1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik on võtnud vastu ja jätnud jõusse 8. juuli 2002. aasta dekreetseaduse nr 138 maksude, erastamise ja ravimikulude kontrolli all hoidmise ning vähem soodsate piirkondade majandustoetuste alaste kiireloomuliste meetmete kohta (GURI nr 158, ), muudetuna . aasta seadus nr 178 (GURI nr 187 regulaarne lisa, ), artikli 14, millega välistati . aasta dekreetseaduse nr 22, millega võetakse Itaalia õigusesse üle direktiivid 91/156/EMÜ jäätmete kohta, 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta ja 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (GURI nr 38 regulaarne lisa, , edaspidi „seadusandlik dekreet nr 22/97”), kohaldamisalast ühelt poolt kõrvaldamisele või taaskasutamisele kuuluvad ained, materjalid või vara, mis ei ole nimetatud dekreedi B ja C lisas otseselt sätestatud, ja teiselt poolt ained ja materjalid, mis on tootmisjäägid ning mille valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on selleks kohustatud, kui neid jääke võidakse taaskasutada tootmis- või tarbimisringluses kas ilma eelneva töötlemiseta ning keskkonnale kahju tekitamata või pärast eelnevat töötlemist, ilma et see nõuaks sama dekreedi C lisas ette nähtud taaskasutustoimingu teostamist, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu . aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu . aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3) ja komisjoni . aasta otsusega 96/350/EÜ (EÜT L 135, lk 32; ELT eriväljaanne 15/03, lk 59), (edaspidi „direktiiv”) artikli 1 punktist a.

2

Jäätmete mõiste on direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus määratletud kui „[selle direktiivi] I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama”.

3

Komisjon võttis vastu 20. detsembri 1993. aasta otsuse 94/3/EÜ, millega kehtestatakse direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu (EÜT 1994, L 5, lk 15). Seda nimistut (edaspidi „Euroopa jäätmenimistu”) uuendati komisjoni . aasta otsusega 2000/532/EÜ, millega asendatakse otsus 94/3 ja nõukogu otsus 94/904/EÜ, millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu (EÜT L 226, lk 3; ELT eriväljaanne 15/05, lk 151). Otsusega 2000/532 kehtestatud Euroopa jäätmenimistut on mitu korda muudetud, viimasena nõukogu . aasta otsusega 2001/573/EÜ (EÜT L 203, lk 18; ELT eriväljaanne 15/06, lk 165). Otsuse 2000/532 lisa, milles Euroopa jäätmenimistu on esitatud, algab sissejuhatusega, mille punkt 1 täpsustab, et tegemist on harmoneeritud nimistuga, mida vaadatakse korrapäraselt läbi. Nimetatud punkt 1 sätestab ka, et „[Euroopa jäätmenimistusse] kandmine ei tähenda, et see materjal on alati jääde. Materjal loetakse jäätmeks üksnes siis, kui see vastab direktiivi […] artikli 1 punktis a esitatud määratlusele”.

4

Direktiivi artikli 1 punktides e ja f on jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise mõisted määratletud kui kõik toimingud, mis on ette nähtud vastavalt sama direktiivi IIA ja IIB lisas. Need lisad kohandati teaduse ja tehnika arenguga otsusega 96/350.

5

Seadusandliku dekreedi nr 22/97 artikli 6 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas dekreedis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

6

Seadusandliku dekreedi nr 22/97 A lisa võtab üle direktiivi I lisas loetletud jäätmekategooriad. Lisaks loetlevad selle seadusandliku dekreedi B ja C lisa vastavalt jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise viisid sama moodi nagu direktiivi IIA ja IIB lisa.

7

8. augusti 2002. aasta seaduse nr 178, muudetuna . aasta dekreetseadus nr 138, artiklis 14 (edaspidi „vaidlusalune säte”) on sätestatud dekreetseaduse nr 22/97 artikli 6 lõike 1 punktis a esitatud mõiste „jäätmed” määratluse üks „autentne tõlgendus”, mis täpsustab järgmist:

„1.   […] mõisteid „kõrvaldab kasutuselt”, „kavatseb kasutuselt kõrvaldada” või „on kohustatud kasutuselt kõrvaldama” […] tõlgendatakse järgnevalt:

2.   Lõike 1 punkte b ja c ei kohaldata varale, ainetele ega materjalidele, mis on tootmis- või tarbimisjäägid, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8

Leides, et vaidlusaluses sättes esitatud tõlgendamisjuhised ei vasta direktiivile, eelkõige selle artikli 1 punktile a, algatas komisjon EÜ artiklis 226 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.

9

Kuna Itaalia ametiasutused ei vastanud ettenähtud tähtaja jooksul 18. oktoobri 2002. aasta märgukirjale, esitas komisjon põhjendatud arvamuse, kutsudes Itaalia Vabariiki võtma direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul selle arvamuse kättesaamisest.

10

Kuna Itaalia ametiasutused olid siiski vahepeal 8. oktoobri 2002. aasta märgukirjale vastanud – kuigi pärast ette nähtud tähtaega –, leidis komisjon, et nimetatud põhjendatud arvamus tuleb selles staadiumis lugeda algusest peale kehtetuks.

11

Leides siiski, et tema vastus ei ole rahuldav, saatis komisjon Itaalia Vabariigile 11. juuli 2003. aasta kirjaga täiendava põhjendatud arvamuse, milles kutsus seda liikmesriiki võtma selles nõutud meetmeid uue kahekuulise tähtaja jooksul nimetatud arvamuse kättesaamisest.

12

Olles taotlenud nimetatud tähtaja pikendamist kahe kuu võrra, vastas Itaalia valitsus siseriiklike õigusnormide kohta esitatud komisjoni märkustele alalise esinduse 12. novembri ja . aasta märkustega.

13

Selleks et täpsustada oma nõudeid etteheidetava rikkumise osas, eelkõige arvestades kohtujurist Kokotti 10. juunil 2004 esitatud ettepanekut kohtuasjas Niselli (. aasta otsus kohtuasjas C-457/02: Niselli, EKL 2004, lk I-10853), esitas komisjon . aasta kirjaga teise täiendava põhjendatud arvamuse, milles kutsus uuesti Itaalia Vabariiki võtma selles nõutud meetmeid kahe kuu jooksul nimetatud arvamuse kättesaamisest.

14

Itaalia ametiasutused vastasid viimati nimetatud põhjendatud arvamusele 29. septembri 2004. aasta märkustega.

15

Kuna komisjon leidis, et olukord on endiselt mitterahuldav, siis esitas ta käesoleva hagi.

16

Komisjon väidab oma väite kahes osas, et Itaalia seadusandja poolt vaidlusaluse sätte lõigetes 1 ja 2 antud tõlgendus seadusandliku dekreedi nr 22/97 artikli 6 lõike 1 punktile a on vastuolus direktiivi artikli 1 punktiga a.

17

Esiteks, viited vaidlusaluse sätte lõike 1 punktides a ja b vastavalt „kõrvaldamis- või taaskasutustoimingule” ja „kõrvaldamisele või taaskasutamisele”, kuna neile lisandub täpsustus „seadusandliku dekreedi [nr 22/97] lisade B ja C kohaselt”, eristavad ühelt poolt kõrvaldamist või taaskasutamist üldiselt ning teiselt poolt nimetatud seadusandliku dekreedi B ja C lisas sõnaselgelt ette nähtud kõrvaldamis- või taaskasutustoiminguid. Seega on kõikide seadusandliku dekreedi nr 22/97 A lisas silmas peetud materjalide, ainete või vara osas – mille suhtes valdaja kas teostab, määrab teostamisele või kavatseb teostada muid toiminguid kui selle seadusandliku dekreedi B lisas loetletud kõrvaldamistoimingud või selle C lisas loetletud taaskasutustoimingud – välistatud nende kvalifitseerimine jäätmetena ja seega nende allutamine jäätmekäitlust puudutavatele õigusaktidele.

18

Järelikult piirab see säte õigusvastaselt jäätmete mõistet ning seega jäätmekäitlust puudutavate Itaalia õigusnormide kohaldamisala.

19

Teiseks väidab komisjon vaidlusaluse sätte lõike 2 kohta, et välistades sama sätte lõike 1 punktides b ja c kehtestatud jäätmete mõiste tõlgenduskriteeriumide kohaldamise teatavate tootmis- või tarbimisjääkide suhtes ja seega ka nende kvalifitseerimise jäätmena nimetatud lõike 2 punktides a ja b sätestatud tingimustel tähendab seda, et Itaalia seadusandja on kaudselt tunnistanud, et nimetatud jääkidel on osutatud tingimustel jäätmete omadused, välistades samas jäätmetealaste õigusnormide kohaldamise jääkide töötlemisega seotud tingimustest lähtudes.

20

Komisjoni arvates ei ole lubatud välistada formaalselt direktiivi kohaldamisalast aineid ja esemeid, mille valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud seda tegema, isegi kui need on taaskasutatavad ja neid taaskasutatakse samas tootmis- või tarbimistsüklis eelneva töötlemise või ilma selleta – esimesel juhul ainuüksi tingimusel, et nende suhtes ei viida läbi vastavas lisas sõnaselgelt mainitud taaskasutustoiminguid – ning kui need ei kahjusta eelneva töötlemise puudumisel keskkonda.

21

Kokkuvõtteks ja vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele ei piirdu vaidlusalune säte ainult selliste tõlgenduskriteeriumide kehtestamisega, mis võimaldavad kontrollida, kas jäätmete olemasolu jaoks määravad tingimused on täidetud, vaid piirab jäätmete mõistet ja selle kohaldamist, eelkõige välistades väga paljud taaskasutatavad jäätmed direktiivi ülevõtvate siseriiklike sätete kohaldamisalast.

22

Itaalia Vabariik leiab, et taaskasutatud materjal ei ole jääde, sh ka siis, kui selle valdaja kavatseb selle üle anda muu tootmisprotsessi tarvis. Euroopa Kohtu praktika laiendas kindlatel tingimustel erandit jäätmete mõistest tegelikult taaskasutatud materjalidele, isegi kui neid taaskasutavad kolmandad isikud.

23

Selle liikmesriigi arvates määrab vaidlusalune säte kindlaks kontrollimisele kuuluvad kriteeriumid, kui materjali valdaja selle kasutuselt kõrvaldab, on otsustanud selle kasutuselt kõrvaldada või on selleks kohustatud. Need kriteeriumid, mis laiendavad järelkontrolli asjaomase materjali tegelikule ja objektiivsele kasutamisele, võimaldavad täita kahte eespool viidatud kohtuotsuses Niselli esitatud tingimust, s.o taaskasutamise kindlus ja loovutatud materjalide kuulumine jäätmete mõiste alla.

24

Nimetatud liikmesriik väidab, et loobumine on aine või eseme kõrvaldamisele või taaskasutamisele määramise kaudne viis, nii et ainest või esemest loobumine on tegelikult vaidlusaluse sätte lõike 1 punktiga a hõlmatud.

25

Itaalia Vabariigi arvates välistab vaidlusaluse sätte lõige 2 kooskõlas Euroopa Kohtu praktika aluseks olevate põhimõtetega tootmisjääkide kvalifitseerimise jäätmetena, mida vaatamata sellele, et need ei ole peamise tootmisprotsessi esemeks, ei saa lugeda jäätmeteks, kuna neid taaskasutatakse sellisel kujul, nagu nad on, ilma igasuguse toiminguta, mille eesmärk oleks „need kasutuselt kõrvaldada” – see tähendab ilma „eelneva töötlemiseta” või pärast eelnevat töötlemist, mis ei kujuta endast täielikku taaskasutamist, nagu sortimis-, selekteerimis-, eraldamis- ja kokkupressimistoimingud.

26

Vaidlusaluse sättega, mida tuleks käsitleda tervikuna, soovis Itaalia seadusandja kehtestada positiivseid tõlgenduskriteeriume selliste materjalide käsitlemiseks jäätmetena, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab või kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud seda tegema. Kindlate tõlgenduskriteeriumide vahendusel on vaja esitada jäätmete loetelu ja mitte lähtuda eeldusest, et kõik on jäätmed, välja arvatud ained või esemed, mille kohta on võimalik tõendada, et valdaja ei kõrvalda neid kasutuselt või ei kavatse neid kasutuselt kõrvaldada või ei ole kohustatud seda tegema.

27

Itaalia Vabariigi arvates eeldab komisjoni väide, et mõistega „kasutuselt kõrvaldama” seotud kõik täpsustused viivad vältimatult direktiivi kohaldamisala piiramiseni, mis rikub liikmesriikide vabadust direktiivi kohaldamise viiside valikul.

28

Lõpetuseks märkis Itaalia Vabariik kohtuistungil, et Itaalias tegelevad jäätmekäitlusega mõnikord isikud, kes tegutsevad „seaduslikkuse piiril”, nii et see liikmesriik eelistas jäätmekäitluse tagamiseks toetuda nende tekitajatele, selle asemel et anda see ülesanne kolmandatele isikutele.

29

Komisjon väidab oma väite esimeses osas sisuliselt, et vaidlusaluse sätte lõikes 1 kehtestatud tõlgendus piirab selle valdkonna Itaalia õigusnormide kohaldamisel õigusvastaselt jäätmete mõistet, piirates selle mõiste materjalidega, millele kohaldatakse seadusandliku dekreedi nr 22/97 B ja C lisas – mille tekst vastab vastavalt direktiivi IIA ja IIB lisale – ette nähtud kõrvaldamis- või taaskasutustoiminguid, välja arvatud muud B ja C lisas loetlemata kõrvaldamis- ja taaskasutustoimingud.

30

Selle väite teises osas kinnitab komisjon sisuliselt, et vaidlusaluse sätte lõikes 2 ette nähtud erand piirab õigusvastaselt ka nimetatud jäätmete mõistet, kuna see erand puudutab tootmis- või tarbimisjääke, mida saab taaskasutada samas, analoogses või erinevas tootmis- või tarbimistsüklis või neid eelneva töötlemiseta ja keskkonda kahjustamata selliselt kasutataksegi, ilma et selleks oleks vaja mõnda seadusandliku dekreedi nr 22/97 C lisas loetletud taaskasutustoimingut.

31

Arvestades seisukohta, mille on omaks võtnud Itaalia Vabariik, kes leiab sisuliselt, et vaidlusalust sätet tuleb käsitleda tervikuna ja selle eesmärk on täpsustada direktiivi artikli 1 punktis a määratletud mõistet „jäätmed”, tuleb enne, kui käsitleda koos komisjoni väite kahte osa, meelde tuletada selle mõistega seotud Euroopa Kohtu praktikat.

32

Direktiivi artikli 1 punkti a esimene lõik defineerib jäätmed kui „[selle direktiivi] I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab [või] kavatseb kasutuselt kõrvaldada […]”. Nimetatud lisa täpsustab ja illustreerib seda määratlust, tuues ära nimekirja jäätmetena käsitletavatest ainetest ja esemetest. See nimekiri on aga ainult näitlik ning jäätmete määratlus tuleneb eelkõige valdaja tegevusest ning mõiste „kasutuselt kõrvaldamine” tähendusest (vt selle kohta 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 26; . aasta otsus kohtuasjas C-1/03: Van de Walle jt, EKL 2004, lk I-7613, punkt 42, ning . aasta otsus kohtuasjas C-252/05: Thames Water Utilities, EKL 2007, lk I-3883, punkt 24).

33

Mõistet „kasutuselt kõrvaldamine” tuleb tõlgendada mitte ainult silmas pidades direktiivi peamist eesmärki, mis selle põhjenduse 3 kohaselt on „inimeste tervise ja keskkonna kaitsmine jäätmete kogumisest, veost, töötlemisest, säilitamisest ja ladestamisest tulenevate kahjulike mõjude eest”, vaid lähtudes EÜ artikli 174 lõikest 2. Viimati nimetatud säte näeb ette, et „[ü]henduse keskkonnapoliitika, võttes arvesse ühenduse eri piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid […]”. Mõistet „kasutuselt kõrvaldamine” ja seega mõistet „jäätmed” direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses ei saa järelikult kitsendavalt tõlgendada (vt selle kohta eelkõige 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/97 ja C-419/97: ARCO Chemie Nederland jt, EKL 2000, lk I-4475, punktid 36–40, ning eespool viidatud kohtuotsus Thames Water Utilities, punkt 27).

34

Teatud asjaolud võivad olla märk sellest, et on olemas „kasutuselt kõrvaldamise” toiming, kavatsus või kohustus direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 83). See on eelkõige nii, kui kasutatud aine on tootmis- või tarbimisjääk, s.o toode, mille tootmine ei olnud tootmistegevuse eesmärk (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused ARCO Chemie Nederland jt, punkt 84, ning Niselli, punkt 43).

35

Lisaks sellele ei ole aine töötlemise meetod või kasutamise viis määravad aine liigitamisel jäätmeteks (vt eespool viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 64, ning 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/05: KVZ retec, EKL 2007, lk I-1721, punkt 52).

36

Euroopa Kohus on nii täpsustanud ühelt poolt, et vastavalt direktiivi IIA või IIB lisas nimetatud kõrvaldamis- või taaskasutustoimingu sooritamine ei võimalda iseenesest kvalifitseerida selles toimingus kasutatud aineid või esemeid jäätmetena (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Niselli, punktid 36 ja 37), ning teiselt poolt, et jäätmete mõiste kohaldamine ei ole välistatud selliste ainete ja esemete suhtes, mida võib majanduslikult taaskasutada (vt selle kohta eelkõige 25. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-304/94, C-330/94, C-342/94 ja C-224/95: Tombesi jt, EKL 1997, lk I-3561, punktid 47 ja 48). Direktiiviga kehtestatud järelevalve ja käitlemise süsteem peab nimelt hõlmama kõiki esemeid ja aineid, mille omanik kasutuselt kõrvaldab, isegi kui neil on turuväärtus ning neid kogutakse kaubanduslikul eesmärgil, et neid ringlusse võtta, taasväärtustada või korduskasutada (vt eelkõige . aasta otsus kohtuasjas C-9/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveyhteistyön kuntayhtymän hallitus, EKL 2002, lk I-3533, edaspidi „kohtuotsus Palin Granit”, punkt 29).

37

Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski ka, et teatud olukorras võib vara, materjali või toorainet, mis on saadud sellise eraldamise või tootmisprotsessi tulemusena, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, käsitleda mitte jäägina, vaid kõrvalsaadusena, mida valdaja ei püüa direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavandab hiljem talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada – sealhulgas vajaduse korral muude ettevõtjate kasuks, kui see, kes selle tootis – tingimusel, et selline taaskasutamine on kindel, ei vaja eelnevat töötlemist ja toimub pideva tootmis- või kasutamisprotsessi raames (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Palin Granit, punktid 34–36; 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-114/01: AvestaPolarit Chrome, EKL 2003, lk I-8725, punktid 33–38; eespool viidatud kohtuotsus Niselli, punkt 47, ja . aasta otsus kohtuasjas C-416/02: komisjon vs. Hispaania, EKL 2005, lk I-7487, punktid 87 ja 90, ning . aasta otsus kohtuasjas C-121/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2005, lk I-7569, punktid 58 ja 61).

38

Seega on lisaks kriteeriumile, mille kohaselt aine kas on või ei ole tootmisjääk, selle aine eelneva töötlemiseta taaskasutamise tõenäosus asjakohane kriteerium hindamaks, kas nimetatud aine on käsitletav jäätmena direktiivi tähenduses. Kui peale selle aine lihtsa taaskasutamise võimaluse on valdajal ka majanduslikult soodus seda teha, on niisuguse taaskasutamise tõenäosus suur. Sellisel juhul ei saa kõnealust ainet käsitleda mitte koormana, mida valdaja üritab „kasutuselt kõrvaldada”, vaid ehtsa tootena (vt eespool viidatud kohtuotsused Palin Granit, punkt 37, ja Niselli, punkt 46).

39

Kui sellise taaskasutamise jaoks on vaja ladustamistoiminguid, mis võivad olla pikaajalised ja seega valdaja jaoks koormavad ning selliste keskkonnale põhjustatud häiringute võimalik põhjus, mida direktiiviga just tahetakse piirata, ei saa seda taaskasutamist siiski lugeda kindlaks ning see on teostatav ainult pikaajaliselt, nii et asjaomaseid aineid tuleb põhimõtteliselt lugeda jäätmeteks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Palin Granit, punkt 38, ja AvestaPolarit Chrome, punkt 39).

40

Selleks et kontrollida, kas tegelikult on tegemist „jäätmetega” direktiivi tähenduses, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, seejuures tuleb arvestada selle direktiivi eesmärki ning jälgida, et selle mõju ei piirataks (vt eespool viidatud kohtuotsused ARCO Chemie Nederland jt, punkt 88, ning KVZ retec, punkt 63, samuti 15. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C-235/02: Saetti ja Frediani, EKL 2004, lk I-1005, punkt 40).

41

Kuna direktiivis ei ole toodud ühtegi otsustavat kriteeriumi valdaja tahte kindlaks tegemiseks antud aine või ese kõrvaldada, siis ühenduse õigusnormide puudumisel võivad liikmesriigid vabalt valida meetodeid nende poolt ülevõetavates direktiivides määratletud asjaolude tõendamiseks niivõrd, kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust (vt eespool viidatud kohtuotsused ARCO Chemie Nederland jt, punkt 41, ning Niselli, punkt 34). Nii võivad liikmesriigid näiteks määratleda erinevaid jäätmekategooriaid, eelkõige selleks, et hõlbustada nende käitlemise korraldamist ja kontrolli selle üle, tingimusel et täidetakse direktiivist või muudest neid jäätmeid puudutavatest ühenduse õigusnormidest tulenevaid kohustusi ning et direktiivist tulenevate kohustuste ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormide kohaldamisalast on vastavalt direktiivi artikli 2 lõikele 1 välja jäetud võimalikud jäätmekategooriad (vt selle kohta 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-62/03: komisjon vs. Ühendkuningriik, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 12).

42

Käesolevas asjas on selge ühelt poolt, et vaidlusaluse sätte lõike 1 kohaselt loetakse aine või eseme direktiivi artikli 1 punkti a esimese lõigu tähenduses „kasutuselt kõrvaldamise” toimingu, kavatsuse või kohustuse väljenduseks ainult asjaolu, et selle aine või eseme suhtes kuuluvad otseselt või kaudselt kohaldamisele seadusandliku dekreedi nr 22/97 B ja C lisas nimetatud kõrvaldamis- või taaskasutustoimingud, ning teiselt poolt, et nimetatud B ja C lisa tekst vastab direktiivi IIA ja IIB lisa tekstile.

43

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, ei võimalda vastavalt direktiivi IIA või IIB lisas nimetatud kõrvaldamis- või taaskasutustoimingu sooritamine iseenesest kvalifitseerida selles toimingus kasutatud aineid või esemeid jäätmetena.

44

Määratledes ühelt poolt aine või asja kõrvaldamistegevuse ainult seadusandliku dekreedi nr 22/97 B või C lisas nimetatud kõrvaldamis- või taaskasutustoimingu sooritamisest lähtudes, seab see vaidlusaluse sätte lõikes 1 kehtestatud tõlgendus jäätme kvalifitseerimise sõltuvusse toimingust, mida saab kõrvaldamisena või taaskasutamisena kvalifitseerida vaid siis, kui seda kohaldatakse jäätmele, nii et see tõlgendus ei lisa tegelikult jäätme mõistele mingisugust täpsustust. Nii tuleb kõiki aineid või esemeid, millele kohaldatakse ühte direktiivi IIA ja IIB lisas nimetatud toimingutest kvalifitseerida jäätmetena, nii et selle määratluse tõttu kvalifitseeritakse jäätmetena selliseid aineid ja esemeid, mis ei ole seda nimetatud direktiivi tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Niselli, punktid 36 ja 37).

45

Teiselt poolt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 42 esitatud tõlgendusest, et aine või ese, mille valdaja kõrvaldab kasutuselt direktiivi IIA ja IIB lisas nimetatutest erineval viisil, ei ole jääde, nii et see tõlgendus kitsendab ka direktiivi artikli 1 punkti a esimesest lõigust tulenevat jäätme mõistet. Nii ei kvalifitseerita selle tõlgenduse kohaselt jäätmena ainet või eset – kuigi ta on seda direktiivi tähenduses –, mida ei määrata kõrvaldamisele või taaskasutamisele ja millest valdaja lihtsalt loobub ilma sellist toimingut läbi viimata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Niselli, punkt 38).

46

Käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud Itaalia Vabariigi argumendiga, mille kohaselt ainest või esemest loobumine on tegelikult vaidlusaluse sätte lõike 1 punktiga a hõlmatud, ei saa nõustuda. Isegi kui nimetatud punkti tõlgendus kehtib siseriiklikus õiguses, ei taga vaidlusalune säte selle selguse ja täpsuse puudumisel direktiivi täielikku kohaldumist.

47

Samuti on selge, et vaidlusaluse sätte lõikes 2 esitatud täpsustuse kohaselt piisab selleks, et tootmis- või tarbimisjääki ei kvalifitseeritaks jäätmena sellest, et jäädet saaks korduskasutada kogu tootmis- või tarbimistsükli jooksul või seda kasutataksegi selliselt, kas ilma eelneva töötlemiseta ja keskkonda kahjustamata või pärast eelnevat töötlemist, kui tegemist ei ole mõne taaskasutustoiminguga seadusandliku dekreedi nr 22/97 C lisa tähenduses, mille tekst vastab direktiivi IIB lisale.

48

See seisukoht ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 33–39 meenutatud kohtupraktika nõuetele. Niisugune tõlgendus viib nimelt selleni, et tootmis- või tarbimisjäägid, mis ometi vastavad direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus sätestatud mõiste „jäätmed” määratlusele, jäävad välja jäätmete hulgast.

49

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 34–36, on asjaolu, et aine on tootmis- või tarbimisjääk, eelkõige märk sellest, et tegemist on jäätmega, ja ainuüksi asjaolu, et aine kuulub taaskasutamisele või seda võidakse teha, ei ole selle jäätmena kvalifitseerimisel määrav.

50

Lisaks sellele ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 25 esitatud Itaalia Vabariigi argumentidega nõustuda. Nimelt, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 33 meenutatud jäätmete mõiste laia tõlgendamise kohustust ja käesoleva kohtuotsuse punktides 34–39 esitatud Euroopa Kohtu praktika nõudeid, saab vara, materjali või toorainet, mis on tekkinud sellises tootmisprotsessis, mis ei ole mõeldud selle tootmiseks, lugeda kõrvalsaaduseks, mida valdaja soovib kasutuselt kõrvaldada, ainult siis, kui selle taaskasutamine – sealhulgas muude ettevõtjate kasuks, kui see, kes selle tootis – ei ole mitte ainult võimalik, vaid kindel ja toimub ilma eelneva töötlemiseta pideva tootmis- või kasutamisprotsessi raames.

51

Lõpetuseks, mis puutub Itaalia Vabariigi kohtuistungil esitatud märkustesse isikute kohta, kes tegutsevad jäätmekäitluse sektoris „seaduslikkuse piiril”, siis piisab, kui märkida, et sellest asjaolust – eeldusel, et see on tõendatud – ei piisa selle liikmesriigi poolt direktiivist tulenevate kohustuste rikkumise õigustamiseks.

52

Kõiki eespool esitatud asjaolusid arvestades tuleb komisjoni hagi rahuldada.

53

Seega tuleb tunnistada, et kuna Itaalia Vabariik on võtnud vastu ja jätnud jõusse 8. juuli 2002. aasta dekreetseaduse nr 138 (muudetuna . aasta seadus nr 178) artikli 14, millega välistati dekreetseaduse nr 22/97 kohaldamisalast ühelt poolt kõrvaldamisele või taaskasutamisele kuuluvad ained, esemed või vara, mis ei ole nimetatud dekreedi B ja C lisas otseselt sätestatud, ja teiselt poolt ained ja asjad, mis on tootmisjäägid ning mille valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on selleks kohustatud, kui neid jääke võidakse taaskasutada tootmis- või tarbimisringluses kas ilma eelneva töötlemiseta ning keskkonnale kahju tekitamata või pärast eelnevat töötlemist, ilma et see nõuaks sama dekreedi C lisas ette nähtud taaskasutustoimingu teostamist, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi artikli 1 punktist a.

54

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: