1.

Viimasel viiel aastal on Euroopa Kohus täpsustanud ne bis in idem põhimõtte hägusaid piire kohtupraktikas, ( 2 ) mille üldistavat haaret ei ole selle aluseks olnud kohtuasjade konkreetsus sugugi kahjustanud, kusjuures minagi olen sellele protsessile kaasa aidanud. ( 3 )

2.

Pildile tervikliku hinnangu andmine eeldab – nagu ka maali vaadeldes – sellest kaugenemist, kuna vastupidisel juhul tekib oht, et võrkkest tabab üksnes üksikuid jooni, tekstuuri ja värvide massi, ilma et mõistetaks teose kogutähendust.

3.

See võib mõnikord osutuda väga raskeks, nagu käesolevas asjas, kus see on osaliselt tingitud ühe isiku paradoksaalsest käitumisest, kes soovib tagada oma heaolu, viidates omaenda surmaotsusele, ( 4 ) mis tehti 47 aastat tagasi, et kasutada ne bis in idem põhimõtet. Selles seisneb õiguse suurus ja armetus.

4.

See õigusnormide kogum hõlmab järgmisi akte:

5.

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokoll (nr 2) (edaspidi „protokoll”) inkorporeerib viidatud õigusnormide kogu Euroopa Liidu raamistikku ja vastavalt protokolli artikli 2 lõike 1 esimesele lõigule kohaldatakse seda artiklis 1 märgitud kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes ( 8 ) alates Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast (1. mai 1999).

6.

Nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsus 2007/801/EÜ ( 9 ) laiendas Schengeni acquis’ sätete territoriaalset kohaldamisala, lugedes selle sätted täielikult kohaldatavaks Tšehhi Vabariigis, Eesti Vabariigis, Läti Vabariigis, Leedu Vabariigis, Ungari Vabariigis, Malta Vabariigis, Poola Vabariigis, Sloveenia Vabariigis ja Slovaki Vabariigis.

7.

Ühendkuningriik ( 10 ) ja Iiri Vabariik ( 11 ) ei liitunud täielikult selle ühisprojektiga, kohaldades Schengeni acquis’d osaliselt.

8.

Küprose Vabariik ( 12 ), Bulgaaria Vabariik ja Rumeenia Vabariik ( 13 ) on küll seotud viidatud normikogumiga pärast liitumist Euroopa Liiduga, kuid nõukogu sekkumine on siiski vajalik, et kontrollida, kas nende kohaldamiseks vajalikud tingimused on täidetud.

9.

Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest seob protokolli artikkel 6 Islandi Vabariiki ja Norra Kuningriiki Schengeni acquis’ rakendamise ja selle edasise arenguga; nendes riikides kehtib see alates 25. märtsist 2001. ( 14 ) Lisaks on olemas assotsiatsioonileping Šveitsiga nimetatud acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamise kohta, ( 15 ) millega tõenäoliselt ühineb Liechtensteini Vürstiriik vastavalt nõukogu koostatud otsuse eelnõule. ( 16 )

10.

Protokolli preambuli kohaselt on selle eesmärk tugevdada Euroopa integratsiooni ning eriti võimaldada Euroopa Liidul areneda kiiremini vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks.

11.

Protokolli artikli 2 lõike 1 teise lõigu alusel võttis nõukogu 20. mail 1999 vastu otsused 1999/435/EÜ ja 1999/436/EÜ, milles ta määratleb Schengeni lepingut ning määrab vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohastele sätetele kindlaks iga acquis’d moodustava sätte õigusliku aluse. ( 17 )

12.

Konventsiooni III jaotis pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” algab peatükiga, mis käsitleb „Politseikoostööd” (artiklid 39–47), ja jätkub peatükiga, mis käsitleb „Vastastikust õigusabi kriminaalasjades” (artiklid 48–53).

13.

Kolmas peatükk pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine” koosneb artiklitest 54–58, mis viidatud otsuse 1999/436 artiklile 2 ja A lisale vastavalt tuginevad EL artiklitele 34 ja 31.

14.

Artiklis 54 on sätestatud:

„Isikut, kelle suhtes üks lepinguosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine lepinguosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et isik on pärast kohtuotsust karistuse ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud lepinguosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

15.

Nõustun mõningate eelotsusemenetlusse astunute arvamusega ( 18 ) eelotsusetaotluses edastatavate andmete nappuse kohta, eriti seoses kohaldatavate Prantsuse õigusnormide täpse sisuga. ( 19 )

16.

Siiski võimaldab Code de justice militaire’i (Prantsuse sõjaväekohtute menetlusseadustik) ( 20 ) artikkel 120 tagaselja süüdimõistetul esitada kohtuotsuse peale kaja viie päeva jooksul pärast otsusest teatamist ja olukorras – mida tuleb tagaseljamenetluses sageli ette –, kus sellist teatamist ei ole toimunud, lubab viidatud artikkel 120 pikendada seda võimalust kuni karistuse aegumise lõppemiseni.

17.

Code de procédure pénale (kriminaalmenetluse seadustik) ( 21 ) näeb omakorda ette karistuse aegumise 20 aasta jooksul alates karistuse määramisest. ( 22 )

18.

Nende õigusnormide ühisest tõlgendusest ilmneb, et tagaseljaotsus, mille teatamine huvitatud isikule ei ole tõendatud, ( 23 ) omandab seadusjõu ( 24 ) 20 aastat pärast kuulutamist, kuid ei tohi unustada, et põhikohtuasjas ühtib aegumistähtaeg otsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtajaga. ( 25 )

19.

Saksa kodanik Klaus Bourquain teenis Võõrleegionis ( 26 ), tema üle mõisteti kohut mõrvas ning Bône’is ( 27 ) asuv Tribunal permanent des forces armées de la zone est constantinoise (Ida-Constantine alaline sõjaväekohus) mõistis ta tagaselja süüdi, määrates talle 26. jaanuari 1961. aasta otsusega surmanuhtluse.

20.

See sõjaväekohus kohaldas tol ajal kehtinud Prantsuse karistusseadustikku ja leidis, et 4. mail 1960 oli K. Bourquain deserteerimiskatse käigus Alžeeria ja Tuneesia piiril El Tarfi provintsis ( 28 ) tapnud tulirelvaga ühe teise Võõrleegioni sõduri, kes oli samuti Saksa kodanik ja püüdis takistada tema põgenemist.

21.

Süüdimõistetu ei ilmunud kunagi kohtusse, kuna ta põgenes Saksamaa Demokraatlikku Vabariiki; karistust ei pööratud täitmisele, kuigi tema vara arestiti kohtukulude tasumise tagamiseks.

22.

Pärast seda kohtuotsust ei algatatud K. Bourquaini vastu Prantsusmaal ega Alžeerias ühtegi kriminaalmenetlust, seevastu algatati menetlus Saksamaa Liitvabariigis, mille ametiasutused edastasid 1962. aastal vahistamismääruse Saksamaa Demokraatlikule Vabariigile; viimane keeldus aga K. Bourquaini loovutamisest.

23.

2002. aastal algatas Staatsanwaltschaft Regensburg (Regensburgi prokuratuur) kriminaalmenetluse K. Bourquaini vastu, et tema üle sama kuriteo eest Saksamaal uuesti kohut mõista.

24.

Kuid sellel ajal ei saanud 26. jaanuari 1961. aasta kohtuotsusega määratud karistust Prantsusmaal täitmisele pöörata, kuna 1) 1968. aastal andis see riik amnestia ( 29 ) kuritegude eest, mille tema sõjaväelased olid toime pannud Alžeeria sõja ajal; 2) see karistus aegus 1981. aastal ja 3) samal aastal tühistati surmanuhtlus. ( 30 )

25.

Selles olukorras palus Landgericht Regensburg arvamust Max-Planck-Institut für ausländisches und internacionales Strafrechtilt (välisriikide ja rahvusvahelise kriminaalõiguse Max-Planck’i-Instituut), kes leidis, et kuigi Prantsuse õiguse eripära tõttu ei pööratud kohtuotsust otsekohe täitmisele, oli tagaselja kohtuotsus siiski formaalselt ja materiaalselt seadusjõustunud, mis takistab uue kriminaalmenetluse algatamist.

26.

Lisaks küsis sama kohus Prantsuse justiitsministeeriumilt konventsiooni artikli 57 alusel teavet selle kohta, kas konventsiooni artikli 54 tõttu takistab 26. jaanuari 1961. aasta kohtuotsus uue menetluse algatamist Saksamaal.

27.

Pariisi Tribunal aux armées’ (sõjaväekohus) prokuratuur kinnitas, et kohtuotsus oli seadusjõustunud, kuna seda ei olnud alates 1981. aastast enam võimalik vaidlustada, ja et seda ei saanud Prantsusmaal enam täitmisele pöörata, kuna karistus on aegunud, kuigi see kohus leidis ka, et konventsiooni ne bis in idem põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. ( 31 )

28.

Need erinevad arvamused kinnitasid Landgericht Regensburgi kahtlusi ja see kohus uurib eelotsusetaotluses, kas konventsiooni artikkel 54 nõuab, et karistus oleks olnud mingil hetkel täitmisele pööratav. Selle kohtu põhjenduste kohaselt tähendab õigus esitada taotlus asja uueks läbivaatamiseks aegumistähtaja jooksul ( 32 ) seda, et karistust saab täitmisele pöörata üksnes pärast selle tähtaja lõppemist, mis on hetk, kui karistus aegub. ( 33 )

29.

Seetõttu peatas Landgericht Regensburg menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, võib teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, kui otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel ei olnud isikule määratud karistust võimalik täitmisele pöörata?”

30.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 21. juunil 2007.

31.

Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 märgitud tähtaja jooksul esitasid märkusi K. Bourquain, komisjon ja Tšehhi, Ungari, Madalmaade ja Portugali valitsused.

32.

19. veebruari 2008. aasta üldkoosoleku järel teatati mulle 27. veebruaril, et tähtaeg kohtuistungi taotlemiseks lõppes 25. veebruaril ja et keegi ei olnud seda taotlenud, mistõttu kohtuasi oli valmis ettepaneku koostamiseks.

33.

Euroopa Kohtu lähenemisel on erinev ulatus ne bis in idem põhimõtte käsitlemisel sõltuvalt sellest, kas tegu on konkurentsiõigusega ( 34 ) või Euroopa Liidu „kolmanda sambaga”: mõlemal puhul on kohus viidanud kahekordse karistamise keelule, kuid üksnes teisel juhul ( 35 ) on seda laiendatud võimalusele sama teo eest kaks korda kohtu alla anda (nemo debet bis vexari pro una et eadem causa).

34.

Välisriikide kohtute poolt kriminaalasjades tehtud otsuste täielik tunnustamine oli tõeline väljakutse ühenduse õigusele ja Euroopa Kohus märkis oma vastutust järgides isikute vaba liikumise raames, et konventsiooni artikkel 54 tagab isikutele, kelle kohta on tehtud seadusjõustunud kohtuotsus, selle põhiõiguse, ilma et nad peaksid kartma teises konventsiooniosalises riigis uut kriminaalmenetlust tegude eest, mille üle on juba kohut mõistetud. ( 36 )

35.

Konventsiooni artikliga 54 on keelatud see, et isiku üle mõistetakse sama õigusvastase teo eest kohut enam kui korra ja et teda korduvalt karistatakse, vältides seeläbi lubamatut korduvalt ius puniendi kohaldamist. ( 37 )

36.

Õiguskindlus tagab kriminaalmenetluses süüdistatule, et tema teo üle ei mõisteta uuesti kohut, kui ta on korra juba õigeks mõistetud, ja kui ta on süüdi mõistetud, siis ei määrata talle uut karistust.

37.

Lisaks ei tohi unustada võrdsuse rolli, mis toetab proportsionaalsust, millest tulenevalt on keelatud karistuste liitmine; ( 38 ) kuivõrd peale rikkumise toimepannud isiku reintegreerimise eesmärgi ( 39 ) taotletakse karistusega veel kahte eesmärki – karistavat ja ennetavat –, karistades mingi käitumisviisi eest ja pärssides teisi võimalikke õigusrikkujaid, peab see ühtlasi tagama nende eesmärkide kaalumise, et asjaomast käitumisviisi karistades säiliks õiglane tasakaal ja see oleks samas eeskujuks.

38.

Lõpuks tugineb õigussüsteemi struktuurilise nõudena ne bis in idem põhimõtte legitiimsus ka seadusjõustunud kohtuotsuste järgimisele.

39.

See mõiste on Euroopa karistusõiguse süsteemis veel uus ja selle aluseks on vastastikuse tunnustamise põhimõte, ( 40 ) mis võeti vastu 16. oktoobri 1999. aasta Euroopa Ülemkogu Tampere istungi lõppakti punktis 33. ( 41 )

40.

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 42 ) väljendab põhjenduses 10 otse kõrget usalduse astet liikmesriikide vahel.

41.

Need asjaolud lubasid arvata, et Euroopa Kohus võtab peagi selles küsimuses seisukoha, mida ta tegi esimesel võimalusel, ( 43 ) rõhutades vastastikuse usalduse tähtsust, mis on võtmeküsimus konventsiooni artikli 54 kohaldamisel, millest tulenevalt peab iga liikmesriik nõustuma teises liikmesriigis kehtiva karistusõiguse kohaldamisega, isegi kui tema enda õigus viiks erineva lahenduseni; teisisõnu omandab vastastikuse usalduse ratio – mõju seisukohast – utilitaristliku tooni, kui kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet.

42.

Kuigi Euroopa Kohtu selline selgitus võimaldab lahendada teatud kohtuasjad, on see siiski ebapiisav teistel juhtudel, eelkõige seetõttu, et tugevdatud koostöö süsteem annab erinevatele siseriiklikele kohtutele peaosa, mis nõuab neilt omakorda suuremat tõlgendusannet. ( 44 )

43.

Sobiv meetod segaste olukordade ületamiseks võiks olla liikmesriikide karistusõiguse materiaalsete ja menetlusnormide ühtlustamine, ( 45 ) kuna takistused otsuste vastuvõtmisel selles õigusharus kaovad enamasti siis, kui tuvastatakse, et teises riigis vastuvõetud karistusotsused annavad samad tagatised.

44.

Seni jääb aga ne bis in idem kandma jagatud usalduse lippu, kuna sõltumata sellest, kas ühtlustamine saab kunagi reaalsuseks, ei ole konventsiooni artikkel 54 allutatud liikmesriikide karistusõiguse ühtlustamisele; ( 46 ) vastupidi, selle ühtlustamise puudumine tugevdab nimelt tema jõudu.

45.

Kuigi riigid peavad eeldama teatud tingimuste täitmist, eeskätt seoses põhiõigustega, näitab kogemus, et vastastikune usaldus toimib normatiivse põhimõttena, mis koondab „kolmanda sambaga” seotud kohustuste tõlgendusnormid, ning et tal on sarnane roll kui lojaalse koostöö põhimõttel. ( 47 )

46.

Kuigi vastastikuse tunnustamise allikas on abstraktne liikmesriikidevaheline koostöö, materialiseerub see individuaalsete tagatiste kõige tuntavamas osas ( 48 ) ja viib tavaliste standardite kontrollimiseni õiguste valdkonnas, kus sage viitamine sellele õigussubjektide poolt suurendab ühise arusaamise saavutamise tõenäosust.

47.

Vaatamata toimunud edasiminekule nõuab suurte vabaduste (nagu liikumisvabadus) lahutamine keelust „kaks korda sama teo eest” süüdistada või karistada veel suuri jõupingutusi, mis on õigustatud, arvestades, et Euroopa Liit on lõimumises jõudnud nii kaugele, et kodanikku loetakse õiguste omanikuks ja õigusnormidega antud tagatiste lõppadressaadiks. ( 49 )

48.

Lisaks ei näe ma takistust täiendada (mitte asendada) vastastikusele usaldusele rajatud riikidevahelise koostöö juhiseid visiooniga, mille kohaselt tuleb põhiõigusi kohaldada kui lähtepunkti, ( 50 ) kuna ne bis in idem põhimõte eeldab kohtulikku kaitset ius puniendi eest, mis tuleneb õigusest õiglasele kohtuotsusele, ( 51 ) olles teatavates Schengeni acquis’ga liitunud riikides põhiseadusliku väärtusega. ( 52 )

49.

Ne bis in idem reegel omandab oma tõelise normatiivse tähtsuse subjektiivse õiguse loomisega, millest lähtuvalt käsitletakse karistusväärset tegu vaid üks kord, ( 53 ) põhinedes seeläbi kindlal alusel, mis katab teatud institutsioonide nõrgad küljed ( 54 ) – nagu aegumine, kohtuotsuse seadusjõud või erinevad proportsionaalsuse teooriad –, mida üksnes riikidevahelisele vastastikusele usaldusele tuginemine ( 55 ) ei võimalda rahuldavalt lahendada.

50.

Selle horisondi muudab veelgi selgemaks ne bis in idem põhimõtte autonoomne kuulutamine Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ( 56 ) mille artiklis 50 on sätestatud: „Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud”.

51.

Põhiõiguste erinevate külgede hulgas on eriti oluline määratleda vastastikuse tunnustamise piirid ja sealhulgas ka erandid, ( 57 )tingimusel et see vastab liikmesriikide ühistele põhimõtetele. ( 58 )

52.

Landgericht Regensburgi küsimuse sõnastus näitab, et tema kahtlused puudutavad üksnes konventsiooni artikli 54 ulatust, mis keelab sama teo eest vastutusele võtta, kui süüdimõistvat kohtuotsust „ei saa […] enam täitmisele pöörata”.

53.

Siiski tuleb faktiliste asjaolude põhjal eelnevalt uurida, kas tagaseljaotsus on „lõplik kohtuotsus” viidatud sätte tähenduses, võttes arvesse võimatust määratud karistust vahetult täitmisele pöörata, kuna esineb menetlusnõue vaadata asi uuesti läbi, kui menetlusest kõrvalehoidev isik vahistatakse.

54.

Eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta otsuses kohtuasjas Kretzinger välditi seda vaidlust, ( 59 ) kuna punktis 67 leiti, et „ei ole vaja uurida küsimust, kas tagaseljaotsust, mille täitmisele pööramine võib sõltuda raamotsuse artikli 5 punktis 1 sätestatud tingimustest, tuleb käsitleda isiku suhtes „langetatud lõpliku kohtuotsusena” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses”.

55.

Siiski võttis Euroopa Kohus aluseks laia kriteeriumi, mis kinnitab vajadust järgida Euroopa Liidus otsuseid, mis lõpetavad süüdistatava menetlusseisundi vastavalt selle riigi õigusnormidele, kus vastav menetlus algatati.

56.

Nii hõlmas kohus seadusjõustunud kohtuotsuse mõistesse kriminaalasja lõpetamise, mille puhul prokuratuur määrab selle registrist kustutamise ilma kohtu sekkumiseta (kohtuasjad Gözütok ja Brügge), ja ka otsused, millega süüdistatav mõistetakse lõplikult õigeks kas tõendite puudumise (van Straateni kohtuasi) või aegumise tõttu (Gasparini jt kohtuasi).

57.

Lisaks, kuigi konventsiooni artikli 54 keeleversioonid omavahel erinevad, ( 60 ) on teleoloogiliselt ilmselgelt õigustatud toetada isikute liikumist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, mille saavutamist takistataks, kui siseriiklike menetluserisuste tõttu ei nõustutaks seadusjõustunud kohtuotsuse laia mõistega.

58.

Res iudicata aluseks olev idee ( 61 ) annab kohtuotsusele õigusliku staatuse, mida ei saa mingil moel vaidlustades muuta, kui selle suhtes ei ole ette nähtud edasikaebamise võimalust või kui seda ei ole seadusjärgse tähtaja jooksul edasi kaevatud. ( 62 )

59.

Liikmesriikide erinevad arusaamad in absentia tehtud kohtuotsustest takistavad sujuvat koostööd kriminaalasjades, nagu ilmneb ka hiljutistest algatustest, ( 63 ) mis väljendavad teatud ühtsust, sõnastades ühiste reeglite abil kriteeriumid nende erisuste ületamiseks.

60.

Põhikohtuasjas kahjustaks hilisem kohtuotsus ilmselgelt Bône’i kohtu tehtud otsuse „lõplikku” laadi konventsiooni artikli 54 tähenduses.

61.

Kuid kahtluse vari oleks vaid ajutine, nagu väidab Pariisi Tribunal aux armées’ prokuratuur, kuna kohtuotsus oli seadusjõustunud 1981. aastal, st enne menetluse algatamist Saksamaal, ja seda ( 64 ) ei saa ühenduse õiguse raames vaidlustada.

62.

Siiski peab Euroopa Kohus tähele panema, et konventsiooni artikkel 54 ei nõua, et kohtuotsus oleks lõplik hetkel, kui see tehakse, vaid piisab, et see oleks lõplik hetkel, kui algatatakse teine menetlus, ( 65 ) mis K. Bourquaini puhul toimus 2002. aastal, kui sõjaväekohtu otsus oli juba omandanud seadusjõustunud kohtuotsuse staatuse vastavalt Prantsuse õigusnormidele.

63.

Lisaks – vastavalt erinevatele õigusaktidele ( 66 ) – võimaldab süüdistatava kohalviibimine menetluse kestel teostada tema kaitset ja õigust õiglasele kohtumenetlusele; ( 67 ) muu hulgas on nõukogu raamotsusega 2002/584/JSK ( 68 ) lubatud nõuda riigilt, kes soovib pöörata täitmisele tagaseljaotsusega määratud karistust, piisavaid tagatisi selle kohta, et süüdismõistetul on võimalus esitada taotlus asja uueks läbivaatamiseks, mille raames on tagatud tema põhiõigused.

64.

Kui muuta see süüdistatavale antud tagatis tingimuseks, mis tühistab teiste õiguste kohaldamise, tooks see kaasa absurdse olukorra, mis esineks juhul, kui ne bis in idem põhimõtte kohaldamist piirataks otsustega, mille puhul on välistatud igasugune muutmine süüdistatava kasuks.

65.

Esitatud põhjustel tuleb süüdimõistvat tagaseljaotsust lugeda konventsiooni artikli 54 kohaldamisel „lõplikuks”.

66.

Selles eelotsuseasjas on kõik üksmeelel, et kui menetlus Saksamaal algatati, ei olnud karistus enam Prantsusmaal täitmisele pööratav, kuna peale selle aegumise oli see riik surmanuhtluse kaotanud ja võtnud veel enne vastu seaduse, millega anti amnestia kõigi Alžeerias toimunud sündmuste osas.

67.

Lisaks soovib Landgericht Regensburg oma küsimusega teada saada, kas karistuse täitmisele pööramise takistus peab olema hilisem karistuse määramisest; seda teesi kaitses Ungari valitsus, väites, et konventsiooni artikliga 54 on lubatud, et takistused ilmnevad hiljem, kuid et see artikkel ei näe ette olukorda, mille puhul on karistust võimatu täitmisele pöörata juba alates otsuse tegemisest nagu käesolevas asjas, kus K. Bourquaini kohtusse mitteilmumine muutis võimatuks asja uue läbivaatamise, mis oli vajalik karistuse täitmisele pööramiseks.

68.

See valitsus tugineb viidatud artikli 54 sõnastusele, mille kohaselt karistust „ei saa […] enam täitmisele pöörata”, tuletades sellest sensu contrario, et mingil varasemal hetkel sai seda täitmisele pöörata.

69.

See argument ei näi olevat veenev, kuna sõnade tähendus ei ole tõlgendamisel alati sobivaks lähtepunktiks, nagu Euroopa Kohus on mõnelgi korral märkinud; ( 69 ) lisaks näitab väljendi lühidus minu arvates üksnes seda, et karistus on täitmisele pööratav siis, kui soovitakse asi uuesti läbi vaadata, mitte aga varem, tagamaks selle sätte kasulikku mõju.

70.

Siiski käsitleb artikkel 54 selliseid siseriiklikke karistusõiguse norme, mis välistavad – kuna tegu on ultima ratio normidega – igasuguse laia tõlgenduse, ( 70 ) mis on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, ( 71 ) mis kehtib liikmesriikide ühistes tavades ( 72 ) ja on ühenduse õiguses sõnaselgelt kirja pandud. ( 73 )

71.

Ilma et see mõjutaks eelnevaid tähelepanekuid, on huvitav Madalmaade valitsuse arvamus selle kohta, et raske on ette kujutada lõplikku kohtuotsust, millega määratakse karistusi, mille täitmisele pööramine on võimatu. ( 74 )

72.

Eriti tähelepanelik tuleb olla siis, kui hinnatakse, milline ulatus on normil, mis käsitleb karistuse – mitte aga otsuse – täitmisele pööratavust.

73.

Selle reservatsiooni alusel tuleb eristada täitmisele pööratavat kohtuotsust ja täitmisele pööravat kohtuotsust; ( 75 ) kuigi Prantsuse õiguses ei ole lubatud karistust täitmisele pöörata ilma kohtuasja uuesti läbivaatamata, ei muuda see tegelikult kohtuotsuse väärtust õigusliku vahendina, mis reguleerib ipso iure süüdistatud isiku ja tema vara staatust, nagu näitab K. Bourquaini vastutuse kontrollimine varasema kohtuotsuse uue läbivaatamise raames (kui ta üles leitakse) ja ka tema vara arestimine.

74.

Paralleelselt muutub karistus täitmisele pööratavaks, kui on ületatud menetluslik takistus, mis muutis selle kohaldamatuks, kuid samas ei mõjutanud sellele omast kehtivust, ( 76 ) mida ei tohi segi ajada karistuse tõhususega.

75.

Väljendatud selgitustest lähtudes soovitan Euroopa Kohtul tõlgendada konventsiooni artiklit 54 nii, et selle kaitsega on hõlmatud ka lõpliku kohtuotsusega määratud karistus, mida siseriikliku menetlusõiguse omapära tõttu ei oleks kunagi saanud täitmisele pöörata.

76.

Ma ei ürita vältida õiguslikku probleemi, kui ma ei käsitle argumente selle kohta, kuidas surmanuhtluse kaotamine ja karistuse aegumine takistavad Bône’i kohtu otsuse täitmisele pööramist, kuna esiteks vastuse ilmsus ja teiseks siseriikliku kohtu ainupädevuse austamine muudaks igasuguse sellekohase arutelu üleliigseks ja sobimatuks.

77.

Siiski ajendab ettevaatlikkus käsitlema kas või lühidalt seda, mis mõju on amnestial, kuna see erakorraline karistusest vabastamise vahend esineb võrreldud õigussüsteemides erinevates vormides.

78.

Genfi konventsiooni teine lisaprotokoll ( 77 ) seostab amnestiat rahu sõlmimise ja lepitamisega pärast pingelist perioodi, mis tekitas vägivaldseid sündmusi mingis kogukonnas.

79.

Kollektiivset laadi sündmustest tulenevad ja konkreetsetel põhjustel tekkinud tunded, mis rahvastikku poliitiliselt ja sotsiaalselt lõhestasid, vajavad lepitamist.

80.

See mõiste hõlmab laias tähenduses ( 78 ) igasuguseid andeksandmismeetmeid või karistuste kandmisest vabastamist, sealhulgas armuandmist, ( 79 ) samas kui kitsamas tähenduses piirdub amnestia üksnes parlamendi üldiste otsustega, mis on võetud vastu seadusandliku menetluse normide kohaselt.

81.

Kuigi Euroopas esinevad nende andeksandmismeetmete osas erinevused – nende tüpoloogia ja eesmärgi ning koguni kuritegude vaatepunktist, mille suhtes neid kohaldatakse ( 80 ) –, ei mõjuta see sugugi nende ius puniendi’st vabastavat mõju kõigis liikmesriikides ega ka vaieldamatut tõsiasja, et kohtuvälised asutused tühistavad neid meetmeid kasutades kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse mõju. ( 81 )

82.

Sellised andeksandmismeetmed, mis erinevad omavahel alusideedelt, kuid on üksteisega sarnased taotletavate eesmärkide poolest, on poliitilise tahte tõelised väljendused, mis põhinevad diskretsioonipõhimõtetel, mis omakorda tulenevad riikide suveräänsusest sisekonfliktide lahendamisel.

83.

Ühenduse ne bis in idem põhimõtte raames ei peaks vastastikune usaldus hõlmama olukorda, kus karistust ei pöörata täitmisele siseriikliku võimu diskretsiooniõiguse nii kaugeleulatuva teostamise tõttu, kuna vastastikuse tunnustamise loogika ei toimi enam sellisel juhul seaduse kohaldamise raames kohtutes, vaid laseb end kõrvale kanda sotsioloogilistel ja poliitilistel tuuleiilidel.

84.

Mitte juhuslikult ei loeta raamotsuses Euroopa vahistamismääruse kohta amnestiat üheks põhjuseks vahistamismääruse kohustuslikuks täitmatajätmiseks tingimusel, et täitev riik oli pädev uurima süütegu siseriikliku kriminaalõiguse alusel (artikli 3 punkt 1).

85.

Ka põhiõiguste seisukohast ei võimalda amnestia õigustada karistuse täitmisele pööramata jätmist ne bis in idem põhimõtte kohaldamisega, kuna lisaks sellele, et see võib muutuda ohtlikuks vahendiks karistuse vältimisel, ( 82 ) tuleb uuesti meenutada selle kahte erinevat aspekti: amnestial puudub alus põhiõigustes väljendust leidnud väärtushinnangute ringis ning seda kohaldatakse ähmaste ja juhuslike kriteeriumide alusel, mis jäävad kaugele klassikalisest õiguslikust ratsionaalsusest ja mille üle puudub kohtulik kontroll. ( 83 )

86.

Arvestades eelnenud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgnevalt:

19. juunil 1990 allkirjastatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et isikut, kelle suhtes on ühes riigis langetatud lõplik kohtuotsus, ei või teises riigis sama teo eest vastutusele võtta, kui süüdimõistva otsuse langetanud riigi õiguse alusel ei olnud määratud karistust kunagi võimalik täitmisele pöörata.