—

T. Maruko, esindajad: Rechtsanwalt H. Graupner, Rechtsanwalt R. Wintemute ja Rechtsanwalt M. Bruns,

—

Versorgungsanstalt der deutschen Bühnen, esindajad: C. Draws ja P. Rammert, keda abistasid Rechtsanwalt A. Bartosch ja Rechtsanwalt T. Grupp,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: C. Wissels,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister T. Ward,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Enegren ja I. Kaufmann-Bühler,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79) artikli 1, artikli 2 lõike 2 punkti a ja punkti b alapunkti i ning artikli 3 lõike 1 punkti c ja lõike 3 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati seoses T. Maruko ja Versorgungsanstalt der deutschen Bühnen’i (Saksa teatrite pensionikassa, edaspidi „VddB”) vahelise kohtuvaidlusega, mille ese oli viimase keeldumine tunnustada T. Maruko õigust saada lesepensioni toitjakaotuspensionina kohustuslikust kutsealasest pensioniskeemist, milles oli kindlustatud tema kadunud kooselupartner.

3

Direktiivi 2000/78 põhjendused 13 ja 22 sätestavad:

[…]

4

Direktiivi 2000/78 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.”

5

Vastavalt sama direktiivi artiklile 2:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]”.

[täpsustatud tõlge]

6

Kõnesoleva direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes.

[…]”.

[täpsustatud tõlge]

7

Vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 18 esimesele lõigule olid liikmesriigid kohustatud võtma nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu hiljemalt 2. detsembriks 2003 või võisid selle direktiivi rakendamise selle kollektiivlepinguid käsitlevas osas usaldada tööturu osapooltele. Liikmesriik pidi sel juhul siiski tagama, et hiljemalt 2. detsembriks 2003 on tööturu osapooled kokkuleppel kehtestanud vajalikud meetmed, kusjuures asjaomased liikmesriigid pidid võtma kõik vajalikud meetmed, mis võimaldaksid neil igal ajal tagada käesoleva direktiiviga nõutud tulemused. Lisaks olid liikmesriigid kohustatud teatama nendest normidest viivitamata Euroopa Ühenduste Komisjonile.

8

Gesetz über die Eingetragene Lebenspartnerschaft’i (registreeritud kooselu seadus, BGBl. I, 16.2.2001, lk 266), muudetud 15. detsembri 2004. aasta seadusega (BGBl. I, lk 3396, 15.12.2004, edaspidi „registreeritud kooselu seadus”), § 1 näeb ette:

„1.   Kaks samasoolist isikut sõlmivad kooselu, kui nad avaldavad vastastikku, isiklikult ning ühel ajal kohal viibides soovi koos elada (kooselupartnerid). Kooselusoovi ei või avaldada tingimuslikult või tähtajaliselt. Kooselusoov omandab õigusjõu, kui see on avaldatud pädevas asutuses.

2.   Kehtivat kooselu ei saa sõlmida:

[…]”.

9

Registreeritud kooselu seaduse § 2 sätestab:

„Kooselupartnerid peavad teineteist toetama ja abistama ning on teineteise suhtes kooseluks kohustatud. Kooselupartnerid kannavad teineteise ees vastutust.”

10

Vastavalt selle seaduse §-le 5:

„Kooselupartnerid on vastastikku kohustatud partnerlussuhet oma töö ja varaga kohaselt üleval pidama. Analoogia alusel kohaldatakse tsiviilseadustiku § 1360 teist lauset, § 1360 a ja 1360 b ning § 16 teist lõiku.”

11

Sama seaduse § 11 lõige 1 näeb ette:

„Kui ei ole sätestatud vastupidist, peetakse mõlemat kooselupartnerit teise pereliikmeks.”

12

Registreeritud kooselu seadusega viis Saksa seadusandja sisse muudatused sotsiaalkindlustusseadustiku VI raamatusse — Riiklik pensionikindlustusskeem (Sozialgesetzbuch VI — Gesetzliche Rentenversicherung).

13

Selle seadustiku alates 1. jaanarist 2005 kehtivas redaktsiooni (edaspidi „sotsiaalkindlustusseadustik”) VI raamatu § 46 sätestab:

„1.   Lesel, kes ei ole uuesti abiellunud, on kindlustatud abikaasa surma järel õigus väikesele lesepensionile, kui kindlustatud abikaasal oli olemas üldiselt nõutav minimaalne pensionistaaž. Nimetatud õiguse maksimaalne kestus on 24 kalendrikuud alates kindlustatud isiku surmale järgnevast kuust.

[…]

4.   Lesepensioni õiguse kindlaksmääramisel on kooselu sõlmimine võrdsustatud abielu sõlmimisega, kooselu võrdsustatud abieluga, üleelanud kooselupartner võrdsustatud lesega ja kooselupartner võrdsustatud abikaasaga. Uue abielu lõppemine või kehtetuks tunnistamine on vastavalt võrdsustatud uue kooselu lõppemise või kehtetuks tunnistamisega.”

14

Kõnealune VI raamat sisaldab teisi sarnaseid sätteid, mis puudutavad kooselu võrdsustamist abieluga, eeskätt § 47 lõige 4, § 90 lõige 3, § 107 lõige 3 ja § 120d lõige 1.

15

27. oktoobri 1937. aasta Tarifordnung für die deutschen Theater’i, (Saksa teatrite kollektiivleping, Reichsarbeitsblatt 1937 VI, lk 1080, edaspidi „kollektiivleping”) artikkel 1 sätestab:

„1.   Iga juriidiline isik, kes peab Kolmandas Reichis etendusasutust (etendusasutuse pidaja) on kohustatud tegema oma etendusasutusega töösuhtes olevatele loomingulistele töötajatele vanadus- ja toitjakaotuspensionikindlustuse vastavalt alljärgnevatele sätetele ning edastama igale loomingulisele töötajale kirjaliku teatise nende kindlustatuse kohta.

2.   Konsulteerinud Kolmanda Reichi pädevate ministritega, määrab rahvavalgustus ja propagandaminister kindlaks kindlustusasutuse ja kindlustustingimused (põhikirja). Viimati nimetatud minister kinnitab ka kuupäeva, millest alates peab käesoleva kollektiivlepingu kohane kindlustus olema sõlmitud.

3.   Käesoleva kollektiivlepingu mõttes on loomingulised töötajad need, kes on Kolmanda Reichi Kultuurikoja seaduse ja selle rakendusmääruste alusel Reichi Teatrikojas (lava sektsioon) kohustuslikult kindlustatud, eeskätt: lavastajad, näitlejad, dirigendid, lavastaja assistendid, kunstilised nõuandjad, koormeistrid, repetiitorid, ülevaatajad, etteütlejad ja sarnastel ametikohtadel töötavad isikud, vastutavad töötajad tehnika-alal (sh pealavameistrid, lavakujunduse ja kostüümide järelevaatajad ning sarnastel ametikohtadel töötavad isikud, niivõrd kui nad on oma valdkonnas vastutavad) ning konsultandid, kooriliikmed, tantsijad ja juuksurid.”

16

Vastavalt kollektiivlepingu artiklile 4:

„Poole kindlustusmaksetest tasub etendusasutuse pidaja ja teise poole loominguline töötaja ise. Etendusasutuse pidaja on kohustatud tasuma kindlustusmaksed kindlustusasutusele.”

17

VddB põhikirja §-d 27, 32 ja 34 näevad ette:

„§ 27 — Pensionikindlustuse laad ja üldtingimused

1.   Asjaolud, mille alusel tekib hüvitise saamise õigus, on töövõimetus või invaliidsus, ennetähtaegse vanaduspensioni määramine, vanaduspensioniikka jõudmine ja surm.

2.   Taotluse alusel maksab asutus […] toitjakaotuspensionina […] lesknaise pensioni (§ 32 ja 33), leskmehe pensioni (§ 34) […] kui kindlustatul oli vahetult enne hüvitise saamise aluseks oleva asjaolu ilmnemist kohustuslik, vabatahtlik või edasikindlustus ning kui ooteajast on kinni peetud […].

[…]

§ 32 — Lesknaise pension

1.   Kindlustatu või pensionäri lesel on õigus lesknaise pensionile, kui abielu kestis abikaasa surmapäevani.

[…]

§34 — Leskmehe pension

1.   Kindlustatu või pensionäri lesel on õigus leskmehe pensionile, kui abielu kestis abikaasa surmapäevani.

[…]”.

18

Kõnesoleva põhikirja § 30 lõige 5 sätestab eeskirjad vanaduspensioni summa kindlaksmääramiseks, mille alusel toitjakaotushüvitis arvutatakse.

19

8. novembril 2001 sõlmis T. Maruko registreeritud kooselu seaduse algse redaktsiooni artikli 1 alusel registreeritud kooselu ühe teatri kostüümikunstnikuga.

20

Viimane oli VddB-s kindlustatud alates 1. septembrist 1959 ning jätkas vabatahtlikult kindlustusmaksete tasumist ajavahemikel, mil tema kindlustus ei olnud kohustuslik.

21

T. Maruko kooselupartner suri 12. jaanuaril 2005.

22

17. veebruari 2005. aasta kirjas taotles T. Maruko VddB-lt lesepensioni. VddB lükkas 28. veebruari 2005. aasta otsusega taotluse tagasi põhjusel, et üleelanud kooselupartnerite jaoks põhikiri sellist toetust ette ei näe.

23

T. Maruko esitas kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Tema väitel rikkus VddB keeldumine võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Saksa seadusandja võrdsustas alates 1. jaanuarist 2005 kooselu ja abielu, eelkõige lisades sotsiaalkindlustusseadustikku § 46 lõike 4. Keeldumine maksta isikule pärast tema kooselupartneri surma toitjakaotushüvitist samadel tingimustel üleelanud abikaasaga, on T. Maruko arvates selle isiku diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel. T. Maruko väitel koheldakse kooselupartnereid halvemini kui abikaasasid hoolimata sellest, et nii nagu abikaasadki peavad ka esimesed teineteist toetama ja abistama, on teineteise suhtes kooseluks kohustatud ja kannavad teineteise ees vastutust. Kooselupartnerite varavahekord on Saksamaal sama, mis abikaasadel.

24

Küsides esiteks, kas VddB hallatav pensioniskeem on võrdsustatav riikliku sotsiaalkindlustusskeemiga direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 3 tähenduses ning kas see skeem jääb nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja, osundab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise võrdsustamise kasuks räägivad VddB kindlustuse kohustuslikkus seaduse alusel ning see, et etendusasutustes ei ole ette nähtud mingeid vastavat kindlustust puudutavaid läbirääkimisi. Eelotsustaotluse esitanud kohus lisab siiski, et väljaspool tööperioode on teatrite töötajatel võimalik jääda põhikohtuasjas kõne all olevas skeemis vabatahtlikult kindlustatuks, see skeem tugineb kapitalisatsiooni põhimõttele, poole kindlustusmaksetest tasub etendusasutuse pidaja ja teise poole kindlustatu, ning et VddB haldab ja reguleerib oma tegevust autonoomselt, föderaalse seadusandja sekkumiseta.

25

Arvestades VddB struktuuri ning etendusasutuste ja kindlustatute määravat mõju selle toimimisele, kaldub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma sõnul arvama, et kõnesolev pensionikassa ei halda riikliku sotsiaalkindlustusskeemiga võrdsustatud skeemi direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 3 tähenduses.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib teiseks, kas põhikohtuasjas kõne all olevat toitjakaotushüvitist tuleb käsitada „töötasuna” direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses, mis õigustaks selle direktiivi kohaldamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kuuluvad toitjakaotushüvitised nimetatud „töötasu” mõiste kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ohusta seda tõlgendust ka asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevat toitjakaotushüvitist ei maksta mitte töötajale endale, vaid tema üleelanud abikaasale, kuna selline hüvitis on soodustus, mis tuleneb töötaja kindlustatusest VddB hallatavas pensioniskeemis, nii et töötaja üleelanud abikaasa saab kõnealust hüvitist tööandja ja töötaja vahelise töösuhte raames.

27

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2000/78 artikliga 1 koostoimes artikli 2 lõike 2 punktiga a on vastuolus sellised põhikirja sätted, nagu käesolevas asjas kõne all oleva VddB põhikirja sätted, mille kohaselt ei saa isik pärast oma registreeritud kooselupartneri surma toitjakaotuspensioni, mis oleks samaväärne sellega, mida saab üleelanud abikaasa, ja seda vaatamata sellele, et registreeritud kooselupartnerid on nii nagu abikaasadki elanud vastastikust toetamist ja abistamist hõlmavas, ametlikult kogu eluks sõlmitud partnerlussuhtes.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kuna käesolev kohtuasi jääb direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse ning esineb diskrimineerimine, siis võib T. Maruko selle direktiivi sätetele tugineda.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et vastupidi heteropaaridele, kes võivad abielluda ning saada vajadusel toitjakaotushüvitist, ei saanud kindlustatu ja põhikohtuasja kaebuse esitaja oma seksuaalse sättumuse tõttu ühelgi juhul täita abielu tingimust, millest VddB hallatav pensioniskeem seab sõltuvusse selle hüvitise maksmise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib direktiivi 2000/78 artikliga 1 koostoimes artikli 2 lõike 2 punktiga a olla vastuolus, et sellised sätted nagu VddB põhikirja sätted, lubavad kõnealust hüvitist maksta üksnes üleelanud abikaasadele.

30

Eeldusel, et VddB põhikirja sätete taolised eeskirjad on vastuolus direktiivi 2000/78 artikliga 1 koostoimes artikli 2 lõike 2 punktiga a, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus neljandaks, kas diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel on direktiivi põhjendusega 22 arvestades lubatud.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et seda põhjendust ei ole direktiivi sisulises osas korratud. Nimetatud kohus küsib, kas selline põhjendus piirab direktiivi 2000/78 kohaldamisala. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et arvestades ühenduses kehtiva võrdse kohtlemise põhimõtte tähtsust, ei tuleks selle direktiivi põhjendusi tõlgendada laiendavalt. Selle kohta küsib eelotsustaotluse esitanud kohus, kas VddB keeldumine maksta toitjakaotuspensioni isikule, kelle kooselupartner on surnud, kujutab põhikohtuasjas endast lubatud diskrimineerimist vaatamata sellele, et see põhineb seksuaalsel sättumusel.

32

Viiendaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas toitjakaotuspension on tulenevalt 17. mai 1990. aasta otsusest kohtuasjas C-262/88: Barber (EKL 1990, lk I-1889) piiratud 1990. aasta 17. maile järgneva ajaga. Nimetatud kohus märgib, et põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid on hõlmatud EÜ artikliga 141, ning et selle artikli vahetule õigusmõjule võib tugineda üksnes 1990. aasta 17. maile järgnevail ajavahemikel tehtud töö kohta maksmisele kuuluvate hüvitiste puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selles osas 28. septembri 1994. aasta otsusele kohtuasjas C-200/91: Coloroll Pension Trustees (EKL 1994, lk I-4389).

33

Neil kaalutlustel otsustas Bayerisches Verwaltungsgericht München menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Esimese, teise ja neljanda küsimusega, millele tuleb vastata koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas VddB hallatava skeemi taolise kutsealase sotsiaalkindlustusskeemi raames makstavad toitjakaotushüvitised kuuluvad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse.

35

Esimese ja teise küsimuse kohta leiab VddB, et tema hallatav skeem on riiklik sotsiaalkindlustusskeem, ning et põhikohtuasjas kõne all olevat toitjakaotushüvitist ei saa käsitleda „töötasuna” direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses. Järelikult jääb see hüvitis kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja.

36

Selle seisukoha toetuseks rõhutab VddB iseäranis, et ta on föderaalset haldust teostav avalik-õiguslik isik ning et põhikohtuasjas kõne all oleva sotsiaalkindlustusskeemi näol on tegemist kohustusliku, seadusel põhineva sotsiaalkindlustusskeemiga. VddB lisab, et kollektiivleping on oma sisult seadus ja integreeriti koos VddB põhikirjaga 31. augusti 1990. aasta ühinemislepingusse, ning et kindlustuskohustus eksisteerib üldisel viisil määratletud töötajate kategooriate puhul. Põhikohtuasjas kõne all olev toitjakaotushüvitis ei ole tema väitel otseselt seotud teatud ametikohaga, vaid üldiste sotsiaalsete kaalutlustega. Toitjakaotushüvitis ei ole VddB väitel otseses sõltuvuses töötatud ajavahemikest ning selle summat ei arvutata viimase palga alusel.

37

Komisjon leiab seevastu, et põhikohtuasjas kõne all olev toitjakaotushüvitis kuulub direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse, kuna seda makstakse eraisiku ja tema tööandja vahelise töösuhte alusel, kusjuures selline suhe toob kaasa töötaja kohustusliku kindlustamise VddB-s. Hüvitise suurus määratakse kindlaks vastavalt kindlustussuhte pikkusele ning tasutud kindlustusmaksetele.

38

Mis puudutab neljandat küsimust, siis rõhutavad nii T. Maruko kui ka komisjon, et direktiivi 2000/78 põhjendust 22 ei ole korratud üheski selle direktiivi artiklis. T. Maruko leiab, et kui ühenduse seadusandja oleks soovinud kõik perekonnaseisuga seotud hüvitised kõnesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta, sisalduks selle direktiivi sisulises osas kõnealuse põhjenduse kohta mõni erisäte. Komisjoni väitel väljendab see põhjendus Euroopa Liidu pädevuse puudumist perekonnaseisu küsimustes.

39

VddB ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad eelkõige, et direktiivi 2000/78 põhjendus 22 sisaldab selget ja üldist erandit ning määrab kindlaks selle direktiivi kohaldamisala. Seda ei kohaldata siseriiklikele õigusnormidele perekonnaseisu ja sellest sõltuvate soodustuste kohta, milleks on ka põhikohtuasjas kõne all olev toitjakaotushüvitis.

40

Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist c ja lõikest 3 tuleneb, et seda direktiivi kohaldatakse kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, eeskätt kui kõne all on töötasu tingimused, ning et seda ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes.

41

Arvestades neid sätteid koosmõjus direktiivi põhjendusega 13, tuleb mõista direktiivi 2000/78 kohaldamisala nii, et see ei hõlma sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitse skeeme, millega antavaid soodustusi ei loeta tasuks selles tähenduses, mis mõistele on antud EÜ artikli 141 kohaldamisel, ega riigi poolt eraldatud mis tahes summasid, mille eesmärk on tööle pääsemise võimaldamine või tööhõive säilitamine.

42

Seega tuleb teha kindlaks, kas VddB hallatava skeemi taolise kutsealase sotsiaalkindlustusskeemi raames makstavaid toitjakaotushüvitisi saab käsitleda „tasuna” EÜ artikli 141 tähenduses.

43

Nimetatud artikkel näeb ette, et tasu all mõistetakse harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

44

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud (vt 6. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-109/91: Ten Oever, EKL 1993, lk I-4879, punkt 8, ja 28. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-7/93: Beune, EKL 1994, lk I-4471, punkt 21), ei välista teatud hüvitiste maksmine pärast töösuhte lõppemist, et need võiksid kujutada endast „tasu” EÜ artikli 141 tähenduses.

45

Euroopa Kohus on niisiis tunnustanud seda, et kollektiivlepinguga loodud kutsealases pensioniskeemis ettenähtud toitjakaotuspension kuulub eelnimetatud artikli kohaldamisalasse. Euroopa Kohus täpsustas kõnesolevas küsimuses, et sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et seda pensioni makstakse juba määratlusest tulenevalt mitte töötajale vaid viimase üleelanud abielupoolele, kuna see hüvitis põhineb üleelanud abielupoole abikaasa kindlustatusel vastavas skeemis, nii et üleelanud abielupool omandab õiguse pensionile nimetatud töötaja ja tööandja vahelise töösuhte raames ning seda makstakse talle tulenevalt nimetatud töötaja töösuhtest (vt eespool viidatud kohtuotsus Ten Oever, punktid 12 ja 13; eespool viidatud kohtuotsus Coloroll Pension Trustees, punkt 18; 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-147/95: Evrenopoulos, EKL 1997, lk I-2057, punkt 22, ja 9. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/99: Menauer, EKL 2001, lk I-7275, punkt 18).

46

Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et selle hindamisel, kas vanaduspension — mille alusel vajadusel arvutatakse toitjakaotuspension nii nagu põhikohtuasjas — kuulub EÜ artikli 141 kohaldamisalasse, võib tema menetluses olnud kohtuasjades pensioniskeemi kvalifitseerimiseks sedastatud kriteeriumide hulgast ainsana pidada määravaks kõnesoleva artikli sõnastusel põhinevat nn töösuhte kriteeriumi, mis tugineb konstateeringul, et töötajale makstakse vanaduspensioni tulenevalt tema töösuhtest endise tööandjaga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Beune, punkt 43; Evrenopoulos, punkt 19; 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-366/99: Griesmar, EKL 2001, lk I-9383, punkt 28; 12. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-351/00: Niemi, EKL 2002, lk I-7007, punktid 44 ja 45, ja 23. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-4/02 ja C-5/02: Schönheit ja Becker, EKL 2003, lk I-12575, punkt 56).

47

Mõistagi ei saa seda kriteeriumi pidada ainsaks, kuna riiklikest sotsiaalkindlustusskeemidest makstavate pensionide puhul võidakse täielikult või osaliselt arvesse võtta töö eest makstud tasu (vt eespool viidatud kohtuotsused Beune, punkt 44; Evrenopoulos, punkt 20; Griesmar, punkt 29; Niemi, punkt 46, ning Schönheit ja Becker, punkt 57).

48

Sotsiaalpoliitilised, riigikorralduslikud või eetilised kaalutlused või isegi eelarvekaalutlused, mida siseriiklik seadusandja arvestas või võis arvestada skeemi kehtestamisel, ei saa prevaleerida, kui pension puudutab vaid üht erilist töötajate kategooriat, sõltub otseselt töötatud ajast ning kui pensionisumma arvutatakse viimase palga alusel (vt eespool viidatud kohtuotsused Beune, punkt 45; Evrenopoulos, punkt 21; Griesmar, punkt 30; Niemi, punkt 47, ning Schönheit ja Becker, punkt 58).

49

VddB hallatava kohustusliku kutsealase skeemi kohta tuleb esiteks tõdeda, et see rajaneb kollektiivlepingul, mille eesmärk, nagu selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest, on täiendada riiklike üldkohaldatavate õigusaktide alusel maksmisele kuuluvaid sotsiaalhüvitisi.

50

Teiseks on selge, et seda skeemi rahastavad üksnes vastava valdkonna töötajad ja tööandjad ning puudub rahastamine riiklikest vahenditest.

51

Kolmandaks selgub toimikust, et vastavalt kollektiivlepingu §-le 1 on see skeem suunatud Saksa teatrites töötavatele loomingulistele töötajatele.

52

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, on toitjakaotuspensioni õiguse tunnustamiseks nõutav, et vastava pensioniõigusega isiku abikaasa oleks olnud enne surma VddB-s kindlustatud. Selle kindlustusega liitumine on kohustuslik Saksa teatrite loomingulistele töötajatele. Samuti puudutab see hulka isikuid, kes otsutavad end vabatahtlikult VddB-s kindlustada, kusjuures selline kindlustamine on võimalik siis, kui vastav isik suudab tõendada, et ta on eelnevalt töötanud teatava arvu kuid mõnes Saksa teatris.

53

Eespool nimetatud kohustuslikult ja vabatahtlikult kindlustatud isikud moodustavad seega erilise töötajate kategooria.

54

Mis puudutab lisaks kriteeriumi, mille kohaselt pension peab otseselt sõltuma töötatud ajast, tuleb nentida, et VddB põhikirja § 30 lõike 5 järgi määratakse vanaduspensioni summa, mille alusel toitjakaotushüvitis arvutatakse, kindlaks vastavalt töötaja kindlustuse kestusele, kusjuures selline lahendus tuleneb loogiliselt kõnesoleva — vastavalt käesoleva otsuse punktides 52 ja 53 rõhutatule kaht kindlustusliiki katva — kutsealase pensioniskeemi ülesehitusest.

55

Kõnealuse vanaduspensioni summa ei ole kinnitatud seadusega, vaid arvutatakse vastavalt VddB põhikirja § 30 lõikele 5, võttes aluseks töötaja poolt kindlustuse kestel makstud kindlustusmaksete kogusumma ja kohaldades sellele diskontotegurit.

56

Järelikult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 72, tuleneb põhikohtuasjas kõne all olev toitjakaotushüvitis T. Maruko kooselupartneri töösuhtest ning seega tuleb see kvalifitseerida „tasuna” EÜ artikli 141 tähenduses.

57

Nimetatud järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et VddB on avalik-õiguslik isik (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Evrenopoulos, punktid 16 ja 23, ega ka see, et põhikohtuasjas kõne all oleva toitjakaotushüvitise saamise õiguse andev liikmelisus vastavas skeemis on kohustuslik (vt selle kohta 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-50/99: Podesta, EKL 2000, lk I-4039, punkt 32).

58

Mis puudutab direktiivi 2000/78 põhjenduse 22 ulatust, siis sätestab viimane, et see direktiiv ei piira siseriiklikke õigusnorme perekonnaseisu ning sellest sõltuvate soodustuste kohta.

59

Perekonnaseis ja sellest sõltuvad soodustused on küll liikmesriikide pädevusse kuuluvad valdkonnad ning ühenduse õigus seda pädevust ei kahanda. Siiski tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel järgima ühenduse õigust, eelkõige diskrimineerimiskeelu põhimõtet käsitlevaid sätteid (vt analoogia alusel 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts, EKL 2006, lk I-4325, punkt 92, 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-444/05: Stamatelaki, EKL 2007, lk I-3185, punkt 23).

60

Kuna selline toitjakaotushüvitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kvalifitseeriti „tasuna” EÜ artikli 141 tähenduses ning see kuulub direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse, ei saa selle direktiivi põhjendus 22, käesoleva otsuse punktides 49–57 esitatud põhjustel selle direktiivi kohaldamist kahtluse alla seada.

61

Neil tingimustel tuleb vastata esimesele, teisele ja neljandale küsimusele, et VddB hallatava kutsealase pensioniskeemi taolisest skeemist saadav toitjakaotushüvitis kuulub direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse.

62

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2000/78 artikliga 1 koostoimes artikliga 2 on vastuolus sellised õigusnormid nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei saa üleelanud kooselupartner pärast oma registreeritud kooselupartneri surma toitjakaotuspensioni, mis oleks samaväärne sellega, mida saab üleelanud abikaasa, ja seda vaatamata sellele, et registreeritud kooselupartnerid on nii nagu abikaasadki elanud vastastikust toetamist ja abistamist hõlmavas, ametlikult kogu eluks sõlmitud partnerlussuhtes.

63

T. Maruko ja komisjon väidavad, et põhikohtuasjas kõne all olev keeldumine maksta toitjakaotushüvitist üleelanud kooselupartneritele, on kaudne diskrimineerimine direktiivi 2000/78 mõttes, kuna kaks samasoolist isikut ei saa Saksamaal abielluda, ega või ka järelikult saada kõnealust hüvitist, mida on võimalik maksta üksnes üleelanud abikaasadele. Nende väitel on abikaasad ja kooselupartnerid samalaadses õiguslikus olukorras, mis õigustab vastava hüvitise maksmist üleelanud kooselupartneritele.

64

VddB leiab, et puudub mis tahes põhiseaduslik kohustus kohelda abielu ja registreeritud kooselu sotsiaalhooldusõiguse või sotsiaalkindlustuse seisukohalt identselt. Registreeritud kooselu kujutab endast tema väitel sui generis institutsiooni ja uut õiguslikku olukorda isikute jaoks. Saksa õigusnormidest ei ole võimalik tuletada mis tahes kohustust abikaasasid ja kooselupartnereid võrdselt kohelda.

65

Vastavalt direktiivi 2000/78 artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk võidelda teatavat tüüpi diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, sh diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse alusel, et tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

66

Vastavalt sama direktiivi artiklile 2 tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi selle direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a järgi peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel selle direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui teist inimest samalaadses olukorras. Artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaselt peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealune säte, kriteerium või tava on objektiivselt põhjendatav õiguspärase eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

67

Eelotsusetaotluses sisaldunud andmetest selgub, et alates 2001. aastast ehk registreeritud kooselu seaduse algversiooni jõustumise aastast, on Saksamaa Liitvabariik oma õiguskorda kohandanud, et võimaldada samast soost isikutel elada vastastikust toetamist ja abistamist hõlmavas, ametlikult kogu eluks sõlmitud partnerlussuhtes. Olles otsustanud mitte lubada neil isikutel abielluda, jättes selle võimaluse sama moodi kui varem üksnes eri soost isikutele, seadis kõnealune liikmesriik samasooliste isikute jaoks sisse erineva süsteemi — registreeritud kooselu, mille tingimused ühtlustati järk-järgult abielu omadega.

68

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et 15. detsembri 2004. aasta seadus aitas kaasa registreeritud kooselule kehtestatud korra ühtlustamisele abielule kohaldatava korraga. Selle seadusega viis Saksa seadusandja sisse muudatused sotsiaalkindlustusseadustiku VI raamatusse — Riiklik pensionikindlustusskeem, eeskätt lisades selle raamatu §-le 46 lõike 4, millest tuleneb, et registreeritud kooselu on selle sättega reguleeritud lesepensioni puudutavas abieluga võrdsustatud. Analoogselt muudeti ka teisi kõnealuse VI raamatu sätteid.

69

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et arvestades abielu ja registreeritud kooselu sellist lähendamist — mida nimetatud kohus peab järkjärguliseks võrdsustamiseks ja mis tuleneb tema sõnul registreeritud kooselu seaduses kehtestatud korrast ning eelkõige 15. detsembri 2004. aasta seadusega sisseviidud muudatustest —, asetab registreeritud kooselu, olemata küll abieluga identne, samast soost isikud põhikohtuasjas kõne all oleva toitjakaotushüvitise puhul abikaasadega samalaadsesse olukorda.

70

Eelotsustaotluse esitanud kohus tõdeb, et vastavalt VddB põhikirja sätetele on toitjakaotuspensioni maksmine võimalik üksnes üleelanud abikaasadele ning seda keeldutakse maksmast üleelanud kooselupartneritele.

71

Ülalmainitud juhul koheldakse kooselupartnereid toitjakaotuspensioni saamist puudutavas seega üleelanud abikaasadest halvemini.

72

Eeldades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustab, et üleelanud abikaasad ja kooselupartnerid on samalaadses olukorras, mis puudutab kõnealust toitjakaotushüvitist, siis tuleb selliseid õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, pidada otseseks diskrimineerimiseks seksuaalse sättumuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 1 lõike 2 ja artikli 2 punkti a mõttes.

73

Neil kaalutlustel tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikliga 1 koosmõjus artikliga 2 on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei saa üleelanud kooselupartner oma partneri surma korral toitjakaotuspensioni, mis oleks samaväärne sellega, mida saab üleelanud abikaasa, olgugi et siseriikliku õiguse kohaselt asetab registreeritud kooselu samast soost isikud kõnesoleva toitjakaotushüvitise puhul abikaasadega samalaadsesse olukorda. Eelotsustaotluse esitanud kohus peab välja selgitama, kas üleelanud kooselupartner on samalaadses olukorras abikaasaga, kellel on õigus saada VddB hallatavas kutsealases pensioniskeemis ettenähtud toitjakaotushüvitist.

74

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on vastuolus direktiiviga 2000/78, on põhjust piirata eespool viidatud kohtuotsuse Barber alusel põhikohtuasjas kõne all oleva toitjakaotushüvitise ajalist kehtivust ja eelkõige piirata seda 17. maile 1990 järgneva ajaga.

75

VddB leiab, et kohtuotsuse Barber aluseks olnud kohtuasi erines põhikohtuasjast nii faktiliselt kui õiguslikult, ning et direktiivile 2000/78 ei saa anda tagasiulatuvat jõudu, otsustades, et selle direktiivi kohaldamise kuupäev on varasem kuupäevast, mil möödus liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks antud tähtaeg.

76

Komisjon on seisukohal, et viiendale küsimusele ei ole vaja vastata. Komisjoni hinnangul erines kohtuotsuse Barber aluseks olnud kohtuasi põhikohtuasjast nii faktiliselt kui õiguslikult ning ta rõhutab, et direktiiv 2000/78 ei sisalda ühtki sätet, mis näeks ette erandi seksuaalse sättumuse alusel mittediskrimineerimise põhimõttest. Komisjon täpsustab, et erinevalt põhikohtuasjast oli eespool viidatud kohtuotsuse Barber aluseks olnud kohtuasjas tähelepanu keskmes EÜ artikli 141 uue tõlgenduse võimalikud rahalised tagajärjed. Ta väidab selle kohta, et kuna registreeritud kooselu seadus jõustus alles 1. augustil 2001 ning kuna Saksa seadusandja on kehtestanud alates 1. jaanuarist 2005 registreeritud kooselu ja abielu võrdse kohtlemise sotsiaalkindlustuseeskirjade valdkonnas, siis ei tekita sellise võrdsuse arvessevõtt kutsealastele pensioniskeemidele rahalisi raskusi.

77

Kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus, arvestades keerukaid probleeme, mida kohtuotsus võib minevikus asetleidnu suhtes esile kutsuda, erandlikult otsustada piirata mis tahes huvitatud isikute võimalust tugineda Euroopa Kohtu poolt õigusnormile eelotsusemenetluses antud tõlgendusele. Sellise piirangu võib heaks kiita üksnes Euroopa Kohus samas kohtuotsuses, milles otsustatakse taotletud tõlgenduse üle (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Barber, punkt 41, ja 6. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-292/04: Meilicke jt, EKL 2007, lk I-1835, punkt 36).

78

Toimikust ei selgu, et käesoleva kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramata jätmine võiks tagasiulatuvalt ohustada VddB hallatava skeemi taolise skeemi rahalist tasakaalu.

79

Eeltoodust tuleneb, et puudub vajadus piirata käesoleva otsuse ajalist kehtivust.

80

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: