1

Sniace SA (edaspidi „Sniace”) taotleb oma apellatsioonkaebuses Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsuse tühistamist kohtuasjas T-88/01: Sniace vs. komisjon (EKL 2005, lk II-1165; edaspidi „edasikaevatud kohtuotsus”), millega kohus lükkas vastuvõetamatuse tõttu tagasi Sniace hagi komisjoni . aasta otsuse 2001/102/EÜ Austria poolt Lenzing Lyocell GmbH & Co. KG-le riigiabi andmise kohta (EÜT 2001, L 38, lk 33; edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamiseks.

2

Sniace on Hispaania äriühing, kes tegutseb põhiliselt tselluloosikiudude (viskoos) tootmise valdkonnas.

3

Edasikaevatud kohtuotsuse tegemise kuupäeval oli Lenzing Lyocell GmbH & Co. KG (edaspidi „LLG”) Austria äriühingu Lenzing AG tütarettevõtja, kes toodab eelkõige viskoos- ja modaalkiude. LLG tegevusaladeks on lüotselli, st puhtast looduslikust tselluloosist toodetud uut tüüpi sünteetilise kiu tootmine ja müük.

4

30. augusti 1995. aasta kirjaga teatas Austria Vabariik Euroopa Ühenduste Komisjonile oma kavatsusest anda LGG-le riigiabi lüotselli tootmistehase ehitamiseks Burgenlandi liidumaal paiknevasse tööstusparki. Austria ametivõimud märkisid selles kirjas, et nimetatud abi antakse regionaalseteks eesmärkideks ettenähtud toetuse viitega N 589/95 raames, millele komisjon on andnud loa . aasta kirjaga.

5

5. oktoobri 1995. aasta kirjas teavitas komisjon Austria Vabariiki sellest, et toetuse vormis kavandatud abist individuaalne teatamine ei ole vajalik, kuna selline abi kuulub lubatud abikava alla, nõudes samas, et LLG-le ei antaks tagatise vormis abi ilma sellest komisjoni eelnevalt teavitamata.

6

Mitmesuguste andmete põhjal algatas komisjon 14. oktoobril 1998 EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) sätestatud ametliku uurimismenetluse (edaspidi „ametlik uurimismenetlus”) mitmete meetmete osas, mida Austria ametiasutused olid LLG kasuks võtnud. Kõnealused meetmed seisnesid riigi garantii andmises toetustele ja laenudele kogusummas 50,3 miljonit eurot, soodushinna – 4,4 eurot ruutmeetri kohta – kohaldamises 120 hektarile tööstusmaale ning kindlaksmääratud hindade tagamises peamiste üldkasutatavate teenuste osutamisel 30 aasta jooksul.

7

See kiri avaldati 13. jaanuari 1999. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 9, lk 6), et teavitada teisi Euroopa Liidu liikmesriike ja huvitatud isikuid menetluse avamisest ja teha neile ettepanek võimalike märkuste esitamiseks. Austria valitsus esitas komisjonile oma märkused ning ja . aasta kirjadega. Ka Ühendkuningriik ja teised huvitatud kolmandad isikud, sh hageja (. aasta kiri) esitasid omapoolsed märkused.

8

Pärast talle edastatud informatsiooniga tutvumist teatas komisjon oma 14. juuli 1999. aasta kirjaga Austria valitsusele oma . aasta otsusest laiendada ametlikku uurimismenetlust veel neljale LLG kasuks võetud meetmele. See puudutas järgmisi meetmeid: ad hoc abi 0,4 miljoni euro suurusele investeeringule maa ostmiseks; 21,8 miljoni euro suurune hääleõiguseta osalus, mille võib üles öelda alles 30 aasta pärast ning mille intressitulu on 1% aastas; teadmata summas abi ettevõttele spetsiifilise infrastruktuuri loomiseks ja 5,4 miljoni euro suurune keskkonnatoetus, mille puhul on tõenäoline, et see võidi anda olemasolevale abikavale mittevastava taotluse alusel.

9

Komisjon teavitas liikmesriike ja huvitatud isikuid menetluse laiendamisest ning neile tehti ettepanek võimalike märkuste esitamiseks, avaldades teise teate 4. septembri 1999. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 253, lk 4). Hageja ja Austria valitsus esitasid omapoolsed sellekohased märkused vastavate . aasta kirjadega. Ka teised huvitatud kolmandad isikud ja Ühendkuningriik esitasid omapoolsed märkused.

10

19. juulil 2000 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse. Selles otsuses leidis komisjon esiteks, et teatavad meetmed vaadeldavate meetmete hulgast ei kujuta endast riigiabi, ning teiseks andis ülejäänud meetmetele loa kui EÜ asutamislepinguga kooskõlas olevale abile.

11

Selle otsuse sisu on järgmine:

„Artikkel 1

Austria poolt […] (LLG) Heiligenkreuz’ile antud abi, mis seisnes 35,80 miljoni euro suuruse tagatise andmises (kommerts- ja avaliku sektori pankade konsortsiumi antud tagatis summas 21,8 miljonit eurot ja kolm […] (WHS) tagatist summas 1,4 miljonit, 10,35 miljonit ja 2,25 miljonit eurot), samuti 4,4 euro suuruse ruutmeetri hinna määramises 120 hektari tööstusmaa ostmiseks, Land […] Burgenlandi poolt üldkasutatavate teenuste osutamiseks kindlaksmääratud hindade tagamises ning teadmata summas abis ettevõttele spetsiifilise infrastruktuuri loomiseks, ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

Austria abi LLG-le, mis seisneb WiBAG poolt 14,5 miljoni euro suuruse tagatise andmises, on kooskõlas komisjoni heakskiidetud tagatisi käsitlevate eeskirjadega [viitenumbriga] N 542/95.

5,37 miljoni euro suurune keskkonnatoetus on kooskõlas komisjoni heakskiidetud keskkonnakaitse rahastamise eeskirjadega [viitenumbriga] N 93/148.

Artikkel 3

Austria poolt maa ostmiseks antud 0,4 miljoni euro suurune abi ja 21,8 miljoni euro suurune abi hääleõiguseta osaluse näol on ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 4

Käesolev otsus on tehtud Austria Vabariigi suhtes.”

12

Sniace esitas 17. aprillil 2001 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagi, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ja kohtukulude väljamõistmist hagejalt.

13

Esimese Astme Kohtu viienda koja (laiendatud koosseisus) esimehe 18. veebruari 2002. aasta määrustega anti Austria Vabariigile, LLG-le ja Land Burgenlandile luba menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

14

Olles otsustanud omal algatusel kontrollida apellandi õigust olla kohtumenetluses pool, leidis Esimese Astme Kohus, et hagi on vastuvõetamatu.

15

Selle kohtuotsuse punktis 54 märkis Esimese Astme Kohus esmalt, et kuna vaidlustatud otsus on suunatud Austriale, tuleb vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule kontrollida, kas nimetatud otsus puudutab Sniacet otseselt ja isiklikult.

16

Seoses küsimusega, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult, märkis Esimese Astme Kohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad muud isikud peale nende, kellele otsus on adresseeritud, üksnes siis väita, et see otsus puudutab neid isiklikult, kui see otsus mõjutab neid teatud neile eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning seeläbi eristab neid isiklikult analoogiliselt isikuga, kellele otsus on adresseeritud.

17

Järgnevalt rõhutab kohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 56, et mis puudutab konkreetsemalt riigiabi valdkonda, siis lisaks abisaavale ettevõtjale on komisjoni otsusest, millega lõpetatakse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel algatatud menetlus, tunnistatud isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud otsuse objektiks olev abi on nende turupositsiooni oluliselt kahjustanud (28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punkt 25).

18

Seetõttu pidas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 58 vajalikuks uurida, mil määral võivad osalemine EÜ artikli 88 lõike 2 alusel algatatud menetluses ja tema turupositsiooni kahjustamine teda eristada vastavalt EÜ artiklile 230.

19

Seoses apellandi osalusega nimetatud menetluses märkis Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktis 59, et hageja osales alltoodud põhjustel üksnes minimaalselt:

„[…] Esiteks tuleb nentida, et [Sniace] osales kohtueelses menetluses vaid minimaalselt. Ühelt poolt ei esitanud ta komisjonile ühtki kaebust. Teiselt poolt on ilmne, et tema 12. veebruari ja . aasta kirjas esitatud märkused ei mõjutanud menetluse kulgu kuigi suures ulatuses (vt selles suhtes eespool viidatud kohtuotsus COFAZ jt vs. komisjon, punkt 24). esitatud märkustes piirdub hageja sisuliselt sellega, et kordab komisjoni tehtud [ametliku uurimis]menetluse algatamise otsuses esitatud tähelepanekuid, kommenteerib neid kokkuvõtvalt, kuid ei esita ühtki konkreetset tõendit. Samamoodi piirdub ta oma . aasta kirjas kinnitusega, et [ametliku uurimis]menetluse laiendamise otsuses osundatud meetmed kujutavad endast riigiabi ning et need tuleb tunnistada ühisturuga kokkusobimatuks.”

20

Seoses apellandi turupositsiooni kahjustamisega toob Esimese Astme Kohus kõigepealt edasikaevatud kohtuotsuse punktis 61 välja, et vaidlustatud otsuses osundatud meetmed puudutavad ainult ühte lüotsellitootmistehast ning et on selge, et hageja seda tüüpi kiudu ei tooda ega kavanda selle tootmist ka tulevikus.

21

Seejärel kontrollib Esimese Astme Kohus kõigepealt edasikaevatud kohtuotsuse punktides 63–78 apellandi esitatud kolme argumenti, millega apellant soovis tõendada, et vaidlustatud otsus võib tema turupositsiooni oluliselt kahjustada. Need punktid on sõnastatud järgnevalt:

[…]

22

Esimese Astme Kohus tegi edasikaevatud kohtuotsuse punktides 79 ja 80 eelnevast järelduse, et arvestades seda asjaolu ja seda, et hageja etendas kohtueelses menetluses vaid vähetähtsat osa, ei saa teda pidada vaidlustatud otsusest isiklikult puudutatuks, ning seetõttu tuleb hagi tunnistada vastuvõetamatuks, ilma et oleks vajalik analüüsida, kas vaidlustatud otsus hagejat otseselt puudutas.

23

Apellatsioonkaebuses palub Sniace Euroopa Kohtul:

24

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

25

Lenzing Fibers GmbH (edaspidi „Lenzing Fibers”) ja Land Burgenland paluvad Euroopa Kohtul:

26

Austria Vabariik palub Euroopa Kohtul:

27

Sniace esitab apellatsioonkaebuse toetuseks neli väidet. Esimese väitega toob ta välja, et edasikaevatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi sellega, et hagiavaldus tunnistati vastuvõetamatuks põhjusel, et hageja ei olevat esitanud asjakohaseid põhjendusi näitamaks, et vaidlustatud otsus võib oluliselt mõjutada tema turupositsiooni. Teise väitega väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, tunnistades hagiavalduse vastuvõetamatuks põhjendusega, et hageja oli ametlikus uurimismenetluses etendanud vähetähtsat osa. Kolmandaks esitab apellant väite, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Neljas väide, mis koosneb kahest osast, tuleneb nii võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest kui teatavate Esimese Astme Kohtu kodukorra sätete rikkumisest.

28

Esimese väitega toob Sniace välja, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, tunnistades tema hagiavalduse vastuvõetamatuks põhjusel, et hageja ei olnud asjakohasel viisil ära näidanud põhjusi, miks võis vaidlustatud otsus kõnealusel turul oluliselt tema positsiooni kahjustades tema seaduslikke huve rikkuda.

29

Apellant heidab Esimese Astme Kohtule eelkõige ette, et viimane ei arvestanud teatavaid tõendid, mis näitavad, et lüotsellkiud, mida toodab ja turustab LLG, ja viskooskiud, mida toodab ja turustab Sniace, konkureerivad omavahel otseselt. Esiteks väidab apellant, et LLG on turule toonud teatavate kasutusotstarvete puhul viskooskiuga konkureerivaid erinevaid lüotselli tüüpe, mille kvaliteet ja hind on madalamad ning mida tuntakse nime all „standardile mittevastav lüotsell”. Sellega seoses on edasikaevatud otsuse punktis 72 Esimese Astme Kohtu tehtud järeldus, et „toimikus olevad materjalid ei võimalda teha kindlaks erineva kvaliteediga lüotselli olemasolu” esimeses astmes hageja esitatud tõendeid arvestades ebatäpne. Täpsemalt on see järeldus vastuolus ühe LGG direktori väidetega, mis on avaldatud esimeses astmes esitatud hagile lisatud erialaajakirja artiklis. Teiseks ei arvestanud Esimese Astme Kohus apellandi väitel piisavalt tõendeid, mis puudutasid asjaolu, et pärast vaidlusaluse abi saamist hakkas LGG konkurentsivõimelise hinnaga turustama viskoosi ja lütselli segu – pro-viskoosi –, mis hakkas konkureerima teiste kiudude, sealhulgas viskoosiga.

30

Teiseks väidab apellant, et Esimese Astme Kohus ei arvestanud järgmisi eriomaseid asjaolusid, mis apellanti kõigist teistest ettevõtjatest oluliselt eristavad:

31

Kolmandaks vaidlustab apellant edasikaevatud kohtuotsuse punktides 70 ja 77 olevad Esimese Astme Kohtu järeldused, mille kohaselt isegi juhul, kui lüotsell ja viskoos või pro-viskoos ja viskoos konkureerivad omavahel, ei esitanud Sniace mitte mingisuguseid andmeid kaotuse või kahju või muude negatiivsete tagajärgede kohta, mis tal on tekkinud vaidlustatud otsuse tagajärjel. Samas kinnitab apellant, et esitas sellised tõendid, täpsemalt esimeses astmes esitatud hagiavaldusele lisatud 14. lisa, mis sisaldas täpseid andmeid lüotselli kunstlikult madala hinnaga turustamise tõttu Sniace kantud kahju kohta.

32

Komisjon väidab, et kõnealune väide on vastuvõetamatu, kuna see piirdub Esimese Astme Kohtu teostatud asjaolude hindamise vaidlustamisega.

33

Austria Vabariik, Lenzing Fibers ja Land Burgenland tuginevad samuti käsitletava väite vastuvõetamatusele osas, milles see tugineb uutele asjaoludele ja tõenditele, puudutab mitmel korral pigem vaidlustatud otsuse kui edasikaevatud kohtuotsuse põhjendatust, ega piirdu üksnes õigusküsimustega vastupidiselt EÜ artikli 225 lõikes 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus sätestatule.

34

Esmalt tuleb tõdeda, et kuigi Sniace viitab õigusnormi rikkumisele, soovib ta esimese väitega seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu poolt teostatud faktiliste asjaolude hindamise, vaidlustades põhiliselt selle, et viimane ei ole piisavalt arvesse võtnud teatavaid asjaolusid ja dokumente, mis hageja esitas esimeses astmes lüotsellkiudude ja viskooskiudude omavahel konkureerimise tõendamiseks.

35

Sellega seoses tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse puhul ei ole Euroopa Kohtul pädevust tuvastada fakte ega põhimõtteliselt uurida tõendeid, mida Esimese Astme Kohus on nende faktide tõendamiseks vastu võtnud. Juhul, kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud tõendamiskoormise ning tõendite hankimise suhtes kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid ja menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust (28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I-3111, punkt 22 ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-403/04 P ja C-405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I-729, punkt 38). Järelikult ei kujuta see hindamine endast – välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust (. aasta otsus kohtuasjas C-53/92 P: Hilti vs. komisjon, EKL 1994, lk I-667, punkt 42 ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 49).

36

Seetõttu on esimene väide vastuvõetav niivõrd, kui selle eesmärk on näidata, et Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud.

37

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 54; . aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punkt 108 ning . aasta otsus kohtuasjas C-229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-439, punkt 37).

38

Seoses Sniace argumendiga, mille kohaselt Esimese Astme Kohus moonutas erialaajakirjas Textil Expres avaldatud ja hagile lisatud artikli sisu, asudes seisukohale, et toimikumaterjalid ei võimalda teha järeldust, et on olemas erineva kvaliteediga lüotselli, piisab kui öelda, et isegi kui nimetatud artiklis on mainitud erinevaid LLG poolt turustavaid lüotsellkiudude liike, ei ilmne, nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 29, apellandi poolt apellatsioonkaebuses osundatud selle artikli lõikude lugemisel üheselt, et need liigid oleks madalama kvaliteediga, konkureerides hinna poolest viskoosiga. Samuti täpsustab seesama artikkel, nagu Esimese Astme Kohus on märkinud edasikaevatud kohtuotsuse punktis 67, et lüotsell on võrreldes viskoosiga „täiendav kiud, mille kasutusala on erinev”. Seega ei saa selle dokumendi sisu seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu järeldusi, mille kohaselt viskoos ja lüotsell ei konkureeri omavahel otseselt.

39

Edasi tuleb seoses andmetega, mida Sniace esitas vaidlustatud otsuse tõttu kantud kahju kohta ja mida Esimese Astme Kohus väidetavalt arvesse ei võtnud, välja tuua, et esimeses astmes esitatud hagi 14. lisas olev märkus, millele apellant apellatsioonkaebuses viitab, rajaneb – nagu nähtub eelmisest punktist – põhjendamata väitel, et viskooskiud ja lüotsellikiud konkureerivad omavahel otseselt.

40

Neil asjaoludel tuleb esimene väide tagasi lükata kui osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

41

Teise väitega toob apellant välja, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, tunnistades hagiavalduse vastuvõetamatuks põhjendusega, et hageja etendas vaidlustatud otsusele eelnenud ametlikus uurimisemenetluses vähetähtsat osa.

42

Sniace väidab kõigepealt, et tema osalemise ulatuse hindamisel nimetatud menetluses viitas Esimese Astme Kohus ebaõigesti eespool viidatud kohtuotsuse Cofaz jt vs. komisjon punktidele 24 ja 25, kuna see otsus puudutab käesolevast kohtuasjast erinevaid asjaolusid. Sellega seoses rõhutab Sniace, et erinevalt nimetatud otsuse aluseks olevast kohtuasjast ei esitanud tema mitte kaebust, vaid astus menetlusse kolmanda asjassepuutuva isikuna EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, pärast seda, kui komisjon oli temalt selgitusi küsinud. Oluline on seega see, et kui komisjon määratles apellandi infoallikana, andis ta talle ka subjektiivse menetlusliku õiguse ühenduse kohtu õiguslikule kaitsele.

43

Seejärel toob hageja välja, et vastupidiselt vaidlustatud otsuse punktis 59 tehtud järeldusele ei olnud tema osa ametlikus uurimismenetluses vähetähtis. Täpsemalt avaldasid märkused, mis Sniace komisjonile esitas, teatavat mõju selle menetluse kulgemisele, eelkõige aidates kaasa nimetatud menetluse laiendamisele teistele toetusmeetmetele.

44

Lõpuks, isegi kui oletada, et Sniace osa ametlikus uurimismenetluses oli vähetähtis, vaidleb apellant vastu sellele, et üksnes see asjaolu võib õigustada tema õiguse olla kohtumenetluses pool piiramist. Vastupidi, 12. detsembri 1996. aasta otsuses kohtuasjas T-380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (EKL 1996, lk II-2169) on Esimese Astme Kohus sõnaselgelt öelnud, et õigust esitada hagi riigiabi valdkonnas tehtud komisjoni otsuse peale ei mõjuta see, millises ulatus hageja ametlikus uurimismenetluses osales. Seda lähenemist õigustab muuhulgas ka see, et ulatus, milles asjaomased kolmandad isikud saavad ametlikus uurimismenetluses osaleda, on paratamatult piiratud. Õigupoolest ei ole neil toimikule juurdepääsu õigust ja seetõttu sõltuvad nad suuresti komisjoni poolt nimetatud menetluse algatamise ja laiendamise teadetes avaldatud andmetest. Neil asjaoludel ei saa apellandile ette heita, et ta ei ole avaldanud arvamust asjaolude kohta, mida komisjon ei ole avaldanud ametliku uurimismenetluse algatamise ja laiendamise teadetes või teistes avalikes dokumentides ja millele Sniacel kolmanda asjassepuutuva isikuna enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist juurdepääsu ei olnud.

45

Komisjon ja Austria valitsus vaidlevad vastu, et see väide on vastuvõetamatu, kuna sellega vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu teostatud faktiliste asjaolude hindamine.

46

Teise võimalusena toob komisjon välja, et eespool viidatud kohtuotsuse Cofaz jt vs. komisjon põhjal peavad selleks, et konkureeriv ettevõtja saaks esitada hagi ametliku uurimismenetluse tulemusel tehtud otsuse peale, olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust:

47

Samas antud juhul ei täida apellant ühtegi neist tingimustest. Täpsemalt toob komisjon seoses tingimusega, mis puudutab osa, mida apellant etendas ametlikus uurimismenetluses, välja, et Sniace esitatud märkused piirduvad põhiliselt kõnealuse menetluse algatamise otsuse sisu ümbersõnastamise ja heakskiitmisega, lisamata mingit informatsiooni.

48

Lenzing Fibersi ja Land Burgenlandi arvates on käsitletav väide vastuvõetamatu, kuna see on käesoleva apellatsioonkaebuse raames asjakohatu. Vastavalt 23. mai 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-106/98 P: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I-3659) ei ole ametlikus uurimismenetluses osalemine, isegi kui tegemist on aktiivse osalusega, piisav tingimus ettevõtjale õiguse olla kohtumenetluses pool andmiseks, kui tema turupositsiooni ei ole oluliselt mõjutatud.

49

Mis puudutab käesoleva väite vastuvõetavust, siis nagu eespool meenutatud, tuleneb EÜ artikli 225 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et apellatsioonkaebus peab piirduma õigusküsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või ühenduse õiguse rikkumine tema poolt (vt eelkõige 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-284/98 P: parlament vs. Bieber, EKL 2000, lk I-1527, punkt 30; . aasta määrus kohtuasjas C-420/04 P: Gouvras vs. komisjon, EKL 2005, lk I-7251, punkt 48 ja . aasta määrus kohtuasjas C-323/06 P: Kallianos vs. komisjon, EKL 2007, lk I-43, punkt 10).

50

Vastupidiselt komisjoni ja Austria valitsuse poolt väidetule ei piirdu käesolev väide antud juhul esimeses astmes teostatud faktiliste asjaolude hindamise vaidlustamisega, vaid vaidleb vastu ka tõlgendusele seoses kolmandate asjassepuutuvate isikute õigusega olla kohtumenetluses pool, mille Esimese Astme Kohus andis apellandi ametlikus uurimismenetluses osalemisele hinnangu andmise käigus ja mis tõstatab õigusküsimuse.

51

Siit tuleneb, et see väide on vastuvõetav osas, milles see on suunatud selle vastu, kuidas Esimese Astme Kohus on arvestanud apellandi osalemist nimetatud menetluses.

52

Seoses selle väite põhjendatusega tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud määruse vastu üksnes siis, kui nimetatud otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

53

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; . aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 20 ning . aasta otsus kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I-10737, punkt 33).

54

Kui käsitleda täpsemalt riigiabi valdkonda, siis hagejaid, kes vaidlustavad EÜ artikli 88 lõike 3 alusel või ametliku uurimismenetluse järel tehtud abi hindamise otsuse põhjendatuse seisukohalt, saab lugeda nimetatud otsusest isiklikult puudutatuteks juhul, kui vaidlustatud otsuse objektiks olev abi mõjutab oluliselt nende turupositsiooni (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Cofaz jt vs. komisjon, punktid 22–25 ja komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punktid 37 ja 70).

55

Selles osas on lisaks abisaavale ettevõtjale tunnistatud komisjoni otsusest, millega lõpetatakse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel menetlus, isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud otsuse objektiks olev abi on nende positsiooni turul oluliselt kahjustanud (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Cofaz jt vs. komisjon, punkt 25 ning Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, punkt 40).

56

Niisiis on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et asjaolu, et ettevõtja on esitanud ametliku uurimismenetluse algatamise aluseks olnud kaebuse; asjaolu, et tema märkused on ära kuulatud; ja asjaolu, et tema tähelepanekud on selle menetluse käiku oluliselt mõjutanud, on tegurid, mis omavad tähtsust selle ettevõtja õiguse olla kohtumenetluses pool hindamisel (eespool viidatud kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, punktid 24 ja 25).

57

Sellegipoolest ei tulene vastupidiselt komisjoni väidetele Euroopa Kohtu kohtupraktikast, et taoline osalemine nimetatud menetluses oleks vajalik tingimus selle kindlaks tegemiseks, et otsus puudutab ettevõtjat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, mis välistaks võimaluse, et viimane võiks esitada teisi erilisi asjaolusid, mis teda teistest eristab sarnaselt otsuse adressaadiga.

58

Käesoleval juhul tuleneb edasikaevatud kohtuotsuse punktidest 58 ja 78, et Esimese Astme Kohus on teinud järelduse, et vaidlustatud otsus ei puudutanud hagejat isiklikult kahe asjaolu tõttu, milleks on esiteks Sniace vähene osalemine ametlikus uurimismenetluses ja teiseks selle tõendamata jätmine Sniace poolt, et tema turupositsiooni on oluliselt kahjustatud. Käsitledes selle analüüsi raames täpsemalt esimest neist kahest elemendist, on Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtuotsuse punktis 59 märkinud, et hageja osales kõnealuses menetluses vaid minimaalselt, kuna ta ei esitanud komisjonile ühtki kaebust ning kuna Sniace esitatud märkused ei mõjutanud menetluse kulgu kuigi suures ulatuses.

59

Sellegipoolest tuleb asuda seisukohale, et isegi juhul, kui Esimese Astme Kohus käsitles eespool viidatud punktides apellandi aktiivset osalemist ametlikus uurimismenetluses vajaliku tingimusena, et teda võiks lugeda vaidlustatud otsusest isiklikult puudutatuks, ei oleks sellel õigusnormi rikkumisel tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel.

60

Käesoleva otsuse punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et hageja oleks igal juhul pidanud tõendama, kuidas vaidlustatud otsus võib kahjustada tema turupositsiooni. Samas on Esimese Astme Kohus oma sõltumatu faktiliste asjaolude hindamise raames järeldanud, et antud juhul ei tõendanud hageja, et vaidlustatud otsus võib kõnealusel turul tema positsiooni oluliselt kahjustades tema seaduslikke huve rikkuda. Käesoleva kohtuotsuse punktides 34–40 esitatud põhjustel ei sea ükski esimeses väites apellandi arendatud argumentidest seda järeldust kahtluse alla.

61

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata kui ainetu.

62

Kolmanda väitega väidab Sniace, et lükates tema hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi, eiras Esimese Astme Kohus tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mida tunnustavad nii ühenduse kohtupraktika kui 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1). Apellandilt võeti seetõttu võimalused kaevata vaidlustatud otsus edasi kas liikmesriigi või ühenduse kohtusse, samas kui nimetatud otsuses on mitmeid ilmseid vigu.

63

Komisjon, Lenzing Fibers ja Land Burgenland leiavad, et selline isik nagu apellant, keda otsus ei puuduta otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, ei saa vastava otsuse vastu hagi esitamiseks tugineda tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele.

64

Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa tühistamishagi vastuvõetavuse tingimust kõrvale jätta selle tõttu, kuidas hageja tõlgendab õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (8. märtsi 2007. aasta määrus kohtuasjas C-237/06 P: Strack vs. komisjon, EKL 2007, lk I-33, punkt 108; vt selle kohta ka . aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677, punkt 44; . aasta otsus kohtuasjas C-263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I-3425, punkt 36 ja . aasta määrus kohtuasjas C-150/06 P: Arizona Chemical jt vs. komisjon, EKL 2007, lk I-39, punkt 40).

65

Nii on Euroopa Kohtul olnud täpsemalt seoses käesoleva kohtuasja esemeks oleva valdkonnaga põhjust täpsustada, et üksikisik, keda riigiabi valdkonnas tehtud komisjoni otsus otseselt ja isiklikult ei puuduta, ja kelle huve selle otsuse esemeks olev riiklik meede seega ei riiva, ei saa selle otsuse osas tugineda õigusele kohtulikule kaitsele (1. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C-379/03 P: Pérez Escolar vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41).

66

Samas on apellatsioonkaebuse kahe esimese väite uurimise põhjal selge, et antud juhul ei ole üks neist kahest tingimusest täidetud, kuna apellant ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus teda isiklikult puudutab.

67

Sellest järeldub, et hageja väidab põhjendamatult, et vaidlustatud otsus kahjustab tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. See väide tuleb seetõttu kõrvale jätta.

68

Apellatsioonkaebuse neljas väide jaguneb kaheks osaks.

69

Selle väite esimene osa tuleneb menetlusliku võrdsuse põhimõtte rikkumisest, mis tuleneb asjaolust, et mõnekuulise ajavahemiku järel on Esimese Astme Kohtu sama koda jõudnud kahes võrreldavas kohtuasjas vastupidistele järeldustele seoses riigiabi valdkonna ametlikku uurimismenetlusse astunud kolmandate isikute õiguse olla kohtumenetluses pool. Täpsemalt viitab Sniace 21. oktoobri 2004. aasta otsusele kohtuasjas T-36/99: Lenzing vs. komisjon (EKL 2004, lk II-3597), milles tunnistati vastuvõetavaks Lenzing AG esitatud hagi komisjoni otsuse peale, mis puudutas Hispaania ametivõimude poolt Sniacele antud abi. Kohus jõudis sellele järeldusele, tuginedes reale tingimustele ja tõenditele, mida ta seevastu edasikaevatud kohtuotsuse puhul asjakohatutena tagasi lükkas. Kahte võrreldavat olukorda koheldi seega erinevalt, ilma et vahetegu oleks objektiivselt põhjendatud.

70

Vastuseks neile argumentidele meenutab komisjon esiteks, et eespool viidatud kohtuotsuse Lenzing vs. komisjon kohta algatati apellatsioonimenetlus (C-525/04 P), mille raames komisjon väitis täpselt seda, et Lenzing AG ei täitnud kohtupraktikast tulenevaid tingimusi õigusele olla kohtumenetluses pool, sest otsus, mida selle kohtuasjas vaidlustati, et puudutanud teda isiklikult. Teisisõnu tuleb võimalik lahknevus kahe Esimese Astme Kohtu otsuse vahel komisjoni väitel lahendada vastupidiselt hageja poolt soovitud suunale, s.o mõlemas kohtuasjas hagide vastuvõetamatuse suunas.

71

Edasi toovad komisjon, Lenzing Fibers ja Land Burgenland välja, et võrdsuse põhimõte ei ole antud asjas kohaldatav, kuna nende kahe kohtuasja vahel on teatud objektiivsed erinevused. Täpsemalt, kohtuasjas, milles tehti otsus Lenzing vs. komisjon, antud abi oli suunatud ühele turule, nimelt viskoosi turule, kus abi saanud ettevõtja ja hageja omavahel konkureerisid, samas kui abi, millele anti luba praeguses asjas, puudutas üksnes lüotselli tootmist – turgu, kust Sniace puudus. Lisaks, võrreldes osaga, mida Sniace etendas käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas asjas, oli kõnealuse kohtuasja Lenzing vs. komisjon hageja osalus aktiivsem, kuna tema esitas kaebuse, mille alusel algatati haldusmenetlus, ning ta esitas menetluse käigus täiendavat informatsiooni.

72

Isegi kui asjaolu, et Esimese Astme Kohus ei ole pidanud kinni lähenemisest, mida ta on järginud oma varasemas otsuses, võib endast kujutada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja sellele võib iseenesest tugineda apellatsioonkaebuse toetuseks esitatavas väites, tuleb märkida, et käesolevas asjas ei saa vastupidiselt Sniace väidetele asuda seisukohale, et sarnaseid olukordi on koheldud erinevalt.

73

Faktiliste asjaolude sõltumatust hindamisest, mida Esimese Astme Kohus on teostanud edasikaevatud kohtuotsuse punktides 61–78, nähtub, et Sniace ei tootnud lüotsellkiude ega kavandanud nende tootmist ning et Sniace ei ole ka suutnud selgitada muid põhjusi, mille tõttu vaidlustatud otsus võiks tema turupositsiooni sellele vaatamata oluliselt mõjutada. Seoses sellega, nii nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, erines Sniace olukord selgelt kohtuasja, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Lenzing vs. komisjon, hageja omast. Nii konkureeris viimatinimetatud kohtuasja hageja otseselt abi saajaga asjaomasel turul ning Esimese Astme Kohus pidas seda määravaks teguriks selle kontrollimisel, kas tal oli õigus olla pool komisjoni otsuse vastu algatatud kohtumenetluses.

74

Neil asjaoludel ei saa apellant tugineda nimetatud kohtuotsusele võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõendamiseks. Seetõttu tuleb neljanda väite esimene osa põhjendmatuse tõttu tagasi lükata.

75

Käsitletava väite teise osaga heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette kodukorra artiklite 64 ja 65 rikkumist, kuna kohus lükkas tagasi esimeses astmes Sniace esitatud menetlust korraldavad meetmete taotlused, mis puudutasid selliste andmete ja dokumentide esitamist, mis Sniace väitel olid vajalikud kohtuasja teatavate külgede selgitamiseks. Ka jättis Esimese Astme Kohus arvesse võtmata apellandi taotlused poolte kohtusse ilmumiseks ja mitmete tunnistajate ja ekspertide ärakuulamiseks.

76

Komisjon, Lenzing Fibers ja Land Burgenland vaidlevad vastu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt teeb Esimese Astme Kohus otsused poolte taotluste menetlust korraldavate meetme kohaldamiseks rahuldamiseks või tagasi lükkamiseks oma sõltumatu hinnangu põhjal ja nende peale ei saa apellatsioonimenetluses edasi kaevata.

77

Seoses Esimese Astme Kohtu hinnanguga kohtuasja poole esitatud menetlust korraldavate või uurimismeetmete taotluse kohta tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades esitatud tõendeid on vaja täiendada (vt eelkõige 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-315/99 P: Ismeri Europa vs. Kontrollikoda, EKL 2001, lk I-5281, punkt 19;samuti . aasta otsus kohtuasjas C-136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I-9165, punkt 76 ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 67).

78

Nii on Euroopa Kohus nimelt leidnud, et Esimese Astme Kohus peab hindama hagiavalduses esitatud tunnistaja ärakuulamise taotluse asjakohasust seoses kohtuvaidluse eseme ja vajadusega kohtusse kutsutud tunnistajaid ära kuulata ka siis, kui see taotlus näitab täpselt, milliste asjaoludega seoses ja millistel põhjustel on vaja see tunnistaja või tunnistajad ära kuulata (17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 70; eespool viidatud kohtotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 68, nagu ka . aasta määrus kohtuasjas C-112/04 P: Marlines vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).

79

Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtuotsuse punktis 81 põhjendatult, et toimikumaterjalid ja suulises menetluses antud selgitused on piisavad menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks, ilma et oleks vajalik kohaldada edasisi menetlust korraldavaid meetmeid.

80

Kuna neljanda väite teine osa on ilmselgelt põhjendamata, tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

81

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldama, kuna ükski esitatud väidetest ei pea paika.

82

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni, Lenzing Fibersi ja Land Burgenlandi nõudele välja apellandilt.

83

Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad kohtuvaidluses menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Selle artikli kohaselt tuleb seega otsustada, et Austria Vabariik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: