1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Portugali Vabariik on 11. märtsi 2003. aasta dekreetseaduse nr 40/2003 (Diário da República I, A seeria, nr 59, 11.3.2003) artikli 2 lõikega 1 keelanud toonkilede kinnitamise mootorsõidukite klaasidele, siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 28 ja 30 ning 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping”) artiklitest 11 ja 13 tulenevaid kohustusi.

2

Ühenduse seadusandja ei ole vastu võtnud õigusnorme toonkilede kohta, mis on mõeldud mootorsõidukite klaasidele kinnitamiseks.

3

Seevastu on olemas ühenduse õigusnormid mootorsõidukitele algselt, st enne sõidukite käiku laskmist paigaldatud turvaklaaside ühtlustatud tüübikinnituse kohta, mis käsitlevad eeskätt klaaside toonimist. Need õigusnormid hõlmavad nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiivi 92/22/EMÜ mootorsõidukite ja nende haagiste turvaklaaside ja klaasmaterjali kohta (EÜT L 129, lk 11; ELT eriväljaanne 07/01, lk 377), mida on muudetud komisjoni 30. oktoobri 2001. aasta direktiiviga 2001/92/EÜ (EÜT L 291, lk 24, ELT eriväljaanne 07/06, lk 3; edaspidi „direktiiv 92/22”).

4

Direktiivi 2001/92 põhjendus 3 ning II B lisa viitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni kehtestatud eeskirjale nr 43 pealkirjaga „Ühtlustatud kinnitusnõuded turvaklaaside materjali ning turvaklaaside sõidukitele paigaldamise kohta” (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.1/Add 42/Rev.2, edaspidi „eeskiri nr 43”).

5

Selle eeskirja artikkel 4 näeb ette, et tuuleklaaside normaalne valgusläbilaskvus peab olema vähemalt 75%. Mis puudutab muid turvaklaase kui juhi eesmisel vaateväljal asuvaid tuuleklaase, siis nende puhul peab see tegur olema vähemalt 70%. Mis puudutab juhi tagumisel vaateväljal asuvaid turvaklaase, siis võib see tegur olla madalam kui 70%, kui sõidukil on olemas kaks küljepeeglit.

6

Dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõige 1 sätestab järgmist:

„Toonkilede kinnitamine sõidu- ja kaubaautode klaasidele, välja arvatud nõuetekohased kleebised ja tumedad mittepeegeldavad kiled kerepindadel, on keelatud”.

7

Komisjon saatis 1. aprillil 2004 Portugali Vabariigile märgukirja, milles ta järeldas, et kuna Portugali Vabariik on dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikega 1 keelanud toonkilede kinnitamise mootorsõidukite klaasidele, välja arvatud nõuetekohased kleebised ja tumedad mittepeegeldavad kiled sõidu- ja kaubaautode kerepindadel, ja kuna ta ei edastanud komisjonile selle dekreetseaduse eelnõu teksti, siis on see liikmesriik rikkunud EÜ artiklitest 28 ja 30, EMP lepingu artiklitest 11 ja 13 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), artiklist 8 tulenevaid kohustusi.

8

Portugali Vabariik vastas märgukirjale 28. juuni 2004. aasta kirjaga.

9

Kuna see vastus ei veennud komisjoni, siis esitas ta 22. detsembril 2004 Portugali Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles kutsus seda liikmesriiki võtma selle järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul nimetatud arvamuse kättesaamisest.

10

Vastuseks põhjendatud arvamusele teatas Portugali Vabariik 22. juuli 2005. aasta kirjas, et ta kavatseb tühistada sätte, mis keelab toonkilede kinnitamise mootorsõidukite klaasidele, st dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõike 1.

11

Ta teatas komisjonile ka seoses toonkilede kinnitamisega neile klaasidele, et ta on välja töötamas tehnilise standardi eelnõud, millega täiendatakse õigusakti. Direktiivi 98/34 alusel esitati komisjonile 2005. aasta detsembris määrusdekreedi eelnõu selliste reeglite kohta.

12

Arvestades selle eelnõu esitamist, otsustas komisjon loobuda väitest, et talle oli teatamata jäetud dekreetseaduse nr 40/2003 eelnõu artikli 2 lõikest 1.

13

Seevastu jäi komisjon jätkuvalt väite juurde, et see säte on vastuolus EÜ artiklitega 28 ja 30 ning EMP artiklitega 11 ja 13, ning esitas 16. juunil 2006 käesoleva hagi.

14

Komisjon leiab, et dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõige 1, mis keelab igat tüüpi toonkilede kinnitamise eesmärgiga filtreerida valgust mootorsõidukite tuuleklaasil ja reisijapoolsetel külgakende klaasidel, takistab praktikas Portugalis turustada teises liikmesriigis või EMP lepingu osalisriigis seaduslikult toodetud ja/või seal turule toodud toonkilesid, rikkudes nii EÜ artikleid 28 ja 30 ning EMP lepingu artikleid 11 ja 13.

15

Komisjon leiab, et võimalikud huvitatud isikud, turustajad või üksikisikud ei ostagi toonkilesid, kuna nad teavad, et nad ei või neid mootorsõidukite klaasidele kinnitada.

16

Komisjon meenutab, et direktiivi 92/22 alusel kohaldatava eeskirja nr 43 kohaselt peab tuuleklaasi ja teiste juhi eesmisel vaateväljal eespool nn B-piilarit asuvate klaaside normaalne valgusläbilaskvus olema vastavalt vähemalt 75% ja 70%. Seega võivad need klaasid olla toonitud, kui need nimetatud nõuetele vastavad.

17

Lisaks väidab komisjon, et mis puudutab tagapool B-piilarit asuvaid klaase, siis ei ole neile ette nähtud mingit normaalse valgusläbilaskvuse miinimumnõuet, kui neil klaasidel ei ole keskset rolli juhi vaateväljas. Praktikas tähendab see, et mootorsõidukil võivad sellest piilarist tagapool olla toonitud klaasid, mille normaalne valgusläbilaskvus on väga madal, kui sõidukil on kaks küljepeeglit.

18

Seega heidab komisjon Portugali Vabariigile ette seda, et too keelas igasuguse toonkile kinnitamise sõidu- ja kaubaautode tuuleklaasile ja reisijapoolsetele külgakende klaasidele, isegi kui kile vastab eeskirjas 43 sätestatud minimaalse valgusläbilaskvuse nõuetele.

19

Komisjon väidab, et kuna ühenduse tasemel puuduvad ühtlustatud normid, siis võivad liikmesriigid tõepoolest määratleda oma territooriumil sobivaks peetava liiklusohutuse taseme ja võtta vastu avalikku julgeolekut kaitsvad meetmed. Komisjon leiab siiski, et Portugali Vabariik ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldavad järeldada, et toonkile kasutamine, olenemata selle toonist ja omadustest, eriti mis puutub valgusläbilaskvusse, kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule ja/või liiklusohutusele. Vaidlusalune säte ei ole vajalik ega ka proportsionaalne taotletud eesmärkide suhtes.

20

Portugali Vabariik ei vaidlusta hagis esitatud faktilisi asjaolusid. Seevastu vaidleb ta vastu teatud asjaoludele antud hinnangule, väärtusele ja tähendusele.

21

Kõigepealt väidab Portugali Vabariik, et komisjonil ei olnud vaja tema vastu hagi esitada, kuna see liikmesriik oli kohtueelses menetluses teatanud, et ta kavatseb õigusnorme muuta komisjoni soovitatud suunas. Komisjonile esitatud muudatuseelnõu näitab Portugali Vabariigi sõnul, et see liikmesriik tühistas dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikes 1 esineva keelu.

22

Seejärel tunnistab Portugali Vabariik, et nimetatud säte kujutab endast kaupade vaba liikumise piirangut, kuid väidab, et seda piirangut õigustavad igal juhul liiklusohutuse ning avaliku julgeoleku eesmärgid.

23

Portugali Vabariik rõhutab seega, et nimetatud keelu eesmärk on võimaldada pädevatel ametiisikutel näha väljast kiirelt mootorsõidukisse, ilma et oleks vaja seda peatada, et kontrollida esiteks turvavöö kohustuslikku kasutamist ja teiseks tuvastada võimalikke õigusrikkujaid, võitlemaks kuritegevuse vastu.

24

Lõpuks ei arva Portugali Vabariik, et eksisteeriks vähem piiravaid meetmeid, mis tema eesmärgiks võetud liiklusohutust ja avalikku julgeolekut võimaldaksid saavutada. Ta märgib sellega seoses, et keeld kinnitada toonkilet sõidukite klaasidele ei ole täielik, vaid osaline, kuna see ei kehti kaubaautode kerepindadele ega ka muudele sõidukitele kui mootorsõidukid, näiteks laevad.

25

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt 17. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-423/00: komisjon vs. Belgia, EKL 2002, lk I-593, punkt 14, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-254/05: komisjon vs. Belgia, EKL 2007, lk I-4269, punkt 39).

26

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et põhjendatud arvamuses antud kahekuuse tähtaja lõppedes ei olnud Portugali Vabariik tühistanud dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõiget 1, mis keelas toonkilede kinnitamise mootorsõidukite klaasidele. See, et nimetatud liikmesriik teatas seejärel komisjonile õigusakti eelnõust, milles vaidlusalust sätet enam ei esinenud, ei muuda kuidagi asjaolu, et säte oli asjassepuutuval ajahetkel olemas.

27

Järelikult tuleb kontrollida käesoleva otsuse punktis 6 esitatud sätte vastavust komisjoni viidatud ühenduse ja Euroopa majanduspiirkonna õigusnormidele.

28

Tuleb märkida, et direktiiv 92/22 ei reguleeri toonkilesid, mis on mõeldud mootorsõidukite klaasidele kinnitamiseks, vaid üksnes mootorsõidukites algselt paigaldatud klaase, nimelt toonklaase.

29

Kuna ühenduse tasandil puudub ühtlustamine, siis tuleb dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõiget 1 kontrollida EÜ asutamislepingus kaupade vaba liikumist käsitlevate artiklite ja vastavate EMP lepingu artiklite alusel.

30

Kuna viimased on peaaegu identse sõnastusega kui asutamislepingu sätted, siis tuleb järgnevaid kaalutlusi EÜ artiklite 28 ja 30 kohta mõista nii, et need puudutavad ka EMP lepingu vastavaid sätteid, st selle lepingu artikleid 11 ja 13.

31

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb kõiki liikmesriikide eeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, vaadelda koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmetena, mis on EÜ artikliga 28 keelatud (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5; 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-6445, punkt 25, ja 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-143/06: Ludwigs-Apotheke, EKL 2007, lk I-9623, punkt 25).

32

Käesolevas asjas tunnistab Portugali Vabariik, et dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikes 1 sätestatud keeld, mis käsitleb toonkilede kinnitamist sõiduautode tuuleklaasidele ja reisijapoolsetele külgakende klaasidele, piirab nende toodete turustamist Portugalis.

33

Tegelikult tuleb sedastada, et kuna võimalikud huvitatud isikud, ettevõtjad või üksikisikud teavad, et nad ei tohi kinnitada neid kilesid tuuleklaasidele ja reisijapoolsetele külgakende klaasidele, siis ei ole neil mingit huvi selliseid kilesid osta.

34

Dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikes 1 sätestatud keelust on tehtud ainus erand, mis käsitleb toonkilede kinnitamist kaubaautode kerepindadele ja muudele sõidukitele kui mootorsõidukid.

35

Vaidlusalune säte kahjustab seega peaaegu kõigi toonkilede turustamist Portugalis, mis on mõeldud mootorsõidukite klaasidele kinnitamiseks ning mis on seaduslikult toodetud ja turustatud teistes liikmesriikides või EMP lepingu osalisriikides.

36

Eeltoodust tuleneb, et dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikes 1 sätestatud keeld kujutab endast koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 ja EMP lepingu artikli 11 mõttes. See meede on nendest artiklitest tulenevate kohustustega põhimõtteliselt vastuolus, välja arvatud juhul, kui see norm on objektiivselt õigustatud.

37

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib koguselise piiranguga samaväärse toimega meede olla õigustatud vaid mõne EÜ artiklis 30 loetletud üldise huvi tõttu või mõne Euroopa Kohtu praktikast tuleneva kohustusliku nõude alusel (vt eelkõige 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, EKL 1979, lk 649, punkt 8, nn „Cassis de Dijon”) tingimusel, et see meede on mõlemal juhul taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks (vt 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-14/02: ATRAL, EKL 2003, lk I-4431, punkt 64; 10. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-432/03: komisjon vs. Portugal EKL 2005, lk I-9665, punkt 42 ja eespool viidatud 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 33).

38

Käesolevas asjas käsitlevad Portugali Vabariigi õigustused esiteks kuritegevuse vastast võitlust avaliku julgeoleku kaitse raames ja teiseks turvavöö kohustusliku kasutamise kontrolli, mis kuulub liiklusohutuse valdkonda. Kuritegevuse vastane võitlus ja liiklusohutus võivad kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib õigustada kaupade vaba liikumise piirangut (vt liiklusohutuse kohta 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-54/05: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I-2473, punkt 40 ja viidatud kohtupraktika).

39

Siiski peavad liikmesriigid tõendama, et nende õigusnormid on sobivad selliste eesmärkide saavutamiseks ning on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta eelkõige 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-297/05: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I-7467, punkt 76 ja viidatud kohtupraktika).

40

Sellega seoses esitas Portugali Vabariik üheainsa asjaolu vaidlusaluse meetme põhjendamiseks, nimelt, et see võimaldab mootorsõidukite salongi kohest kontrolli väljastpoolt pelga vaatluse teel.

41

Kuigi dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikes 1 esitatud keeld näib tõepoolest hõlbustavat sellist vaatlust ja seega näib olevat sobiv kuritegevuse vastase võitluse ja liiklusohutuse eesmärkide saavutamiseks, ei tähenda see siiski, et see keeld on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik ja et ei esine vähem piiravaid meetmeid nende saavutamiseks.

42

Tegelikult on asjaomane vaatlus vaid üks mitmest vahendist, mida pädevad ametiasutused võivad kasutada kuritegevuse vastases võitluses ja turvavöö kohustusliku kasutamise kontrollimisel.

43

Veelgi vähem on leidnud tõendamist vaidlusaluse meetme väidetav vajalikkus, kuna Portugali Vabariik tunnistas kohtuistungil, et ta lubas oma territooriumil turustada mootorsõidukeid, millele on algselt paigaldatud toonklaasid, mis vastavad direktiivi 92/22 piirmääradele. Need toonklaasid, nagu ka vaidlusalused toonkiled, võivad takistada sõidukite sisemuse igasugust vaatlust väljastpoolt.

44

Järelikult, kui just ei nõustuta, et ametiasutused on loobunud kuritegevuse vastasest võitlusest ja liiklusohutuse tagamisest seoses mootorsõidukitega, millele on algusest peale paigaldatud toonklaasid, siis tuleb tunnistada, et nad peavad kasutama teisi meetodeid, et tuvastada õigusrikkujaid ja isikuid, kes ei pruugi turvavööd kasutada.

45

Lisaks ei ole Portugali Vabariik tõendanud, et kõiki toonkilesid käsitlev keeld on vajalik liiklusohutuse ja kuritegevuse vastase võitluse tagamiseks.

46

Tegelikult, nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, on toonkilede valik lai alates läbipaistvatest kiledest kuni peaaegu läbipaistmatuteni. See asjaolu, mida Portugali Vabariik ei vaidlustanud, tähendab, et vähemalt teatud kiled — need, mis on piisavalt läbipaistvad — võimaldavad mootorsõidukite salongi soovitud vaatlust.

47

Sellest tuleneb, et seda keeldu tuleb lugeda ülemääraseks ja seega taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalseks.

48

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb sedastada, et kuna Portugali Vabariik on dekreetseaduse nr 40/2003 artikli 2 lõikega 1 keelanud toonkilede kinnitamise mootorsõidukite klaasidele, siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 28 ja 30 ning EMP lepingu artiklitest 11 ja 13 tulenevaid kohustusi.

49

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Portugali Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: