1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik keeldus ametlikult karistamast oma territooriumil nimetuse „parmesan” kasutamist selliste toodete märgistamisel, mis ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile, soodustades sellega ehtsa, ühenduse territooriumil kaitstava toote maine väärkasutust, siis on ta rikkunud nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4) artikli 13 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi.

2

Määrusega nr 2081/92 kehtestatakse põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil.

3

Määruse nr 2081/92 artikkel 2 sätestab:

„1.   Põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil toimub kooskõlas käesoleva määrusega.

2.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

4

Nimetatud määruse artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei või registreerida.

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.

Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:

[…]”

5

Määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 punkti g kohaselt sisaldab tehnospetsifikaat vähemalt „üksikasj[u] artiklis 10 sätestatud kontrollistruktuuride kohta”.

6

Nimetatud määruse artikli 5 lõiked 3 ja 4 sätestavad:

„3.   Registreerimistaotlus sisaldab artiklis 4 osutatud tehnospetsifikatsiooni.

4.   Taotlus saadetakse liikmesriigile, kus asjaomane geograafiline piirkond asub.”

7

Kõnealuse määruse artiklis 10 nähakse ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et vähemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist oleksid loodud kontrollistruktuurid, mille ülesanne on tagada kaitstud nimetusega põllumajandustoodete ja toiduainete vastavus tehnospetsifikaatides sätestatud nõuetele.

2.   Kontrollistruktuur võib koosneda ühest või mitmest määratud kontrolliasutusest ja/või liikmesriigi poolt selleks heakskiidetud eraasutusest. Liikmesriigid edastavad komisjonile heakskiidetud asutuste ja/või organite ning nende volituste loetelud. Komisjon avaldab need andmed Euroopa Ühenduste Teatajas.

3.   Määratud kontrolliasutused ja/või heakskiidetud eraasutused peavad pakkuma piisavaid objektiivsuse ja erapooletuse tagatisi kõikide tootjate või töötlejate suhtes, keda nad kontrollivad, ning nende käsutuses peavad pidevalt olema erialase ettevalmistusega töötajad ja vajalikud vahendid kaitstud nimetusega põllumajandustoodete ja toiduainete kontrolliks.

Kui kontrollistruktuur kasutab teatud kontrollide tegemiseks mõne teise asutuse teenuseid, peab see asutus pakkuma samu tagatisi. Määratud kontrolliasutused ja/või heakskiidetud eraasutused vastutavad liikmesriigi ees siiski endiselt kõikide kontrollide eest.

Alates 1. jaanuarist 1998 peavad eraasutused vastama 26. juuni 1989. aasta standardis EN 45011 kehtestatud nõuetele, et saada liikmesriikidelt heakskiit käesolevas määruses sätestatud eesmärgil.

4.   Kui liikmesriigi määratud kontrolliasutus ja/või heakskiidetud eraasutus tuvastab, et asjaomasest liikmesriigist pärit ja kaitstud päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toiduaine ei vasta tehnospetsifikaadi nõuetele, võtab asutus vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse järgimine. […]

5.   Kui kontrolliasutus ei vasta enam lõigetes 2 ja 3 nimetatud kriteeriumidele, peab liikmesriik asjaomase asutuse heakskiidu tühistama. Liikmesriik teatab sellest komisjonile, kes avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas heakskiidetud asutuste parandatud loetelu.

6.   Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse nõudeid täitvate tootjate ligipääs kontrollisüsteemile.

7.   Käesoleva määrusega sätestatud kontrollide kulud kannavad tootjad, kes kaitstud nimetust kasutavad.”

8

Sama määruse artikkel 13 sätestab:

„1.   Registreeritud nimetusi kaitstakse:

[…]

[…]

Kui registreeritud nimetus sisaldab põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mida peetakse üldnimetuseks, ei ole selle üldnimetuse kasutamine asjaomase põllumajandustoote või toiduaine puhul vastuolus esimese lõigu punktidega a ja b.

[…]

3.   Kaitstud nimetused ei või muutuda üldnimetusteks.”

9

Komisjoni 12. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras (EÜT L 148, lk 1; ELT eriväljaanne 03/19, lk 176) artikli 2 ja lisa A kohaselt on nimetus „Parmigiano Reggiano”21. juunist 1996 kaitstud päritolunimetusena.

10

Pärast mitme ettevõtja esitatud kaebust nõudis komisjon 15. aprilli 2003. aasta kirjas Saksamaa ametiasutustelt, et pettuste eest karistamise eest vastutavatele asutustele antaks selged juhised lõpetada nime „parmesan” all selliste toodete turustamine Saksamaa territooriumil, mis ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile. Komisjoni sõnul on mõiste „parmesan” kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tõlge ja seega kujutab selle kasutamine endast määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b rikkumist.

11

Saksamaa Liitvabariik vastas 13. mai 2003. aasta kirjas, et kuigi mõiste „parmesan” tuleneb ajalooliselt Parma piirkonnast, on see saanud üldnimetuseks ja seda kasutatakse erineva geograafilise päritoluga riivitud või riivimiseks ette nähtud kõvade juustude tähistamiseks ning see erineb kaitstud päritolunimetusest „Parmigiano Reggiano”. Seetõttu ei kujuta selle mõiste kasutamine endast määruse nr 2081/92 rikkumist.

12

Komisjon saatis 17. oktoobril 2003 Saksamaa Liitvabariigile märgukirja, millele see liikmesriik vastas 17. detsembri 2003. aasta kirjaga.

13

Kuna komisjon ei olnud rahul Saksamaa Liitvabariigi esitatud selgitustega, saatis ta 30. märtsil 2004 nimetatud liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes viimast võtma arvamuse täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

14

Saksamaa Liitvabariik teatas 15. juuni 2004. aasta kirjas komisjonile, et ta jääb oma varasema seisukoha juurde.

15

Neil asjaolude otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

16

Euroopa Kohtu presidendi 6. septembri 2005. aasta määrusega anti ühelt poolt Itaalia Vabariigile ning teisalt Taani Kuningriigile ja Austria Vabariigile luba astuda menetlusse vastavalt komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks.

17

Euroopa Kohtu presidendi 15. mai 2006. aasta määrusega anti Tšehhi Vabariigile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

18

Komisjon esitab oma hagi põhjenduseks ühe väite, mis tuleneb Saksamaa Liitvabariigi keeldumisest karistada oma territooriumil nimetuse „parmesan” kasutamist selliste toodete märgistamisel, mis ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile.

19

Saksamaa Liitvabariik vaidlustab liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemise, tuginedes kolmele põhjendusele:

20

Komisjon väidab, et ühenduse kaitsesüsteem rajaneb põhimõttel, mille kohaselt mitmest mõistest koosneva nimetuse registreerimine annab ühenduse õiguse kaitse nii liitnimetuse koostisosadele kui ka selle tervikule. Seega tähendab liitnimetuste tõhus kaitse seda, et põhimõtteliselt on kuritarvituste vastu kaitstud liitnimetuse kõik koostisosad. Komisjon leiab, et määrus nr 2081/92 ei nõua selle kaitse tagamiseks liitnimetuse iga kaitstava osa registreerimist, vaid lähtub põhimõttest, et kaitstud on iga nimetatud osa kui selline. Sellist tõlgendust on Euroopa Kohus kinnitanud 9. juuni 1998. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-129/97 ja C-130/97: Chiciak ja Fol, EKL 1998, lk I-3315).

21

Komisjoni väitel kehtib liitnimetuse kõigi koostisosade kaitse põhimõtte suhtes vaid üks erand, mis on sätestatud määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 teises lõigus ning mille kohaselt ei ole liitnimetuse ühe osa eraldi kasutamine vastuolus kõnealuse määruse artikli 13 lõike 1 punktidega a ja b, kui see osa on põllumajandustoote või toiduaine nimetus, mida peetakse üldnimetuseks. Kui võiks järeldada, et kaitse alla kuuluvad üksnes need nimetuste erinevad koostisosad, mis on registreeritud liitnimetuste kujul, siis osutuks see säte ülearuseks.

22

Määrusega nr 2081/92 sätestatud kaitse ei laiene liitnimetuse eraldi kasutatavale koostisosale, kui asjaomane liikmesriik märkis kõnealuse liitnimetuse edastamise käigus, et nimetuse mõnele osale kaitset ei taotleta.

23

Sellisel juhul oleks komisjon pidanud määruse nr 1107/96 vastuvõtmisel seda arvestama ning vajadusel joonealuses märkuses märkima, et asjaomase liitnimetuse osale ei ole kaitset taotletud.

24

Päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” kummagi koostisosa kohta ei ole sellist joonealust märkust lisatud.

25

Saksamaa Liitvabariik vastab, et määruse nr 2081/92 artikkel 13 kaitseb päritolunimetust ainult täpselt sellisel kujul, nagu see on registreeritud. Komisjoni väiteid vaidlustades märgib Saksamaa Liitvabariik, et Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Chiciak ja Fol ei saa vastupidist järeldada.

26

Lisaks on Itaalia Vabariik 25. juuni 2002. aasta kohtuotsuse C-66/00: Bigi (EKL 2002, lk I-5917) aluseks olnud kohtuasjas ise sõnaselgelt kinnitanud, et ta ei ole nimetust „Parmigiano” tahtlikult registreerinud. Sellistel asjaoludel, st registreerimise puudumisel, ei ole see nimetus ühenduse õigusega kaitstud.

27

Selles osas tuleneb määruse nr 1107/96 põhjendusest 8, et mõned liikmesriigid on teatanud, et „nimetuse mõnele osale ei ole kaitset taotletud, ja seda tuleks silmas pidada”.

28

Määruse nr 1107/96 lisa joonealuses märkuses täpsustatakse juhud, mil asjaomase nimetuse osale ei ole kaitset taotletud.

29

Siiski tuleb märkida, et kinnituse puudumine selle kohta, et nimetuse mõnele koostisosale ei ole määruse nr 2081/92 artiklis 13 sätestatud kaitset taotletud, ei ole kõnealuse kaitse ulatuse kindlaksmääramiseks piisav alus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chiciak ja Fol, punkt 37).

30

Määrusega nr 2081/92 loodud kaitsesüsteemi kohaselt peab küsimusele nimetuste erinevatele osadele omistatava kaitse kohta ja eelkõige küsimusele, kas tegemist on üldnimetuse või koostisosaga, mis on kaitstud kõnealuse määruse artiklis 13 osutatud tegevuste eest, andma hinnangu siseriiklik kohus, lähtudes huvitatud isikute poolt esitatud asjaomase faktilise olukorra üksikasjalikust analüüsist (eespool viidatud kohtuotsus Chiciak ja Fol, punkt 38).

31

Neil asjaoludel ei saa toetada Saksamaa Liitvabariigi argumenti, mille kohaselt määruse nr 2081/92 artikkel 13 kaitseb päritolunimetust ainult täpselt sellisel kujul, nagu see on registreeritud.

32

Komisjoni sõnul kujutab kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile mittevastavate juustusortide käibelelaskmine nimetuse „parmesan” all endast määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b rikkumist, kuna mõiste „parmesan” on kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” õige tõlge. Tõlget, nagu ka kaitstud päritolunimetust selle liikmesriigi keeles, kelle taotlusel nimetus on registreeritud, võib kasutada üksnes nende toodete puhul, mis vastavad tehnospetsifikaadile.

33

Komisjon lisab, et Itaalia selle geograafilise piirkonna, kust kõnealune juustusort on pärit, ning mõiste „parmesan” ajalooline areng, mis annab tunnistust tihedast seosest nende kahe vahel, ilmestab asjaolu, et mõiste „parmesan” ei ole üldnimetus, mida saab eristada kaitstud päritolunimetusest „Parmigiano Reggiano”.

34

Igal juhul kujutaks nimetuse „parmesan” kasutamine kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile mittevastava juustu tähistamiseks endast kõnealuse nimetusega seoste tekitamist, mis on määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt keelatud.

35

Komisjon väidab ka, et mõiste „parmesan” ei ole muutunud üldnimetuseks.

36

Geograafiline nimetus võib aja jooksul ja kasutamise käigus muutuda üldnimetuseks selles mõttes, et tarbijad hakkavad toote geograafilise päritolu tähistuse asemel seda pidama teatava tooteliigi tähistuseks. Selline tähenduse muutus on leidnud aset mõistete „Camembert” ja „Brie” puhul.

37

Komisjon leiab ka, et mõiste „parmesan” ei ole oma geograafilist tähendusvarjundit kaotanud. Kui nimi „parmesan” oleks tõesti sellise tähendusvarjundita neutraalne mõiste, puuduks usutav selgitus selle kohta, miks imitatsioonide tootjad jätkavad sõnade või kujutiste abil seose loomist nende kaupade ja Itaalia vahel.

38

Lisaks ei näita komisjoni sõnul asjaolu, et kuni 2000. aastani toodeti juustu nimega „parmesan”, mis ei vastanud „Parmigiano Reggiano” kohustuslikule tehnospetsifikaadile, Itaalia territooriumil, et mõiste oli Itaalias erinevat päritolu riivjuustu sorte tähistav üldmõiste, sest kõnealune juust oli mõeldud eranditult ekspordiks riikidesse, kus sõna „parmesan” ei ole vastavalt territoriaalsuspõhimõttele konkreetselt kaitstud. Igal juhul on nimetus „Parmigiano Reggiano” ühenduse tasandil kaitstud alles alates 21. juunist 1996, st määruse nr 1107/96 jõustumise kuupäevast.

39

Saksamaa Liitvabariik väidab, et sõna „parmesan” kasutamine ei kujuta endast määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b rikkumist, kuna komisjoni sõnul on see kõigest mõiste „Parmigiano” tõlge, mis nii Itaalia ja teiste liikmesriikide olukorrast kui ka siseriiklikest ja ühenduse õigusaktidest lähtudes on üldnimetus. Üldnimetusena ei ole see sõna kõnealuse määrusega kaitstud.

40

Teise võimalusena väidab Saksamaa Liitvabariik, et isegi kui mõiste „Parmigiano” ei ole üldnimetus, mistõttu ei ole määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 teine taane selle suhtes kohaldatav, siis ei kujuta mõiste „parmesan” kasutamine päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” kaitset puudutavate sätete rikkumist. Nimetust „parmesan” iseloomustab sajandite pikkune areng ning nimetus on muutunud nii Saksamaal kui ka teistes liikmesriikides üldnimetuseks. Seega ei kujuta kõnealuse nimetuse kasutamine endast kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” väärkasutust ega sellega seoste tekitamist.

41

Oma väite kinnituseks viitab Saksamaa Liitvabariik esiteks 8. augusti 1997. aasta määruse kohtuasjas C-317/95: Canadane Cheese Trading ja Kouri (EKL 1997, lk I-4681) aluseks olnud kohtuasjas kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepaneku punktile 35 ning teiseks eespool viidatud kohtuotsusele Bigi, milles Euroopa Kohus jättis otsesõnu lahtiseks selle küsimuse, kas mõiste „parmesan” kujutab endast üldnimetust, ning kolmandaks asjaolule, et ei piisa sedastamisest, et toote nimetus on päritolunimetuse tõlge. Igal asjaomasel juhul tuleb kontrollida, kas nimetatud tõlge tekitab tõesti asjaomase nimetusega seoseid. See ei ole nii juhul, kui hoolimata sellest, et vaidlusalune nimetus oli algselt tõlge, on see aja jooksul saanud tarbijate ühiskeeles teise tähenduse ning muutunud seeläbi üldnimetuseks. Neljandaks tugineb kõnealune liikmesriik asjaolule, et Saksamaal, s.o ainsas liikmesriigis, kus mõiste „parmesan” üldise laadi hindamine on käesoleva rikkumismenetluse raames oluline, on sõna „parmesan” alati tajutud riivitud või riivimiseks ette nähtud kõvade juustude üldnimetusena. Pealegi vastab see tõele ka teistes liikmesriikides, kaasa arvatud Itaalias.

42

Kõigepealt tuleb teha kindlaks, kas nimetuse „parmesan” kasutamine vastab kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” suhtes mõnele olukorrale, mida käsitletakse määruse nr 2081/92 artikli 13 lõikes 1.

43

Selles osas tuleb meenutada, et kõnealuse määruse artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt kaitstakse registreeritud nimetusi ennekõike igasuguse väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud.

44

Euroopa Kohus on kaitstud päritolunimetusega „seose tekitamise” osas sedastanud, et see mõiste hõlmab olukorda, kus toote nimetuses kasutatud mõistesse kuulub osa kaitstud nimetusest, nii et kui tarbija näeb toote nime, tekib tema kujutluses pilt tootest, mille nimetus on kaitstud (4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-87/97: Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola (EKL 1999, lk I-1301, punkt 25).

45

Euroopa Kohtus täpsustas, et kaitstud päritolunimetusega võivad tekkida seosed, kui asjaomaste toodete segiajamine ei ole tõenäoline, ja isegi siis, kui ühenduse kaitse ei laiene kõnealuse nimetuse osadele, mida jäljendatakse kõnealuses mõistes või mõistetes (eespool viidatud kohtuotsus Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola, punkt 26).

46

Käesoleval juhul on nimetused „parmesan” ja „Parmigiano Reggiano” foneetiliselt ja visuaalselt sarnased ning samas on asjaomased tooted riivitud või riivimiseks ette nähtud kõvad juustud, mistõttu nende välimus on sarnane (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola, punkt 27).

47

Peale selle tuleb sõltumata sellest, kas nimetus „parmesan” on või ole kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” või mõiste „Parmigiano” täpne tõlge, võtta arvesse nende kahe mõiste kontseptuaalset sarnasust erinevate keelte lõikes, mille kohta annavad tunnistust Euroopa Kohtus toimunud kohtuvaidlused.

48

Selline sarnasus ning käesoleva kohtuotsuse punktis 46 osutatud foneetiline ja visuaalne sarnasus võivad oma laadilt luua tarbija kujutluses pildi juustust, millele laieneb päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” kaitse, kui see tarbija puutub kokku riivitud või riivimiseks ette nähtud kõva juustuga, mis kannab nimetust „parmesan”.

49

Neil asjaoludel tuleb nimetuse „parmesan” kasutamist määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses pidada kaitstud päritolunimetusega „Parmigiano Reggiano” seoste tekitamiseks.

50

Nii ei oma see, kas nimetus „parmesan” on kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tõlge, käesolevale hagile hinnangu andmisel mingisugust tähtsust.

51

Saksamaa Liitvabariik väidab siiski, et kuna nimetus „parmesan” on muutunud üldnimetuseks, siis ei kujuta selle kasutamine endast kaitstud päritolunimetusega „Parmigiano Reggiano” ebaseaduslikku seoste tekitamist.

52

Nimetatud argumendi põhjendatus on Saksamaa Liitvabariigi tõendada, seda eriti olukorras, kus Euroopa Kohus on juba sedastanud, et nimetuse „parmesan” üldnimetuseks muutumise asjaolu ei ole sugugi ilmselge (eespool viidatud kohtuotsus Bigi, punkt 20).

53

Nimetuse üldise laadi hindamisel tuleb määruse nr 2081/92 artikli 3 lõike 1 kohaselt võtta arvesse asjaomase toote tootmiskohta nii selles liikmesriigi, kelle taotlusel kõnealune nimetus registreeriti, sees kui väljaspool seda liikmesriiki, asjaomase toote tarbimist ning seda, kuidas tarbijad kõnealust nimetust asjaomases liikmesriigis ja väljaspool seda tajuvad, konkreetselt asjaomast toodet puudutavate siseriiklike õigusaktide olemasolu ning nime kasutamist ühenduse õigusaktide kohaselt (vt 25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-465/02 ja C-466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, EKL 2005, lk I-9115, punktid 76–99).

54

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 63 ja 64 märkinud, esitas Saksamaa Liitvabariik üksnes tsitaate sõnaraamatutest ja erialakirjandusest, mis ei anna terviklikku ülevaadet sellest, kuidas tarbijad Saksamaal ja teistes liikmesriikides sõna „parmesan” tajuvad, ega esitanud isegi mingeid arve nimetuse „parmesan” all turustatava juustu tootmise või tarbimise kohta kas Saksamaal või teistes liikmesriikides.

55

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et teatavad nimetust „parmesan” kandvate juustude tootjad Saksamaal turustavad seda toodet selliste etikettidega varustatult, mis viitavad Itaalia kultuurile ja maastikule. Sellest võib õiguspäraselt järeldada, et selle liikmesriigi tarbijad tajuvad juustu „parmesan” Itaaliaga seostatava juustuna, isegi kui see on tegelikult mõnes teises liikmesriigis toodetud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa ja Taani vs. komisjon, punkt 87).

56

Saksamaa Liitvabariik ei olnud ka kohtuistungil võimeline esitama teavet Itaalias kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” all toodetava ja Saksamaale imporditava juustu koguse kohta, mille tõttu ei ole Euroopa Kohtu käsutuses teavet selle juustu tarbimise ning seeläbi nimetuse „parmesan” üldise laadi kohta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa ja Taani vs. komisjon, punkt 88).

57

Kuna Saksamaa Liitvabariik ei ole tõendanud, et nimetus „parmesan” on üldist laadi, tuleb sõna „parmesan” kasutamist kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile mittevastava juustu tähistamiseks pidada käesoleval juhul määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punktist b tuleneva kaitse rikkumiseks.

58

Komisjon väidab, et Saksamaa Liitvabariik on määruse nr 2081/92 artiklite 10 ja 13 alusel kohustatud omal algatusel võtma vajalikke meetmeid, et karistada päritolunimetuse kaitset rikkuva käitumise eest. Komisjoni sõnul hõlmab liikmesriikide sekkumine kohaste haldus- ja kriminaalmeetmete võtmist, mis võimaldavad päritolunimetuste kaitse valdkonnas täita asjaomase määruse eesmärke. Tooteid, mis ei ole kõnealuse määruse nõuetega kooskõlas, ei tohi käibele lasta.

59

Komisjon täpsustab, et tema etteheited ei ole suunatud Saksa õiguse ega ka selle vastu, et puudub siseriiklikele kohtutele kaebuse esitamise võimalus, vaid Saksa ametiasutuste haldustegevuse vastu, mis on ühenduse õigusega vastuolus. Kui liikmesriigid oleksid oma sekkumiskohustusest vabastatud ning ettevõtjad peaksid seetõttu ise pöörduma kohtusse iga kord, kui Euroopa Liidu territooriumil rikutakse nende asjaomase kaitstud päritolunimetuse kasutamise ainuõigust, siis ei oleks võimalik määruse nr 2081/92 eesmärke saavutada.

60

Komisjon märgib ka seda, et eraettevõtjatevahelistes vaidlustes on keskne küsimus nende tootjate intellektuaalomandi õiguste jõustamine, kes asuvad piirkonnas, kust asjaomane toode pärineb, samas kui avaliku võimu poolt määruse nr 2081/92 artikli 13 rikkumiste eest karistamise eesmärk ei ole majanduslike erahuvide kaitsmine, vaid nende tarbijate majanduslike huvide kaitsmine, kelle ootusi kõnealuse toote kvaliteedi ja geograafilise päritolu kohta ei tohi petta. Selle määruse esemeks olev tarbijakaitse seataks ohtu, kui nimetatud määrusega ette nähtud keeldude jõustamine sõltuks täielikult eraettevõtjate käitumisest ehk sellest, kas nad pöörduvad kohtusse.

61

Komisjon järeldab, et Saksamaa Liitvabariigi käitumine vastab ühenduse õiguse rikkumisele tegevusetusega.

62

Saksamaa Liitvabariik väidab omalt poolt, et määruse nr 2081/92 artikkel 13 määrab kindlaks registreeritud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohaldamisala. Selle määruse vahetu õigusmõju tõttu tulenevad sellest kaitstud päritolunimetuste omaniku või seadusliku kasutaja õigused, mida siseriiklik kohus peab kaitsma.

63

Määruse nr 2081/92 vahetu kohaldatavus mõistagi ei vabasta liikmesriike kohustusest võtta selle määruse kohaldamist tagavaid siseriiklikke meetmeid. Saksamaa Liitvabariik on võtnud vastu mitmeid õigusakte, mis võimaldavad vaidlustada kaitstud päritolunimetuste seadusvastast kasutamist, nimelt Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb’i (7. juuni 1909. aasta seadus, mis käsitleb kõlvatu konkurentsi tõkestamist) ning Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen’i (seadus kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta; BGBl. 1994 I, lk 3085).

64

Pealegi võib käitumise peale, millega rikutakse kaitstud päritolunimetusest tulenevaid õigusi, esitada kaebuse mitte ainult asjaomase nimetuse omanik. Selle võivad vastupidi esitada ka konkurendid, äriliidud ja tarbijaühendused. Kaebeõigust omavate isikute lai ring annab tunnistust selle kohta, et Saksamaa Liitvabariigis kehtivad õigusnormid ei piirdu üksnes sellega, et asjaomase toote päritolupiirkonnas asuvatele tootjatele antakse õigus jõustada nendele kuuluvad intellektuaalomandi õigused. Need õigusnormid loovad üldise ja tõhusa süsteemi määruse nr 2081/92 artikli 13 rikkumiste ärahoidmiseks ja kohtuotsuste teel nende eest tõhusalt karistamiseks.

65

Eelnimetatud tsiviilõiguste kehtestamisega on Saksamaa Liitvabariik võtnud kõik meetmed, milleks ta on määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 täieliku ja tervikliku kohaldamise tagamiseks kohustatud. Nimetatud sätte rikkumiste eest ei ole omal algatusel halduskorras karistamine vajalik ja kõnealuse määruse artiklid 10 ja 13 ei näe ametivõimude suhtes seda kohustust ka ette. Saksamaa Liitvabariiki puudutavas osas ilmneb määruse nr 2081/92 artikli 10 lõike 4 eri keeleversioonide võrdlusest, et võttes arvesse kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” Itaalia päritolu, on nimetuse kasutamisel selle vastavuse tagamine tehnospetsifikatsiooni nõuetele Consorzio del Formaggio Parmigiano Reggiano, mitte Saksamaa kontrolliasutuste ülesanne.

66

Asjaomase liikmesriigi sõnul ei tulene komisjoni väite osas, mille kohaselt peab kõnealuse liikmesriigi poolt määruse nr 2081/92 artikli 13 rikkumiste eest karistamine tagama mitte üksnes majanduslike erahuvide, vaid ka tarbijate huvide kaitse, ühestki kõnealuse määruse eripärast võrreldes teiste intellektuaalomandi õiguste või konkurentsi kaitse sätetega, et tsiviilõiguskaitsevahendeid ette nägev päritolunimetuste kaitsesüsteem on ebapiisav.

67

Lõpuks väidab Saksamaa Liitvabariik, et kui Saksamaal ei karistata ei omal algatusel ega kriminaalkorras nimetuse „parmesan” kasutamist selliste toodete märgistamisel, mis ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile, isegi kui selline kasutamine kujutab endast määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 rikkumist, siis tuleneb selline olukord lihtsalt asjaolust, et Saksamaa on loobunud selliste karistusmeetmete kohaldamisest, mida liikmesriigid võivad kohaldada, kuid ei ole kehtivat ühenduse õigust arvestades kohustatud kohaldama.

68

Selles osas tuleb meenutada, et õigussubjektide õigus tugineda siseriiklikus kohtus määruse sätetele ei vabasta liikmesriike kohustusest võtta vajaduse korral selle määruse täielikku ja terviklikku kohaldamist tagavaid siseriiklikke meetmeid (vt eelõige 20. märtsi 1986. aasta otsus kohtuasjas 72/85: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1986, lk 1219, punkt 20).

69

Vaidlustatud ei ole asjaolu, et Saksa õiguskorras on olemas sellised õigusnormid – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 63 nimetatud õigusnormid –, mille eesmärk on määrusest nr 2081/92 tulenevate isikuõiguste tõhus kaitsmine. Samuti ei ole vaidlustatud seda, et sellise käitumise peale, millega võidakse rikkuda kaitstud päritolunimetusest tulenevaid õigusi, võib esitada kaebuse mitte ainult asjaomase nimetuse omanik. Selle võivad vastupidi esitada ka konkurendid, äriliidud ja tarbijaühendused.

70

Neil asjaoludel võivad asjaomased õigusnormid tagada mitte ainult päritolunimetusega kaitstud kaupade tootjate, vaid ka tarbijate huvide kaitse.

71

Kohtuistungil märkis Saksamaa Liitvabariik lisaks, et kohtuasjad, mis puudutavad nimetuse „parmesan” kasutamist Saksamaal, on Saksa kohtute menetluses ning ühe neist on esitanud Consorzio del formaggio Parmigiano Reggiano.

72

Seoses komisjoni väitega, mis tuleneb liikmesriikide kohustusest võtta omal algatusel kõnealuse määruse artikli 13 lõike 1 rikkumiste karistamiseks vajalikke meetmeid, tuleb teha järgmised järeldused.

73

Kõigepealt ei tulene selline kohustus määruse nr 2081/92 artiklist 10.

74

Määruse nr 2081/92 sätete tõhususe tagamiseks nähakse nimetatud määruse artikli 10 lõikes 1 tõesti ette, et liikmesriigid tagavad, et vähemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist oleksid loodud kontrollistruktuurid. Seega on nad kohustatud sellised struktuurid looma.

75

Kuna määruse nr 2081/92 artikli 10 lõige 4 sätestab, et „[k]ui liikmesriigi määratud kontrolliasutus ja/või heakskiidetud eraasutus tuvastab, et asjaomasest liikmesriigist pärit ja kaitstud päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toiduaine ei vasta tehnospetsifikaadi nõuetele, võtab asutus vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse järgimine […]”, siis on liikmesriigi määratud kontrolliasutuse ja/või heakskiidetud eraasutuse puhul siiski tegemist selle liikmesriigi asutusega, kust pärineb kaitstud päritolunimetus.

76

See, et kõnealuse määruse artikli 10 lõige 3 kehtib „tootjate või töötlejate suhtes, keda nad kontrollivad”, et selle artikli lõikes 6 sätestatakse tootjate õigus pääseda ligi kontrollisüsteemile ning et sama artikli lõike 7 kohaselt on viimased kohustatud kandma nimetatud kontrollide kulud, kinnitab asjaolu, et määruse nr 2081/92 artikkel 10 käsitleb nende liikmesriikide kohustusi, kust kaitstud päritolunimetus pärineb.

77

Seda tõlgendust kinnitavad veel kord määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 punkt g koostoimes artikli 5 lõigetega 3 ja 4, millest tuleneb, et registreerimistaotlus peab sisaldama tehnospetsifikatsiooni, et taotlus saadetakse liikmesriigile, kus asjaomane geograafiline piirkond asub, ning et asjaomases tehnospetsifikatsioonis peavad olema kirjas „üksikasjad artiklis 10 sätestatud kontrollistruktuuride kohta”.

78

Sellest tuleneb, et kontrollistruktuuride puhul, kellel on kohustus tagada vastavus kaitstud päritolunimetuse tehnospetsifikaadile, on tegemist selle liikmesriigi asutusega, kust asjaomane kaitstud päritolunimetus on pärit. Seega ei ole kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” kasutamisel selle vastavuse kontrollimine asjaomase tehnospetsifikaadi nõuetele Saksa kontrolliasutuste ülesanne.

79

Määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkt b sätestab tõesti, et registreeritud nimetusi kaitstakse „väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „viis”, „tüüp”, „meetod”, „toodetud nagu”, „imitatsioon” või muu samalaadne väljend”.

80

Siiski ei ole komisjon esiteks tõendanud, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud määrusest nr 2081/92 tulenevaid kohustusi, ning teiseks ei ole komisjon esitanud asjaolusid selle kohta, et käesoleva kohtuotsuse punktis 63 nimetatutega sarnased meetmed on jäänud võtmata või et need ei kaitse kaitstud päritolunimetust „Parmigiano Reggiano”.

81

Võttes arvesse kõike eeltoodut, tuleb sedastada, et komisjon ei ole tõendanud, et kuna Saksamaa Liitvabariik keeldus ametlikult karistamast oma territooriumil nimetuse „parmesan” kasutamist selliste toodete märgistamisel, mis ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” tehnospetsifikaadile, soodustades sellega ehtsa, ühenduse territooriumil kaitstava toote maine väärkasutust, siis on ta rikkunud määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi.

82

Seetõttu tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.

83

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Saksamaa Liitvabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt. Vastavalt selle artikli lõikele 4 kannavad Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Itaalia Vabariik ning Austria Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: