—

äriühing Pipeline Méditerranée et Rhône (SPMR), esindaja: advokaat H. Hazan,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-Ch. Gracia,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J.-P. Keppenne ja W. Mölls,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1, ELT eriväljaanne 09/01, lk 179), muudetud nõukogu . aasta direktiiviga 94/74/EÜ (EÜT L 365, lk 46; ELT eriväljaanne 09/01, lk 264) (edaspidi „direktiiv 92/12”), artikli 14 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati ühelt poolt äriühingu Pipeline Méditerranée et Rhône (SPMR) (edaspidi „SPMR”) ning teiselt poolt tolli- ja kaudsete maksude ameti (edaspidi „toll”) ja tolliteabe ja -uurimise riikliku talituse (DNRED) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb tolliasutuse poolt SPMR-ilt nõutavat aktsiisi kütuselt, mis torujuhtme lekkimise ja hilisema purunemise tõttu voolas välja torujuhtmest, milles kütust transporditi aktsiisi peatamise korra alusel.

3

Direktiivi 92/12 põhjendus 1 sätestab, et „siseturu loomise ja toimimise tingimuseks on kaupade, sealhulgas aktsiisiga maksustatavate kaupade vaba liikumine”. Direktiivi põhjendus 4 lisab, et „siseturu loomise ja toimimise tagamiseks tuleks aktsiisid kõikides liikmesriikides sisse nõuda samal viisil”.

4

Nagu direktiivi 92/12 artikli 1 lõikes 1 on täpsustatud, nähakse direktiiviga „ette kord kauba kohta, mida maksustatakse aktsiisiga ja sellise kauba tarbimisel otse või kaudselt kogutavate teiste kaudsete maksudega, välja arvatud käibemaks ja ühenduse kehtestatud maksud”.

5

Direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides:

[…]”.

6

Kõnealuse direktiivi artikkel 4 sätestab, et selles kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”.

7

Direktiivi 92/12 artikkel 5 näeb ette:

„1.   Artikli 3 lõikes 1 nimetatud kaup maksustatakse aktsiisiga valmistamise ajal ühenduse territooriumil, nagu see on kindlaks määratud artiklis 2, või nimetatud territooriumile importimise ajal.

„Aktsiisiga maksustatava kauba import” on nimetatud kauba saabumine ühenduse territooriumile […]

Kui aga kaubale kohaldatakse ühenduse territooriumile saabumisel ühenduse tolliprotseduuri, loetakse importimise ajaks ühenduse tolliprotseduuri lõppemise aeg.

2.   Ilma et see mõjutaks siseriiklike ja ühenduse tollialaste sätete kohaldamist ning juhul, kui aktsiisiga maksustatav kaup:

loetakse aktsiis nende osas peatatuks.

[…]”.

8

Direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Aktsiis tuleb tasuda tarbimiseks ringlusse lubamise hetkest või juhul, kui registreeritakse artikli 14 lõike 3 kohaselt aktsiisiga maksustatav puudujääk.

Aktsiisiga maksustatava kauba tarbimiseks ringlusse lubamine on:

[…]”.

9

Direktiivi artikkel 12 sätestab:

„Maksuladude avamiseks ja tegevuseks on tarvis liikmesriigi pädeva asutuse luba.”

10

Direktiivi 92/12 artikli 13 kohaselt:

„Volitatud laopidaja peab:

[…]”.

11

Direktiivi artikkel 14 sätestab:

„1.   Volitatud laopidajad vabastatakse aktsiisist aktsiisi peatamise korra alusel tekkinud kahjude puhul, mille põhjuseks on juhuslikud sündmused või vääramatu jõud ning mille liikmesriigi pädev asutus on kindlaks teinud. Ka vabastatakse nad aktsiisi peatamise korra alusel aktsiisist kahjude puhul, mille tootmise, töötlemise, ladustamise ja vedamise käigus on põhjustanud kauba omadused. Iga liikmesriik kehtestab nimetatud maksuvabastuse andmise tingimused. Vabastust kohaldatakse samamoodi ka aktsiisiga maksustatava kauba aktsiisi peatamise korra alusel vedamisele artiklis 16 osutatud ettevõtjate poolt.

[…]

3.   Ilma et see piiraks artikli 20 kohaldamist, kogutakse aktsiisi lõikes 1 nimetamata kahjude puhul ning kahjude puhul, millele lõikes 1 nimetatud maksuvabastust ei ole antud, pädeva asutuse poolt nõuetekohaselt kindlakstehtud kahju tekkimise ajal või vajaduse korral puudujäägi registreerimise ajal vastavalt asjaomases liikmesriigis kohaldatavale aktsiisimäärale.

[…]”.

12

Kõnealuse direktiivi artikli 15 lõige 3 sätestab:

„Ühendusesisese liikumisega kaasnevad riskid katab tagatis, mille on artikli 13 kohaselt andnud lähetuskoha volitatud laopidaja […]

Aktsiisistatavate mineraalõlide ühendusesisese mereveo või torujuhtmetranspordi korral võivad liikmesriigid lähtekoha volitatud laopidajad vabastada esimeses lõigus nimetatud tagatise andmise kohustusest.

[…]”.

13

Tolliseadustiku artikkel 158 C, mis võtab direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 Prantsuse õigusesse üle, sätestab:

„Naftatoodete maksulaos ladustatud toodetele tekkinud kahju ei kuulu maksustamisele, kui ametiasutusele tõendatakse:

14

SPMR, kes on volitatud laopidaja, käitab torujuhet, milles transporditakse kütust aktsiisi peatamise korra alusel Šveitsi. Pärast seda, kui SPMR tuvastas torujuhtme lekke ning 1. jaanuaril 1997 torujuhtme purunemise, taotles ta tolliseadustiku artikli 158 C alusel vabastamist aktsiisist, mida toll nõudis 795201 liitrilt naftatoodetelt, mis oli väidetavalt kao suurus. Toll leidis, et tingimused vääramatule jõule viitamiseks ei olnud täidetud, ning nõudis jätkuvalt aktsiisi tasumist hävinud koguselt, lahutades sellest üksnes pinnasest kätte saadud saasteaine koguse.

15

Toll nõudis Tribunal d’instance Neuilly-sur-Seine’i kaudu SPMR-ilt aktsiisi tasumist. Kohus leidis siiski, et nõue on aegunud.

16

Cour d’appel de Versailles tühistas esimeses astmes tehtud kohtuotsuse apellatsioonkaebuse alusel 17. detsembri 2002. aasta ja . aasta otsustega, leides, et tolli nõue on vastuvõetav ja SPMR ei saa tugineda vääramatule jõule, mida iseloomustab selliste sündmuste olemasolu, mida ei ole võimalik ette näha ega ära hoida ning mis on tekkinud volitatud laopidaja mõjupiirkonnast väljapoole jäävatel põhjustel.

17

SPMR esitas nende otsuste peale Cour de cassationile kassatsioonkaebuse. Ta heitis apellatsioonikohtule ette eelkõige seda, et kohus oli leidnud, et ta ei või tugineda „juhuslikule sündmusele” või „vääramatule jõule” tolliseadustiku artikli 158 C tähenduses, ja oli teda seejärel kohustanud tasuma hävinud naftatoodetelt maksu, ning esitas kassatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet.

18

SPMR väitis esiteks, et kuna apellatsioonikohus nõudis, et naftatoodete kadu peab tekkima ettenägematutel ja SPMR-i mõjupiirkonnast väljapoole jäävatel sõltumatutel asjaoludel, ning keeldus uurimast, kas torujuhtme lekkimist ja purunemist, mis kao põhjustasid, võis SPMR-il olla võimatu ära hoida, rikkus apellatsioonikohus tolliseadustiku artiklit 158 C. SPMR kinnitas, et juba pelk ärahoidmise võimatus kujutab endast „juhuslikku sündmust” või „vääramatut jõudu” selle sätte tähenduses.

19

Teiseks väitis SPMR, et tal on õigus saada artiklis 158 C ette nähtud maksuvabastus ka sel põhjusel, et purunenud torujuhtme kaudu transporditud naftatoodete kadu tulenes nende vedelast konsistentsist. Asjaolu, et toll nõustus jätma maksustamata pinnasest kokku kogutud saasteained, tähendab naftatoodete vedelat konsistentsi silmas pidades seda, et kütust, mida ei suudetud pinnase omaduste tõttu kokku koguda, ei tohi samuti maksustada.

20

Olles kõigepealt märkinud, et tolliseadustikuga on direktiiv 92/12 Prantsuse õigusesse üle võetud, ning seejärel viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt vääramatu jõu mõistel on ühenduse õiguse kohaldamise erinevates valdkondades erinev sisu ja selle tähendus tuleb seetõttu määratleda sõltuvalt õiguslikust raamistikust, milles selle tagajärjed peavad tekkima, otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Tuleb meenutada, et ühenduse õiguskorras mõistete määratlemisel ei lähtuta üldjuhul ühe või mitme liikmesriigi õiguskorrast, välja arvatud juhul, kui see on kõnealuses sättes sõnaselgelt ette nähtud (vt 14. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 64/81: Corman, EKL 1982, lk 13, punkt 8; . aasta otsus kohtuasjas C-296/95: EMU Tabac jt, EKL 1998, lk I-1605, punkt 30, ja . aasta otsus kohtuasjas C-103/01: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2003, lk I-5369, punkt 33). Kuigi direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 kolmandas lauses on sätestatud, et iga liikmesriik määratleb selle sätte esimeses lauses ette nähtud maksuvabastuse andmise tingimused, ei puuduta see viide liikmesriikide õigusele kõnealuses esimeses lauses sisalduva mõiste „vääramatu jõud” sisu ega ulatust.

22

Vastavalt direktiivi 92/12 põhjendusele 4 tuleks siseturu loomise ja toimimise tagamiseks aktsiis kõikides liikmesriikides sisse nõuda samal viisil. Kuna vääramatu jõu mõiste sisu on tegur, mis võib kaasa aidata aktsiisi tasumise kohustuse kindlaksmääramisele, on see mõiste tingimata autonoomne ja selle ühetaoline tõlgendamine tuleb tagada kõigis liikmesriikides.

23

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale mitmesugustes valdkondades, näiteks seoses põllumajanduseeskirjadega või Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 45 sätestatud edasikaebamise tähtaegu käsitlevate normide valdkonnas, ei piirdu vääramatu jõu mõiste täieliku võimatusega, vaid seda tuleb mõista isikust sõltumatute ebatavaliste ja ettenägematute asjaoludena, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest (vt selle kohta 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-195/91 P: Bayer vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5619, punkt 31, ja . aasta otsus kohtuasjas C-208/01: Parras Medina, EKL 2002, lk I-8955, punkt 19 ja viidatud kohtupraktika).

24

Sellest tuleneb, nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et vääramatu jõu mõiste hõlmab objektiivset tunnust, mis on seotud ebatavaliste ja ettevõtjast sõltumatute asjaoludega, ja subjektiivset tunnust, mis on seotud asjassepuutuva isiku kohustusega kaitsta ennast ebatavalise sündmuse tagajärgede eest, võttes asjakohased meetmed ülemäärast kahju kandmata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bayer vs. komisjon, punkt 32, ja 18. jaanuari 2005. aasta määrus kohtuasjas C-325/03 P: Zuazaga Meabe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2005, lk I-403, punkt 25).

25

Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et kuna vääramatu jõu mõistel on ühenduse õiguse kohaldamise erinevates valdkondades erinev sisu, tuleb selle tähendus määratleda sõltuvalt õiguslikust raamistikust, milles selle tagajärjed peavad tekkima (vt 13. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-124/92: An Bord Bainne Co-operative et Compagnie Inter-Agra, EKL 1993, lk I-5061, punkt 10, ja . aasta otsus kohtuasjas C-263/97: First City Trading jt, EKL 1998, lk I-5537, punkt 41).

26

Järelikult on põhjust uurida, kas direktiivi ülesehitus ja eesmärk nõuavad mõiste „vääramatu jõud” osas direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimese lause tähenduses, et vääramatu jõu moodustavaid tegureid, nii nagu need tulenevad käesoleva otsuse punktis 23 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, tõlgendataks ja kohaldataks erilisel viisil.

27

Selles suhtes nähtub direktiivi 92/12 põhjendustest 1 ja 4, et direktiivi eesmärk on tagada siseturu loomine ja toimimine aktsiisiga maksustatavate kaupade osas ning selleks kehtestatakse üldine kord, mille puhul tuleb aktsiis kõikides liikmesriikides sisse nõuda samal viisil.

28

Vastavalt direktiivi 92/12 artikli 5 lõikele 1 maksustatakse aktsiisiga direktiivi artikli 3 lõikes 1 nimetatud kaup, mille hulka kuuluvad ka mineraalõlid, kauba valmistamise ajal ühenduse territooriumil või kõnealusele territooriumile importimise ajal. Samas kui aktsiisiga maksustatav teokoosseis on asjaomase kauba tootmine kõnealusel territooriumil või sellele importimine, tekib aktsiisi tasumise kohustus vastavalt direktiivi artikli 6 lõikele 1 alles tarbimiseks ringlusse lubamise hetkest või juhul, kui registreeritakse sama direktiivi artikli 14 lõike 3 kohaselt aktsiisiga maksustatav puudujääk. Artikli 6 lõike 1 kohaselt käsitletakse aktsiisiga maksustatava kauba tarbimiseks ringlusse lubamisena ka mis tahes viisil, sealhulgas eeskirjade vastaselt kõrvalekaldumist aktsiisi peatamise korrast.

29

Direktiivi 92/12 artikli 14 lõige 3 näeb ette, et ilma et see piiraks direktiivi artikli 20 kohaldamist, kogutakse aktsiisi artikli 14 lõikes 1 nimetamata kahjude puhul ning kahjude puhul, millele kõnealuses lõikes 1 nimetatud maksuvabastust ei ole antud, pädeva asutuse poolt nõuetekohaselt kindlakstehtud kahju tekkimise ajal või vajaduse korral puudujäägi registreerimise ajal vastavalt asjaomases liikmesriigis kohaldatavale aktsiisimäärale.

30

Kõigist käesoleva otsuse kahes eelmises punktis nimetatud sätetest nende koostoimes nähtub, et mineraalõlisid maksustatakse aktsiisiga pelgalt nende tootmise tõttu ühenduse territooriumil või kõnealusele territooriumile importimise tõttu ning aktsiisi tuleb üldjuhul tasuda ka siis, kui ilmneb puudujääk või kahju, millele pädev asutus ei ole maksuvabastust andnud. Direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud maksuvabastus kahju puhul, mille põhjuseks on vääramatu jõud, on selle üldreegli erand, mida tuleb seega – nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 43 – tõlgendada kitsalt.

31

Vääramatu jõu mõistet, mille Euroopa Kohus ühenduse õiguse muudes valdkondades on aluseks võtnud ja mida meenutati käesoleva otsuse punktis 23, tuleb seega kohaldada ka direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimese lause puhul. Volitatud laopidaja võib selles sättes ette nähtud maksuvabastuse järelikult saada vaid juhul, kui ta tõendab, et esinesid temast sõltumatud ebatavalised ja ettenägematud asjaolud, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest.

32

Selles suhtes tuleb siiski tõdeda, et nagu väitis Euroopa Ühenduste Komisjon, ei tohi nende tingimuste kohaldamine direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimese lause kontekstis viia selleni, et kehtestatakse volitatud laopidaja absoluutne vastutus aktsiisi peatamise korraga hõlmatud kaubaga seotud kahju eest.

33

Tingimus, mille kohaselt kahjuga seotud asjaolud peavad olema volitatud laopidajast sõltumatud, ei piirdu asjaoludega, mis materiaalses või füüsilises mõttes on väljaspool laopidaja mõjupiirkonda. Seda tingimust tuleb pigem tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas asjaolusid, mis objektiivselt näivad volitatud laopidaja kontrolli alt või vastutusalast välja jäävat (vt viimase aspekti kohta analoogia alusel 5. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 145/85: Denkavit, EKL 1987, lk 565, punkt 16).

34

Põhikohtuasja asjaolude kohta nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et SPMR väitis liikmesriigi kohtutes, et asjaomase torujuhtme lekkimine ja hilisem purunemine, mis põhjustasid kahju, mille osas kõnealune äriühing väidab omavat õigust maksuvabastusele, tulenesid pragusid tekitavast korrosioonist, mille olemasolu ei olnud asjaolude toimumise ajal teada ja mida seetõttu ei olnud võimalik tol ajal kasutusel olnud tehnikavahendite abil tuvastada.

35

Kuigi seadme tehniliste rikete eest vastutab üldjuhul selle käitaja, ei saa välistada, et sellist korrosiooni, nagu kirjeldati käesoleva otsuse eelmises punktis, võib käsitleda „vääramatu jõuna” direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimese lause tähenduses, kui tolleaegseid tehnoloogia-alaseid teadmisi arvestades ei olnud võimalik selle toimumist mingil viisil ette näha ja seetõttu oli välistatud igasugune volitatud laopidaja poolse kontrolli võimalus. Liikmesriigi kohtute ülesanne on kindlaks teha, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud.

36

Mis puudutab tingimust, mille kohaselt volitatud laopidaja peab olema tegutsenud nõutava hoolsusega, siis väidavad SPMR ja komisjon, et see tingimus on täidetud juhul, kui on tõendatud, et asjaomane ettevõtja järgis kehtivaid tehnilisi eeskirju.

37

Kuigi kvaliteeti puudutavate tehniliste ettekirjutuste järgimist torujuhtme ehitamisel, hooldamisel ja kasutamisel võib pidada vajalikuks tingimuseks, et saaks tuvastada hoolika käitumise, ei ole selline järgimine iseenesest otsustav. Piisav hoolsus eeldab lisaks pidevat aktiivset tegevust, mis on suunatud võimalike ohtude tuvastamisele ja hindamisele, ning võimet võtta selliste ohtude realiseerumise ennetamiseks kohaseid ja tõhusaid meetmeid.

38

Ei asjaolu, et vastavalt direktiivi 92/12 artiklile 12 on maksuladude – nagu põhikohtuasjas torujuhtme – avamiseks ja tegevuseks tarvis liikmesriigi pädeva asutuse luba, ega asjaolu, et volitatud laopidajal lasuvad direktiivi artiklis 13 loetletud kohustused, sealhulgas kohustus nõustuda mis tahes järelevalvega, ega asjaolu, et direktiivi artikli 15 lõike 3 teisest lõigust, mis käsitleb võimalust vabastada laopidaja mineraalõlide torujuhtmetranspordi korral kohustusest anda tagatis ühendusesisese liikumisega kaasnevate riskide katteks, võib tuletada, et ühenduse seadusandja peab torujuhtme kaudu toimuvat transporti kindlaks, ei kujuta endast asjakohaseid tegureid selleks, et tuvastada, kas vääramatu jõu olemasolu puudutavad tingimused on täidetud. Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47, on esiteks volitatud laopidajale loa andmise ja tema suhtes artiklis 13 ette nähtud kontrollide teostamise eesmärk üksnes tagada, et laopidaja on piisavalt usaldusväärne aktsiisi peatamise korra rakendamisel osalemiseks, ning teiseks ei muuda liikmesriigi pädeva ametiasutuse poolt loa andmine maksulao avamiseks ja tegevuseks liikmesriiki kaasvastutajaks aktsiisi eest kaubalt, millele on tekkinud kahju loa saanud transpordivahendi tehnilise rikke tõttu.

39

Lõpuks ei saa ka väita, et aktsiisi ei tule tasuda hävinud kaubalt põhjusel, et seda ei ole kunagi tarbimiseks ringlusse lubatud, nagu maksu tasumise kohustuse tingimusena nõutakse direktiivi 92/12 artikli 6 lõikes 1. Nagu märgiti käesoleva otsuse punktis 30, maksustatakse mineraalõlisid aktsiisiga pelgalt nende tootmise tõttu ühenduse territooriumil või kõnealusele territooriumile importimise tõttu ning aktsiisi tuleb üldjuhul tasuda ka siis, kui ilmneb puudujääk või kahju, millele pädev asutus ei ole maksuvabastust andnud. Sellest tulenevalt ei ole tarbimiseks ringlusse lubamine maksukohustuse tekkimise seisukohast määrav.

40

Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et mõiste „vääramatu jõud” puhul direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimese lause tähenduses peetakse silmas volitatud laopidajast sõltumatuid ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida hoolimata kõikidest tema võetud asjakohastest abinõudest. Tingimus, mille kohaselt asjaolud peavad olema volitatud laopidajast sõltumatud, ei piirdu asjaoludega, mis materiaalses või füüsilises mõttes on väljaspool laopidaja mõjupiirkonda, vaid sellega peetakse silmas ka asjaolusid, mis objektiivselt näivad volitatud laopidaja kontrolli alt või vastutusalast välja jäävat.

41

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas osalist kadu, mis tekkis torujuhtme lekkimisest toote vedela konsistentsi ja pinnase omaduste tõttu, millele toode sattus ja mis takistas selle kokkukogumist, saab käsitada „kauba omadustest põhjustatud kahjuna” direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 teise lause tähenduses.

42

Kõnealuse sätte sõnastusest endast nähtub, et seda kohaldatakse üksnes kauba omadustest põhjustatud kahjule, mis on tekkinud teatavate ammendavalt loetletud toimingute käigus, sh transpordi puhul. Samal ajal kui kauba omadustest põhjustatud kahju mõiste võib – nagu märkis Itaalia valitsus – hõlmata „tehnilist” kahju, ei saa seda laiendada õnnetusjuhtumitest tulenevale kahjule.

43

Võttes lisaks arvesse, et sellise loomuliku kao puhuks ette nähtud maksuvabastus on eraldiseisev direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 esimeses lauses nimetatud kahjust, mille põhjuseks on juhuslikud sündmused või vääramatu jõud, ei saa esimest maksuvabastust tõlgendada laiendavalt, nii et see hõlmaks olukordi, milles teise maksuvabastuse saamist võimaldavad tingimused ei ole täidetud.

44

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et osalist kadu, mis tekkis torujuhtme lekkimisest toote vedela konsistentsi ja pinnase omaduste tõttu, millele toode sattus ja mis takistas selle kokkukogumist, ei saa käsitada „kauba omadustest põhjustatud kahjuna” direktiivi 92/12 artikli 14 lõike 1 teise lause tähenduses.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: