mille riigiabina määratlemise üle siseriiklik kohus peab otsustama — ja avaliku meetme rahastamise vahel Euroopa Kohus nõuab, on minu arvates seega olemas.

82.

Eespool viidatud kohtupraktikaga arvestades võib Essenti poolt Aldeli vastu OEPS-i artikli 9 lõike 1 alusel esitatud nõuded seega jätta rahuldamata, kui tuvastatakse, et selles artiklis kehtestatud kord kujutab endast abimeedet EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ja sellest meetmest ei ole komisjonile teatatud.

83.

Uurin seega alljärgnevalt neid kahte aspekti.

84.

Vasvavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuleb selle väljaselgitamiseks, kas avalik meede kujutab endast riigiabi, kontrollida, kas on täidetud neli kumulatiivset tingimust: ettevõtjale soodustuse andmine, meetme valikulisus, selle meetme rahastamine riigi poolt või riigi vahenditest ning selle mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja sellest tulenev konkurentsi moonutamine. ( 54 )

85.

Neist tingimustest esimese ja teise osas näib mulle ilmne, et vaidlusalune meede annab SEP-ile ja/või elektritootjatele soodustuse ning et soodustus on valikuline, kuna see on piiratud elektritootmise sektoriga.

86.

Asjaolu, millele Madalmaade valitsus viitas, nimelt et võrguoperaatorid oleksid igal juhul pidanud protokolli alusel osalema luhtunud kulude katmises, ei ole minu arvates otsustava tähtsusega. OEPS-i artikkel 9 paneb isikutele, kes on kohustatud hinnatõusu sisse nõudma, õigusliku kohustuse maksta SEP-ile vastava tulu, mis on autonoomne ja sõltumatu kohustusest, mis lasub samadel isikutel vastastikuse mõistmise protokolli alusel. ( 55 ) Lisaks sellele lubab OEPS-i artiklis 9 ette nähtud mehhanism SEP-il arvestada ülekannete suurema kindlustatusega, kuna kõnealused summad tulenevad maksutaoliste lõivude kogumisest, ja vähendada või välistada seeläbi võimalus, et protokolliga seotud isikud jätavad kohustused täitmata või ei ole võimelised neid täitma. ( 56 )

87.

Siiski, kui peaks ilmnema, et hetkel, mil tehti OEPS-i artikli 9 lõikes 4 ette nähtud ülekanded, oli SEP juba kas täies ulatuses või osaliselt vastastikuse mõistmise protokolli alusel saanud sama artikli lõikes 5 ette nähtud 400000000 kuldnat ( 57 ), siis väheneks vastavalt SEP-ile ja/või elektritootjatele asjaomasest korrast tulenev eelis kuni selle piirdumiseni ülejääva osaga. ( 58 )

88.

Vastavad tuvastused peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

89.

Mulle tundub, et lisaks võib lugeda täidetuks neljanda tingimuse kõnealuse meetme mõju kohta konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Piirdun selles osas märkusega, et Euroopa Kohtu lähenemisviis sellele küsimusele on eriti laiaulatuslik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsi moonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi” ( 59 ). Eriti siis, kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja olukorda ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb lugeda, et abi viimaseid mõjutab. ( 60 )

90.

Ehkki SEP ei olnud otseselt seotud elektri tootmisega, tegeles SEP nelja elektritootja tütarettevõtjana nende toodetud ja imporditud elektri turustamisega. Ta tegutses vähemalt formaalselt konkurentsitingimustes muuks kui avalikuks kasutamiseks mõeldud elektri impordi turul ( 61 ), ta haldas söe gaasistamise tehast Demkoleci ja tegutses kaugkütte sektoris. Seoses kõnealuse meetme mõjuga ühendusesisesele kaubandusele tuleneb eespool märgitust, et SEP-i tegevus ei olnud üksnes siseriiklik, vaid ta osales ka piiriüleses kaubavahetuses.

91.

Siiski on vastavate tuvastuste tegemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses. ( 62 )

92.

Keerukam on seevastu küsimus, kas on täidetud kolmas tingimus, mis käsitleb meetme rahastamist riigi vahenditest. Selle üle on väga palju vaieldud nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui ka Euroopa Kohtus. Uurin alljärgnevalt seega küsimust, kas see tingimus on täidetud.

93.

Selle arutelu käigus hoidun tahtlikult käsitlemast vaidlust, milleks annavad muu hulgas alust mõned Euroopa Kohtu varasemad otsused ( 63 ) selle kohta, kas avalik rahastamine on vajalik riigimeetme määratlemiseks riigiabina EÜ artikli 87 tähenduses. Piirdun selles osas vaid märkusega, et alates kohtuotsusest Sloman Neptun ( 64 ) on Euroopa Kohus korduvalt ja kõhklusteta kinnitanud põhimõtet, mille kohaselt abi peab olema otseselt või kaudselt rahastatud riigi vahenditest, ( 65 ) andes seeläbi tunnistust sellest, et ta käsitleb seda nõuet riigiabi mõiste ühe põhielemendina.

94.

Nimetatud põhimõtet kinnitati ( 66 ) kohtuotsuses PreussenElektra, ( 67 ) milles Euroopa Kohus välistas selle, et riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses oleks tegemist siseriiklike õigusnormide puhul, mis ühelt poolt panid elektrit tarnivatele eraõiguslikele äriühingutele kohustuse osta taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit, mille minimaalne hind oli suurem seda laadi elektri majanduslikust väärtusest, ja teiselt poolt jaotas sellest tuleneva rahalise kohustuse tarnivate äriühingute ja neile elektri jaotamisel eelneva taseme ülekandevõrkude eraõiguslike operaatorite vahel. Euroopa Kohus leidis, et kui ei ole tegemist riigi vahendite otsese või kaudse ülekandmisega, siis asjaolu, et nimetatud õigusnormidega antakse taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele äriühingutele vaieldamatu majanduslik eelis, ja asjaolu, et see eelis tuleneb avaliku võimu sekkumisest, ei ole kõnealuse meetme abina määratlemiseks piisavad. ( 68 )

95.

Hiljem leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Pearle, ( 69 ) et abimeetmena ei saa määratleda avalik-õigusliku organisatsiooni antud määrusi, mis on suunatud kollektiivse reklaamikampaania rahastamisele selle organisatsiooni liikmetelt kogutud vahendite abil, mida on võimalik kasutada ainult sel eesmärgil, ja mille korraldamise on otsustanud liikmed, kui tuvastatakse, et kampaaniat rahastati vahenditega, mida organisatsioon ei saanud vabalt kasutada. Eelkõige omistas Euroopa Kohus tähtsust asjaolule, et avalik-õigusliku organisatsiooni poolt reklaamikampaania korraldamiseks kantud kulud olid täielikult neutraliseeritud sellest kasu saavatelt äriühingutelt kogutud maksetega. Sellest tulenes Euroopa Kohtu arvates, et nimetatud organisatsiooni sekkumine „ei toonud […] kaasa eelist, mis kujutaks endast täiendavat kulutust riigile või sellele organisatsioonile” ( 70 ), kelle roll oli olla „üksnes vahend, et koguda ja määrata vahendeid, mis koguti asjaomase kutseringkonna poolt varem kindlaks määratud ärilise eesmärgi tarvis, millel puudub seos Madalmaade ametiasutuste poolt kehtestatud poliitikaga” ( 71 ).

96.

Eelkõige just Euroopa Kohtu poolt nendes kahes otsuses kehtestatud põhimõtete ja järgitud lahendustega arvestades tuleb hinnata, kas SEP-i kasuks vaidlusalustes siseriiklikes õigusnormides kehtestatud meede vastab riigi vahenditest rahastamise tingimusele. Eeskätt Madalmaad väidavad, et sellise hinnangu tulemus saab olla vaid eitav, arvestades just nimelt Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud otsustes sedastatuga.

97.

Selles osas märgin alustuseks, et Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas PreussenElektra mõju on eriti suur avamisel olevatele turgudele, kus — ja seda eelkõige elektrituru puhul — liberaliseerimisest tulenevad luhtunud kulud on äärmiselt olulised. Neis valdkondades on komisjoni poolt selliste äriühingute, kellel need kulud lasuvad, toetamiseks kehtestatud siseriiklike meetmete kontrollimise pädevus oluliselt vähendatud riigi vahenditest rahastamise tingimuse range kohaldamise korral, eriti kui arvestada sellega, et sellised meetmed on tihtipeale kujundatud nii, et nimetatud kulude katmise majanduslik kaal lasub lõpptarbijatel, sageli maksulaadsete lõivude näol. ( 72 ) Oht seisneb seega selles, et liikmesriikides käimasolevate liberaliseerimise protsesside tulemusi isegi oluliselt mõjutada võivad riigimeetmed on tegelikult väljaspool igasugust riigiabi käsitlevate ühenduse õigusnormide alusel läbiviidavat kontrolli ja nende suhtes ei kohaldata ranget raamistikku, mida kohaldatakse aga sellisele kontrollile vastavalt komisjoni luhtunud kuludega seotud abi uurimist käsitlevatele suunistele alluvate meetmete suhtes. ( 73 )

98.

Just nimelt sel põhjusel leian, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas PreussenElektra järgitud lahendust ei tohiks laiendada kaugemale spetsiifilistest faktilistest asjaoludest, mis selle järgimist õigustasid.

99.

Üks elemente, mida Euroopa Kohus pidas oluliseks kohtuasjas PreussenElektra otsuse tegemisel, seisneb selles, et Stromeinspeisungsgesetz’iga kehtestatud rahalised kohustused lasusid eraõiguslikel isikutel. Selle asjaolu olulisus tuleneb lisaks resolutiivosast selgelt ka kohtuotsuse punktidest 55 ja 56, milles Euroopa Kohus sõnastas Saksamaa valitsuse poolt asjaomaste äriühingute (PreussenElektra ja Schleswag) aktsionäride koosseisu kohta esitatud andmeid arvesse võttes ümber Landgericht Kiel’i esitatud eelotsuse küsimuse, käsitades seda sisuliselt suunatuna selle tuvastamisele, kas riigiabiga on tegemist elektrit tarnivatele eraõiguslikele äriühingutele ja neile elektri jaotamisel eelneva taseme ülekandevõrkude eraõiguslike operaatoritele Saksa õigusnormidega kehtestatud kohustuste puhul (kohustus osta eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga ja vastavate kulutuste jaotamine) ( 74 ). Lisaks sellele ei näinud Stromeinspeisungsgesetziga kehtestatud mehhanism ette vahendajate sekkumist abiks suunatavate summade kogujatena ja/või haldajatena, kuna kasu saavate äriühingute eelis seisnes nende poolt toodetava elektri müümise tagamises ja sellise elektri majandusliku väärtuse ning sellest väärtusest seadusega kehtestatud suurema hinna vahes, siis anti nimetatud eelist automaatselt tarnimislepingute sõlmimise ja vastava summa maksmise hetkest alates.

100.

Neile elementidele toetudes on seega võimalik hinnata kohtuotsuse PreussenElektra ulatust piiratuna olukorraga, kus avaliku võimu poolt teatud äriühingutele antud abi rahastatakse ainuüksi eraõiguslikel ettevõtjatel lasuvate rahaliste kohustuste kehtestamisega ja nimetatud ettevõtjad maksavad seda otse abisaajatele.

101.

Ja Euroopa Kohtu otsus ei käsitle vastupidi i) juhte, mil abi rahastatakse riigi osalusega äriühingutele rahaliste kohustuste kehtestamisega või nende äriühingute kasutuses olevate rahaliste vahenditega, ja ii) juhte, mil abi rahastamiseks suunatud vahendeid, mis tulenevad eraõiguslikele isikutele kehtestatud rahalistest kohustustest (näiteks maksutaolised lõivud), käivad läbi vahendajatena sekkuvate äriühingute või organismide käest enne abisaajateni jõudmist.

102.

Sellisel juhul võiks kõnealune abi kuuluda abi mõiste alla EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui seda rahastatakse riigi vahenditest. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on see tingimus täidetud, kui kasutatud vahendid alluvad otseselt või kaudselt riigi kontrollile. Kohtuotsuses Ladbroke Racing ( 75 ) ja hiljutises Stardusti kohtuotsuses ( 76 ) kinnitas Euroopa Kohus sõnaselgelt, et riigi vahendite mõiste EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses „hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida avalik sektor ettevõtjate toetamiseks tõhusalt kasutada võib, ilma et oleks oluline, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt selle sektori omandisse”. Sellest tuleneb, „et kaasa arvatud juhul, kui kõnealusele meetmele vastavad summad ei olnud alaliselt riigikassale omistatavad, piisab asjaolust, et need olid pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad, et need kvalifitseerida riigi vahenditeks” ( 77 ).

103.

Mis puudutab täpsemalt eespool punktis 101 esimesena käsitletud hüpoteesi, kus meedet rahastatakse rahaliste kohustuste kehtestamisega riigi osalusega äriühingutele või igal juhul kasutades nendelt saadud summasid, siis on Euroopa Kohus täpsustanud eespool mainitud kohtuotsuses Stardust, et neid summasid tuleb käsitada riigi vahenditena, kui riigil on võimalik „oma valitseva mõju rakendamise teel nende ettevõtjate suhtes suunata nende vahendite kasutamine vajaduse korral spetsiifiliste [sekkumiste] rahastamiseks teiste ettevõtjate kasuks” ( 78 ). Selleks ei ole vajalik tõendada, et riik kandis sellistele äriühingutele üle konkreetse summa abimeetme rahastamiseks.

104.

See, et tegemist on avalik-õigusliku isikuga, ei tähenda siiski, et tema käsutuses olevad vahendid tuleb automaatselt lugeda „riigi vahenditeks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Nagu me eespool nägime, ( 79 ) võib niisugune määratlemine olla näiteks välistatud juhul, kui selline isik tegutseb „üksnes vahend[ina], et koguda ja määrata vahendeid, mis koguti,” ja tema sekkumine ei ole suunatud „[eelise kaasatoomisele], mis kujutaks endast täiendavat kulutust riigile”.

105.

Lisaks sellele on riigi osalusega äriühingu poolt rakendatava meetme käsitamiseks riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses vajalik, et see oleks siiski seostatav riigiga, st et see oleks avaliku võimu tegevuse tulemus. ( 80 )

106.

Mis aga puudutab eespool punktis 101 teisena käsitletud hüpoteesi, mille puhul abi rahastamiseks vajalikud summad kogutakse eraõiguslikelt isikutelt ja need suunatakse abisaajatele vahendavate äriühingute või organismide abil, siis tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule vahet teha juhtudel, mil abi annab otseselt riik, ja juhtudel, mil seda antakse avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse vahendusel, mille on sel eesmärgil määranud või asutanud riik ise. ( 81 )

107.

Järgnevalt on vajalik käsitleda konkreetsemalt kohtupraktikat, mis puudutab abimeetmeid, mida rahastatakse maksutaoliste lõivude või kohustuslike maksete abil. Sellise kohtupraktika kohaselt „tuleb riigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest tulenevaid summasid, mida […] hallatakse ja jaotatakse vastavalt samadele õigusnormidele, käsitada riigi vahenditena [EÜ] artikli [87 lõike 1] tähenduses isegi siis, kui neid haldavad üksused, mis ei ole riigi organid” ( 82 ).

108.

Loomulikult on võimalik vastu vaielda, et see kohtupraktika jäeti kohtuotsusega PreussenElektra vaikimisi kõrvale vähemalt juhul, kui vahendaja roll seisneb vaid maksu kogumises või kui see on igal juhul piiratud üksnes kogutud summade ainult raamatupidamiskontrolliga ning seega on välistatud mis tahes kaalutlusõigus nende summade kasutamise ja eesmärgi osas. Selline olukord on majanduslikust vaatepunktist objektiivselt raskesti eristatav olukorrast, kus maksukohustuslased kannavad abimeetme rahastamiseks suunatud summad otse üle äriühingutele, kes meetmest kasu saavad. ( 83 )

109.

Leian siiski, et selle vastuväite saab ümber lükata, kui lugeda, et riigi poolt määratud vahendaja sekkumine — seda isegi siis, kui vahendajal on üksnes ülesanne makse koguda ja viia läbi ainult raamatupidamiskontrolli — võib katkestada summade kulgemise maksukohustuslaste sfäärist otse abisaajate sfääri, võimaldades määrata kindlaks hetke, mil nimetatud summad alluvad vähemalt kaudselt riigi kontrollile, kuivõrd need on suunatud teatud eesmärgile, muutudes seeläbi riigi vahenditeks. Eelkõige on selline tõlgendus minu arvates võimalik vähemalt kahes olukorras, st siis, kui vahendaja on avalik-õiguslik ja kui äriühingutelt või üksikisikutelt kogutud kohustuslikud maksed kantakse üle kas avalik-õiguslikku või eraõiguslikku fondi, mille on asutanud või määranud riik selleks, et määrata abi suunamine vastavalt seadusele ning seda sõltumatult selle fondi autonoomiast kogutud summade haldamisel ja jaotamisel.

110.

Ma ei arva, et eespool viidatud kohtuotsust Pearle võiks käsitada eespool märgitut takistavana. Nagu me nägime, välistas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuses, et kutseorganisatsioonile selle liikmete poolt kohustuslike maksete näol üle kantud summad kujutaksid endast riigi vahendeid; nende maksete tegemise kohustuse kehtestamine oli võimalik tänu nimetatud organisatsioonile kohaldatavale õiguslikule korrale ja nende kogumise eesmärk oli kollektiivse reklaamikampaania korraldamine liikmete endi huvides. Eri elementide hulgas, millele Euroopa Kohus sellise järelduse põhjendamiseks viitas (asjaolu, et organisatsioon ei saanud summasid käsutada, viimase piiratud roll maksete kogumisel, eelise võimaldamine, mis ei kujuta endast täiendavat kulutust riigile või sellele organisatsioonile), näib minu arvates Euroopa Kohtu arutelus otsustavat tähtsust omavat asjaolu, et kõnealuse reklaamikampaania korraldamise initsiatiiv ning ettepanek vastavate kulude jaotamise viisi kohta tulid asjaomaselt ärisektorilt ja mitte ametiasutustelt, kuna see võimaldab välistada kõnealuse meetme seotuse riigiga. ( 84 )

111.

Siiani esitatuga arvestades tuleb esitada küsimus, kas OEPS-i artikli 9 lõigete 1 ja 4 koostoimes alusel SEP-i kasuks tehtud ülekanded nõuavad „riigi vahendite” kasutamist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

112.

Nagu me nägime, sätestas kõnealuses siseriiklikus õigusnormis ette nähtud mehhanism elektritarbijate suhtes hinnatõusu kohaldamise elektri ülekandmise teenuse osas, sellise hinnatõusu kogumise võrguoperaatorite poolt ja maksutulu ülekandmise viimaste poolt „selleks määratud äriühingule” (SEP), kes teostab ülekantud summade üle raamatupidamiskontrolli ning on kohustatud kandma majandusministeeriumile üle summad, mis on suuremad kui 400000000 kuldnat. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev kohtuvaidlus käsitleb eelkõige summasid, mida eraõiguslik tarbija Aldel peab nimetatud hinnatõusu kohaldamise alusel maksma võrguoperaatorile Essent, kelle teeninduspiirkonnas ta asub.

113.

Esiteks tuleb märkida, et vastuses Euroopa Kohtu esitatud kirjalikule küsimusele täpsustas Essent, et viiteperioodil, st ajavahemikul 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 kontrollis tema kapitali täies ulatuses Essent NV, kelle kapitali kontrollisid omakorda täies ulatuses kohalikud omavalitsusüksused ja provintsid, st avalik võim. Sellest tuleneb, nagu komisjon oma märkustes õigesti nendib, et Essent kujutas endast nimetatud perioodil riigi osalusega äriühingut komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivi 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse kohta ( 85 ) artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses.

114.

Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt tuleb seega Essenti käsutuses olevaid vahendeid ( 86 ) käsitada põhimõtteliselt riigi vahenditena. Mis puudutab Madalmaade valitsuse esitatud vastuväidet, et Essenti roll seisnes vaid maksu kogumises, siis viitan selles osas eespool punktides 108–110 märgitule. ( 87 )

115.

Teiseks on minu arvates tähtis asjaolu, et SEP oli kohustatud teostama kõnealuse hinnatõusu tulust saadud summade raamatupidamiskontrolli, millest ta pidi aru andma majandusministeeriumile. Tõenäoliselt anti kõnealused summad alles pärast sellise kontrolli läbiviimist SEP-i käsutusse, kes pidi neid igal juhul kasutama spetsiifilistel eesmärkidel, st avaliku võimu käsul tehtud investeeringutest tulenevate kulude katmiseks.

116.

Lõpetuseks omab samavõrra tähtsust asjaolu, et OEPS-i artikli 9 lõike 5 kohaselt pidi SEP 400000000 kuldnat ületavad summad kandma üle majandusministeeriumile.

117.

Eelnevalt toodud arutelu alusel on minu arvates võimalik järeldada, et OEPS-i artikli 9 lõigete 1 ja 4 koostoimes alusel SEP-i kasuks tehtavad ülekanded nõuavad „riigi vahendite” kasutamist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

118.

Kõigi eespool toodud järelduste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võrguoperaatorid peavad ajutiselt elektri tarbimise suhtes kohaldatavast hinnatõusust, mida nad koguvad, saadud tulu üle kandma äriühingule, mis on riiklike elektritootjate ühine tütarettevõtja ja mis on nimetatud õigusnormide kohaselt kohustatud kasutama osa sellest tulust selle äriühingu enda või elektritootjate poolt enne turu konkurentsile avamist tehtud investeeringutest tulenevate luhtunud kulude katmiseks ja kandma riigile üle võimaliku ülejääva osa, mis on samuti suunatud nimetatud kulude katmiseks, võivad endast kujutada riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

Siseriiklik kohus peab hindama, kas selle artikli kohaldamise tingimused on täidetud.

119.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole Euroopa Kohtule esitanud küsimust EÜ artikli 88 lõike 3 tõlgendamise kohta, pean ma siiski vajalikuks käsitleda lühidalt Madalmaade valitsuse poolt talle süüks pandava kohustuste täitmata jätmise vaidlustamiseks esitatud argumente, lähtudes eeldusest, et Madalmaad ei ole järginud selles sättes kehtestatud teatamiskohustust.

120.

Madalmaad väidavad, et nad „teatasid” komisjonile riigiabi menetluse nr 597/1998 raames OEPS-i seaduseelnõu terviktekstist. Seda tehti Madalmaade väitel 30. augusti 2000. aasta kirjaga, milles Madalmaad juhtisid komisjoni tähelepanu konkreetselt selle eelnõu artikli 9 tekstile. Komisjon ei vaidle vastu sellele, et seaduseelnõu on tervikuna lisatud 30. augusti 2000. aasta kirjale. Lisaks sellele ilmneb nimetatud kirjast, mille Madalmaade valitsus Euroopa Kohtu nõudel esitas, et nimetatud valitsus viitab selles konkreetselt OEPS-i artiklike 9, kuigi üksnes osas, mis kannab pealkirja „Täiendav teave protokolli kohta direktiivi 92/96 artikli 24 kohaldamiseks”.

121.

Tuleb märkida, et menetlus nr 597/1998 lõpetati 25. juuli 2001. aasta otsusega.

122.

Kuid OEPS-i artikliga 9 kehtestatud kord jõustus 29. detsembril 2000 ja nägi ette, et selle artikli lõike 1 kohaselt kogutud hinnatõusu tulu pidid võrguoperaatorid üle kandma SEP-ile 1. juuliks 2001 (artikli 9 lõige 4). Madalmaad rakendasid seega nimetatud korda, ootamata ära otsust, millega komisjon lõpetas menetluse, mille raames nimetatud institutsioonile teatati sättest, millega see kord kehtestati.

123.

Lisaks sellele oli niisuguse rakendamise raames ette nähtud OEPS-i artikli 9 lõikes 1 sätestatud hinnatõusu kogumine tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2000, st alates hetkest, mis oli varasem selle kirja kuupäevast, millega komisjonile teatati nimetatud artiklis ette nähtud meetmetest. Selles osas võib olla kasulik märkida, et eespool viidatud kohtuotsuses Van Calster luges Euroopa Kohus ebaseaduslikuks maksutaolised lõivud, mis olid suunatud teatud põllumajandussektorite abimeetmete rahastamiseks ning mida koguti tagasiulatuvalt sellise ajavahemiku eest, mis eelnes komisjoni otsusele, millega loeti nimetatud meetmed ühisturuga kokkusobivaks. Euroopa Kohtu arvates oli asjaomane riik neid makse tagasiulatuvalt kehtestades rikkunud kohustust teatada abimeetmest enne selle rakendamist.

124.

Sellest tuleneb, et isegi kui lugeda, et 30. augusti 2000. aasta kirjas sisalduv teatamine kujutab endast teatamist EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses, ei ole see siiski piisav tuvastamaks, et nimetatud sättes kehtestatud kohustust on järgitud.

125.

Esitatud järeldustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: